reede, 5. jaanuar 2018

MARATON... KAS TÕESTI?

Ma olen alati olnud sedasorti inimene " Et mina küll maratoni ei jookse!" Noh tegelikult ei jookseks ka. Aga mis siis muutunud on ? Ma arvan, et mina inimesena pole nii palju muutunud ja samuti ka mu mõttemaailm. Usun, et on vaja vahest enesele mõni väljakutse esitada. Eks sellest ka mõte MARATONI joosta. Väljakutse iseendale " JOOKSE MARATON". Minu jaoks ei ole oluline see, et ma kellelegi end tõestama peaksin või peaksin end hoopis enesele tõestama. Mitte midagi sellist. Tähtis on nautida igat meetrid mida läbin. Igat sammu, igat hingetõmmet selle juures!

Kõik inimesed selle emotsiooni taga. Kõik kes suudavad ja tahavad midagi sellist ette võtta. Nad saavutavad selle nii ehk naa. Kas siis kergemalt või siis hoopiski raskemalt. Kõik ei peagi kergelt kätte tulema. Mõne asja puhul tuleb vaeva näha. End päris pildituks ei tasuks tõmmata, kuid siiski tuleks endast anda maksimum, mida iganes sa ka teed.




Kui nüüd aga päris aus olla, siis olen siin aeg ajalt ikka mõelnud, et võiks maratoni ükskord ehk ära joosta. Samas ma tean kui pikk maa see on ja see hirmutab mind. Kohe väga palju hirmutab.
Ma olen seni olnud veendumusel, et selline maa on läbimiseks üksnes ratastel. Olgu selleks siis ükskõik milline rattaid omav transpordi liik. 

Samas mitte ükski normaalse mõistusega inimene ei tule selle peale, et "MA NÜÜD LÄHEN JA JOOKSEN MARATONI"... See miski peab juba veres olema, see õige tunne, et nüüd või mitte kunagi. Samas olen aru saanud, et mul seal kupli all pole miski kunagi õige koha peal olnudki. Vahest ikka imestatakse, mis ideedega ma välja võin tulla. Nii ka sel korral. Reaktsioone oli seinast seina. Esiti arvati, et ma olen HULLUKS LÄINUD ja teiseks lihtsalt " SA SURED SEAL ÄRA!

Esialgu olen hoidnud suhteliselt madalat profiili seoses MARATONI teemaga, sest esiti olid vaid mõtted. Ma ei olnud üldse kindel kas peaksin proovima või siiski mitte. Kui aga möödunud 2017 aasta lõpul Marathon100 lehel "Eesmärgiks Tallinna maraton 2018" ülesse pandi ,siis muutus see mõte kuidagi reaalsemaks. Mõte maratonist tõmbas justkui miski mu sees käima.
Seedisin seda asja enese jaoks nädalakese ja võtsin Marathon100 lehe lahti ning lugesin uuesti otsast lõpuni kogu jutu läbi. Ikka korduvalt kohe. Pidasin ka natuke nõu härraga. Tema poolt tuli kohe roheline tuli. Mul endal põles veel punane tuli. Kõiksugu kahtlusedusiid tulid mind närima. Kas, miks, kuid, ehk, aga mis siis saab kui jne. Ma ei lasknud neid kahtluseussikestel mu ajus mõtteid liiga kaua ussitada, sest muidu oleks asi halvaks läinud ning ma oleks ehk "EI" kasuks otsustanud.

Kuigi hoogu sai omajagu võetud, ennem kui otsus programmist osa võtta tuli. Kui aga otsus tehtud, pidin enesetutvustuse valmis kirjutama ja sobiva foto välja valima. Kui kõik see oli valmis, siis kõhklesin veidi meili saatmise osas... aga panin silmad kinni ning vajutasin SAADA! Tehtud. Ma tõesti tegin seda. Ma pürgin MARATONI poole... vähemalt ma üritan. Tuleb, mis tuleb.

Mitu päeva hiljem olin juba unustanud, et selle meili üldse teele läkitasin. Aegajalt tuli ikka meelde aga suurema osa ajast ei olnudki meeles. Kuna ankeetide saatmise aeg oli möödunud aasta viimase päevani, siis võis vabalt oma kuu alguses saadetud meili lihtsalt unustada.

Ma ei teagi kas seda nimetada nüüd eesmärgiks või siis hoopiski vabalt võtta. Ei tahaks asja enese jaoks väga pingeliseks ajada. Kindlasti mingi hetk see pingelisus tuleb, selles olen ma kindel. Kuna programmi saab aga 4 inimest, siis lootus sinna nelja sekka saada on minimaalne. Kõigepealt valitakse välja inimesed kes pääsevad edasi lühilaagrisse.

