neljapäev, 27. september 2018

3 PÄEVANE HULLUS ehk 1 NÄDALAVAHETUS-3 JOOKSU / TALLINNA MARATON 2018

Sellised hullused on just need, mis teevad kohati elu põnevamaks. Tallinna maratoni poolmaratonile olin end juba varakult ära registreerinud ja tol momendil ei terendanud mitte mingisugust plaani 3 päeva jutti joosta. See plaan sündis üsna hilja aegu. Mõned nädalad enne suurt JOOKSUPIDU! Esialgu käis peast läbi "et võiks ju"! Siis tuli juba "ehk prooviks"! Ning lõpuks "teeme ära"!
Tegelikult sinna "teeme ära" oli tükk aega, sest vahepeal veel kahtlesin ja siis mõtlesin, et ei ikka ei jookse kõigil kolmel päeval. No aga kuidas sa saad mitte sellist hullust kaasa teha, kui sul on tutvus ringkonnas samasugune hull kellel samasugune plaan. Selleks teiseks hullukeseks oli Kristina, kes oli end juba kõigile kolmele jooksule ära registreerunud. Lubasin, et võtan selle hulluse vaid siis ette, kui Tallinnas omale peavarju leian. Kristina pakkus veel välja, et kui keegi mind oma diivani nurgale ei taha siis tema võib mulle oma diivani nurgal kohta pakkuda. Tundus üsna asjalik pakkumine ning jätsin selle mõneks ajaks meelde, kuniks see pakkumine ka reaalselt kasutusse tuli võtta, sest ühegi teise diivaninurka ma omale külje alla ei suutnud sebida.

Pikk jutt pidi olema sitt jutt, seega asume siis lõpuks asja kallale!


   

1.PÄEV- REEDE
Esimene jooks oli Nike noorte jooks ja see toimus reede õhtul. Stardi algus 19.00. Seega pidin selleks ajaks Tallinnasse saama. Hommikul oli äratus varakult ning 6:30 väljusin juba kodust. Päev otsa olin sõidus, sest pidin jõudma veel mustmiljontriljon asja ära ajada enne kui rongi peale liigun. Vahepeal sain tunnikese kodus olla, kohvrit 3 korda ümber pakkida ja kontrollida, kas kõik asjad ikka said kaasa või jäi midagi maha. Aga siis vahetult enne minekut otsustasin kõik asjad siiski seljakotti pakkida. Selle nimel pidin küll massaazirulli koju jätma, kuid see polnud väga elu ja surma küsimus. Ülejäänud asjad mahtusid ilusti ära ja tundus, et nii on palju mugavam mööda Tallinna vanalinna tänavaid liikuda.
Kuna pidin auto Härrale jätma, siis võtsin ta töö juurest peale ja liikusime ära rongijaama. Veidi vara sain kohale aga polnud hullu. Eriti hull oli siis kui pidi rongi peale trügima hakkama. Reedene päev, rahvast palju. Trügisin kiirelt ukseni ja siis rongi. Leidsin esimese vaba koha kuhu istuda ja potsatasin end mugavalt istuma. Nüüd oli aega 2 tundi ja mõned minutid peale enne kui end pealinnast leida võisin.
Balti Jaamast Vabaduse väljakule pidin saama aga omal jõul. Mina, kes eksiks ära ka oma koduaias, kui ei teaks, kus mis puu asub. Suures plaanis olen kõige kohutavam kaardilugeja üldse ja seda vist terves maailmas, kui mitte universumis!
Kuna tänapäeva maailm on nii arenenud ja ka minu taskus lebab üks korralik nutifon, millele ka internet järgi käib, siis otsustasin google mapsi appi võtta! Kah mul maps või asi … korrutab mulle keerake vasakule, keerake vasakule... kaardi järgi liikusin kogu aeg õigest rajast eemale.Olin juba paanika osakonnaks valmis. Kerisin peas juba mitu erinevat versiooni, kuidas ma ära eksin ja jooksma ei jõua. Olin juba valmis Kristinale helistama, et "PALUN TULE MULLE VASTU" !  Kuniks keerasin paremale ja pilt ekraanil muutus hoopis meeldivamaks. Suund oli õige, tänavanimed klappisid ekraanilt vastu vaatavate nimedega. Lõpuks hakkas ilusates helesinistes särkides inimesi järjest vastu tulema. See andis tunnustust, et liigun õiges suunas. Polnudki nii lootusetu juhtum.
Lõpuks jõudsin ikka sihtpunkti. Pakihoid paistis, eemalt oli näha expo ja sekretariaat. Võtsingi suuna sekretariaati, et kõik oma materjalid välja võtta. Kõigepealt Nike noorte jooksu materjalid ja särk. Number käes, läksin särgi järjekorda. Tädi küsis: " Mis suurus?" Vastasin siis : "L suurus!"
Tädi mõõtis mind küll pealaest jalatallani ja vastupidi ning arvas, et L suurus jääb mulle ikka VÄGA suureks.  Muidugi olin meelitatud, et keegigi peab mind S suuruse kandidaadiks. Mitte, et ma nüüd ka L suuruses oleksin. Lihtsalt mulle meeldib kõik oma särgid L suuruses võtta. OVERSIZE is my size… Võtsin ka 10 km ja 21 km materjalid välja. Kontrollisin kiibid üle, kas toimivad ning võtsin suuna Nike telki. Tahtsin Nike noorte jooksu särgile nime lasta trükkida.
Helistasin enne veel kiirelt Kristina´le, et kus ta hetke seisuga asub ning kust teda otsida võiksin.

OHHH JOPPENPUHH JEEBUS MARIA see särgi trükk, no see oli ikka selline tragikoomiline lugu, et seda jätkus lausa kaheks erinevaks päevaks.
Ühesõnaga olin NIKE telgis, ootasin järjekorras. Kuniks sain leti äärde. Särk näpus. Lehvitan seda: " Sooviks särgile nime ! "
Neiu leti taga vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks ta lõunasöögi just ära söönud … vaikis ning kogus vist mõtteid, kuniks … siis lajatas : " ME EI VÕTA ENAM SÄRKE VASTU, ME EI JÕUA NEID ENNE STARTI VALMIS TEHA !" See kõik tuli kui välk selgest taevast ja suhteliselt ebaviisakal toonil. Ei osanud kohe mitte midagi selle peale kosta. Lõpetasin oma särgi lehvitamise ja korjasin oma viimase eneseväärikuse raasud kokku ning kobistasin end sealt telgist tulema.
Veidi hiljem suundusin telki korraks tagasi, sest tahtsin midagi küsida, siis nägin , et neiu muudkui võtab särke vastu, et neile saaks nimed peale. Stardini oli jäänud veidi alla 25 minuti. Muidu oli kirjas, et 30 minutit enne starti enam särke vastu ei võeta!
No niimoodi kees üle... MIS TALLE EI SOBINUD MINU SÄRK VÕI MINU RAHA! Tahtsin kogu roppsõnade leksikoni läbi võtta, kuid jätsin vahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning otsustasin järgmisel päeval uuesti proovida. Õnneks oli selline võimalus kõigil kolmel päeval olemas.
Selleks ajaks olin Kristina rahvamassi sisse ära kaotanud ning võtsin siis suuna stardikoridorile. Kuna registreerisin end üsna viimases otsas jooksule, siis olin ka stardikoridoris üsna viimases otsas.

