teisipäev, 4. juuni 2019

ENERGIA PUUDUS JA VÄSIMUS ehk RAPLA SELVERI SUURJOOKS 2019

Õõõhh, ei oskagi kohe seda postitust kusagilt poolt otsast alustada.
Öösel ei maganud kohe üldse mitte hästi. Hommikul ärkasin tuumapeavaluga. Väsimus murdis korralikult. Nii palju asju, mis minu jaoks oli nii valesti ning mööda, et targem oleks olnud lihtsalt teist tiiru tagasi voodisse minna ja püüda veel mõni tund und saada.
Väsimuse TASE ületas juba 110% lävepaku.

Kui ükskord liikuma sai hakatud, siis kahtlesin 100%. Kas üldse minna. Selline, EI TAHA emotsioon valdas mind terve tee.
Kohapeal küsisin veel Härra käest: "Kas nüüd oleks liiga hilja ümber mõelda! " Härra arvas, et nüüd me enam küll tagasi ei lähe, kui juba nii kaugele ära oleme tulnud.
Väljas oli jahe, kuid mul oli nii külm, et oli kohe. Väsimus ja magamatus andsid tunda. Tol hetkel tundus pikk jooksu riietus kõige õigem valik. OI OI kuidas ma selles osas eksisin.

Mind valdas 0% jooksutahet ja 50% vastumeelsust jooksu osas ning teine 50% väsimust ja magamatust. Polegi vist selliste tunnetega ühegi jooksu starti läinud.
Ka stardis oli endiselt mega külm. Jalad külmetasid, nagu väljas oleks -20 kraadi, mitte +10. Näpu otsad olid juba külmast tuimad.
Ühesõnaga KÕIK OLI VALESTI, MIS VALESTI SAI OLLA. Enne Starti ütlesin veel Härrale: "Kui 10 km jooksul hakkab halb joosta, siis astun rajalt lihtsalt maha ja katkestan."

Kõlas stardipauk ja võis liikuma hakata. LOE: SUNDISIN END LIIKUMA, SEST PAREMA MEELEGA OLEKS KODUS TEKI ALL OLNUD ! Ja üsna pea peale 3ndat kilomeetrit sain aru, et lühike riietus oleks olnud perfektne. Vähe sellest, et mu vaim oli ammu ilma väsimuse all surnud, siis nüüd surin ka kuumuse tõttu. Palav oli. Väga palav. Mingi aja pidasin vastu aga kui pulss hakkas ikka väga kõrgustesse ronima, pidin pika pluusi seljast võtma. Hoopis parem hakkas. Pulss tuli alla tagasi ja sain omas tempos jätkata.

                   


Tempo oli enda arvates päris hea. Kuigi 10nda km lõpuks tundsin, kuidas jalad ei taha enam tempoga järgi tulla. Enne uuele ringile minekut suutsin Härrale veel hõigata:" Jalad ei tule kaasa!"

                 
Madalad kõverad on joogipunktid, kus jäin hetkeks seisma, et juua. 


Ei teagi, kas see oli lollus või pujäänsus või põikpäisus aga läksin uuele ringile. Eirates oma lubadust, et kui raskeks läheb astun rajalt maha. Kilomeeter kilomeetri haaval. Teisel ringil see 3 km teistmoodi rada oli ikka paras keerutamine, ei saanud hoida ühtlast tempot ega midagi. Üks keeramine teise otsa. Kui see keerutamine ükskord otsa sai ja juba tuttava raja peale tagasi, siis läks asi sujuvalt. Tuul oli vahepeal tõusnud. Sellest sain kohe aru, sest esimese ringi peal nii palju tuul ei puhunud, kui teise ringi ajal.
Lisaks oli teise ja kolmanda joogipunkti vahe mingi 7 km … nagu päriselt!!! Keel tahtis kurgulakke kinni kuivada ja ei jõudnud seda kolmandat joogipunkti mitte kuidagi ära oodata.
Viimased kilomeetrid muutusid raskeks. Väga raskeks. Oleks tahtnud kõndida aga EI LUBANUD endale seda luksust. Mõtlesin, et kui jooksen siis jõuan kiiremini ju FINISHISSE !

                                   


Jõudsin FINISHISSE, väsinud rohkem kui eales varem. Ja siis tekkis "WAIT, WHAT?" moment. Vaadates aega kellal taipasin, et olin just jooksnud poolmaratonis oma uue isikliku aja!  No kust KURAT see pauk nüüd küll tuli. Olin nutma puhkemise äärel. EI suutnud uskuda, millega just hakkama olin saanud. Ilma pikemalt veiderdamata, liikusime auto suunal, et kiirelt tagasi koju sõita.
Terve tee tagasi ei suutnud endiselt kohale jõuda, et jooksin just mõni hetk tagasi poolmaratonis UUE ISIKLIKU AJA!
Uueks ajaks siis 2:02:12... varasema 2:06:00 asemel.
Ilmselgelt on see tõestuseks, et olgu su hommik kui tahes jooksu vastu, siis võib ka tühjast luuavarrest pauk tulla ja kõik minna oodatust paremini.





Kirjutamiseni K :)

reede, 24. mai 2019

RIIA MARATON (21,1 km)

Riia maratoni nädalavahetus hakkas pihta juba laupäeval, mil tuli hakata Riia poole sõitma. Laupäeva hommikul suutsin veel 4 korda kotti ümber pakkida. Tõstsin asju ühest kotis teise ja vastupidi. Kuniks lõpuks otsustasin siiski seljakoti kasuks. Kuna asju oli vaja ju tegelikult üheks päevaks. Jooksu asjad+ kuivad vahetus riided. Rohkem nagu polnudki vaja. Ilm paistis ka hommikul lubavat korralikku kuuma ilma, mistõttu valisin kohe hommikul lühikese outfiti kasuks.

Umbes 10.30ks pidin liikuma Elvasse, sest Cris oma perega pidid mu sealt auto peale võtma. Tahtsin veidi varem jõuda, et oleks aega oma saiakesi süüa, kuid kõik teed, mis raudteejaama viisid olid kinni. Siis pidi natuke tiirutama, et kohale jõuda. Veidi peale mind jõudis ka Cris ning siis pidime veel ta tädi ootama. Seejärel võisime juba Läti poole teele asuda.
Teel olles tegime Siguldas väikese vahepeatuse, sest kõigil olid juba kõhud tühjaks läinud. Käisime "MILLY" kohvikus söömas. Enne toidu tellimist ei olnud mul halli aimu ka kui suur üks sealne praad olla võib. No oli tõesti suur, kohe väga suur. Poole prae peal oli tunne, et kui selle ära suudan süüa, siis järgmised 3 päeva vist enam süüa ei taha. Aga vähemalt võis kindel olla, et kõht niipea tühjaks enam ei lähe.
                           
Liha oli juba suurem kui mu labakäsi ...

Kui kõhud olid kõigil ilusasti täis söödud, siis liikusime edasi Riiga. Otsisime oma hotelli ülesse. Chek-in tehtud, panime asjad tubadesse ning suundusime võistluskeskusesse stardimaterjale välja võtma. Stardimaterjalid sai kiirelt kätte ning numbri kiip kontrollitud. Tegime ka väikse tiiru Expol, kuid midagi erilist seal silma ei hakanud. Materjalidega koos anti ka pakihoiu jaoks kott, paksust kilematerjalist. Vihmaga päris hea oma asju sisse panna, saad alati kindel olla, et su asjad on kuivad.

Pärast seda otsisime, kohta kus saaks maha istuda ja tassikese kuuma jooki või tüki kooki nautida. Õnneks leidsimegi kaubanduskeskusest ühe hubase kohviku, mis vastas täpselt mu ootustele. Nii palju maitsvaid koogikesi. Olin juba SILMADEGA ÕGARDLUSPIDU PIDAMAS, kui mõistus veel otsustas, mida võtta. Lõpuks jäi kaalukausile rabarberi kook. Ei hakanud uute maitsetega katsetama, enne järgmise päeva jooksu. Selleks ajaks oli juba korralik väsimus peale tulnud. Kohati, ei mäletagi, millest üldse lauas juttu oli. Olin küll ärkvel, BUT MY BRAIN WAS SLEEPING!!!
Peale kohvikut sai veel poest läbi käidud, et hommikuks midagi süsivesikute rohket süüa võtta. Seda ka lihtsalt sellepärast, et hotelli hommikusöögi aeg 7:30 meile ei sobinud. Pidime juba hiljemalt 7:00ks söönud olema. Kes tahaks täis kõhuga rajale minna.
Õhtul maiustasime veel sefiiri, mustikate ja maasikatega. Ise piirdusin vaid tüki sefiiri ja mustikatega. Maasikaid ei riskinud, kuna olen nende vastu allergiline.
Veidi hiljem, peale seda näksimist läksime veel Cris´i ja Elmar´iga jalutama. Tegime väikse 3 km ringi. Peale seda tuli tuttu minna.


PÜHAPÄEV
Hommikusest äratuskellast ei mäleta ma midagi. Mis kellaks see mul seatud oli. Igatahes, olin enne kella üleval ja lükkasin äratuse kohe kinni, et see hiljem enam LÕUGAMA ei hakkaks. Õhtul jäin suhteliselt ruttu magama aga umbes 00:30 paiku arvasid korrus kõrgemal asuvad elanikud, et MÄNGIKS ELEVANTE TOAS. Pole halli aimugi, mida nad seal tegid, aga tunne oli küll nagu harjutaks maratoniks. Ja nii kella 3ni öösel. Kokku sain magada 5 tundi, millest sügavamat und oli 3 tunni jagu. Noh, hea seegi.

Kui ma juba üleval olin, siis sõin kõhu täis, pakkisin kuivad riided pakihoiu kotti, jooksu riided tõmbasin kohe selga. Muud asjad pakkisin ka ära kokku, sest kui hotellist väljusime, siis kogu oma krempliga, sest toad pidid 11ks vabad olema. Aga sel ajal pidime juba rajal jooksma. Panime üleliigsed asjad autosse. Auto võisime hotelli juurde seniks jätta, et seda ei pidanud mujale parkima.
Võistluskeskusesse kohapeale jõudes selgus, et pakihoid on muust keskusest kuidagi väga eraldatud. Hakkasime siis pakihoidu liikuma, kuid ei jõudnud kuidagi kohale. Lõpuks tuli välja, et vales suunas olime, pidime tagasi minema. Ja kui pakihoidu saime siis olime juba 4,5 km maha kõndinud, alates hotellist tulekuga.

Ainus asi mille unustasin teha. Unustasin numbri taha igasuguse vajaliku info märkida. Juhuks kui midagi peaks juhtuma. THANK GOD, et kõik hästi läks ja midagi ei juhtunud. Kuid sellest võiks  õppida midagi! Cris nimelt sattus rajal õnnetusse. Kes täpsemalt lugeda tahab, loeb https://crissiblogi.blogspot.com/2019/05/riia-maraton-19052019.html .
Edaspidi täidan ka kodustel võistlustel need tühjad lahtrid ära.

Kiire wc peatus enne starti ja juba võis rajale minna. See KIIRE peatus polnudki nii kiire, sest vetsus sai käidud nii, et stardikoridori tuli minna jooksuga ja kui koridori sain siis minuti pärast anti juba stardipauk. Stardi joonest üle jõudmiseks kulus 3 minutit ja mõni sekund peale.
Algus oli sujuvalt aeglane. Paljud trügisid üksteisest mööda. Püüdsin hoida veidi vabamasse vette, kuid suhteliselt võimatu oli. Ei teagi mitmendast kilomeetrist veidi vabam joosta oli, ilma et keegi pidevalt kuklasse hingaks või higisena sinust võimalikult lähedalt mööda trügiks.
Mingil kilomeetril oleksin ka ise komistanud ja kukkunud, sest keegi jooksis mööda nii, et pani oma jala mulle täpselt ette, hea oli, et astusin just parema jalaga, mitte vasakuga. Vastasel juhul oleksin kukkunud. Vaimusilmas kujutasin juba ette, kuidas kukun ja käe murran... PTUI PTUI! Õnneks läks kõik hästi.

Jooksust edasi. 5ndal kilomeetril tabas mind sein. JAH JUST! Joosta oli vaja poolmaraton! Eks need 3 tööpäeva enne jooksu andsid nüüd tunda. Suutsin sellest seinast vaimselt üle olla ja ei lubanud ka füüsiliselt enesel alla anda. Varsti läks jälle kergemaks. Kuid siis, esimest korda elus pidin raja pealt maha astuma, et wcśse minna, sest häda pressis peale. Aga tegelikult polnudki häda. Lihtsalt see tunne. Terve jooks sai joostud selle tundega. Vastik. Väga vastik. Elus ei taha enam sellist jooksu. Kokkuvõttes 10 km läksid üsna ruttu. Ilm oli küll soe aga veel väga palav polnud.
Mingil hetkel hakkas ikka rohkem kui soe, siis oli juba palav. Sildade ületused olid head, sest siis oli tuult,mis jahutas. Kui 15 km täis tiksus, tuli järgmine hoop. Parem pahkluu andis alla. Jooksin aga jalga ei tundnud. Jalg oli tuim. Veidi valus. Püüdsin joosta, kuid siis hakkas rohkem valus. Joogipunkt tuli. Võtsin vett ja jäin kõndima. Kõndisin natuke, et asja seedida. Olles natuke maad kõndinud proovisin uuesti joosta. Siis oli juba parem. Jooksin siis edasi. Küll veidi aeglasemalt kui enne aga vähemalt lasi ilusti joosta. EI teagi, mis jama selle pahkluuga oli.
                                     


Lõpp läks ka raskeks. Kilomeetrid hakkasid venima. Ilmselt oli aeglasem tempo süüdi. Kuigi hiljem kilomeetri aegasid vaadates olid 2 viimast kilomeetrit kiiremad kui vahepeal mõni km oli. Lõpu poole üks härra tuli mu kõrvale ja jooksime niimoodi oma 2-3 km, täiesti vaikides, kaks täiesti võhivõõrast. Ei teagi kas tema jooksis minu tempoga või mina tema tempoga aga igatahes, oli väga hea joosta kellegi kõrval niimoodi. EI tekkinud kordagi mõtet, et ENAM EI JÕUA VÕI ET TAHAKS KÕNDIMA JÄÄDA. Veel viimane joogipunkt ja vaikselt võis aimata finišit.
Finiši sirge tuli küll väga töntslikul sammul. Finišisse jõudsin ajaga 2:22:03, kuid neto ajaks tuli 2:18:55.

Olin selleks ajaks juba nii väsinud, et ei suutnud isegi mingisugust emotsiooni väljendada. Medal kaelas suundusin LÕPETAJA KOTI järgi. Kott sisaldas, 2 pudelit vett. Üks tavaline vesi ja teine sidruni-laimi maitseline. Õun ja datlid.
Vesi oli nii mõnusalt külm, et üks pudel läks kohe loosi. Nautisin igat sõõmu sellest veest, mis maitses nii karastavalt.
Alles siis jõudis mulle kohale, et telefon on Elmari käes ja MINA OLEN KESET HIIGEL RAHVAMASSI.  Kerge paanika tekkis. Olin jäänud mingisuguse telgi ette seisma, et kogu seda KOMPOTTI nüüd mingit moodi enesele lahti mõelda, kui nägin tuttavat oranži särgikest rahva seas liikumas. Võtsin ruttu sappa. Sain telefoni kätte, et kui ära kaon, siis on mind võimalik kätte saada.
Seejärel suundusin ära pakihoidu kuivadele riietele järgi, et riided ära vahetada. Sain Cris´i tädi ka omale seltsiks kaasa. Ja seni istusime koos viludas, kuniks tema start anti 10 km peale.

