JOOSTES PAIDEST TÜRILE

Paide-Türi rahvajooks on üks nendest vähestest jooksudest, mis mulle reaalselt väga meeldib. EI ole liiga üle rahvastatud ja rada on lihtsalt super, kui need 2 tõusu välja jätta, mis teele jäävad. Muus osas aga ideaalne rada.

Sel korral oli mul juba lausa neljas kord sellel jooksul osaleda. Kuigi kahtlesin esimest korda osalemise suhtes, sest päev varem toimub Tartu Linnamaraton. Varem olen seal jooksnud 10 kilomeetrit, et päev hiljem joosta Paidest-Türile.
Seekord olin otsustanud Linnamaratonil joosta poolmaratoni ja päev hiljem plaaninud Paide-Türi jooksule minna.
Tegelikult ei olnud see asi mul ikka korralikult läbi mõeldud ja see 13,6 km tundus ikka väga raske peale poolmaratoni.

Riideid panin veidi paksemalt selga kui päev varem Linnamaratonile, sest polnud plaani "HULLU PANNA!" Soe dressikas, dressipüksid ja isegi müts. Kohale jõudsime ikka varem nagu ikka. Stardimaterjalid välja ning tagasi auto juurde. Monteerisin numbri endale külge ja peagi võis stardialasse ära liikuda.
Vaatasin kas näen mõnda tuttavat ka või mitte. Eemalt hakkas justkui tuttav nägu silma aga ei olnud kindel, sest tal oli ka müts peas.
Kui muidu tunned inimesed ära, pane neile müts pähe ja siis ei tunne järsku enam kedagi!
Mu vaist ei petnud mind ja tegu oli ikka sama inimesega keda arvasin olevat. Soovisime teineteisele kerget jalga ning jutustasime veel veidi, enne kui stardipauk anti.

Enda arvates hakkasin hästi tasa liikuma ja niimoodi muudkui lasin kilomeeter kilomeetri haaval. Julijat rohkem ei näinud. Arvasin, et ju võtab ikka rahulikult nagu tal plaan oli. Mitte nagu mina! "AAA SEE MA VÕTAN RAHULIKULT. EILE JOOKSIN POOLMARATONI, TÄNA EI KIIRUSTA! " Siis antakse stardipauk ja juba ta lidub. Tegelikult jooksin kogu raja läbi peaaegu samas tempos, mis päev varem Linnamaratoni. Vaid sekundid aeglasemad olid km ajad.

Kohe algusest alates oli raske. Mitte, et tempo oleks vale olnud vaid raskus oli jalgades, et muudkui mõtlesin, teeks mõne kõnni sammu, aga ei lubanud seda endal teha, kui joogipunkt tuleb. Õnneks sai 7 km enne täis, kui esimene joogipunkt tuli. Siis selgus, et Julija oli kogu aeg mu selja taga jooksnud.
Kiitis takka: " Et minu taga hea joosta, teen talle head tempot!"
Ma siis teatasin talle: " Et ma rohkem ei jookse, edasi kõnnin!"
Oli kohe veidi nördinud. Ei tahtnud uskuda, et mul selline plaan. Aga siis suutis mind ära moosida, et ikka jookseksin. Aga ütlesin kohe ära, et mäest ülesse kõnnime kindlasti. Seda ma ei jõua joosta. Lõpuks jooksime ikkagi üle poole mäest ülesse, siis natuke kõndisime ja jälle jooksime.

Edasi kulges rada ikka suhteliselt kiiresti, sest edasi jooksime kõrvuti, mitte üksteise järel. Jutustasime ning tundsime jooksmisest rõõmu. Enne kui arugi sain, olin viimasel pikal sirgel enne staadionile pööramis. Aga see pikk sirge tundub iga korraga järjest pikem ja pikem. Ning ei taha kuidagi lõppeda.
Kui juba staadionile ära saab, siis oledki juba põhimõtteliselt finišis.

