pühapäev, 16. detsember 2018

KAS KATSE NUMBER KAKS???

Vahest on nii, et süda jääb kripeldama teatud asjade pärast. Nii ka minul.
Kohati tekib selline otsustamatuse tunne peale. See on umbes nagu " Nokk kinni, saba lahti. Saba kinni, nokk lahti !"  Ja seal samas tean, et aeg oleks edasi liikuda ja suuremaid eesmärke omale seadma hakata.

Asi on lihtne. Jutt käib taaskord EESMÄRGIKS TALLINNA MARATON projektist. Kui see esimesel detsembril välja hõigati, nii tundsin, et mul on mingi vajadus taaskord osa võtta.
Aga sel korral ei pürgiks mitte maratoni distantsile vaid poolmaratoni distantsile.
JAA tean, olen läbinud terve hunniku poolmaratone, kuid mitte ükski ei küüni alla 2 tunni.
Kuid miks mitte maraton?  Selleks on nii mõnigi põhjus.
Esiteks tegin ma endaga diili, et kui kunagi maratonini jõuan siis tahan ma sellest igat meetrit nautida ja lihtsalt kulgeda ilma igasuguse ajalise eesmärgita.
Teiseks tegin ma otsuse, et ei võta enne maratoni ette, kui olen suuteline poolmaratoni alla 2 tunni jooksma.

Siinkohal tulebki mängu see otsustamatus. Mida teha. Kandideerida või mitte ? Kui kandideerida siis kas poolmaraton või maraton ? Mis ajalised eesmärgid omale seda? Uhh, nii palju küsimusi ja veel vähem vastuseid. Või visata käega ja püüda seada omale hoopis muud eesmärgid uueks hooajaks.
Hetkel ei ole ma üldse uuele hooajale mõelnud. Mis jooksudest osa võtta?  Või valida võistluseid tunde järgi " Vot sellel jooksul tahan osaleda!"

Õnneks on projekti kandideerimise aeg 31.12.2018 ja mul on veel väike varu aeg mõtlemiseks. Mida, miks ja kas?  Kui, siis miks ning mille pärast?
Härra arvates võiksin ma siiski uuesti kandideerida ja vaadata kuidas sel korral asjad sujuvad.
Kandideerimis avalduse kirjutamine oleks kõige väiksem asi selle juures.
Kirjutan ära, saadan teele ja jään ootama. Aga kas ma seda ootamist tahangi? Kas ma tahan pingsalt oodata, kas nüüd saan edasi järgmisesse vooru või ei saa ja kui saan siis tuleb järgmine voor kus sama moodi tuleb oodata.
Kas mul on seda lisapinget vaja ?


         






Kirjutamiseni K :)

pühapäev, 21. oktoober 2018

TARTU LINNAMARATON (10km) 2018

Võiks ju arvata, et kui jooks toimub keset päeva, siis saab kauem magada! Ei, ei saa. Seda lihtsalt sellepärast, et siis on vaja enne jooksu mustmiljontriljon asja ajamist ära teha ja mitmes kohas veel vaja käia.
Suutsin oma käimised enam vähem graafikus olles ära käia. Kiirelt koju ning jooksu riided selga. Kuivad vahetus riided kotti ja Tartu poole sõit võis alata. Olin arvestanud ajaga umbes täpselt nii, et jõuaksin Cris´i ja Kristina finiši ära näha, enne kui oma jooksu starti pean minema.
Kui aga olin linna äärde jõudnud jäime ummikusse. Ma nii jumaldan neid liiklus ummikuid, mis ei liigu edasi. Tükk aega seisime seal. Ise hoidsin samal aja Endomondos Cris´i kilomeetritel silma peal, kuniks ka see enam ei näidanud mulle kilomeetreid. Olin kindel, et tema finišit ma ei näe ning viimaseid ergutushüüded jäävad ka kisamata!

Kui lõpuks ummikust pääsesime, siis edasi liikusime juba üsna kiires tempos, kuid õhku jäi järgmine küsimus! Kuhu pargime? Kas üldse parkimis kohti on ? … Õnneks leidsime koheselt vaba koha Vanemuise taga ning ise panin seejärel kerge sörgiga Raekoja platsi poole punuma. Pidin kiirelt kohale jõudma, sest uskusin, et äkki pole veel Cris finišis. Nii ka oli. EI pidanudki kaua ootama, kui nägime teda mäest alla tulemas. Hõikusime, kiljusime ja ergutasime Härraga nii kõvasti kui saime ning seejärel liikusime täitsa finiši alasse. Kiire muljetamine ning seejärel võtsin oma stardimaterjalid ja 100+ km medali välja. Ning tagasi "ERGUTUSALASSE" Kristinat ootama.
Nägin ka tema ära ning kisasin nii kuis jaksasin! Kui aus olla, siis isegi ei mäleta mida mu ergutuskisa sisaldas. Kindlasti midagi mahlast !

Aga kui nüüd minu enda jooksu juurde tulla siis, viimane jooks mida viimati jooksin oli Tallinna maraton ja peale seda polnud mitte ühte meetrit ka jooksnud. EI treeningu mõttes ega ka mingil muul väiksemal võistlusel.
Teisisõnu, ei olnud ma mitte mingil tasandil selleks ees olevaks kümneks kilomeetriks valmis. Olin täiesti ette valmistamata.
Külm oli. Tahtsin, et see jooks juba ükskord läbi saaks. 2 minutit enne starti viskasin soojendusdressi seljast maha ja olin valmis rajale minema...kulgema. Just kulgema. Sellise ette valmistusega nagu minul oli, polnud muud võimalik teha.

Kolm, kaks, üks.. start! Olin rahulik. Võtsin asja rahulikult. Kuna rahvast oli palju, siis sai kogu aeg rahvamassis joosta. Lompe oli hommikusest vihmast oma jagu maas, mida tuli vältida, et jalad kohe jooksu alguses märjaks ei saaks.
Enne kui arugi sain, olin jõudnud esimese joogipunktini. Haarasin kiirelt ühe topsiku ja katsusin selle joomisega hakkama saada ning seejärel kiirelt edasi minna. Senimaani olin oma mõttelisest graafikust ees ja see tundus lausa hea. Peaasi, et nüüd poole peal midagi ei juhtuks ja mu mõtteline graafik end katki ei kukuks.
6ndal km pidin hetkeks seisma jääma, kuid ei midagi hullu. Sain ilusti edasi joosta ja see oli ka selle raja ainus peatus nii öelda.

Need viimased keeramised ja tõusud-langused mulle kohe üldse ei meeldi. Enam polnud palju jäänud, hakkasin väsima ja siis üks keeramine teise järel, kerge tõus, langus-tõus-tõus-langus ja seejärel pikk sirge lauge tõus millele järgneb, keeramise pealt langus. Ja enne kui arugi sain olin viimase 100 meetri peal. Veel viimane pööre ja olingi finišis.
Vaatasin kella ja ei suutnud uskuda oma silmi!
Suutsin välja joosta oma kõigi aegade kõige parema 10 kilomeetri aja 56:55...
Varasem aeg 57:36 sai joostud aastal 2016.
Vahepeal arvestasin uut isiklikku vale jooksu järgi. MY BAD... UPS! But never mind, ikka juhtub.
Kõige toredam on see, et ka varasem aeg sai joostud Tartus - Tartu kevadjooksul, sel korral siis uus isiklik ka Tartust! Ei tea kas koduraja eelis mängis tulemuse kätte, või mis see oli. Igatahes täiesti tühja kohapealt tuli täielik üllatusmoment, millest polegi vist senimaani toibunud!

Veidi numbrilistest näitudest!
Kilomeetrite ajad jäid kõik alla 6 minuti, mis minu puhul on suur edasi hüpe!









Kirjutamiseni K :)

neljapäev, 27. september 2018

3 PÄEVANE HULLUS ehk 1 NÄDALAVAHETUS-3 JOOKSU / TALLINNA MARATON 2018

Sellised hullused on just need, mis teevad kohati elu põnevamaks. Tallinna maratoni poolmaratonile olin end juba varakult ära registreerinud ja tol momendil ei terendanud mitte mingisugust plaani 3 päeva jutti joosta. See plaan sündis üsna hilja aegu. Mõned nädalad enne suurt JOOKSUPIDU! Esialgu käis peast läbi "et võiks ju"! Siis tuli juba "ehk prooviks"! Ning lõpuks "teeme ära"!
Tegelikult sinna "teeme ära" oli tükk aega, sest vahepeal veel kahtlesin ja siis mõtlesin, et ei ikka ei jookse kõigil kolmel päeval. No aga kuidas sa saad mitte sellist hullust kaasa teha, kui sul on tutvus ringkonnas samasugune hull kellel samasugune plaan. Selleks teiseks hullukeseks oli Kristina, kes oli end juba kõigile kolmele jooksule ära registreerunud. Lubasin, et võtan selle hulluse vaid siis ette, kui Tallinnas omale peavarju leian. Kristina pakkus veel välja, et kui keegi mind oma diivani nurgale ei taha siis tema võib mulle oma diivani nurgal kohta pakkuda. Tundus üsna asjalik pakkumine ning jätsin selle mõneks ajaks meelde, kuniks see pakkumine ka reaalselt kasutusse tuli võtta, sest ühegi teise diivaninurka ma omale külje alla ei suutnud sebida.

Pikk jutt pidi olema sitt jutt, seega asume siis lõpuks asja kallale!


   

1.PÄEV- REEDE
Esimene jooks oli Nike noorte jooks ja see toimus reede õhtul. Stardi algus 19.00. Seega pidin selleks ajaks Tallinnasse saama. Hommikul oli äratus varakult ning 6:30 väljusin juba kodust. Päev otsa olin sõidus, sest pidin jõudma veel mustmiljontriljon asja ära ajada enne kui rongi peale liigun. Vahepeal sain tunnikese kodus olla, kohvrit 3 korda ümber pakkida ja kontrollida, kas kõik asjad ikka said kaasa või jäi midagi maha. Aga siis vahetult enne minekut otsustasin kõik asjad siiski seljakotti pakkida. Selle nimel pidin küll massaazirulli koju jätma, kuid see polnud väga elu ja surma küsimus. Ülejäänud asjad mahtusid ilusti ära ja tundus, et nii on palju mugavam mööda Tallinna vanalinna tänavaid liikuda.
Kuna pidin auto Härrale jätma, siis võtsin ta töö juurest peale ja liikusime ära rongijaama. Veidi vara sain kohale aga polnud hullu. Eriti hull oli siis kui pidi rongi peale trügima hakkama. Reedene päev, rahvast palju. Trügisin kiirelt ukseni ja siis rongi. Leidsin esimese vaba koha kuhu istuda ja potsatasin end mugavalt istuma. Nüüd oli aega 2 tundi ja mõned minutid peale enne kui end pealinnast leida võisin.
Balti Jaamast Vabaduse väljakule pidin saama aga omal jõul. Mina, kes eksiks ära ka oma koduaias, kui ei teaks, kus mis puu asub. Suures plaanis olen kõige kohutavam kaardilugeja üldse ja seda vist terves maailmas, kui mitte universumis!
Kuna tänapäeva maailm on nii arenenud ja ka minu taskus lebab üks korralik nutifon, millele ka internet järgi käib, siis otsustasin google mapsi appi võtta! Kah mul maps või asi … korrutab mulle keerake vasakule, keerake vasakule... kaardi järgi liikusin kogu aeg õigest rajast eemale.Olin juba paanika osakonnaks valmis. Kerisin peas juba mitu erinevat versiooni, kuidas ma ära eksin ja jooksma ei jõua. Olin juba valmis Kristinale helistama, et "PALUN TULE MULLE VASTU" !  Kuniks keerasin paremale ja pilt ekraanil muutus hoopis meeldivamaks. Suund oli õige, tänavanimed klappisid ekraanilt vastu vaatavate nimedega. Lõpuks hakkas ilusates helesinistes särkides inimesi järjest vastu tulema. See andis tunnustust, et liigun õiges suunas. Polnudki nii lootusetu juhtum.
Lõpuks jõudsin ikka sihtpunkti. Pakihoid paistis, eemalt oli näha expo ja sekretariaat. Võtsingi suuna sekretariaati, et kõik oma materjalid välja võtta. Kõigepealt Nike noorte jooksu materjalid ja särk. Number käes, läksin särgi järjekorda. Tädi küsis: " Mis suurus?" Vastasin siis : "L suurus!"
Tädi mõõtis mind küll pealaest jalatallani ja vastupidi ning arvas, et L suurus jääb mulle ikka VÄGA suureks.  Muidugi olin meelitatud, et keegigi peab mind S suuruse kandidaadiks. Mitte, et ma nüüd ka L suuruses oleksin. Lihtsalt mulle meeldib kõik oma särgid L suuruses võtta. OVERSIZE is my size… Võtsin ka 10 km ja 21 km materjalid välja. Kontrollisin kiibid üle, kas toimivad ning võtsin suuna Nike telki. Tahtsin Nike noorte jooksu särgile nime lasta trükkida.
Helistasin enne veel kiirelt Kristina´le, et kus ta hetke seisuga asub ning kust teda otsida võiksin.

