kolmapäev, 11. juuli 2018

37. JOOKS ÜMBER PÜHAJÄRVE 2018

Nonii, nüüd võin end järjekordselt kiruda või vanduda. Puhtalt sellepärast, et Pühajärve jooks on üks nendest jooksudest mille olen lubanud "EI IIAL ENAM" jooksude hulka lisada! Aga üllatus, üllatus. Leidsin ka sel aastal end stardist.
Vot ei tea kas mulle meeldib end nimelt piinata või mis asi see on, et ikka ja jälle leian end sellistelt radadelt, mida enam elus ees kordagi läbida ei tahaks! Tegemist on siiski Otepää kuppelmaastikuga ehk siis hunnikutes tõuse ja teist sama paju languseid.

Hommikul olin täiega optimistlik ja olin hea jooksuilma eest tänulik. Lauspilvisus, veidike tuult ja 14-16 kraadi sooja. PEEEEERFECT. Valisin jooksuriided välja ja panin selga. Olin sel korral meeleolus, et panen kohe jooksu riided selga. Ja vahetus riided võtan kaasa. Vahest võib.

Olin eelnevalt sõbrannaga kokku leppinud, et saame Elvas kokku ja seal istub tema meie autosse ümber. Seltsis segasem, eriti kui VEEL SEGASEMAD ühte autosse kokku panna.
Olime varakult liikvelt, kuna varasema kogemuse põhjal teadsin, et hiljem on keeruline head kohta või ültse kohta parkimiseks leida.  Seega jõudsime varakult kohale, kuid enne meid oli juba päris suur hulk rahvast kohal.

Kohale jõudes võtsime oma stardinumbrid välja ning suundusime tagasi auto juurde. Natuke hiljem liikusime võistluskeskusesse tagasi ja võtsime kohad sisse majaesisel rõdul.
Teadsin, et ka Cris pidi jooksma tulema. Temal see esimene kord sellel rajal joosta, minul aga juba kolmas kord. Hiljem ta liitus meie seltskonnaga.

Mida lähemale stardi aeg jõudis seda väiksemaks mu optimism jooksmiseks jäi. Heast jooksuilmast, millele ma hommikul NII TÄNULIK OLIN ei olnud enam midagi järel. Päike siras kõrgel taevas ilma ühegi pilvetupsuta, tuult oli minimaalselt, kui ültse ja sooja kraade oli juba mõnusad 25 kraadi. See oli hetk, kui oleksin võinud PEAGA VASTU PUUD JOOSTA, sest olin ju hommikul oma riietusega ikka täiega pilves ilmaga arvestanud.
Mis võiks olla jaheda pilves ilma riietus ? MUST!!!! JAH JUST, PANIN KÕIK MUSTA TOONI RIIDE ESEMED!  HALLELUUJA normaalsusele. Oleksin võinud ju mingi heledama versiooni leiutada selga aga ei... IKKA MUSTA OLI VAJA! No KURAT küll, millal sa ÕPID!
Ja nagu kõigest sellest VEEL VÄHE OLEKS, siis jätsin ka peakatte koju, mis oleks suutnud natukenegi mu päeva päästa. Päike paistis lagi pähe. Pähe, mis on samuti MUSTA VÄRVI !

Mingi aeg märkasin veel ühte tuttavat ja juba mõni hetk hiljem istus ka tema meie seltskonda. Enam polnud stardini palju aega. Kui nägime, et inimesed hakkasid stardikoridori kogunema, siis liikusime isegi sinna.
Soovisime kiirelt veel üksteisele edu ja võiski jooks alata.

Esimene kilomeeter on seal alati väga kitsas ja aeglane ning peab väga ettevaatlik olema, et ei kukuks. Esimene tõus tuleb üsna kohe ja peale seda ka teine ja kolmas ja neljas... ühesõnaga terve 10 km koosneb tõusudest ja langustest ning mõnest meetrist sirgest maast. Päikese käes oli kuum, väga kuum. Võtsin tõusud aeglasemalt ja väikeste sammudega. Ei tahtnud esimese aasta viga korrata ja kohe end kinni joosta. Viis kilomeetrit läksid nii ruttu, et ei saanud arugi, kui juba olin vahefinishi joone ületanud. Edasi ei läinud ültse kergemaks. Pigem raskemaks. Mõni tõus oli ikka korralik haamertõus. Paar tõusu pidin siis võtma kõndides , sest enam ei jõudnud jooksuga minna. Päike ja kuumus olid teinud oma töö. Jalg muutus raskemaks. Väsimus hakkas võimust võtma.

Enda üllatuseks suutsin sel korral peaaegu kogu raja joostes läbida. Mäletan, et aastal 2016 kõndisin palju ja 2017 kõndisin kogu raja, kuna sel ajal ma ei tohtinud joosta! Seega olen sellel rajal mingi arengu läbi teinud.
Finishit nähes oli mul hea meel, kuid enam kiirendada ei jõudnud. Medal kaelas ja õnnelik. Teeniduspunktis anti veel pudel vett, pudel kasemahla Kaske Kaske ja pisike jogurti jook. Täispakett korralikuks vedeliku normi taastamiseks.

   
Medal oli sel aastal ikka eriti uhke. Üks omanäolisemaid, mis kaunistab nüüd ka minu medali seina!
   


Üldises plaanis võiks järeldada, et mida rohkem sa ühte ja sama rasket rada jooksed seda paremaks selle jooksmises muutud. Vähemalt enda koha pealt võin seda vist juba natuke öelda. Iga aastaga paremaks. Ilmselt tuleb seni joosta, kui kõik tõusud saab joostes alistatud ning siis tuleb hakata aega parandama. Kõike korraga ei saa!

Olgugi, et kolmandat korda sama rada joosta, kuid meeleolu on iga kord erinev ja lõpuemotsioonid sama moodi. Need on alati erinevad !





Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 10. juuli 2018

VIHMAS JA ÄIKESES ehk VÕIDUPÜHA MARATONI E-MARATON 2018

Selle jooksu panin juba varakult omale kalendrisse kirja. Just sellepärast, et sain selle ära joosta just seal, kus ma tahtsin ja just sel kellaajal, mis mulle kõige paremini sobis. Ühtlasi tundus ka põnev vahelduseks üks teistemoodi jooks teha.  

