teisipäev, 30. jaanuar 2018

50 SPORDIGA SEOTUD FAKTI MINU KOHTA

1. Esimeses klassis viskasin end palliviskes II kohale!  Ausalt, ise ka ei teadnud, et nii palju (12m) viskasin tol hetkel, et poodiumi koht saavutada!

2. Kolmandas klassis hüppasin kaugushüppes 3.01m ja saavutasin sellega III koha.

3. Kooliajal kogusin kõige rohkem diplomeid just jooksmisega.

4. Kooliajal oli "cooperi test" ainus ,mis keka tunni meeldivaks võis teha. Vist olin juba siis peast vähe uhuuu :)

5. Olen käinud korvpalli trennis ja saanud ühtlasi ka kooli naiskonda sisse. Kahjuks ühegi mänguni ei jõudnud, sest siis kui tiim kokku sai hakkasid inimesed trennidest puuduma ja lõpuks loobusin ka ise.

6. Olen korvpalli mängides käe kipsi saanud. Viskasin palli lauda, aga see tuli kiirema põrkega tagasi kui olin arvestanud ning pall tõmbas mu parema käe keskmise sõrme pahupidi. Peale seda mulle enam korvpall ei meeldi.

7. Võrkpall välistatud.Kuna mu näpud on liiga läbipainduvad, siis ei saa ma võrkpalli mängida. Võrkpalli mängides olen 2 näppu lahasesse saanud.

8. Võin end tundideks jalgratta selga unustada ja niimoodi hulga kilomeetreid maha sõita.

9. Mulle meeldib suusatada. Jah, nii kummaline kui see ka pole mulle meeldib... kuigi pole juba aastaid suuska alla saanud, sest ei ole suuski! Ma "igal" aastal plaanin soetada, kuid kehva suusailma tõttu lükkub alati edasi. Milleks suusad, kui pole lundki.

10. Ekstreemspordina lumelaud.

11. Kõige rohkem õnnetusi ratsaspordiga tegeledes. Ilmselgelt, ei ole hobused ja ratsasport just kuigi turvaline valik. Aga kui oled kord neid imelisi loomi armastama hakanud siis jääb nii elu lõpuni.

12. Ma olen ühe korra hobuse seljast end haiglasse kukkunud. See oli täislaks- kaelalahas, vaakumlahas, tilguti .. kõik mida üks korralik õnnetus võib sisaldada. Kukkusin hobuse seljast suurel kiirusel, ennem seda suutsin pea vastu metallposti lüüa ja seejärel 2 meetrit õhu lendu ning maandumine otse selja peale.

13. Igas asjas kergelt perfektsionist. Annan endast 100 % . Ma üritan alati paremini ja püüdlen alati paremate tulemuste poole.

14. Mulle meeldib pilates, sest ei ole nii uimane kui jooga !

15. Mulle ei meeldi, kui asjad ei suju või ei lähe plaanipäraselt.

16. Jõusaal kui teine kodu. Kui oleks võimalik siis ma vist elakski jõusaali.

17. Olen jooksmisega aktiivselt tegelenud 2015 aasta suvest saati.

18. Kiireim km aeg 4.22...  Ilmselt peale seda olin pilditu, sest hetkel ei meenu kuna ma sellise aja jooksnud olen. Aga Endomondo näitab personal best 1km 4.22 . Seega mingi aeg olen seda suutnud.

19. Poolmaratoni parim aeg 2:15:52... kindlasti tahaks seda aega parandada.

20. Kunagi tahaks ka maratoni aja kirja saada.

21. Olen osalenud 27-l rahvajooksu üritusel.

22. Ma olen aeglane jooksja ehk võimalus end kusagil esimeseks joosta on nulli lähedane.

23. Kunagi tahaks ka triatloni proovida, kuid selleks peab veega sõbraks saama.

24. Ma ei oska ujuda. Jah, nii elementaarne asi aga ma ei oska, sest minu ajal ei olnud koolis ujumise tunde lisatrennina kirjas. Hiljem kui tulid, siis ei olnud mul neid võimalik rahaliselt omale lubada.