OHHH JOPPENPUHH JEEBUS MARIA see särgi trükk, no see oli ikka selline tragikoomiline lugu, et seda jätkus lausa kaheks erinevaks päevaks.
Ühesõnaga olin NIKE telgis, ootasin järjekorras. Kuniks sain leti äärde. Särk näpus. Lehvitan seda: " Sooviks särgile nime ! "
Neiu leti taga vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks ta lõunasöögi just ära söönud … vaikis ning kogus vist mõtteid, kuniks … siis lajatas : " ME EI VÕTA ENAM SÄRKE VASTU, ME EI JÕUA NEID ENNE STARTI VALMIS TEHA !" See kõik tuli kui välk selgest taevast ja suhteliselt ebaviisakal toonil. Ei osanud kohe mitte midagi selle peale kosta. Lõpetasin oma särgi lehvitamise ja korjasin oma viimase eneseväärikuse raasud kokku ning kobistasin end sealt telgist tulema.
Veidi hiljem suundusin telki korraks tagasi, sest tahtsin midagi küsida, siis nägin , et neiu muudkui võtab särke vastu, et neile saaks nimed peale. Stardini oli jäänud veidi alla 25 minuti. Muidu oli kirjas, et 30 minutit enne starti enam särke vastu ei võeta!
No niimoodi kees üle... MIS TALLE EI SOBINUD MINU SÄRK VÕI MINU RAHA! Tahtsin kogu roppsõnade leksikoni läbi võtta, kuid jätsin vahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning otsustasin järgmisel päeval uuesti proovida. Õnneks oli selline võimalus kõigil kolmel päeval olemas.
Selleks ajaks olin Kristina rahvamassi sisse ära kaotanud ning võtsin siis suuna stardikoridorile. Kuna registreerisin end üsna viimases otsas jooksule, siis olin ka stardikoridoris üsna viimases otsas.

Peale stardipauku võis veel rahulikult tiksuda enne kui liikuma sai. Kokku kulus massiivsed 3 minutit enne kui üle stardijoone sai. Täielik kitsikus. Hullem veel, kui kilud karbis. Astuda polnud kuhugile. Kogu aeg astus keegi kanna peale! Liikuda sai, kuid vaevaliselt. Kohe oli selge, et siit mingit normaalset aega ei jookse. Pidevalt pidi seisma jääma, sest kitsad kohad ei pidanud nii suurele rahvamassile vastu ning paratamatult tekkisid ummikud.
Rada ise oli lihtne joosta. Kui lõpuks finišisse jõudsin, siis tekkis jälle ummik. Lausa nii suur, et olin küll oma jooksu jooksnud ja põhimõtteliselt finišis aga üle finiši joone ei saanud. Meetri jagu maad ja lihtsalt seisin seal ja ootasin kuna üle finiši joone saan. Medaleid jagati liiga ees, mis tõttu tekkis ummik nii halva koha peale.

Enne jooksu tegime Kristinaga väikese mööda arvestuse. Seda peale jooksu kokku saamise osas. Kuna teadsin, et tal kindel paan kontserti kuulama jääda, siis läksin kohe lava juurde teda otsima. Õnneks leidsin ta kohe ülesse. Kuulasime kontserti ära, tegime peale seda mõned pildid ning seejärel suundusime ära Kristina juurde.
         




2.PÄEV- LAUPÄEV
Öösel magasin nagu nott. Minu "EI SAA VÕÕRAS KOHAS MAGADA" oli mind maha jätnud. Taevale tänu, sest sain end korralikult välja magada.
Päeva plaan nägi ette esimese asjana Spartas ära käia, seejärel Vabaduse väljakule uuele katsele särgile trükk saada ning niisama Expol ringi vaadata. Kuid kõigepealt tuli end korraliku hommikupudruga tankida. Mida me ka tegime. Ise samal ajal arutledes, mis kellast liikuma hakkame.
Ei kulunudki palju aega, kui otsustasime liikuma hakata. Sparta oli juba lahti ning võis esimese asjana sinna suunduda. Magnetid käes, suundusime edasi Vabaduse väljakule, et ära lõpetada " SÄRGI SAAGA!"  Aga sellega alles algas "SÄRGI SAAGA PART 2!"
Sain särgi ära antud, ning pidin 20-30 minuti pärast selle juba kätte saama. Viitsime siis aega sisukalt ning lasime kehaanalüüsi teha. Mis siis kehaanalüüs rääkis? Numbrites oli kõik okei, kuigi kehaanalüüsi tädi ütles, et ma olen liiga rasvane... kaota kehalt veel rohkem rasva! Olin hämmingus. Ei osanud enam midagi öelda ega küsida. Teisisõnu olin justkui puuga pähe saanud!

Edasi liikusime expo alale. Väljapanekus oli nii palju ilusaid medaleid, et silme ees võttis virvendama. Üks ilusam kui teine. Käisime läbi ka sekretariaadi telgist. Plaan oli oma numbritele tähis küsida, mis lubaks meil teises stardigrupis startida. Märgised saime ilusti numbritele peale.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et võis särgile järele minna... Ja mis välja tuli ! SÄRK POLNUDKI VEEL VALMIS, SEST NEIL LÄKS MASIN KATKI ! Õõõõõõh, like what ? Why me? Why ?
Eeldatav särgi kätte saamise aeg oli nüüd 2-3 tundi ! Noh, mis seal ikka. Vähemalt mingisugunegi lootus oli olemas, et särk enne pühapäeva kätte saada!
Ülejäänud päeva istusime ja lebotasime niisama.
Õnneks läks aeg suhteliselt kiirelt ja peagi hakkas rahvas kogunema. Sel korral olime veidi targemad ning leppisime pärast jooksu kohtumise koha kokku!

3,2,1.. ja pane punnu kui jõuad võis alata. Minek oli hea. Jalad ei olnud kanged ega rasked. Sama võiks ka raja kohta öelda. Lihtsaks tegi asja just see, et kogu aeg olid inimesed ümber ringi. Lausa lust oli niimoodi joosta. Vähe väiksematel võistlustel tekib see moment, et ma ei kuulu sinna eriti kiirete jooksjate sekka ega ka vastupidi, aeglaste jooksjate sekka. Olen selline keskpärase tempoga harrastus jooksja, kes tavaliselt jääb jooksu ajal esimestest maha ja viimastest ette poole. Ehk teisisõnu jooksen enamus jooksudel uhkes üksinduses. Sest pole vist teist sama tempoga inimest siin väikese Eesti pinna peal, kellega koos joosta... Või siis on aga ma olen lihtsalt nii "hirmus kole" inimene, et keegi ei taha minuga koos joosta. Joostakse kiiresti eest ära või jäädakse taha tiksuma aga mööda ka ei julge minna, sest äkki see "hirmus" inimene hammustab!
Kes veel aru ei saanud, siis see oli puhas MUST HUUMOR minu enda pihta! Tegelikult ma ei ole ei hirmus ega ka kole. Vähemalt ma ise arvan nii. Teiste arvamust ei saa ma ju teada ning ette ennustada.

Nii nüüd kippus jutt veidi teemast kõrvale minema, kuid teemasse tagasi.
Uut 10 km raja rekordit polnud mul sel korral plaanis püüda, sest ootas ka järgmisel päeval jooks jooksmist ja ei saanud end hingetuks tõmmata.
Viimasel km oli kõige rõvedam tõus sees, mis olla sai. Aga ära ma jooksin selle jooksu ja sain sel korral ka kohe üle finiši joone. Eks korraldajad õppisid eelmise päeva vigadest ja tõid medali jagajad veidi taha poole, et jooksjatel oleks ruumi finišeerida. Viis pluss selle eest.

Medal kaelas suundusin kohtumispaika, kus pidime Kristinaga kokku saama. Kitsas tänav oli paksult rahvast täis ja see rahvamass seisis paigal. Ei liikunud kuidagi edasi. Trügisin veidi vabamasse vette ja sain tükk maad edasi liikuda, kuniks tekkis taas seisak. Seni kuni ootasin, et saaks edasi minna, arvas üks tore tibin, et väga fun oleks trügida kõige kitsama koha pealt mööda. Selle trügimisega tiris ta mu vast ostetud tutikad magnetid koos numbriga särgi küljest lahti. Nägin kuidas mu kollane magnetike lendab mööda tänavakive. Sukeldusin rahvamassist hoolimata sellele kollasele täpikesele järele. Kätte sain. Siis oli aeg ka teine pool särgi seest ülesse leida. Kui ta veel seal oli. Õnneks oli. Seejärel sain juba korralikult liikuma. Võtsin oma asjad pakihoiust ja kohtumispaika.
Edasine plaan oli meil kontserti kuulata ja puhkama minna. Enne kontserti õnnestus meil Gerd Kanteriga pilti teha. Pärast tegime ka kohustusliku päeva lõpu pildi koos medalitega.


     


3.PÄEV-PÜHAPÄEV
Pühapäeva hommik. Olin varakult juba üleval, kuid vedelesin endiselt teki all, kuniks ei viitsinud enam sedagi teha ja tulin ära ülesse. Umbes sel ajal hakkas köögist kostuma hääli. Ka Kristina oli üleval. Öö ei soosinud meist kumbagi. Olime justkui maganud ja välja puhanud aga samas oli tunne nagu poleks üldse magada saanudki. Veider kooslus aga nii see oli.
Hommiku sööki süües polnud meis kummaski alles seda optimismi, mis valdas meid esimese päeva õhtul ja teise päeva hommikul. Vaikisime ning nosisime kumbi oma putru. Putru, mis käis suus ringi ning mille söömiseks kulus oma hea pool tundi.
Peale hommikusööki ei tundunud asi mulle üldse soodne olevat. Makku lõi kahtlane väike valu. Lootsin, et see on ajutine nähe. Eksisin väga rängalt.
Kui juba bussiga Vabaduse väljakule liikusime tiksus see väike valu endiselt maos nagu VÄIKE VIITSÜTIKUGA POMM, mis ootab plahvatamist. Püüdsin seda valukest eirata, nii hästi kui oskasin. Mingiks ajaks läks nagu paremaks. Kuid ei, ei olnud lootust, et see asi paremaks läheb.

Olin täiesti löödud ja masenduses. Ei saa ju ometi nüüd niimoodi minna, et ma ei saa isegi starti. Loobumine oleks tähendanud vaid ühte. Ka selle aastane Selver linnajooksud sari oleks sõna otseses mõttes PEKKI läinud! Ja seda kolmandat aastat järjest... Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Ei tahtnud sellele mõelda.
Kui olin paar vesist pisarat valanud ja asja veidi seedinud, siis jõudsin järeldusele, et kui ikka paremaks ei lähe, siis ei ole mõtet END RAJALE TAPMA MINNA!
Stardini oli pool tundi aega. Tundus, et asi läheb paremaks. Õhkõrn lootus oli starti saada ja sealt edasi ka ehk joosta. 15 minutit stardini. Olin koha sisse võtnud stardikoridoris oma stardigrupis. Seisin ja ootasin. Ootasin kuna rajale saab, et lõpuks soe hakkaks. Külm oli. Valu enam ei olnud. Valu kadus niisama äkki kui see ka hommikul tekkinud oli. Kas võis olla see ehk närvidest? Kuigi ma juba ammu enam ei pabista ühegi võistluse pärast! Ei tea. Oli mis oli. Aga rajale ma sain ja olin õnnelik.

Plaan oli tempo 6.30 min/km kohta hoida. Esialgu sujus see plaan väga hästi. Rahulikult, meeter meetri haaval. Km läks km järel. Kuniks 6nda km alguses hakkas parema külje sees nii rängalt pistma, et hingatagi oli valus. Pidin seisma jääma ja edasi kõndima. Kas hommikune valu tähendaski seda, et tänane jooks läheb omadega METSA! Kas tõesti! Nii see oli. Minu jooks selleks korraks oli joostud. 5 km oli minu lagi. Aga ma ei andnud alla. Mul oli siht silme ees ja selleks oli finiš!! Ma ei saanud küll joosta aga käia sain ikka. Litsusin siis kõndida nii kiirelt kui sain ja organism lubas. Vahepeal proovisin ka veel mõned korrad joosta aga see lõppes kiirelt kiire valu sööstakuga paremas küljes.
Kui olin 15 km kõndinud otsustasin Kristinale sõnumi saata, et ta teaks kas tasub mind oodata!
Sõnumi sisu oli lühike : "15km sai täis. 6km veel, kõnnin, elus veel! Joosta ei luba, pistab!" Sellega sai kõik öeldud, mis vaja!

Vahetult enne finišisse jõudmist saatis Kristina mulle veel mõned ergutavad sõnumid ja soovitas naeratada, sest teeb pilti. Püüdsin siis ka viimasel km kuidagi end kokku võtta, ja selle joostes läbida. Finišisse peab ikka joostes minema. Kasvõi hambad ristis aga ikkagi joostes. Õnneks selle viimase km lasi ilusti ilma valu ja pistmata joosta. Olin FINIŠIS.
Olin just lõpetanud oma kolme päevase hulluse.

Kuna kell oli palju, siis suundusin kohe pakihoidu ning saime Kristinaga kokku. Seejärel kiirelt Balti jaama, sest rongini polnud enam palju aega. Jaamas oli rong juba ees, et sain kohe rongile minna. Enne veel kiirelt pildid nagu eelnevatel päevadelgi!


     



Eriti suured tänud Kristinale, et Ta oli nõus mind nendel päevadel enda juures majutama ning välja kannatama, minu pideva möla pidamatuse! Suur-suur Aitähh!

Kuna jooksin rongile otse jooksurajalt tulles, siis ei olnud aega ka riiete vahetamiseks. Rongis oli aga sel korral ruumi rohkem, kui reedesel päeval, siis sain rahulikult rongis kuiva särgi selga visata ja midagi paksemat peale panna. Mõnus soe oli olla. Aga reis ise venis kuidagi jube pikaks. Uni tekkis. Kui kõrvalt istmelt tädike ära läks, siis viskasin kahe istme peale pikali. Oli kohe palju parem olla.
2:30 rongisõitu ja olingi peaaegu kodus.
Härra oli juba rongijaamas vastas, et jaamas enam ootama ei pidanud. Sai otse koju sõita.
Selleks hetkeks andis väsimus endast ikka korralikult märku. Tahtsin vaid süüa ja seejärel magada.





Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 11. september 2018

JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKS 2018

Eelneval õhtul ei olnud küll seda tunnet, et tahaks järgmisel hommikul varakult tõusta ja Pärnu poole liikuda. Ei olnud seda tahan joosta tunnet. Pigem oli hoopis selline "Istuks parem kodus teki alla" feeling. Kuna mul on kindel soov sellel aastal Selveri linnajooksude sari läbida, siis ei aidanud siin ei ussi ega püssirohi. Tuli end hommikul varakult ülesse ajada ning reipaks mõelda. No vähemalt nii reipaks, kui see üldse võimalik oli!

Ilm oli hommikul super ilus. Päike varakult kõrges taevas. Miks ma ei imesta. Lihtsalt sellepärast, et see on juba tavaks saanud. Kui on jooksu päev siis ilmselgelt on ka ilus päikesepaisteline ilm.
Enne kui arugi sain olime juba teel. Mida rohkem Pärnu poole jõudsime, seda pilvisemaks ilm muutus. Kergelt öeldes kohati liiga pilviseks ja pilved muutusid ka aina tumedamaks.

Kui Pärnusse jõudsime, saime sellise padu vihma kaela, et tule taevas appi. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas terve selle aja kui ma jooksen sellist vihma tuleb. Lootus kuivaks jääda oleks olnud nullilähedane. Õnneks, mida lähemale võistluskeskusele jõudsime seda ilusamaks jälle ilm muutus. Ilm oli tõsiselt äärmusest äärmusesse.
Auto saime pargitud peaaegu samasse kohta kus ka eelmisel korral kui samal jooksul sai käidud.

Stardimaterjalid välja. Kiire kõne Viigi´le. Kiire muljetamine, mõned pildid ning võiski end stardikoridori poole sättida. Kerge närv tuli sel korral sisse. Tundsin kuidas pulss tõuseb. Kella vaadates oligi pulss juba 100 peale kerkinud. Ei teadnudki, kas see on nüüd hea või hoopiski halb.
Start anti nii, et ma jälle ei saanud aru kas juba lubati rajale või mitte. Ilmselt oli asi selles, et olin suhteliselt kaugel stardijoonest ning kulus üüratu 1 minut enne kui üle stardi joone sain!

Kui ükskord inimsed mu ees liikuma hakkasid, siis sain aru, et võib liikuma hakata. Esialgu oli ikka päris vaevaline see liikuma saamine. Ikkagi päris suur hulk rahvast oli rajale minemas. Esimesed 3 kilomeetrit võitlesin kitsaste tingimustega ning suhteliselt aeglase tempoga. Aga mul polnud kiiret. Plaan oligi rahulikult kulgeda ja rada lihtsalt läbida. Mingil hetkel sain ära "VABAMASSE VETTE" ja ilma, et ise arugi sain siis olin tempo kilomeetri kohta 5:30 peale tõstnud. Ega siis midagi. Lasin samas tempos rahulikult edasi, sest pulss lubas, jalad ja kopsud tulid ka tempoga kaasa.

Kui vahepeal natuke tibutama hakkas, siis lootsin, et sadu tuleb kaela. Jahutab natuke, kuid lootuseks see ka jäi. Natuke tibutamist jäigi kogu vihma saagiks sellel päeval. Vähemalt rajal. Kuulduste kohaselt oli võistluskeskuses/ finishi alas korralikku vihma tulnud.
Suutsin sel korral raja (10km) läbida alla tunni. Olin rahul. Viimasel kurvil, suutsid suurde lompi astuda ja jalad märjaks teha.
Väsinud, kuid rahul.
Kiirelt veel pildid instagrami jaoks ning võiski kodu poole asuda !



Kirjutamiseni K :)

laupäev, 25. august 2018

ÖÖS ON ASJU ehk EESTI ÖÖJOOKS 2018

Ööjooks kuulub Selver Linnajooksud sarja jooksude hulka. Kes seda enam mäletab mitmes jooks see sarjas oli. See tähendas seda, et kuna olin end kogu sarjale registreerunud, siis tuli ka sellest jooksust osa võtta.
Mõnes mõttes ootasin täiega seda jooksu, sest eelmise aasta MEGA MÖLLUST ma ju osa ei saanud. Kahju kohe. Kuid asume asja juurde.

Me kõik teame, et jooks toimus õhtusel ajal. Ütleb seda ka jooksu nimi. Täpsemalt jooksu start anti 21.30 !  Ehk siis päeval sai rahulikult omi asju ajada. Eelnevalt ei planeerinud ma midagi ette. Isegi kella aeg tuli nii öelda käigu pealt, mis kellast Rakvere poole liikuma hakata. Ainult kella sai päeval rohkem vaadatud, et päris hilja peale minekut ei jätaks, sest stardimaterjale väljastati siiski vaid 19.30ni. Vähemalt nii oli kirjas.

Siit tuleb nüüd koht kust alates võib VINGUMA hakata. Jooksu start oli 21.30 aga materjale väljastati 19.30ni... see teeb 2 tundi täiesti tühja auku, minu jaoks täiesti võõras linnas. Õhtune aeg, kõik kohad kuhu uudistama võinuks minna olid kinni.
Teiseks, kui olime juba kohapeal, et stardimaterjalid välja võtta, siis stardi keskus oli ühes kohas ja stardiala teises kohas. Stardi keskuse juurest stardi alasse ei olnud ühtegi viitavat märki, mis suunal liikuma peaks. Põhimõtteliselt otsi ise kui oskad. Teises suunas stardi alast stardi keskusesse aga olid viidad väljas. Weird as fuck !

Leidsime siis kuidagi selle stardi ala ülesse, nii öelda koba peale läksime Härraga koos. Tegime kiire tiiru Expol ning edasi liikusime tagasi auto juurde. Et saab niisama lebos istuda kuniks peab liigutama hakkama. Kuna autos olemine muutus igavaks, siis panin jooksu riided selga ning liikusime stardi alasse ära. Tegime seal aega parajaks.
Jooksja telgis lasin põlvele toetava kinesioteibi veel panna. Nii igaks juhuks. Mitte, et see nüüd otseselt väga vajalik oleks olnud.
Lisaks sai Jooksja telgis natuke Maris´e ja Regiina´ga jutustatud. Kuna nemad tegid seal tööd, siis ei hakanud neid pikalt segama. Liikusin edasi.
Mingil aja hetkel silmasin ka Kristina´t ja Sigridit ning läksin neid ka tervitama. Tegime kiired pildid ja juba pidimegi Kristina´ga oma starti ootama hakkama. Liikusime ära stardikoridori.

Mida lähemale aeg stardile tiksus, seda kitsamaks muutus olek stardikoridoris. Uurisin Kristina käest veel kiirelt üle, mis ajaga plaanib raja läbida. Ise olin dilemma ees, kas võtta 2:10 tempomeistrile sappa või hoopis 2:00 !
Seda mis tempomeistriga sammu hakkan pidama ei suutnud ma enne stardipauku ära otsustada. Otsus tuli jooksvalt jooksu pealt.
Valisin sel korral 2:00 tempo grupi. Peale starti esimesel sirgel sai näha vägevat ilutulestikku. Võimas. Sealt edasi püüdsin tempomeistrite tempoga ellu jääda. Üldiselt polnudki väga hull. Täitsa sobis see 5:30 tempo. Enne kui arugi sain tuli esimene joogipunkt. FUUUUUUCK juua tahaks ju... laveerisin kuidagi läbi rahva, krabasin esimese ette juhtuva topsi näppu ja jooksin edasi. Valge õhupall liikus kaugemale. Sain aru, et hakkan maha jääma. Jõin ruttu topsi tühjaks ning siis tõstsin tempot, et grupile järele jõuda. ÕÕÕÕH... kohe peale joogi punkti tuli ka pikk tee ehituse lõik... ehk pinnas oli kaetud vaid killustikuga. Mingi koha peal oli nii lahtine killustik, et enne kui arugi sain olin vasaku jalaga peaaegu põlveni killustiku sisse vajunud! Tirisin oma jala sügavustest välja ja liikusin grupi tempoga edasi. Selle lõigu oleks võinud üldiselt mõne teise tänavaga asendada!
Teine joogipunkt tuli ka üsna ruttu. Võtsin sealt ka topsi juua ning püsisin endiselt tempomeistrite taga jooksvas grupis.  Esimese viie kilomeetri peal tuli ka Jooksja telgis põlvele paigaldada lastud kinesioteip põlve küljest lahti. Täiesti kasutu teipimine oli. Kodustes tingimustes paigaldatud teibid pole mul isegi nädalaga lahti löönud. Nüüd piisas vaid viiest kilomeetrist.
Suutsin oma 12 km tempomeistritega sammu pidada, siis enam ei jõudnud. Jõud kadus lihtsalt ühe silma pilgutusega ja oligi kõik. Nägin kuidas valge õhupall minust muudkui kaugemale triivib. Täielik sein. Aga ma ei lubanud endal kõndima jääda. Pidin edasi jooksma. Veidi aeglasema tempoga aga vähemalt liikusin. Need üksikud tõusud, murdsid mind aina rohkem ja rohkem. Liikusingi vist puhtalt tahtejõuga edasi.

Järgmine asi mille kallal tahaks VINGUDA... JOOGIPUNKTID. Esimesed kaks olid kuidagi nii üksteisele lähedal ja siis kolmas oli teisest jällegi nii kaugel. Väga ebaühtlased vahed. Vähemalt mulle tundus nii.
Lisaks kui olin jõudnud oma jooksuga nii kaugele, et olin oma teise ringi viimasele joogipunktile lähenemas, siis joogipunkti rahvas seisis tee peal ees. Neil käis vist omavahel mingisugune võistlus. Kõik tahtsid topsi ulatada ja siis joosti inimestele tormi koos joogi topsidega. Kõrvalt hõigati küll neile: " Olge laua juures, tee peale ei lähe!" Aga eip, ei kuulanud keegi seda käsku.
Järsku olin jõudnud joogipunkti topsi ulatajate seinani... püüdsin võimalikult laua juurest läbi lõigata, kui järsku üks kahe laua vahelt välja hüppas ning oleks mind peaaegu jalust niitnud! Ehmusin täiega ära, sest enne lõppu poleks küll end vigaseks tahtnud kukkuda.

Viimased kilomeetrid hakkasid venima. See oli petlik. Tegelikult need kilomeetrid ei veninud, sest ajad tulid samad, mis eelnevatel kilomeetritel. Selline mulje jäi, kuna olin juba pea 2 tundi rajal olnud. Finishini polnud enam palju maad minna. Kella vaadates sain selgeks, et siit tuleb poolmaratoni teine isiklik aeg.
Finishisse jõudnuna liikusin lihtsalt edasi. Medali jagajad seisid rivis. Aga ega mina ei vaadanud, mis värvi paelaga medaleid keegi jagab ja üldse kust ma pidin teadma, mis värvi paelaga medal mulle mõeldud on!  Kui ühel hetkel üks noormees vaatas mu numbrit ja siis korralikult nähvates ütles: " SEALT SAATE MEDALI!" Like what the fuck… kui sul on une aeg üle läinud ning paha tuju, siis mis ronid sellisele üritusele vabatahtlikuks.
Kui olin medali kaela saanud, siis kõndisin edasi. Suunati vastavasse koridori, kust sain poolmaratoni distantsi läbinutele mõeldud nänni koti näpu otsa. Seal oli seda nänni ikka oma jagu sees. Koti sisu ma uudistama ei hakanud, vaid liikusin otse joones auto juurde edasi. Ainus mõte peas oli, et saaks kiirelt kodu poole teele.
Magu tahtis ka JÄLLE valutada!

Ometi olin nii elevil enne jooksu. Ikkagi Ööjooks ja esimene kord sellel osaleda. Kuid kokkuvõttes jättis MÕRUDA mulje. Praegusel hetkel tunnen, et sellel jooksul ma rohkem osaleda küll ei sooviks, kuid midagi kindlat lubama ei hakka. Eks aeg näitab, mis elu toob!






Kirjutamiseni K :)



neljapäev, 16. august 2018

2x10 ehk kuidas ma mõistuse kaotasin !

Tegelikult sai see hullus alguse juba tükk maad varem. Umbes täpselt nii palju varem kui võistlus kalendrisse tekkis Skecher suvejooks ja Peetri jooks ning mõlemad pidid toimuma samal kuupäeval.
Kui senimaani, eelnevad aastad olen suutnud ühte neist ignoreerida ehk siis täpsemalt Peetri jooksu, siis sel korral polnud seda plaaniski. Eriti veel siis kui medal avalikuks tuli.
Mõte oli samal päeval kaks jooksu joosta. Samas polegi ju nii hull. Põhimõtteliselt teeks sama välja, kui korraga poolmaraton joosta.

Üldises plaanis, hommik tõotas head ilma. Vähemalt esialgsed pool tunnikest, kuniks tuul pilved taevavõlvilt minema puhkus ja päikese nähtavale tõi ning ilm muretult minu üle naerda sai " JUST KIDDING, RUN WITH SUN AND DIE!!" Well, ei läinud hästi. Lootsin siis tuulekese peale, et vähemalt sedagi on natuke ja jahutab.
Kui ükskord Tartusse kohapeale sai, siis parkla oli JUBA autosid puupüsti täis. Joppamise peale leidsime ka koha parkimiseks. Üldiselt jooksuks mul mingit plaani polnud. Ainus plaan oli ELLU JÄÄDA SELLE KUUMAGA! Sest mida aeg stardile lähemale jõudis seda kuumemaks läks.
Loogiline oli rada lihtsalt läbi kulgeda.


Tartus sain kokku ka Viigi´ga, kellel oli sama hull plaan läbida 2x10 kui minulgi. Ühesõnaga hullud tsikid. Kummalisel kombel lasti 5km jooksjad/kõndijad ennem rajale ja 10 minutit hiljem siis 10km omad. Vastupidi oleks pidanud olema aga oli kuidas oli. Enne starti kastsin pea märjaks ja oligi aeg minna stardikoridori. Sellest ma aru ei saanud kuna see start anti aga kui inimesed minu ees juba liikuma hakkasid siis tuli ka end liigutada. Väga ruttu läks olemine kuumaks. Esimesel pöördel oli asfaltkate teel sulanud ja tossud kleepusid rõvedalt. Joogipunkti ei jõudnud ära oodata, sest janu hakkas suhteliselt kohe kimbutama.
Peale joogipunkti suutsin joodud vee najal 2 km vastu pidada ja siis oli surm. No jõudu polnud edasi minna, janu, tüdimus. Need 10 km tundusid kui lõputud. Kui ükskord 8 km täis tiksus hakkas veel õige piin pihta. Paremas küljes hakkas torkima. Kergelt öeldes oleks nagu keegi skalpelli keeranud mu sees. Mida lähemale ma finsihile jõudsin seda teravamaks muutus valu. Jäin seisma ja kõndisin, et äkki kaob ära. EI midagi. Ajasin siis jalad tagumendi alt välja ja hambad ristis pürstisin finishisse.

Joostud sain. Peas vasardas ainus mõte: " KES KURAT ÕHTUL VEEL 10KM JOOKSEB!" Ei tahtnud sellele rohkem mõelda, vaid otsustasin kohe pesema minna, et end värskendad, sest polnud palju aega raisata. Tuli ju veel Tallinna Peetrisse sõita.
Vesi ja pesemine tegid head. Enesetunne läks paremaks. Ainus miinus, et mitte üks gramm jahedat vett ei tulnud, et end jaheda veega üle lasta. Ainult sooja ja veel kuumemat vett tuli. Poole pesemise pealt tuli selline sahmakas kuuma vett kaela, et anna olla. Hea veel, et juuksed pähe jäid. Muidu käiks praegu poolest saati kiilakana ringi. Võib-olla olekski uuele trendile alustala pannud. Aga ei hakka oletama, mis siis oleks võinud olla.
Peale pesu hüppasin kiirelt toidutelgist läbi, et vaadata mida süüa pakutakse. Kahjuks mitte midagi sellist mida ma antud hetkel süüa võiks. Seega tuli tee pealt midagi kaasa osta.


Vahest imestan isegi, et Härra viitsib mind igale poole sõidutada. Väga vahva ju. Sest üksinda ma vist ei suudaks neid pikki otsi sõita ja üldiselt peale jooksu ei ole ma kõige teravam pliiats, et üldse auto rooli istuda!
Kui lõpuks sõitma hakkasime siis tee peal oli paar kohta kus oli tee remont ja korra pidime tee peal seisma jääma, sest ühel rekkal oli rehv lõhkenud ja see sodi oli kõik tee peal ees. Hüppasime Härraga autost välja, et see sodi teelt eemaldada, kuid inimesed meie taga ei kannatanud oodata ja hakkasid mööda trügima, mis raskendas meil sodi tee äärde tassimist. Lõpuks saime ära tõstetud. Rekka juht tänas viisakalt ja meie võisime edasi sõita. Kõrvetasin kuuma rehvi jupiga sõrme otsad ära. Päris rõve tunne oli tükk aega sõrme otstes. Tegin salvräti märjaks ja mässisin ümber näppude ja näpud pistsin auto konditsioneeri ette, et sealt külma õhku peale puhuks. Päris kiiresti läks kõrvetav tunne üle. Hiljem olid näpu otsad vaid hellad. Ühesõnaga paras ooper omaette!

Teel olles tegime tankla peatuse, et sealt midagi näksida võtta. Kõht oli jube tühi. Võtsin endale vist grillkana võileiva, kui õigest mäletan. Umbe hää oli.

Õnneks ei pidanud Tallinna päris sisse sõitma. Hea seegi. See säästis mind suurest peavalust. Iga kord kui ma Tallinnas käin saan ma peavalu. Vahet ei ole kas auto või bussiga liigeldes. Piisab Tallinnasse jõudmisest ja peavalu ootab mind piiri peal "HELLO MY FRIEND, NICE TO SEE YOU AGAIN!"
Saime end kuidagi ära pargitud. Õnneks. suhteliselt võistluskeskuse lähistele. Siis käisin võtsin stardimaterjalid välja ning kolasime veidi Härraga võistluskeskuses ringi. Avastasime Expot. Ja siis leidsin Expo putkade vahelt sõõrikuleti. Käsitöösõõrikud...mmm kes suudaks nendest ära öelda.

                       


Mõtlesin, et ma olen täna nii tubli ning võin ju ühe endale lubada. Mõeldud tehtud. Ja juba oligi üks mõnusalt rammus sõõrik mul näppude vahel. Kuna jooksuni oli veel päris palju aega, siis sõin nii öelda korralikult kõhu täis, et ei peaks nälg silme ees rajale minema. Kerge salat kanaga, tundus täpselt see mida ma vajan.

Kui kell omadega sinnamaani jõudis, et oleks aeg end riidesse panna ja hakata vaikselt stardi poole sättima, siis oli enesetunne täitsa hea. Väljas oli piisavalt jahe, mis eeldas, et ma ei hakka kohe surema. Pulss ei lenda kohe lakke nagu rakett kosmosesse ja lootust oli ka uue isikliku 10 km ajale.
Võistluskeskuses sain veel kiirelt tüdrukutega kokku, et kiire ühispilt teha. Tundus, et nad juba pildistasid aga ma trehvasin lihtsalt õigel ajal kohale jõudma ja jõudsin ka veel pildile, kui nii võib öelda.
   
Mina, Viigi 9 kuud, Regiina trennijutud, Maris ja maailm, Kristina trenniblogi

Stardis oli see jama, et kõigil läks ühel ajal aeg käima. Tavaliselt läheb aeg siis käima kui üle stardi joone lähed. Well oli kuidas oli. Esialgu läksid km kiirest ja enne kui arugi sain oli esimene joogipunkt. Kuna vesi nendes punktides ei kõlvanud kuhugile siis pidin spordijoogiga leppima. Mida ma üldjuhul väldin joostes. Sest eelnevad kogemused näitavad, et spordijook jooksu ajal ei mõju mu maole hästi. Ja nagu arvata oli nii ka sel korral. 5nda km lõpuks keeras mul sees nii korralikult, et mõtlesin järgmise lähedal asuva põõsa alla roobertit panema minna. Ausalt ka. Kogu sisikond tahtis justkui välja tulla. Kui natuke kõndisin andis järgi kogu see kammajaa… aga nii kui uuesti joosta püüdsin nii hakkas kogu jama uuesti pihta. Siis püüdsin joosta senimaani kuni kannatas.
JA SINNA KADUS MU 10KM ISIKLIK REKORD. Kurb aga tõsi. Ei olnud ikka minu päev. Finishisse jõudes näitas kell 1:02:04

Rohkem ma kohapeal aega ei raisanud. Ruttu autosse, kuivad riided selga ja kodu poole punnu.
Kui olime juba teele asunud vaatasin lõpuprotokollidest siis oma lõplikud ajad üle... Tuleb välja, et suutsin mõlemad jooksud ajastada hästi. Tartu Skechers jooksu aeg tuli 1:02:09 ja Peetri jooksu aeg 1:02:05 Vot siis.

Ise olen rahul, et sellise hulluse ette võtsin ja samal päeval kahel erineval jooksul osalesin. Rabelemist oli küll rohkem kui muidu, kuid olen rahul. Rohkem kui rahul.
Kas oleks saanud paremini? Muidugi oleks saanud aga sellepärast ei tasu põdema jääda. Tuleb oma vead läbi analüüsida ja mõelda kuidas saaks järgmine kord paremini.





Kirjutamiseni K :)

neljapäev, 9. august 2018

SUVEJOOKS ÜMBER SAADJÄRVE 2018

Sel korral polnud ma üldse kindel kas minna sellele jooksule või siiski mitte. Eks siin oli mitu tegurit mängus miks kahtlesin osalemises. Esiteks see neetud päike ja kuumus... No ei ole ma nii kuuma ilma inimene ja veel vähem on mul jaksu sellise ilmaga joosta. Teiseks polnud ma peale 15ndat juulit jooksu sussi jalga saanudki. Ja kolmandaks, kerge ei viitsi oli ka peal. Aga paratamatult, kõiki neid tegureid arvesse võtmata registreerisin end jooksu hommikul kohapeal ära ja olin valmis rajale minema. Või noh ma arvasin, et ma olen selleks valmis. Tegelikult ikka polnud kohe üldse mitte.

Nagu tavaks on saanud, liikusime juba varem kohale, et garanteerida omale ideaalne koht parkimiseks. Kohapeal saab ka aega surnuks lüüa. Ei meeldi mulle need viimase minuti saabumised, kus parkimisega tekib siis probleem ja teab mis sada häda veel. Varem kohale, siis pole muret. Vähemalt mitte sellega.

Ühesõnaga, ei olnud ma jooksuks valmis. Vähemalt mitte füüsiliselt. Sest olin kolm nädalat loorberitel vedelenud ja seda mitte tahtlikult, vaid puhtalt tervislikel põhjustel. Ilmselt kunagi tuleb selle kohta ka eraldi postitus. Vaimne valmisolek oli 50% juures. Sealt edasi see sel korral ei liikunud. Ma lihtsalt pidin selle jooksu ette võtma. Lihtsalt pidin. Juba ainuüksi sellepärast, et 18ndal ootab Rakvere ööjooks jooksmist. Vaja ju natukenegi end liigutada. Teadsin, et head aega ma ei jookse. Vorm ei luba ja kuumus ka. Läksin lihtsalt rada läbi tegema.

Stardikoridoris oodates oli pulss kõrgem kui tavaliselt. See ei tõotanud head. Kui start anti, siis hakkasin vaikselt liikuma. Polnud mingit plaani üle oma varju hüppama hakata. Kolmanda kilomeetri lõpuks sain aru kui vale valik oli selga panna t-särk, mitte lihtsalt särk. Enamus aja jooksengi ju särgi mitte t-särgiga. See t-särk ei lasnud õhku ligi ja ISEGI MU HIGI HAKKAS HIGISTAMA selle kuumaga. Janu hakkas ka suhteliselt kiirelt kimbutama ja ei jõudnud kuidagi ära oodata millal joogipunk tuleb. Hingamine oli paigas, palavus murdis, pulss oli minu võistlusjooksu kohta laes... Kui mul tavaliselt võistlustempoga jääb pulss sinna 166 kanti siis sel korral aeglase tempoga näitas pulss 175.  Juba seda näitu nähes võtsin tempot veelgi alla ja vahepeal lausa kõndisin. Kuigi selle pulsi sageduse juures oli enesetunne täitsa hea, siis oleksin võinud sellise pulsiga ka lõpuni joosta, enesetunde põhjal. Aga ei hakanud lahmima. Ikkagi kolm nädalat loorbereid oli vahepeal. Pole ka imestada, miks pulss selline oli.

Alguses jooksin umbes 7 km, siis vahepeal väiksemad ja suuremad tõusud võtsin kõndides vastu ja langused ning sirged joostes. Ja viimased 4-5 km läbisin ka joostes. Aeglaselt kuid siiski joostes.
Aega võttis aga asja sai ning jõudsin ilusti finishisse. Olin selleks ajaks küll omadega nii läbi kui olla sai. Aga ei kahetsenud hetkekski, et selle jooksu ette võtsin. Finishis sai medali kaela ja nänni näpu otsa. Seejärel viskasin varjulisse alasse lihtsalt pikali. Tundsin, et ma lihtsalt ei jõua rohkem mitte ühtegi sammu teha. Parem vedelen natukene. Jõin oma veekest ja vedelesin. Kuna olek oli vesine, siis pidin end jalgadele ajama ja kuivad riided selga ajama.
Õnneks oli enesetunne veest ja pikali olekust nii palju paremaks läinud, et lubas ilusti kõndida. Esialgne " EI JÕUA ÜHTKI SAMMU ENAM TEHA" oli kadunud.

Kui sellised kuumad edasi kestavad, siis ei kujuta küll ette mismoodi ma ees olevad jooksud ära jooksen. Ilmselt saab see olema paras "SURM SILME EES" jooksmine.






Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 7. august 2018

30+ KRAADISE SOOJAGA ELVA JÄRVEDE JOOKS- ELVA METSAJOOKSUD 2018

Elva järvede jooks on Elva metsajooksud sarja kolmas ja viimane jooks. See oli esimene jooks mida ma kolm aastat tagasi Elva metsade all jooksin. Muidugi siis oli rada teine. Joosti 2 ühesugust ringi. Ka eelmisel aastal jooksin ainult Järvede jooksul. Sellel aastal otsustasin kogu sarja läbida.

Järvede jooksu rada oli sel aastal teine. Enam ei joostud kahte ringi ühe raja peal. Kuna esimene pool jooksust toimus vana raja peal siis seda rada ma juba teadsin. Aga kuna tahtsin kindel olla, kui "ÕUDNE" see rada reaalselt on, siis sai mõned päevad varem treeningjooksul käidud, et uus rada läbi joosta. Teine pool rajast muutus keerulisemaks. Lahtise liiva pinnasega lõik tuli sisse ja metsas pehmel sambla kattega rajal tuli joosta. Lisaks paar kergemat tõusu, üks järsk langus ja sama järsk tõus. Ühesõnaga piisavalt keeruline, et see rada lihtsalt läbi kulgeda ka võistluspäeval.

