RIIA MARATON (21,1 km)

Riia maratoni nädalavahetus hakkas pihta juba laupäeval, mil tuli hakata Riia poole sõitma. Laupäeva hommikul suutsin veel 4 korda kotti ümber pakkida. Tõstsin asju ühest kotis teise ja vastupidi. Kuniks lõpuks otsustasin siiski seljakoti kasuks. Kuna asju oli vaja ju tegelikult üheks päevaks. Jooksu asjad+ kuivad vahetus riided. Rohkem nagu polnudki vaja. Ilm paistis ka hommikul lubavat korralikku kuuma ilma, mistõttu valisin kohe hommikul lühikese outfiti kasuks.

Umbes 10.30ks pidin liikuma Elvasse, sest Cris oma perega pidid mu sealt auto peale võtma. Tahtsin veidi varem jõuda, et oleks aega oma saiakesi süüa, kuid kõik teed, mis raudteejaama viisid olid kinni. Siis pidi natuke tiirutama, et kohale jõuda. Veidi peale mind jõudis ka Cris ning siis pidime veel ta tädi ootama. Seejärel võisime juba Läti poole teele asuda.
Teel olles tegime Siguldas väikese vahepeatuse, sest kõigil olid juba kõhud tühjaks läinud. Käisime "MILLY" kohvikus söömas. Enne toidu tellimist ei olnud mul halli aimu ka kui suur üks sealne praad olla võib. No oli tõesti suur, kohe väga suur. Poole prae peal oli tunne, et kui selle ära suudan süüa, siis järgmised 3 päeva vist enam süüa ei taha. Aga vähemalt võis kindel olla, et kõht niipea tühjaks enam ei lähe.
                           

Liha oli juba suurem kui mu labakäsi ...

Kui kõhud olid kõigil ilusasti täis söödud, siis liikusime edasi Riiga. Otsisime oma hotelli ülesse. Chek-in tehtud, panime asjad tubadesse ning suundusime võistluskeskusesse stardimaterjale välja võtma. Stardimaterjalid sai kiirelt kätte ning numbri kiip kontrollitud. Tegime ka väikse tiiru Expol, kuid midagi erilist seal silma ei hakanud. Materjalidega koos anti ka pakihoiu jaoks kott, paksust kilematerjalist. Vihmaga päris hea oma asju sisse panna, saad alati kindel olla, et su asjad on kuivad.

Pärast seda otsisime, kohta kus saaks maha istuda ja tassikese kuuma jooki või tüki kooki nautida. Õnneks leidsimegi kaubanduskeskusest ühe hubase kohviku, mis vastas täpselt mu ootustele. Nii palju maitsvaid koogikesi. Olin juba SILMADEGA ÕGARDLUSPIDU PIDAMAS, kui mõistus veel otsustas, mida võtta. Lõpuks jäi kaalukausile rabarberi kook. Ei hakanud uute maitsetega katsetama, enne järgmise päeva jooksu. Selleks ajaks oli juba korralik väsimus peale tulnud. Kohati, ei mäletagi, millest üldse lauas juttu oli. Olin küll ärkvel, BUT MY BRAIN WAS SLEEPING!!!
Peale kohvikut sai veel poest läbi käidud, et hommikuks midagi süsivesikute rohket süüa võtta. Seda ka lihtsalt sellepärast, et hotelli hommikusöögi aeg 7:30 meile ei sobinud. Pidime juba hiljemalt 7:00ks söönud olema. Kes tahaks täis kõhuga rajale minna.
Õhtul maiustasime veel sefiiri, mustikate ja maasikatega. Ise piirdusin vaid tüki sefiiri ja mustikatega. Maasikaid ei riskinud, kuna olen nende vastu allergiline.
Veidi hiljem, peale seda näksimist läksime veel Cris´i ja Elmar´iga jalutama. Tegime väikse 3 km ringi. Peale seda tuli tuttu minna.


PÜHAPÄEV
Hommikusest äratuskellast ei mäleta ma midagi. Mis kellaks see mul seatud oli. Igatahes, olin enne kella üleval ja lükkasin äratuse kohe kinni, et see hiljem enam LÕUGAMA ei hakkaks. Õhtul jäin suhteliselt ruttu magama aga umbes 00:30 paiku arvasid korrus kõrgemal asuvad elanikud, et MÄNGIKS ELEVANTE TOAS. Pole halli aimugi, mida nad seal tegid, aga tunne oli küll nagu harjutaks maratoniks. Ja nii kella 3ni öösel. Kokku sain magada 5 tundi, millest sügavamat und oli 3 tunni jagu. Noh, hea seegi.