25. Minu moto " RUN LIKE BEAST AND FINISH LIKE BEAUTY" ei vasta tõele... vaadates mu pilte mis on tehtud jooksmise ajal ja pilte, mis on tehtud finishis... siis kõlaks see moto pigem " RUN LIKE BEAST AND FINISH LIKE MONSTER"

26. Joostes ma peedistun ehk lähen näost täiesti punaseks. Vahepeal ma vaatan teisi inimesi ja siis tekib tunne, kas nemad üldse jooksidki. EI ole keegi nii peet näost kui mina.

27. Suurim hirm - Et ma komistan jooksmise ajal ning seejärel kukun!

28. Ma ei oska kätekõverdusi teha. Jep, nii saamatu olen, et ei oska.

29. Mulle ei meeldi üksi trenni teha, kuid paratamatult pean kõik oma jooksud tegema üksinda.

30. Olen eratreeneri juures treeningul käinud. (Jooksmine)

31. Ma ei ole kunagi kava järgi jooksnud. Olen mõelnud selleks hooajaks omale ka kava kõrvale võtta. Kindlasti aitab tulemuste parandamisele kaasa.

32. Kardan suuri kiiruseid. Rulluisutamine, jalgratta sõit- kui ei ole katust pea kohal nagu autol, siis ei julge kunagi suurimat täis kiirust arendada. Olen vaikne kulgeja.

33. Ma ei ole kunagi ühelgi EKTREEMJOOKSUL osalenud. Kindlasti tuleb see aeg ka kunagi.

34. Kuuma ilma korral jooksen pigem öösel kui päeval. Aga ainult siis kui keegi veel on, sest ma kardan paaniliselt pimedat.

35. TRENNI RIIDEID POLE KUNAGI LIIGA PALJU !!! Ma võiks iga kord kui poodides käin, mõne paari retuuse koju viia. Härra pööritab selle peale tavaliselt silmi kui uusi retuuse poes näitan ja sealt on kerge tulema "JÄLLE VÕI "

36. Medalid motiveerivad?  Ma ei tea kuidas teistel on aga minu jaoks on üks motivatiooni allikas medalid. Teiseks on tulemus ning kolmandaks enesetunne, mida ma jooksmisest saan.

37. Olen käinud rahvajooksudel kus finishis medalit kaela ei saa. Alati polegi vaja medalit. Vahest on koos jooksmise rõõm suurem.

38. Olen osalenud trepijooksul. Poole peal oli tunne " EI AITÄHH! KAS MA OLEN JUBA KOHAL? F¤#K MILLESSE MA END SEGASIN!  Peale seda ei kipu enam mitte ühelegi trepijooksule!

39. Ma ei oska end kunagi " VASTAVALT ILMALE " riidesse panna. Alati on kas liiga vähe või siis liiga palju.

40. Ma ei ole mitte ühtegi võistlust kunagi võitnud!

41. Ma ei ole võistelnud ühelgi rattaspordi üritusel. Järjekordne linnuke kasti "ÜHEL HEAL PÄEVAL"

42. Trenni tehes ja jooksmisel joogipunktides ei saa ma juua külma või jahedat vett. Vesi peab olema toasoe või leige, sest muidu hakkab mul magu valutama.

43. Energiageele kasutan vaid pikkadel jooksudel. Ülejäänud aja litsun toore jõuga !!

44. Ma ei ole mitte ühtegi võistlust katkestanud. Puhtalt tahtejõuga olen end lõpuni vedanud.

45. Mulle ei meeldi jalgpall, sest "kari lambaid" :D :D  ajab ühte nahkkera mööda platsi taga.

46. Motosporti vaatan suure huviga.

47. Ole osalenud kahel öömatkal. Üks neist oli meelelahtuslik ja teine koostöös politsei, kiirabi ning päästeteenindusega õpetlik öömatk. Kaardi järgi pidime leidma õiged kontrollpunktid ja seejärel nendes olevad ülesanded lahendama.

