Alustaks siis sel korral võrdlusest. 2018 ja 2019 aasta Maastikumaraton. Võiks öelda, et nagu ÖÖ ja PÄEV. Täitsa lõpp, kui erinev saab üks ja sama jooks olla. Tegelikult peale eelmise aasta jooksu lubasin, et EI IIAL ENAM sellel jooksul osalemise kohta, kuid tundub, et päris nii ei läinud. Vahest on hea kui oma lubadustest kinni ei hoia.
Hommikul oli ilm sel korral jahedam, kuid oli lubanud siiski kuuma ilma. Olin mõttes kuumas kinni ning samas lootsin, et pilvi jätkub mõneks ajaks, et kuum kõrvetav päike välja end näitama ei pääseks.
Riietuse valik tuli hommikul käigu pealt. Lühikesed püksid, pikkade varrukatega õhuke jooksu särk. Sel hetkel ma VEEL ei teadnud, et ka seda särki on palju selga panna.
Uksest välja astudes KEHA ARVAS,ET ON TALV, MÕISTUS ÜTLES AGA SUVI ! Saa siis aru, kuidas end riidesse panna, kui ilmad on nii muutlikud.
Kui Otepääle kohale jõudsime Härraga ja autost väljusin tundus ilm ikka väga külm olema. Korra isegi mõtlesin, et oleks pidanud pikemad püksid panema. Ilgelt külm oli ikka. Kes mind vähegi tunneb see teab, kui KÜLMAVARES ma tegelikult olen.
Õnneks olin eelneval päeva stardimaterjalid juba Lõunakeskuses välja võtnud ja ei pidanud materjalide pärast muretsema.
 |
| Cris, Mina, Mariliis |
Enne starti sain veel Cris´i ja Mariliis´iga kokku,et ühispilti teha. Esialgu pidin Cris´iga kõndima minema aga siis meenus, et ei saa oma jooksu tossudega pikka maad kõndida. Siis sai plaani võetud, et tiksume Mariliisiga mingi aja koos.
Enne stardikoridori minekut suutsin veel kõik silmist kaotada ja seisin uhkes üksinduses siis seal, kuniks Mariliis ka stardikoridori tuli. Juhuu ei pidanudki üksi alustama. Kaaskannataja oli minuga. Tegelikult oli meil mõlemal plaan sellel rajal lihtsalt ellu jääda. Ei olnud kumbki meist viimasel ajal jooksmisega väga tegelenud. Esialgu ennustasime, et vast 10 km peame vastu ja siis tuleb midagi kõnni-sörgi segu edasi.
Stardikoridoris seistes oli pulss juba üle 100 löögi minutis. Olin kindel, et sellest jooksust midagi head nüüd küll ei tule. Järgmisel hetkel anti juba start ja võis liikuma hakata. Ja nagu arvata oli siis hakkas üsna kiirelt, päris soe. Tiksusime siis vaikselt edasi minna. Üks tõus teise järel. Asfalt kattega tee sai kuidagi kiiresti otsa, kui pidi ära kõrvalisele teele keerama.
Pole enne ühtegi jooksu jooksnud nii suures jutuvadinas. Mariliis anna andeks, kui sind surmani ära tüütasin oma suure suuga! Ilmselt sellepärast enamuse aega üksinda jooksengi, sest keegi ei taha koos joosta, muidu räägin nad lihtsalt surnuks.
Ühesõnaga, enne kui arugi saime olime juba esimeses joogipunktis. Uurisin ikka aegajalt, kuidas kaaskannataja Mariliis end tunneb. Vahepeal ei saanud enam aru, kas jooksime tema või minu tempoga. Või siis hoopis mingis kolmandas tempos. Püüdsin tempo hoida ühtlasena, et ikka lõpuni suudaks minna. Selline oli siis meie tempo!
Kilomeeter kilomeetri järgi, kui 10 km täis sai, siis ei adunud kumbki meist veel väsimuse märki. Olin suhteliselt heas vormis eneselegi üllatuseks. Ei olnud ju peale operatsiooni pikemat maad kui 8 km jooksnudki ja nüüd järsku läksin 24 km jooksma. Mariliis arvas, et ma olen SUHTELISELT SÕGE PEAST, et midagi sellist ette võtsin. Täpset sõnastust ei mäleta aga midagi sinna kanti see oli.
Järgmine joogipunkt jõudis ka üsna ruttu kätte, mis sest, et maad selleni oli omajagu. Sel korral ma vett ei võtnud, vaid võtsin käpaga soola ja uhasin spordijooki otsa. Alguses tundus see kombo suhteliselt rõve aga korraliku energialaksu sain sellest küll. Jalad muutusid justkui kergemaks ja minek oli hea. Tõusud võtsime veidi aeglasemalt ja pisikesi tippivad samme tehes ning langustel ja sirgetel natukene tempokamalt.
Kolmandat joogipunkti ma ei mäletagi, kuna see kätte jõudis. Tean vaid, et ka seal haarasin topsi spordijooki endaga kaasa. Selleks ajaks oli tempo ja minek nii hea vist, et lihtsalt panna oli vaja.
Ja viimane joogipunkt oli siis vist RC Cola punkt! Sealt sai topsitäis Colat võetud. Mis andis viimaseks lõpuks korraliku energia laksu.
Isegi metsa vahel ei läinud raskeks. Eelmisel aastal hakkas samal rajal 5ndal kilomeetril vaikselt suremine pihta. Mõtlesin, et kas sel korral ei lähegi raskeks. Tegelikult lõpuks läks ikka küll aga seda siis kui Mariliis enne lõppu minust maha jäi. Tahtsin ootama jääda aga ta ei lubanud ja viipas käega, et ma edasi jookseks. Viimased kilomeetrid tulid väga rasked. Tahtsin isegi paar kõnni sammu teha aga olin enese vastu nii karm, et ei lubanud seda teha. Selline raskuse tunne kestis õnneks paar kilomeetrit kui jälle lõpp kergemaks läks. Kui nägin tablool numbreid 2:37:09 kerkis suur naeratus näole. Ma tegin seda. Jõudsin finishisse kiiremini kui eelmisel aastal. Lausa hämmastavad 24 minutit kiiremini. Olin uhke enda üle.
Kui eelmisel aastal ma vihkasin end maa põhja, et üldse sellele jooksule läksin , siis sel aastal olen täiega rahul, et läksin. Sain korraliku positiivse noodiga kogu jooksu joostud. Ilm oli hea, jalad olid head, energiat oli rohkem kui küll, emotsioonid olid viimase peal. Ka Sportfoto fotodelt on kogu seda positiivset KEEP SMILEING emotsiooni näha. Suur suur aitähh ka Mariliis´ile, et ta mind välja suutis kannatada.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar