neljapäev, 19. aprill 2018

KOLME TAMME JOOKS 2018

Möödunud laupäeval sai ka minu jooksu hooaeg avapaugu. Küll mitte selliselt nagu ma olin endale ette kujutanud. Muidugi oli võimalus ka mitte osaleda ja lihtsalt see jooks üle lasta, kuid otsustasin siiski rajale minna ning selle läbida. Polnud oluline kas joostes, kõndides või hoopiski roomates. Kui olin end suutnud regada siis suudan ka raja läbida. Asi ei olnud üldse selles, et ma ei viitsinud või ei tahtnud joosta. Jooksmise tahe oli suurem kui ma ise, kuid paraku olin just reedel saanud arstilt keelu treeninguteks. Muidugi ma pigistasin selle koha pealt silma kinni ja läksin siiski rajale "KÕNDIMA", mis kujunes hoopis sörk kõnd tempoks.

Sellest, mis põhjusel ma treeningkeelu sain ilmselt juba mõnes teises postituses, sest see siin ei ole praegu üldse õige koht kirjutamiseks.

Kõige pealt suutsin ma segi ajada stardiaja. Jah, just stardiaja. Ma olin veendunud, et jooksule antakse start kell 11. Korrutasin seda juba mitu päeva varem, et start on kell 11, kui keegi küsis. Aga kui jooksu hommik kätte jõudis ja ma kiirelt veel mingeid asju internetis vaatasin , siis tegin avastuse, et start anatakse kell 12. No well, läks niigi hästi, sest poole hullem oleks olnud kell 10. Aga ajaliselt pidin kodust väljuma ikkagi kella 11ks arvestatuna, kuna olin ühe kohtumise vahetult enne kella 11st kokku leppinud.

Ei läinud ka see kohtumine täpselt nii nagu oleks pidanud. Esiteks ei olnud inimest ennast kodus ja ma pidin asju ajama tema mehega. Pidin ette helistama kui kohale hakkan jõudma. Helistasin ennem kui kohale hakkasin jõudma. Vaikus. Keegi ei vasta. Helistasin kui olin kohal. Ikka vaikus. Telefon küll kutsub aga mitte keegi ei vasta. Ootasin oma 20 minutit kui uuesti heistasin ja endiselt keegi ei vasta. Mis seal ikka. Enam ei kannatanud oodata ja läksin minema. Läksin ära jooksu toimumise kohta ja võtsin stardimaterjalid välja ning uudistasin niisama natuke ringi.

Stardimaterjale saades oli üllatuseks see, et aja mõõtmiseks ei olnud kiip mitte numbri tagaküljel nagu tavaliselt vaid selleks anti eraldi jalarihm koos kiibiga. Kumbi oli eraldi. Kiip tuli ise kinnitada rihma külge. Aga see rihm oli nii kohmakalt lai ja kui kiibi ka külge panid, siis oli küll tunne nagu oleks just vanglast välja saanud aga pead veel järel valve all olema. Kiip oli ka kuidagi kobakalt suur, selline tikutoosi suurune. Esialgu oli veidi harjumatu, et miski nüüd niimoodi ümber jala tuugalt on tõmmatud aga harjus suht kiirelt ära.

Panin kohe kiibi rihma külge, et hiljem meelest ei läheks. Nagu hiljem selgus siis nii mõnigi osaleja pani küll rihma ümber jala aga kiibi jättis autosse seisma. Päris suur ebaõnn võis olla kui see selgus alles finishis, et sul polnudki kiipi küljes. Aga aja said kõik ilusasti kirja.

Kuid lähme võistluse enda juurde. Kell hakkas 12le lähenema. Päike oli kõrgel taevas ja kerge tuuleke puhus. Ma ei suutnud ära otsustada, kas minna tuulekaga rajale või pikakäistega pluusiga, või jätta mõlemad selga, äkki siiski hakkab külm. Antud hetkel oli mul sigakülm ja näpud olid nagu jääpurikad. Võttis otsustamine aega mis ta võttis, kuid võtsin pika käistega pluusi seljast ära ning tuuleka jätsin selga. Esialgu oli ikka väga külm olla.

