PÄRAST NARVA ENERGIAJOOKSU

Võiks ju arvata, et mina jooksva inimesena ei pea põdema pärast jooksu niiöelda kangeks jäänud lihaste ja liigeste pärast. No üldjuhul nii ongi. Ka sel korral olin positiivselt meelestatud. Järgmisel päeval ( pühapäev siis) olid jald puusast kergelt kinni. Ajasin selle pika pausi süüks. Pole ka ime, lihased jõudsid puhkamisega ära harjuda ning nüüd pidid järsku jälle tööd hakkama tegema. Õnneks rohkemat polnudki, vaid see kerge puusast kange tunne nagu oleks mulle puujalad alla tekkinud.

Esmaspäev oli täitsa MITTE MINU PÄEV! Nii sandilt sitasti pole ma end tükil ajal tundnud. Voodi oli kõige parem sõber. Reaalselt magasin terve esmaspäevase päeva maha. TÄIELIK UINUV KAUNITAR. Niipalju kui ma päeva jooksul ärkvel olin siis sel ajal ei olnud ka erilist söögiisu. Õhtul siis suutsin lõpuks natuke midagi süüa, aga kõige rohkem isutas millegi toore krõmpsuva järgi. Lasin siis elukaaslasel kõige rohelisemaid õunu poest endale tuua ... oiii kuis see maitses hea.

Teisipäev oli juba natuke parem. Suutsin päeva üle elada ilma, et ma oleks selle reaalselt maha maganud. Liigutamine oli ka juba täiesti normaalne tegevus. Kangus hakkas kaduma. Puujalad moonduvad tagasi mu oma jalgadeks, mille üle oli mul siiralt hea meel.
Kolmapäeval suutsin isegi niipalju teha, et vedasin end kergele jalutuskäigule, vasak puus andis enda olemasolust teada, kuid ma ei teinud temast väljagi ning tegin oma pisikse tiiru ära.
Neljapäevaks oli asi juba niipalju parem, sest puujalad olid kadunud. Neid nagu poleks olnudki. Juhuujippikajeiiijeiii...paneks või peo püsti. Õhtul sai koos elukaaslasega 5 kilomeetri pikkusel jalutuskägul käidud. Sel korral andis endast parem põlv väheke märku. Ma ei imestagi. Öeldakse, et kus korra on noaga kallal käidud siis need kohad annavad endast ikka aegajalt märku.
Pärast jalutuskäiku määrisin külmageeliga jalad kokku ja tõmbasin põlvele toe peale. Lasin natuke olla. Juba õige pea kadus see pisike tuikav valu ära ja sain normaalselt jalale astuda.

Õnneks selle kuu sees enam pikki jookse ei ole. 2 ametlikku starti lühemal distansil 10km ja 6,5km vaid ja treeningu käigus ma üldjuhul väga pikki distanse ei jooksegi. Eelistan puhanuna rajale minna. Ja lühemad distansid lubavad seda paremini kui pikad. See oleneb muidugi inimesest endast. Minule sobib selline süsteem paremini. Mõnele jällegi sobib kui ka pikki distanse joosta treeningu käigus.



Kirjutamiseni K :)

NARVA ENERGIAJOOKS 21,1 km + 7 km

Käisin eile Narva energiajooksul. Plaan minna küpses valmis juba kevadel ... Ehk plaan oli sellel aastal läbida kõik linnajooksu sarja jooksud, kuid paraku see ei lähe õnneks, sest Rapla Selveri suurjooksule ma ei läinud, sest eelneval päeval olin jooksnud just poolmaratoni. Jalad olid sellest veel suhteliselt hellad. Küll aga on mul veel võimalus 100+ km läbimisel osaleda. Ehk tuleb linnajooksudelt kokku koguda enam kui 100 km.
Narva energiajooks on selle sarja teine jooks.