                         

                       
Finišis sai medali kaela, pudeli vett ja paki makarone näppu. Täitsa tore oli, et Julija ei lubanud mul kõndima jääda. Finišisse sain küll 2 minutit viletsama ajaga kui aasta varem samal jooksul, kuid arvestame siiski asjaolu, et päev varem olin jooksnud poolmaratoni ja seda seni kiireima ajaga.
Ühtlasi käisin linnajooksude telgist läbi, et omale lunastada 100+ raja läbimise eest koondmedal ning sponsornänni, milleks sel korral oli vihmavari.
Senimaani olin arvestanud kogu aeg, et mul jääb mõni kilomeeter 100st puudu aga tegelikult tuli täpselt 8 km üle saja. Nii saingi omale koondmedali.

                           




Kirjutamiseni K :)

TARTU LINNAMARATON 21,1km

Tartu Linnamaratoniga on mul nii öelda imelik suhe, et iga kord justkui tahan sellele üritusele minna ning samas ei taha ka. Selline kahe otsaga vorst. Ei teagi millest see tingitud on.
Kuna sel korral jäi minu jaoks Linnamaraton esimeseks võistluseks peale Tallinna maratoni, siis ei suutnud kuidagi ära otsustada! Minna, mitte minna. Nii pendeldasin oma mõtetega suhteliselt viimase minuti registreerimiseni. Teadsin, kuna on viimane päev soodsamalt registreerida ja otsustasin selle registreerimise siis viimasele hetkele jätta. Et ikka kindel olla, kas tahan üldse osaleda või ei.
Lõppude lõpuks viimasel päeval soodsama registreerimisega kirjutas Viigi mulle, et kas olen jooksule minemas. Siis olin juba suhteliselt kindel oma minekus ning kiitsin Talle: " Et lähen küll aga ei ole veel registreeritud!" Mis peale Viigi, palus et Ma seda ei teeks ka. Nimelt oli tal pakkumises üks TASUTA osalus jooksule.

ILMSELGELT oli see mingisugune MÄRK, et pean ikka minema jooksule. Kui ikka nii viimasele minutile registreerimine jätta.
Ja nii saingi omale Linnamaratonile osaluskoha.
Nüüd tuli vaid õigel päeval end starti vedada, jooks ära joosta ning tagasi koju minna.        

Jooksu hommik oli MITTE JUST PALJU LUBAV! Minu jaoks oli väljas FREEZING COLD ja püüdsin mõelda, kes KURAT END JOOKSULE REGAS! See selleks. Hommikukohvi ajal püüdsin mõelda, mida selga panna, kuid see oli asjatu mõtlemine. Lõpuks valisin ikka pika särgi ja pikad püksid, kätte veel kindad ka.
Söök muidugi alla ei läinud. NICE, vähe sellest, et külm oli, siis võis nälg ka iga kell kallale tulla. Aga õnneks nälg mind ei tahtnud. Ilmselgelt tundusin Nälja jaoks TOO SLOW AND TOO FAT!

Tartusse kohapeale läksime Härraga veidi varem, sest teadsime, et parkimine on seal nii ehk naa suhteliselt utoopiline. Nii ka juhtus, et parkida polnud kusagile. Saime kusagile Nina-Kurgu-Silma kliiniku lähistele parkida, sest seal hakkas esimene vaba kohake alles silma. Kõik kohad olid täis pargitud, kuhu veel andis parkida.


                 

Suundusime kohe kesklinna, et võtta välja mu stardimaterjalid. Veidi ringi vaadata ja siis end juba stardiks valmis sättida. Kesklinnas olles avastasin, et jätsin oma ninatilgad autosse. Õnneks oli apteek kohe lähedal ja ostsime mulle uued pudeli tilkasid. HAPPY WIFE, HAPPY LIFE nagu öeldakse. Võis kindel olla, et nina jooksu ajal kinni ei vaju!