Mingil aja hetkel sain ka sõbranna sinnamaani, et ka tema registreeris end sellele jooksule. Tegelikult registreeris ta kõvasti enne mind ära. Natuke aega enne jooksu arutasime, et kus me siis jookseme/kõnnime. Otseselt mingit kindlat plaani paika ei pannud. Mänguruumi pidi ka jätma.

Jooksule eelnev päev oli üsna vilets ja oli arvata, et ka jooksu päev ei tõota väga head ilma.Hommikul sai juba selgeks, et vihmane saab olema. Vahelduva eduga muudkui sadas, ei sadanud. Ja nii terve päeva. Õhtul, selleks ajaks kui pidin sõbranna juurde minema enam ei sadanud. Õnneks. Lootust oli, et saab ehk kuiva jalaga selle poolmaratoni siis läbitud.
Sõbranna jõudis suhteliselt samal ajal koju kui mina tema juurde. Vahetas kiirelt riided ja juba olimegi mineku valmis. Olime vaevalt toast välja saanud kui hakkas juba tibutama. Hästi läheb vist.
Kuna olime nõuks võtnud kõndida see 21,1 km siis võtsime ka vihmavarjud kaasa.
Ma ei tundnud, et tahaks sel korral joosta. Seega nii kuidas mõeldud nii ka tehtud.
Ajavõtu jaoks kell käima, kindluse mõttes ka endomundo. Topelt ei kärise.

Ja hakkasime kõndimisega pihta. Kindlat ringi ei olnud. Lihtsalt kulgesime. Jutustasime ja lootsime ilma paranemisele. Mingi aeg jäi sadu järgi ja sai tempokamalt liikuda. Kui olime oma 6-8 km läbinud siis hakkas uuesti sadama. Ja nagu sellest veel vähe oleks hakkas ka müristama ja välku sähvima. Kujutasin juba vaimusilmas ette kuidas välk meie vihmavarjukesi tabab ja meie nende all söestume. Õnneks see välgu sähvimine kadus ruttu ära, kuid kõmistas veel pikalt järgi. Kergest vihmast sai vahepeal juba paduvihm. Hea, et ültse midagi nägi ja vihmavari veel seda vett vastu suutis võtta.





Jalad oli läbi märjad. Sama hästi oleks võinud palja jalu käia. Sest tossudest polnud absoluutselt kasu või noh kui siis ainult selle poolest, et kivikesed ei olnud kohe kanda torkimas. Vett nad kinni ei hoia.
Selleks oli meil juba täiesti ükskõik kuhu astume, sest jalad olid juba nii kui nii märjad. Ja vihmavarjuga ei saanud nii tempokalt edasi ka liikuda kui oleksime tahtnud.

Kohati tekkis tunne, et aitab küll. Mina seda pulli lõpuni kaasa ei tee. Kui me poleks kahekesi kõndima läinud siis üksinda ma oleks kindlasti loobunud. Kahekesi oli kuidagi kergem liguneda.
10nda kilomeetri täitumisel olid juba jalad niipalju märjad, et püksid olid ka põlvini märjad. Paduvihm peksis maapinnalt nii tugevasti tagasi, et pritsis püksid ka märjaks. Dressipluusil oli üks käis poolest saati märg. Õnneks oli soe õhtu ja märjast olekust hoolimata meil külm ei olnud.

15ndal kilomeetril hakkasime unistama tassikesest kuumast teest. Siis oli küll juba sellest märjast olekust ja vihmasajust siiralt kopp ees.
Mingil hetkel avastasin, et mul endomundo ei tööta. Oli end jälle ise kinni pannud. Selle järgi juba enne 5ndat kilomeetrit. Siis oli küll siiralt hea meel, et kell ka käib, sest muidu poleks ma oma näitu kätte saanudki. Siis oleks ma küll päris PISSED OFF olnud. Ja see ei oleks olnud meeldiv vaatepilt.

Vahetult enne lõppu lubasime veel endale, et kui kumbki meist peaks veel sellise idee peale tulema, et lähme kõnnime nüüd poolmaratoni, see saab VISPLIGA NEERU! Sest sellist hullust ei taha ma tükil ajal enam ette võtta. Poolmaratoni võin joosta aga mitte kõndida. Joosta on kuidagi kordades kergem kui kõndida. Aga medal oli see eest ilus, mille nimel see vaev end ära tasus.






Kirjutamiseni K :)

esmaspäev, 25. juuni 2018

28. Jüri Lossmanni mälestusjooks 2018

16.ndal Juunil toimus järjekordne Jüri Lossmanni mälestusjooks. Sellel rajal on võimalus näha korraga vanalinna, parke, Ugalat, Viljandi järve, randa ning lõpuks kogeda, mis tunne on üles joosta Trepimäest. Jah just, JOOSTA ÜLES TREPIMÄEST!
Olin ka otsusanud taas kord rajale minna. Järjekorras juba kolmas aasta. Juba esimesel aastal lubasin endale peale neid treppe, et EI IIAL enam, kuid miski tõmbab mind sellele jooksule tagasi. See jooks on kuidagi nii oma ja nii kodune, et kui selle vahele jätan, siis on küll midagi väga valesti.

Rada ise on vaid 6,5 kilomeetrit pikk aga sellest piisab, et sinna sisse mahuks linna tänavaid, väiksemaid ja suuremaid tõuse, metsa vahelisi radu ja kardetud TREPIMÄE TREPID. See on rada kus vale tempoga alustades, võid end maa põhja vanduda. Sel rajal on iseloomu rohkem kui ühel rajal olla võib.


Jooksu start anti õhtul 20:00. Päeval oli meeletult umbne, kuid pilvine. Olin panustanud sellele, et õhtune aeg ja siis on kindlasti juba jahedam.
Nagu tavaks saanud, siis läksime Härraga varem kohale, sest siis on kindel, et kuhugile autot parkida on. Kohale jõudes võtsin oma stardinumbri välja. Sel korral ei olnud kiip numbri küljes vaid anti spetsiaalne jalavõru, kuhu külge oli siis kiip kinnitatud.