Edasi tuli teised finišisse oodata.
Cris´iga käisime pärast veel fotoseina juurest ka läbi.

     

Kõige selle ootamise ja ise rajal olemisega sain sellise ebamäärase JOODIKU PÄEVITUSE selga, et nüüd annab seda Jaanipäevani sirgeks päevitada. Hea kui üldse sirgeks saab.

Kui juba hotelli suunal hakkasime liikuma, siis läksime Cris´iga teist veidi otsemat teed mööda, et ta oma kukkumisest saadud valusa jalaga ei peaks nii palju kõndima.
Jõudsime vaid loetud minutid enne teisi hotelli juures asuva autoni.
Tagasi teel tegime taas MILLY kohvikus peatuse, kuid sel korral sõitsime autoga kohvikule nii lähedale kui võimalik. Kõik olid siiski võistlusest nii väsinud. Sõime, jõime kohvi ja maiustasime jäätisega.
Koduteel oli autos vaiksem kui tulles, ilmselt mängis suurt rolli väsimus ja täis kõhuke, mis tegi juba üsna uniseks. Mind vähemasti küll. Aga kuna ma liikuvas transpordis ei saa magada, siis isegi ei hakanud üritama.

Üldises plaanis jäin kogu reisiga rahule. Jooksuga samamoodi. Alati ei lähe kõik nii nagu tahaks. Tuleb ette viletsamaid jooksusid. Siis tuleb end lohutada sellega, et paremad jooksud on veel ees.






Kirjutamiseni K :)

kolmapäev, 22. mai 2019

37. TARTU MAASTIKUMARATON (24km)

Üsna paslik oleks lugu alustada täitsa algusest, kuid tegelikult teame juba kuidas üks võistluseelne hommik algab.

Alustaks siis sel korral võrdlusest. 2018 ja 2019 aasta Maastikumaraton. Võiks öelda, et nagu ÖÖ ja PÄEV. Täitsa lõpp, kui erinev saab üks ja sama jooks olla. Tegelikult peale eelmise aasta jooksu lubasin, et EI IIAL ENAM sellel jooksul osalemise kohta, kuid tundub, et päris nii ei läinud. Vahest on hea kui oma lubadustest kinni ei hoia.

Hommikul oli ilm sel korral jahedam, kuid oli lubanud siiski kuuma ilma. Olin mõttes kuumas kinni ning samas lootsin, et pilvi jätkub mõneks ajaks, et kuum kõrvetav päike välja end näitama ei pääseks.
Riietuse valik tuli hommikul käigu pealt. Lühikesed püksid, pikkade varrukatega õhuke jooksu särk. Sel hetkel ma VEEL ei teadnud, et ka seda särki on palju selga panna.
Uksest välja astudes KEHA ARVAS,ET ON TALV, MÕISTUS ÜTLES AGA SUVI ! Saa siis aru, kuidas end riidesse panna, kui ilmad on nii muutlikud.

Kui Otepääle kohale jõudsime Härraga ja autost väljusin tundus ilm ikka väga külm olema. Korra isegi mõtlesin, et oleks pidanud pikemad püksid panema. Ilgelt külm oli ikka. Kes mind vähegi tunneb see teab, kui KÜLMAVARES ma tegelikult olen.
Õnneks olin eelneval päeva stardimaterjalid juba Lõunakeskuses välja võtnud ja ei pidanud materjalide pärast muretsema.

                     
Cris, Mina, Mariliis

Enne starti sain veel Cris´i ja Mariliis´iga kokku,et ühispilti teha. Esialgu pidin Cris´iga kõndima minema aga siis meenus, et ei saa oma jooksu tossudega pikka maad kõndida. Siis sai plaani võetud, et tiksume Mariliisiga mingi aja koos.
Enne stardikoridori minekut suutsin veel kõik silmist kaotada ja seisin uhkes üksinduses siis seal, kuniks Mariliis  ka stardikoridori tuli. Juhuu ei pidanudki üksi alustama. Kaaskannataja oli minuga. Tegelikult oli meil mõlemal plaan sellel rajal lihtsalt ellu jääda. Ei olnud kumbki meist viimasel ajal jooksmisega väga tegelenud. Esialgu ennustasime, et vast 10 km peame vastu ja siis tuleb midagi kõnni-sörgi segu edasi.
Stardikoridoris seistes oli pulss juba üle 100 löögi minutis. Olin kindel, et sellest jooksust midagi head nüüd küll ei tule. Järgmisel hetkel anti juba start ja võis liikuma hakata. Ja nagu arvata oli siis hakkas üsna kiirelt, päris soe. Tiksusime siis vaikselt edasi minna. Üks tõus teise järel. Asfalt kattega tee sai kuidagi kiiresti otsa, kui pidi ära kõrvalisele teele keerama.

Pole enne ühtegi jooksu jooksnud nii suures jutuvadinas. Mariliis anna andeks, kui sind surmani ära tüütasin oma suure suuga! Ilmselt sellepärast enamuse aega üksinda jooksengi, sest keegi ei taha koos joosta, muidu räägin nad lihtsalt surnuks.

Ühesõnaga, enne kui arugi saime olime juba esimeses joogipunktis. Uurisin ikka aegajalt, kuidas kaaskannataja Mariliis end tunneb. Vahepeal ei saanud enam aru, kas jooksime tema või minu tempoga. Või siis hoopis mingis kolmandas tempos. Püüdsin tempo hoida ühtlasena, et ikka lõpuni suudaks minna. Selline oli siis meie tempo!
                   


Kilomeeter kilomeetri järgi, kui 10 km täis sai, siis ei adunud kumbki meist veel väsimuse märki. Olin suhteliselt heas vormis eneselegi üllatuseks. Ei olnud ju peale operatsiooni pikemat maad kui 8 km jooksnudki ja nüüd järsku läksin 24 km jooksma. Mariliis arvas, et ma olen SUHTELISELT SÕGE PEAST, et midagi sellist ette võtsin. Täpset sõnastust ei mäleta aga midagi sinna kanti see oli.

Järgmine joogipunkt jõudis ka üsna ruttu kätte, mis sest, et maad selleni oli omajagu. Sel korral ma vett ei võtnud, vaid võtsin käpaga soola ja uhasin spordijooki otsa. Alguses tundus see kombo suhteliselt rõve aga korraliku energialaksu sain sellest küll. Jalad muutusid justkui kergemaks ja minek oli hea. Tõusud võtsime veidi aeglasemalt ja pisikesi tippivad samme tehes ning langustel ja sirgetel natukene tempokamalt.
Kolmandat joogipunkti ma ei mäletagi, kuna see kätte jõudis. Tean vaid, et ka seal haarasin topsi spordijooki endaga kaasa. Selleks ajaks oli tempo ja minek nii hea vist, et lihtsalt panna oli vaja.
Ja viimane joogipunkt oli siis vist RC Cola punkt! Sealt sai topsitäis Colat võetud. Mis andis viimaseks lõpuks korraliku energia laksu.


Isegi metsa vahel ei läinud raskeks. Eelmisel aastal hakkas samal rajal 5ndal kilomeetril vaikselt suremine pihta. Mõtlesin, et kas sel korral ei lähegi raskeks. Tegelikult lõpuks läks ikka küll aga seda siis kui Mariliis enne lõppu minust maha jäi. Tahtsin ootama jääda aga ta ei lubanud ja viipas käega, et ma edasi jookseks. Viimased kilomeetrid tulid väga rasked. Tahtsin isegi paar kõnni sammu teha aga olin enese vastu nii karm, et ei lubanud seda teha. Selline raskuse tunne kestis õnneks paar kilomeetrit kui jälle lõpp kergemaks läks. Kui nägin tablool numbreid 2:37:09 kerkis suur naeratus näole. Ma tegin seda. Jõudsin finishisse kiiremini kui eelmisel aastal. Lausa hämmastavad 24 minutit kiiremini. Olin uhke enda üle.