Kui ma juba üleval olin, siis sõin kõhu täis, pakkisin kuivad riided pakihoiu kotti, jooksu riided tõmbasin kohe selga. Muud asjad pakkisin ka ära kokku, sest kui hotellist väljusime, siis kogu oma krempliga, sest toad pidid 11ks vabad olema. Aga sel ajal pidime juba rajal jooksma. Panime üleliigsed asjad autosse. Auto võisime hotelli juurde seniks jätta, et seda ei pidanud mujale parkima.
Võistluskeskusesse kohapeale jõudes selgus, et pakihoid on muust keskusest kuidagi väga eraldatud. Hakkasime siis pakihoidu liikuma, kuid ei jõudnud kuidagi kohale. Lõpuks tuli välja, et vales suunas olime, pidime tagasi minema. Ja kui pakihoidu saime siis olime juba 4,5 km maha kõndinud, alates hotellist tulekuga.

Ainus asi mille unustasin teha. Unustasin numbri taha igasuguse vajaliku info märkida. Juhuks kui midagi peaks juhtuma. THANK GOD, et kõik hästi läks ja midagi ei juhtunud. Kuid sellest võiks  õppida midagi! Cris nimelt sattus rajal õnnetusse. Kes täpsemalt lugeda tahab, loeb https://crissiblogi.blogspot.com/2019/05/riia-maraton-19052019.html .
Edaspidi täidan ka kodustel võistlustel need tühjad lahtrid ära.

Kiire wc peatus enne starti ja juba võis rajale minna. See KIIRE peatus polnudki nii kiire, sest vetsus sai käidud nii, et stardikoridori tuli minna jooksuga ja kui koridori sain siis minuti pärast anti juba stardipauk. Stardi joonest üle jõudmiseks kulus 3 minutit ja mõni sekund peale.
Algus oli sujuvalt aeglane. Paljud trügisid üksteisest mööda. Püüdsin hoida veidi vabamasse vette, kuid suhteliselt võimatu oli. Ei teagi mitmendast kilomeetrist veidi vabam joosta oli, ilma et keegi pidevalt kuklasse hingaks või higisena sinust võimalikult lähedalt mööda trügiks.
Mingil kilomeetril oleksin ka ise komistanud ja kukkunud, sest keegi jooksis mööda nii, et pani oma jala mulle täpselt ette, hea oli, et astusin just parema jalaga, mitte vasakuga. Vastasel juhul oleksin kukkunud. Vaimusilmas kujutasin juba ette, kuidas kukun ja käe murran... PTUI PTUI! Õnneks läks kõik hästi.

Jooksust edasi. 5ndal kilomeetril tabas mind sein. JAH JUST! Joosta oli vaja poolmaraton! Eks need 3 tööpäeva enne jooksu andsid nüüd tunda. Suutsin sellest seinast vaimselt üle olla ja ei lubanud ka füüsiliselt enesel alla anda. Varsti läks jälle kergemaks. Kuid siis, esimest korda elus pidin raja pealt maha astuma, et wcśse minna, sest häda pressis peale. Aga tegelikult polnudki häda. Lihtsalt see tunne. Terve jooks sai joostud selle tundega. Vastik. Väga vastik. Elus ei taha enam sellist jooksu. Kokkuvõttes 10 km läksid üsna ruttu. Ilm oli küll soe aga veel väga palav polnud.
Mingil hetkel hakkas ikka rohkem kui soe, siis oli juba palav. Sildade ületused olid head, sest siis oli tuult,mis jahutas. Kui 15 km täis tiksus, tuli järgmine hoop. Parem pahkluu andis alla. Jooksin aga jalga ei tundnud. Jalg oli tuim. Veidi valus. Püüdsin joosta, kuid siis hakkas rohkem valus. Joogipunkt tuli. Võtsin vett ja jäin kõndima. Kõndisin natuke, et asja seedida. Olles natuke maad kõndinud proovisin uuesti joosta. Siis oli juba parem. Jooksin siis edasi. Küll veidi aeglasemalt kui enne aga vähemalt lasi ilusti joosta. EI teagi, mis jama selle pahkluuga oli.
                                     