Mõtlesin veel stardis olles kiirelt plaani läbi, mille järgi rajal tegutsen. Jooksen, ei jookse, kõnnin-jooksen -kõnnin, ainult kõnnin. No mitte kuidagi ei suutnud seda ka ära otsustada. Ja juba antigi stardipauk. Kõik hakkasid jooksma ja mina ka. No vaja ju vooluga kaasa minna. Korrutasin endale vaid, et võta vaikselt. Väga vaikelt kohe. Ära kiirusta. Ja siis tuli esimese km aeg alla 6 minuti. Mkm, kohe üldse ei kiirustanud. See oli hell yeah kiire km aeg minu kohta. Siis tuli raja kõige keerulisem osa. Mäest alla-üles-alla-üles-alla-üles-alla osa... seda üles alla osa oli nii palju, et ei teagi mitu korda peaks seda kirja panema, et kõik üles ja alla saaks loendatud.

Siinkohal tõmbasingi tempo tagasi alla peaaegu, et olematuks sörgiks. Aga mingi koha peal tundus ka sörki juba palju ja hakkasin kõndima. Vahetult ennem 2 km täitumist kirusin end mõttes: " OLI SEDA SIIS NÜÜD VAJA! VÕINUD JU KODUS LEBOS TIKSUDA !" Aga ei mul oli vaja rajale minna surema.
Kõndisin siis küllaltki tempokalt edasi. Langused ja sirged püüdsin jooksuga läbida ja tõusud kõndisin. Teised jooksjad muudkui läksid minust mööda, kuniks enam kedagi ei läinud mööda. Niipalju kui ette vaatasin, ei näinud enam kedagi minemas ja taha vaadates kedagi tulemas. Ma olin üksinda, kusagil Viljandi järve äärses metsatukas. Järsult leidsin end mõttelt:" et nüüd raudselt ilmub kusagilt mingisugune perverssne vanamees ja tahab mind ära kasutada." Ilmselgelt olin olnud oma mõtetes juba pikemalt, sest ma ei pannud tähele, kui tagant üks vanem meesterahvas jooksuga tuli. Kui oli jõudnud mu kõrvale, siis ütles :"JÕUDU!" Ma vaatasin talle otsa ja ei osanud esiti midagi vastata, sest see mees vaatas mulle sellise muigel näoga otsa. Kuniks lõpuks tuli mul üle huulte:" TARVIS!" Mille peale mees tempot tõstis ja lahkus mu kõrvalt.  Sel hetkel ma taipasin, et mõtetel võib olla võimas jõud. Tegemist küll ei olnud mingisuguse perversse vanamehega, kuid seest tõmbas õõnsaks küll.

Jooksjad rohkem ei tulnud. Järgi võisid jõuda veel vaid kõndijad. Edasine tempo kulges kõnd-sörk tempos. Kuna viimased 3-4 km olid enamus sirged kergete langustega siis need sain järjest sörkida. Kohati sai küll mõeldud, et äkki ikka peaks kõndima, kuid jalad tegid oma töö ja ei andnud mõistusele asu seda tegevust lõpetada. Õnneks suutsin hoida oma tempot nii, et jõudsin enne esimest kõndijat finishisse.  10 km läbimiseks kulus 1:17:... pole paha raja kohta, millest pool sai kõnnitud. Enesetunne oli rajalt tulles hea ja miski ei vaevanud mind. Olin rahul, et raja siiski läbisin. Olgugi, et ajavõtu tabelis jäin eelviimaseks. Aga tagantpoolt siiski teine !

Alati pole tähtis võit, vaid osavõtt!






Kirjutamiseni K :)

laupäev, 24. märts 2018

KUPUMASSAAŽIGA TAGUMIK TRIMMI vol.2

Nüüdseks on möödas 2 nädalat sellest kui otsustasin proovida kuputamist.
Esimene katse kuputada. See oli nii freaking weird... et ma suutsin juba mitu korda peast läbi last "WHY". Aga katsusin lihtsalt sellest ebameeldivast tundest kupu all lahti saada ja  protseduuri lõpuni teha. Kerge vaakumiga. Väga tugevaga ei julgenud teha, sest tean, et lähen jube kergelt siniseks. Ühesõnaga sinikad on kerge argipäev mu elus.
Eile ei olnud aga täna on... aga põhjust kust sain ei tea. Noh nii ikka juhtub, isegi pisike kerge müks ja juba olen sinine.