Algselt ma ei teadnud isegi millisele distansile ma minna sooviksin, kuna hooaeg pole seni kõige õnnestunum olnud just trevislikel põhjustel. Kaalutlesin ühtepidi ja teistpidi ning lõpuks panin end mõlemale distansile kirja. Mõtlesin, et 21,1km ma kindlasti jooksen ja 7km siis lihtsalt rahulikult jalutan läbi, niiöelda taastuv jalutamine. Ja kui ei jõuagi 7 km peale, siis ei ole ka üldse hullu.

10 Juuni hommik algas väga vara, nagu üldjuhul, kui jooksud toimuvad teises eesti otsas. Äratus oli juba kell 5 hommikul. Keetsin kiirelt mitmevilja putru, lisasin banaani ja võis sööma asuda. Peale söömist tuli veel kiirelt asjad üle vaadata, et kõik ikka kindlalt kaasas on.
Kella 6st hakkasime liikuma. Käisin veel sõbranna juurest läbi ja võtsime tema ka peale.
Sel korral sain autoga vaid Tartusse. Edasi liikusime juba Narva Energiajooksule viiva bussiga. Bussi ei pidanud kaua ootama ja olime esimesed kes bussi said, sest me olime üldse esimesed kes kohtumispaigas kohal olid. Mingil ajahetkel tekkis segadus. Arvasime, et oleme vale bussi peal. Rahustuseks arvasin, et VAHET POLE, SIHTMÄRK ON JU SAMA JA KOJU TAGASI SAAB KA!  Samas bussiga liiklemine pole üldse minu teema. Pea hakkas valutama ja süda läks pahaks. Juba lausa kaks miinust, mis võisid mu päeva jooksmiseks täitsa ära rikkuda. Ega väga ei tahaks joosta, kui pea valutab ja süda samal ajal öökima ajavalt paha on. Õnneks olin ettenägelik ning võtsin valuvaigistid kaasa. Võtsin ühe kohe bussis ära ning kohale jõudes oli peavalu kadunud ning värske õhk mõjus hästi. Ka iiveldus kadus ära.

Bussipark oli täpselt wc nurga juures, nii et bussist maha saades loodus kohe kutsus. Järgmisena ootas sekretariaat, kust tuli stardinumbrid välja võtta. Esimesena suundusime 7 km numbrite juurde. Vaatan oma numbrit, mis meilile oli saadetud ja numbreid, mis olid numbri kastidel. No ei ole sellise algus numbriga kasti üldse laua peal reas. Lõpuks taipasin, et JOPPEN PUHH, see ju 21,1 km number millele pingsalt meilis otsa vahtisin. 7 km numbriks oli mul 3833 ja 21,1 km numbriks 1097. Kui numbrid käes, siis suundusime rannapoolsesse serva ja võtsime trepi peal kohad sisse. Tegin siis kiirelt Kadi´le patsid pähe, sest ta tahtis patse. Ega ma siis kade pole ja ulatasin oma lahke abikäe.

Kui kell juba niikaugel oli, et ma peaks soojendust hakkama tegema, siis suundusime riietumis telkide juurde, et ruttu riided ümber visata. Mitte vajalikud asjad kotti ja kott pakihoidu hoiule ning kiired venitus ja jooksu numbrid said alguse. Kui soojendus tehtud, suundusime ära stardikoridori juurde. 15 minutit ennem starti läksin ära stardikoridori. Sõbranna jäi väljapoole ootama oma aega, milleni oli veel umbes täpselt 3 tundi ja 15 minutit aega.

PAPAH ja kõlast stardipauk. Rahvas hakkas liikuma. Mina ka. Vaikselt. Tasa sõuan aga kaugele jõuan. Mul polnudki mitte mingisugust eesmärki sel korral. Vahelduseks lihtsalt joosta. Mis sest, et 21,1 km aga siiski. Kuna ilm oli suhteliselt palav ja päike paistis terve tee lagi pähe, siis olin sel korral niipalju tark, et võtsin oma vee pudeli rajale kaasa. Vesi oli joogiks kogu aeg saadaval. Joogipunktid olid ka tee peal olemas. Nendes kasutasin võimalust topsiga vett pähe või selga kallata. Jahutas üsna hästi, eriti kui trehvas sahmakas tuulepuhangut tulema.