                         





Kui eelmisel aastal ma vihkasin end maa põhja, et üldse sellele jooksule läksin , siis sel aastal olen täiega rahul, et läksin. Sain korraliku positiivse noodiga kogu jooksu joostud. Ilm oli hea, jalad olid head, energiat oli rohkem kui küll, emotsioonid olid viimase peal. Ka Sportfoto fotodelt on kogu seda positiivset KEEP SMILEING emotsiooni näha. Suur suur aitähh ka Mariliis´ile, et ta mind välja suutis kannatada.






Kirjutamiseni K :)

laupäev, 4. mai 2019

OPERATSIOONIST TAASTUMINE

Viimane postitus lõppes sellega, et sain haiglast koju koos arstilt saadud juhistega. Kuid mida siis täpsemalt need juhised endast kujutasid. 

Kahe nädala jooksul säästev režiim. Ei sauna, basseini, vanni, füüsilist koormust. See viimane ja mina ei käi kokku. NAGU MIS MÕTTES? Well we see what gonna happen!
Lisaks sain omale uued uhked ravimid, mida pean nüüd üks kord päevas iga päev lõuna ajal võtma.


Nädal 1 
Esimene nädal oli nii kohutavalt põnev, et selle põnevuse käes oli lausa lust olla! LOE: MULLE KASVASID LAUSA JUURED ALLA!
Terve nädal koosnes vist ainult magamisest ja magamisest.Vahepeal isegi näksisin midagi, sest söömisest oli asi kaugel. Kohati oli tunne nagu oleks maovähendus opil käinud. Tegelikult oli see õhumull, mis loksus mu soolte vahel edasi tagasi. Üks võiku ja kõht oli kurguauguni täis.
Ainus asi, mis magamise vahele põnevust lisas oli tualetis käimine. Reaalselt ka. Sest see oli justkui omaette ettevõtmine. Kõht oli lihtsalt nii valus. Tunne oli nagu I´M GONNA BE FIT, I`DO 1000 SIT UPS AT ONCE! Või teise variandina oleks mingilt kickpoksijalt jalaga makku saanud ja seda umbes sada korda! Kui end ükskord voodist püsti sain ega siis kohe vetsu poole punuma saanud panna. Kõigepealt tuli oodata kuniks pea oma ringlemise lõpetab.

BUT WAIT … see ei olnudki kõige erutavam asi terves nädalas. Arvasin, et olen NII KÕVA MUTT, et olen teist päeva kodus ja lähen kõndima. Jep, ei suutnud enam potilille mängida. See on see koht, kus tahaks nüüd ise ennast puruks naerda. Millega ma sel hetkel küll mõtlesin. Ilmselgelt mitte peaga. Äkki olid hormoonid süüdi, süüdistame neid. Noh igatahes, tulles tagasi kõndimise juurde, siis see ei meenutanud mitte mingi nurga alt vaadatuna kõndimist. See meenutas nätsu venimist.
Mul on kodule lähima poeni 1 km ja mõni meeter ehk pealegi. Otsustasin siis sinna ja tagasi kõndida. Panin ilusasti omal endomondo tööle ja läksin. Ma kõndisin nii aeglaselt, et ise ka ei usu. Sealjuures usun , et isegi kahe aastane kõnnib kiiremini. Ausalt ka. Ei teadnuki kas nutta või naerda, või naerdes nutta. Igatahes, ei olnud mul mitte mingisugust plaani alla anda. Jalg jala ette, meeter meetri haaval kulgesin. Tegelikult kulgesin lausa nii aeglaselt , et edasi tagasi ots, mis oleks pidanud olema 2  kilomeetrit pikk venis lausa 2.78 km pikkuseks. HOW IT EVEN POSSIBLE.
Seda ma enam välja ei mõelnudki. Aega kulus sellele ettevõtmisele lausa hämmastavad 48 minuti ja 48 sekundit! Milline edu.

Kui ükskord koju tagasi sain, siis oli küll tunne, et oleks justkui maratoni jooksnud. Mitte, et ma ühtegi jooksnud oleksin. Aga võrdluseks võin tuua ehk küll.
Ja peale seda magasin hea mitu tundi täiesti murevaba und, sest miks ka mitte !

Järgmisel päeval olin otsustanud totaalset potilille mängida. Sõin, jõin, käisin potil, magasin ja kordasin. Äärmiselt põnev.
Esimese nädala jooksul jõudsin veel korra kõndimist meenutava tegevuseni. Vaja oli perearsti juures niidid välja võtta ja apteegist hunnikus plaastreid, et haavakesi meenutavaid kriipse veel mõnda aega peita.
Niitide välja võtmine oli klass omaette. Pereõde arvas esiti, et neid on vara välja võtta aga kui vastuvõtule läksin siis ta isegi ei vaadanud, mis seisus mu haavakesed on, vaid tegi kiire käe liigutusega snipp-snipp-snipp-snipp-snipp ja olidki kõik niidid väljas.
Isegi plaastreid ei pannud peale. Naba kohale palusin siis ühe plaastri, sest tilk verd tuli ja ma ei tahtnud pluusile vereplekki.
Koju jõudes peeglisse vaadates oli ehmatus suur, kui haavakene, mis oli varem kahe õmblusega kinni mulle nüüd irvakile vastu vahtis nagu ma ei tea, mis asi. Üks neljast haavast oli korralikult kinni. Desotasin siis haavad korralikult ära ja panin plaastrid peale.

Sellega said esimeseks nädalaks põnevused läbi.


Nädal 2
Nädala alguses oli juba vähe inimlikum tunne. Nädalat loen kolmapäevast alates, sest 10nes oli kolmapäev ja noh, nii kuidagi juhtus.
Kuna enesetunne paranes iga päevaga ja kõndida sain iga päevaga rohkem, siis see tegi tuju aina rõõmsamaks.
Nädala teisel päeval kõndisin seni pikima maa, milleks tuli natuke üle 7 km.
Ei jõudnud kuidagi nädala lõppu oodata, sest teadsin, et siis võin vaikselt juba rohkem ja rohkem liigutama hakata. Kõndimise suhtes muidugi. Kõndimine ei saa ju kellelegi halba teha! Või kuidas?

Teise nädalasse sattus erakordselt veider vahejuhtum. Midagi mida minuga mitte kunagi juhtunud ei ole. Nimelt sattusin ühele vaidlusele tunnistajaks. Kui keegi nüüd mõtleb, et: "OH GOD KUS SA ELANUD OLED, ET ENNEM VAIDLUST POLE PEALT NÄINUD." Siis ei, asi polnud üldse vaidluses, see oli mulle suhteliselt ükskõik. See, mis sealt edasi juhtus. Teised vaidlesid, mina seisin kõrval ja vaatasin niisama ning järsku justkui ei kusagilt BABAHHHHH...MATS JA MAAÜHENDUS. Olin seal samas siruli maas. Pilt kadus lihtsalt eest. Must auk, tühja koha pealt. Viimasel ajal on " Musta augu " kohta nii palju spekulatsioone olnud ning erinevaid artikleid. Ja vist isegi mingisugune pilt leidis avalikkuse ette tee. Noh igatahes, see KUULUS MUST AUK tabas mind ja võin väita, et see on olemas.
Ise arvasin, et ilmselt oli mul nii kiire "Pissile" saamisega ning unustasin oodata kuna pea oma ringlused settib. Selle asemel panin kohe poti poole ajama, jäin teiste vaidlust vahtima ja noh sinna siis ka maandusin. Õnneks toibusin üsna kiirelt. See oli ka ainus kord mil midagi sarnast juhtus.