Keerutasin siis kuppu ringiratast mööda kuputatavat piirkonda ja samas hoidsin hambad ristis, et siniseks ei läheks. Kui ükskord sain esimese korra kuputamise tehtud, siis peeglist vaatas vastu sõna otseses mõttes sinine kann... OH HELL NO... ma läksin siniseks ja üleni. Pidin juba ehmatusest end  täis tegema, kuid see oli vaid enneaegne ehmatus. See oli vaid hetke sinisus. Hea seegi.
Järgmiseks hommikuks polnud ka õnneks ühtegi sinikat. Võisin kergemalt hingata. Järgmisel korral sellist "läksin hetkeks siniseks" enam ei olnud, mis on iseenesest hea. Ma vähemalt arvan.

Kui olin juba natuke üle nädala kuputanud, siis otsustas mu organism, et nüüd oleks õige aeg siniseks minna. Mu kann oli sinikaid täis. Pisemaid ja suuremaid...ja kintsud samamoodi.
Võtsin kohe, kupud.ee-ga ühendust, et kuidas peaksin edasi toimima. Kas edasi kuputama või laskma sinkatel taanduda.
Soovituse kohaselt pidin laskma sinkatel taanduda. Nii ma ka tegin. Kui sinikad olid enam vähem ära kadunud, siis tabas mind mingisugune kõhuhäda, kus magu ei olnud nõus vastu võtma mitte ühtegi asja mida ma süüa üritasin. Kõik mida sõin tekitas maos valu. Ehk lõpuks ei söönud ma peaaegu, et midagi. Sel momendil olin ma energiast nii tühi, et ma lihtsalt ei olnud võimeline isegi kuppu liigutama. Et sealt läks ka päevi kaduma.

Toon välja mõned positiivsed ja negatiivsed küljed mida täheldanud olen:
POSITIIVNE
- nahk on pehme ja siidine.
- vähendab cm
- effektiivne tselluliidi vastu ( täitsa usun seda nüüd, ennem olin skeptiline)

NEGATIIVNE
- liiga palju mässamist (kui ei määri just kõiki piirkondi korraga õliga kokku, siis iga õlitamise vahel tuleb käsi pesta, sest muidu ei püsi kupp käes)
- ise ei ulatu igale poole ( nt. kann ja kintsud tagant... tegelikult üsna ebamugav asend ja käsi sureb pidevalt ära... )
- tekkisid vistriku laadsed punnid kohtadesse, kus neid muidu kunagi ei esine.

Kuid nüüd siis mõõtudest...
Mõõdud sai võetud kolmest kohast: kints, puus ja low waiste ehk puusa nuki kõrguselt ( päästerõnga keskpaik :D )
Kintsu cm vähenes 0,5 cm
Puus jäi samaks
Low waiste vähenes 2 cm võrra.

Esiti nagu polegi väga palju. Aga arvestades, et tegelikult läks teine nädal suuremas osas kaotsi, siis nädala kohta päris hea tulemus. 

 


ENNE vs PÄRAST






Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 6. märts 2018

KUPUMASSAAŽIGA TAGUMIK TRIMMI

Kui üks challenge ära lõpeb, siis tuleb asemele uus otsida ja seda katsetama asuda. Kuna ma olen siin ikka nii ühte kui ka teist katsetanud, siis olen otsustanud taas kord kuu aega katsetada. Seekord hoopis midagi teistsugust. Midagi, mis seni pole mitte kuidagi minu igapäeva elust läbi käinud ning millega ma pole ka muidu kokku puutunud mujal kui massaži salongis. 

Nüüd võtan käsile tõsise rünnaku tselluliidi vastu. Jah, ka mul on tselluliit... nii uskumatu kui see ka pole. Ja just sellepärast otsustasingi kupumassaaži proovida, et näha kas see ka reaalselt toimib. Olen lugenud palju positiivset tagasisidet kuputamise kohta ja sellest sain ka innustust ise proovida.