Eile saabus ka see kaua oodatud meil LÜHILAAGRI UUDISEGA. Võin spordikoti juba kokku pakkida ja õiget kuupäeva ootama jääda. Eks õige närv tuleb sisse päev ennem laagrit või siis laagripäeva hommikul.
Kõik see mis edasi saab ning kuidas edasi läheb, eks see kõik selgub peale lühilaagrit, kui kaugele mul õnnestub jõuda ja kas üldse lühilaagrist edasi pääsen. Seniks aga tuleb endast maksimum ja rohkemgi veel anda.


Elan ühe päeva korraga.
Loodan õppida igast päevast.
Hindan igat päeva ja elan enesele. 







Kirjutamiseni K :)



esmaspäev, 1. jaanuar 2018

AASTA 2017 KOKKUVÕTE!

Kaalutlesin ja mõtlesin siin tükk aega, kuidas siis 2017 aasta enese jaoks kokku võtta. Püüdsin aru saada, kas ma sain arengulisel tasemel paremaks. Või muutusin jooksurajal olles hoopis kiiremaks? Kõiki neid mõtteid mõlgutades jõudsin järeldusele, et ehk ei olegi oluline mida aasta 2017 mulle andis, vaid pigem see mida mina endast andsin ja mida ma seejärel vastu sain. Olulisel kohal asetsesid kindlasti kõik minu toetajad ja kaasaelajad ning uued tutvused inimeste näol, kes teevad täpselt sama asja sama suure pühendumusega kui ma isegi.

Sain aru, et kogu see emotsioon mida ma rajal olles enese jaoks saan on lihtsalt ületamatu. See on minu aeg. Minu rahu. Minu mõtete mõtlemise aeg. Midagi mida ma tahan teha, midagi mida mulle meeldib teha ja midagi mis on mulle oluline.

Olulisel kohal asetses kindlasti ka enesearenduslik aspekt. Olen alati valmis end täienda, õppima ning arenema. Jõudsin ka järeldusele, et tehnilist poolt tuleb arendada. Ikka ja alati rohkem ja paremini.
Kui mu sees ei elutseks pisike "perfektsionist" siis ma oleks ehk pooltel kordadel alla andnud.
Alla andmine on minu enese jaoks justkui täielik läbikukkumine. Ma ei taha enese jaoks tunduda täieliku luuserina. Kui ma annaks alla ühel korra, siis ma teeks seda ka teisel ja kolmandal korral.

Mingil kummalisel kombel on mul olemas oskus enese piitsutamiseks, mis tihtipeale lööb välja siis kui ma tunnen end rajal väsinuna ja tahaks mõned sammud aeglasemalt võtta või koguni mõned kõnni sammud teha. Ma ei luba seda endale. Ei teagi kas see on nüüd hea või siis halb aga kui minus on veel nii palju jõudu, et edasi minna siis ma ka lähen.


Aastal 2017 jõudsin võistlusrajale 14nel korral. See tähendab, et minu medali seinale maabus 14 uut medalit. Võistlusrajal sai joostes läbitud 161,5 km.




1. 2017 aasta hooaeg sai stardipaugu 24ndal Veebruaril Vak Staieri talvejooksuga. Mäletan, et oli väga raske jooks. Ilm üldiselt oli ilus, kuid külm ning meeletult libe. Kiirust ei olnud võimalik taga ajada, pigem sujuv liuglemine, et konte murdmata stardist finishini jõuda.

2. Kolme tamme jooks Viljandis. Olin hakkamist täis ning ei jõudnud stardipauku ära oodata. Kuid kui juba rajale sain siis ei suutnud ära vanduda...ma olin mõtetes juba mitu korda alla andnud. Üks tõus teise järel, üks langus teise järel ja nii terve rada. Kohati oli tunne, et enesetapu jaoks on ka tunduvat lihtsamaid mooduseid, sest sel hetkel tundus kogu see rada puhas ENESETAPP...Aga ma ei andnud alla. Hambad ristis, jalg jala ette. Rada sai läbitud ning finishis medali kaela.

3. Suurjooks ümber Viljandi järve. Hommik algas hästi. Ilm oli meeletult ilus. Päike paitas ja üldiselt oli väga hea ilm jooksmise jaoks. Ka enesetunne oli hea. Rada andis nii mõnegi põntsu osavalt vastu kopsumahtu. Esimene tõus, ma mõtlesin, et nüüd on kõik. Süda teeb juba teist ringi. Löögisagedus ületab igasuguse arvestuse. Kui sellest neetud esimesest tõusust üle sain siis lootsin edasi lihtsamalt saada, kuid kahjuks nii see ei läinud. Pulss oli endiselt laes ja nii peaaegu, et finishini välja.