Väljas oli nii külm, et isegi jopega oli külm olla. Ei kujutanud ettegi, kuidas see jooks saab joostud. Ja muidugi ei suutnud ma mõista MILLINE IDIOOT END 21,1 km peale registreeris. Nagu päriselt. Varasematel aastatel olin alati 10 km peal jooksmas käinud ja nüüd järsku oli vaja 21 peale ronida. Niimoodi pidasin enesega debatti, et lausa halb hakkas!
Lõpuks oli aeg minna stardikoridori. Hoidsin viimase minutini jopet seljas. Sest FUCKING KÜLM OLI JU ! Ja siis olid need NORMAALSED inimesed, kes läksid lühikestes riietes jooksma. Ainuüksi nende nägemine ajas külma judinad peale...Prrrrrr.
Pakkisime mulle kinda salataskutesse 2 salvrätti kaasa, et saaks nina nuusata kui vaja. Jah, OLEN SEE IMELIK, KES KANNAB SALVRÄTTE KAASAS!
Paar minutit enne starti andsin jope pealt ära ja oh god, külm hittis ikka selliselt!

Ärge saage valesti aru. Mulle meeldib jahedaga joosta aga võistlustel ei saa ju kohe jooksma. Kodus treeningjookse tehes, lähed välja ja hakkad jooksma. Lihtsalt ei jõua ennem külm hakatagi, kui hakkab juba soe!
Kui kuulsin stardipauku, siis tundsin kergendust, sest teadsin, et ehk varsti hakkab soe.
Plaan oli rahulikult joosta ja lihtsalt kulgeda.
Tegelikult läks aga kõik hoopis teisiti. esimesel kahel kilomeetril hakkas soe. Kohati isegi liiga soe. Kindad lendasid kohe kaksikute vahele peitu, sest taskuid mul polnud kuhu neid panna oleks saanud.
Tempo oli esimesest kilomeetrist alates 5+ min/ km kohta. Enesetunne oli esimesest kilomeetrist alates väga hea.
Püüdsin peas oma plaani ümber mängida. Algselt oli ju plaan kulgeda. Kuid hiljem püüdsin 5 kilomeetrit korraga võtta. Ehk siis püüdsin selle tempo juures ellu jääda, mille olin algusest alates ette võtnud.
Enne kui arugi sain oli juba 5 km selja taha jäetud. Esimesed viis elasin üle, enesetunne oli hea, pulss mõnusalt madal. Rada senimaani mõnus sirge, ei mingeid suuri tõuse.
Esimesse teenindus punkti jõudes otsustasin, et sel korral läheb spordijook käiku. Esimese sõõmu ära võtsin siis tundsin kuidas külmast ajud krampi tõmbas ja lõualuud peas viltu. HOLY COW, nii külm jook oli, et lausa kohutav. Enamus jooki lendas prügikasti. Leppisin vaid selle lõugu kõveraks kiskunud ühe lonksuga.
Mõtlesin veel, et kui igas TPs on nii külm kraam siis lõpuni ma küll sellises tempos ainult ühe lonksuga vastu ei pea.

Kui olin külma krampidest peas lahti saanud jätkasin oma jooksu. Püüdsin kiirelt tempo ülesse võtta, et jätkata sama tempoga.
Edasi tuli paar laugemat tõusukest, kuid endiselt oli suhteliselt kerge rada. Teadsin, et esimene tõsisem tõus tuleb üle Eedeni silla minnes, enne seda ei pidanud tõusude pärast muretsema.

Ühtlasi sai Eedeni silla ületusega täis 10 km ning silla pealt maha tulles oli teine teenindus punkt. Võtsin ka sel korral spordijooki. Ja nagu ka eelmisel korral oli jook täiesti jääkülm. Aga kuna mul oli janu, siis püüdsin kuidagi selle külma olluse alla suruda, ilma et ajud krampi kisuks!
Kui nägin mis ajaga 10 km täis tiksus, siis sain aru, et kui nüüd tempos väga drastiliselt alla ei anna, siis on lootust uue PERSONAL BEST aja jaoks.
See nagu motiveeris täiega edasi pingutama.
12 kilomeetri peal oli joogipunkt, kus võtsin sisse oma ainsa energiageeli.
Kuulsin veel kõrval Härra ergutamist, kuid ei näinud kus koha peal ta asus.
Jalg jala ette, kilomeeter kilomeetri haaval.