48. Mulle meeldib proovida uusi trenne, kui võimalik. Ilmselgelt annab see võimaluse enese jaoks midagi põnevat ja meeldivat leida.

49. Ma ei oska suures jõusaalis pooli masinaid kasutada. Võib-olla on asi selles, et meie kohalik jõusaal on nii pisike ja siin on vaid elementaarsed asjad olemas. Suures jõusaalis on võimalusi aga 5 korda rohkem ja pealegi.

50. Aktiivne elustiil on hea ja tervislik. Mulle meeldib olla aktiivne ja kui ma seda just ei ole siis ma ilmselt magan :D :D :D





Kirjutamiseni K :)

neljapäev, 25. jaanuar 2018

EESMÄRGIKS TALLINNA MARATON 2018 TREENINGPÄEV

20. jaanuaril toimus Eesmärgiks Tallinna maraton 2018 projekti treeningpäev, kuhu olin ka kutsutud. Öösel magasin üllatavalt hästi. Tavaliselt kui pean hommikul varem ärkama, et Tallinna suunal liikuda, siis on veidi katkendlik uni garanteeritud. Kuid sel korral magasin ühe jutiga kuni kella 4ni hommikul ja siis oli uni läinud. Seal ma siis lõpuks seisin... keset kööki, kell 4 hommikul püüdes välja mõleda, kas kohvi või kakao !

Peale hommikusööki võis vabalt veel tund aega niisama surnuks lüüa, ennem kui end lõpuks rõivile sai ajada. Olin otsustanud trenni riided kohe selga panna, et kohapeal ei oleks riiete vahetamisega enam jändamist.
Spordikotti pakkisin veel tossud , jope ja jooksukindad. Mõned müslibatoonid ning suure pudeli vett!
Kõigepealt tuli veel tanklas autot tankimas käia ning alles siis võis teele asuda.
Kell näitas peaaegu 7 kui ka tanklas käidud saime ja teele asusime. Tee oli pikk ja pime, ennem kui lõpuks valgemaks hakkas minema. Teel olles kippus aga uni nii meeletult peale, aga kahjuks ma ei oska liikuvas autos magada. Minu kahjuks, kuid suutsin siiski unest üle olla.

Tallinnas õnneks ekslema ei pidanud ja leidsime kiirelt õige koha ning maja ülesse. Härra parkis auto ära ja mina läksin siis vastuvõtu neiu käest uurima, kuhu minema peab. Juhtnöörid käes suundusin uuesti auto juurde tagasi. Olime esimeste seas esimestena kohal. Olime ju teele asudes arvestanud teeolude, liikluse ja kõige muu ette tulevaga, kuid õnneks sujus kõik nii nagu pidi ning äpardusi ette ei tulnud. Sellest tulenevalt jõudsime ka varem kohale, kui algselt planeeritud.

Päevakava nägi ette:
10:00 Jooksjate saabumine
10:15 Sissejuhatus.
10:20 Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton kogemus ( eelmise aasta osaleja poolt).
11:00 Treening (1,5 tundi), jagunemine kolme gruppi vastavalt jooksjate eesmärkidele ja taustale.
12:30 Lõunasöök.
13:15 Jooksutreeningu ülesehitus ja rütmitamine.
13:45 Jooksja kiirustreeningud.
14:15 Üldkehaline ettevalmistus.
14:45 Kohvi-ja sirutuspaus.
15:00 Eesmärgiks Tallinna maraton- projekti tutvustus, senine kogemus.
15:20 Jooksja toitumine.
16:00 Küsimused-vastused-jätk.
16.30 LÕPP

Õnneks hakkasid ka teised inimesed kohale saabuma. Esialgu tundus, et ainult "PIITSAVARRED " tulevadki uksest sisse. Tundsin end nendega võrreldes "PAKSU PRUSSAKANA!" Aga sain sellest üle, sest siis pilt muutus ja enam ei tulnudki uksest ainult piitsavarred sisse vaid ka minuga samas mõõdus inimesi.