Füüsiliselt olin küll kohal aga vaimselt ei olnud ma selleks jooksuks kohe ültse valmis. Olin otsustanud, et lähen rajale kulgema. Mitte mingisugust suurt pingutust ma hea aja jaoks tegema ei hakka, sest väljas oli endiselt MEGA UMBNE ning tuult polnud ka grammi võrtki. Mis omakorda tähendas seda, et üsna tõenäoliselt hakkab suhteliselt kohe ka palav kui saad jooksma hakata.

Enne starti sain veel Viigi´ga kokku. Jutustasime veidike, kuniks stardikoridoris kohad sisse võtsime. Juba stardikoridoris tundsin, et on palav.
Stardipauk... ja juba olingi rajale minemas. Võtsin sujuvalt kuid vaikselt. Aga üsna pea sain aru, et sellest tuleb üks korralik ja piinarikas jooks. Olgugi, et lühike, kuid piinarikas sellegi poolest.
Kui rada keeras munakivi teele, siis palusin munakivi jumalaid, et need mu pahkluud terveks jätaks. Läks õnneks. Iga pööre, iga tõus või langus... kõik olid sellised nagu ma oleks esimest korda rajal. Mitte üks ei tundunud tuttavana, kuniks jõudsin esimese suurema tõusuni. Seda tõusu ma ei mäletanud, kuid kui jõudsin reaalsusesse tagasi, siis meenus mis tõus peale seda tõusu tuleb.

Olin väsinud, kuri ja hingetu. Õhku polnud mida hingata. Nina tõmbas ka end 3nda km lõpuks kinni nii et polnud ka millega hingata enam. Nii tahtsin selle jooksu lihtsalt katkestada. Kaks kätt ülesse tõsta ja loobuda. Aga ei ma ei loobunud. Rühkisin vaikselt, kuid järjekindlalt edasi. Teadsin, et siit eelmise aasta ajast paremat aega ei tule. Tuleb mis tuleb, peaasi et omal jalal finishisse jõuan.

Viimase sirge peal oli mõnus. Veidike tuult, pikk sirge ja sai isegi enam vähem hingamise korda. Aga siis... siis tuli TREPIMÄGI. Üks, kaks, kolm... aste astme järel. Siis oli kõik. Enam ei jõudnud edasi minna. Ei jõudnud hingata. Hakkasin ventileerima. Ventileerisin üle. Õhku polnud. Ahmisisn õhku. Tundsin, kuidas pea ringi käib. Võtsin üli aeglaselt. Härra kõrvalt toetavalt ergutas. Lõpp juba paistis. Aste astme kaupa. Keegi veel hüüdis:" Enam pole palju minna, kohe läheb kergemaks!"
Ainus mida suutsin selle peale kosta... "AINUS, MIS TULEB ON SURM !"

Ja juba järgmine hetk olin treppidest võitu saanud ja sörkisin finishi suunas.
Juhuuu ära tegin. Jah tegin, kuid mis hinnaga. Hing niidiga kaelas. Natuke istumist tegi head. Hingamine oli jälle nii nagu vaja ja tundus nagu poleks ennem midagi olnudki. EI tea mis värk selle nina ja hingamisega on. Nina justkui vajuks jooksmise ajal kinni ja siis ei pääse piisavas koguses õhku sisse.

Hoolimata raskustest rajal ja suurest palavusest, suutsin siiski oma eelmise aasta aega 2 minuti võrra parandada. Asi seegi. Iga minuti võrra parandatud aeg on areng paremuse suunas.
Võin käsi südamel öelda, et see on üks raskemaid radu mida kunagi läbinud olen.





Kirjutamiseni K :)

neljapäev, 14. juuni 2018

NARVA ENERGIAJOOKS 21,1 km + 6 km 2018

Narva energiajooksu päev hakkas üsna varakult pihta, sest kell 5 hommikul oli juba äratus. Seda sellepärast, et 7st väljus eribuss Tartust Narva, kuhu olin nii endale, kui sõbrannale kohad broneerinud. Pidin ju jõudma hommikust süüa, koti üle vaatama ja ennast valmis panema ning siis juba sõbrannale järgi minema. Kodust väljusime 5.45, et jääks natuke ajavaru ka. Pidin 6.15 sõbranna juures olema aga jõudsime natuke varem, sest ei teadnud täpselt kaua me seda maad sõidame. Kui sõbranna peale võetud, võis Tartusse sõita. Jõudsime natuke varem aga õnneks ei pidanud kaua ootama, kui meie buss ette sõitis ja sai bussi minna. Me sõbrannaga ronisime bussi ja härra sõitis tagasi koju. Olime otsustanud sisse võtta kohad bussi kõige esimeses reas, et oleks hea vaade teele ja poleks palju trügimist kottidega taha.

Bussisõit oli hirmus pikk ja tüütu, kuid kuna buss oli mugav siis istuda oli vähemalt mõnus ja tagumine pool ei hakanud istumisest valutama. Kuigi kohale jõudes olid kondid nii kanged, et lausa lust oli lõpuks end jälle liigutada. Võtsin oma koti kaenlasse ja läksime kohe võistluskeskusesse stardimaterjale välja võtma. 21,1 km järjekord oli nii pikk, et saba ulatus lava ette, mis oli keskusesse ülesse pandud. Kui olin oma ootamisega sinnamaani jõudnud, et minu kord oli käega katsuda, siis avastasin et numbreid väljastatakse numbri alusel, mitte nime. Tegelikult ma teadsin seda eelnevalt ka juba aga kuidagi läks nagu mööda minust. Siis olin suht WHAT THE HELL, I DON´T KNOW MY BIB NUMBER! PANIC PANIC PANIC... tormasin sõbranna juurde ise õhku ahmides, sest kui ma kodulehel numbreid vaatasin, siis seal ei näidanud ja siis selgus, et tema oli vastava sisuga meili saanud kus oli tema number kirjas. Ja siis olin mina ! MA POLNUD ÜHTEGI MEILI  SAANUD, KUS OLEKS MU STARDINUMBER KIRJAS. Aga õnneks sõbranna sai mu nurmbri netist kätte, sest siis olid numbrid ka netti ülesse pandud ja võisin uuesi kilomeetri pikkusesse järjekorda ootama asuda. Õnneks kulges järjekord kiirelt ja sain ruttu oma numbri kätte!