Lõpp läks ka raskeks. Kilomeetrid hakkasid venima. Ilmselt oli aeglasem tempo süüdi. Kuigi hiljem kilomeetri aegasid vaadates olid 2 viimast kilomeetrit kiiremad kui vahepeal mõni km oli. Lõpu poole üks härra tuli mu kõrvale ja jooksime niimoodi oma 2-3 km, täiesti vaikides, kaks täiesti võhivõõrast. Ei teagi kas tema jooksis minu tempoga või mina tema tempoga aga igatahes, oli väga hea joosta kellegi kõrval niimoodi. EI tekkinud kordagi mõtet, et ENAM EI JÕUA VÕI ET TAHAKS KÕNDIMA JÄÄDA. Veel viimane joogipunkt ja vaikselt võis aimata finišit.
Finiši sirge tuli küll väga töntslikul sammul. Finišisse jõudsin ajaga 2:22:03, kuid neto ajaks tuli 2:18:55.

Olin selleks ajaks juba nii väsinud, et ei suutnud isegi mingisugust emotsiooni väljendada. Medal kaelas suundusin LÕPETAJA KOTI järgi. Kott sisaldas, 2 pudelit vett. Üks tavaline vesi ja teine sidruni-laimi maitseline. Õun ja datlid.
Vesi oli nii mõnusalt külm, et üks pudel läks kohe loosi. Nautisin igat sõõmu sellest veest, mis maitses nii karastavalt.
Alles siis jõudis mulle kohale, et telefon on Elmari käes ja MINA OLEN KESET HIIGEL RAHVAMASSI.  Kerge paanika tekkis. Olin jäänud mingisuguse telgi ette seisma, et kogu seda KOMPOTTI nüüd mingit moodi enesele lahti mõelda, kui nägin tuttavat oranži särgikest rahva seas liikumas. Võtsin ruttu sappa. Sain telefoni kätte, et kui ära kaon, siis on mind võimalik kätte saada.
Seejärel suundusin ära pakihoidu kuivadele riietele järgi, et riided ära vahetada. Sain Cris´i tädi ka omale seltsiks kaasa. Ja seni istusime koos viludas, kuniks tema start anti 10 km peale.

Edasi tuli teised finišisse oodata.
Cris´iga käisime pärast veel fotoseina juurest ka läbi.

     

Kõige selle ootamise ja ise rajal olemisega sain sellise ebamäärase JOODIKU PÄEVITUSE selga, et nüüd annab seda Jaanipäevani sirgeks päevitada. Hea kui üldse sirgeks saab.

Kui juba hotelli suunal hakkasime liikuma, siis läksime Cris´iga teist veidi otsemat teed mööda, et ta oma kukkumisest saadud valusa jalaga ei peaks nii palju kõndima.
Jõudsime vaid loetud minutid enne teisi hotelli juures asuva autoni.
Tagasi teel tegime taas MILLY kohvikus peatuse, kuid sel korral sõitsime autoga kohvikule nii lähedale kui võimalik. Kõik olid siiski võistlusest nii väsinud. Sõime, jõime kohvi ja maiustasime jäätisega.
Koduteel oli autos vaiksem kui tulles, ilmselt mängis suurt rolli väsimus ja täis kõhuke, mis tegi juba üsna uniseks. Mind vähemasti küll. Aga kuna ma liikuvas transpordis ei saa magada, siis isegi ei hakanud üritama.

Üldises plaanis jäin kogu reisiga rahule. Jooksuga samamoodi. Alati ei lähe kõik nii nagu tahaks. Tuleb ette viletsamaid jooksusid. Siis tuleb end lohutada sellega, et paremad jooksud on veel ees.






Kirjutamiseni K :)

37. TARTU MAASTIKUMARATON (24km)

Üsna paslik oleks lugu alustada täitsa algusest, kuid tegelikult teame juba kuidas üks võistluseelne hommik algab.

Alustaks siis sel korral võrdlusest. 2018 ja 2019 aasta Maastikumaraton. Võiks öelda, et nagu ÖÖ ja PÄEV. Täitsa lõpp, kui erinev saab üks ja sama jooks olla. Tegelikult peale eelmise aasta jooksu lubasin, et EI IIAL ENAM sellel jooksul osalemise kohta, kuid tundub, et päris nii ei läinud. Vahest on hea kui oma lubadustest kinni ei hoia.