Kella 10ks olid enam vähem kõik, kes kohale pidid tulema ka kohale jõudnud. Edasi võis päev päevakavale kohaselt kulgeda. Kiire sissejuhatus projekti eestvedaja Janeku poolt ning sõnajärg oli eelmise aasta osaleja Timo käes. Tema kogemust oli nii hea kuulata. Alustas ta oma juttu sellest, et kui tema eelmisel aastal selles samas projektis otsustas osaleda, siis selleks ajaks oli tal NULL kogemust jooksuga. Nüüdseks on aga 11 kuud jooksukogemust. Algus aga oli tema jaoks alanud halvasti, sest oli suutnud oma rangluud vigastada ja kartis, et nüüd ongi kõik. Kuid siiski nii ei läinud. Tema õnneks.

Selleks, et tegeleda sellega millega me jooksjad tegeleme, soovitas ta soojalt leida enesele toetajad. Nii koduseinte vahel kui ka väljaspool. Selle kohapealt on mul vedanud. Kodus on toetajad täitsa olemas ja ka väljaspool kodu.
Ole kanntatlik ning kuula treenerit. Kannatlik peab olema. Sest tulemused ei tule üle öö. Selleks tuleb vaeva näha ning tööd tegema. Treeneri olemasolul kuula ka oma treenerit ning alati KÜSI kui sul tekib küsimusi.
Jookse pehmel pinnasel, sest pehme pinnas ei põruta joostes meie liigeseid nii palju kui asfalt kattega teel joostes. Jookse ka erinevates tingimustes. Õhtul jahedaga, kespäeval, vihmaga. Kõik võimalikud variandid tasub ära proovida, sest kunagi ei tea mis ilm võib olla võistluspäeval. Ehk oled kõik oma jooksud jooksnud õhtusel ajal kui on jahedam ilm aga võistlusele minnes on keskpäev, päike kõrges taevas ja sooja peaaegu ligilähedale 30le kraadile. Ühesõnaga JOOKSE ERINEVATES TINGIMUSTES!

Lisaks soovitas ta:
Usu endasse
Naudi teekonda
Ära võistle üle
Vabanduste asemel lahenduse
Rohkem aega looduses
Inspireeri
Õpi teiste vigadest
Ära jookse läbi valu
MAGA! MAGA! MAGA!
Katseta varusust
Minimeeri riske
Trennis jookse viimaste seas

Tunduvad üsna mõitlikud soovitused ning usun, et tuleks kindlasti kasuks.


Seejärel jaotati meid kolme rühma: Jooksupartner, Sparta ja FB jooksmine, et läbi viia treeningud.
Sel korral sattusin FB Jooksmine gruppi. Alustasime siseruumides ÜKEga. Võtsime kiirelt läbi põhilised harjutused kerelihastele. Üldiselt mitte midagi rasket ei olnud ja enamus harjutustega olen kokku puutunud ka eelnevalt. Mõne harjutuse puhul oli veidi tasakaaluga probleem aga sain hakkama. Kui harjutustega sai ühele poole siis suundusime Järve metsaradadele jookma. Terve rada oli üks tõusude ja languste jada. Üks tõus oli eriti järsk, või vähemalt tundus järsk ning siis tundus küll, et üks selline veel ja ma annan otsad siin samas. Kui olime juba piisavalt pikalt jooksnud jäime seisma, et teha veel mõned harjutused ning seejärel suund tagasi loengutesse.

Ka kõik ülejäänud loengud olid äärmiselt huvitavad ning õpetlikud. Isiklikult tunnen, et sain nii palju uusi teadmisi, millest ennem ehk oli vaid hägune arusaam.
Kindlasti võtan edaspidistel treeningutel kõike arvesse. Sest pigem ennetada vigastusi, kui hiljem ravida vigastusi.