Peale stardipauku võis veel rahulikult tiksuda enne kui liikuma sai. Kokku kulus massiivsed 3 minutit enne kui üle stardijoone sai. Täielik kitsikus. Hullem veel, kui kilud karbis. Astuda polnud kuhugile. Kogu aeg astus keegi kanna peale! Liikuda sai, kuid vaevaliselt. Kohe oli selge, et siit mingit normaalset aega ei jookse. Pidevalt pidi seisma jääma, sest kitsad kohad ei pidanud nii suurele rahvamassile vastu ning paratamatult tekkisid ummikud.
Rada ise oli lihtne joosta. Kui lõpuks finišisse jõudsin, siis tekkis jälle ummik. Lausa nii suur, et olin küll oma jooksu jooksnud ja põhimõtteliselt finišis aga üle finiši joone ei saanud. Meetri jagu maad ja lihtsalt seisin seal ja ootasin kuna üle finiši joone saan. Medaleid jagati liiga ees, mis tõttu tekkis ummik nii halva koha peale.

Enne jooksu tegime Kristinaga väikese mööda arvestuse. Seda peale jooksu kokku saamise osas. Kuna teadsin, et tal kindel paan kontserti kuulama jääda, siis läksin kohe lava juurde teda otsima. Õnneks leidsin ta kohe ülesse. Kuulasime kontserti ära, tegime peale seda mõned pildid ning seejärel suundusime ära Kristina juurde.
         




2.PÄEV- LAUPÄEV
Öösel magasin nagu nott. Minu "EI SAA VÕÕRAS KOHAS MAGADA" oli mind maha jätnud. Taevale tänu, sest sain end korralikult välja magada.
Päeva plaan nägi ette esimese asjana Spartas ära käia, seejärel Vabaduse väljakule uuele katsele särgile trükk saada ning niisama Expol ringi vaadata. Kuid kõigepealt tuli end korraliku hommikupudruga tankida. Mida me ka tegime. Ise samal ajal arutledes, mis kellast liikuma hakkame.
Ei kulunudki palju aega, kui otsustasime liikuma hakata. Sparta oli juba lahti ning võis esimese asjana sinna suunduda. Magnetid käes, suundusime edasi Vabaduse väljakule, et ära lõpetada " SÄRGI SAAGA!"  Aga sellega alles algas "SÄRGI SAAGA PART 2!"
Sain särgi ära antud, ning pidin 20-30 minuti pärast selle juba kätte saama. Viitsime siis aega sisukalt ning lasime kehaanalüüsi teha. Mis siis kehaanalüüs rääkis? Numbrites oli kõik okei, kuigi kehaanalüüsi tädi ütles, et ma olen liiga rasvane... kaota kehalt veel rohkem rasva! Olin hämmingus. Ei osanud enam midagi öelda ega küsida. Teisisõnu olin justkui puuga pähe saanud!

Edasi liikusime expo alale. Väljapanekus oli nii palju ilusaid medaleid, et silme ees võttis virvendama. Üks ilusam kui teine. Käisime läbi ka sekretariaadi telgist. Plaan oli oma numbritele tähis küsida, mis lubaks meil teises stardigrupis startida. Märgised saime ilusti numbritele peale.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et võis särgile järele minna... Ja mis välja tuli ! SÄRK POLNUDKI VEEL VALMIS, SEST NEIL LÄKS MASIN KATKI ! Õõõõõõh, like what ? Why me? Why ?
Eeldatav särgi kätte saamise aeg oli nüüd 2-3 tundi ! Noh, mis seal ikka. Vähemalt mingisugunegi lootus oli olemas, et särk enne pühapäeva kätte saada!
Ülejäänud päeva istusime ja lebotasime niisama.
Õnneks läks aeg suhteliselt kiirelt ja peagi hakkas rahvas kogunema. Sel korral olime veidi targemad ning leppisime pärast jooksu kohtumise koha kokku!

3,2,1.. ja pane punnu kui jõuad võis alata. Minek oli hea. Jalad ei olnud kanged ega rasked. Sama võiks ka raja kohta öelda. Lihtsaks tegi asja just see, et kogu aeg olid inimesed ümber ringi. Lausa lust oli niimoodi joosta. Vähe väiksematel võistlustel tekib see moment, et ma ei kuulu sinna eriti kiirete jooksjate sekka ega ka vastupidi, aeglaste jooksjate sekka. Olen selline keskpärase tempoga harrastus jooksja, kes tavaliselt jääb jooksu ajal esimestest maha ja viimastest ette poole. Ehk teisisõnu jooksen enamus jooksudel uhkes üksinduses. Sest pole vist teist sama tempoga inimest siin väikese Eesti pinna peal, kellega koos joosta... Või siis on aga ma olen lihtsalt nii "hirmus kole" inimene, et keegi ei taha minuga koos joosta. Joostakse kiiresti eest ära või jäädakse taha tiksuma aga mööda ka ei julge minna, sest äkki see "hirmus" inimene hammustab!
Kes veel aru ei saanud, siis see oli puhas MUST HUUMOR minu enda pihta! Tegelikult ma ei ole ei hirmus ega ka kole. Vähemalt ma ise arvan nii. Teiste arvamust ei saa ma ju teada ning ette ennustada.

Nii nüüd kippus jutt veidi teemast kõrvale minema, kuid teemasse tagasi.
Uut 10 km raja rekordit polnud mul sel korral plaanis püüda, sest ootas ka järgmisel päeval jooks jooksmist ja ei saanud end hingetuks tõmmata.
Viimasel km oli kõige rõvedam tõus sees, mis olla sai. Aga ära ma jooksin selle jooksu ja sain sel korral ka kohe üle finiši joone. Eks korraldajad õppisid eelmise päeva vigadest ja tõid medali jagajad veidi taha poole, et jooksjatel oleks ruumi finišeerida. Viis pluss selle eest.

Medal kaelas suundusin kohtumispaika, kus pidime Kristinaga kokku saama. Kitsas tänav oli paksult rahvast täis ja see rahvamass seisis paigal. Ei liikunud kuidagi edasi. Trügisin veidi vabamasse vette ja sain tükk maad edasi liikuda, kuniks tekkis taas seisak. Seni kuni ootasin, et saaks edasi minna, arvas üks tore tibin, et väga fun oleks trügida kõige kitsama koha pealt mööda. Selle trügimisega tiris ta mu vast ostetud tutikad magnetid koos numbriga särgi küljest lahti. Nägin kuidas mu kollane magnetike lendab mööda tänavakive. Sukeldusin rahvamassist hoolimata sellele kollasele täpikesele järele. Kätte sain. Siis oli aeg ka teine pool särgi seest ülesse leida. Kui ta veel seal oli. Õnneks oli. Seejärel sain juba korralikult liikuma. Võtsin oma asjad pakihoiust ja kohtumispaika.
Edasine plaan oli meil kontserti kuulata ja puhkama minna. Enne kontserti õnnestus meil Gerd Kanteriga pilti teha. Pärast tegime ka kohustusliku päeva lõpu pildi koos medalitega.