Mis on tselluliit ?
Tselluliidi korral koguneb naha alla rasvakiht, mis omakorda mõjutab sidekudet, tekitades seal niiöelda survet. Sellisest protsessist tekivadki nahale väikesed lohukesed ja muhukesed. Täpselt nagu apelsini koor.
Tselluliiti esineb kolmes erinevas astmes. I, II ja III aste.
I astme puhul puuduvad kliinilised näidud ja silmaga ei erista tselluliiti.
II astme puhul tekivad juba nahal kerged muutused.
III aste võib lugeda juba apelsinikooreks.

Mis põhjustab tselluliiti?
Tselluliidi tekke põhjuseid on mitmeid: Hormonaalsed tegurid, geneetika, toitumine, elustiil ja riietus.

Tselluliiti esineb 80%naistest ja 10% meestest. Uskumatu. Põhiosa naistest kannatab tselluliidi käes ja selleks ei pea olema ülekaaluline inimene. Piisab, et sa oled naine, vanem kui 18 aastat.

Selle toreda challengiga aitab mind Kupud.ee. Nimelt saatsid nad mulle stardikomplekti proovimiseks. Komplekt sisaldab endas kehakuppu, nöokuppu ja avokaadoõli.

     
Kupud.ee poolt saadetud komplekt.


Esimese reaktsioonina arvasin, et sellest pudelist õlist mulle küll kuuks ajaks ei jätku. Eks see selgub juba kuputamise käigus, kui kauaks sellest õlist jätkub. Samas ei pea seda väga palju panema aga siiski piisavalt, et kupp mõnusasti libiseks.
Kupud ise on mõnusast materjalist ja kergesti pestavad. Et peale igat kasutuskorda saan selle kergesti puhastatud ja järgmist korda ootama panna.
Ma küll ei tea, kas ma olen ainuke kes ilmselt peseb peale igat kasutuskorda kupu ära või mitte, kuid mulle tundub see ainuõige tegevus.


Kupumassaaž lubab:
Vähendada tselluliiti 2-4 nädalaga.
Vähendada ümbermõõtu.
Vähendab venitusarme.
Trimmib ning toniseerib nahka.
Kiirendab ainevahetust.

Mõõdud said kirja ja nüüd võib hoogsalt kuputamisega alustada.





Kirjutamiseni K :)

esmaspäev, 5. märts 2018

KAALUKAOTUSVÕISTLUS 4.-ja 5. nädal+ KOKKUVÕTE




Võistluse 4.- ja 5. nädal said ka seljatatud. 4.nda nädala kokkuvõte jäi vahelt ära ning nüüd tuleb kaks postitust ühes.


Neljanda nädala sisse mahtus 4 trenni. 2 tubast trenni jõusaalis ja 2 trenni väljas värske õhu käes.
Sel korral juhtus niimoodi, et Heidi ei saanud kolmapäeval tulla ja pidime kehakoostise mõõtmise ja  trenni edasi lükkama. Algne plaan oli 24ndaks lükata kohtumine, kuid siis selgus, et seoses Vabariigi aastapäevaga on jõusaal suletud. Siis tuli kohtumine üldse esmaspäeva peale lükata. Nii ka tegime.

Neljapäeval käisin pikal ja lühikesel kõnni tiirul. Ehk lausa 2 korda ühe päeva jooksul. Keskmise pulsi ja kilometraaži kohta ei oska midagi öelda, kuna ei pannud kella tööle. Ajaliselt kulus kahe kõndimise peale 1:30.  Esimene ots tund ja teine 30 minutit.

Esmaspäeval saime siis Heidiga kokku.
Tegin sel päeval ülakeha+ kerelihased trenni. See oli teine kord kui Heidi juhendas ülakeha trenni. Eelmisel korral pidin näitama kuidas ma muidu teen neid harjutusi. Siis korrigeeris ka mu keha hoiakut. Sel korral vaatas üle, kuidas ma arenenud olen ja väga palju ei pidanud parandama mind. Eks ma üritan ikka areneda ning õppida ja püüan ikka pingsalt kehahoiakut jälgida.


Viiendal nädalal sai treeningutest tehtud 2 trenni jõusaalis ja korra värske õhu käes käidud.
Seda lihtsalt põhjusel. Kuna ei tundnud end päris endana ja siis ennetasin haigeks jäämist. Hiljem haigust välja ravida oleks olnud tunduvalt pikem protsess.