Nädala keskel olin juba korralikud 10 päeva opi järgselt taastunud,siis arvasin 11ndalpäeval, et olen VEEL KÕVEM MUTT ja lähen võistlusele. JAH JUST! Mõistus pole oma teha.
Olgu, olgu...RAUDMEHEKS või siis pigem RAUDMUTIKS end veel ei pidanud. Aga kuna mul oli earlybird registreering Pärnu Luitejooksule, siis pidin sinna minema. Muidugi plaaniga rada lihtsalt läbi kõndida. Olin siiski end kolmiküritusele registreerinud. Teadagi, et siis ei saa ju ühte neist vahele jätta. Muidugi alguses kahtlesin korralikult, kas ikka minna. Kui mõistlik selline ettevõtmine oleks jne jne. Ühesõnaga läksin kohale. Võtsin oma materjalid välja ja jäin aega ootama.
Kolistasin oma ahtri starti ja läksin. Ja läksingi kõndima. Süda tilkus verd nähes kõiki neid jooksjaid minust mööda vuhisemas.
Eriti nõme oli kommentaar, mille üks pealtvaataja enda arvates vaikselt välja paiskas, kuid siiski kuuldavalt kuulda oli. "Eh, näe juba väsinud!" Eks ta nägi mu numbri pealt, et seal oli kirjas jooks aga kõndisin. Olin mingi 300-500 m äkki selleks hetkeks kõndinud. Nagu ausalt. Miks niimoodi kommenteerida. Alguses see tegi mulle tuska aga siis viskasin selle mõtte peast ja nautisin oma kõndi. 4 km olid siledad ja sirged ning järgmised 4 km oli metsavahel. Künkast üles, künkast alla ja nii kuni lõpuni välja. Finiši 100 m võtsin nii kerge sörgiga, kui vähegi võimalik oli. Vähemalt joostes ületasin joone.
Olin enese üle ikka kuradima uhke, kui nii võib öelda.

                     


Nädal 3
Siinkohal hakkasid asjad juba enam vähem paika loksuma. Kaks nädalat oli möödas ja võisin vaikselt oma tavapärasesse rutiini naasma hakata. Vaikselt kuid sihikindlalt. Käisin hoolega kõndimas. Sain juba omas vanas tempos liikuda. Enam ei meenutanud igiliikurit.
Nädala keskel sain analüüside vastused, mis olid kõik korras.
Laupäeval olime plaaninud Cris´iga kõndima minna. Plaan oli umbes 2-2.30 tundi kõndida. Aga laupäeval mõtlesin, et prooviks vähe kerget sörki ka, et juba vaikselt võin. Nii saigi see idee välja käidud.
Saime kella 13 aegu Elva rongijaamas kokku ja asusime kõndima. Esialgu suundusime mööda kergliiklusteed Peedu poole. Kõndisime 1 km ja siis sörkisime järgmise km. Sealt edasi tegime 2 km kõndi ja 1 sörki. Mingi hetk võtsime suuna Elva tervisespordi keskuse poole, kust läksime maratoni rada mööda mingi maa edasi ja siis tagasi. Kokku tuli 18 km, millest 6 km tegime sörki. Aega kulus 2:33:51.
               
     


Õnneks enesetunne oli liikumise pealt hea ja ka pärast oli kõik korras. Paha ei hakanud. Kusagilt ei valutanud.
Kolmanda nädala lõpus proovisin teha ka ESIMESE pikema jooksu laadse asja. Pikema selles mõttes, et proovisin joosta rohkem kui ühe km korraga.
Kokku jooksin 4.78 km ajaga 29:12.

Edasi nädal nelja ei tule, sest olen nüüd juba piisavalt heas vormis, et sujuvalt oma treeningutega jätkata. Eks tempo osas veel päris maksimumi välja ei pinguta. Vaikselt lisame kiirust juurde. Vastupidavuse osas olen küll korralikult alla käinud. 3 km on piir, siis on võhm väljas. Iga korraga natuke rohkem ja rohkem, kuniks tuleb see 21,1 km ka jälle ära, ilma et poole peal ära tahaks surra.








Kirjutamiseni K :)









esmaspäev, 29. aprill 2019

ERAKORRALINE VASTUVÕTT+ HAIGLA SEIKLUSED

                                                
Selle loo algus ulatub aasta 2018 lõppu. Täpsemalt novembrisse, mil pidin hakkama saama esimeste sümptomitega. Tegelikult vöiks selle aja isegi varasemaks tuua, mil regulaarse naistearsti külastusel vasakust munasarjast tsüst leiti. EI midagi suurt, selline pisi pisi ja 6 kuu pärast uuesti kontrolli, kui vahepeal miskit ei muutu. Noh. Muutus ja palju ning väga drastiliselt.

Novembris 2018 "Just nende päevade " ajal sai korraliku valu omanikuks. Esialgu oli kõht ka veidi korrast ära ja seostasin seda lihtsalt gripi hooaja alguse või mingi kõhu viirusega. Ühesõnaga ei midagi sellist, mille pärast oleksin pabistama hakanud. Sest kõik muu seal juures oli normaalne.

Sama lugu kordus ka Detsembris ja Jaanuaris. Kui Detsembri jaoks püüdsin veel enese jaoks vabandusi leida. Siis Jaanuaris minu kannatus selles osas katkes. Ma olin valust kägaras, pisarad silmis ja püüdsin kuidagi eksisteerida. Sel korral tabas mind valu 5 km ringi peal olles, kus poole tee peal tahtsin lihtsalt pildi tasku panna. Sees oli meeletu valu. Hingata oli raske. Pulss kõrge ja mina kusagil suure tee ääres oma samme täis kõndimas. Mõtlesin korduvalt telefoni haarata ja endale Härra järgi kutsuda, kuid suutsin end korduvalt veenda: " Saan hakkama, ei ole nii hull midagi!"
Kui ükskord koju jõudsin siis oli esimene asi pikali visata ja end lihtsalt kerra tõmmata. Selliselt vedelesin mitu tundi jutti, kuniks läbi valu suutsin uinuda. Just siis kui arvasin, et valu hakkab vähenema läks see jälle hullemaks. Süüa ei saanud, sest kohe peale sööki läks alati valu hullemaks. Olin päevi söömata, paari lonksu vee peal.
Samal ajal pidi ka tööle jõudma. See oli ainus asi, mis oleks võinud olemata olla. Kui juba tööl olles jaks otsa sai ning valu murdis järjekordselt võtsin end kokku ja helistasin perearstile. Sain peale tööd kohe vastuvõtul ära käia ja kirjutas mulle koheselt ka saatekirja Günekoloogia osakonna erakorralisele vastuvõtule.

Ei pidanud palju mõtlema, kas minna sinna vastuvõtule või mitte. Tahtsin selgust saada. Kas olen juba peast soe ja kujutan asju ette või päriselt on midagi viga.
Üldiselt oli kell juba üsna palju, umbes 18.00 paiku käisin registratuurist läbi ja jäin oma aega ootama. Pool tundi oli kulunud kui lõpuks arst mind kabinetti kutsus. Esmalt sain sõimata: "ET MIKS MA ALLES NÜÜD TULEN! JA MIKS MA NII HILJA TULEN!" Esimese hooga ehmatasin suhteliselt sõnatuks ennast. Täitsa shoki sain. Kulus veidi aega enne kui toibusin selles kurjustavast vastuvõtust. Ise mõeldes, kas satungi alati selliste kahtlaste arstide juurde.

Esialgne ultraheli näitas, et 2018 suvel avastatud pisi pisi tsüstikene vasakul pool munasarjas oli endiselt alles, kuid suuremaks kasvanud. Kirjutati valu vastased küünlad ja pandi aeg suurte ultrahelisse, mis pidi veidi selgema pildi andma, kuid lõplikku diagnoosi vaid selle põhjal siiski panna ei saavat.