     


3.PÄEV-PÜHAPÄEV
Pühapäeva hommik. Olin varakult juba üleval, kuid vedelesin endiselt teki all, kuniks ei viitsinud enam sedagi teha ja tulin ära ülesse. Umbes sel ajal hakkas köögist kostuma hääli. Ka Kristina oli üleval. Öö ei soosinud meist kumbagi. Olime justkui maganud ja välja puhanud aga samas oli tunne nagu poleks üldse magada saanudki. Veider kooslus aga nii see oli.
Hommiku sööki süües polnud meis kummaski alles seda optimismi, mis valdas meid esimese päeva õhtul ja teise päeva hommikul. Vaikisime ning nosisime kumbi oma putru. Putru, mis käis suus ringi ning mille söömiseks kulus oma hea pool tundi.
Peale hommikusööki ei tundunud asi mulle üldse soodne olevat. Makku lõi kahtlane väike valu. Lootsin, et see on ajutine nähe. Eksisin väga rängalt.
Kui juba bussiga Vabaduse väljakule liikusime tiksus see väike valu endiselt maos nagu VÄIKE VIITSÜTIKUGA POMM, mis ootab plahvatamist. Püüdsin seda valukest eirata, nii hästi kui oskasin. Mingiks ajaks läks nagu paremaks. Kuid ei, ei olnud lootust, et see asi paremaks läheb.

Olin täiesti löödud ja masenduses. Ei saa ju ometi nüüd niimoodi minna, et ma ei saa isegi starti. Loobumine oleks tähendanud vaid ühte. Ka selle aastane Selver linnajooksud sari oleks sõna otseses mõttes PEKKI läinud! Ja seda kolmandat aastat järjest... Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Ei tahtnud sellele mõelda.
Kui olin paar vesist pisarat valanud ja asja veidi seedinud, siis jõudsin järeldusele, et kui ikka paremaks ei lähe, siis ei ole mõtet END RAJALE TAPMA MINNA!
Stardini oli pool tundi aega. Tundus, et asi läheb paremaks. Õhkõrn lootus oli starti saada ja sealt edasi ka ehk joosta. 15 minutit stardini. Olin koha sisse võtnud stardikoridoris oma stardigrupis. Seisin ja ootasin. Ootasin kuna rajale saab, et lõpuks soe hakkaks. Külm oli. Valu enam ei olnud. Valu kadus niisama äkki kui see ka hommikul tekkinud oli. Kas võis olla see ehk närvidest? Kuigi ma juba ammu enam ei pabista ühegi võistluse pärast! Ei tea. Oli mis oli. Aga rajale ma sain ja olin õnnelik.

Plaan oli tempo 6.30 min/km kohta hoida. Esialgu sujus see plaan väga hästi. Rahulikult, meeter meetri haaval. Km läks km järel. Kuniks 6nda km alguses hakkas parema külje sees nii rängalt pistma, et hingatagi oli valus. Pidin seisma jääma ja edasi kõndima. Kas hommikune valu tähendaski seda, et tänane jooks läheb omadega METSA! Kas tõesti! Nii see oli. Minu jooks selleks korraks oli joostud. 5 km oli minu lagi. Aga ma ei andnud alla. Mul oli siht silme ees ja selleks oli finiš!! Ma ei saanud küll joosta aga käia sain ikka. Litsusin siis kõndida nii kiirelt kui sain ja organism lubas. Vahepeal proovisin ka veel mõned korrad joosta aga see lõppes kiirelt kiire valu sööstakuga paremas küljes.
Kui olin 15 km kõndinud otsustasin Kristinale sõnumi saata, et ta teaks kas tasub mind oodata!
Sõnumi sisu oli lühike : "15km sai täis. 6km veel, kõnnin, elus veel! Joosta ei luba, pistab!" Sellega sai kõik öeldud, mis vaja!

Vahetult enne finišisse jõudmist saatis Kristina mulle veel mõned ergutavad sõnumid ja soovitas naeratada, sest teeb pilti. Püüdsin siis ka viimasel km kuidagi end kokku võtta, ja selle joostes läbida. Finišisse peab ikka joostes minema. Kasvõi hambad ristis aga ikkagi joostes. Õnneks selle viimase km lasi ilusti ilma valu ja pistmata joosta. Olin FINIŠIS.
Olin just lõpetanud oma kolme päevase hulluse.

Kuna kell oli palju, siis suundusin kohe pakihoidu ning saime Kristinaga kokku. Seejärel kiirelt Balti jaama, sest rongini polnud enam palju aega. Jaamas oli rong juba ees, et sain kohe rongile minna. Enne veel kiirelt pildid nagu eelnevatel päevadelgi!


     



Eriti suured tänud Kristinale, et Ta oli nõus mind nendel päevadel enda juures majutama ning välja kannatama, minu pideva möla pidamatuse! Suur-suur Aitähh!

Kuna jooksin rongile otse jooksurajalt tulles, siis ei olnud aega ka riiete vahetamiseks. Rongis oli aga sel korral ruumi rohkem, kui reedesel päeval, siis sain rahulikult rongis kuiva särgi selga visata ja midagi paksemat peale panna. Mõnus soe oli olla. Aga reis ise venis kuidagi jube pikaks. Uni tekkis. Kui kõrvalt istmelt tädike ära läks, siis viskasin kahe istme peale pikali. Oli kohe palju parem olla.
2:30 rongisõitu ja olingi peaaegu kodus.
Härra oli juba rongijaamas vastas, et jaamas enam ootama ei pidanud. Sai otse koju sõita.
Selleks hetkeks andis väsimus endast ikka korralikult märku. Tahtsin vaid süüa ja seejärel magada.





Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 11. september 2018

JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKS 2018

Eelneval õhtul ei olnud küll seda tunnet, et tahaks järgmisel hommikul varakult tõusta ja Pärnu poole liikuda. Ei olnud seda tahan joosta tunnet. Pigem oli hoopis selline "Istuks parem kodus teki alla" feeling. Kuna mul on kindel soov sellel aastal Selveri linnajooksude sari läbida, siis ei aidanud siin ei ussi ega püssirohi. Tuli end hommikul varakult ülesse ajada ning reipaks mõelda. No vähemalt nii reipaks, kui see üldse võimalik oli!