Hommikul oli ilm sel korral jahedam, kuid oli lubanud siiski kuuma ilma. Olin mõttes kuumas kinni ning samas lootsin, et pilvi jätkub mõneks ajaks, et kuum kõrvetav päike välja end näitama ei pääseks.
Riietuse valik tuli hommikul käigu pealt. Lühikesed püksid, pikkade varrukatega õhuke jooksu särk. Sel hetkel ma VEEL ei teadnud, et ka seda särki on palju selga panna.
Uksest välja astudes KEHA ARVAS,ET ON TALV, MÕISTUS ÜTLES AGA SUVI ! Saa siis aru, kuidas end riidesse panna, kui ilmad on nii muutlikud.

Kui Otepääle kohale jõudsime Härraga ja autost väljusin tundus ilm ikka väga külm olema. Korra isegi mõtlesin, et oleks pidanud pikemad püksid panema. Ilgelt külm oli ikka. Kes mind vähegi tunneb see teab, kui KÜLMAVARES ma tegelikult olen.
Õnneks olin eelneval päeva stardimaterjalid juba Lõunakeskuses välja võtnud ja ei pidanud materjalide pärast muretsema.

                     

Cris, Mina, Mariliis

Enne starti sain veel Cris´i ja Mariliis´iga kokku,et ühispilti teha. Esialgu pidin Cris´iga kõndima minema aga siis meenus, et ei saa oma jooksu tossudega pikka maad kõndida. Siis sai plaani võetud, et tiksume Mariliisiga mingi aja koos.
Enne stardikoridori minekut suutsin veel kõik silmist kaotada ja seisin uhkes üksinduses siis seal, kuniks Mariliis  ka stardikoridori tuli. Juhuu ei pidanudki üksi alustama. Kaaskannataja oli minuga. Tegelikult oli meil mõlemal plaan sellel rajal lihtsalt ellu jääda. Ei olnud kumbki meist viimasel ajal jooksmisega väga tegelenud. Esialgu ennustasime, et vast 10 km peame vastu ja siis tuleb midagi kõnni-sörgi segu edasi.
Stardikoridoris seistes oli pulss juba üle 100 löögi minutis. Olin kindel, et sellest jooksust midagi head nüüd küll ei tule. Järgmisel hetkel anti juba start ja võis liikuma hakata. Ja nagu arvata oli siis hakkas üsna kiirelt, päris soe. Tiksusime siis vaikselt edasi minna. Üks tõus teise järel. Asfalt kattega tee sai kuidagi kiiresti otsa, kui pidi ära kõrvalisele teele keerama.

Pole enne ühtegi jooksu jooksnud nii suures jutuvadinas. Mariliis anna andeks, kui sind surmani ära tüütasin oma suure suuga! Ilmselt sellepärast enamuse aega üksinda jooksengi, sest keegi ei taha koos joosta, muidu räägin nad lihtsalt surnuks.

Ühesõnaga, enne kui arugi saime olime juba esimeses joogipunktis. Uurisin ikka aegajalt, kuidas kaaskannataja Mariliis end tunneb. Vahepeal ei saanud enam aru, kas jooksime tema või minu tempoga. Või siis hoopis mingis kolmandas tempos. Püüdsin tempo hoida ühtlasena, et ikka lõpuni suudaks minna. Selline oli siis meie tempo!
                   

Kilomeeter kilomeetri järgi, kui 10 km täis sai, siis ei adunud kumbki meist veel väsimuse märki. Olin suhteliselt heas vormis eneselegi üllatuseks. Ei olnud ju peale operatsiooni pikemat maad kui 8 km jooksnudki ja nüüd järsku läksin 24 km jooksma. Mariliis arvas, et ma olen SUHTELISELT SÕGE PEAST, et midagi sellist ette võtsin. Täpset sõnastust ei mäleta aga midagi sinna kanti see oli.

Järgmine joogipunkt jõudis ka üsna ruttu kätte, mis sest, et maad selleni oli omajagu. Sel korral ma vett ei võtnud, vaid võtsin käpaga soola ja uhasin spordijooki otsa. Alguses tundus see kombo suhteliselt rõve aga korraliku energialaksu sain sellest küll. Jalad muutusid justkui kergemaks ja minek oli hea. Tõusud võtsime veidi aeglasemalt ja pisikesi tippivad samme tehes ning langustel ja sirgetel natukene tempokamalt.
Kolmandat joogipunkti ma ei mäletagi, kuna see kätte jõudis. Tean vaid, et ka seal haarasin topsi spordijooki endaga kaasa. Selleks ajaks oli tempo ja minek nii hea vist, et lihtsalt panna oli vaja.
Ja viimane joogipunkt oli siis vist RC Cola punkt! Sealt sai topsitäis Colat võetud. Mis andis viimaseks lõpuks korraliku energia laksu.


