JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKS 2019

Sellel aastal oli mul kolmas kord sellel jooksul osaleda. Ilm oli jälle mega ilus aga sigapalav. See on nagu needus juba. Et kui on Kahe Silla jooks, siis on laus päike ja hästi soe ilm.

Hommikul hakkasime härraga varakult liikuma, sest teadsime eelmistest kordadest, kui kitsaks võib parkimiseks koha leidmine minna. Kuna hakkasime varakult liikuma, siis jõudsime Pärnusse ka üsna varakult. Mis omakorda andis võimaluse parkida auto sinna kuhu soovi oli. Esialgu parkisime auto kõige lähimasse parklasse aga peale seda kui olime stardimaterjalid välja võtnud parkisime veidi eemal olevasse parklasse auto ümber.

Stardimaterjalide kätte saamisel tuli teada oma stardinumbrit. Nii saigi öeldud oma number ja seejärel neiuke otsis numbri järgi ümbriku ülesse. Kui oli mulle mõeldud ümbriku leidnud, siis küsis veel nime järgi! No sel korral sain nimeks Kilpsaar. Naersime siis seal omaette, et näe isegi nemad teavad, et ma jooksen aeglaselt kui kilpkonn, ega ilmaasjata nad mu nime sassi ei keeranud!

Seejärel võis lihtsalt oodata ja lebotada kuniks ükskord pidi stardi alasse liikuma.
Mida rohkem kell lõunasse tiksus, seda palavamaks kiskus. Õudusega juba kujutasin ette kui kohutav piin see jooks olema saab. Minu õnneks püsis pulss väga madalal terve see aeg. Tavaliselt kuumaga on veidi kõrgem olnud. Muidugi kartsin, et ei pea jooksu vastu, sest nädala päevad tagasi olin veel ju haige ja sain vaid nädala alguses rajale tagasi. Nädala sees tehtud treeningud ei läinud ka just hästi ! Nii, et oli mida karta!

Lõpuks oli aeg sealmaal, et sai ära stardikoridori minna. Olin sel korral üsna ette otsa sattunud oma stardinumbriga. Tavaliselt olen olnud ikka viimases otsas enne kepikõndijaid. Vähemalt oli lootust, et ei pea kellegi keppide otsa komistama. Stardikoridoris oodates andis selja taga olev isa tütrele õpetussõnu. Nähes eemal kõndimas veidi trullakamat naisterahvast, ütles see samane isa oma tütrele: " ET KUI SEE SINUST MÖÖDA JOOKSEB SIIS SA KATKESTAD!" Nagu mis motivatsioon see on. Just vastu pidi. See neiu oleks pidanud siis veel rohkem pingutama. Ja siis räägime, laste seas sallivusest. See antakse kodust kaasa. Kui vanemad ei oska ise paremat eeskuju näidata! HAIGE VÄRK! 

Peagi anti start ja püüdsin võtta rahulikult. Et ei läheks massiga kaasa. Kuniks üks vanamees hakkas tagant niimoodi mööda trügima, et muudkui nügis mind oma käega. Isegi hoidsin kõige paremasse serva, et kõik saaksid ilusti mööda aga ta pidi just minu PAREMALT KÜLJELT MÖÖDA SAAMA, mis sest et seinad olid ees. Nii ta siis trügis minu ja seina vahet läbi. Vasakult möödumiseks oli küllalt ruumi!

Kuna olin sel korral stardis eespool, siis see tähendas seda, et pidin üsna pikalt väga kitsastes oludes jooksma. Rada on kitsas ja seda kogu raja ulatuses. Üksikud kohad kus rada on veidi laiem. Aga kuna Jaansoni jooks on üsna populaarne siis on see raja probleem üsna tõsine.
Umbes 5ndast kilomeetrist alates sain hakata oma jooksu jooksma, enne seda oli üks tõsine kitsikus. Pidevalt keegi trügis. Pidin ise vaatama, et kellelegi kanna peale ei astu. Kolmanda ja viienda kilomeetri vahel keegi suutis mu raja pealt korraks välja nügida. Paraku väga halva koha peal, nii et mul jalg käis kohe kahekorra. Ainus mis peast läbi käis: Hüvasti maraton! Sest algselt oli jalg ikka päris valus. Aga siis andis järele ja lõpuks oli juba selline nagu poleks midagi olnudki. Õnneks.


                   

Jooks ise sujus üsna hästi ja heas tempos. Ainult mu päev varem ostetud uued tossud andsid natuke tunda, kui parema jala varbad tuimaks muutusid. Siis pidin natuke kõndima kahes kohas. Vanade tossudega oli täpselt sama nali kui nad tutikad olid. Miski pärast esimesel jooksul varbad muutusid tuimaks ja siis järgnevatel kordadel oli juba nagu oleks kogu aeg nende tossudega jooksnud. Ilmselt on ka sel korral täpselt sama lugu.
Finišisse suutsin tulla minuti võrra kiiremini kui eelmisel aastal. Aega kulus 58 minutit ja käputäis sekundeid peale !
Ühtlasi oli Jaansoni jooks viimane ametlik jooks enne maratoni !





Kirjutamiseni K :)

ELVA METSAJOOKSUD 2019

Elva Metsajooksud on oma olemuselt väiksemat sorti jooksu võistlusi. Vähe rahvast, kuid üsna rasked rajad. Või siis vähemalt minu jaoks.
Eelmisel aastal võtsin esimest korda kogu sarjast osa ja siis lubasin, et EI IIAL ENAM. Aga üllatus üllatus, kui tänavuse sarja medalid paljastati, siis ei pidanud hetkegi mõtlema kas osaleda või mitte. Muidugi andsin kuradile sõrme ja see haaras terve käe!


Esimene jooks sarjast oli ELVA MÄGEDE JOOKS 05.05.19. 
Kõige lühem rada, kuid kõige kohutavam sama aegselt. Võistluspäeval sadas vihma, mis ei olnud eriti meeldiv, sest tõusud ja langused muutusid kohati libedaks. Olin unustanud kui kohutavalt raske see rada tegelikult on. Kui rajale läksin naeratus näol, siis peale paari tõusu oli tahtmine iseendale kurikaga virutada. Kuidas ma ei mäletanud sellist pisiasja? Kuidas saab ära unustada, et peale igat langust on umbes kolm korda rohkem tõuse ja kui väiksem tõus hinge kinni ei võta siis tuleb kindlasti veel suurem ja raskem tõus, kus lihtsalt pump otsad tahab anda, silmad kukla taha krilli tõmbavad ja hapnikuvarud suure kaarega orbiidile stardivad, sest ainus mida järgnevatel meetritel näha suudad on tähekesed silme ees. Hea veel, et koomasse ei kuku. Ainus kukkumise võimalus on mäest alla ja seda uperkuudiga, umbes 20 tiiru ümber oma telje. Ja kui siis pidama suudad jääda on hea.