Kahjuks läks sel korral aga nii, et järgmisesse vooru edasi ma enam ei saanud. Ühtlasi tähendab see ka seda, et Eesmärgiks Tallinna Maraton 2018 projekt lõppes siinkohal minu jaoks ära.
Kuid mis edasi? Ausalt öeldes ei tea ma ka ise, mis nüüd edasi saab. Otseselt mul plaane paigas ei ole ja ei tea kas seda ka teen. Võib-olla teen sellel aastal kõike spontaanselt. Kui tuleb tahtmine minna mingile rahvajooksu üritusele, siis lähen. Nii ilma ette planeerimata kohe.
Eks elu näitab kõige paremini kuidas asjad edenevad ja mis saab.






Kirjutamiseni K :)


reede, 5. jaanuar 2018

MARATON... KAS TÕESTI?

Ma olen alati olnud sedasorti inimene " Et mina küll maratoni ei jookse!" Noh tegelikult ei jookseks ka. Aga mis siis muutunud on ? Ma arvan, et mina inimesena pole nii palju muutunud ja samuti ka mu mõttemaailm. Usun, et on vaja vahest enesele mõni väljakutse esitada. Eks sellest ka mõte MARATONI joosta. Väljakutse iseendale " JOOKSE MARATON". Minu jaoks ei ole oluline see, et ma kellelegi end tõestama peaksin või peaksin end hoopis enesele tõestama. Mitte midagi sellist. Tähtis on nautida igat meetrid mida läbin. Igat sammu, igat hingetõmmet selle juures!

Kõik inimesed selle emotsiooni taga. Kõik kes suudavad ja tahavad midagi sellist ette võtta. Nad saavutavad selle nii ehk naa. Kas siis kergemalt või siis hoopiski raskemalt. Kõik ei peagi kergelt kätte tulema. Mõne asja puhul tuleb vaeva näha. End päris pildituks ei tasuks tõmmata, kuid siiski tuleks endast anda maksimum, mida iganes sa ka teed.




Kui nüüd aga päris aus olla, siis olen siin aeg ajalt ikka mõelnud, et võiks maratoni ükskord ehk ära joosta. Samas ma tean kui pikk maa see on ja see hirmutab mind. Kohe väga palju hirmutab.
Ma olen seni olnud veendumusel, et selline maa on läbimiseks üksnes ratastel. Olgu selleks siis ükskõik milline rattaid omav transpordi liik. 

Samas mitte ükski normaalse mõistusega inimene ei tule selle peale, et "MA NÜÜD LÄHEN JA JOOKSEN MARATONI"... See miski peab juba veres olema, see õige tunne, et nüüd või mitte kunagi. Samas olen aru saanud, et mul seal kupli all pole miski kunagi õige koha peal olnudki. Vahest ikka imestatakse, mis ideedega ma välja võin tulla. Nii ka sel korral. Reaktsioone oli seinast seina. Esiti arvati, et ma olen HULLUKS LÄINUD ja teiseks lihtsalt " SA SURED SEAL ÄRA!

Esialgu olen hoidnud suhteliselt madalat profiili seoses MARATONI teemaga, sest esiti olid vaid mõtted. Ma ei olnud üldse kindel kas peaksin proovima või siiski mitte. Kui aga möödunud 2017 aasta lõpul Marathon100 lehel "Eesmärgiks Tallinna maraton 2018" ülesse pandi ,siis muutus see mõte kuidagi reaalsemaks. Mõte maratonist tõmbas justkui miski mu sees käima.
Seedisin seda asja enese jaoks nädalakese ja võtsin Marathon100 lehe lahti ning lugesin uuesti otsast lõpuni kogu jutu läbi. Ikka korduvalt kohe. Pidasin ka natuke nõu härraga. Tema poolt tuli kohe roheline tuli. Mul endal põles veel punane tuli. Kõiksugu kahtlusedusiid tulid mind närima. Kas, miks, kuid, ehk, aga mis siis saab kui jne. Ma ei lasknud neid kahtluseussikestel mu ajus mõtteid liiga kaua ussitada, sest muidu oleks asi halvaks läinud ning ma oleks ehk "EI" kasuks otsustanud.