Kui kätte oli jõudnud võistluspäev, siis ei oodanud ma seda jooksu kohe mitte üks raas. Jooks toimus päeva kõige kuumemal ajal kell 14.00. Stardini oli omajagu aega ja sai senikaua varjus istuda, sest kes jõuab päikese käes istuda.
Kui juba ära stardialasse sai, siis ainuüksi seal seistes hakkas pulss tõusma, sest päike paistis lagi pähe.

Stardipauk ja võis jooksma hakata. Kuna kuuma oli väljas rohkem kui 30+ kraadi, siis piisas paarisajast meetrist, et higi voolaks ojadena! Metsa vahel. Tuult polnud. Päike küttis... õõvastavalt lämbe.
Seadsin omale eesmärgi rada lihtsalt läbida ja vähemalt alla 40 minuti.
Kulgesin tasa. Samm sammu haaval. Kõik sujus enam vähem graafikus, kuniks metsa vahelt väljudes mingi putuka kurku tõmbasin. Läkastasin ja köhisin nii koledasti... mõtlesin, et lämbun nüüd seal samas koha peal ära ja surma tunnistusele kirjutatakse " Lämbus putuka tõttu!" What ? Köhatasin veel viimast korda hästi tugevalt, lausa nii tugevalt, et piss tahtis püksi tulla. Pisar silmas aga hingamine juba parem katsusin uuesti liikuma saada. Kibe maik endiselt kurgus. Aga sain liikuma. Õnneks polnud enam palju minna ning juba varsti olin omadega finishis.

Peab tunnistama, et kogu selle sarja jooksud on rasked. Rajad ei ole üldse pikad aga see, millisel maastikul need toimuvad paneb asja paika.
Hetkel ei oska ma öelda, kas ma uuel 2019 aastal selle sarja jooksudel osalen või mitte. Iseenesest võiks, kuna tegemist on siiski nii öelda kodukoha jooksudega. Aga eks see selgub kõik juba uuel hooajal. Mis plaanid mul siis üldse on edaspidiseks.




Kirjutamiseni K :)




kolmapäev, 11. juuli 2018

37. JOOKS ÜMBER PÜHAJÄRVE 2018

Nonii, nüüd võin end järjekordselt kiruda või vanduda. Puhtalt sellepärast, et Pühajärve jooks on üks nendest jooksudest mille olen lubanud "EI IIAL ENAM" jooksude hulka lisada! Aga üllatus, üllatus. Leidsin ka sel aastal end stardist.
Vot ei tea kas mulle meeldib end nimelt piinata või mis asi see on, et ikka ja jälle leian end sellistelt radadelt, mida enam elus ees kordagi läbida ei tahaks! Tegemist on siiski Otepää kuppelmaastikuga ehk siis hunnikutes tõuse ja teist sama paju languseid.

Hommikul olin täiega optimistlik ja olin hea jooksuilma eest tänulik. Lauspilvisus, veidike tuult ja 14-16 kraadi sooja. PEEEEERFECT. Valisin jooksuriided välja ja panin selga. Olin sel korral meeleolus, et panen kohe jooksu riided selga. Ja vahetus riided võtan kaasa. Vahest võib.

Olin eelnevalt sõbrannaga kokku leppinud, et saame Elvas kokku ja seal istub tema meie autosse ümber. Seltsis segasem, eriti kui VEEL SEGASEMAD ühte autosse kokku panna.
Olime varakult liikvelt, kuna varasema kogemuse põhjal teadsin, et hiljem on keeruline head kohta või ültse kohta parkimiseks leida.  Seega jõudsime varakult kohale, kuid enne meid oli juba päris suur hulk rahvast kohal.

Kohale jõudes võtsime oma stardinumbrid välja ning suundusime tagasi auto juurde. Natuke hiljem liikusime võistluskeskusesse tagasi ja võtsime kohad sisse majaesisel rõdul.
Teadsin, et ka Cris pidi jooksma tulema. Temal see esimene kord sellel rajal joosta, minul aga juba kolmas kord. Hiljem ta liitus meie seltskonnaga.

Mida lähemale stardi aeg jõudis seda väiksemaks mu optimism jooksmiseks jäi. Heast jooksuilmast, millele ma hommikul NII TÄNULIK OLIN ei olnud enam midagi järel. Päike siras kõrgel taevas ilma ühegi pilvetupsuta, tuult oli minimaalselt, kui ültse ja sooja kraade oli juba mõnusad 25 kraadi. See oli hetk, kui oleksin võinud PEAGA VASTU PUUD JOOSTA, sest olin ju hommikul oma riietusega ikka täiega pilves ilmaga arvestanud.
Mis võiks olla jaheda pilves ilma riietus ? MUST!!!! JAH JUST, PANIN KÕIK MUSTA TOONI RIIDE ESEMED!  HALLELUUJA normaalsusele. Oleksin võinud ju mingi heledama versiooni leiutada selga aga ei... IKKA MUSTA OLI VAJA! No KURAT küll, millal sa ÕPID!
Ja nagu kõigest sellest VEEL VÄHE OLEKS, siis jätsin ka peakatte koju, mis oleks suutnud natukenegi mu päeva päästa. Päike paistis lagi pähe. Pähe, mis on samuti MUSTA VÄRVI !

Mingi aeg märkasin veel ühte tuttavat ja juba mõni hetk hiljem istus ka tema meie seltskonda. Enam polnud stardini palju aega. Kui nägime, et inimesed hakkasid stardikoridori kogunema, siis liikusime isegi sinna.
Soovisime kiirelt veel üksteisele edu ja võiski jooks alata.

Esimene kilomeeter on seal alati väga kitsas ja aeglane ning peab väga ettevaatlik olema, et ei kukuks. Esimene tõus tuleb üsna kohe ja peale seda ka teine ja kolmas ja neljas... ühesõnaga terve 10 km koosneb tõusudest ja langustest ning mõnest meetrist sirgest maast. Päikese käes oli kuum, väga kuum. Võtsin tõusud aeglasemalt ja väikeste sammudega. Ei tahtnud esimese aasta viga korrata ja kohe end kinni joosta. Viis kilomeetrit läksid nii ruttu, et ei saanud arugi, kui juba olin vahefinishi joone ületanud. Edasi ei läinud ültse kergemaks. Pigem raskemaks. Mõni tõus oli ikka korralik haamertõus. Paar tõusu pidin siis võtma kõndides , sest enam ei jõudnud jooksuga minna. Päike ja kuumus olid teinud oma töö. Jalg muutus raskemaks. Väsimus hakkas võimust võtma.

Enda üllatuseks suutsin sel korral peaaegu kogu raja joostes läbida. Mäletan, et aastal 2016 kõndisin palju ja 2017 kõndisin kogu raja, kuna sel ajal ma ei tohtinud joosta! Seega olen sellel rajal mingi arengu läbi teinud.
Finishit nähes oli mul hea meel, kuid enam kiirendada ei jõudnud. Medal kaelas ja õnnelik. Teeniduspunktis anti veel pudel vett, pudel kasemahla Kaske Kaske ja pisike jogurti jook. Täispakett korralikuks vedeliku normi taastamiseks.

   
Medal oli sel aastal ikka eriti uhke. Üks omanäolisemaid, mis kaunistab nüüd ka minu medali seina!
   


Üldises plaanis võiks järeldada, et mida rohkem sa ühte ja sama rasket rada jooksed seda paremaks selle jooksmises muutud. Vähemalt enda koha pealt võin seda vist juba natuke öelda. Iga aastaga paremaks. Ilmselt tuleb seni joosta, kui kõik tõusud saab joostes alistatud ning siis tuleb hakata aega parandama. Kõike korraga ei saa!

Olgugi, et kolmandat korda sama rada joosta, kuid meeleolu on iga kord erinev ja lõpuemotsioonid sama moodi. Need on alati erinevad !





Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 10. juuli 2018

VIHMAS JA ÄIKESES ehk VÕIDUPÜHA MARATONI E-MARATON 2018

Selle jooksu panin juba varakult omale kalendrisse kirja. Just sellepärast, et sain selle ära joosta just seal, kus ma tahtsin ja just sel kellaajal, mis mulle kõige paremini sobis. Ühtlasi tundus ka põnev vahelduseks üks teistemoodi jooks teha.  

Mingil aja hetkel sain ka sõbranna sinnamaani, et ka tema registreeris end sellele jooksule. Tegelikult registreeris ta kõvasti enne mind ära. Natuke aega enne jooksu arutasime, et kus me siis jookseme/kõnnime. Otseselt mingit kindlat plaani paika ei pannud. Mänguruumi pidi ka jätma.

Jooksule eelnev päev oli üsna vilets ja oli arvata, et ka jooksu päev ei tõota väga head ilma.Hommikul sai juba selgeks, et vihmane saab olema. Vahelduva eduga muudkui sadas, ei sadanud. Ja nii terve päeva. Õhtul, selleks ajaks kui pidin sõbranna juurde minema enam ei sadanud. Õnneks. Lootust oli, et saab ehk kuiva jalaga selle poolmaratoni siis läbitud.
Sõbranna jõudis suhteliselt samal ajal koju kui mina tema juurde. Vahetas kiirelt riided ja juba olimegi mineku valmis. Olime vaevalt toast välja saanud kui hakkas juba tibutama. Hästi läheb vist.
Kuna olime nõuks võtnud kõndida see 21,1 km siis võtsime ka vihmavarjud kaasa.
Ma ei tundnud, et tahaks sel korral joosta. Seega nii kuidas mõeldud nii ka tehtud.
Ajavõtu jaoks kell käima, kindluse mõttes ka endomundo. Topelt ei kärise.

Ja hakkasime kõndimisega pihta. Kindlat ringi ei olnud. Lihtsalt kulgesime. Jutustasime ja lootsime ilma paranemisele. Mingi aeg jäi sadu järgi ja sai tempokamalt liikuda. Kui olime oma 6-8 km läbinud siis hakkas uuesti sadama. Ja nagu sellest veel vähe oleks hakkas ka müristama ja välku sähvima. Kujutasin juba vaimusilmas ette kuidas välk meie vihmavarjukesi tabab ja meie nende all söestume. Õnneks see välgu sähvimine kadus ruttu ära, kuid kõmistas veel pikalt järgi. Kergest vihmast sai vahepeal juba paduvihm. Hea, et ültse midagi nägi ja vihmavari veel seda vett vastu suutis võtta.





Jalad oli läbi märjad. Sama hästi oleks võinud palja jalu käia. Sest tossudest polnud absoluutselt kasu või noh kui siis ainult selle poolest, et kivikesed ei olnud kohe kanda torkimas. Vett nad kinni ei hoia.
Selleks oli meil juba täiesti ükskõik kuhu astume, sest jalad olid juba nii kui nii märjad. Ja vihmavarjuga ei saanud nii tempokalt edasi ka liikuda kui oleksime tahtnud.

Kohati tekkis tunne, et aitab küll. Mina seda pulli lõpuni kaasa ei tee. Kui me poleks kahekesi kõndima läinud siis üksinda ma oleks kindlasti loobunud. Kahekesi oli kuidagi kergem liguneda.
10nda kilomeetri täitumisel olid juba jalad niipalju märjad, et püksid olid ka põlvini märjad. Paduvihm peksis maapinnalt nii tugevasti tagasi, et pritsis püksid ka märjaks. Dressipluusil oli üks käis poolest saati märg. Õnneks oli soe õhtu ja märjast olekust hoolimata meil külm ei olnud.

15ndal kilomeetril hakkasime unistama tassikesest kuumast teest. Siis oli küll juba sellest märjast olekust ja vihmasajust siiralt kopp ees.
Mingil hetkel avastasin, et mul endomundo ei tööta. Oli end jälle ise kinni pannud. Selle järgi juba enne 5ndat kilomeetrit. Siis oli küll siiralt hea meel, et kell ka käib, sest muidu poleks ma oma näitu kätte saanudki. Siis oleks ma küll päris PISSED OFF olnud. Ja see ei oleks olnud meeldiv vaatepilt.

Vahetult enne lõppu lubasime veel endale, et kui kumbki meist peaks veel sellise idee peale tulema, et lähme kõnnime nüüd poolmaratoni, see saab VISPLIGA NEERU! Sest sellist hullust ei taha ma tükil ajal enam ette võtta. Poolmaratoni võin joosta aga mitte kõndida. Joosta on kuidagi kordades kergem kui kõndida. Aga medal oli see eest ilus, mille nimel see vaev end ära tasus.






Kirjutamiseni K :)

esmaspäev, 25. juuni 2018

28. Jüri Lossmanni mälestusjooks 2018

16.ndal Juunil toimus järjekordne Jüri Lossmanni mälestusjooks. Sellel rajal on võimalus näha korraga vanalinna, parke, Ugalat, Viljandi järve, randa ning lõpuks kogeda, mis tunne on üles joosta Trepimäest. Jah just, JOOSTA ÜLES TREPIMÄEST!
Olin ka otsusanud taas kord rajale minna. Järjekorras juba kolmas aasta. Juba esimesel aastal lubasin endale peale neid treppe, et EI IIAL enam, kuid miski tõmbab mind sellele jooksule tagasi. See jooks on kuidagi nii oma ja nii kodune, et kui selle vahele jätan, siis on küll midagi väga valesti.

Rada ise on vaid 6,5 kilomeetrit pikk aga sellest piisab, et sinna sisse mahuks linna tänavaid, väiksemaid ja suuremaid tõuse, metsa vahelisi radu ja kardetud TREPIMÄE TREPID. See on rada kus vale tempoga alustades, võid end maa põhja vanduda. Sel rajal on iseloomu rohkem kui ühel rajal olla võib.