Jalg jala ette, üks tõus teise järel ja siis langus. Veidike sirgemat maad, et väheke suudaksid hinge koguda, enne kui jälle kusagilt ülesse rühkima pead. Ja tegelikult ei ole rada üldse pikk. Kõigest 3 kilomeetrit. Aga need kilomeetrid on rasked. Olen seda omal nahal lausa kaks korda nüüd tunda saanud. Aga sel korral suutsin eelmise aasta aega isegi parandada. Ei tea, kui ühte sama rasket rada pidevalt joosta, kas lõpuks läheb kergemaks ka ?
 Ei hakka mainimagi, et järgmisel aastal ei plaani sinna minna. See oleks valetamine iseendale. Kerge enesepiinajalik sadist minus sunnib mind sinna nii ehk naa minema.


Teine jooks sarjast oli VAPRAMÄE JOOKS 14.07.19.
Raja pikkus oli sel korral 2 kilomeetrit pikem. Ka rada oli eelmisest korrast veidi teine. Eelmisel aastal vihkasin seda rada isegi rohkem kui Mägede jooksu rada. Siis võin julgelt öelda, et sel aastal oli rada veel kohutavam kui eelmisel aastal. Järske tõuse oli rohkem sees. Esimesed 3 kilomeetrid koosnevadki tõusudest. Tõuse on rohkem kui languseid. Ja kui tulevad langused, siis on langused. Kui, siis korralikult. Viimased 2 km on veidi kergemad, kuid päriselt loorberitele puhkama ka ei saa jääda. Natuke peab ikka pingutama seal ka.
Arvasin, et olen targem ja veedan ühe õhtupooliku kasulikult ning liitusin ka Vapramäe jooksu rada tutvustava jooksuga. IT WASN´t  A GOOD IDEA... sest peale seda treeningjooksu ei olnud küll enam mitte mingisugust tahtmist seda rada veelkord läbida. Nagu päriselt. Kohati hakkasin oma mentaalses tervises kahtlema. Ükski normaalne inimene ei jookse vabatahtlikult nii rasket rada läbi, et seda siis uuesti võistluspäeval teha. Normaalsed inimesed jookseks selle ühe korra läbi. I THINK !

Oli mis oli aga jooksule eelnevalt andis korralikult vihma, et rada ikka hästi märg ja libe oleks. Vahetult enne jooksu läks ilm ilusaks ja kuum ning kõrvetav päike ronis ka pilvede vahelt välja. Selleks korraks oli siis selge, et kerge ei saa olema.
Nii ka oli. Rada oli libe, raske ja rõvedalt palav hakkas. Peas tagus ja mõtlesin isegi juba, et pea plahvatab otsas enne kui finišisse saan. Peata ratsaniku müüt oleks saanud siis lisa PEATA JOOKSJA MÜÜDIGA! Finišisse ma jõudsin ja isegi pea jäi alles. THANK GOD!  Veidi hiljem sain veel megatuumapeavalu, mida isegi valuvaigistid ei suutnud leevendada. See kuumus ja lämbe ilm tegid oma töö.
Õhtuks hakkas õnneks veidi parem, kui mitte veel päris hea.


Sarja kolmas ja ühtlasi viimane jooks oli ELVA JÄRVEDE JOOKS 25.08.19. 
Sellel jooksul olen kõikidest jooksudest kõige rohkem käinud. Kas 3 või 4 korda lausa. Täpselt ei teagi. Raja pikkuselt on tegemist kõige pikema rajaga, 6 kilomeetrit. Aga rada see eest veidi kergem kui kahel esimesel jooksul. Tegemist küll metsarajaga, kuid ränkraskeid tõuse ei ole. Kergemad tõusukesed ja sirget ning laskuvat pinnast on omajagu. Küll aga peab ettevaatlik olema, et juurikate ja kändude otsa ei komistaks.

Sel korral õnnistati korraliku päikesepaistelise ilmaga. Küttis ikka korralikult. Enesetunne oli ka kordades sitem kui eelmisel kahel jooksul. Olin siiski eelnevalt 2 nädalat haige ja see esimene jooks peale haigust. Jooksu osas võiks öelda, et tänu varasemale haigeks olemisele oli see jooks ka kordades hullem kui kaks eelnevat jooksu. Pulss lõi lakke esimesest meetrist alates. Kogu aeg oli tunne nagu jookseks seina mööda ülesse, sest terve raja vältel kordagi ei hakanud kerge. Algusest lõpuni oli raske, väga raske. Aga ega ma siis alla andja pole. Ikka oli vaja end piitsutada ja lõpuni joosta. MUL OLI SEDA VIIMAST TAMMETÕRU HÄDASTI VAJA! Saate aru jah. Pidin oma pusle ilusti kokku saama. Õnneks suutsin ikka lõpuni vastu pidada ilma, et poole pealt pildi tasku oleks pannud.
               
                       

                                 
Kokkuvõtteks võin öelda, et üks kuradima raske jooksu sari, kuid selle eest jälle mõnus ja väike.
Mulle meeldivad sellised väiksed kodused jooksud. Mõnusad. Saad rahulikult oma asja ajada, ilma et peaksid läbi masside trügima. Aga suurtel ja massidega üritustel on ka oma plussid ja miinused. Nagu ka väikestel.

Elame näeme, kas mind ka järgmisel aastal nendelt radadelt võib leida või siis hoopiski mitte Kõik on võimalik.







Kirjutamiseni K :)

KULDIGA POOLMARATON 2019

Kui nüüd aus olla, siis polnud mul mitte mingisugust plaani sellel jooksul osaleda. Ma isegi ei teadnud sellest jooksust mitte midagi. Esialgu oli valikus Tartu Skechers jooks, Peetri jooks või siis Mulgi maraton. Kuna esimesel kahel olen juba käinud, siis jäigi valikusse Mulgi maraton!
Mingi aeg peale Riia maratoni hakkas Cris mulle sellest jooksust rääkima. Et kas ma ei oleks huvitatud. Et saaksin nendega sinna ja tagasi. Esiti võttis nagu mõtlema aga samas ei pidanud kaua mõtlema, et nõusolev vastus anda.

Ja siis mingi aeg trehvasin lugema artiklit, et Mulgi maraton jäetakse ära. Siis olin küll HAPPY PUPPY valmis, et lasin end Cris´il nõusse rääkida Kuldiga jooksu osas. NEVER KNOW WHAT LIFE BRINGS YOU !