Kuigi hoogu sai omajagu võetud, ennem kui otsus programmist osa võtta tuli. Kui aga otsus tehtud, pidin enesetutvustuse valmis kirjutama ja sobiva foto välja valima. Kui kõik see oli valmis, siis kõhklesin veidi meili saatmise osas... aga panin silmad kinni ning vajutasin SAADA! Tehtud. Ma tõesti tegin seda. Ma pürgin MARATONI poole... vähemalt ma üritan. Tuleb, mis tuleb.

Mitu päeva hiljem olin juba unustanud, et selle meili üldse teele läkitasin. Aegajalt tuli ikka meelde aga suurema osa ajast ei olnudki meeles. Kuna ankeetide saatmise aeg oli möödunud aasta viimase päevani, siis võis vabalt oma kuu alguses saadetud meili lihtsalt unustada.

Ma ei teagi kas seda nimetada nüüd eesmärgiks või siis hoopiski vabalt võtta. Ei tahaks asja enese jaoks väga pingeliseks ajada. Kindlasti mingi hetk see pingelisus tuleb, selles olen ma kindel. Kuna programmi saab aga 4 inimest, siis lootus sinna nelja sekka saada on minimaalne. Kõigepealt valitakse välja inimesed kes pääsevad edasi lühilaagrisse.

Eile saabus ka see kaua oodatud meil LÜHILAAGRI UUDISEGA. Võin spordikoti juba kokku pakkida ja õiget kuupäeva ootama jääda. Eks õige närv tuleb sisse päev ennem laagrit või siis laagripäeva hommikul.
Kõik see mis edasi saab ning kuidas edasi läheb, eks see kõik selgub peale lühilaagrit, kui kaugele mul õnnestub jõuda ja kas üldse lühilaagrist edasi pääsen. Seniks aga tuleb endast maksimum ja rohkemgi veel anda.


Elan ühe päeva korraga.
Loodan õppida igast päevast.
Hindan igat päeva ja elan enesele. 







Kirjutamiseni K :)



esmaspäev, 1. jaanuar 2018

AASTA 2017 KOKKUVÕTE!

Kaalutlesin ja mõtlesin siin tükk aega, kuidas siis 2017 aasta enese jaoks kokku võtta. Püüdsin aru saada, kas ma sain arengulisel tasemel paremaks. Või muutusin jooksurajal olles hoopis kiiremaks? Kõiki neid mõtteid mõlgutades jõudsin järeldusele, et ehk ei olegi oluline mida aasta 2017 mulle andis, vaid pigem see mida mina endast andsin ja mida ma seejärel vastu sain. Olulisel kohal asetsesid kindlasti kõik minu toetajad ja kaasaelajad ning uued tutvused inimeste näol, kes teevad täpselt sama asja sama suure pühendumusega kui ma isegi.

Sain aru, et kogu see emotsioon mida ma rajal olles enese jaoks saan on lihtsalt ületamatu. See on minu aeg. Minu rahu. Minu mõtete mõtlemise aeg. Midagi mida ma tahan teha, midagi mida mulle meeldib teha ja midagi mis on mulle oluline.

Olulisel kohal asetses kindlasti ka enesearenduslik aspekt. Olen alati valmis end täienda, õppima ning arenema. Jõudsin ka järeldusele, et tehnilist poolt tuleb arendada. Ikka ja alati rohkem ja paremini.
Kui mu sees ei elutseks pisike "perfektsionist" siis ma oleks ehk pooltel kordadel alla andnud.
Alla andmine on minu enese jaoks justkui täielik läbikukkumine. Ma ei taha enese jaoks tunduda täieliku luuserina. Kui ma annaks alla ühel korra, siis ma teeks seda ka teisel ja kolmandal korral.

Mingil kummalisel kombel on mul olemas oskus enese piitsutamiseks, mis tihtipeale lööb välja siis kui ma tunnen end rajal väsinuna ja tahaks mõned sammud aeglasemalt võtta või koguni mõned kõnni sammud teha. Ma ei luba seda endale. Ei teagi kas see on nüüd hea või siis halb aga kui minus on veel nii palju jõudu, et edasi minna siis ma ka lähen.