Jooksu start anti õhtul 20:00. Päeval oli meeletult umbne, kuid pilvine. Olin panustanud sellele, et õhtune aeg ja siis on kindlasti juba jahedam.
Nagu tavaks saanud, siis läksime Härraga varem kohale, sest siis on kindel, et kuhugile autot parkida on. Kohale jõudes võtsin oma stardinumbri välja. Sel korral ei olnud kiip numbri küljes vaid anti spetsiaalne jalavõru, kuhu külge oli siis kiip kinnitatud.

Füüsiliselt olin küll kohal aga vaimselt ei olnud ma selleks jooksuks kohe ültse valmis. Olin otsustanud, et lähen rajale kulgema. Mitte mingisugust suurt pingutust ma hea aja jaoks tegema ei hakka, sest väljas oli endiselt MEGA UMBNE ning tuult polnud ka grammi võrtki. Mis omakorda tähendas seda, et üsna tõenäoliselt hakkab suhteliselt kohe ka palav kui saad jooksma hakata.

Enne starti sain veel Viigi´ga kokku. Jutustasime veidike, kuniks stardikoridoris kohad sisse võtsime. Juba stardikoridoris tundsin, et on palav.
Stardipauk... ja juba olingi rajale minemas. Võtsin sujuvalt kuid vaikselt. Aga üsna pea sain aru, et sellest tuleb üks korralik ja piinarikas jooks. Olgugi, et lühike, kuid piinarikas sellegi poolest.
Kui rada keeras munakivi teele, siis palusin munakivi jumalaid, et need mu pahkluud terveks jätaks. Läks õnneks. Iga pööre, iga tõus või langus... kõik olid sellised nagu ma oleks esimest korda rajal. Mitte üks ei tundunud tuttavana, kuniks jõudsin esimese suurema tõusuni. Seda tõusu ma ei mäletanud, kuid kui jõudsin reaalsusesse tagasi, siis meenus mis tõus peale seda tõusu tuleb.

Olin väsinud, kuri ja hingetu. Õhku polnud mida hingata. Nina tõmbas ka end 3nda km lõpuks kinni nii et polnud ka millega hingata enam. Nii tahtsin selle jooksu lihtsalt katkestada. Kaks kätt ülesse tõsta ja loobuda. Aga ei ma ei loobunud. Rühkisin vaikselt, kuid järjekindlalt edasi. Teadsin, et siit eelmise aasta ajast paremat aega ei tule. Tuleb mis tuleb, peaasi et omal jalal finishisse jõuan.

Viimase sirge peal oli mõnus. Veidike tuult, pikk sirge ja sai isegi enam vähem hingamise korda. Aga siis... siis tuli TREPIMÄGI. Üks, kaks, kolm... aste astme järel. Siis oli kõik. Enam ei jõudnud edasi minna. Ei jõudnud hingata. Hakkasin ventileerima. Ventileerisin üle. Õhku polnud. Ahmisisn õhku. Tundsin, kuidas pea ringi käib. Võtsin üli aeglaselt. Härra kõrvalt toetavalt ergutas. Lõpp juba paistis. Aste astme kaupa. Keegi veel hüüdis:" Enam pole palju minna, kohe läheb kergemaks!"
Ainus mida suutsin selle peale kosta... "AINUS, MIS TULEB ON SURM !"

Ja juba järgmine hetk olin treppidest võitu saanud ja sörkisin finishi suunas.
Juhuuu ära tegin. Jah tegin, kuid mis hinnaga. Hing niidiga kaelas. Natuke istumist tegi head. Hingamine oli jälle nii nagu vaja ja tundus nagu poleks ennem midagi olnudki. EI tea mis värk selle nina ja hingamisega on. Nina justkui vajuks jooksmise ajal kinni ja siis ei pääse piisavas koguses õhku sisse.

Hoolimata raskustest rajal ja suurest palavusest, suutsin siiski oma eelmise aasta aega 2 minuti võrra parandada. Asi seegi. Iga minuti võrra parandatud aeg on areng paremuse suunas.
Võin käsi südamel öelda, et see on üks raskemaid radu mida kunagi läbinud olen.





Kirjutamiseni K :)

neljapäev, 14. juuni 2018

NARVA ENERGIAJOOKS 21,1 km + 6 km 2018

Narva energiajooksu päev hakkas üsna varakult pihta, sest kell 5 hommikul oli juba äratus. Seda sellepärast, et 7st väljus eribuss Tartust Narva, kuhu olin nii endale, kui sõbrannale kohad broneerinud. Pidin ju jõudma hommikust süüa, koti üle vaatama ja ennast valmis panema ning siis juba sõbrannale järgi minema. Kodust väljusime 5.45, et jääks natuke ajavaru ka. Pidin 6.15 sõbranna juures olema aga jõudsime natuke varem, sest ei teadnud täpselt kaua me seda maad sõidame. Kui sõbranna peale võetud, võis Tartusse sõita. Jõudsime natuke varem aga õnneks ei pidanud kaua ootama, kui meie buss ette sõitis ja sai bussi minna. Me sõbrannaga ronisime bussi ja härra sõitis tagasi koju. Olime otsustanud sisse võtta kohad bussi kõige esimeses reas, et oleks hea vaade teele ja poleks palju trügimist kottidega taha.

Bussisõit oli hirmus pikk ja tüütu, kuid kuna buss oli mugav siis istuda oli vähemalt mõnus ja tagumine pool ei hakanud istumisest valutama. Kuigi kohale jõudes olid kondid nii kanged, et lausa lust oli lõpuks end jälle liigutada. Võtsin oma koti kaenlasse ja läksime kohe võistluskeskusesse stardimaterjale välja võtma. 21,1 km järjekord oli nii pikk, et saba ulatus lava ette, mis oli keskusesse ülesse pandud. Kui olin oma ootamisega sinnamaani jõudnud, et minu kord oli käega katsuda, siis avastasin et numbreid väljastatakse numbri alusel, mitte nime. Tegelikult ma teadsin seda eelnevalt ka juba aga kuidagi läks nagu mööda minust. Siis olin suht WHAT THE HELL, I DON´T KNOW MY BIB NUMBER! PANIC PANIC PANIC... tormasin sõbranna juurde ise õhku ahmides, sest kui ma kodulehel numbreid vaatasin, siis seal ei näidanud ja siis selgus, et tema oli vastava sisuga meili saanud kus oli tema number kirjas. Ja siis olin mina ! MA POLNUD ÜHTEGI MEILI  SAANUD, KUS OLEKS MU STARDINUMBER KIRJAS. Aga õnneks sõbranna sai mu nurmbri netist kätte, sest siis olid numbrid ka netti ülesse pandud ja võisin uuesi kilomeetri pikkusesse järjekorda ootama asuda. Õnneks kulges järjekord kiirelt ja sain ruttu oma numbri kätte!

Kogu võistluskeskus asus liiva pinnasel, mis omakorda tähendas seda, et kui ma ükskord riideid vahetama jõudsin, siis olid mu jalanõud juba liiva täis. Ka riietustelk oli liivasel pinnal. Väga väga halb. Jalgu pidi hoidma tossudes või siis üks jalg enne süsteemiga. Kõigepealt sokk, siis püksisäär, toss otsa ning sama asi teise jalaga. Kuniks püksid korralikult jalga sai tõmmata. Õnneks telgis polnud veel palju rahvast, sai rahulikult riideid vahetada. 
Telgis trehvasin Kristina´ga kokku. Sealt edasi pidime koos kulgema, kuid kaotasin ta pakihoius kohe silmis.

Pool tundi enne starti sõin SIS koffeiiniga energiabatooni, et rajale lisaenergiaga minna. Ennem kui arugi sain võis stardikoridori ootama minna. Kuna ma eemalt nägin, et Kristina oli juba stardikoridoris ootamas. Suundusin kohe tema juurde ning lubasin siis sõbrannal oma tuttavad ülesse otsida, et saab seni aega veeta, kuniks ma rajal olen.

Esmane pettumus tabas kohe stardikoridori astudes. See asus tõusu peal. Ma teadsin, et kui ma oleks pidanud tõusu jalamilt startima, siis oleks väga raske minek olnud aga kuna ma suutsin end suhteliselt esimesse otsa sättida Kristinaga koos, siis oli tõusu osa suhteliselt lühike, mida alguses läbima pidin.
3,2,1 ja kõlaski start. Soovisime Kristinaga üksteisele edu ja ennem kui arugi sain oli ta mu vaateväljast kadunud. Püüdsin ise rahulikult võtta, et kogu jõuvaru esimeses otsas ära ei kulutaks.
Kõik sujus ilusti... sinnamaani, kuniks Kreenholmi jõudsin. Siis tundsin, et läks raskeks. Õhku justkui ei olnud mida sisse hingata või see õhk ei jõudnud sinna kuhu vaja. Pingutasin mis ma pingutasin aga pidin seisma jääma ja rohtu võtma, et asja vähekenegi leevendada.
Ilmselt oli asi Kreenholmi tolmus, sest seda tolmu oli paksult õhku keerutatud ja tundsin mingit spetsiifilist lõhna kohe kui Kreenholmi sisse keerasin. Ma ei tea kas olin ainus, kes seda tundis või oli keegi veel.

Kui olin veid toibunud suurest õhu vaegusest püüdsin edasi joosta. Alguses veidi aeglasemalt ja siis vaikselt tempot tõstes. Kui Lõpuks Kreenholmist välja sain, siis oli lausa lust edasi joosta. Kilomeetrid muudkui möödusid ja enne kui arugi sain olin jõudnud punkti, kus jooksjad hakkasid vastu tulema, teadsin juba siis, et veidi maad veel ja jõuan ka sellele kaua kardetud pikale sirgele. Kahjuks polnud kuidagi võimalik sellest sirgest eemale viilida. Kuid asja tegi veel nutusemaks pidev vastutuul. Kedagi ei olnud tuule tõkkeks ees ja pidin oma energiavarud tuulele andma. Ei jõudnud kuidagi ära oodata tagasipööret, peale mida oleks tuul tagant.

Kilomeetrid möödusid endiselt lennates, kuniks jõudis kätte 19nes kilomeeter. Siis tekkis tõsine jõuetus. Tunne, et olin endast kõik rajale jätnud. Jalad olid justkui betooni sisse valatud. Neid oli nii raske liigutada. Aga ma ei andnud alla. Liikusin vaikselt ja järjekindlalt edasi... kuniks nägin kaugustes paistmas finishit. Sel hetkel ei teagi, mis ime väel ma leidsin endas selle energia edasi minekuks aga see oli VÕIMAS, millises tempos ma finishini liikusin. Hiljem kella näite vaadates tuli viimase kilomeetri ajaks 4:57... OMG...ma ei uskunud oma silma. PÄRISELT VÕI? Jah see oli päriselt. Hoolimata suurest tuulest, päikesest ja 20st kilomeetrist pigistasin viimasel kilomeetril välja kilomeetri aja alla viie minuti!

MA TEGIN SEDA! Ma jooksin oma uue isikliku aja poolmaratonis ajaga 2:06:00. See oli teine WOW moment. Olin kiirem oma seni paremast ajast 2:18:47. See tähendab lausa 12 minutit ja 47 sekundit aja parandust! Võisin rahul olla. Rohkem kui rahul. Võisin enda üle uhke olla. Hoolimata raskustest rajal, sain hakkama!

                                      


Kuna bussi väjumiseni jäi veel 2 tundi aega, siis tegin kohapeal kiire registreerimise ja registreerisin end ka 6 kilomeetrisele distantsile. Kuna sõbranna läks kõndima, siis otsustasin ka kõndida. Ja arvestades, et olin enamus oma energiast jätnud eelmisele rajale maha, siis poleks olnud mõeldav, et ma ka 6 kilomeetrit jooksen. Jalad olid liiga väsinud. Tankisin kiirelt bussis ühe banaani sisse ja võis oodata uuesti starti.
Kui ära stardikoridori sai, siis hakkas mul külm, sest tuul puhus sellise nurga pealt. Olin ju eelmisest jooksust veel täitsa märg. Aga lootsin, et kui start antakse hakkab koheselt soe, sest liikudes ei ole ju külm. Õnneks nii ka oli. Koheselt tuli soe kontidesse tagasi. Ausalt, ei saanudki aru kuna start anti, ühtäkki hakkasid inimesed liikuma ja mina ühes nendega. Esimese kilomeetri lõpuks oli mul tahtmine KUUL PÄHE LASTA, sest OLI SEDA NÜÜD VAJA... OLI NII VÄGA SELLELE DISTANTSILE RONIDA. Olgugi, et lühike AGA OLI VAJA! Tegelikult ei olnud küll vaja, ma ei tahtnud niisama 2 tundi ka lihtsalt istuda. Teades, et ees ootas veel pea kolme tunnine bussisõit. Aga õnneks läks see "KUUL PÄHE" tunne üle ja jalad ei olnud ka enam nii töntsid all. Sai üsna reipal sammul edasi astutud. Ütlesin küll vahepeal sõbrannale, et kui soovib võib kiiremini ees ära minna aga liikusime kuni lõpuni samas tempost. Finishisirgel tegime korraliku spurdi ja jooksime võidu üle finishi joone.