10 km sain rahulikult ära joostud, kuniks 11ndal kilomeetril tundsin, et vasaku jala botas hakkas kummalise koha pealt hõõruma. Püüdsin, sellest kergest hõõrdumisest mitte välja teha ning edasi joosta. Sel hetkel hakkas rada vastasuunas tagasi tulema ja rahvas jooksis juba vastu. Hakkasin siis silmadega tuttavaid nägusid otsima. Ühe tuttava näo Viigi näol leidsin ka ülesse. Lehvitasin, kuid ta oli nii väsinud, et ei tajunud ära kes lehvitas.
Lõpuks jõudsin tagasi pööramis kohani, ja edasi oli vaid pikk sirge minna.

Vasaku jala hõõrde koht andis ennast üha tugevamini tunda. 15ndast kilomeetrist alates tegin kergelt kõnnin-jooksen tempot. Ei tahtnud, et jalg päris ära hõõrdub, kuna ei teadnud ka miks ja kust täpsemalt hõõrub. Lootsin muidugi, et lihtsalt halb päev ja sokk sai ehk halvasti jalga aga ei. Ikka botas hõõrus.
Kui lõpuni oli veel 2 km jäänud siis püüdsin veel viimast võtta mida veel võtta oli. Teadsin, et sealt nüüd parimat aega just ei tule aga samas ma ei läinudki rajale aega taga ajama.
Vahetult ennem finishit 100m, eemalt nägin finishi kella ja siis jooksin nii kiiresti veel kui joosta jaksasin, et saaks selle aja lukku. Parandasin oma nelja nädala tagust Soomes joostud poolmaratoni aega natuke. Aga tippmargile pidin ka sel korral alla vanduma.
Võib-olla tuleb kord aeg kui saan ka sellele nii öelda tuule alla teha.

Peale finishit, suundusin ruttu pakihoidu, et kotist võtta 7 km number ,see ruttu rinnale kinnitada ning Sportlandi telgi juurde minna. Pidin seal sõbrannaga kokku saama. See oli meie sidepunk, kui telefoni ei olnud. Siis võis üksteist sealt tegi juurest otsida. Natuke aega ootasin ja juba ta tuligi telgi suunas. Kiired sõõmud vett ja stardikoridori uut starti ootama. Andsin veel Kadile natuke nõu ja soovitasin mitte end kokku joosta. Mul endal polnud plaani seda 7 km  joosta. Läksin rahulikult kõndima. See 7 km sai kuidagi nii kiiresti läbitud nagu oleks jooksnud.

Mõlema raja puhul sai finishis medali kaela, müslibatooni, spordijoogi. 21,1 km sai ka pudeli vett.
Rada oli üldiselt mitmekülgne. Oli tõuse, languseid. Enamus teest kulges asfaltkattega teel. Linna vahel ei olnud üldse õhku mida hingata, kui juba rohkem jõe äärde sai siis nagu liikus õhk ka paremini. Tuult oli ka rohkem tunda. Terve 21,1km jooksu aja paistis päike mistõttu sai endale korraliku joodiku päevituse. 7 km ajal tulid pilved ja katsid põletava päikese ära. Siis olin küll väheke pettunud, sest selline ilm oleks olnud ideaalne pika distansi jooksmiseks.
Aga EI. Ma EI VINGU. Oli mis oli ja ma olen sellega rahul.
Raja ääres oli hästi paljudes kohtades ergutajaid, mis on iseenesest väga tore. Alati on vahva kui keegi ergutab ja elab tugevalt kaasa.