Kolmandasse teenindus punkti jõudes pakuti SOOJA JOOKI! See oli terve selle jooksu tipphetk. Nii mõnusalt soe. Seest lõi soojaks. Oleks vist jäänudki sinna nautlema neid soojasid jooke aga aeg hakkas kuklasse tiksuma. Ning tuli edasi pingutada.
Umbes selleks hetkeks kui jõudsin omadega lauluväljaku juurde hakkas raske. Kõik oli raske. Jalad olid rasked. Rada läks raskemaks, sest tõusukesi siin seal tuli ette.
Teadmine, et enam pole lõpuni palju jäänud aitas ellu jääda. Keskendusin jooksmisele ja tempole.
Peagi tuli RC cola punkt, kus haarasin kindlalt ühe topsi jooki. Jõin ära ning liikusin järjekindlalt, kuid tempot hoides edasi. Teadsin, et kui nüüd tempos alla annan siis ajas kaotan.

Lõpuks olin jõudnud raja kõige kohutavama lõigu juurde. TOOMEMÄE TÕUS. Lõpuni oli umbes 3 km jäänud. Ja siis tuleb see NEETUD TÕUS.
Pulss lendas koheselt vist 200 peale nagu rakett orbiidile. Püüdsin kiires sammus ülesse roomata ja vahepeal paar jooksusammu teha. Kui ükskord ülesse jõudsin siis tundsin kuidas silmad kuklapeale kokku tõmbavad ja pulss teeb maksimaalset tööd. Üleval rahvas veel ergutas "JÕUAB KÜLL!" Vaatasin vist neid sellise näoga, et kui keegi veel seda mulle ütleb, siis ma lihtsalt virutan neile jalaga.
Selle kilomeetri ajaks sain juba 6+ min/km kohta. Ja ka järgmise. Sest sellest tõusust ma enam ära ei toibunudki. Edasi oli puhas surm. Tundsin kogu aeg kuidas pulss kurgus tambib, õhku hingata justkui poleks. Aga vaja oli ju panna. Edasi oli vaja saada. Püüdsin seda ebamugavustunnet kurgus eirata ja endiselt kuidagi eksisteerida ja edasi liikuda. Muidugi arvestada asjaolu, et vahepeal lihtsalt susse põõsasse ei viska.
Olin jõudnud viimasele kilomeetrile ja rada hakkas alla mäge kulgema, Muudkui alla ja alla. Nüüd ei hoidnud end enam grammigi tagasi ja lasin vabakäigul alla minna. Püüdsin lihtsalt mitte ninuli lennata ja lõpuni välja jõuda.


                             

Mäest alla lendasi kella sõnul ligi 15km/h tempoga ja siis juba paistis eelviimane kurv, kuhu jõudsin sellisel tempol, et ise ka ei uskunud. Kuulsin vaid Härrat kõrvalt hõikamas: "TÕMBA JALAD KÕHU ALT VÄLJA JA JOOKSE, JÕUAD ALLA KAHE TUNNI !"
Pulss endiselt laes kihutasin finiši suunas.
Viimane sirge punasel vaibal. Nägin kella tiksumas ning lisasin veel tempot niipalju kui seda jaksu veel järel oli. Finiši aeg 1:55:54. Ma tegin seda. UUS ISIKLIK POOLMARATONI AEG. Vana aja parandus lausa 6 minuti võrra.
Niipalju siis rahulikust laupäevasest kulgevast jooksust. Jooksin hoopis nii kiiresti nagu deemonist vaevatud tantsiv kloun oleks mind taga ajanud!

                         

Kirjutamiseni K :)

PÄRAST MARATONI

Maratoni postitus lõppes sellega, et suundusime kodu poole.
Autosõit kulges üsna rahulikult ja enesetunne oli veel täitsa hea. See muutus aga peagi, sest koju jõudes oli vaja autost tuppa saada. Oh my, oh my… see oli paras ettevõtmine. Jalad olid nüüdseks nii kanged nagu puupakud. Oleksin justkui puujalgadega hobune, kui nii võib öelda.
Kui ükskord tuppa ära sain, pakkisin kiirelt asjad lahti, panin mugavamad riided selga ning horisontaalne asend tundus kõige mugavam asend peale sellist pikka päeva.

