Registreerimise hetkel ei teadnud ma aga, et jooksule eelnevatel päevadel pean tööl viibima. Üsna palju energiat kulus sinna. 3 päeva tööl ja öösel siis veel jooksma. Enne jooksu olin küll kohati kahtleval kohal, et kas ültse minna jooksma. Tundsin, et olen selle kuuma ja tööpäevadega suhteliselt energiast tühjaks pigistatud nagu sidrun. Püüdsin natukene magada, et ehk õnnestub mingitki energiavaru kusagilt välja meelitada, kuid ei saanud magada, tukkumisest rääkimata. Uni ei tahtnud tulla. Otsustasin siis jooksvalt vaadata, kuidas enesetunne on. Mida hilisemaks kell tiksus, seda erksamalt end tundsin, mis andis lootust ikkagi jooksma minekuks.
Juba jooksu nimi ütleb ära, kuna jooks toimus. Start jooksule anti 23:59. Ikka korralik südaöö.
Kohapeale väga varakult ei läinud aga õnneks niipalju vara sai, et ei pidanud stardinumbri kätte saamiseks järjekorras ootama. Mis hiljem tulijatel oli probleemiks, sest numbreid sai ühe inimese käest kätte, ehk järjekorra viimased said napilt enne starti numbri kätte. Need kes kohapeal tahtsid registreerida, pidid pettuma, sest vabad kohad täitusid ülikiirelt ja paljud jäid kohast ilma. Mingil ajal tehti siiski veel 10 lisakohta kohapeal registreerimiseks juurde, mis läksid ka kui soojad saiad vist minutitega välja. Rahvast muudkui kogunes, kuniks kogu raudteejaama esine plats oli rahvast täis. Jooksu distantsil osales 395 inimest ja kõnnidistantsil osales 125 inimest. Kokku üle 500 osaleja, mis on kõvasti rohkem kui esimesel aastal, kui Elvas ÖÖ jooksu korraldati. Eks ilus medal oli ka boonuseks.
Ise olin rahul, et varakult registreerusin. Polnud muret, et kohast ilma oleks jäänud.
Aga tuleme nüüd siis jooksu juurde. Nagu juba mainitud, siis start anti 23:59. Üldiselt mingit ajalist eesmärki ma endale seadnud ei olnud ja nii saigi rajale mindud, et rada lihtsalt läbida. Esimesed 3 kilomeetrid olid suhteliselt sirged ja minek oli hea. 4 kilomeetri alguses oli enam vähem korralik tõus, kuid õnneks ei midagi hullu. Edasi oli rada selline vahelduv, oli tõuse, languseid kui sirget pinda. umbes 5 km lõpust, 6 km algusest...seal pöörasin valesti. Muidu kogu aeg nägin ees jooksjate selgasid kuniks ühes kohas oli nii pime koht, et sain vaid eemalt niipalju aru, et pöörasid paremale. Aga kust täpsemalt jäi aru saamatuks ja sealt tekkis ka see valesti jooksmise koht. Jooksin seni edasi kuniks parem pöördel nägin, et jooksjad ühest tänavast välja jooksid. Ühesõnaga jooksin oma 300 meetrise ringi sisse. Segadus, seisma jäämine, et aru saada kus olen, kuhu minna ja valesti jooksmine tõid kaasa ajaliselt mõne minutilise aja kaotuse.
Aga kuna ma nii ehk naa polnud aja peal väljas, siis nutma ei hakanud sellest. Lihtsalt veidi pettunud olin, et valesti jooksin aga õnneks polnud ma ainuke. Neid oli veel, kes halva raja märgistuse tõttu valesti jooksid. Sellises kohas oleks pidanud olema raja suunaja vähemalt. Neid kohti oli veel, mis olid natuke raskesti aru saadavad või täiesti pimedad. Vahetult enne kesk tänavale jõudmist tuli läbida pikk ja pime rada, isegi põlema pandud tõrvikud ei näidanud piisavalt valgust, et aru saada, mis pinnasel sa jooksed, kas on kohti kuhu võib komistada. Võtsin selliseid kohti võib-olla isegi aeglasemalt kui oleks pidanud aga tahtsin tervete jalgadega koju jõuda.
Rajal oli kaks joogipunkti, esimeses jõin ja kastsin end, kuid teisest jooksin mööda, ei tundnud vajadust vee järele.
Viimasel lõpu sirgel võtsin jalad kõhu alt välja ja jooksin veel viimaste jõuvarude pealt nii kiiresti kui jaksasin. Jõudsin finišisse alla tunni, täpsemalt 00:57:10.
Sain ilusa medali kaela ning võtsin omale pudeliga vett. Tegelikult olin alla tunni tulemuses suhteliselt üllatunud arvestades kõiki asjaolusid. Teisisõnu tühjast luuavarrest tuli järjekordsel pauk. Tundub, et tihti alahindan oma võimeid vähemaks, kuigi olen suuteline enamaks.
Kirjutamiseni K :)