Kuid mida ma siis selle viie nädalaga õppisin ?
Kas üldse midagi õppisin?
Kas olen tulemustega rahul ?
Kuidas edasi ?
Päris palju küsimusi kui nii võib öelda. Olen veendunud, et selle viie nädalaga õppisin väga palju uut. Kehahoiaku ja treeningu osas. Eelistan teha asju korrektselt, kui hiljem vigastusi ravida. Sain uuesti jõusaalis käimise hajumuse külge. Vahepeal vajus see justkui soiku ning jäi tahaplaanile. Nüüd lausa ootan neid päevi mil saaks jõusaali minna.
Kavatsen igatahes oma jõusaali treeningutega jätkata lisaks jooksmisele.

Nüüd kui ilmad soojemaks ka juba lähevad, siis tuleb ka jooksusid oma treeningusse tagasi sisse tooma hakata. Sest hooaeg pole enam teab mis mägede taga. Ja kui ma tahan mingitki vormi enne hooaja algust saavutada, siis on selle saavutamiseks just õige aeg käes.
Sellised külmad ilmad pole ikka minu jaoks.


Natuke ka tulemustest...
Kaalu number muutus vähe. Aga cm muutusid päris palju.
Talje ümbermõõdult raputasin 5 nädalaga 5 cm... cm nädala kohta kui nii saab öelda.
Puusa ümbermõõt vähenes 3 cm võrra ja kintsult peaaegu, et 1 cm. Need on kohad kust võtsin mõõdud.
Teisisõnu olid tulemused meil härraga umbes täpselt nii head, et selle võistluse ESIKOHT ära näpata. Ma olin enam kui kindel, et jääme viimaseks ja seda minu pärast, sest kaalu nr ju ei muutunud. Kui aga muud nr teist juttu rääkisid, siis väike lootus nagu oli. Kuid kui võitjad selgusid, siis olin VÄGA ÜLLATUNUD, sest me olime ESIMESED. WHAT? MEIE? ... olen super rahul, nii tulemustega kui kogu selle ettevõtmisega. Heidile muidugi suur suur aitähh, et ta sellist asja üldse korraldas.

Tegin ennem võistlustulle astumist ka ENNE võrdluspildi, et saaks PÄRAST võrdluspildiga võrrelda.


           

ENNE vs PÄRAST

ENNE vs PÄRAST


   



Kuidas tundub ?
Kas on miskit muutunud või on vaatepilt endiselt sama? 





Kirjutamiseni K :)

kolmapäev, 21. veebruar 2018

KAALUKAOTUSVÕISTLUS 3. NÄDAL

Võistluse 3. nädal sai seljatatud. Selle nädala sisse mahtus 4 trenni. 3 tubast trenni jõusaalis ja 1 trenn väljas värske õhu käes.

Jõusaalis oli kaks alakeha+kerelihased trenni ja üks ülakeha+kerelihased trenn. Alakeha päev oli kolmapäeval ning siis toimus ka järjekordne vahemõõtmine/kaalumine ja Heidi juhendatud trenn.
Sel korral näitas Heidi mõned uued soojendusharjutused alakehale, mida võiks ennem tõsisema trenni juurde asumist teha. Esiti tundusid üsna lihtsad need harjutused, kui ta ette näitas aga kui tegema hakkasin siis oli kohe tunda, et lihased peavad kohe tööd tegema hakkama. Väga head harjutused.

Kui olin jõudnud juba raua tõstmiseni, siis eneselegi üllatuseks olen suutnud oma kehahoiakut niipalju arendada, et Heidi mõned korrad pidi vaid tähelepanu pöörama, et ma kehahoiakut korrigeeriks. Mõnedel harjutustel võisin vabalt raskust juurde panna. Sel korral veel ei pannud, jätsin järgmiseks korraks. Alguses tundusid needki raskused raskemad kui tegelikult olid.

Reedel käisin tegin ühe väiksema jooksu tiiru.
Kokku jooksin 4.50 km ajaga 33:11.2. Keskmine pulss 149 lööki minutis, kõrgeim pulss 158 lööki minutis. Õhtul tegin jõusaalis oma tavapärase kava järgse ülakeha+kerelihased trenni. Ei midagi erilist. Üks harjutus teise järel.