4. Vändra maraton. Ilm oli väga ilus. Päike paistis ja esimesed suvesoojad hakkasid kohale ilmuma. Sain selle jooksu joosta käisteta särgiga. Soe oli ju. Rada oli väga hea. Mulle väga meeldis. Hea, pikk ja ilma tõusuteta. Jooks oli suhteliselt kerge, kuid ennem lõppu muutus vähe raskemaks. Aga ei midagi hullu. Raskused tekkisid hoopis peale jooksu taastumisel. Tundus, et õhk ei jõua sinna kuhu vaja ja siis kui vaja. Pulss oli puhke olekus kõvasti üle 100 löögi minutis. Ka mitu tundi hiljem voodis pikali olles oli sama tunne. Õhtu lõpetasin EMOs tilgutite all.

Järgnevatest jooksudest saad juba lugeda ise, sest just siis otsustasin, et hakkan oma jooksusid kirja panema.

5. Helsinki city run

6.SEB Maijooks

7.Narva energiajooks
Narva energiajooksult skoorisin endale 2 medalit.

8. Elva südaööjooks

9.Jüri Lossmani mälestusjooks

Just selline nägi välja minu JOOKSUAASTA 2017.

Kas ma oleks midagi teisiti teinud ?
Ei usu. Sest oli nii mõndagi, millest saab õppida, mille najal ennast arendada ning paremuse poole rühkida. Olen õnnelik, et mu aasta kujunes täpselt selliselt nagu ta kujunes.

Oli tõuse. Oli mõõnasid. Oli päikest ja vihma. Oli lühikesi radu ja pikki radu, mida joostes läbitud sai. Oli tundepuhanguid ja emotsioonide virrvarri. Oli kõike mida olla sai. Kuid mis peamine. Ma ei andnud kordagi alla. Olin igas asjas alati positiivne.

Aasta lõpp kulges rahulikumalt kui olin algselt plaaninud. Jätsin ära paar plaanitud jooksu, lihtsalt et saaks puhata ja tervist kosutada. Külm aeg ei ole lihtsalt minu aeg. Külmetused on kerged tulema.


Loodan uuel hooajal ja aastal 2018 uuesti rajal olla. Kindlasti annan endast maksimumi iga kord kui rajal viibin.






Kirjutamiseni K :)


esmaspäev, 23. oktoober 2017

NÄDALA KOKKUVÕTE 16.-22. Oktoober

Esmaspäeval käisin tubli trennilisena taaskord Pilateses. Võiks vist öelda, et see üks mu lemmiktrenne antud hetkel.  Pilates annab võimaluse nii öelda lõdvalt võtta aga sama aegselt annab võimaluse pingutada. Peale 10 minutit mõtlesin küll: " Oh GOD, Why? Miks ma ei võinud kodus olla!" Aga ei! Lõpuks ikkagi olin rahul, et läksin. Alguses ei saa vedama aga hiljem ei saa pidama. Nii ka minul Pilateses. Sel korral oli rahvast päris palju. Saal oli põhimõtteliselt täis. Sellest tulenevalt oli ka suhteliselt palav. Higistasin jälle nagu siga. Aknad olid küll tuututuses aga õhku polnud. 

Kolmapäeval otsustasin minna jooksuringile. Pakkisin siis ennast kenasti sisse ning otsisin kapist õhukese jope laadse asja välja. Et soojem joosta oleks. Ainus miinus sellel jopil on, et lukk vajub pidevalt alla ja peab kogu aeg kergitama seda. Ilm oli super ja jooks ise sujus ka sujuvalt. Nautisin igat meetrit sellest jooksust. Nautisin sügist enda ümber ja muudkui jooksin. Vaikselt küll aga siiski. Alati ei peagi täiskäigul liikuma.

Neljapäev oli jälle Pilatese päev. Nagu juba tavaks saanud, siis tegime jälle midagi uut. Võib-olla mulle see nii väga meedibki, et kunagi pole ühesugune kava ning ei tüdine ära. Kogu aeg on põnev ja kogu aeg tahad rohkem pingutada. Neljapäeval on alati tunduvalt vähem inimesi, kui esmaspäeval. Palav oli sellegi poolest. Kohati oli tunne, nagu oleks veega üle kastetud. Higi voolas taas ojadena.
Hantlikkava 0,75 kg hantlid olen sujuvalt asendanud juba 1,5 kg hatlitega. Lihased hakkavad ka juba välja tulema. Mis on väga äge !