Kogu võistluskeskus asus liiva pinnasel, mis omakorda tähendas seda, et kui ma ükskord riideid vahetama jõudsin, siis olid mu jalanõud juba liiva täis. Ka riietustelk oli liivasel pinnal. Väga väga halb. Jalgu pidi hoidma tossudes või siis üks jalg enne süsteemiga. Kõigepealt sokk, siis püksisäär, toss otsa ning sama asi teise jalaga. Kuniks püksid korralikult jalga sai tõmmata. Õnneks telgis polnud veel palju rahvast, sai rahulikult riideid vahetada. 
Telgis trehvasin Kristina´ga kokku. Sealt edasi pidime koos kulgema, kuid kaotasin ta pakihoius kohe silmis.

Pool tundi enne starti sõin SIS koffeiiniga energiabatooni, et rajale lisaenergiaga minna. Ennem kui arugi sain võis stardikoridori ootama minna. Kuna ma eemalt nägin, et Kristina oli juba stardikoridoris ootamas. Suundusin kohe tema juurde ning lubasin siis sõbrannal oma tuttavad ülesse otsida, et saab seni aega veeta, kuniks ma rajal olen.

Esmane pettumus tabas kohe stardikoridori astudes. See asus tõusu peal. Ma teadsin, et kui ma oleks pidanud tõusu jalamilt startima, siis oleks väga raske minek olnud aga kuna ma suutsin end suhteliselt esimesse otsa sättida Kristinaga koos, siis oli tõusu osa suhteliselt lühike, mida alguses läbima pidin.
3,2,1 ja kõlaski start. Soovisime Kristinaga üksteisele edu ja ennem kui arugi sain oli ta mu vaateväljast kadunud. Püüdsin ise rahulikult võtta, et kogu jõuvaru esimeses otsas ära ei kulutaks.
Kõik sujus ilusti... sinnamaani, kuniks Kreenholmi jõudsin. Siis tundsin, et läks raskeks. Õhku justkui ei olnud mida sisse hingata või see õhk ei jõudnud sinna kuhu vaja. Pingutasin mis ma pingutasin aga pidin seisma jääma ja rohtu võtma, et asja vähekenegi leevendada.
Ilmselt oli asi Kreenholmi tolmus, sest seda tolmu oli paksult õhku keerutatud ja tundsin mingit spetsiifilist lõhna kohe kui Kreenholmi sisse keerasin. Ma ei tea kas olin ainus, kes seda tundis või oli keegi veel.

Kui olin veid toibunud suurest õhu vaegusest püüdsin edasi joosta. Alguses veidi aeglasemalt ja siis vaikselt tempot tõstes. Kui Lõpuks Kreenholmist välja sain, siis oli lausa lust edasi joosta. Kilomeetrid muudkui möödusid ja enne kui arugi sain olin jõudnud punkti, kus jooksjad hakkasid vastu tulema, teadsin juba siis, et veidi maad veel ja jõuan ka sellele kaua kardetud pikale sirgele. Kahjuks polnud kuidagi võimalik sellest sirgest eemale viilida. Kuid asja tegi veel nutusemaks pidev vastutuul. Kedagi ei olnud tuule tõkkeks ees ja pidin oma energiavarud tuulele andma. Ei jõudnud kuidagi ära oodata tagasipööret, peale mida oleks tuul tagant.

Kilomeetrid möödusid endiselt lennates, kuniks jõudis kätte 19nes kilomeeter. Siis tekkis tõsine jõuetus. Tunne, et olin endast kõik rajale jätnud. Jalad olid justkui betooni sisse valatud. Neid oli nii raske liigutada. Aga ma ei andnud alla. Liikusin vaikselt ja järjekindlalt edasi... kuniks nägin kaugustes paistmas finishit. Sel hetkel ei teagi, mis ime väel ma leidsin endas selle energia edasi minekuks aga see oli VÕIMAS, millises tempos ma finishini liikusin. Hiljem kella näite vaadates tuli viimase kilomeetri ajaks 4:57... OMG...ma ei uskunud oma silma. PÄRISELT VÕI? Jah see oli päriselt. Hoolimata suurest tuulest, päikesest ja 20st kilomeetrist pigistasin viimasel kilomeetril välja kilomeetri aja alla viie minuti!

MA TEGIN SEDA! Ma jooksin oma uue isikliku aja poolmaratonis ajaga 2:06:00. See oli teine WOW moment. Olin kiirem oma seni paremast ajast 2:18:47. See tähendab lausa 12 minutit ja 47 sekundit aja parandust! Võisin rahul olla. Rohkem kui rahul. Võisin enda üle uhke olla. Hoolimata raskustest rajal, sain hakkama!

                                      


Kuna bussi väjumiseni jäi veel 2 tundi aega, siis tegin kohapeal kiire registreerimise ja registreerisin end ka 6 kilomeetrisele distantsile. Kuna sõbranna läks kõndima, siis otsustasin ka kõndida. Ja arvestades, et olin enamus oma energiast jätnud eelmisele rajale maha, siis poleks olnud mõeldav, et ma ka 6 kilomeetrit jooksen. Jalad olid liiga väsinud. Tankisin kiirelt bussis ühe banaani sisse ja võis oodata uuesti starti.
Kui ära stardikoridori sai, siis hakkas mul külm, sest tuul puhus sellise nurga pealt. Olin ju eelmisest jooksust veel täitsa märg. Aga lootsin, et kui start antakse hakkab koheselt soe, sest liikudes ei ole ju külm. Õnneks nii ka oli. Koheselt tuli soe kontidesse tagasi. Ausalt, ei saanudki aru kuna start anti, ühtäkki hakkasid inimesed liikuma ja mina ühes nendega. Esimese kilomeetri lõpuks oli mul tahtmine KUUL PÄHE LASTA, sest OLI SEDA NÜÜD VAJA... OLI NII VÄGA SELLELE DISTANTSILE RONIDA. Olgugi, et lühike AGA OLI VAJA! Tegelikult ei olnud küll vaja, ma ei tahtnud niisama 2 tundi ka lihtsalt istuda. Teades, et ees ootas veel pea kolme tunnine bussisõit. Aga õnneks läks see "KUUL PÄHE" tunne üle ja jalad ei olnud ka enam nii töntsid all. Sai üsna reipal sammul edasi astutud. Ütlesin küll vahepeal sõbrannale, et kui soovib võib kiiremini ees ära minna aga liikusime kuni lõpuni samas tempost. Finishisirgel tegime korraliku spurdi ja jooksime võidu üle finishi joone.