Jooks ise toimus 10nda augusti õhtul. Ja sama päeva hommikul oli ka start Kuldigasse. Mul oli ideaalne hommiku alustamise plaan eelmisel õhtul paika pandud. Kohe nii vägev, et ise ka ei usu. Hommikul ei kukkunud sellest aga mitte midagi välja. Söögiisu ei olnud, enesetunne oli selline nagu oleks kerges poksiringis osalenud ja samal ajal püüdsid kuuskümmend kaks väikest päkapikku end mu peas surnuks juua... Mind oli tabanud meeletu TUUMANOHU ! Kui ma mõtlen TUUMANOHU, siis seda sõna otseses mõttes. See ei olnud mitte mingisugune kerge tatt nina otsas, vaid korralik surm silme ees nohu ! Hommikuse kohvi tassi kõrval mõtlesin elu üle järele. Kaalutlesin jooksule mitte minna ja siis jällegi minna. Arutlesin ja mõtlesin ja sinna ma jäingi. Pakkisin koti kokku. Lasin end härral Elvasse transportida ja seal sain auto peale. Seltskond oli täpselt sama, kes ka Riia maratonil.

Ei tea, võib-olla nägin välja ka nagu oleks poksiringist väljunud. Ega peeglisse ei vaadanud enne kodunt lahkumist. Väsimus oli peal, kuid ei midagi hullu. Sõit võis alata. Korralik udu oli maas.
Enda arust ma sel korral väga jutukas ei olnud. Vähemalt arvan nii. Püüdsin tee peal seletada, miks mulgi maraton ära jäeti aga see kukkus välja nii: " Mulgi maraton jäeti ära sest, vaesed hobused peavad ketis olema !" Olin parasjagu jutu keskel ja siis nii mööda minnes olid tee ääres hobused ja lause lõpp muutus kohe teiseks. Korralik naerukas enese üle.

Mu vaene tagumine pool suutis vist kakskümmend kaheksa korda terve tee jooksul ära surra ja mulle ebameeldivust tekitada. On küll piisavalt rasvane tagumine pool aga ikka on ebamugav istuda! Saa siis aru.
Tegelikult pole halli aimu ka, mis kellast me kohale jõudsime. Teate küll, mu TUUMANOHU JA PÄKAPIKUD PEAS, ei salvestanud seda infot kõvakettale sel korral ära.
Kui auto pargitud, siis püüdsime leida kohta, kus saaks midagi süüa-juua. Jube nälg oli kallal. Kerge näljapaistetus hakkas juba tekkima, kui nii võib öelda. Päris mitut kohta vaatasime aga menüü oli kesine, kuniks lõpuks leidsime midagi. Vaatasin menüüd ja ei suutnud otsustada kas võtta pasta või siis kalaga salat. Otsustasin viimase kasuks. Aga kui see lauda toodi, siis ei teadnud kas NUTTA VÕI NAERDA... aga sellist heinahunnikut oleks võinud koplis lehmade kõrval ka närida. Ja kala. Seda oli umbes kaks ampsu! MIKS OMETI? MIKS?

                       

Närisin siis oma kala, kaks poolikut kartulit ja hunnik heina ära, nii palju kui suutsin. Lõpuks see hein hakkas suus ringi käima ja jätsin natuke järgigi. Kuigi peab tunnistama, kõht ei tundunudki enam tühi. Üsna okei tunne oli pärast seda. Energia vaene söök. Oleks pidanud siiski pasta valima.
Lisaks võtsin hiigel suure tassiga ingveri teed. Peale mida tundus mu TUUMANOHU justkui NOHUna. Aga mitte kauaks.

Kui suundusime tagasi auto juurde, siis sõin paar sefiiri lisaks. JUST IN CASE! Auto juures otsustasin kohe riided ära vahetada ja kuivad riided pakihoidu viia.
Mingit jooksu vaimustust mul veel endiselt ei olnud. Pigem paras suremise tunne. Enesetunne polnud päeva jooksul paremaks läinudki. Samas ka mitte hullemaks. Stabiilne.

Peagi sai pakid pakihoidu antud ja ära stardikoridori mindud. Mingit ajalist plaani mul polnud. Plaan oli rajal ELLU JÄÄDA!
3,2,1 start... võis jooksma hakata. Esimesed 5 km... PEKKIS PEKKIS PEKKIS… surm oli silme ees. Nina vajus nii kinni, et mitte üks gramm õhku ei liikunud läbi. Tekkis totaalne lämbumise tunne. Olen see imelik, kes ei oska suu kaudu hingata! Kaalusin jooksu katkestamist 5 km möödumisel. Mingi enesepiinamise sadistlik pool sundis mind siiski teisele ringile minema. 10 km sai täis, põhimõtteliselt pool oli ära. Nüüd ma ei lubanud enam endal katkestada, sest ma ei läinud nii kaugele selleks, et katkestada! Ja noh peale 15 km polnud enam tahtmist katkestada, sest lõpp juba paistis.
Viimase ringi ajal tuli veel vihm ka kaela. Märjaks sai! Aga veidikene leevendas seda palavust.

Ei jõudnud oodata kuniks üle finiši joone saan. Kui see kaua oodatud joon sai ületatud, medal kaela ning seejärel suundusin otse joones pakihoidu, et kuivad riided vahetusalas selga tõmmata. Võtsin oma koti pakihoiust ja suundusin riietustelki. Olin nii väsinud, et ei saanud esiti arugi, et meeste telki sisse sadasin! Sealt hõigati kohe vastu, et meeste telk... ja ma kadusin kiiremini kui sisse sain! Üks uks liiga vara. Läksin siis üks uks edasi ja sain sel korral õigesse telki. Cris juba ootas ees. Olin omadega nii läbi, et isegi ei mäleta kui suhtlusaldis peale jooksu olin. Eesmärk oli kuivad riided selga saada. Isegi ei jõudnud enam selle nimel pingutada, sest olin justkui tühjaks pigistatud sidrun.

                           

 
 Edasi tuli veel koju tagasi jõuda. Ehk siis korralik võitlus väsimusega ootas ees. Üllataval kombel uni teepeal peale ei kippunudki. Koju sain umbes  02:30 paiku. Mats ja maaühendus. Magama jäin sekundiga. Magasin 3 tundi ja hommikul läksin tööle ! :)




Kirjutamiseni K :)

30 KRAADISE KUUMAGA PÜHAJÄRVELE JOOKSMA

Teatavasti on Pühajärve jooks üks nendest jooksudest, mis mulle mitte kunagi väga meeldinud pole. Eks selles mängib rolli raja raske profiil. Tegelikult olin enam kui kindel, et see jooks saab olema " EI IIAL ENAM " listi topis ja seda ka kõrgel kohal, kuid paratamatult leian end ikka ja jälle stardist. Sellel aastal siis juba 4ndat korda.