Ilm oli hommikul super ilus. Päike varakult kõrges taevas. Miks ma ei imesta. Lihtsalt sellepärast, et see on juba tavaks saanud. Kui on jooksu päev siis ilmselgelt on ka ilus päikesepaisteline ilm.
Enne kui arugi sain olime juba teel. Mida rohkem Pärnu poole jõudsime, seda pilvisemaks ilm muutus. Kergelt öeldes kohati liiga pilviseks ja pilved muutusid ka aina tumedamaks.

Kui Pärnusse jõudsime, saime sellise padu vihma kaela, et tule taevas appi. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas terve selle aja kui ma jooksen sellist vihma tuleb. Lootus kuivaks jääda oleks olnud nullilähedane. Õnneks, mida lähemale võistluskeskusele jõudsime seda ilusamaks jälle ilm muutus. Ilm oli tõsiselt äärmusest äärmusesse.
Auto saime pargitud peaaegu samasse kohta kus ka eelmisel korral kui samal jooksul sai käidud.

Stardimaterjalid välja. Kiire kõne Viigi´le. Kiire muljetamine, mõned pildid ning võiski end stardikoridori poole sättida. Kerge närv tuli sel korral sisse. Tundsin kuidas pulss tõuseb. Kella vaadates oligi pulss juba 100 peale kerkinud. Ei teadnudki, kas see on nüüd hea või hoopiski halb.
Start anti nii, et ma jälle ei saanud aru kas juba lubati rajale või mitte. Ilmselt oli asi selles, et olin suhteliselt kaugel stardijoonest ning kulus üüratu 1 minut enne kui üle stardi joone sain!

Kui ükskord inimsed mu ees liikuma hakkasid, siis sain aru, et võib liikuma hakata. Esialgu oli ikka päris vaevaline see liikuma saamine. Ikkagi päris suur hulk rahvast oli rajale minemas. Esimesed 3 kilomeetrit võitlesin kitsaste tingimustega ning suhteliselt aeglase tempoga. Aga mul polnud kiiret. Plaan oligi rahulikult kulgeda ja rada lihtsalt läbida. Mingil hetkel sain ära "VABAMASSE VETTE" ja ilma, et ise arugi sain siis olin tempo kilomeetri kohta 5:30 peale tõstnud. Ega siis midagi. Lasin samas tempos rahulikult edasi, sest pulss lubas, jalad ja kopsud tulid ka tempoga kaasa.

Kui vahepeal natuke tibutama hakkas, siis lootsin, et sadu tuleb kaela. Jahutab natuke, kuid lootuseks see ka jäi. Natuke tibutamist jäigi kogu vihma saagiks sellel päeval. Vähemalt rajal. Kuulduste kohaselt oli võistluskeskuses/ finishi alas korralikku vihma tulnud.
Suutsin sel korral raja (10km) läbida alla tunni. Olin rahul. Viimasel kurvil, suutsid suurde lompi astuda ja jalad märjaks teha.
Väsinud, kuid rahul.
Kiirelt veel pildid instagrami jaoks ning võiski kodu poole asuda !



Kirjutamiseni K :)

laupäev, 25. august 2018

ÖÖS ON ASJU ehk EESTI ÖÖJOOKS 2018

Ööjooks kuulub Selver Linnajooksud sarja jooksude hulka. Kes seda enam mäletab mitmes jooks see sarjas oli. See tähendas seda, et kuna olin end kogu sarjale registreerunud, siis tuli ka sellest jooksust osa võtta.
Mõnes mõttes ootasin täiega seda jooksu, sest eelmise aasta MEGA MÖLLUST ma ju osa ei saanud. Kahju kohe. Kuid asume asja juurde.

Me kõik teame, et jooks toimus õhtusel ajal. Ütleb seda ka jooksu nimi. Täpsemalt jooksu start anti 21.30 !  Ehk siis päeval sai rahulikult omi asju ajada. Eelnevalt ei planeerinud ma midagi ette. Isegi kella aeg tuli nii öelda käigu pealt, mis kellast Rakvere poole liikuma hakata. Ainult kella sai päeval rohkem vaadatud, et päris hilja peale minekut ei jätaks, sest stardimaterjale väljastati siiski vaid 19.30ni. Vähemalt nii oli kirjas.

Siit tuleb nüüd koht kust alates võib VINGUMA hakata. Jooksu start oli 21.30 aga materjale väljastati 19.30ni... see teeb 2 tundi täiesti tühja auku, minu jaoks täiesti võõras linnas. Õhtune aeg, kõik kohad kuhu uudistama võinuks minna olid kinni.
Teiseks, kui olime juba kohapeal, et stardimaterjalid välja võtta, siis stardi keskus oli ühes kohas ja stardiala teises kohas. Stardi keskuse juurest stardi alasse ei olnud ühtegi viitavat märki, mis suunal liikuma peaks. Põhimõtteliselt otsi ise kui oskad. Teises suunas stardi alast stardi keskusesse aga olid viidad väljas. Weird as fuck !

Leidsime siis kuidagi selle stardi ala ülesse, nii öelda koba peale läksime Härraga koos. Tegime kiire tiiru Expol ning edasi liikusime tagasi auto juurde. Et saab niisama lebos istuda kuniks peab liigutama hakkama. Kuna autos olemine muutus igavaks, siis panin jooksu riided selga ning liikusime stardi alasse ära. Tegime seal aega parajaks.
Jooksja telgis lasin põlvele toetava kinesioteibi veel panna. Nii igaks juhuks. Mitte, et see nüüd otseselt väga vajalik oleks olnud.
Lisaks sai Jooksja telgis natuke Maris´e ja Regiina´ga jutustatud. Kuna nemad tegid seal tööd, siis ei hakanud neid pikalt segama. Liikusin edasi.
Mingil aja hetkel silmasin ka Kristina´t ja Sigridit ning läksin neid ka tervitama. Tegime kiired pildid ja juba pidimegi Kristina´ga oma starti ootama hakkama. Liikusime ära stardikoridori.