Aastal 2017 jõudsin võistlusrajale 14nel korral. See tähendab, et minu medali seinale maabus 14 uut medalit. Võistlusrajal sai joostes läbitud 161,5 km.




1. 2017 aasta hooaeg sai stardipaugu 24ndal Veebruaril Vak Staieri talvejooksuga. Mäletan, et oli väga raske jooks. Ilm üldiselt oli ilus, kuid külm ning meeletult libe. Kiirust ei olnud võimalik taga ajada, pigem sujuv liuglemine, et konte murdmata stardist finishini jõuda.

2. Kolme tamme jooks Viljandis. Olin hakkamist täis ning ei jõudnud stardipauku ära oodata. Kuid kui juba rajale sain siis ei suutnud ära vanduda...ma olin mõtetes juba mitu korda alla andnud. Üks tõus teise järel, üks langus teise järel ja nii terve rada. Kohati oli tunne, et enesetapu jaoks on ka tunduvat lihtsamaid mooduseid, sest sel hetkel tundus kogu see rada puhas ENESETAPP...Aga ma ei andnud alla. Hambad ristis, jalg jala ette. Rada sai läbitud ning finishis medali kaela.

3. Suurjooks ümber Viljandi järve. Hommik algas hästi. Ilm oli meeletult ilus. Päike paitas ja üldiselt oli väga hea ilm jooksmise jaoks. Ka enesetunne oli hea. Rada andis nii mõnegi põntsu osavalt vastu kopsumahtu. Esimene tõus, ma mõtlesin, et nüüd on kõik. Süda teeb juba teist ringi. Löögisagedus ületab igasuguse arvestuse. Kui sellest neetud esimesest tõusust üle sain siis lootsin edasi lihtsamalt saada, kuid kahjuks nii see ei läinud. Pulss oli endiselt laes ja nii peaaegu, et finishini välja.

4. Vändra maraton. Ilm oli väga ilus. Päike paistis ja esimesed suvesoojad hakkasid kohale ilmuma. Sain selle jooksu joosta käisteta särgiga. Soe oli ju. Rada oli väga hea. Mulle väga meeldis. Hea, pikk ja ilma tõusuteta. Jooks oli suhteliselt kerge, kuid ennem lõppu muutus vähe raskemaks. Aga ei midagi hullu. Raskused tekkisid hoopis peale jooksu taastumisel. Tundus, et õhk ei jõua sinna kuhu vaja ja siis kui vaja. Pulss oli puhke olekus kõvasti üle 100 löögi minutis. Ka mitu tundi hiljem voodis pikali olles oli sama tunne. Õhtu lõpetasin EMOs tilgutite all.

Järgnevatest jooksudest saad juba lugeda ise, sest just siis otsustasin, et hakkan oma jooksusid kirja panema.

5. Helsinki city run

6.SEB Maijooks

7.Narva energiajooks
Narva energiajooksult skoorisin endale 2 medalit.

8. Elva südaööjooks

9.Jüri Lossmani mälestusjooks

Just selline nägi välja minu JOOKSUAASTA 2017.

Kas ma oleks midagi teisiti teinud ?
Ei usu. Sest oli nii mõndagi, millest saab õppida, mille najal ennast arendada ning paremuse poole rühkida. Olen õnnelik, et mu aasta kujunes täpselt selliselt nagu ta kujunes.

Oli tõuse. Oli mõõnasid. Oli päikest ja vihma. Oli lühikesi radu ja pikki radu, mida joostes läbitud sai. Oli tundepuhanguid ja emotsioonide virrvarri. Oli kõike mida olla sai. Kuid mis peamine. Ma ei andnud kordagi alla. Olin igas asjas alati positiivne.

Aasta lõpp kulges rahulikumalt kui olin algselt plaaninud. Jätsin ära paar plaanitud jooksu, lihtsalt et saaks puhata ja tervist kosutada. Külm aeg ei ole lihtsalt minu aeg. Külmetused on kerged tulema.


Loodan uuel hooajal ja aastal 2018 uuesti rajal olla. Kindlasti annan endast maksimumi iga kord kui rajal viibin.






Kirjutamiseni K :)