Rajad läbitud, jooksud joostud. Me olime väsinud. Tahtsin higiseid ja märjaks kastetud riideid seljast saada. Aga riietumise telk oli megalt üle rahvastatud. Sel hetkel oli mul suhteliselt ükskõik kus riided ära vahetada. Läksime jõe kalda poolsesse serva, pargi alasse. Seal õnneks rahvast polnud. Panin koti maha ja kookisin kuivad riided kotist välja. Tossud-sokid jalast. AHHH MIDA VILLI JA MIS KOHA PEAL. Saatsin siis Kadi medpunkti plaastri järele. Plaasterdasin siis villi kinni ja tegelesin riiete vahetamisega edasi. Viuhh ja olingi juba kuivades riietes. Kiired selfi pildid. Viimane pilguheit kellale, et bussist maha ei jääks ning võis bussile end sättida. Bussi väljumiseni oli veel 15 minutit.

Tagasi teel tundsin kuidas nälg näpistab. Kõht mõtles juba, et kõri on läbi lõigatud, sest mitte midagi ei saadeta tema poole teele. No kohe mitte midagi. Olin juba unustanud, et sain finishis müslibatooni. Siis see tuli mulle järsku meelde. Otsisin kotist välja ja pain mao poole teele. Lõpuks ometi võis kõht rõõmu tunda, et kõri on endiselt omal kohal ja täitsa terve.
Tagasiteel oli süda veel rohkem paha ja pea üritas veel rohkem valutada. Ajasin selle nälja süüks. Tagasi tee tundus kuidagi lühem, kui hommikul Narva sõites.
Ise olen rahul, et selle tripi ja jooksu ette võtsin. Kes pole veel kunagi Narva energiajooksul käinud, siis soovitan soojalt see rada ükskord läbi joosta. Kas lühemal või pikemal distansil, seda otsustab igaüks ise, kui paljuks ta võimeline on.



Kirjutamiseni K :)

LOOSI TAHTEL HAF TREENINGSTUUDIOSSE

Vahetult nädal aega hiljem peale Helsinki City Run osaluse võitu naeratas loosiõnn taas. Nimelt sel korral loositi kõikide arvamust avaldanud inimeste vahel välja tasuta treening HAF treeningstuudios. Arvamus tuli kirjutada treeningstuudio kohta, trennide ja klubi. Ka sel korral tuli võit ootamatult. Võidu realiseerimiseks oli nädal aega. Võtsin treeningstuudioga ühendust. Välja pakutud kuupäev ja kellaaeg kahjuks mulle ei sobinud. Siis otsustasin natuke mõleda, et kuna minna võiks aga unustasin hoopis sootuks asja ära. Õnneks HAF treeningstuudiost kirjutati mulle uuesti ja pakuti veel viimast võimalust oma tasuta treeningu kasutamiseks. Võidust oli möödas oma 3 nädalat selleks ajaks. Selles suhtes väga mõnus kui ikka niimoodi veel võimalust pakutakse, sest ise oled hajameelne ja unustad vahest mõne asja täiesti ära kiire elutempo juures.

Sel korral sai kuupäevaks märgitud 6. Juuni kell 18.00 (Tartu). Püüdsin ise ikka hoolega meeles pidada, et sel päeva kell 18.00 pean juba kohal olema, et tegutseda. Treeningu osas mida soovisin proovida olin ka mitme valiku vahel, kuid lõpuks otsustasin proovida Jumpingut. Samas oleks väga mõnus olnud, kui oleks ühe treeningu asemel saanud mitu erinevat proovida. Siis oleks nagu võrdlusmomenti, et milline treening rohkem meeldib. Aga ei , olen ka Jumpingu valikuga väga rahul.