Mida lähemale aeg stardile tiksus, seda kitsamaks muutus olek stardikoridoris. Uurisin Kristina käest veel kiirelt üle, mis ajaga plaanib raja läbida. Ise olin dilemma ees, kas võtta 2:10 tempomeistrile sappa või hoopis 2:00 !
Seda mis tempomeistriga sammu hakkan pidama ei suutnud ma enne stardipauku ära otsustada. Otsus tuli jooksvalt jooksu pealt.
Valisin sel korral 2:00 tempo grupi. Peale starti esimesel sirgel sai näha vägevat ilutulestikku. Võimas. Sealt edasi püüdsin tempomeistrite tempoga ellu jääda. Üldiselt polnudki väga hull. Täitsa sobis see 5:30 tempo. Enne kui arugi sain tuli esimene joogipunkt. FUUUUUUCK juua tahaks ju... laveerisin kuidagi läbi rahva, krabasin esimese ette juhtuva topsi näppu ja jooksin edasi. Valge õhupall liikus kaugemale. Sain aru, et hakkan maha jääma. Jõin ruttu topsi tühjaks ning siis tõstsin tempot, et grupile järele jõuda. ÕÕÕÕH... kohe peale joogi punkti tuli ka pikk tee ehituse lõik... ehk pinnas oli kaetud vaid killustikuga. Mingi koha peal oli nii lahtine killustik, et enne kui arugi sain olin vasaku jalaga peaaegu põlveni killustiku sisse vajunud! Tirisin oma jala sügavustest välja ja liikusin grupi tempoga edasi. Selle lõigu oleks võinud üldiselt mõne teise tänavaga asendada!
Teine joogipunkt tuli ka üsna ruttu. Võtsin sealt ka topsi juua ning püsisin endiselt tempomeistrite taga jooksvas grupis.  Esimese viie kilomeetri peal tuli ka Jooksja telgis põlvele paigaldada lastud kinesioteip põlve küljest lahti. Täiesti kasutu teipimine oli. Kodustes tingimustes paigaldatud teibid pole mul isegi nädalaga lahti löönud. Nüüd piisas vaid viiest kilomeetrist.
Suutsin oma 12 km tempomeistritega sammu pidada, siis enam ei jõudnud. Jõud kadus lihtsalt ühe silma pilgutusega ja oligi kõik. Nägin kuidas valge õhupall minust muudkui kaugemale triivib. Täielik sein. Aga ma ei lubanud endal kõndima jääda. Pidin edasi jooksma. Veidi aeglasema tempoga aga vähemalt liikusin. Need üksikud tõusud, murdsid mind aina rohkem ja rohkem. Liikusingi vist puhtalt tahtejõuga edasi.

Järgmine asi mille kallal tahaks VINGUDA... JOOGIPUNKTID. Esimesed kaks olid kuidagi nii üksteisele lähedal ja siis kolmas oli teisest jällegi nii kaugel. Väga ebaühtlased vahed. Vähemalt mulle tundus nii.
Lisaks kui olin jõudnud oma jooksuga nii kaugele, et olin oma teise ringi viimasele joogipunktile lähenemas, siis joogipunkti rahvas seisis tee peal ees. Neil käis vist omavahel mingisugune võistlus. Kõik tahtsid topsi ulatada ja siis joosti inimestele tormi koos joogi topsidega. Kõrvalt hõigati küll neile: " Olge laua juures, tee peale ei lähe!" Aga eip, ei kuulanud keegi seda käsku.
Järsku olin jõudnud joogipunkti topsi ulatajate seinani... püüdsin võimalikult laua juurest läbi lõigata, kui järsku üks kahe laua vahelt välja hüppas ning oleks mind peaaegu jalust niitnud! Ehmusin täiega ära, sest enne lõppu poleks küll end vigaseks tahtnud kukkuda.

Viimased kilomeetrid hakkasid venima. See oli petlik. Tegelikult need kilomeetrid ei veninud, sest ajad tulid samad, mis eelnevatel kilomeetritel. Selline mulje jäi, kuna olin juba pea 2 tundi rajal olnud. Finishini polnud enam palju maad minna. Kella vaadates sain selgeks, et siit tuleb poolmaratoni teine isiklik aeg.
Finishisse jõudnuna liikusin lihtsalt edasi. Medali jagajad seisid rivis. Aga ega mina ei vaadanud, mis värvi paelaga medaleid keegi jagab ja üldse kust ma pidin teadma, mis värvi paelaga medal mulle mõeldud on!  Kui ühel hetkel üks noormees vaatas mu numbrit ja siis korralikult nähvates ütles: " SEALT SAATE MEDALI!" Like what the fuck… kui sul on une aeg üle läinud ning paha tuju, siis mis ronid sellisele üritusele vabatahtlikuks.
Kui olin medali kaela saanud, siis kõndisin edasi. Suunati vastavasse koridori, kust sain poolmaratoni distantsi läbinutele mõeldud nänni koti näpu otsa. Seal oli seda nänni ikka oma jagu sees. Koti sisu ma uudistama ei hakanud, vaid liikusin otse joones auto juurde edasi. Ainus mõte peas oli, et saaks kiirelt kodu poole teele.
Magu tahtis ka JÄLLE valutada!

Ometi olin nii elevil enne jooksu. Ikkagi Ööjooks ja esimene kord sellel osaleda. Kuid kokkuvõttes jättis MÕRUDA mulje. Praegusel hetkel tunnen, et sellel jooksul ma rohkem osaleda küll ei sooviks, kuid midagi kindlat lubama ei hakka. Eks aeg näitab, mis elu toob!






Kirjutamiseni K :)



neljapäev, 16. august 2018

2x10 ehk kuidas ma mõistuse kaotasin !

Tegelikult sai see hullus alguse juba tükk maad varem. Umbes täpselt nii palju varem kui võistlus kalendrisse tekkis Skecher suvejooks ja Peetri jooks ning mõlemad pidid toimuma samal kuupäeval.
Kui senimaani, eelnevad aastad olen suutnud ühte neist ignoreerida ehk siis täpsemalt Peetri jooksu, siis sel korral polnud seda plaaniski. Eriti veel siis kui medal avalikuks tuli.
Mõte oli samal päeval kaks jooksu joosta. Samas polegi ju nii hull. Põhimõtteliselt teeks sama välja, kui korraga poolmaraton joosta.

Üldises plaanis, hommik tõotas head ilma. Vähemalt esialgsed pool tunnikest, kuniks tuul pilved taevavõlvilt minema puhkus ja päikese nähtavale tõi ning ilm muretult minu üle naerda sai " JUST KIDDING, RUN WITH SUN AND DIE!!" Well, ei läinud hästi. Lootsin siis tuulekese peale, et vähemalt sedagi on natuke ja jahutab.
Kui ükskord Tartusse kohapeale sai, siis parkla oli JUBA autosid puupüsti täis. Joppamise peale leidsime ka koha parkimiseks. Üldiselt jooksuks mul mingit plaani polnud. Ainus plaan oli ELLU JÄÄDA SELLE KUUMAGA! Sest mida aeg stardile lähemale jõudis seda kuumemaks läks.
Loogiline oli rada lihtsalt läbi kulgeda.


Tartus sain kokku ka Viigi´ga, kellel oli sama hull plaan läbida 2x10 kui minulgi. Ühesõnaga hullud tsikid. Kummalisel kombel lasti 5km jooksjad/kõndijad ennem rajale ja 10 minutit hiljem siis 10km omad. Vastupidi oleks pidanud olema aga oli kuidas oli. Enne starti kastsin pea märjaks ja oligi aeg minna stardikoridori. Sellest ma aru ei saanud kuna see start anti aga kui inimesed minu ees juba liikuma hakkasid siis tuli ka end liigutada. Väga ruttu läks olemine kuumaks. Esimesel pöördel oli asfaltkate teel sulanud ja tossud kleepusid rõvedalt. Joogipunkti ei jõudnud ära oodata, sest janu hakkas suhteliselt kohe kimbutama.
Peale joogipunkti suutsin joodud vee najal 2 km vastu pidada ja siis oli surm. No jõudu polnud edasi minna, janu, tüdimus. Need 10 km tundusid kui lõputud. Kui ükskord 8 km täis tiksus hakkas veel õige piin pihta. Paremas küljes hakkas torkima. Kergelt öeldes oleks nagu keegi skalpelli keeranud mu sees. Mida lähemale ma finsihile jõudsin seda teravamaks muutus valu. Jäin seisma ja kõndisin, et äkki kaob ära. EI midagi. Ajasin siis jalad tagumendi alt välja ja hambad ristis pürstisin finishisse.