Ootasin siis selle Ultraheli ära. Kaks nädalat pidin ootama.
Hommikul olin varakult kohal. Sain vaevalt ukse taga istet võtta, kui juba kabinetti kutsuti, kuigi minu ajani oli veel oma pool tundi aega.
Tsüst oli endiselt alles. Mõõtmetelt ligi 5 cm läbimõõduga. Siis näitas pilt ka paremal pool umbes sama suurt tsüsti. Olin ehmatusest tumm, et kaks nädalat tagasi seda ei nähtud ja nüüd järsku on.

Siit alates sain endale külge ENDOMETRIOOS´i kahtluse. Kohe peale Ultraheli olin arsti vastuvõtule oodatud. Seal polnud enam pikka juttu. Tehti kohe selgeks, mida kahtlustavad jne. Paluti panna omale operatsioonile järjekord. Kuna Laparaskoopiline operatsioon on ainus viis tuvastamaks endometrioosi. Sain vaevalt kabineti uksest väljuda, kui natukese aja pärast telefonil oli kaks vastamata kõnet ja kohe tuli ka kolmas kõne otsa ja selle jõudsin vastu võtta. Arst helistas ja kutsus tagasi. Panid mulle ise opile aja... Arvatavasti vaatasid, et uksest väljudes olin üsna shokis kogu sellest loost ja otsustasid ikka ise asju ajada.
Pidin siis minema vereproovi veel andma. Ei mäletagi kuna viimati nii palju verd korraga mingisuguste proovide jaoks võeti.

Laparaskoopiasse sain aja 2.Juuliks, tingimusel et kui varem mõni aeg pakkumisse tekib, siis pannakse mind kohe sellele ajale kirja. Kahe nädala jooksul mil ootasin analüüside vastuseid ei juhtunud midagi. Keegi ei helistanud ega pakkunud varasemat aega. Kui arstile analüüside vastuseid helistasin, siis need olid kõik korras ja uuriti kohe varasema aja kohta, kas on pakutud. Pidin EITAVALT vastama. Lubati kohe tagasi helistada. Ootasin siis 5 minutit kui helistasid tagasi ja teatasid, et saan juba 11 Aprill opile. Olin just tööl ja sain just Aprilli kuu graafiku kätte. Kiitsin heaks, et mulle sobib see aeg. Ja seejärel hakkas korralik ümber organiseerimine ja helistamine.
Õnneks järgmiseks päevaks oli kõik klaar ja võisin vaid aega oodata, milleni oli natuke rohkem kui 2 nädalat.

Aprilli kuu algusesse mahtus mul täpselt neli tööpäeva. Vaid paar päeva enne operatsiooni aega suudeti seda veel päeva võrra ette poole nihutada. Seega olin nüüd graafiku järgselt viimast päeva tööl 9ndal aprillil. Ja kohe kui tööpäeva lõpetasin suundusin haigla vastuvõttu. Mul oli eelnevalt ära räägitud, kui tahavad, et ma päeva võrra varem tuleks siis peavad leppima sellega, et tulen alles õhtul. Neile sobis selline variant ilusti ja nii saigi siis kokku lepitud.

Härra tuli mulle töö juurde järgi, et ma ise ei peaks sõitma. Hilise kella aja kohta saime isegi autole parkimise koha esimese hooga. Tavaliselt oota tükk aega, enne kui keegi oma koha loovutab, sest temal said asjad aetud.
Liftiga kolmandale korrusele ja olingi mulle määratud osakonna ukse taga. Ütlesin Härrale tadaa ja palusin veel all natukene oodata, kindluse mõttes, et ikka sisse saan ja mingit vingerpussi ei tule. Registratuuris läks kõik justkui õlitatult. Mainiti kohe ära, et kahjuks õhtusöögi nimekirja ma ei mahtunud. Olin justkui ettenägelik ja olin omale natuke õhtuks kaasa võtnud ja peale seda suunati mind minu palatisse. Anti kraadiklaas, et temperatuuri mõõdaksin. Saatsin siis kiirelt Härrale ka sõnumi, et võib koju minna.
Kraadiklaas midagi välja ei mõõtnud. Tavaline 36,4. Vererõhk oli ka korras, minu jaoks võib-olla isegi veidi kõrge aga arusaadav, astusin just haigla uksest sisse, et järgmisel päeval nii öelda noa alla minna. Ka kõige tugevama närvikavaga inimesel tõstaks selline asi vererõhku. Niisama oli ka pulsiga. Rahulikus olekus veidi kõrge, kuid kõigest natukene.

Üldises plaanis ma ei pabistanud järgmise päeva pärast üldse. Sellist "NÄRVI" veel polnud sisse tulnud, mis seest ussitaks ja ajaks südant pahaks. Ehk oli asi selles, et see oli 4 kord mul üldnarkoosis noa alla minna. Inimene pidi ju kõigega harjuma.
Palatis olime kahekesi, kuid saabumise päeva õhtu ja öö veetsin üksinda, sest palati kaaslane oli päeval käinud operatsioonil ja oli öö intensiiv palatis.
Järgmise päeva hommikul toodi tema ka tagasi palatisse.
Hommik nägi ette, et käin dušši alt läbi, olen 30 minutit pikali ja siis tõmban pikad kompressioonsukad jalga.
Siis võis ootama hakata, kuna tullakse ja mind minema veeretatakse. See ootamine oli vist kõige hullem aeg. Tundsin kuidas närv kergelt sisse hakkas tulema. Alles nüüd. Enne veel käis arst ja tahtis mind üle vaadata, et kas kõik mis kirjas, on endiselt oma koha peal, midagi pole ise ära kadunud. Nii oli. Kõik oli alles.


Kell oli umbes 10.50 kui tuli üks õde ja palus veel viimast korda vetsus käia. Ja kohe tuli ka teine õde. Voodile pandi lisakate lina peale. Mulle operatsiooni eelne särk selga. Arvan, et õed vaatasid mind kui "VEIDI PEAST SOOJA TÄDI!" Neid nähes venis suu kõrvuni ja hõiskasin kõva häälega : "JUHUU, LÕPUKS OMETI". Püüdsin ise olla nii positiivselt meelestatud kui vähegi olla sai. Ja lõpuks veeretati mind palatist välja. Üks koridor teise järel, keeramine keeramise järel. Lõputult palju koridori oli. Vähemalt mulle tundus.
Kuniks jõudsin operatsiooniks ettevalmistus palatisse. Õde tuli kohe ja hakkas kanüüli paigaldama. Miks on nii, et ma tunnen nõela torget enne reaalset tegevust ja kui reaalselt see toimub siis on nagu viis korda valusam?  Sain ka termo teki peale, et oleks soe olla.


11.30 lükati mind operatsiooni saali ja hakati ette valmistama. Kõik vajalik aparatuur pandi külge ja varsti hakati ravimeid andma. Üks, kaks, kolm ….
Järgmine hetk oli kell juba kaks, kui läbi laksu uurisin õe käest: " MIS KELL ON?"
Narkoosist välja tulek oli keeruline. Sain järjekordse hingamisseisaku vahetult enne meelemärkusele tulekut. Kuidas ma seda mäletan ? Lihtsalt esimene mälestust kohe peale ärkamist, kui õde kordas mulle: " Hingake, hingake"! Ja patsutas samal ajal põski.
See ei ole esimene kord hingamisseisakut saada. Eelnevalt olin narkoosi arsti informeerinud ka, et mul võib hingamisseisak tekkida.
Teine asi, millest informeerisin, et mul võib tekkida korralik peapööritus.
Ühesõnaga sain sel korral kõik. Hingamisseisak, peapööritus. TÄISLAKS KOHE !
Järgmine mida mäletan, et mul oli MEGA KÜLM. Nii kohutavalt värisesin, et lausa hambad plagisesid. JA MEELETU VALU, MIS MINUST LÄBI SÖÖSTIS. Olin ärkvel. HOLY COW. Polnud enne sellist valu tundnud. Operatsiooni ajal saadud valuvaigistite mõju läks ilmselt üle ja vajasin kiiresti uut doosi. Õnneks õde tegi ühe laksu valukat ära ja hakkasin kohe vähem värisema, kuid tundsin endiselt valu. Kui õde natukese aja pärast valu kohta uuris siis andsin hinnangu: " VALUTAB, 10 palli süsteemil 7 palli". Sain uue doosi valuvaigistit. Ja TAEVALE tänu. Valu hakkas järgi andma. Soe mul muidugi veel ei olnud.