Reedel käisin jooksmas. Üks suhteliselt lühike jooks oli. Kõigest 2,5 km. Udu oli nii paks, et GPS signaal ei tulnud läbi, sest kell piiksus kogu aeg "GPS ei leia!" ja enda ette nägi mõne meetri vaid.  Tee äärde jõudes vedas, et traktori alla ei jäänud. Ise hoidsin küll juba põhimõtteliselt tee pealt välja, heina sees jalgupidi aga traktor sõitis ikka otse oma teed, ennem kui mind märkas ja natukene kõrvale tõmbas. Sellest tulenevalt otsustasin, et pikast ringist loobun, sest tahaks ellu ikka jääda, mitte mingi mootriga asja poolt lõmastatud saada.
Lükkasin siis jalad kõhualt välja ja tegin kiired 2,5 km.



NÄDAL NUMBRITES
16. Oktoober / Esmaspäev
70 minutit Pilates
Pulssi ei tea, kuna enam pulsivööd Pilatesesse ei pane!

17.Oktoober/ Teisipäev
Puhkepäev

18.Oktoober/ Kolmapäev
42 minutit jooksmine / 5.4 km
Keskmine pulss 137
Kõrgeim pulss 158
Keskmine kiirus 7.6 km/h
Kiireim kiirus  9.8 km/h

19. Oktoober/ Neljapäev
70 minutit Pilates

20.Oktoober/ Reede

15 minutit jooksmine/ 2.5 km
Keskmine pulss 144
Kõrgeim pulss 161
Keskmine kiirus 9.1 km/ h
Kiireim kiirus 12.2 km/ h

21.-22. Oktoober/ Laupäev/ Pühapäev
Puhkepäevad

laupäev, 7. oktoober 2017

TARTU LINNAMARATON (10km) 2017

Hommik algas nii nagu tavaliselt. Puder, riidesse ja sõit võis alata. Õnneks ei pidanud palju sõitma. Kuid läksime tunduvalt varem kohale. Minu stardi aeg oli alles 14.00, kuid linnas olime natuke ennem 21 km starti ehk ennem kella 11st. Kuna muid plaane polnud, siis läksime oletatava 42 km võitja ajaks raja äärde kaasa elama ja kisama. Alguses olid nii pikad vahed ja üksidkud jooksjad tulid vaid finishi suunas. Lõpuks hakkas aga rohkem rahvast tulema. Vaatasin pingsalt kas tuttavaid nägusid ka näen... Ja muudkui kisasin. Kuniks nägin esimese tuttava näo ära, siis teine ja kolmas ning edasi ei saanud rohkem kisada, sest minu stardini oli 1 tund jäänud. Pidin käima kiirelt auto juures, riided vahetama ja stardi koridori lähistele tiksuma, kuniks stardikoridori saab minna.

Startikoridori läksin ülimalt positiivse noodi ja enesetundega. Peast oli eelnevalt läbi ka käinud 10 km isikliku rekordi parandamine. Et äkki lõpuks ometi suudan selle kaua püsinud isikliku üle joosta. Kuid lõpuks otsustasin, et võtan rahulikult ja jooksen enesetunde järgi. 10 minutit stardini. Ei tahtnud veel jopet pealt ära võtta. Külm tundus. Kuid kui juba mõned minutid stardini jäänud olid siis viskasin jope seljast. Veidi jahe, kuid ei midagi hullu. Sättisin kella valmis ja jäin ootama stardipauku.

Kõlas stardipauk, kell käima ja vaikselt liikuma. Rahulikult, meeter meetri haaval. Kilomeeter kilomeetri järel. teisel kilomeetril oli pikem lauge tõus, kus proovisin vaikselt võtta. Läks hästi ja sain hakkama. Laugeid languseid nautisin. Seni kuni oli mida nautida.

Viie kilomeetri täitumisel tabas mind täielik sein ning keha kuumenes üle. No kohe selline sein, mille sarnast ma pole ennem tundnud. Pistsin energiatableti suhu ja lootsin ime peale. Jalad olid endiselt rasked. Jõudu edasi minekuks lihtsalt polnud. 5 kilomeetrit vaja veel minna, kuid selle jaoks jõudu enam ei olnud. Täielik paigalseisu tunne. Pingutasin edasi, ei lubanud endal seisma jääda, kuigi seisma jäämine tundus väga ahvatlev... lausa liigagi ahvatlev.
Sundisin, end sellest mõttest lahti ütlema ning korrutasin endale: " SUUDAD KÜLL !"
Ja nii ma siis jooksin vaikselt edasi. 
Kella vaadates teadsin, et isiklikku rekordit siit küll ei tule. Hea kui veel kuidagi finishisse suudan joosta.