6ndal Juunil olin juba 17.35 treeningstuudios kohal, et mitte hiljaks jääda. Istusin ja ootasin kuna kell 18.00 saab ja inimesi juurde tuleb.
Samas ise mõtlesin endamisi: „ Mis siis kui ma olen nii koba ja suudan selle pisikese batuudi pealt ennast vigaseks kuidagi kukkuda, hüpata. Või põrkan nii, et lendan ninuli. Aa kui ei saa üldse asjale pihta?“ Naljakad mõtted ühes tillukeses peas. Vahest isegi liiga naljakad. Samas otsustasin, et võtan koha sisse kõige tagumises reas, siis keegi ei näe kui ma haledalt feilin. Valisin rahulikult omale batuudi välja, sättisin telefoni seina äärde põrandale maha koos rahakotiga ja istusin batuudile. Siis vanemad olijad teatasid: „ Et tegelikult algajad lähevad esiritta, sealt hästi näha mis, kuidas jne.“
See oli justkui löök jalaga makku, kannaga näkku... vaikus... „ Eeem mul on lavanärv ma ei saa esireas olla!“ See oli esimene asi mis suutsin peale teavituse kohale jõudmist välja öelda. Päriselt. NO HALLOO HALLID AJURAKUD, KAS TÕESTI PAREMAT EI SUUTNUD VÄLJA GENEREERIDA!  Sain natukene iseenda üle naerda aga kolisin eestpoolt teise ritta. Jätsin esirea teistele.

Lõpuks oli kell sealmaal, et tuli hakata ennast liigutama. Kiirelt tehti põhitõed ja tehnika selgeks ning edasi sai juba hoogsamalt ennast liigutada. Iga loo vahel sai lonksu vett võtta ja edasi hüpata. Alguses kiired venitused, et keha soojaks saaks, siis veidi tempokamaks ja tempokamaks ja aeglane lõpp. Lõppu venitused.
Ise olen väga rahul, et just Jumpingu valisin. Olin seda juba ammu kaalunud proovida aga mingil kummalisel põhjusel polnud siiamaani proovimiseni jõudnud. Et soovitan soojalt proovida, kes soovib proovida. Väga korralik energialaeng kulub sinna alla, kuid feeling pärast seda on veel võimsam.
Algselt avasin, et järgmisel päeval raudselt suren, kuna lihased on igalt poolt kanged ja sada muud asja veel. Õnneks, mitte midagi sellist. Pigem oli enesetunne veel parem kui muidu ja energiat oli ka justkui üle. Hetkel tunnen, et tahaks veel hüpata. Kindlasti külastan HAF treeningstuudiot veel. Kes teab, mis treeningut ma siis proovida soovin.



Kirjutamiseni K :)

FOTOPUHKUS 2017 KÕUE MÕISAS

Täna teen juttu hoopis millestki muust, kui jooksmisest. Nimelt osalesin 5ndal Juunil Kõue Mõisas toimunud FOTOPUHKUS`el.  Teemaks oli akt/ buduaar.
Algselt sai kogu lugu alguse möödunud (2016) aasta viimase Oktoobrikuu päeval, mil sattusin suhtlema ürituse eestvedaja/korraldaja Tarmo´ga. Siis tuli esmakordselt jutuks fotopuhkus 2017. Uurisin asja ja palusin vaba koha olemasolul siis üks koht mulle reserveerida/broneerida. Mõni aeg hiljem sain kinnituse,et mulle koht olemas ja võisin omale julgelt ära broneerida 12nda Juuni kuupäeva. Hiljem küll väikese arusaamatuse tõttu kuupäev muutus 5ndaks Juuniks. Mõlemal juhul oli tegemist esmaspäevase päevaga.

Detsember 2016 sai siis oma osalustasu üle kantud ja edasi tuli vaid oodata 5ndat Juunikuu päeva. Mida aeg edasi ja kuupäev vaikselt lähenema hakkas, seda enam mulle tundus, et tegelikult ma ei taha minna. No kohe kuidagi ei olnud seda motivatsiooni, et lähen ja teen ja olen jne. Isegi päev ennem oli see mõte peas, et ei , nii ikka ei saa.