Olin piisavalt tubli ja omamoodi segane, et mõlemad distantsid ette võtsin. Aga olin nüüd täiesti tühjaks tõmmatud. Ainus millest suutsin mõelda oli toit.
Bussis tõmbasin kiirelt kuiva puhta särki selga ja kookisin kotist toidukarbid välja. Sõin söögi ära ja mu magu/kõht hakkas valutama. Lootsin, et läheb üle, kuid valu läks vahepeal lausa väljakannatamatuks. Siis jäi nagu järgi ja siis valutas edasi. 3 tundi bussisõitu oli meeletu agoonia. Mugavat asendit oli võimatu leida. Peas ketras vaid mõte: " Peaasi, et vetsu pole vaja!"
Koju jõudsin 20.30 paiku ja mu magu/kõht valutas endiselt. Kuid kuna mu kõht oli jälle tühi, siis otsustasin veid sooja sööki süüa, kuid see oli halb valik, sest valu tuli taas tagasi.
Ei teagi kas mu magu ei kannata spordijooki või spordijooki/vett segamini, või siis külma/jahedat vett, sest see ei ole esimene kord peale jooksu, kui mul valu maos/kõhus tekib.
Ehk kunagi suudan , selle välja mõelda, või siis katseeksitusmeetodil selle endale selgeks teha.
Samas pakuti ka varianti, et kuna ma pikal distantsil pingutasin päris kõvasti hea aja nimel, siis võis see olla ka pingutusest.
Oli mis oli. Nüüdseks on kõik jälle korras ja loodan, et järgmist korda kõhuhäda enam kimbutama ei tule.


                 



Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 29. mai 2018

RAPLA SELVERI SUURJOOKS 2018

Hommikul aknast välja vaadates oli selge, et ilm tuleb taaskord soe, liigagi soe. Esialgne plaan oli Rapla poole teele asuda 9 paiku, kuid hommikul mõtlesime ümber ja otsustasime et 8.30 sobib palju paremini. Jääb väike eksimis ruum ka nii igaks juhuks.
Pakkisin vaja minevad asjad kotti, kiire söök ja võiski teele asuda.
Raplasse kohale jõudsime 10.30 paiku. Parkisime auto ja läksime Härraga võistluskeskusesse, et välja võtta minu stardimaterjalid.

Koheselt trehvasime Mariséga kokku. Tegelikult olin ma juba nii omas mullis, et esialgu ei pannudki teda tähele, kuniks Härra juhtis tähelepanu! Vahetasime kiirelt paar sõna ja liikusin sekretariaati.
Lisaks pidin veel Tallinna maratoni telgist läbi käima.
Kui stardimaterjalid käes, suundusime tagasi auto juurde, et jooksusussid jalga panna ja seejärel Viigi ülesse otsida. Olime eelmisel päeval kokku leppinud, et seal näeme.
Auto juures trehvasime Marisega uuesti kokku ja kui olime end jooksu valmis sättinud, liikusime võistluskeskusesse tagasi. Tee peal leidsime ka Viigi ülesse ning ühes temaga Kristina.
Väga vahva üllatus oli ka teda üle tüki aja näha.

Võistluskeskuses tegime veel mõned ühispildid, kohustusliku vetsu peatuse ja seejärel soojendus ringile. Lahtijooks, venitused ja võiski juba stardikoridori poole liikuda. Kiirelt veel enne mütsid ja pea märjaks, et mingitki jahutust saada, selle kõrvetava päikese eest!


       
Viigi, Mina, Kristina, Maris

Stardikoridoris sai kõigile veel edu soovitud ning juba kõlaski stardipauk!
Mul kõlasid veel Härra sõnad kõrvus: " Pane kuis jõuad!"

Esimene kilomeeter kadus justkui lenneldes. Kuid tundsin kuidas jalad eelmise päeva maastikul seiklemisest veel väsinud on.
Kuid see tunne kadus õnneks suht ruttu jalgadest ära ja võis julgelt edasi joosta.
Teise kilomeetri silt tuli liiga ruttu... kahtlustan, et see oli 5 kilomeetri jooksjate silt, aga meie silti ma ei näinudki. Järgmine oli juba 3 km silt.
Igatahes, mingi hetk tuli paar väiksemat tõusu. Ja ma ei olnud nendest absoluutselt VAIMUSTUSES!
Eelmise päeva tõusudest oli veel valus maik suus ! Aga ma püüdsin, ma tõesti püüdsin nende tõusudega hakkama saada, kuid siiski pidin ühele hetkeks natuke alla vanduma ja korraks seisma jääma. Kogusin end veidi ja rühkisin edasi minna. Kella vaadates sain aru, et mingit rekord aega ma siit küll välja ei jookse. Eks südames veidi kripeldas aga midagi polnud teha.

Mingil aja hetkel trehvas tuttav neiu tagantpoolt tulema, kui ma taaskord hetkeks pidin hinge tõmbama. Kuumus ei andnud armu ja tundub, et ma väga ei kannata ka sellises kuumas jooksmist! Väga hea, et ta mulle järgi jõudis, sest jäime koos jooksma. Ma küll ütlesin talle, et mingu edasi, ei pea minu tempos jooksma.
Endal kuidagi paha tunne, kui keegi oma "Heast ajast " minu pärast loobub. Aga ta oli otsustanud vist kindlalt minu seltskonda jääda ja nii me siis kulgesime.

Esimene joogipunkt tuli suhteliselt ruttu ja plaan oli 1 tops spordijooki sisse ja tops vett pähe. Võtsin spordijoogi ja vee... jõin sprodijoogi ära ja võtsin lonksu vett ! JÄKK, PTUI , ÖÄKK... see oli rõve! Täpselt nagu oleks kanalisatsioonist vett rüübanud. Sülitasin veel niipalju välja kui jõudsin. Käisin kastmiskohast läbi ja tiksusime edasi.

Edasi tuli pikk lõputu sirge, kõrvetav päike ja meeletu vastutuul. Kilomeetrid hakkasd justkui venima. Kohati liigagi palju. Kuid kella järgi siiski mitte, kuid see pikk sirge tekitas selle venimise tunde.
8.nda kilomeetri silti nähes oli juba suur kergendus, sest teadsin, et enam pole palju minna. Endiselt korrutasin tuttavale, et võib ees kiiremini ära minna, kuid ta ei teinud seda. Enne lõppu oli mingisugune lõik pehmet kruusa kattega teed, kuniks jälle asfalt kattega tee tuli. Vaatasin viimast korda kella ja pigistasin viimased jõuvarud endast välja. Ja ma läksin, läksin nii kiiresti kui suutsin finishi poole.

Tehtud.. ajaga 1:00:25. Ma ei uskunud oma silmi. Olin kindel, et aeg tuleb kõvasti üle tunni. Ma olin rahul. Uuest isiklikust rekordist jäid napid 3 minutit puudu, kuid ma ei nukrutse. Küll tuleb ka see aeg, kui uus isiklik tuleb. Tuleb olla õnnelik selle aja üle, mis antud hetkel kellal ette vaatas!

Rapla rada on tõesti selline, kus võid vabalt panna. Alguses paar tõusu on aga need on kergesti läbitavad ja ei midagi rasket. Edasi on vaid üks pikk sirge. Lausa lust on sellisel rajal joosta. Selle jooksu võib küll järgmise aasta MUST RUN listi lisada!




Kirjutamiseni K :)


esmaspäev, 28. mai 2018

VAPRAMÄE JOOKS- ELVA METSAJOOKSUD 2018

Vapramäe jooks kuulub Elva metsajooksude sarja ja on selle sarja II jooks. I jooks oli Elva mägedejooks. Millest sai ka osa võetud. Peale seda jooksu ei osanud arvata, et ka teise jooksu rada nii raske on. Kuigi jah, jooksu nimi on juba selline, et sees on sõna " MÄGI" ehk võib ennustada tõuse ja palju muud mida üks raske rada pakkuda võib.

 Eelnevalt stardiprotokolli uurides avastasin, et Viigi´l on ka plaan sellele jooksule tulla. Mul endal plaan oli, kuid olin veel täitsa registreerimata. Viigi tuletas aga meelde, et registreerimine on järgmise päeva lõunani veel avatud, mille peale registreerisin end kohe jooksule ära. Vähemalt oli nüüd kindel, et olen nimekirjas ja võin jooksma minna.

Laupäeva hommikul oli aega pikemalt magamiseks, sest jooksu start anti alles 14:00 ajal. Aga see tähendas ühtlasi ka seda, et väljas on kõige kuumem aeg. Ei tahtnud kuidagi selle peale mõelda.
Kauem magamisest ei tulnud aga midagi välja. Olin varakult juba üleval. Kuna päris mitu asja tahtsid tegemist, siis sain need enne minekule sättimist ära teha. Õnneks pole Elva minust väga kaugel. Üks 15-20 minutit sõitu ja olengi kohal.

Plaan oligi veidi varem kohale minna, et kindlustada omale parkimiskoht. Kodust hakkasin liikuma 12:00 paiku. Kohale jõudes kirjutasin Viigi´le, et mina olen kohal ja ootan teda parklas. Aga enne jõudsin veel oma stardimaterjalid välja võtta. Lastejooks ja noortejooks olid veidi varasema stardiajaga ja need toimusid enne põhistarti ära. Rahvas hakkas vaikselt kohale tulema, kellel oli plaan seda rasket rada läbida.

Hiljem vaatasime koos natuke ringi, uudistasime, kust rada kulgeb ja kuhu poole start antakse. Mõtlesime, mis me mõtlesime aga üldiselt seda me ei suutnudki välja mõelda. Kui aga stardi aeg lähemale hakkas jõudma, siis mikrofoniga mees tegi teatavaks, et rajal on kaks VÄGA JÄRSKU TÕUSU. Olin enam kui kindel, et sinna ma SUREN! Mõte, et see rada on ehk kergem kui oli Mägede jooksu rada kadus ruttu unustusse. Siis selgus, et üks tõus pidi olema veel selline, et kui sa arvad, et tõus on läbi, siis tegelikult läheb tõus hoopis veel järsemaks. "NO TÕESTI!" Hakkasin aru saama, kuhu kurat ma end nüüd jälle mässinud olen ! JÄLLE! JÄRJEKORDSELT!  Need rasked rajad justkui kleebiks end mulle külge ja nõiuks ära, sest ma ikka ja jälle leian mõne sellise kuhu konkreetselt surema minna. Sest seda kulgemist ei saa enam jooksmiseks nimetada.

Püüdsin olla hetkes ja mitte liiga palju ette mõelda. Olin kindel, et raudselt onu teeb praegu veidi nalja ja tegelikult on rada üsna lihtne ja kergesti läbitav.
10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 ... START... ja võis rajale minna. Püüdsin Viigil sabas püsida. Püsisingi üsna tükk aega, kuid siis jäin maha... ma ei jõudnud, kohe üldse ei jõudnud edasi minna. Tõusud olid kohe alguses olemas ja need tabasid mind kui piksenool puud! Võtsin tempot alla ja kulgesin aeglaselt edasi. Tõus, tõus, langus, langus, tõus, langus... sirge kuid puu juuri täis lõik. Ja nii terve rada. Ühe koha peal suutsin mingisuguse suure juurika taha komistada... kergelt alla mäge minek ka. "HOLY COW, KUKU NÜÜD VEEL NINA KA PURU!" käis peast läbi. Tuterdasin, mis ma tuterdasin aga püsti jäin!

Vahepeal läks veel keegi minust mööda ja kadus kaugustesse. Ei näinud ma enda ees mitte ühte hingelist ega ka enda järel.
Ja siis, siis ma jõudsin metsa serva kus päike paistis lagi pähe ja kuuma oli sama palju kui jahtuvas grillahjus ning mis oli selle toreda tõusu algus, mis algas ja siis vahepeal oli tunne, et nüüd ongi kõik. Aga siis läks hoopis järsemaks. Ma pidin poole tõusu peal korraks seisma jääma. Vot sel hetkel oli küll tunne, et nii nüüd on kõik. Istun maha ja nutan ühe peatäie. Aga ega see mind poleks edasi aidanud. Hingasin korraks sügavalt sisse ja püüdsin kuidagi selle tõusu tippu jõuda.
Palav oli, õhku polnud mida hingata, väsimus tahtis jalust niita... aga mul oli veel oma 2 km finishini minna.

Mingi koha peal tundus rada nii kahtlane. Ei saanud enam aru kas olin ikka õigel rajal või olin juba kusagil valesti pööranud. Kui aga 5km silt silme ette kerkis, siis oli kohe kergem tunne. 1 km oli veel minna... püüdsin veel viimased jõuvarud endas ülesse leida, et kiirelt finishisse jõuda. Jõuvarud olid otsas. Midagi polnud järgi jäänud.
Lõpuks nägin metsast väljumist ja Viigi´t kaasa elamas. Lõpuks olin finishile nii lähedal. Nüüd püüdsin küll natukene tempot tõsta, et veidi elavama sammuga üle finishi joone jõuda.

FINISH! MA TEGIN SELLE ÄRA! 6 km tõusu ja langusega rada. Lõõskava kuuma ja täiesti tuulevaikse ilmaga, kusagil metsa vahel. Jõudsin punktist A, punkti B... Raske oli. Kohe väga raske.
P.S! JÄRJEKORDNE EI IIAL ENAM RADA ! :)





Kirjutamiseni K :)

kolmapäev, 16. mai 2018

EI IIAL ENAM ... 36. TARTU MAASTIKUMARATON 24,1km

Tegelikult sai kogu see lugu alguse juba veidi varasemalt. Esialgu oli see jooks mul kirjas vaid huvipakkuvate jooksude hulgas. Jah, esialgu oligi kohe (23,3 km) ehk hiljem 24,1 km kirjas, kuid siis vahepeal mõtlesin, et ei lähe sinna üldse. Kuigi ürituse lähenedes hakkas üha enam ja enam kripeldama, et ehk ikka läheks. Lõpuks ikkagi otsustasin, et lähen... aga teen vaid väikese 5 kilomeetrise ringi. 5st kilomeetrist sai peagi 10 kilomeetrit, sest Härra soovitas nii, sest ma suutvat küll nii palju. Ning lõpuks oli juba jutuks 24,1 km distants. Lihtsalt sellepärast, et kaua ma kogun neid nööbi suuruseid medaleid. Aeg oleks nagu suurematele panustama hakata. Suutmatuses otsustada, millisele distantsile end regada, regasingi end vaid loetud päevad ennem jooksu 24,1kilomeetrisele distantsile. Well isn´t that little bit crazy or not ? Ise olin veendunud, et ma suudan end jumal teab mitmel korral ära kiruda, et just selle distantsi valisin.