Olin piisavalt tubli ja omamoodi segane, et mõlemad distantsid ette võtsin. Aga olin nüüd täiesti tühjaks tõmmatud. Ainus millest suutsin mõelda oli toit.
Bussis tõmbasin kiirelt kuiva puhta särki selga ja kookisin kotist toidukarbid välja. Sõin söögi ära ja mu magu/kõht hakkas valutama. Lootsin, et läheb üle, kuid valu läks vahepeal lausa väljakannatamatuks. Siis jäi nagu järgi ja siis valutas edasi. 3 tundi bussisõitu oli meeletu agoonia. Mugavat asendit oli võimatu leida. Peas ketras vaid mõte: " Peaasi, et vetsu pole vaja!"
Koju jõudsin 20.30 paiku ja mu magu/kõht valutas endiselt. Kuid kuna mu kõht oli jälle tühi, siis otsustasin veid sooja sööki süüa, kuid see oli halb valik, sest valu tuli taas tagasi.
Ei teagi kas mu magu ei kannata spordijooki või spordijooki/vett segamini, või siis külma/jahedat vett, sest see ei ole esimene kord peale jooksu, kui mul valu maos/kõhus tekib.
Ehk kunagi suudan , selle välja mõelda, või siis katseeksitusmeetodil selle endale selgeks teha.
Samas pakuti ka varianti, et kuna ma pikal distantsil pingutasin päris kõvasti hea aja nimel, siis võis see olla ka pingutusest.
Oli mis oli. Nüüdseks on kõik jälle korras ja loodan, et järgmist korda kõhuhäda enam kimbutama ei tule.


                 



Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 29. mai 2018

RAPLA SELVERI SUURJOOKS 2018

Hommikul aknast välja vaadates oli selge, et ilm tuleb taaskord soe, liigagi soe. Esialgne plaan oli Rapla poole teele asuda 9 paiku, kuid hommikul mõtlesime ümber ja otsustasime et 8.30 sobib palju paremini. Jääb väike eksimis ruum ka nii igaks juhuks.
Pakkisin vaja minevad asjad kotti, kiire söök ja võiski teele asuda.
Raplasse kohale jõudsime 10.30 paiku. Parkisime auto ja läksime Härraga võistluskeskusesse, et välja võtta minu stardimaterjalid.

Koheselt trehvasime Mariséga kokku. Tegelikult olin ma juba nii omas mullis, et esialgu ei pannudki teda tähele, kuniks Härra juhtis tähelepanu! Vahetasime kiirelt paar sõna ja liikusin sekretariaati.
Lisaks pidin veel Tallinna maratoni telgist läbi käima.
Kui stardimaterjalid käes, suundusime tagasi auto juurde, et jooksusussid jalga panna ja seejärel Viigi ülesse otsida. Olime eelmisel päeval kokku leppinud, et seal näeme.
Auto juures trehvasime Marisega uuesti kokku ja kui olime end jooksu valmis sättinud, liikusime võistluskeskusesse tagasi. Tee peal leidsime ka Viigi ülesse ning ühes temaga Kristina.
Väga vahva üllatus oli ka teda üle tüki aja näha.

Võistluskeskuses tegime veel mõned ühispildid, kohustusliku vetsu peatuse ja seejärel soojendus ringile. Lahtijooks, venitused ja võiski juba stardikoridori poole liikuda. Kiirelt veel enne mütsid ja pea märjaks, et mingitki jahutust saada, selle kõrvetava päikese eest!


       
Viigi, Mina, Kristina, Maris

Stardikoridoris sai kõigile veel edu soovitud ning juba kõlaski stardipauk!
Mul kõlasid veel Härra sõnad kõrvus: " Pane kuis jõuad!"

Esimene kilomeeter kadus justkui lenneldes. Kuid tundsin kuidas jalad eelmise päeva maastikul seiklemisest veel väsinud on.
Kuid see tunne kadus õnneks suht ruttu jalgadest ära ja võis julgelt edasi joosta.
Teise kilomeetri silt tuli liiga ruttu... kahtlustan, et see oli 5 kilomeetri jooksjate silt, aga meie silti ma ei näinudki. Järgmine oli juba 3 km silt.
Igatahes, mingi hetk tuli paar väiksemat tõusu. Ja ma ei olnud nendest absoluutselt VAIMUSTUSES!
Eelmise päeva tõusudest oli veel valus maik suus ! Aga ma püüdsin, ma tõesti püüdsin nende tõusudega hakkama saada, kuid siiski pidin ühele hetkeks natuke alla vanduma ja korraks seisma jääma. Kogusin end veidi ja rühkisin edasi minna. Kella vaadates sain aru, et mingit rekord aega ma siit küll välja ei jookse. Eks südames veidi kripeldas aga midagi polnud teha.

Mingil aja hetkel trehvas tuttav neiu tagantpoolt tulema, kui ma taaskord hetkeks pidin hinge tõmbama. Kuumus ei andnud armu ja tundub, et ma väga ei kannata ka sellises kuumas jooksmist! Väga hea, et ta mulle järgi jõudis, sest jäime koos jooksma. Ma küll ütlesin talle, et mingu edasi, ei pea minu tempos jooksma.
Endal kuidagi paha tunne, kui keegi oma "Heast ajast " minu pärast loobub. Aga ta oli otsustanud vist kindlalt minu seltskonda jääda ja nii me siis kulgesime.