Esmaspäeval pidin ka jõusaali minema, kuid kuna enesetunne oli tõsiselt vilets, siis otsustasin selle õhtu pigem teki all veeta, kui saalis raskusi tõstes. Ühesõnaga lükkasin selle trenni järgmisele päevale edasi, lootes et järgmisel päeval ehk ei ole enam vilets olla. Õnneks Teisipäeval oli enesetunne täiesti okei ja võisin oma tegemata jäänud trenni ära teha.


      


Tegelikult meil on jõusaal kohati justkui meelelahutuspunkt. Vahest vaatad mõnda "karmi venda" kes saali tuleb ja siis lihtsalt hakkab külmalt rämedaid raskuseid tõstma. Lihtsalt niisama. Soojendust ei tee, sest soojendus on vist eitedele. Sellistel hetkedel tahaks mu aju lihtsalt RESTARTi teha ja silmad endale kardinad ette tõmmata. Päriselt poisid ? Kas teile meeldibki end niimoodi lõhkuda. Selle asemel, et uurida eelnevalt kuidas teha või küsida kellegi kogenenuma käest nõu.

Ja siis on veel need inimesed, kes tulevad jõusaali esimest korda trenni, kuid ei tea mida peaks tegema või kust tahaks/peaks alustama. Ega siis polegi muud, võetakse mingisugune masin ette. Püütakse masinal olevastest instruktsioonidest aru saada. Proovitakse korra-kaks masinat ja siis liigutakse järgmise juurde,sest see masin mida just prooviti ei sobinud. Kui masinatest asja ei saa, siis võetakse hantlid ja kukutakse nendega vehkima. Nii igaks juhuks, et ikka kõik näeks, kui rasket trenni ta teeb. Selle suure vehkimise peale võib mõni lihtsalt selle hantliga pikku pead saada ja seejärel oimetult põrandale langeda.

Jah ma saan aru, et on keeruline algajana jõusaalis hakkama saada, eriti kui pole eelnevalt seal käinud. Kuid mille jaoks teil nina all suu on. Jõusaal ei ole koht kus peaks oma suu kinni hoidma. Küsige julgelt teiste käest... Küsida ei julge aga kui mingi semu peaks samal ajal saali tulema siis kukutakse pläkutama kui viimased külaeided... kohe nii kõvasti, et saalis olev muusikakeskus ka vakatab nende kõrval. Siis vahepeal pead ise muusikakeskusele volüümi juurde keerama, et see kuradi "kukekarja pläkutamine" üle elada.



Ma ei ütlegi, et ma nüüd ise ka teaks kõike aga ma olen kuulanud targemate juttu ja usun, et treenerid teavad mida nad räägivad. Sellised "lahmijad" hakkavad rohkem silma, kui need kes teavad mida teevad ning võtavad asja rahulikult ja mõistusega.






Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 13. veebruar 2018

KAALUKAOTUSVÕISTLUS 2. NÄDAL

Võistluse 2. nädal sai seljatatud. Selle nädala sisse mahtus lausa 6 trenni. 3 tubast trenni jõusaalis ja 3 trenni väljas värske õhu käes.

Nädal algas kolmapäevase kehakoostise mõõtmise ja Heidi juhendatud trenniga. Sel korral juhendas ta ülakeha trenni, sest eelmisel korral pöörasime tähelepanu alakehale. Ütleme nii, et siin kohal oli mul tehnika küll suht mööda. Ma justkui tean kuidas asju teha, kuid keha hoiak, käte hoiak ei ole just päris õige, mis ehk olema peaks. Pidin ikka päris korralikult pingutama, et kehahoiakut hoida. Üldjoontes püüdsin kõik meelde jätta, mida Heidi rääkis aga eks mõni asi läheb ikka meelest.

Neljapäeval käisin tund aega kõndimas.
Keskmine pulss oli 113 lööki minutis.
Kõrgeim pulss 141 lööki minutis.
Läbitud sai 6,3 km. Õnneks ilm oli suhteliselt leebe ja ma ei külmunud vahepeal isegi mitte jääkuubikuks.