Sel korral oli kõik teisiti. Just hommikune enne jooksu ja pärast jooksu osa. Nimelt pidin samal päeval ka tööl olema, mistõttu mu registreerimine lükkus algselt muudkui edasi ja edasi, sest ei teadnud kas saan samal päeval töölt ära käia. Kui aga ühel päeval Viigi mulle helistas ja pakkus võimalust jooksma minna, sest oli kaks tasuta pääset võitnud. Siis ma enam ei mõelnud, vaid nõustusin kohe. Tuleb, mis tuleb. Olin arvestanud võimalusega, et ei saa töö juurest ära ja jooks jääb jooksmata. Hommikul läksin ilusti tööle ning tegin tööd umbes kella 10ni. Andsin teistele teada, et pean tiiru ära käima, kui mind just otseselt vaja pole. Ei olnud ja nii ma siis läksingi. Google maps tööle ja minek kõige kiiremat ja otsemat teed mööda Otepääle. Olen ära harjunud, et ei pea ise sõitma kui on võistluspäev ja tundus kuidagi hullumeelne ise sõita ja ise joosta ja siis tagasi sõita. Aga ma pidin seda tegema. Tegelikult küll ei pidanud aga noh... medal tahtis koju toomist.


Otepääle kohale jõudes olid parklad suhteliselt punni pargitud ja pidin otsima kuhu saan oma auto jätta. Väga valikut polnud, põllule tehtud parkla. Sain väga õigel ajal kohale, sest peale mind tuli järsku seegi parkla täis. Osalejaid tundus, et oli palju. Kui autole koht olemas, läksin võtsin stardimaterjalid välja ja tagasi auto juurde, et riided vahetada.
Jooksu osas valdasid kahetised mõtted. Päike küttis. Kuumus murdis. Ei olnud üldse mulle sobilik jooksu ilm. Väga kuum ning umbne. Tuult ei olnud. Oleks tahtnud kiruda, aga mis sa ikka kirud, sest ega see ilma paremaks ikka ei tee!
 
                         

Kui riided said vahetatud siis liikusin ära stardialasse. Tegin mõned šelfid ja otsisin tuttavaid nägusid. Ühe tuttava näo leidsin ka. Käisin ütlesin teregi. Õnneks ei pidanud kaua stardi algust ootama. Kastsin oma nokatsi märjaks ja starti ära.

Olin oma numbriga suhteliselt ette otsa paigutatud... aga hoidsin siiski veidi tahapoole. EI ole ju kiire jooksja.

Ei saanud arugi kui start anti, panin kella tööle ja võis jooksma hakata. Kohe alguses on kaks tõusu, kui neid rahulikult ei võta siis ülejäänud raja suren. Püüdsin siis nii rahulikult nende tõusudega hakkama saada kui võimalik. Kohati oli tunne, et iga tõusu järel ootab järgmine tõus ja peale igat kolmandat tõusu tuli langus ja nii algusest lõpuni. Päike siras kõrgelt ja viludat polnud kusagilt otsida. Jooksin sel korral täiesti enesetunde järgi, vahest harva vaatasin mida pulss näitab. Umbes poole maa peal oli tahtmine lihtsalt järve hüpata! Kiireim moodus suremiseks, kui selle kuuma keskel praadimine.

                       

Lõpp läks raskeks, kuid ei lasknud sammul raugeda. Tahtsin kiirelt lõppu jõuda. Finišis ei suutnud silmi uskuda kui nägin kellal olevaid numbreid 1:07:56 … tundus justkui võimatu aga ometi võimalik. Jooksin sellise leitsakuga selle raja isikliku aja välja! WOW! Võisin oma jooksuga rahule jääda küll. Ja enda arust nagu väga ei pingutanudki... Aga ju siis ikka pingutasin piisavalt, et hea aeg joosta.

Kiirelt tagasi auto juurde, vahetasin riided ja tagasi töö juurde. Sain veel natuke tööd teha, kui võisin koju puhkama minna. Võisin päevaga rohkem kui rahule jääda! 

Kirjutamiseni K :) 

ELU ESIMENE KÄIMISMARATON LAHEMAAL

Kui nüüd täitsa loo algusesse kerida, siis oli Cris selles kõiges süüdi. Jah, täpselt nii. Sest just tema kirjutas mulle ühel heal päeval, et võiks minna Lahemaa käimismaratonile. Esialgu tundus see mõte lausa utoopiline. Siis juba vastuvõetav ning lõpuks TEEME ÄRA!
Ilmselgelt olin mingisuguses "LÄKSIN HULLUKS" meelte segaduses, sest normaalse ja täie mõistuse juures olles, ma selliseid lubadusi ei annaks. Noh jah. Olin justkui kuradile näpu andnud ja see võttis tervenisti. Mis seal ikka. Kui Cris teada andis, et ta oma registreeringu ära tegi, siis tegin seda minagi ja asi oli ametlik.

Ametlikult oli selge, et MÕISTUS POLE OMA TEHA! Kui seda ikka sündides kaasa ei ole antud, siis pole seda enam kusagilt võtta.
Kui aus olla siis ei osanud isegi midagi oodata. Rada nagu rada ikka, lihtsalt selle vahega, et raja pikkuseks 42,2 km.
Tundus, et pean hakkama oma sõnu sööma... Olen ju senimaani olnud arvamusel, et SELLINE VAHEMAA ON ÜKSNES JA AINULT RATASTEL LIIKUMISEKS!

Kui aga nüüd võistluspäeva tulla, siis hommik algas vara. Äratus oli juba kell 6. Lihtsalt selle lihtsa põhjusega, et oli vaja süüa ja kohvi juua ja asjad valmis panna ja ja ja…
Hommikul asju pakkides oleks tahtnud peaga vastu seina joosta ! LOLLPEA unustas JÄLLE kella ööseks laadima panna! Kui loll annab juba teist korda järjest olla. Panin siis kiirelt kella laadima, nii kauaks kuni see võimalik oli.
Palusin eelnevalt, et Cris annaks teada, kui nad hakkavad liikuma, siis tean ise ka kokku saamise kohta liikuda.

Kell oli 7.35 kui mind auto peale võeti ning sõit võis alata. Umbes kell 10.05ks olime Lahemaal kohal. Auto sai ka ilusti pargitud ja seda veel suhteliselt stardiala lähedale. Ilmselt oli oma eelise selles, et autosid ei olnud veel sel hetkel väga palju.
Koha peal läksime võtsime kohe oma stardimaterjalid välja. Mina, Cris ja Elmar olime 42 kilomeetri peale minemas ning teised 21 km peale.
Seejärel sai riided vahetatud, kannad plaasterdatud, kiire vetsus käik ja ära stardi alasse. Suundusime kohe stardis ette otsa. Meist eespool oli vaid mõnikümmend inimest. Eest oli lihtsam alustada, sest polnud nii kitsas ja tunduvalt vähem trügimist.