Esimene joogipunkt tuli suhteliselt ruttu ja plaan oli 1 tops spordijooki sisse ja tops vett pähe. Võtsin spordijoogi ja vee... jõin sprodijoogi ära ja võtsin lonksu vett ! JÄKK, PTUI , ÖÄKK... see oli rõve! Täpselt nagu oleks kanalisatsioonist vett rüübanud. Sülitasin veel niipalju välja kui jõudsin. Käisin kastmiskohast läbi ja tiksusime edasi.

Edasi tuli pikk lõputu sirge, kõrvetav päike ja meeletu vastutuul. Kilomeetrid hakkasd justkui venima. Kohati liigagi palju. Kuid kella järgi siiski mitte, kuid see pikk sirge tekitas selle venimise tunde.
8.nda kilomeetri silti nähes oli juba suur kergendus, sest teadsin, et enam pole palju minna. Endiselt korrutasin tuttavale, et võib ees kiiremini ära minna, kuid ta ei teinud seda. Enne lõppu oli mingisugune lõik pehmet kruusa kattega teed, kuniks jälle asfalt kattega tee tuli. Vaatasin viimast korda kella ja pigistasin viimased jõuvarud endast välja. Ja ma läksin, läksin nii kiiresti kui suutsin finishi poole.

Tehtud.. ajaga 1:00:25. Ma ei uskunud oma silmi. Olin kindel, et aeg tuleb kõvasti üle tunni. Ma olin rahul. Uuest isiklikust rekordist jäid napid 3 minutit puudu, kuid ma ei nukrutse. Küll tuleb ka see aeg, kui uus isiklik tuleb. Tuleb olla õnnelik selle aja üle, mis antud hetkel kellal ette vaatas!

Rapla rada on tõesti selline, kus võid vabalt panna. Alguses paar tõusu on aga need on kergesti läbitavad ja ei midagi rasket. Edasi on vaid üks pikk sirge. Lausa lust on sellisel rajal joosta. Selle jooksu võib küll järgmise aasta MUST RUN listi lisada!




Kirjutamiseni K :)


esmaspäev, 28. mai 2018

VAPRAMÄE JOOKS- ELVA METSAJOOKSUD 2018

Vapramäe jooks kuulub Elva metsajooksude sarja ja on selle sarja II jooks. I jooks oli Elva mägedejooks. Millest sai ka osa võetud. Peale seda jooksu ei osanud arvata, et ka teise jooksu rada nii raske on. Kuigi jah, jooksu nimi on juba selline, et sees on sõna " MÄGI" ehk võib ennustada tõuse ja palju muud mida üks raske rada pakkuda võib.

 Eelnevalt stardiprotokolli uurides avastasin, et Viigi´l on ka plaan sellele jooksule tulla. Mul endal plaan oli, kuid olin veel täitsa registreerimata. Viigi tuletas aga meelde, et registreerimine on järgmise päeva lõunani veel avatud, mille peale registreerisin end kohe jooksule ära. Vähemalt oli nüüd kindel, et olen nimekirjas ja võin jooksma minna.

Laupäeva hommikul oli aega pikemalt magamiseks, sest jooksu start anti alles 14:00 ajal. Aga see tähendas ühtlasi ka seda, et väljas on kõige kuumem aeg. Ei tahtnud kuidagi selle peale mõelda.
Kauem magamisest ei tulnud aga midagi välja. Olin varakult juba üleval. Kuna päris mitu asja tahtsid tegemist, siis sain need enne minekule sättimist ära teha. Õnneks pole Elva minust väga kaugel. Üks 15-20 minutit sõitu ja olengi kohal.

Plaan oligi veidi varem kohale minna, et kindlustada omale parkimiskoht. Kodust hakkasin liikuma 12:00 paiku. Kohale jõudes kirjutasin Viigi´le, et mina olen kohal ja ootan teda parklas. Aga enne jõudsin veel oma stardimaterjalid välja võtta. Lastejooks ja noortejooks olid veidi varasema stardiajaga ja need toimusid enne põhistarti ära. Rahvas hakkas vaikselt kohale tulema, kellel oli plaan seda rasket rada läbida.

Hiljem vaatasime koos natuke ringi, uudistasime, kust rada kulgeb ja kuhu poole start antakse. Mõtlesime, mis me mõtlesime aga üldiselt seda me ei suutnudki välja mõelda. Kui aga stardi aeg lähemale hakkas jõudma, siis mikrofoniga mees tegi teatavaks, et rajal on kaks VÄGA JÄRSKU TÕUSU. Olin enam kui kindel, et sinna ma SUREN! Mõte, et see rada on ehk kergem kui oli Mägede jooksu rada kadus ruttu unustusse. Siis selgus, et üks tõus pidi olema veel selline, et kui sa arvad, et tõus on läbi, siis tegelikult läheb tõus hoopis veel järsemaks. "NO TÕESTI!" Hakkasin aru saama, kuhu kurat ma end nüüd jälle mässinud olen ! JÄLLE! JÄRJEKORDSELT!  Need rasked rajad justkui kleebiks end mulle külge ja nõiuks ära, sest ma ikka ja jälle leian mõne sellise kuhu konkreetselt surema minna. Sest seda kulgemist ei saa enam jooksmiseks nimetada.

Püüdsin olla hetkes ja mitte liiga palju ette mõelda. Olin kindel, et raudselt onu teeb praegu veidi nalja ja tegelikult on rada üsna lihtne ja kergesti läbitav.
10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 ... START... ja võis rajale minna. Püüdsin Viigil sabas püsida. Püsisingi üsna tükk aega, kuid siis jäin maha... ma ei jõudnud, kohe üldse ei jõudnud edasi minna. Tõusud olid kohe alguses olemas ja need tabasid mind kui piksenool puud! Võtsin tempot alla ja kulgesin aeglaselt edasi. Tõus, tõus, langus, langus, tõus, langus... sirge kuid puu juuri täis lõik. Ja nii terve rada. Ühe koha peal suutsin mingisuguse suure juurika taha komistada... kergelt alla mäge minek ka. "HOLY COW, KUKU NÜÜD VEEL NINA KA PURU!" käis peast läbi. Tuterdasin, mis ma tuterdasin aga püsti jäin!