Järgmine kord kui õde mind kontrollima tuli, siis kurtsin, et tahaks külge keerata. Oiii PELMEEEEEN, see oli viimane, mida oleks võinud teha. Vähe sellest, et olin lamamisest kange. Valus oli. Intensiiv palatis olin oma tunnikese kuniks mind osakonna jälgimispalatisse lükati.
Lõpuks sain ka mingid riided tagasi selga. Ja palusin lisateki endale, sest JUBE KÜLM OLI... ENDISELT ! Jälgimise palatis olin seni kuniks tilguti kott tühjaks tilkus. Siis sain juba oma palatisse tagasi.
Kogu päev justkui koosnes ühest kohast teise rändamisega ja kella otsimisele ning kellaaja meelde jätmisele.
                     



Tagasi oma palatis ja korraliku laksu all. 

Siit maalt läheb juba jutt igavamaks.
Peatselt tuli õde ja lubas paar lonksu juua. Kui see sisse jääb siis pidin ka süüa saama. Suu kuivaski juba justkui SAHARA kõrb. See kaks lonksu olid kui taevane kingitus mu kurgule. Õnneks vesi jäi sisse. Noh umbes... sest kohe pidin vetsu minema. Aga kuhu sa lähed, kui pea keerleb otsas selliselt, et kui kiiremini keerleks siis lendaks otse orbiidile ära. Palusin siis palati kaaslasel õe kutsuda, et see mind vetsu aitaks. Hädaabi nupp oli minust nii kaugel, muidu oleks seda kasutanud.
Esimese hooga polnud ühtegi õde eest laua juurest võtta. NOH WELL, ega võin veel natuke aega kinni hoida. Teise korraga läks õnneks. Õde tuli. Aitas mu voodile istuma. Istusin ja ootasin kas pearinglus läheb paremaks või pole seda plaanis. Selgus, et seda polnud selleks korraks plaani pandud. Peamine oli, et ma silmi kinni ei paneks. Siis pidi kindlasti pilt eest minema. Püüdsin siis silmi nii pärani ajada kui seda sellises laksu all olekus võimalik oli teha. Koperdasin oma paari sentimeetriste sammudega siis kuidagi vetsu. Hoidsin hädaabi lingist kinni ja istusin potil nagu õnnis hing kunagi. Ei teagi millal viimati nii suurt rõõmu sai tunda lihtsalt pissimise üle. See annab tunnistust, et olin endiselt veel laksu all.


       


Kui juba voodisse tagasi sain siis toodi juba süüa. Olin jälle ÜLIHÄPPY, et süüa saab. Saate aru, olin viimati süüa saanud eelmisel õhtul ja nüüdseks oli kell FREAKING õhtus. Polnud ma sel päeval saanud ei hommiku ega lõunasööki. Magu oli ammu loobunud oigamast, sest oli veendunud kõri katkemises.
Ühesõnaga see täiesti igasugu väljanägemiseta ja värvita püreesupp maitses justkui oleks kulda söönud. Kõige parem asi mida viimase 24 tunni jooksul söönud oli. Ilmselt mängis nälg siin oma vingerpussi ja kõik oleks kõlvanud süüa. Kasvõi sibulasupp.
Peale sööki oligi päevake nii öelda läbi. Õde veel korra käis, et uurida kas soovime ööseks unerohtu ka. Võtsin igaks juhuks, kui valu magada ei lase.


Õhtul tegime veel palati kaaslasega tassikese teed. Sõime jogurtit ja seejärel asutasime magama. Enne seda tuli veel vetsu tiir ette võtta. Vaikselt suutsin iseseisvalt ära käia aga vahetult enne voodini jõudmist oleks peaaegu MUST AUK tekkinud. Õnneks sain piisavalt kiiresti voodile end pikali. Ööseks unerohtu ei kasutanudki, sest olin endiselt sellise laksu all, mille najal sain hommikuni magada.

Hommik hakkas varakult, sest õde tuli juba varakult toimetama.
Ainus millest mõelda suutsin oli söök. Olin juba niigi mitu päeva suhteliselt kerge toidu peal ja nüüd juba tundsin tahkest toidust puudust. Hommikusöök oli veel kaugel. Paar tundi oli sinnani veel aega.
Aga kui juba söök tuli siis oli üllatus suur, et tahket toitu saab. Seda enam oli rõõm suurem. Nii vähe oligi vaja õnneks. Tahket toitu.

     

 
Siit edasi pidin ootama, millal arst tuleb ja räägib eilsetest leidudest ning kõigest muust.
Õnneks käis arst suhteliselt varakult palatist läbi, küll aga pikemaks jutuajamiseks aega polnud kuna pidi uuele operatsioonile minema. Seega lubas lõuna paiku tulla ja lähemalt rääkida. Samal päeval pidin ka koju saama.

Vahepeal suutsin veel all R-kioskis käia, et nii endale kui palati kaaslasele midagi juua tuua, sest meie mõlema joogi varud olid otsas. No see lühike maa mida sinna ja tagasi käima pidin. See oli võrdväärne poolmaratoni jooksmisega, selle vahega, et poolmaratoni lõpus pole ma ka nii väsinud kui sel korral olin.
Lõuna jõudsin ka ilusti veel ära süüa enne kui lõplikult arst rääkima tuli ja mind haiglast välja kirjutas.
Palusin õde,et vahetaks veel enne minekut plaastrid ära. Kuid ta vist unustas mu ära, sest niipea mind kusagile ei kutsutud ja õde ise palatisse ka ei tulnud.
Kott oli pakitud ja ootasin vaid Härra kõnet kuna kohale jõuab. Kui juba minekul ja õdede toast möödumas olin tuli õde ja võttis käevangu: " Ma pidin ju plaastreid vahetama. EI lähe sa kusagile enne kui need vahetame!" JA nii ma siis läksin plaastreid vahetama. Jalanõud jätsin vastava ukse taha, et siis Härral hea näha kus ruumis viibin hetkel. Nii ka oli. Kui ükskord ruumist väljusin ootas Härra juba ukse taga.
Koju sõit võis alata. Samuti taastumine.




Kirjutamiseni K :)






teisipäev, 23. aprill 2019

SUUNTO SÜGIS/TALV- 2018/2019

Kas teate mõne asjaga on nii: "Et siis kirjutan kui tehtud on!" Nii ka selle postitusega. Ei oleks ju olnud tore lugeda iga SUUNTO jooksu kohta eraldi postitust, kui sisuliselt on kõik sarnased. Seega panen kõik jooksud ühte kokku ja saan ühe postituse.

Ühesõnaga, ei olnud ma ennem ühestki SUUNTO virtuaaljooksust osa võtnud. Varasemalt olin küll uurinud selle kohta, kuid see miski jäi puudu, et oleks tahtnud osa võtta. Sel korral oli teisiti. Mul oli oma aastane eesmärk nii öelda täitmata ja siis pidin kusagilt midagi juurde hakkama vaatama. Nii jäidki SUUNTO jooksud silma. Ei pidanud kaua mõtlemagi, kui otsustasin, et vähemalt aasta 2018 lõpuni registreerin end igale osavõistlusele. Ja hiljem ka ülejäänud hooajale.

Kuid mida virtuaaljooks endast kujutab ?