Ega mul mingisugust plaani polnudki. Mõtlesin, et kui raja läbitud saan on ka päris hea. Aga siis selgus, et Elmar jääb minu ja Cris´iga ning me kõnnime kõik koos. Keegi kedagi maha ei jäta. Ilmselgelt tähendas see seda, et jalad tuli kõhu alt välja ajada, sest mingit uimamist enesele lubada küll ei saa. Mul kerge SÜDAMETUNNISTUSE PIIN KOHE TEKKIMA, kui tean et teine inimene peab minu pärast oma aega viitma. Seega JALAD KÕHU ALT VÄLJA!
11.10 anti start, alguses oli samm veidi aeglasem, kui siis tuli gaasi vajutada, sest Elmar läks ees minema. Vaja oli järgi jõuda. Püüdsin sammu hoida. Esialgu tundus küll, et kui nii edasi siis peale viiendat kilomeetrit on kogu toss väljas ja siis on lihtsam tagasi tulla, kui edasi minna.
Umbes peale kolmandat kilomeetrit tundus tempo juba täitsa hea. Pidigi tunduma, sest tempo osas halastati meile ja sai natukene vaiksema tempoga kõndida aga ega sellegi poolest unistama jääda ei saanud. Pidi endiselt kondimootorile hagu andma.

Kohe alguses hakkas vasak kand end imelikult tunda andma. Ei saanudki aru, kas toss hõõrub või ei, kuid seda kontrollima ei hakanud enne, kui olime jõudnud raja esimesse Vasaristi teenindus punkti. Võtsin topsi vett, küpsise ja kaks mesikäpa kommi. Tõmbasin kandadelt plaastrid maha lootes, et tossud kohe hõõruma ei hakka. Siiamaani oli rada üsna kergesti läbitav.
Minu õnneks toss ei hõõrunud ja sai ilma muretsemata edasi kõndida. Nüüd hakkas rada muutuma. Pidime üksteise sabas kõndima, enam polnud võimalik kõrvuti kõndida. Rajal oli palju juurikaid, mis tegi eriti ettevaatlikuks, et mitte komistada.

 Muidugi esimese ja teise teenindus punkti vahel suutsin ühest langusest alla minnes korralikult pikali lennata. Libedusega lõi jala alt ära. Just enne kukkumist kiitsin, et mul maastiku toss jalas ja pidamine peaks hea olema. ÄRA IKKA KEKSI, kui kindlalt ei tea.
Õnneks kukkumine vigastusi kaasa ei toonud. Kergelt välja väänatud näpp, kuid see läks ka ise paika tagasi. Kohe kurvi taga oli fotograaf. No oleks võinud ju siinpool kurvi olla, siis oleks minu kukkumise ka peale saanud.
Mingi aja kõndisime mööda kõrget oja äärt enne kui laskuma hakkasime, ega alla vaadata ei tahtnud, sest ainus mõte, mis peas vasardas: ÄRA ALLA KUKU !

Vahepeal oli üks porisem koht kuhu oli õnneks laudtee tehtud. Ilma laudteeta oleks ilmselt põlve kõrgusest mudast pidanud läbi sumpama. Seda ma küll ei oleks tahtnud. Kui laudtee oli ületatud siis jõudsime heinamaa peale. Kohati tundus hein kõrgem olema, kui mul pikkust. Või siis oli mul juba tajumis häire, et enam suurust ei tajunud!
Mida rohkem edasi kõndisime seda enam hakkas kõrva kostma mõnus vee kohin. Oli kuulda vee laskumist.
Olime jõudnud kärestikulise Valgejõe äärde. WOW-WOW-WOW... Kõik see, mis sealt edasi tuli oli lihtsalt vapustavalt fantastiline. Ei olegi midagi sellist ennem näinud. Nii kaua kui silm seda ilu haaras püüdsin kõike seda mällu talletada. Ma ei viitsinud isegi telefoni kotist otsida, et pilti teha. Tahtsin ise kohal olla ja seda ise tajuda, tunda. Emotsioonid olid laes. VÕIMAS.

                     

                                     

Peatselt oli silme ees terendamas järjekordne teenindus punkt Nõmmveskil. Sai end tankida. Sel korral haarasin mahla, kuid see oli nii magus, et pidin vett ka võtma. Midagi muud ma sel korral vist ei võtnudki.
Peatselt pidin tegema väikse peatuse, et tossu seest liiv/muld välja võtta, mis kukkumisega sinna oli läinud. Hakkas kõpuks ikka nii palju häirima, et edasi oleks olnud piin minna. Samal ajal kasutas Cris võimalust vetsus käia. MIDDLE OF NOWHERE oli põhimõtteliselt 2 vetsu järjest.

Edasi tuli mingisugune külake. Täpsemalt Joaveski küla. Sealt läbi kõndida oli justkui läbi kõndida oma ette maailmast. See oli nii erinev ja omamoodi. Puutumata ja nii naturaalne. Vaikne ning puhas. Siinkohal oli veidi lihtsam käia, sest sai nüüd veidi aega tee peal käia.
17,5 kilomeetri peal ootas meid ees raja kolmas teenindus punkt, mis ilmselgelt oli Joaveski TP. Võtsin topsi mahla, millele palusin vett peale kallata, et see nii magus poleks. Mõned tükid arbuusi ja mingisuguse shokolaadi batoonikese.

 

Üldiselt kulutasime teenidus punktides aega minimaalselt, kuid kasutasime seal olemist ära maksimaalsel. Jõime kõik, kes mida soovis. Vett, mahla või spordijooki. Kuid näksisime igasugu suupisteid Cris´iga kahekesti. Elmarit ei isutanud aga kohe mitte üks asi. Ja kui isutaski, siis see läks ka ruttu üle.

Tuli aga edasi minna. Sest polnud veel poolt maadki läbitud. Liikusime mööda joaveski kallast edasi. Jõgi oli oma astangulise profiiliga nii hämmastavalt ilus, et seda ilu oleks võinud tunde vaadata. Peatselt tuli minna üle selle jõe. Et aga üle jõe saada, tuli ületada rippsild. Sõna RIPPSLD AJAB MUL JUBA SÜDAME PAHAKS. Ennatlikke järeldusi ei teinud enne kui pole silda näinud. Kui sild eemalt paistma hakkas siis tundus, et selle silla elab üle.
Meie ees läks üks naisterahvas, siis kohe Elmar ning mina järgmisena. Sild hakkas rappuma ja siis veel rohkem, sest ees olijad püüdsid ühist rütmi leida. Tahtsin silla pealt ära saada. Pea hakkas justkui ringi käima ja kiskus sees õõnsaks. Kui jala kindla maa peale tagasi sain, siis peas oli endiselt õõtsuv tunne. Tegelikult kestis see õõtsumine peas veel paar kilomeetrit. Suhteliselt vastik, kuid elasin selle vapralt üle.