Ühesõnaga, ma suutsin järgmisel või ülejärgmisel ööl veel korralikku und näha, seoses selle jooksuga või oli hoopis mingi muu jooks. See selleks. Unenäos ma kokkuvõttes magasin stardi maha kuna mu kell oli vale ja starti jõudsin selleks ajaks kui kõik olid juba ammu rajal jooksmas. See oli nii ahastav, et siis ma valasin suuri krokodilli pisaraid. Midagi oli veel aga enam ei meenu mis oli.
Päevad veeresid jooksule lähemale ja ühes sellega tõusis ka õhu temperatuur aina kõrgemale ja kõrgemale.
Päev enne jooksu oli juba selline kõrbe kuumus,et oli. Ei tahtnud kohe üldse järgmisel päeval toimuvale jooksule mõelda, eriti sellise kuumusega.

Ööl vastu jooksu magasin väga halvasti ja ärkasin hommikul kell 4. Enam magama ei jäänudki. Pole teab, mis ajast enne jooksu nii halvasti maganud. Püüdsin hoida positiivset meelt ja sellega seoses ka tuju. Ei lasknud viletsal ööunel oma tuju rikkuda.
Hommikusöögiks oli kohustuslik pudruports nagu tavaks on saanud. Ning juba kella 9st tuli autole hääled sisse panna ning liikuma hakata. Selleks ajaks kui Tehvandile jõudsime, oli 42 km stardini jäänud vaid loetud 10-15 minutit.
Otsisin kiirelt stardimaterjalide telgi ülesse, et oma stardimaterjalid välja võtta. Esimese laksuga vahtisin telgi all olevaid numbrikombinatsioone kastidel ja aru ei saanud, kus on kast, mis peaks minu numbrit sisaldama... vahin ja vahin ja olekski vahtima jäänud, kuniks läksin ja küsisin oma numbrit. Trehvas nii, et läksin õige kasti juurde küsima. Kui ümbrik käes, siis vaatasin kastil olevaid numbreid uuesti ja sain aru, kui BLONDIIN MOMENT mul oli hetk tagasi olnud. Tundsin end tõesti veidi lollina.

Stardini oli veidi alla tunni jäänud. Käisime Härraga veel kiirelt Enerviti tegist läbi, et mulle rajale mõni geel osta. Valituks osutusid geelid millele ei pea vett peale jooma. Sidruni maitseline, ning koffeiiniga ning pool tundi enne starti sisse võtmiseks energia marmelaad.
Mul ei olnud küll neisse geelidesse otseselt mingit usku, sest Enervit energiatabletid minu puhul ei toiminud. Kuna enamus aega olen siiski SiS geele kasutanud ja need minu puhul toimivad, siis sel korral pidin Enervitiga leppima. Jah, sest avastasin, et kodus olevatel geelidel oli kuupäev üle läinud ja ei riskinud neid rajale kaasa võtta. Ning polnud aega linnas käia, et uued osta.

Üleüldiselt ei muretsenud ma geelide pärast. Pigem selle meeletu kuumuse pärast, mis aja möödudes muudkui kasvas. Staadionil niisama aega surnuks lüües märkasime Härraga tuttavat ja jäime jutustama ning sel ajal nägin ka Cris´i . Läksin tervitasin teda ka.
Kuna kell oli juba nii kaugel, et mul oli aeg oma marmelaad sisse süüa, siis liikusime auto juurde. Sõin marmelaadi ära. Siis tekkis dilemma, kas minna särgiga jooksma või särgita? Väga erilist vahet vist polnud, siis jätsin särgi selga, et numbrit parem kinnitada oleks. Geelid vööle, rohud kotti ning võis tagasi alla staadionile liikuda. Jõin veel topsitäie spordijooki, et energia ja vedelikukadu enne starti juba otsakorral ei oleks.

Enne starti nägin veel Mariliis´i ka ära. Olime rajale plaaninud minna samas stardigrupis. Vahetult enne starti tuli kerge närv sisse. Ei teadnud ju täpselt, mis mind ees ootab. See oli mu elu esimene Tartu Maastikumaratonil osalemine. Kuulduste kohaselt teadsin, et rada on raske ja rajaprofiili ürituse lehelt uurides sain veidi aimu, mis ehk ees ootamas on. Kuid ma eksisin rängalt... KOHE ÜLTSE EI ANDNUD SEE AIMU MIS PÄRISELT TULEMA HAKKAS!

Vahetult enne starti näitas pulss peaaegu 100 lööki minutis, teadsin et see ei tõota teps mitte head. Eks vilets ööuni, närv ja kuumus tegid oma töö.
Järgmisel hetkel aga anti stardipauk ja sai liikuma hakata. Algus oli väga aeglane. Inimesi oli palju ja võttis aega, kuni tekkis rohkem ruumi,et vabamalt liikuda. Esimesed 4-4,5 km kulgesid asfaltkattega teel. Juba selle lühikese maa peal oli mitu tõusu, üks pikem tõus kui teine. 4ndaks kilomeetriks ma ootasin teeninduspunkti aga mida ei olnud seda ei olnud. Noh ehk siis 5nda lõpus on. Ei olnud ka siis. 5nda km lõpuks hakkas hoopis rinnus pistma ja pidin sunniviisil kõndima jääma. Teadsin juba siis, et see on selle jooksu lõpp. Mingit andmist sel korral ei tule. Olin endiselt teeniduspunkti ootuses, janu tahtis silmnägemise ära võtta... Lõpuks 6ndal kilomeetri täitumisel saabus ka kaua oodatud teeninduspunkt. Jõin 2 topsi vett ja ja nuustikuga kastmisvett pähe ja kehale. Olin valmis edasi jooksma.

Edasi kulges rada künkast ülesse ning seejärel pikalt alla. Terve see langus oli üks pehme liivaga kaetud küngas. Kui künkast alla sai, siis sai ära metsa vahele viludasse jooksma. Kõvemal metsarajal ja viludas oli hea jahe joosta ning sain isegi hea tempoga joostud, kui aga mingil hetkel rada pehmemale samblakattega rajale keeras, siis see oli üks paras piin. Jalad väändusid pahkluudest kord ühele poole, kord teisele poole. Kohati oli tunne, et omal jalal sellelt rajalt ei välju. Õnneks pidasid jalad vastu ja ma ise ka.

Rada oli tõesti raske. Künkast ülesse, künkast alla ja nii kogu aeg. Pikka sirget oli väga vähe. Järgmine teeninduspunkt oli 12ndal km peal. Enne seda võtsin oma esmese energiageeli sisse. Teeninduspunktis toimisin samuti, kui esimeseski.
16ndaks kilomeetriks olin sisse võtnud ka teise geeli, kuid enesetunde järgi tundsin end justkui tühjaks pigistatud sidrun. Esimene geel mõju ei avaldanud. Lootsin, et koffeiiniga geel annab mingisugusegi laksu. Joosta suutsin sinnamaani, kuniks täitus poolmaraton, sealt edasi enam ei suutnud. Jalad olid rasked kui telliskivid. Pahkluud üritasid valutada. Põlv oli valus. Pulss oli üllataval kombel isegi täitsa normi piirides. Olin metsa vahel, päike paistis otse peale. Tuult polnud, õhku ka mitte. Kõrbekuumus kõrvetas. Vahest tundsin, et nii nüüd on kõik. Istun siia samasse maha ja ootan, kuniks keegi mind siit ülesse korjab. Aga see kuradima jonnakus ja enesepiitustamise oskus ei lubanud loorberitele puhkama visata. Ja nii ma siis kulgesin. Kõndisin ja siis jälle jooksin ning siis jällegi kõndisin. Kuniks lõpuks tuli vastu silt: " PEA VASTU 1KM VEEL !"  See 1 km tundus meeletult pikana ja finsih ei tahtnud mitte kuidagi lähemale tulla. Kuniks lõpuks, peale viimast kurvi ma nägin seda... MA NÄGIN FINISHIT ! Ei mäletagi, millal mul finishit nähes NIII HEA MEEL OLI! Aga sammu ega tempot ma enam ei suutnud tõsta. Kulgesin nagu tigu mööda märga maad.

Ma jõudsin FINISHISSE. Ära tegin. Kuid mis hinnaga? Ma olin väsinud, jalad olid valusad ja villis, vedeliku puudus ning kuumus tahtsid tappa. MA VIHKASIN ENNAST, ET SELLELE RAJALE LÄKSIN. Olin kindel, et oleks pidanud ikka lühemale rajale minema. EI IIAL ENAM. Olin kindel, et ei ühtegi poolmaratoni enam.
Medal kaelas tuli veel kuidagi autoni jõuda. Autoni mis asus enam kui km kaugusel finishi kohast. Kui olime Härraga natuke maad kõndinud, siis pidin maha istuma. Pidin natuke koguma end, sest rinnus hakkas taas kord kergelt torkima, kuid kui olin natuke aega istunud läks üle ning saime ilusti autoni. Nüüd tuli vaid koju sõita.

Kui selja taha oli jäänud 24 km ja viimased 100 meetrit veel finishini ...





Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 8. mai 2018

ELVA MÄGEDE JOOKS

Olgugi, et päev varem Vändra jooksul, tekkis selline suremise tunne ja ma olin enam kui kindel , et ENESETAPUKS ON KA LIHTSAMAID mooduseid, siis olin otsustanud kohe järgmisel päeval minna Elva mägede jooksule.
Tegelikult oli nimi juba selline, mida peaks kartma. Teoreetiliselt lubati distantsi pikkuseks 3 kilomeetrit SURMA.

Kuid kuidas ma siis selle jooksu peale tulin? Tegelikult ega ei tulnudki. Sellele ideele tulin ikka päevi, kui mitte nädalaid varem. Aga ega mul polnud ka plaani Vändrasse surema minna. Vändra pidi olema lebo ots ja siis see 3 kilomeetrit nii mööda minnes lihtsalt ära teha.

Minu õnneks või õnnetuseks anti jooksu start 13.00 ajal. Seega hommikul sai tegeleda oma koduste tööde tegemistega, mis kisendasid juba pikemalt kuklasse: " KAUA SA VENITAD, TEE JUBA ÜKSKORD ÄRA, MINGI LÖDINÄPP OLED VÕI, ET HAKKAMA EI SAA!"
Kell polnud veel 9gi, kui juba välja toimetama suundusime. Hobustele oli vaja esimeses järjekorras suvekoplid valmis teha ning siis võis edasi vaadata, mis järgmiseks.
Kuna aga koplitega läks omajagu kaua, siis järgmine hetk pidin juba tuppa tulema, et midagi süüa, sest päris tühja kõhuga ei tahtnud ka kodust minema minna.

Veidi enne kodust väljumist suhtlesin sõbrannaga ja ta pidi mulle seltsi tulema. Oli üsna loogiline plaan minna kodust välja natuke enne 12, sest Elvasse jõuan 10-15 minutiga. 12st avati ka sekretariaat, et stardimaterjale välja võtta. Eeldasin, et sel ajal on hea minna, kuna parkimiseks leiab ilusti koha.
VALE... rahvas oli kõik veel varem kohale tulnud ja kõik võimalikud kohad parkimiseks olid hõivatud. Mina olin sel korral see hiline kohale jõudja.
Jõudsime sõbrannaga samal ajal ja parkisime autod tee äärte teiste autode järgi.

Käisin võtsin oma stardimaterjalid välja ning uudistasin medalit ja edasi võis jääda kella 13 ootama.
Vahepeal jooksid lapsed oma jooksu ära... neil oli nii mõnus tilluke ring joosta. Endalgi tekkis tunne, et miks ei võiks enda joostav ring nii kiirelt läbi saada.

Kui kell 12.55 sai , siis koguneti ära stardikoridori ootamaks starti. Kuna rajal kontrolle ei olnud, siis eelnevalt rõhuti võistlejate aususele, et kõik ikka ausalt ja mööda õiget rada raja läbiks ning ei lõikaks kusagilt otse. Järgmine hetk kõlas juba stardipauk ja kõik hakkasid liikuma. Sama tegin ka mina. Kuid ei hakanud üle võlli kiiret jooksu tegema. Olin otsutanud vaikselt kulgeda. Esimene tõus, polnudki nii hull, siis tuli teine ... vot see oli pähkel. Seda nähes tekkis küll tunne, et MIKS KÜLL OMETI! Aga ei, ma ei vandunud sellele tõusule alla ega ka järgmisele ja ülejärgmisele... ning ka järgmisele kümnele tõusule. Tõusud olid küll omajagu rasked, kuid ei midagi väga ulmelist.

Mingi koha peal kui olin oma järgmist tõusu võtmas, siis nägin kuidas üks naisterahvas tuimalt otse lõikas, ise samal ajal kätega numbrit varjates. Kui oli tagasi rajale saanud vaatas, ega  keegi ei näinud ja jätkas oma jooksu. Selline käitumine on küll täiega väär... miks tuled siis ültse sellisele võistlusele, kui sa ei suuda isegi seda kolme kilomeetrit ausalt läbida.

Sain edukalt üle finishi joone ja uhke medali kaela. Kuigi see jooks leidis kohemaid oma koha EI IIAL ENAM listis. Sellegi poolest usun, et see ei jäänud viimaseks korraks sellel jooksul osaleda, sest olen end ennegi EI IIAL ENAM radadelt leinud




Kirjutamiseni K :)