Seitsmenda kilomeetri lõpuks tekkis justkui energiat, mille najalt võiks ilusti lõpuni joosta. Järelikult energiatablett mõjus. Ei hakanud, seda liialt kiirustamisega kohe ära kulutama ning võtsin endiselt rahulikult. Kilomeeter kilomeetri järel, kui juba paistiski viimane kilomeeter. Viimasel kilomeetril pingutasin veel nii palju kui suutsin. Vahetult ennem finishit kuulsin veel ergutus hüüdeid Härra ja Margiti poolt. Ausalt, see andis järgnevaks 300ks meetriks veel natukenegi lisajõudu, et vähegi tempokamalt finishi suunas minna.  Ära tegin. Kuigi kerge okas jäi hinge torkima, et miks küll seda isiklikku nüüd ei tulnud.

Üldjoontes olin rahul ja õnnelik. Õnnelik, et saan joosta. Joosta just nii nagu mulle meeldib. Eks tuleb see uus isiklik ka. Just siis kui ei oska seda oodata. Just siis kui ma olen selleks valmis. Järelikult ei olnud ma veel rekordi jaoks valmis.
Koju jõudes tabasid mind külmavärinad ja kohe  kuidagi ei saanud sooja. Peale kuuma suppi läks paremaks, kuid siis tekkis hoopis ülekuumenemine ja mul hakkas palav. Võtsin igaks juhuks ühe paracetamoli. Hiljem ka kraadisin. Peale seda sain aru, miks mu jooks nii raskeks kujunes. Kraadiklaas näitas 37,4... see palavikupoiss rikkuski mu jooksu.




Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 3. oktoober 2017

TOO GLAM TO GIVE A DAMN!

Reedel 22. September kääris välja mõte, et võiks minna pildistama, kui fotograaf Anneli hõikas ühes grupis välja, et sooviks minna oma uut kaamerat katsetama ja mina võtsin sõnasabast kinni ning olin kohe käpp pildile minema.
Siis oli vaja välja mõelda, mis päeval meile mõlemale sobiks pildistama minna ning mis stiilis pilte võiks teha. Antud momendil ei olnud mul küll mitte ühtegi ideed.... Pea oli täiesti plank otsas. Kuid kui ma netiavarustesse sukeldusin siis tundus üsna mõistlik URBAN stiilis miskit teha. Saatsin mõned näidispildid Annelile ja ka talle tundus see mõte üsna põnevana.

Päevaks valisime kolmapäevase päeva kuupäevaga 27. September. Hommik oli meeletu paksu udulooriga kaetud. Noh vähemalt tõotas põnev päev tulla, kuigi ilm just väga lootust ei andnud päikest pildile saada. Aga hommik algas mul kella 7se äratusega. Tegin kiirelt juustele pesu ja sättisin rätiku turbanisse, et juuksed saaks kuivada, samal ajal kui ma outfitte paika sättisin. Aegajalt kiired pilgud kellale, et bussist maha ei jääks ning toimetasin edasi. Kui outfitid valitud ja ka kotti said sätitud, siis tuli kiirelt jumestus teha.

Kulutasin pea 30 minutit, et saada korralik jumestus, pool sellest ajast kulus silmameigi tegemisele! Kui olin ripsmete värvimiseni jõudnud, siis jõudis mulle lõpuks kohale... " oot mul pole ju silmameiki vaja, sest mul päikese prillid ees ju ! " Hurraaaa.. päeva esimene ämber sai juba hommikul kirja! Võiks ju arvata, et enam hullemaks minna ei saa... saab ikka küll! Sain selles oma "JÄRGMISE ÄMBRI!" linnukest kirja saades aru.

9.30 oli bussi väljumise aeg. Olin tubli koolilapse kombel juba 10 minutit varem bussipeatuses valmis. Buss hilines neetud 5 minutit. Saate aru 5 minutit. Just siis kui on FREAKING ALASKA väljas ja võiks sekundiga ära külmuda. Võib-olla oli asi ka selles, et ma ei olnud hommikul vastavalt ilmale riietunud, vaid olin vastavalt oletatava päevase ilma kohaselt riietanud. Väike särk all ja kampsik peal. Jeah... ei kõla just külma ja kõheda sügishommiku riietuse moodi. Noh mis seal ikka. Bussi jõudsin ära oodata ja ka linna jõuda. Kus ootasin Annelit, sest tema buss jõudis umbes täpselt 8 minutit hiljem kohtumispaika. Massive kohtumispaik ... BUSSIJAAM ! Me geniaalsete naistena, ei olnud valmis üksteist taga otsima mööda linna, eriti nii vara hommikul.
Istusin ja ootasin siis bussijaamas, kuniks kell sai sinnamaani, et Anneli oleks pidanud kohal olema. Siis nägin kuidas ta minust lihtsalt mööda kõnnib... Ma veel ütlesin talle mööda minnes " Ära mööda kõnni!" Aga ta ei pannud mind tähelegi. Aga ma siis lippasin ruttu talle järgi. Tema oli ilusti ennast sisse pakkinud, nagu väljas oleks -20 kraadi külma. Ja siis olin mina... jah mina. Just nagu suvitaja!
Ausalt öeldes oli bussijaamas sees külmem oodata kui väljas olles.