Vahepeal läks veel keegi minust mööda ja kadus kaugustesse. Ei näinud ma enda ees mitte ühte hingelist ega ka enda järel.
Ja siis, siis ma jõudsin metsa serva kus päike paistis lagi pähe ja kuuma oli sama palju kui jahtuvas grillahjus ning mis oli selle toreda tõusu algus, mis algas ja siis vahepeal oli tunne, et nüüd ongi kõik. Aga siis läks hoopis järsemaks. Ma pidin poole tõusu peal korraks seisma jääma. Vot sel hetkel oli küll tunne, et nii nüüd on kõik. Istun maha ja nutan ühe peatäie. Aga ega see mind poleks edasi aidanud. Hingasin korraks sügavalt sisse ja püüdsin kuidagi selle tõusu tippu jõuda.
Palav oli, õhku polnud mida hingata, väsimus tahtis jalust niita... aga mul oli veel oma 2 km finishini minna.

Mingi koha peal tundus rada nii kahtlane. Ei saanud enam aru kas olin ikka õigel rajal või olin juba kusagil valesti pööranud. Kui aga 5km silt silme ette kerkis, siis oli kohe kergem tunne. 1 km oli veel minna... püüdsin veel viimased jõuvarud endas ülesse leida, et kiirelt finishisse jõuda. Jõuvarud olid otsas. Midagi polnud järgi jäänud.
Lõpuks nägin metsast väljumist ja Viigi´t kaasa elamas. Lõpuks olin finishile nii lähedal. Nüüd püüdsin küll natukene tempot tõsta, et veidi elavama sammuga üle finishi joone jõuda.

FINISH! MA TEGIN SELLE ÄRA! 6 km tõusu ja langusega rada. Lõõskava kuuma ja täiesti tuulevaikse ilmaga, kusagil metsa vahel. Jõudsin punktist A, punkti B... Raske oli. Kohe väga raske.
P.S! JÄRJEKORDNE EI IIAL ENAM RADA ! :)





Kirjutamiseni K :)

kolmapäev, 16. mai 2018

EI IIAL ENAM ... 36. TARTU MAASTIKUMARATON 24,1km

Tegelikult sai kogu see lugu alguse juba veidi varasemalt. Esialgu oli see jooks mul kirjas vaid huvipakkuvate jooksude hulgas. Jah, esialgu oligi kohe (23,3 km) ehk hiljem 24,1 km kirjas, kuid siis vahepeal mõtlesin, et ei lähe sinna üldse. Kuigi ürituse lähenedes hakkas üha enam ja enam kripeldama, et ehk ikka läheks. Lõpuks ikkagi otsustasin, et lähen... aga teen vaid väikese 5 kilomeetrise ringi. 5st kilomeetrist sai peagi 10 kilomeetrit, sest Härra soovitas nii, sest ma suutvat küll nii palju. Ning lõpuks oli juba jutuks 24,1 km distants. Lihtsalt sellepärast, et kaua ma kogun neid nööbi suuruseid medaleid. Aeg oleks nagu suurematele panustama hakata. Suutmatuses otsustada, millisele distantsile end regada, regasingi end vaid loetud päevad ennem jooksu 24,1kilomeetrisele distantsile. Well isn´t that little bit crazy or not ? Ise olin veendunud, et ma suudan end jumal teab mitmel korral ära kiruda, et just selle distantsi valisin.

Ühesõnaga, ma suutsin järgmisel või ülejärgmisel ööl veel korralikku und näha, seoses selle jooksuga või oli hoopis mingi muu jooks. See selleks. Unenäos ma kokkuvõttes magasin stardi maha kuna mu kell oli vale ja starti jõudsin selleks ajaks kui kõik olid juba ammu rajal jooksmas. See oli nii ahastav, et siis ma valasin suuri krokodilli pisaraid. Midagi oli veel aga enam ei meenu mis oli.
Päevad veeresid jooksule lähemale ja ühes sellega tõusis ka õhu temperatuur aina kõrgemale ja kõrgemale.
Päev enne jooksu oli juba selline kõrbe kuumus,et oli. Ei tahtnud kohe üldse järgmisel päeval toimuvale jooksule mõelda, eriti sellise kuumusega.

Ööl vastu jooksu magasin väga halvasti ja ärkasin hommikul kell 4. Enam magama ei jäänudki. Pole teab, mis ajast enne jooksu nii halvasti maganud. Püüdsin hoida positiivset meelt ja sellega seoses ka tuju. Ei lasknud viletsal ööunel oma tuju rikkuda.
Hommikusöögiks oli kohustuslik pudruports nagu tavaks on saanud. Ning juba kella 9st tuli autole hääled sisse panna ning liikuma hakata. Selleks ajaks kui Tehvandile jõudsime, oli 42 km stardini jäänud vaid loetud 10-15 minutit.
Otsisin kiirelt stardimaterjalide telgi ülesse, et oma stardimaterjalid välja võtta. Esimese laksuga vahtisin telgi all olevaid numbrikombinatsioone kastidel ja aru ei saanud, kus on kast, mis peaks minu numbrit sisaldama... vahin ja vahin ja olekski vahtima jäänud, kuniks läksin ja küsisin oma numbrit. Trehvas nii, et läksin õige kasti juurde küsima. Kui ümbrik käes, siis vaatasin kastil olevaid numbreid uuesti ja sain aru, kui BLONDIIN MOMENT mul oli hetk tagasi olnud. Tundsin end tõesti veidi lollina.

Stardini oli veidi alla tunni jäänud. Käisime Härraga veel kiirelt Enerviti tegist läbi, et mulle rajale mõni geel osta. Valituks osutusid geelid millele ei pea vett peale jooma. Sidruni maitseline, ning koffeiiniga ning pool tundi enne starti sisse võtmiseks energia marmelaad.
Mul ei olnud küll neisse geelidesse otseselt mingit usku, sest Enervit energiatabletid minu puhul ei toiminud. Kuna enamus aega olen siiski SiS geele kasutanud ja need minu puhul toimivad, siis sel korral pidin Enervitiga leppima. Jah, sest avastasin, et kodus olevatel geelidel oli kuupäev üle läinud ja ei riskinud neid rajale kaasa võtta. Ning polnud aega linnas käia, et uued osta.