Aga siinkohal ei olnud horisontaalselt olemine ikka kõige mugavam asend. Küll ma otsisin seda õiget asendit. Ühe külje peale, teise külje peale, selili ja kõhuli. Mitte miski ei sobinud.
Vahet polnud, mis asendi sisse võtsin, ikka kusagilt midagi hakkas valutama.
Võtsin ühe valuvaigisti teise järel sisse ja ikka ei midagi.
Mõlemad puusad hakkasid meeletult valutama, lisaks valutas vasak pahkluu ja parem põlv. Olin justkui põrgukatlasse sattunud. Kogu see valu erinevates jala piirkondades oli lõpuks nii meeletu piin ja ebamugav, et lihtsalt ei osanud ära olla. Heal juhul 5 minutit sai mingis samas asendis olla enne kui valu hullemaks läks, siis pidi kindlasti asendit korrigeerima.
Õhtul määris härra mu pahkluud ja põlve mingisuguse jäägeeliga sisse, mille olime skoorinud maratoni Expolt.
Ja teate mis! See aitas kiiremini ja paremini valu vastu kui valuvaigistid. Või siis lõpuks hakkasid need valukad mõjuma, mida olin peoga sisse ajanud.
Tegelikult kujutasin juba vaimusilmas ette kuidas ma järgmised nädal aega vaevu liigun ning VANNUN END MAA PÕHJA... " ET OLI VAJA MARATONILE IKKA RONIDA!"

               

Tegelikult oli asi hoopis vastupidi. Järgmisel hommikul ärkasin ülesse. Valu oli kadunud. Puisus jalgades samamoodi. Esimestes sammudes oli veidi tunda nagu oleks eile jooksnud maratoni aga edasi oli lausa LUST JA LILLEPIDU!
Nagu päriselt. Kusagilt ei valutanud. Pahkluu ja põlv olid endised. Samal päeval läksin kõndisin 5 kilomeetrit ja jalad olid jumalast okei.
Ükski lihas ei andnud endast märku ega tunda. Enesetunne oli lausa nii hea, et tekkis kohati kahtlus, kas eelneval päeval üldse jooksmas käisingi.
Teisel päeval peale maratoni läksin sörkisin 5 kilomeetrit. Mille peale Härra arvas, et olen ikka peast PALJU SOE. Küsis seepeale:" Kas minuga on ikka korras kõik? Maratonist jäi väheks või ?!
Nagu ei ja ei. Minuga pole kunagi kõik korras olnud, sest ilmselgelt oleks see TOO MAINSTREAM.

Ühesõnaga, olin valmistunud palju hullemaks, nii maratoni kui taastumise osas ja kõik läks mõlemal juhul lihtsalt NII HÄSTI !
Kaks nädalat peale maratoni võtsin vabamalt. Kõndisin rohkem kui sörkisin/jooksin. Aga ikkagi liigutasin end igapäevaselt.
Kolmandal nädalal hakkasin juba vähe kiiremaid ringe jooksma ja rohkem jooksmas käima. Lihtsalt sellepärast, et Tartu Linnamaraton oli ukse ees ja plaan oli ehk sinna ka minna. Küll aga poolmaratoni rajale.

               

Maratoni osas olen mõelnud nii ja naa pidi, kuid olen jõudnud arusaamale, et poolmaraton on ikka rohkem minu jaoks, kui maraton. JAH, ma ei välista, et mõni maraton veel kunagi tuleb aga minu tugevalt läbi vajuvad pahkluud ja opereeritud põlv ei pea lihtsalt nii pikale maale vastu. Ja ennast lõhkuda ei ole pikemas perspektiivis ka hea.
Nii, et kõik kes ootavad kuna järgmine maraton tuleb, siis kindlasti mitte nii pea!





Kirjutamiseni K:)