Kuna olin eelnevalt teinud ettepaneku, et võiks hommikul peale kokku saamist kusagil midagi kuuma juua, siis selleks osutus kuum Sörkiva gey (circle K ) kakao. Nautisin igat sõõmu sellest kuumast kakaost. Samal ajal suundusime linna tänavate vahele, et hakata otsima sobivaid kohti piltide tegemise jaoks. Esmane sihtmärk oli leida GRAFITIGA sein.Selle "ÕIGE" seina me ka leidsime, kuid siis tekkis dilemma...idee millest olin inspiratsiooni saanud oli heleda outfitiga. Nii otsustasin ka mina heleda outfitiga proovida, kuid antud hetkel olid valed riided seljas. Pidin kusagil riided ära vahetama. Pakkusin välja: " Pohh, ma lähen vahetan kusagil põõsa taga ära, vahet pole ju!" Aga ümberringi olid majad ja siis jäi see variant ära. Siis panime tähele, et meie ilus grafitiga sein asub täpselt hotelli/kohviku kõrval, et seal kindlasti saab riideid vahetada.

Astusime siis maja keskmisest uksest sisse. Neiukesed registratuuri laua taga olid kohe abivalmilt uurimas: " Kas soovime öömaja või süüa!"
Vastasime mõlemale pakkumisele eitavalt. Mille järel astusin registratuuri lauale kaks sammu lähemale ja küsisin: "Kas teil tualetti on ?"
No hallo... peab ikka geenius olema arvamaks, et nad on kas umbsed või käivad end tagahoovis tühjendamas! Ja oleks ma siis sellega piirdunud. Pidin veel sinna otsa lisama:" Ma sooviks püksid ära vahetada!"  Umbes nagu ma oleks just jalas olevad püksid täis teinud! Tüdrukud registratuuri laua taga ei suutnud naeru kinni hoida. Ega ma ise ka ei suutnud, kui tajusin mida mu suu just tootnud oli, ennem kui aju järele jõudis. Seejärel panin peas plaani paika, et vahetan ruttu riided, ütlen kiirelt aitähh ja lipsan kiirelt uksest välja. Aga paraku läks vastupidi. Vahetasin riided, ütlesin kiirelt aitähh ja hakkasin väljuma... nügisin ust aga see ei läinud lahti, kuniks üks neiuke teatas, et see uks käib sissepoole lahti ! Jep, ma tahtsin maa alla vajuda. Enamgi veel.

Lõpuks saime ka pildistamise kallale asuda. Sai ka pildistamise ajal kohati naerda. Üks jalgrattur sõitis meist mööda ja siis kui oli meiega kohakuti siis põhimõtteliselt kisas Annelile kõrva: " NICE!" ja kihutas oma rattaga edasi. Meil oli hetkeks moment:" WTF WAS THAT!!" aga noh, vähemalt naerda sai. Kui olime oma seina juures lõpetanud, siis suundusime kesklinna poole. Tegime seal pilte, kuniks meil oli vaja BOOSTi minna ja sealt smootid omale võtta. Hiljem muidugi kasutasime smuutitopsi rekvisiidina mõnel pildil. Ühel pildil pidigi olema, sest selle algne idee oli smuutitopsiga. Ega ma siis kehvem saanud olla. Sain veel ühe korra riideid vahetada, kusagil maha jäetud maja põõsa varjus, but hey, I don´t have anything to shame... Kiired viimased pildid ja võisime asuda bussika suunas liikuma, et kumbki saaks nüüd koju. Kes kiiremini, kes kiiremini. Olid ju bussi ajad nii erinevad.


Pilte siia oli nii keeruline valida, sest kõik on nii ilusad! Tartu Rahvas kirjutage kindlasti Annelile ja leppige sessiks aeg kokku.







Kuna ma olen suhteliselt kitsi oma postitustel piltide jagamisega siis tasub kindlasti minu instagramil (@katerinekati) silm peal hoida, sest sinna läheb kogu aeg midagi põnevat ülesse!





Kirjutamiseni K :)

esmaspäev, 2. oktoober 2017

JOOSTES ÜHEST LINNAST TEISE ehk Paide-Türi Rahvajooks 2017

Üldiselt  ei olnud mul mitte mingisugust plaani Paide-Türi Rahvajooksul osalemise osas. Kuid kui Ajakiri Jooksja oma Facebooki lehel jagas kampaaniat, kus endale Ajakirja tellides sai soovi korral  ka osalused Paide-Türi Rahvajooksule, siis ei saanud ma selles mööda vaadata. Pidin võimaluse ära kasutama, sest teist nii head pakkumist poleks enam saanud!