Üleüldiselt ei muretsenud ma geelide pärast. Pigem selle meeletu kuumuse pärast, mis aja möödudes muudkui kasvas. Staadionil niisama aega surnuks lüües märkasime Härraga tuttavat ja jäime jutustama ning sel ajal nägin ka Cris´i . Läksin tervitasin teda ka.
Kuna kell oli juba nii kaugel, et mul oli aeg oma marmelaad sisse süüa, siis liikusime auto juurde. Sõin marmelaadi ära. Siis tekkis dilemma, kas minna särgiga jooksma või särgita? Väga erilist vahet vist polnud, siis jätsin särgi selga, et numbrit parem kinnitada oleks. Geelid vööle, rohud kotti ning võis tagasi alla staadionile liikuda. Jõin veel topsitäie spordijooki, et energia ja vedelikukadu enne starti juba otsakorral ei oleks.

Enne starti nägin veel Mariliis´i ka ära. Olime rajale plaaninud minna samas stardigrupis. Vahetult enne starti tuli kerge närv sisse. Ei teadnud ju täpselt, mis mind ees ootab. See oli mu elu esimene Tartu Maastikumaratonil osalemine. Kuulduste kohaselt teadsin, et rada on raske ja rajaprofiili ürituse lehelt uurides sain veidi aimu, mis ehk ees ootamas on. Kuid ma eksisin rängalt... KOHE ÜLTSE EI ANDNUD SEE AIMU MIS PÄRISELT TULEMA HAKKAS!

Vahetult enne starti näitas pulss peaaegu 100 lööki minutis, teadsin et see ei tõota teps mitte head. Eks vilets ööuni, närv ja kuumus tegid oma töö.
Järgmisel hetkel aga anti stardipauk ja sai liikuma hakata. Algus oli väga aeglane. Inimesi oli palju ja võttis aega, kuni tekkis rohkem ruumi,et vabamalt liikuda. Esimesed 4-4,5 km kulgesid asfaltkattega teel. Juba selle lühikese maa peal oli mitu tõusu, üks pikem tõus kui teine. 4ndaks kilomeetriks ma ootasin teeninduspunkti aga mida ei olnud seda ei olnud. Noh ehk siis 5nda lõpus on. Ei olnud ka siis. 5nda km lõpuks hakkas hoopis rinnus pistma ja pidin sunniviisil kõndima jääma. Teadsin juba siis, et see on selle jooksu lõpp. Mingit andmist sel korral ei tule. Olin endiselt teeniduspunkti ootuses, janu tahtis silmnägemise ära võtta... Lõpuks 6ndal kilomeetri täitumisel saabus ka kaua oodatud teeninduspunkt. Jõin 2 topsi vett ja ja nuustikuga kastmisvett pähe ja kehale. Olin valmis edasi jooksma.

Edasi kulges rada künkast ülesse ning seejärel pikalt alla. Terve see langus oli üks pehme liivaga kaetud küngas. Kui künkast alla sai, siis sai ära metsa vahele viludasse jooksma. Kõvemal metsarajal ja viludas oli hea jahe joosta ning sain isegi hea tempoga joostud, kui aga mingil hetkel rada pehmemale samblakattega rajale keeras, siis see oli üks paras piin. Jalad väändusid pahkluudest kord ühele poole, kord teisele poole. Kohati oli tunne, et omal jalal sellelt rajalt ei välju. Õnneks pidasid jalad vastu ja ma ise ka.

Rada oli tõesti raske. Künkast ülesse, künkast alla ja nii kogu aeg. Pikka sirget oli väga vähe. Järgmine teeninduspunkt oli 12ndal km peal. Enne seda võtsin oma esmese energiageeli sisse. Teeninduspunktis toimisin samuti, kui esimeseski.
16ndaks kilomeetriks olin sisse võtnud ka teise geeli, kuid enesetunde järgi tundsin end justkui tühjaks pigistatud sidrun. Esimene geel mõju ei avaldanud. Lootsin, et koffeiiniga geel annab mingisugusegi laksu. Joosta suutsin sinnamaani, kuniks täitus poolmaraton, sealt edasi enam ei suutnud. Jalad olid rasked kui telliskivid. Pahkluud üritasid valutada. Põlv oli valus. Pulss oli üllataval kombel isegi täitsa normi piirides. Olin metsa vahel, päike paistis otse peale. Tuult polnud, õhku ka mitte. Kõrbekuumus kõrvetas. Vahest tundsin, et nii nüüd on kõik. Istun siia samasse maha ja ootan, kuniks keegi mind siit ülesse korjab. Aga see kuradima jonnakus ja enesepiitustamise oskus ei lubanud loorberitele puhkama visata. Ja nii ma siis kulgesin. Kõndisin ja siis jälle jooksin ning siis jällegi kõndisin. Kuniks lõpuks tuli vastu silt: " PEA VASTU 1KM VEEL !"  See 1 km tundus meeletult pikana ja finsih ei tahtnud mitte kuidagi lähemale tulla. Kuniks lõpuks, peale viimast kurvi ma nägin seda... MA NÄGIN FINISHIT ! Ei mäletagi, millal mul finishit nähes NIII HEA MEEL OLI! Aga sammu ega tempot ma enam ei suutnud tõsta. Kulgesin nagu tigu mööda märga maad.

Ma jõudsin FINISHISSE. Ära tegin. Kuid mis hinnaga? Ma olin väsinud, jalad olid valusad ja villis, vedeliku puudus ning kuumus tahtsid tappa. MA VIHKASIN ENNAST, ET SELLELE RAJALE LÄKSIN. Olin kindel, et oleks pidanud ikka lühemale rajale minema. EI IIAL ENAM. Olin kindel, et ei ühtegi poolmaratoni enam.
Medal kaelas tuli veel kuidagi autoni jõuda. Autoni mis asus enam kui km kaugusel finishi kohast. Kui olime Härraga natuke maad kõndinud, siis pidin maha istuma. Pidin natuke koguma end, sest rinnus hakkas taas kord kergelt torkima, kuid kui olin natuke aega istunud läks üle ning saime ilusti autoni. Nüüd tuli vaid koju sõita.

Kui selja taha oli jäänud 24 km ja viimased 100 meetrit veel finishini ...





Kirjutamiseni K :)