Isegi metsa vahel ei läinud raskeks. Eelmisel aastal hakkas samal rajal 5ndal kilomeetril vaikselt suremine pihta. Mõtlesin, et kas sel korral ei lähegi raskeks. Tegelikult lõpuks läks ikka küll aga seda siis kui Mariliis enne lõppu minust maha jäi. Tahtsin ootama jääda aga ta ei lubanud ja viipas käega, et ma edasi jookseks. Viimased kilomeetrid tulid väga rasked. Tahtsin isegi paar kõnni sammu teha aga olin enese vastu nii karm, et ei lubanud seda teha. Selline raskuse tunne kestis õnneks paar kilomeetrit kui jälle lõpp kergemaks läks. Kui nägin tablool numbreid 2:37:09 kerkis suur naeratus näole. Ma tegin seda. Jõudsin finishisse kiiremini kui eelmisel aastal. Lausa hämmastavad 24 minutit kiiremini. Olin uhke enda üle.

                         

Kui eelmisel aastal ma vihkasin end maa põhja, et üldse sellele jooksule läksin , siis sel aastal olen täiega rahul, et läksin. Sain korraliku positiivse noodiga kogu jooksu joostud. Ilm oli hea, jalad olid head, energiat oli rohkem kui küll, emotsioonid olid viimase peal. Ka Sportfoto fotodelt on kogu seda positiivset KEEP SMILEING emotsiooni näha. Suur suur aitähh ka Mariliis´ile, et ta mind välja suutis kannatada.






Kirjutamiseni K :)

OPERATSIOONIST TAASTUMINE

Viimane postitus lõppes sellega, et sain haiglast koju koos arstilt saadud juhistega. Kuid mida siis täpsemalt need juhised endast kujutasid. 

Kahe nädala jooksul säästev režiim. Ei sauna, basseini, vanni, füüsilist koormust. See viimane ja mina ei käi kokku. NAGU MIS MÕTTES? Well we see what gonna happen!
Lisaks sain omale uued uhked ravimid, mida pean nüüd üks kord päevas iga päev lõuna ajal võtma.


Nädal 1 
Esimene nädal oli nii kohutavalt põnev, et selle põnevuse käes oli lausa lust olla! LOE: MULLE KASVASID LAUSA JUURED ALLA!
Terve nädal koosnes vist ainult magamisest ja magamisest.Vahepeal isegi näksisin midagi, sest söömisest oli asi kaugel. Kohati oli tunne nagu oleks maovähendus opil käinud. Tegelikult oli see õhumull, mis loksus mu soolte vahel edasi tagasi. Üks võiku ja kõht oli kurguauguni täis.
Ainus asi, mis magamise vahele põnevust lisas oli tualetis käimine. Reaalselt ka. Sest see oli justkui omaette ettevõtmine. Kõht oli lihtsalt nii valus. Tunne oli nagu I´M GONNA BE FIT, I`DO 1000 SIT UPS AT ONCE! Või teise variandina oleks mingilt kickpoksijalt jalaga makku saanud ja seda umbes sada korda! Kui end ükskord voodist püsti sain ega siis kohe vetsu poole punuma saanud panna. Kõigepealt tuli oodata kuniks pea oma ringlemise lõpetab.