Võistlusele eelneval ööl magasin väga viletsalt. Poole öö peal ärkasin ülesse, nina kinni ja tilkus teine nagu mahlakask kevadisel aal. Ise mõtlesin veel: " See veel puudus!"
Lootsin, et ehk hommikul ei ole asi nii hull ja minu õnneks oli hommikuks mahlakase sündroom kadunud! Võisin end taas inimesena tunda.
Hommikuks otsustasin putru keeta...neljaviljahelvestest. Mõõtsin siis vastava koguse helbeid potti ja lisasin natuke soola. Soolatopsi korgi pillasin põrandale. Hetk hiljem keerasin oma neljavilja helvestega poti poolest saati kummuli pliidi peale. Kõik kohad olid helbeid täis. Viletsalt alanud hommik aga polnud pooltki mitte viletsa päeva alguseks.
Peale sööki panin endale jooksu riided selga ja hilisemaks saunatamiseks Viigi juures ka saunaks vajalikud asjad.

Kodust väljusime härraga natuke ennem poolt kümmet. Hea oli, sest Tartu-Tallinn maanteel oli mitmes kohas teetööd ja kiirusepiirangud. Nii, et kulus natuke rohkem aega kohale jõudmiseks. Kuid kohale saime ilusti. Auto saime parkida samasse kohta kus eelmisel aastal. Käisin võtsin kiirelt stardimaterjalid välja ning seejärel helistasin Viigile, et uurida, kus kohas tema hetkel asub.
Mõni aeg hiljem saime juba Paide kultuurikeskuse ees kokku.
Natuke hiljem liitus meiega ka Maris või siis liitusime meie temaga. Ühesõnaga kokku me kõik  saime.

Enam polnudki palju stardini jäänud. Siis tekkis dilemma, kas joosta koos ilma käisteta dressikaga või ilma selleta. Otsustasin ilma joosta. Kuigi vahepeal suutsin veel mõelda, kas ikka on õige mõte nii minna. Noh igatahes viskasin jope koos dressikaga pealt ära ja sain ka esimese kommentaari " ISSAND, NII PALJAS !"  Mis seal ikka... mingid riided olid mul ju siiski seljas, päris paljas ei olnud!
Kiire pilditegemine ja aeg suunduda stardikoridori. Trügisin suht ette stardis, aga hoidsin endale kohaselt võimalikult äärmisesse serva, sest seal väiksem võimalus kellelegi otsa joosta ning seejärel nina katki kukkuda.

Kõlas stardipauk. Kõik hakkasid liikuma. Kui olin saanud vabamasse vette liikuma siis Viigi jooksis mööda ja hõikas veel :" Kerget jooksu meile !" Viskasin pöidla püsti ja jooksin vaikselt edasi. Või noh ma arvasin, et ma jooksen vaikselt. Suhteliselt kiirelt pidin tõdema, et sellest jooksust tuleb puhtalt enesetunde põhine jooks, sest pulsivöö otsustas, et tema ei taha täna tööd teha ja mulle pulssi näidada ehk teisisõnu, leidis aja mil teada anda, et patarei on kutu!
Vähemalt kell töötas ja muu vajaliku näitas ära. Esimese km aeg tuli 5.33... järgmine 5.22 jne. Ma olin ise ka hämmingus, et mida asja jalad te teete ! Päriselt jooksete alla 6 minuti aegasid või... 13.6 km 4 km aeg oli üle 6 minuti, 2 kilomeetril tuli sellepärast üle 6 minuti aeg, et ülesse mäge oli aj ei tahtnud ennast päris hingetuks võtta... ja 2 viimast km tulid ka üle 6 minuti ajaga, sest peale 11ndat km lõpetas keha minuga koostöö... Tunne oli nagu jookseks -30 kraadises külmas. Nii külm oli, käed värises, külmavärinad käisid üle keha. Samas ma ei andnud alla. Ma ei lubanud endal alla anda. Lasin tempot alla ja läksin rahulikus tempos finishi poole. Kui juba staadionile välja sain siis andsin veel viimase maksimumi, et ikka pauguga lõpetada. Ära tegin... 13.6 km ajaga 1:20:...

Peale finishit sain kiirelt jope selga ja suundusin kohe supiköögi poole, et kuuma suppi või kuuma teed endale võtta. Võtsin mõlemat. Topelt ei kärise. Kuidagi pidin kiirelt sooja sisse saama. Õnneks see soe ka tuli üsna ruttu.