Joostud sain. Peas vasardas ainus mõte: " KES KURAT ÕHTUL VEEL 10KM JOOKSEB!" Ei tahtnud sellele rohkem mõelda, vaid otsustasin kohe pesema minna, et end värskendad, sest polnud palju aega raisata. Tuli ju veel Tallinna Peetrisse sõita.
Vesi ja pesemine tegid head. Enesetunne läks paremaks. Ainus miinus, et mitte üks gramm jahedat vett ei tulnud, et end jaheda veega üle lasta. Ainult sooja ja veel kuumemat vett tuli. Poole pesemise pealt tuli selline sahmakas kuuma vett kaela, et anna olla. Hea veel, et juuksed pähe jäid. Muidu käiks praegu poolest saati kiilakana ringi. Võib-olla olekski uuele trendile alustala pannud. Aga ei hakka oletama, mis siis oleks võinud olla.
Peale pesu hüppasin kiirelt toidutelgist läbi, et vaadata mida süüa pakutakse. Kahjuks mitte midagi sellist mida ma antud hetkel süüa võiks. Seega tuli tee pealt midagi kaasa osta.


Vahest imestan isegi, et Härra viitsib mind igale poole sõidutada. Väga vahva ju. Sest üksinda ma vist ei suudaks neid pikki otsi sõita ja üldiselt peale jooksu ei ole ma kõige teravam pliiats, et üldse auto rooli istuda!
Kui lõpuks sõitma hakkasime siis tee peal oli paar kohta kus oli tee remont ja korra pidime tee peal seisma jääma, sest ühel rekkal oli rehv lõhkenud ja see sodi oli kõik tee peal ees. Hüppasime Härraga autost välja, et see sodi teelt eemaldada, kuid inimesed meie taga ei kannatanud oodata ja hakkasid mööda trügima, mis raskendas meil sodi tee äärde tassimist. Lõpuks saime ära tõstetud. Rekka juht tänas viisakalt ja meie võisime edasi sõita. Kõrvetasin kuuma rehvi jupiga sõrme otsad ära. Päris rõve tunne oli tükk aega sõrme otstes. Tegin salvräti märjaks ja mässisin ümber näppude ja näpud pistsin auto konditsioneeri ette, et sealt külma õhku peale puhuks. Päris kiiresti läks kõrvetav tunne üle. Hiljem olid näpu otsad vaid hellad. Ühesõnaga paras ooper omaette!

Teel olles tegime tankla peatuse, et sealt midagi näksida võtta. Kõht oli jube tühi. Võtsin endale vist grillkana võileiva, kui õigest mäletan. Umbe hää oli.

Õnneks ei pidanud Tallinna päris sisse sõitma. Hea seegi. See säästis mind suurest peavalust. Iga kord kui ma Tallinnas käin saan ma peavalu. Vahet ei ole kas auto või bussiga liigeldes. Piisab Tallinnasse jõudmisest ja peavalu ootab mind piiri peal "HELLO MY FRIEND, NICE TO SEE YOU AGAIN!"
Saime end kuidagi ära pargitud. Õnneks. suhteliselt võistluskeskuse lähistele. Siis käisin võtsin stardimaterjalid välja ning kolasime veidi Härraga võistluskeskuses ringi. Avastasime Expot. Ja siis leidsin Expo putkade vahelt sõõrikuleti. Käsitöösõõrikud...mmm kes suudaks nendest ära öelda.

                       


Mõtlesin, et ma olen täna nii tubli ning võin ju ühe endale lubada. Mõeldud tehtud. Ja juba oligi üks mõnusalt rammus sõõrik mul näppude vahel. Kuna jooksuni oli veel päris palju aega, siis sõin nii öelda korralikult kõhu täis, et ei peaks nälg silme ees rajale minema. Kerge salat kanaga, tundus täpselt see mida ma vajan.

Kui kell omadega sinnamaani jõudis, et oleks aeg end riidesse panna ja hakata vaikselt stardi poole sättima, siis oli enesetunne täitsa hea. Väljas oli piisavalt jahe, mis eeldas, et ma ei hakka kohe surema. Pulss ei lenda kohe lakke nagu rakett kosmosesse ja lootust oli ka uue isikliku 10 km ajale.
Võistluskeskuses sain veel kiirelt tüdrukutega kokku, et kiire ühispilt teha. Tundus, et nad juba pildistasid aga ma trehvasin lihtsalt õigel ajal kohale jõudma ja jõudsin ka veel pildile, kui nii võib öelda.
   
Mina, Viigi 9 kuud, Regiina trennijutud, Maris ja maailm, Kristina trenniblogi

Stardis oli see jama, et kõigil läks ühel ajal aeg käima. Tavaliselt läheb aeg siis käima kui üle stardi joone lähed. Well oli kuidas oli. Esialgu läksid km kiirest ja enne kui arugi sain oli esimene joogipunkt. Kuna vesi nendes punktides ei kõlvanud kuhugile siis pidin spordijoogiga leppima. Mida ma üldjuhul väldin joostes. Sest eelnevad kogemused näitavad, et spordijook jooksu ajal ei mõju mu maole hästi. Ja nagu arvata oli nii ka sel korral. 5nda km lõpuks keeras mul sees nii korralikult, et mõtlesin järgmise lähedal asuva põõsa alla roobertit panema minna. Ausalt ka. Kogu sisikond tahtis justkui välja tulla. Kui natuke kõndisin andis järgi kogu see kammajaa… aga nii kui uuesti joosta püüdsin nii hakkas kogu jama uuesti pihta. Siis püüdsin joosta senimaani kuni kannatas.
JA SINNA KADUS MU 10KM ISIKLIK REKORD. Kurb aga tõsi. Ei olnud ikka minu päev. Finishisse jõudes näitas kell 1:02:04

Rohkem ma kohapeal aega ei raisanud. Ruttu autosse, kuivad riided selga ja kodu poole punnu.
Kui olime juba teele asunud vaatasin lõpuprotokollidest siis oma lõplikud ajad üle... Tuleb välja, et suutsin mõlemad jooksud ajastada hästi. Tartu Skechers jooksu aeg tuli 1:02:09 ja Peetri jooksu aeg 1:02:05 Vot siis.

Ise olen rahul, et sellise hulluse ette võtsin ja samal päeval kahel erineval jooksul osalesin. Rabelemist oli küll rohkem kui muidu, kuid olen rahul. Rohkem kui rahul.
Kas oleks saanud paremini? Muidugi oleks saanud aga sellepärast ei tasu põdema jääda. Tuleb oma vead läbi analüüsida ja mõelda kuidas saaks järgmine kord paremini.