   

Kui 21,1 kilomeetrit täis tiksus siis muutus oleks ikka päris raskeks. Jalgadesse oleks justkui tinapakud sisse tekkinud. Iga samm oli nii raske. Lihased selleks hetkeks veel end tunda ei andnudki.
Mingi hetk tundsin aga, et justkui jaksu oleks rohkem ja nii ma siis punnu panin. Kimasin Elmarist mööda ning muudkui aga läksin. Teistel oli kohati isegi tegemist, et mul järel püsida. Ilmselt innustas ees ootav Sillaotsa TP end kiiremini liigutama. Teenindus punkti jõudnuna püüdsin kiire pilguga aru saada, mida laual pakutakse. Ja mida minu väikesed silmakesed nägid. KILUVÕILEIB. Käsi haaras kohe ühe järele. See võileib haihtus näppude vahelt ära kiiremini, kui hommikune udu põllult! Siinkohal hakkasin unistama korralikust praest. Kana või kala koos ahju kartulite ja külma küüslauguse kastmega. Mmmm, ainuüksi mõte sellest ajas suu vett jooksma. Jooma pidi ka. Vesi ja mahl. Nii tundus hea. Vesi üksi üksluine ja mahl liiga magus. Kuldne kesktee oli kõige parem.

                 

Siit edasi läksin juhtima. Vähemalt mõneks ajaks. Ees ootas lõik, kus võisime mööduda aeglastest poolmaratoni läbijatest. Nii palju, kui neid meile teele trehvas, siis kõik nad andsid meile teed.
Siis otsustas Cris´i seljakott saba visata ja katki minna. Ütlesin kohe: " Et minu kotis ruumi on, pangu sinna!" Nii sai ka tehtud. Siit alates sai kotti kordamööda kantud.
Senimaani oli rada pidevas pööramises olnud, kuid nüüd ootas ees pikkade sirgetega raja osa.
Enesetunne kõikus seinast seina. Ei saanudki enam aru kas nutta või naerda või siis vaiki olla ning edasi minna.
Ma muidu olen üsna jutukas aga rajal võis aru saada juba sellest, et mul on raske, sest jäin kohati ikka väga vaikseks. Olin omas mullis ja lihtsalt kulgesin.
27nda kilomeetri posti juures otsustasin, et nii aitab, peame pilti ka tegema, et ikka maratoni rajal käisime. Nii sai ka tehtud.

                                           

Nüüd hakkasid ka lihased endast märku andma.
Enne Porgaste teenindus punkti jõudmist, sõitis üks auto meist mööda ja jäi eemal seisma. Fotograaf astus välja. Hõikasin kiirelt: " Sa te pilti ja me hüppame!" Hüppasime, lausa kaks korda hüppasime.
Teenindus punktis võtsin topsi vett ja tüki apelsini ning hakkasin kohe kõndima. Tahtsin, et see juba läbi oleks. Tundus, kui kogu aeg liigun siis jõuan kiiremini kohale.

               
             

                 

                                     

Üks kolmene neiude punt püsis juba tükk aega meie kannul. Minul tuju aina tõusis, seda muidugi IROONIA VÕTMES, sest siit alates palusin päris mitu korda: " KAS MA SIIN PÕÕSA ALL ÄRA EI VÕIKS SURRA!" Luba ei antud mitte ühelgi korral. Luba oli vaid finishis suremiseks. Aga siis mul enam polnud põhjust suremiseks. Kolmene punt lagunes mingi aeg aga ära ja siis ette rutanud neiud pidid ikka oma kolmanda kamraadi ka järgi ootama.
Meeka teenindus punktis püüdsid nad meid kinni. Olime 38ndal kilomeetril. Seisin hetke tuimalt koha peal. EI teadnud kas tahan midagi või mitte. Kand tegi valu. Viimased  4 või 5 kilomeetrit oli selline vastik hõõruv tunne juba kanna all. Aga ma isegi ei viitsinud aega viita, et kontrollida.
Kui olin oma sisemise võitluse maha pidanud mida laualt suhu võiks pista, siis võtsin kaks tükki arbuusi, topsi vett ja uuesti liikuma.
Iga sammuga oli kanda aina rohkem tunda.
Kolmene punt oli nüüd kaheks jagunenud. Üks oli meie ees ja teised kaks meie järel. Lõpuks läksid teised kaks ka sörgis meist mööda ja peagi olid juba meist kaugel.

Umbes 2 kilomeetrit enne lõppu pidin hetkeks seisma jääma, sest pea hakkas kergelt ringi käima. Eks oli juba 6 tundi rajal oldud ja korralikult energiat kulutatud, kuid energiat peale tuli minimaalselt. Korralikku sooja toitu polnud. Hingasin mõned korrad sügavalt sisse ja siis võis edasi minna.
Viimasel kilomeetril tõmbasin jalad kõhu alt välja ja andsin minna, finish oli nii lähedal ja samas nii kaugel. Meetrid venisid nagu oleks läbinud kilomeetreid. Ja siis lõpuks ometi sai finishi kaare alt läbi. TEHTUD! Ajaks 6:15:22,2. Selline aeg oli minu kellal. Diplomile kirjutati vaid 6.15! Medali sai ka kaela.

Otsisin esimese asjana silmadega kohta kuhu saaks istuda. Tundsin, et jalad ei kanna enam. Tegime mõned pildid ja siis suundusin auto juurde riideid vahetama. Tahtsin mugavad riided selga panna enne kui sööma suundun. Vasaku kanna all oli hiigel vill. Ja kaks varvast olid hellad, ehk võis oletada, et küüs tuleb hiljem maha.
Riiete vahetamiseks kulus ikka päris tükk aega. Peale seda liikuma saamine oli omaette ettevõtmine. Mu kõndimine võis meenutada pingviini tammumist ühelt jalalt teisele.
Toitlustusalas pakuti sooja suppi, banaani, saiakest, soola kurki, alkoholi vaba õlut. Otsustasin supi ja banaani kasuks. Ja istuv asend sinna juurde. Leidsime Cris´iga istumisalas mõnusad kott toolid ja sinna peale end sööma sättisimegi. Oleks sinna võinud jäädagi. Aga mul hakkas jahe ning siis läksime ära auto juurde. Istusime ära autosse ja jäime teisi ootama.
Autos kella vaadates avastasin, et juba tund möödas, kui finishisse saime.

Edasi ootas pikk sõit läbi Tallinna koju!  Teel olles uuris Elmar, kas ma veel osaleksin mõnel käimismaratonil. Vaikisin, sest ei suutnud midagi öelda. Ei jaatavat vastust ega eitavat. Ehk siis suhteliselt kahe vahel.





Kirjutamiseni K :)

6. SUVEJOOKS ÜMBER SAADJÄRVE 2019

Sel korral registreerisin end Saadjärve jooksule, vaid loetud päevad enne jooksu. Kuidagi on nii läinud selle jooksuga, et trehvan alati kas viimasel minutil registreerima või üldse jooksu hommikul kohapeal.
Kohale sai mindud varakult nagu alati. Ilm oli mõnusalt jahe, mis pani veidi kahtlema, millise riietusega rajale minna. Õnneks jäin enesele kuni lõpuni kindlaks, et lühikesed püksid ja sport bra on kõige õigem valik.