Reede oli taas kord jõusaalipäev. Kava nägi ette Alakeha+ 2 kerelihase harjutust. Sel korral ei olnud kohe üldse viitsimist jõusaali minna. Mõtlesin varakult minna, kuid lõpuks jõudsin ikkagi 19ks.
Alustuseks tegin 10 minutit sooja. Sest lootsin, et saalis olev rahvas lähevab saalist ära vahepeal. Ei olnud kuidagi sellises meeleolus, et tahaks koos hunniku higiste meestega aega veeta. Õnneks läksid kõik minu soojenduse 9ndal minutil minema ja sain rahulikult uhkes üksinduses trenni teha. Mitte kedagi ei tulnud juurde ka. Üks harjutus teise järel, nii nagu kava ette nägi. Higistasin nagu siga, kui nii võib öelda. Lõpuks kui kerelihaste juurde jõudsin siis suutsin vaid 1 kerelihastele ette nähtud harjutuse ära teha, sest suutsin nii palju vett tarbida, et vesi tahtis vägisi välja tulla. No lase veel lehm lombi manu, kõik joob ära ja ikka on vee puudus.

Laupäeval pidi olema puhkepäev aga kuidagi juhtus nii, et sattusin taas kord üle mitme sajandi hobuse selga. Sõbranna oli ka. Temaga saigi kaasa mindud talli kus ta ikka aegajalt käib ja siis läksime ratsutama. Kuna ma ei olnud nii kaua ratsutanud, siis käisime hobustega maastikul kõndimas ja tagasi tulles tegin kopli piirides natuke traavi ka. Galoppi ei julgenud teha, sest traav oli ka lipa lopa lahtine. Tasakaal oli nii paigast ära.
Plaan oli ka skijöringut proovida, kuid kuna hobune kellega oleks saanud seda proovida oli juba oma trenni selleks päevaks teinud, siis jäi see asi ära.

Pühapäevaks oli meil Cris´iga planeeritud 2 tunnine jooks-kõnd. Me mõlemad oleme nii erineva tempoga jooksjad ja kahtlesin kuidas see asi üldse välja nägema hakkab. Lisaks polnud ma juba tükk aega jooksutossu üldse jalga saanud. Igatahes pühapäeval kell 13ks olin mina platsis ja valmis jooksma-kõndima. Ma olin veendunud, et nüüd kas sai liiga palju riideid selga või liiga vähe ja ma külmun poole tee peal lihtsalt herneks.
Õnneks polnud riideid liiga palju ega liiga vähe. Kuigi sõrmkindad läksid esimesel kilomeetril juba taskusse peitu. Tee peal oli hea mõnus joosta-kõndida, sest lund ei olnud, mis segaks. Metsa all oli seda valget ollust aga oma jagu ja sealt tuli km ajale aega kõvasti juurde.
Enesele üllatuseks, suutsin Cris´iga sammu pidada. Ma usun, et eks ta võttis ise ka vähe aeglasemalt. Mis ta muidu minuga seal metsa vahel peale oleks hakanud, kui ma lihtsalt ühel heal tõusul oleks saba andnud. Paar tõusu oli küll sellist, kus tundsin, et sinna ma jään. Kuidagi ei jõudnud aga alla ka ei tahtnud anda, sest ei tahtnud ju tõelise äpuna välja paista. Kokku jooksime-kõndisime 14.6 km, millest 7 jooksime ja 7,6 kõndisime.
Keskmiseks pulss 152 lööki minutis.
Kõrgeim pulss 175 lööki minutis.
Ilm oli tuulevaikne ja väga väikese miinus kraadiga ehk väga hea ilm sellise jooks-kõnni tegemiseks.

Esmaspäev nägi jälle ette jõusaali. Kava järgi ülakeha+ 1 kerelihase harjutus. Kuna reedel jäi üks kerelihaste harjutus tegemata, siis tegin esmaspäeval 2 kerelihaste harjutust. Selleks ajaks kui hakkasin kerelihaseid tegema voolas jõusaal rahvast täis. Rahval vaja nädalavahetuseks vormi vist saada, muud seletust sellisel rahvavoolul ei näe.

Teisipäeval täitsa puhkasin. Vahelduseks oli täitsa mõnus niisama vedeleda.






Kirjutamiseni K :)