Kirjutamiseni K :)

neljapäev, 9. august 2018

SUVEJOOKS ÜMBER SAADJÄRVE 2018

Sel korral polnud ma üldse kindel kas minna sellele jooksule või siiski mitte. Eks siin oli mitu tegurit mängus miks kahtlesin osalemises. Esiteks see neetud päike ja kuumus... No ei ole ma nii kuuma ilma inimene ja veel vähem on mul jaksu sellise ilmaga joosta. Teiseks polnud ma peale 15ndat juulit jooksu sussi jalga saanudki. Ja kolmandaks, kerge ei viitsi oli ka peal. Aga paratamatult, kõiki neid tegureid arvesse võtmata registreerisin end jooksu hommikul kohapeal ära ja olin valmis rajale minema. Või noh ma arvasin, et ma olen selleks valmis. Tegelikult ikka polnud kohe üldse mitte.

Nagu tavaks on saanud, liikusime juba varem kohale, et garanteerida omale ideaalne koht parkimiseks. Kohapeal saab ka aega surnuks lüüa. Ei meeldi mulle need viimase minuti saabumised, kus parkimisega tekib siis probleem ja teab mis sada häda veel. Varem kohale, siis pole muret. Vähemalt mitte sellega.

Ühesõnaga, ei olnud ma jooksuks valmis. Vähemalt mitte füüsiliselt. Sest olin kolm nädalat loorberitel vedelenud ja seda mitte tahtlikult, vaid puhtalt tervislikel põhjustel. Ilmselt kunagi tuleb selle kohta ka eraldi postitus. Vaimne valmisolek oli 50% juures. Sealt edasi see sel korral ei liikunud. Ma lihtsalt pidin selle jooksu ette võtma. Lihtsalt pidin. Juba ainuüksi sellepärast, et 18ndal ootab Rakvere ööjooks jooksmist. Vaja ju natukenegi end liigutada. Teadsin, et head aega ma ei jookse. Vorm ei luba ja kuumus ka. Läksin lihtsalt rada läbi tegema.

Stardikoridoris oodates oli pulss kõrgem kui tavaliselt. See ei tõotanud head. Kui start anti, siis hakkasin vaikselt liikuma. Polnud mingit plaani üle oma varju hüppama hakata. Kolmanda kilomeetri lõpuks sain aru kui vale valik oli selga panna t-särk, mitte lihtsalt särk. Enamus aja jooksengi ju särgi mitte t-särgiga. See t-särk ei lasnud õhku ligi ja ISEGI MU HIGI HAKKAS HIGISTAMA selle kuumaga. Janu hakkas ka suhteliselt kiirelt kimbutama ja ei jõudnud kuidagi ära oodata millal joogipunk tuleb. Hingamine oli paigas, palavus murdis, pulss oli minu võistlusjooksu kohta laes... Kui mul tavaliselt võistlustempoga jääb pulss sinna 166 kanti siis sel korral aeglase tempoga näitas pulss 175.  Juba seda näitu nähes võtsin tempot veelgi alla ja vahepeal lausa kõndisin. Kuigi selle pulsi sageduse juures oli enesetunne täitsa hea, siis oleksin võinud sellise pulsiga ka lõpuni joosta, enesetunde põhjal. Aga ei hakanud lahmima. Ikkagi kolm nädalat loorbereid oli vahepeal. Pole ka imestada, miks pulss selline oli.

Alguses jooksin umbes 7 km, siis vahepeal väiksemad ja suuremad tõusud võtsin kõndides vastu ja langused ning sirged joostes. Ja viimased 4-5 km läbisin ka joostes. Aeglaselt kuid siiski joostes.
Aega võttis aga asja sai ning jõudsin ilusti finishisse. Olin selleks ajaks küll omadega nii läbi kui olla sai. Aga ei kahetsenud hetkekski, et selle jooksu ette võtsin. Finishis sai medali kaela ja nänni näpu otsa. Seejärel viskasin varjulisse alasse lihtsalt pikali. Tundsin, et ma lihtsalt ei jõua rohkem mitte ühtegi sammu teha. Parem vedelen natukene. Jõin oma veekest ja vedelesin. Kuna olek oli vesine, siis pidin end jalgadele ajama ja kuivad riided selga ajama.
Õnneks oli enesetunne veest ja pikali olekust nii palju paremaks läinud, et lubas ilusti kõndida. Esialgne " EI JÕUA ÜHTKI SAMMU ENAM TEHA" oli kadunud.

Kui sellised kuumad edasi kestavad, siis ei kujuta küll ette mismoodi ma ees olevad jooksud ära jooksen. Ilmselt saab see olema paras "SURM SILME EES" jooksmine.






Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 7. august 2018

30+ KRAADISE SOOJAGA ELVA JÄRVEDE JOOKS- ELVA METSAJOOKSUD 2018

Elva järvede jooks on Elva metsajooksud sarja kolmas ja viimane jooks. See oli esimene jooks mida ma kolm aastat tagasi Elva metsade all jooksin. Muidugi siis oli rada teine. Joosti 2 ühesugust ringi. Ka eelmisel aastal jooksin ainult Järvede jooksul. Sellel aastal otsustasin kogu sarja läbida.

Järvede jooksu rada oli sel aastal teine. Enam ei joostud kahte ringi ühe raja peal. Kuna esimene pool jooksust toimus vana raja peal siis seda rada ma juba teadsin. Aga kuna tahtsin kindel olla, kui "ÕUDNE" see rada reaalselt on, siis sai mõned päevad varem treeningjooksul käidud, et uus rada läbi joosta. Teine pool rajast muutus keerulisemaks. Lahtise liiva pinnasega lõik tuli sisse ja metsas pehmel sambla kattega rajal tuli joosta. Lisaks paar kergemat tõusu, üks järsk langus ja sama järsk tõus. Ühesõnaga piisavalt keeruline, et see rada lihtsalt läbi kulgeda ka võistluspäeval.

Kui kätte oli jõudnud võistluspäev, siis ei oodanud ma seda jooksu kohe mitte üks raas. Jooks toimus päeva kõige kuumemal ajal kell 14.00. Stardini oli omajagu aega ja sai senikaua varjus istuda, sest kes jõuab päikese käes istuda.
Kui juba ära stardialasse sai, siis ainuüksi seal seistes hakkas pulss tõusma, sest päike paistis lagi pähe.