Varsti oligi aeg hakata stardikoridori kogunema. Siis tegin avastuse, et ei laadinud ju eelneval ööl kella akut täis. LOLL, LOLL ja veelkord LOLL! Kuidas saab nii elementaarse asja ära unustada. Nii kui kella ekraanil jooksu režiimi ette võtsin viskas ette, et 10% akut. WELL DONE,IDIOT! WELL DONE! Ega paremini ei osanudki end kiita enam. Lootsin, et äkki peab pool rada vastu, saan mingitki aimu oma pulsist ja muudest andmetest.

Peagi anti stardipauk ja võis jooksma hakata. Mingit "KÜTAN TÄIEGA " plaani polnud, pigem "KULGEN RAHULIKULT"! Nii sai ka alustatud. Kohe alguses sain aru, et sellest jooksust ei tule mingit kerget jooksu. Jalad olid järjekordselt arvamusel, et parem võinud kodus diivani peal lebotada! Sääred olid kinni. Pidasin kuidagi 3 kilomeetrit vastu, kui pidin kõndima jääma. Natuke kõndimist tegi head. Proovisin uuesti joosta ja ei, ikka mitte midagi. Endiselt tunne, et kohe on krambid kohal!  EI SAANUD JOOSAT! Kõndisin veel natuke ja siis venitasin lihaseid. Venitamise ajal jooksis üks naisterahvas mööda, kes tundis muret kas kõik ikka korras on. Veidi hiljem jõudsin talle oma hädise, kuid juba veidi parema sammuga järele, ning rääkisin oma probleemi talle ära. Tädi oli sellise näoga, "ET TEDA ÜLDSE EI HUVITA MU JUTT!" No ma siis igaks juhuks rohkem ei vatranud enam. Olin vait. Kuid siis pidin veel ühe asja ära ütlema. Lasin siis soravalt tulla, kuniks kõrvale vaatasin, see tädi oli minust maha jäänud ja hoopis mingi teine tädi jooksis mu kõrval. MILLINE ÄMBER. See tädi oli nüüd üsna suures segaduses, et mida ma nüüd jahun. VEIDI PIINLIK OLI KA, KUI AUS OLLA. Võtsin siis oma suure suu ja jooksin tädist ette ja olin edasi uhkes üksinduses. Vähemalt, ei olnud väga suurt võimalust enam jutustada. Kui siis iseendaga ja sellisel juhul oleks mind veel kummalisemalt vaadatud.

Õnneks sääred tulid justkui lahti ja jooks muutus üha meeldivamaks. Mingiks ajahetkeks olin mingisugusele viiesele pundile järele jõudnud ning jäin ka nende taha tiksuma. Sellise rahuliku tempoga jooksivad. Umbes 2 km jooksin nendega koos, kuniks tuli 9nda kilomeetri märk ja teenindus punkt. Tõmbasin oma energiageeli lahti, sõin ära, vesi peale ja kohe jooksuga edasi. See viiene punt jäi minust kohe maha, sest nad viitsid teenindus punktis aega, et üksteist järgi oodata. Pundist lõi lahku ka üks meesterahvas, kes jooksis minuga edasi samas tempos. Seda kuni lõpuni.

Kella järgi oli tempo 10-11 km tunnis ja see mees püsis ilusti tempos. Tal endal ei paistnud mingisugust kellakest käel olema, seega minu tempo sobis vist talle hästi. Selle tempoga sai päris paljudest mööda mindud. Ühes kohas kus rohkem rahvast oli, kust mööda sai joostud, püüdis nii mõnigi veel sabas püsida, nii et mingi hetke olin justkui MINGISUGUSE X TEMPOGA TEMPOGRUPI JUHIKS SATTUNUD. Aga üsna ruttu kadusid need üksikud inimesed mu selja tagant ära. Tempo oli neile ikka vist veidi palju. Ainult üks inimene suutis tempos püsida ja see oli see mees kes 10nda km alguses end mulle sappa haakis.
Ühel hetkel mõtlesin, et küsin: " KAS TEMPO ON HEA!" Aga ei hakanud küsima. Aga hing ei andnu rahu ja küsisin umbes 2 kilomeetrit enne lõppu ikka selle põletava küsimuse ära.

Tempo olevat jah hea, milles püsida. No nüüd oli selge miks ta mul järel/kõrval jooksis. Üldiselt andis see endale ka natukene energiat, et rohkem pingutada.
Enne kui 16 kilomeetrit täis saab on selle raja kõige hullem tõus. Ei ole senimaani ühelgi aastal suutnud seda tõusu lõpuni joostes võtta. Nii ka sellel aastal. Enne lõppu tõmbas ikka pulsi lakke ja pidin viimased meetrid kõndides võtma. Siinkohal läks minuga tempot hoidnud mees minust mööda ja võisin vaid kandasid välkumas näha. Korra vaatas veel tagasigi, ilmselt veendumaks, et ikka sirgele rajale jõudsin.
Siinkohal läks viimane lõpp ikka väga raskeks. Püüdsin jooksusammu hoia ühtlasena. Viimane pööre ja võis juba finišit aimata. Tõstsin veidi sammu, et veidi hoogsamalt üle finiši joone saada.

                         

Olgugi, et jooksu algus oli konarlik, siis lõpp läks hästi. Suutsin välja joosta selle raja parima aja. Raja pikkuseks 16,9 kilomeetrit ja ajaks 1:44:54. Võis rahul olla. Kell pidas ka lõpuni vastu. Finišis näitas veel 8% akut. Üksi jooks ei ole samasugune olgugi, et rada võib sama olla.







Kirjutamiseni K :)

VÕIDUPÜHA MARATONI E-MARATON 2019

Siinkohal oleks täiesti kohane tsiteerida eelmise aasta E-maratonil õhku visatud lauset: " Kes järgmisel aastal selle idee peale tuleb, saab vispliga neeru!" Jah, just nii sõbralikud me sõbrannaga üksteise vastu olemegi.
Möödunud aastal oli see jooks/kõnd kõike muud kui meeldiv. No vähemalt sinnamaani kuni vihma ei sadanud oli kõik veel väga super, kuniks hakkas müristama ja piksenooled meid surnuks üritasid pussitada...Ilmselgelt taevased väed arvasid, et meil on liiga lihtne selle kõigega toime tulla ja andsid meile kõike mida anda võis. Vihma, tuult, mürinat-kõminat, piksenoolteni välja. Õnneks olime vihmavarjud kaasa võtnud nii igaks juhuks. Aga kujutage nüüd ette vihmavari peakohal ja samal ajal pillub välku. FuuuNOH, oleks end miljon korda täis lasknud selle peale. SEE OLEKS NAGU EILE OLNUD!
Lubasime, et NEVER AGAIN!