5nda Juuni hommikul, startisin kella 8ks Tartusse, et siis 8.30 auto peale saada, mis mind siis Kõue mõisa sõidutab. Hommikul ei olnud endiselt seda õiget tunnet, et täna võiks pilti teha ja ideid pritsida nii mis kole. Hommik ei alanud just kõige paremini ja kohale jõudes ei olnud minu tuju eriline peoloom. Ma nagu olin füüsiliselt kohal aga vaimselt ekslesin kusagil kahe dimensiooni vahel. Pea kumises ja silmi ees pilt virvendas. Kohati tundus, et varsti tuleb ka SHUT DOWN. Õnneks seda ei juhtunud.
Üritasin kuidagi seda õiget meeleolu saavutada. Endiselt ei suutnud ma seda pokkeri nägu ette manada.

Kohale jõudsime oma autoga viimaste seas. Esimesed modellid olid juba jumestaja juures kohad sisse võtnud. Teised ootasid oma järjekorda. Modelle oli üritusel kokku 9 + 1burleskitar, kes oli ka nõus modellina poseerima. Fotograafe oli kohale tulnud 21 + 1 videograaf, kes püüdis kogu selle ürituse purki video näol.

Mingi ajahetkel tegi korraldaja Tarmo kiire tutvustava ringkäigu mõisas, et saaks mõtteid koguda ja mõelda, kus kellega pilti teha tahaks. Ringkäigult tulles tundsin end endiselt täiesti tühja molbertina, ei mingit värvilaiku mitte kusagil. Tühi pintsel vaikselt hõõrumas vastu molbertit. Aga värvid, kuhu kadusid värvi? Keegi oleks justkui värvikraani kinni keeranud või unustasin ma värvimaksu maksta ? Ei mitte midagi sellist. Ma tundsin, et täna pole kuidagi minu päev. Võib-olla oleks pidanud koduseinte vahele jääma? Ei osanud enam miskit teha. Istusin nurka maha ja püüdsin interneti lehekülgi lehitsedes inspiratsiooni ammutada. Ei saanud ka ühe koha peal kaua olla. Seejärel suundusin mõisa peale ringi luusima, et mida teised fotograafid teevad.

Kõndisin ühest kohast teise, suutmata endiselt mõelda, mida ma tahaks teha, millist modelli pildile püüda. Täiesti tühi. No CAMOON täitke see klaas juba ära... kaua võib!!!  Ja siis käis kusagilt klõps ja voilaa järsku ei olnud enam värvidest puudus ja ka klaas ei tundunud enam tühi. Ideed hakkasid mind tabama siin ja sealpool nurgas. Ruttu modelli luurele, kust saab modelli. Esimene vaba modell Anni. Aga siis selgus, et talle juba järjekord. Olgu võtsin siis järjekorda, et las teised teevad oma pildid ära siis on minu kord. Palusin Tarmolt välkusid, seadsin oma seti seni ülesse kuni modell poseeris teistele fotograafidele. Ei pidanudki kaua ootama, kui sain hakata pildistama. Videograaf tegi ka mõned kaadrid minu tegemistest. Modell ise oli väga tubli. Temaga oli väga hea koostööd teha ja juhendamine väga lihtne. Tabas poole sõna pealt mida ma soovin. Ja kui jäin ise juhendamisega hätta, siis tuli puust ja punaselt lihtsalt ette näidata, et ole nüüd nii! Väga kiirelt sain kätte kaadrid ,mis nii mulle endale kui ka modellile väga meeldisid. Hiljem kolisime ümber teise võttekohta, kus tegime teise seeria pilte, millega võis ka väga rahule jääda.
Kuna fotograafe  oli rohkem kui modelle siis otsustasin, et modelle väga kaua kinni ei hoia. Ka teised tahavad pilte teha.