Stardipauk ja võis jooksma hakata. Kuna kuuma oli väljas rohkem kui 30+ kraadi, siis piisas paarisajast meetrist, et higi voolaks ojadena! Metsa vahel. Tuult polnud. Päike küttis... õõvastavalt lämbe.
Seadsin omale eesmärgi rada lihtsalt läbida ja vähemalt alla 40 minuti.
Kulgesin tasa. Samm sammu haaval. Kõik sujus enam vähem graafikus, kuniks metsa vahelt väljudes mingi putuka kurku tõmbasin. Läkastasin ja köhisin nii koledasti... mõtlesin, et lämbun nüüd seal samas koha peal ära ja surma tunnistusele kirjutatakse " Lämbus putuka tõttu!" What ? Köhatasin veel viimast korda hästi tugevalt, lausa nii tugevalt, et piss tahtis püksi tulla. Pisar silmas aga hingamine juba parem katsusin uuesti liikuma saada. Kibe maik endiselt kurgus. Aga sain liikuma. Õnneks polnud enam palju minna ning juba varsti olin omadega finishis.

Peab tunnistama, et kogu selle sarja jooksud on rasked. Rajad ei ole üldse pikad aga see, millisel maastikul need toimuvad paneb asja paika.
Hetkel ei oska ma öelda, kas ma uuel 2019 aastal selle sarja jooksudel osalen või mitte. Iseenesest võiks, kuna tegemist on siiski nii öelda kodukoha jooksudega. Aga eks see selgub kõik juba uuel hooajal. Mis plaanid mul siis üldse on edaspidiseks.




Kirjutamiseni K :)




kolmapäev, 11. juuli 2018

37. JOOKS ÜMBER PÜHAJÄRVE 2018

Nonii, nüüd võin end järjekordselt kiruda või vanduda. Puhtalt sellepärast, et Pühajärve jooks on üks nendest jooksudest mille olen lubanud "EI IIAL ENAM" jooksude hulka lisada! Aga üllatus, üllatus. Leidsin ka sel aastal end stardist.
Vot ei tea kas mulle meeldib end nimelt piinata või mis asi see on, et ikka ja jälle leian end sellistelt radadelt, mida enam elus ees kordagi läbida ei tahaks! Tegemist on siiski Otepää kuppelmaastikuga ehk siis hunnikutes tõuse ja teist sama paju languseid.

Hommikul olin täiega optimistlik ja olin hea jooksuilma eest tänulik. Lauspilvisus, veidike tuult ja 14-16 kraadi sooja. PEEEEERFECT. Valisin jooksuriided välja ja panin selga. Olin sel korral meeleolus, et panen kohe jooksu riided selga. Ja vahetus riided võtan kaasa. Vahest võib.

Olin eelnevalt sõbrannaga kokku leppinud, et saame Elvas kokku ja seal istub tema meie autosse ümber. Seltsis segasem, eriti kui VEEL SEGASEMAD ühte autosse kokku panna.
Olime varakult liikvelt, kuna varasema kogemuse põhjal teadsin, et hiljem on keeruline head kohta või ültse kohta parkimiseks leida.  Seega jõudsime varakult kohale, kuid enne meid oli juba päris suur hulk rahvast kohal.

Kohale jõudes võtsime oma stardinumbrid välja ning suundusime tagasi auto juurde. Natuke hiljem liikusime võistluskeskusesse tagasi ja võtsime kohad sisse majaesisel rõdul.
Teadsin, et ka Cris pidi jooksma tulema. Temal see esimene kord sellel rajal joosta, minul aga juba kolmas kord. Hiljem ta liitus meie seltskonnaga.

Mida lähemale stardi aeg jõudis seda väiksemaks mu optimism jooksmiseks jäi. Heast jooksuilmast, millele ma hommikul NII TÄNULIK OLIN ei olnud enam midagi järel. Päike siras kõrgel taevas ilma ühegi pilvetupsuta, tuult oli minimaalselt, kui ültse ja sooja kraade oli juba mõnusad 25 kraadi. See oli hetk, kui oleksin võinud PEAGA VASTU PUUD JOOSTA, sest olin ju hommikul oma riietusega ikka täiega pilves ilmaga arvestanud.
Mis võiks olla jaheda pilves ilma riietus ? MUST!!!! JAH JUST, PANIN KÕIK MUSTA TOONI RIIDE ESEMED!  HALLELUUJA normaalsusele. Oleksin võinud ju mingi heledama versiooni leiutada selga aga ei... IKKA MUSTA OLI VAJA! No KURAT küll, millal sa ÕPID!
Ja nagu kõigest sellest VEEL VÄHE OLEKS, siis jätsin ka peakatte koju, mis oleks suutnud natukenegi mu päeva päästa. Päike paistis lagi pähe. Pähe, mis on samuti MUSTA VÄRVI !

Mingi aeg märkasin veel ühte tuttavat ja juba mõni hetk hiljem istus ka tema meie seltskonda. Enam polnud stardini palju aega. Kui nägime, et inimesed hakkasid stardikoridori kogunema, siis liikusime isegi sinna.
Soovisime kiirelt veel üksteisele edu ja võiski jooks alata.

Esimene kilomeeter on seal alati väga kitsas ja aeglane ning peab väga ettevaatlik olema, et ei kukuks. Esimene tõus tuleb üsna kohe ja peale seda ka teine ja kolmas ja neljas... ühesõnaga terve 10 km koosneb tõusudest ja langustest ning mõnest meetrist sirgest maast. Päikese käes oli kuum, väga kuum. Võtsin tõusud aeglasemalt ja väikeste sammudega. Ei tahtnud esimese aasta viga korrata ja kohe end kinni joosta. Viis kilomeetrit läksid nii ruttu, et ei saanud arugi, kui juba olin vahefinishi joone ületanud. Edasi ei läinud ültse kergemaks. Pigem raskemaks. Mõni tõus oli ikka korralik haamertõus. Paar tõusu pidin siis võtma kõndides , sest enam ei jõudnud jooksuga minna. Päike ja kuumus olid teinud oma töö. Jalg muutus raskemaks. Väsimus hakkas võimust võtma.

Enda üllatuseks suutsin sel korral peaaegu kogu raja joostes läbida. Mäletan, et aastal 2016 kõndisin palju ja 2017 kõndisin kogu raja, kuna sel ajal ma ei tohtinud joosta! Seega olen sellel rajal mingi arengu läbi teinud.
Finishit nähes oli mul hea meel, kuid enam kiirendada ei jõudnud. Medal kaelas ja õnnelik. Teeniduspunktis anti veel pudel vett, pudel kasemahla Kaske Kaske ja pisike jogurti jook. Täispakett korralikuks vedeliku normi taastamiseks.

   
Medal oli sel aastal ikka eriti uhke. Üks omanäolisemaid, mis kaunistab nüüd ka minu medali seina!
   


Üldises plaanis võiks järeldada, et mida rohkem sa ühte ja sama rasket rada jooksed seda paremaks selle jooksmises muutud. Vähemalt enda koha pealt võin seda vist juba natuke öelda. Iga aastaga paremaks. Ilmselt tuleb seni joosta, kui kõik tõusud saab joostes alistatud ning siis tuleb hakata aega parandama. Kõike korraga ei saa!

Olgugi, et kolmandat korda sama rada joosta, kuid meeleolu on iga kord erinev ja lõpuemotsioonid sama moodi. Need on alati erinevad !





Kirjutamiseni K :)