Virtuaaljooksus on täpselt samasugused distantsid nagu tavavõistluselgi-5km, 10km, 21,1km, 42,1km, kuid võid need läbida endale sobival ajal ja kohas. Aega võtad ja distantsi läbimist mõõdad oma GPSi toetava kellaga või telefonirakendusega (Endomondo, vms). Peale distantsi läbimist saadad ekraanitõmmise või lingi oma jooksu tulemusega võistluse korraldajatele, misjärel võistluse lõppedes saadetakse sulle e-mailiga diplom ja postiga medal.

Sügistalvised SUUNTO Virtuaaljooksud toimusid järgmistel kuupäevadel:

29.10-11.11 (2 nädalat)
19.11-25.11
3.12-9.12
19.12-01.01 (2 nädalat)
7.01-13.01
21.01-27.01
4.02-10.02
18.02-24.02
4.03-10.03
18.03-31.03 (2 nädalat)


Kõik virtuaaljooksud olid 1 NÄDALA PIKKUSED, välja arvatud hooaja esimene, viimane ning jõulunädala oma.

Esialgu tundus üsna arukas idee end nendele jooksudele kirja panna. Aga kui iga võistlusega ilm aina halvenes ja ilmad muutusid külmemaks ning tuulisemaks. Ja taga tipuks ka lund alla kühveldama hakkas, siis hakkasin üha enam kahetsema seda ettevõtmist.
Ilmad olid, mis nad olid aga tehtud sain kõik jooksud/kõnnid. Ei jäänud ühtegi tegemata. Alati oli pigem takistuseks see esimene " MA EI VIITSI, EI TAHA, EI JÕUA! " Kui sellest üle sain, riidesse ja juba väljagi, siis oli asi juba lihtsam.
Enamasti meenutas mu liikumine igiliikurit, sest üritasin suurema osa ajast libedaga püsti jääda samas püüdes teha mingeid jooksule sarnaseid liigutusi ilma, et end vigaseks kukuks... IF THAT MAKE SENSE!

Lõppkokkuvõttes olen siiski rahul, et osalesin, sest pole ühelgi talvel nii palju liikunud, kui sel talvel. Seega mingi kasu sellest ikka oli. Talviti olen justkui karu, kes istub oma pesas ja magab. Aga minu puhul kehtib pigem: " Otsib sooja kohta !" Mina ja talv ei käi kokku. Mkm kohe üldse mitte. Võin suvelgi villased sokid jalas ringi käia ilma, et jalad soojaks läheksid.

Terve hooaja vältel loositi välja ka erinevaid auhindu. Lootsin, et äkki õnnestub ka loosirattalt midagi omale näpata aga ei. Üks loosimine teise järel ja alati pidin pettuma, et ei jopanud. Seega tuli SUURE ÜLLATUSENA kui VIIMASES LOOSIS LOOSIRATAS ka mulle midagi välja keerutas.
Nimelt õnnestus mul saada omale Arthur Lydiard "JOOKSMINE KOGU ELUKS"!
Raamat minu maitse meelele... Kindlasti loen läbi.

Kohe kohe on ka uus jooksu hooaeg algamas ja saab veel aktiivsemalt liikuma hakata.






Kirjutamiseni K :)




pühapäev, 20. jaanuar 2019

AASTA 2019 LUBADUSTEST / EESMÄRGID

Lubadused, lubadused, lubadused! Üldiselt on uue aasta lubadused sama vett pidavad, kui Eesti ilmajaama poolt lubatud ilmateade. Ehk siis alguses on need lubadused aktuaalsed, kuid üsna peagi vajuvad unustusse või kukuvad suure kolinaga porri. Jah, iseasi mis lubadustega tegemist on.

Ausõna, mina ei tea, mis asjad need uusaasta lubadused veel on! Pole enesele veel selliseid elukaid ette kirjutanudki! Kas need on midagi sellist nagu seda on PÜHA LEHM? Või lausa midagi nii suurt nagu seda on Egiptuse püramiidid ? Ei ? NO mis elukad need siis on ? On mis nad on, kuid tundub, et olemas nad on !

Nagu juba eelnevast välja võib lugeda, et mingisuguseid lubadusi ma enesele aasta alguses ei lubanud! Lihtsalt sellepärast, et siis oleks need niikuinii sinna paika jäänudki. Nagu enamustel ikka juhtub. Ma ei taha olla see enamus. Tahan olla see inimene, kes enesele midagi ei luba, vaid teeb asju eksprompt ja täpselt siis kui tuju tuleb! Kõlaks justkui plaan! Aga ei. Asi on palju sujuvam ja lihtsam. Kuna ma ei lubanud enesele mingeid lubadusi, siis ei pea ma mingite lubaduste täitmise/ mitte täitmise pärast pabistama.

Uue aasta esimesel päeval otsustasin lihtsalt, et sellel aastal liigun rohkem. ROHKEM ? Nii mõnigi ahmiks õhku ja imestaks, kas ma siis juba ei liigu piisavalt. Tegelikkus on aga kurvem. Soojemal perioodil liigutan end tõesti rohkem, kuid mis puudutab neid KÜLMI, KOLEDAID JA PIMEDAID talve päevi, siis ma võiksin meenutada lausa potilille. Teate küll, toataim, mis vedeleb ühe koha peal ja liigub ühest kohast teise vaid juhul, kui keegi teda liigutab. See meenutaks justkui mind! Suur ja lodev potilill, mis vedeleb kusagil toa nurgas.

Esialgu tundus ulmeline idee  end iga päev välja liikuma saada, kuid nüüd selle lühikese ajaga on see juba lausa harjumuseks saanud. Kui ma just ei jookse, suusata siis lähen kõndima ja alla 5 km ei tule kõne allagi. Varasemalt pole ma üldse külma perioodil väljas nii palju ringi liikunud kui Jaanuari esimeses pooles. Teine pool sinna otsa ja saaksin kokku ühe kuuga, eelmise talve hooaja liikumisminutid ?
Motivatsiooni annab liikumiseks juurde ka SUUNTO virtuaaljooksude sari, kuhu ma end ilusasti terveks hooajaks registreerisin. Nii saan isegi jooksu sussi tihedamini jalga, kui ma seda muidu teeks. Külm ja mina ei sobi kokku. See on umbes sama, kui süüa heeringat vahukoorega!

   
Ka EESMÄRKE algavaks hoojaks pole ma enesele teab kui suurelt seadnud.
Esialgu ilutseb eesmärkide jaoks mõeldud leheküljel vaid üks eesmärk! Ainult üks ja selleks on JOOSTA POOLMARATON ALLA KAHE TUNNI!
Ei ole vist eriti keeruline eesmärk. Kindlasti suudan seda. Vähemalt ma tahan uskuda, et ma suudan seda.

Üldse uue hooaja võistluste planeerimisega olen seni kitsi olnud. Eelmisel hooajal oli mul selleks ajaks juba terve hunniks võistlusi registreeritud ja huvipakkuvad jooksud välja kirjutatud. Aga uueks hooajaks olen registreerinud vaid ÜHELE JOOKSULE ja huvipakkuvaid pole veel mitte ühtegi paberile jõudnud.
Eks seda ka lihtsal põhjusel. Ma lihtsalt ei tea millistel võistlustel ma tahaks sel hooajal osaleda. Millised pakuvad rohkem pinget. Kas võtta sel hooajal peamiselt poolmaratonid ja rihtida selliseid võistlusi, kus ennem osalenud pole. Või joosta vanadel tuttavatel radadel? Või teha kõike nii öelda käigu pealt. Kui miski jooks huvi pakub, registreerida ja lihtsalt joosta.

Oleks justkui sihipäratu kulgemise plaan. Kuid õnneks veel on aega mõelda, mis suunal oma plaane/mõtteid edasi mõlgutada ja siis kuidas tegutseda.







Kirjutamiseni K :)