Mingil ajahetkel jõudis kohale ka meie lõunasöök. Kui lõuna oli söödud siis suundusin teise modelli Ingrid´iga järgmisele shoodile. Sel korral 3  erinevat võttekohta ja tulemuseks väga head pildid, mis meeldisid ka modellile.
Sel ajal kui Ingridiga pildistasin esines ka burleskitar oma kavaga, kuid see jäi mul nägemata, sest otsisin mõisa pealt taga kaduma läinud kõrget taburetti. Otsisin mis ma otsisin aga ülesse ma ei leidnud. Küll aga sain ühe väiksema versiooni suurest taburetist. Ajas asja seegi ära ja võib-olla veel pareminigi. Suur olekski tagasi vaadates liiga suureks jäänud lihtsalt, kuna modell ise oli lühemat kasvu.  

Kolmada modelli Siret´iga otsustasin teha vannipilte. Ootasin siis kõige valgema vannitoa vabanemist. Kui see ükskord vabanes, siis selgus, et sellel oli juba järjekord... No HALLOO TULE TAEVAS APPI kisendasin omaette... MIKS KÜLL. Ega siis midagi, seadsin sammud teise vannitoa suunas ning hakkasin seal vanni vett laskma. Siis selgus tõsiasi, et kraanist tuleb ainult külma vett. Mitte kuidagi ei tahtnud modellil külma veega vanni lasta minna. Kuigi tema ise arvas, et saab hakkama. Pusisin mis ma pusisin aga sooja vee ma lõpuks vanni sain. Küll mitte kraanist vaid dušši segistist. Aga vähemalt oli soe vesi. Vesi vannis, valgus paigas ja võis pildistama hakata. Modell pidi kiirelt alumisel korrusel käima. Peale 5 minutilist ootamist arvasin, et läks elama alumisele korrusele. Aga kui toast väljusin siis selgus, et hoopistükis oli teise fotograafi poolt okupeeritud. AHHH MIDA!?!? Ja mina arvasin, et modell jäi elama. Olgu, ma surema veel ei hakka sellest, et kiirelt vahele mõned pildid mujal teeb. Läksin siis tuppa tagasi ja jäin edasi ootama, millal modell saabub. Lõpuks tuli ka modell. AGA ... jah just AGA... ega meil ei õnnestunud endiselt pildistamisega teglema hakata, sest siis oli vaja ruttu ühispildile joosta.

 Foto: Tarmo Siirak

„ARRGGGHHH... Palun pange aeg seisma. EI VÕI OLLA !“ ... see kolmas pildistamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Päriselt ka. Kui ühispildistamine läbi sai, siis pidin kogu ruumi valgustuse ümber paigutama, sest kell oli juba niikaugel õhtus, et loomulik valgus muutus nii kiiresti. Õnneks lõpuks saime oma vannipildid ka tehtud. Poole peal olles soovis Tarmo välkusid. Ütlesin kiirelt:“ 5 minutit veel maksimaalselt läheb, siis kohe toon!“
Nii ka läks. Hiljem sättisin vannitoa korda tagasi. Asjad oma koha peale tagasi. Piltide osas ei olnud ma sel korral nii poistiivne. Algselt arvasin, et sellest setist ei saanud ma nüüd küll ühtegi sellist pilti mis mulle reaalselt meeldiks. Hiljem arvutist pilte vaadates, selgus et ikka mõne pildi sain. Olin rahul.

Kolme modelliga minu päev ka piirdus. Selleks ajaks olin ise juba nii palju väsinud, et otsustasin päeva selleks korraks lukku panna.

Suured kiitused ja tänusõnad ürituse eestvedajale Tarmo`le, kes viitsib sellist üritust juba mitmendat aastat eest vedada. Minu arvates oli kõik väga hästi korraldatud. Eks iga asja puhul juhtub ka äpartusi või muudatusi nii ka sel korral. Nimelt jäi ära lubatud valgusmaaling, mõned modellid ei saanud tulla ning pildistamise üldine algus venis veidi pikale modellidele jumestuse tegemisega. Suur suur aitähh ka meie jumestajatele, kes tegid modellid veel ilusamaks kui nad muidu on.
Olen õnnelik, et sain sellest kõigest osa. Seltskond oli väga super lihtsalt.

Loodan ka järgmisel aastal FOTOPUHATA



Kirjutamiseni K :)