BUT WAIT … see ei olnudki kõige erutavam asi terves nädalas. Arvasin, et olen NII KÕVA MUTT, et olen teist päeva kodus ja lähen kõndima. Jep, ei suutnud enam potilille mängida. See on see koht, kus tahaks nüüd ise ennast puruks naerda. Millega ma sel hetkel küll mõtlesin. Ilmselgelt mitte peaga. Äkki olid hormoonid süüdi, süüdistame neid. Noh igatahes, tulles tagasi kõndimise juurde, siis see ei meenutanud mitte mingi nurga alt vaadatuna kõndimist. See meenutas nätsu venimist.
Mul on kodule lähima poeni 1 km ja mõni meeter ehk pealegi. Otsustasin siis sinna ja tagasi kõndida. Panin ilusasti omal endomondo tööle ja läksin. Ma kõndisin nii aeglaselt, et ise ka ei usu. Sealjuures usun , et isegi kahe aastane kõnnib kiiremini. Ausalt ka. Ei teadnuki kas nutta või naerda, või naerdes nutta. Igatahes, ei olnud mul mitte mingisugust plaani alla anda. Jalg jala ette, meeter meetri haaval kulgesin. Tegelikult kulgesin lausa nii aeglaselt , et edasi tagasi ots, mis oleks pidanud olema 2  kilomeetrit pikk venis lausa 2.78 km pikkuseks. HOW IT EVEN POSSIBLE.
Seda ma enam välja ei mõelnudki. Aega kulus sellele ettevõtmisele lausa hämmastavad 48 minuti ja 48 sekundit! Milline edu.

Kui ükskord koju tagasi sain, siis oli küll tunne, et oleks justkui maratoni jooksnud. Mitte, et ma ühtegi jooksnud oleksin. Aga võrdluseks võin tuua ehk küll.
Ja peale seda magasin hea mitu tundi täiesti murevaba und, sest miks ka mitte !

Järgmisel päeval olin otsustanud totaalset potilille mängida. Sõin, jõin, käisin potil, magasin ja kordasin. Äärmiselt põnev.
Esimese nädala jooksul jõudsin veel korra kõndimist meenutava tegevuseni. Vaja oli perearsti juures niidid välja võtta ja apteegist hunnikus plaastreid, et haavakesi meenutavaid kriipse veel mõnda aega peita.
Niitide välja võtmine oli klass omaette. Pereõde arvas esiti, et neid on vara välja võtta aga kui vastuvõtule läksin siis ta isegi ei vaadanud, mis seisus mu haavakesed on, vaid tegi kiire käe liigutusega snipp-snipp-snipp-snipp-snipp ja olidki kõik niidid väljas.
Isegi plaastreid ei pannud peale. Naba kohale palusin siis ühe plaastri, sest tilk verd tuli ja ma ei tahtnud pluusile vereplekki.
Koju jõudes peeglisse vaadates oli ehmatus suur, kui haavakene, mis oli varem kahe õmblusega kinni mulle nüüd irvakile vastu vahtis nagu ma ei tea, mis asi. Üks neljast haavast oli korralikult kinni. Desotasin siis haavad korralikult ära ja panin plaastrid peale.

Sellega said esimeseks nädalaks põnevused läbi.


Nädal 2
Nädala alguses oli juba vähe inimlikum tunne. Nädalat loen kolmapäevast alates, sest 10nes oli kolmapäev ja noh, nii kuidagi juhtus.
Kuna enesetunne paranes iga päevaga ja kõndida sain iga päevaga rohkem, siis see tegi tuju aina rõõmsamaks.
Nädala teisel päeval kõndisin seni pikima maa, milleks tuli natuke üle 7 km.
Ei jõudnud kuidagi nädala lõppu oodata, sest teadsin, et siis võin vaikselt juba rohkem ja rohkem liigutama hakata. Kõndimise suhtes muidugi. Kõndimine ei saa ju kellelegi halba teha! Või kuidas?

Teise nädalasse sattus erakordselt veider vahejuhtum. Midagi mida minuga mitte kunagi juhtunud ei ole. Nimelt sattusin ühele vaidlusele tunnistajaks. Kui keegi nüüd mõtleb, et: "OH GOD KUS SA ELANUD OLED, ET ENNEM VAIDLUST POLE PEALT NÄINUD." Siis ei, asi polnud üldse vaidluses, see oli mulle suhteliselt ükskõik. See, mis sealt edasi juhtus. Teised vaidlesid, mina seisin kõrval ja vaatasin niisama ning järsku justkui ei kusagilt BABAHHHHH...MATS JA MAAÜHENDUS. Olin seal samas siruli maas. Pilt kadus lihtsalt eest. Must auk, tühja koha pealt. Viimasel ajal on " Musta augu " kohta nii palju spekulatsioone olnud ning erinevaid artikleid. Ja vist isegi mingisugune pilt leidis avalikkuse ette tee. Noh igatahes, see KUULUS MUST AUK tabas mind ja võin väita, et see on olemas.
Ise arvasin, et ilmselt oli mul nii kiire "Pissile" saamisega ning unustasin oodata kuna pea oma ringlused settib. Selle asemel panin kohe poti poole ajama, jäin teiste vaidlust vahtima ja noh sinna siis ka maandusin. Õnneks toibusin üsna kiirelt. See oli ka ainus kord mil midagi sarnast juhtus.