Ja siis jõudis kätte aasta 2019 imeline Juuni kuu, kui sõbranna kirjutas: " Kas E-maratonil ka osaleme?" Esimene mida suutsin vastu kosta: " KAS TAHAD KOHE VISPLIGA NEERU SAADA !" Nagu päriselt. Vispliga ja neeru. Võtaks siis kurikagi aga ei tema lõhub köögi riistu!
Mingil kummalistel ja kahtlastel asjaoludel oli ka see E-MARATON leidnud tee minu selle aastasesse jooksukalendrisse. WAIT? WHAT? WHEN? Nagu, kas ma olin laksu all, kui selle sinna sisse kirjutasin? WHO KNOWS! Igatahes, seal see ilutses. Ja mõte uuest e-maratoni poolmaratonist köitis mind aina enam. Samas mälestused eelmisest aastast tampisid tugevalt jalaga kuklasse.

Midagi kindlat tol hetkel me paika ei pannud. Kui aga aeg E-maratonile rohkem lähenes, siis andsin sõbrannale vaikselt teada, et nii mitu päeva kestab veel soodus registreerimine ja sellel kuupäeval on viimane päev registreerida. Enda registreeringu vormistasin mingid nädalapäevad enne jooksu ära. Tuletasin veel sõbrannale ka meelde ja nii ta jäigi. Kui registreerimine lukku läks uurisin üle kas registreeris ja mida ma kuulsin " UNUSTASIN ÄRA!"
"NAGU HALLOO, KAS MA PEAN NÜÜD ÜKSI SELLE E-SUREMISE ETTE VÕTMA?"
Tuli nii välja, et pidingi. Ma polnud sellest kohe üldse vaimustuses.
21. Juuni jõudis kätte ja algas ka e-maraton. Vahtisin kalendrit ja see e-maraton tundus sellel hetkel kui koletu monstrum. Kohe nii koletu, et ma ei jooksnud seda ei 21, 22 ega ka 23ndal. Ei tulnud vaimu peale.

24nda õhtul tundsin, KAS NÜÜD VÕI MITTE KUNAGI! Tundus üsna mõistlik, minna vast värskeid Jaani pidustusi 21,1 km jooksma. Õnneks ei olnud ma üle söönud ega veerenud kui moosipallike. Esiti püüdsin välja mõelda marsruuti. Ei meeldinud mulle üks rada, siis teina ega ka kolmas. Lõpuks otsustasin Elva tee sirge peale minna. Riided selga ja minek.
Võtsin Härra veepunktiks kaasa. Autosid liikus teel üsna tihedalt. Ilmselt Pühade tõttu, sest üritusi toimus veel 24ndalgi.
Panin kella tööle ja hakkasin Elva poole jooksma. Ise peas kalkuleerides, mitu km Elva poole peaksin jooksma ja siis tagasi, et teha esimene vee peatus. Tee oli sirge, minek oli hea. Lõpuks olin juba 5,5 km Elva suunal jooksnud. PEKKI, PEKKI...Milline LOLL ei vaata kella, palju maad juba joostud on!!! Sel hetkel olin valmis endale juba kurikaga vastu pead andma. Visplist neeru oleks väheks jäänud. Tundsin kuidas suu kuivas aga ÕNNEKS, janu veel ei vaevanud. Andis kerget lootust ehk normaalselt autoni tagasi jõuda. Keerasin otsa ringi ja hakkasin auto juurde tagasi liikuma. Umbes 8-9nda kilomeetril tundsin, et vasaku jala suur varvas muutub ühe koha pealt järjest hellemaks või valulikumaks. 10ndaks kilomeetriks oli see koht juba nii valus, et pidin tempot alla tõmbama. Suutsin kuidagi autoni jõuda.

Võtsin vett ja otsustasin oma valuliku varba põhjuse üle vaadata. OH ÕUDUST! Vastu vaatas hiigel vill. Nagu päriselt. See veel puudus. Ei tahtnud enam meetritki joosta. Ausalt. Kogu mu motivatsiooni suutis üks kuradima vill tappa sekundiga. Samas kuklasse hingas see pahaaimamatult registreeritud E-MARATON! " SA SUUDAD KÜLL!"
FINE, suudan jah. Nii kõva mutt olengi, et mingisugune rõve vill mulle 1:0 ära ei tee! Keerasin salvräti ümber varba, et villi natukenegi kaitsta järgneva 10 km hõõrdumise eest. Otsustasin 1 kilomeeter korraga võtta. Nüüd jooksin juba kodu suunal ning härra sõitis autoga bussipeatusest bussipeatusesse ja kui bussikat polnud siis umbes 500 m korraga. Pakkus mulle vett rohkem kui ma seda juua soovisin. Kui kodu tee juba paistma hakkas oli veel oma 6 km jäänud joosta. KURADIMA 6 KILOMEETRIT, mis mitte kuidagi enam väheneda ei tahtnud. 5 kilomeetrit lõpuni, siis ütlesin härrale, et võib koju minna kui soovib. Saan hakkama. Ta keeldus, sest äkki MA TAHAN JUUA! Ja sõitis mulle vee pudeliga järgi või ette. Ühesõnaga kui oli jäänud umbes 3 kilomeetrit lõpuni ja Härra autoga nii ilusti mul kõrval tiksus, siis mõtlesin küll: " ET,MIS KURAT MUL VIGA ON! MIKS MA JOOKSEN, KUI VÕIKSIN SAMA HÄSTI PRAEGU AUTOS ISTUDA !" Nagu reaalselt ka. Mõtlesin, et tiksuks need viimased 3 kilomeetrit autos istudes täis. See KURADI VILL andis endast ka aina rohkem ja rohkem märku.

Ei jõudnud ära oodata, millal saavad need viimased 3 kohutavat kilomeetrit täis. Jooks ise ei olnud kohutav aga see VILL rikkus kõik ära. Tempo ja kõik rikkus ära. Oleksin tahtnud selle villi lihtsalt surnuks pussitada aga siis oleks see veel rohkem valu teinud. Seega see variant jäi ära.
Kui sain need 3 viimast pikka kilomeetrit joostud, siis olin õnnelik. LÕPUKS OMETI! Tehtud!

Seejärel oli aeg vill üle vaadata. See vill oli pool minu suurt varvast. Vot nii suureks paisus teine. Pole ka ime, et see mu sammu ja tempo ära rikkus.
Ei teagi, mis ei istunud. Või olid jälle TAEVASED VÄED mängus, et mul ikka raske oleks. Ju oli vaja mingisugust kannatamist rajal...jälle. Sai siis sel korral selleks vill, sest ilmataat vihma ei jaganud.
Aega kulus 2:13:26
Distantsi pikkuseks 21,2 km.

                             

Lõppkokkuvõttes olen täiega rahul, et selle e-maratoni ette võtsin. Olgugi, et oli raske. Alati ei peagi kerge olema. Rasked jooksud ongi need, mis lõpuks loevad kõige rohkem.






Kirjutamiseni K :)