Hiljem suundusime juba Viigi´le külla. Et väheke istuda, sauna nautida, süüa hea toitu ning naistele kohaselt muljeid vahetada. Olin meeldivalt üllatunud, kui sain eelneval õhtul kutse seltskonnaga ühineda.
Saun oli igati väärt punkt sellisele jooksule.



Viigi (Viigi 9 kuud), Mina, Maris (Maris ja Maailm9







Kirjutamiseni K :)


NÄDALA KOKKUVÕTE 25.-30.September ja 1.Oktoober

Püüan endale mingisugust süsteemi luua, kuid praegu tundub, et see väga ei õnnestu.
Seega püüan hetkel enesetunde järgi trenne valida, et ehk kui juba mingisugune rutiin hakkab kujunema, siis püüan endale ikkagi mingisuguse süsteemi välja aretada, et endal oleks lihtsam järge pidada!

Esmaspäeval otsustasin jooksu ära jätta ja õhtul pilateses endast maksimumi anda. Ei tea kas naiselik kuues meel või vaist aga see tuli kasuks. Sest meil oli järjekordselt uus kava ja andis kohati lihastes vägagi tunda. Lihased väsisid, tuli tahtmine alla anda aga ma ei lubanud endal seda teha. Püüdsin viimase higipiisani pingutada. Iseenesest tuli nagu isegi välja.

Teisipäevast sai jooksu päev. Kuigi oleks pidanud juba esmaspäeval olema. Päevasel ajal toimetasin koduseid töid tehes ja õhtul 18 paiku sain jooksma, sest ennem polnud lihtsalt jõudu minna. Tegelikult olin õhtul endiselt väsinud aga jooks oli vaja ära joosta. Vingusin, mis ma vingusin aga ajasin retuusid ja tossud jalga ning pidasin veel viimast aru kas ka dressikas peale panna. Ehk hakkab külm. Kuid loobusin. Lükkasin jalad kõhu alt välja ning silkasin nagu väle põder üle luha. Hopsti km läinud ja teinegi ja juba 5 km. Küll see 30 minutit läks kiiresti. Tegelikult pole päris tükk aega 5 km aega 30 minuti peale jooksnud.
Algselt polnud plaani üldse nii öelda aega hakata jooksma, aga kui juba 2 km aega nägin siis tekkis kerge hasart sisse.
Pulsi järgi tundsin ennast hästi... paaris kohas viskas pulsi vähe kõrgeks, kuna oli pikk lauge tõus ja üks korralik tõus. Aga see ei olnud ka nii hull, et suremise tunne oleks peale tulnud.
Meenutades siin esimese nädala kokkuvõtte esimest jooksu, siis vahe oli sees ... nagu öö ja päev.

Kolmapäeval puhkasin ja käisin pildistamas. Fotograaf Anneliga sai ikka korralik kilometraaž mööda Tartu tänavaid maha kõnnitud. Ja üks korralik posu imeilusait pilte sai ka tehtud. Sellest vahvast ettevõtmisest tuleb ilmselt eraldi postitus!

Neljapäeval tundsin ennast veidi halvasti ja trenni tegema ei hakanud. Sellest tulenevalt jäid ka Reede ja Laupäev trennivabaks, sest teadsin, et pean Pühapäevaks vormis olema.

Pühapäeval Paide-Türi Rahvajooks. Plaan oli rahulikult kulgeda ja lihtsalt rada läbida, kuid mingil kummalisel kombel ma jooksin kiirelt nagu tuul.. ise ka imestasin, et nii hästi jooksin. 10 km mitteametlik aeg sai uue paranduse. Kui nii edasi siis saan kunagi ehk ka kunagi oma uue isikliku 10 km kätte.


NÄDAL NUMBRITES:
25. September/ Esmaspäev
60 minutit Pilates/ keskmine pulss 102/ kõrgeim pulss 144

26. September/ Teisipäev
30 minutit jooksmist ( tegelikult kell näitas 29:57) / 5km
Keskmine pulss 165/ kõrgeim pulss 176
Keskmine kiirus 10.1km/h
Kiireim kiirus 13.1km/h

27. September/ Kolmapäev
Aktiivne Puhkepäev

28.-30. September / Neljapäev/Reede/Laupäev
Tundsin end halvasti ja võtsin vabalt ! Puhkasin.

1. Oktoober/ Pühapäev

80 minutit jooksmist/ 13.6 km
Pulsist ei tea midagi, sest alates esimestest meetritest keeldus pulsivöö koostööd tegemast!
Keskmine kiirus 10.2 km/h
Kiireim kiirus 12 km/h
Keskmine km aeg 5.53min.