Nädala keskel olin juba korralikud 10 päeva opi järgselt taastunud,siis arvasin 11ndalpäeval, et olen VEEL KÕVEM MUTT ja lähen võistlusele. JAH JUST! Mõistus pole oma teha.
Olgu, olgu...RAUDMEHEKS või siis pigem RAUDMUTIKS end veel ei pidanud. Aga kuna mul oli earlybird registreering Pärnu Luitejooksule, siis pidin sinna minema. Muidugi plaaniga rada lihtsalt läbi kõndida. Olin siiski end kolmiküritusele registreerinud. Teadagi, et siis ei saa ju ühte neist vahele jätta. Muidugi alguses kahtlesin korralikult, kas ikka minna. Kui mõistlik selline ettevõtmine oleks jne jne. Ühesõnaga läksin kohale. Võtsin oma materjalid välja ja jäin aega ootama.
Kolistasin oma ahtri starti ja läksin. Ja läksingi kõndima. Süda tilkus verd nähes kõiki neid jooksjaid minust mööda vuhisemas.
Eriti nõme oli kommentaar, mille üks pealtvaataja enda arvates vaikselt välja paiskas, kuid siiski kuuldavalt kuulda oli. "Eh, näe juba väsinud!" Eks ta nägi mu numbri pealt, et seal oli kirjas jooks aga kõndisin. Olin mingi 300-500 m äkki selleks hetkeks kõndinud. Nagu ausalt. Miks niimoodi kommenteerida. Alguses see tegi mulle tuska aga siis viskasin selle mõtte peast ja nautisin oma kõndi. 4 km olid siledad ja sirged ning järgmised 4 km oli metsavahel. Künkast üles, künkast alla ja nii kuni lõpuni välja. Finiši 100 m võtsin nii kerge sörgiga, kui vähegi võimalik oli. Vähemalt joostes ületasin joone.
Olin enese üle ikka kuradima uhke, kui nii võib öelda.

                     

Nädal 3
Siinkohal hakkasid asjad juba enam vähem paika loksuma. Kaks nädalat oli möödas ja võisin vaikselt oma tavapärasesse rutiini naasma hakata. Vaikselt kuid sihikindlalt. Käisin hoolega kõndimas. Sain juba omas vanas tempos liikuda. Enam ei meenutanud igiliikurit.
Nädala keskel sain analüüside vastused, mis olid kõik korras.
Laupäeval olime plaaninud Cris´iga kõndima minna. Plaan oli umbes 2-2.30 tundi kõndida. Aga laupäeval mõtlesin, et prooviks vähe kerget sörki ka, et juba vaikselt võin. Nii saigi see idee välja käidud.
Saime kella 13 aegu Elva rongijaamas kokku ja asusime kõndima. Esialgu suundusime mööda kergliiklusteed Peedu poole. Kõndisime 1 km ja siis sörkisime järgmise km. Sealt edasi tegime 2 km kõndi ja 1 sörki. Mingi hetk võtsime suuna Elva tervisespordi keskuse poole, kust läksime maratoni rada mööda mingi maa edasi ja siis tagasi. Kokku tuli 18 km, millest 6 km tegime sörki. Aega kulus 2:33:51.
               

     


Õnneks enesetunne oli liikumise pealt hea ja ka pärast oli kõik korras. Paha ei hakanud. Kusagilt ei valutanud.
Kolmanda nädala lõpus proovisin teha ka ESIMESE pikema jooksu laadse asja. Pikema selles mõttes, et proovisin joosta rohkem kui ühe km korraga.
Kokku jooksin 4.78 km ajaga 29:12.

Edasi nädal nelja ei tule, sest olen nüüd juba piisavalt heas vormis, et sujuvalt oma treeningutega jätkata. Eks tempo osas veel päris maksimumi välja ei pinguta. Vaikselt lisame kiirust juurde. Vastupidavuse osas olen küll korralikult alla käinud. 3 km on piir, siis on võhm väljas. Iga korraga natuke rohkem ja rohkem, kuniks tuleb see 21,1 km ka jälle ära, ilma et poole peal ära tahaks surra.

Kirjutamiseni K :)