Esmaspäev, 23. oktoober 2017

NÄDALA KOKKUVÕTE 16.-22. Oktoober

Esmaspäeval käisin tubli trennilisena taaskord Pilateses. Võiks vist öelda, et see üks mu lemmiktrenne antud hetkel.  Pilates annab võimaluse nii öelda lõdvalt võtta aga sama aegselt annab võimaluse pingutada. Peale 10 minutit mõtlesin küll: " Oh GOD, Why? Miks ma ei võinud kodus olla!" Aga ei! Lõpuks ikkagi olin rahul, et läksin. Alguses ei saa vedama aga hiljem ei saa pidama. Nii ka minul Pilateses. Sel korral oli rahvast päris palju. Saal oli põhimõtteliselt täis. Sellest tulenevalt oli ka suhteliselt palav. Higistasin jälle nagu siga. Aknad olid küll tuututuses aga õhku polnud. 

Kolmapäeval otsustasin minna jooksuringile. Pakkisin siis ennast kenasti sisse ning otsisin kapist õhukese jope laadse asja välja. Et soojem joosta oleks. Ainus miinus sellel jopil on, et lukk vajub pidevalt alla ja peab kogu aeg kergitama seda. Ilm oli super ja jooks ise sujus ka sujuvalt. Nautisin igat meetrit sellest jooksust. Nautisin sügist enda ümber ja muudkui jooksin. Vaikselt küll aga siiski. Alati ei peagi täiskäigul liikuma.

Neljapäev oli jälle Pilatese päev. Nagu juba tavaks saanud, siis tegime jälle midagi uut. Võib-olla mulle see nii väga meedibki, et kunagi pole ühesugune kava ning ei tüdine ära. Kogu aeg on põnev ja kogu aeg tahad rohkem pingutada. Neljapäeval on alati tunduvalt vähem inimesi, kui esmaspäeval. Palav oli sellegi poolest. Kohati oli tunne, nagu oleks veega üle kastetud. Higi voolas taas ojadena.
Hantlikkava 0,75 kg hantlid olen sujuvalt asendanud juba 1,5 kg hatlitega. Lihased hakkavad ka juba välja tulema. Mis on väga äge !

Reedel käisin jooksmas. Üks suhteliselt lühike jooks oli. Kõigest 2,5 km. Udu oli nii paks, et GPS signaal ei tulnud läbi, sest kell piiksus kogu aeg "GPS ei leia!" ja enda ette nägi mõne meetri vaid.  Tee äärde jõudes vedas, et traktori alla ei jäänud. Ise hoidsin küll juba põhimõtteliselt tee pealt välja, heina sees jalgupidi aga traktor sõitis ikka otse oma teed, ennem kui mind märkas ja natukene kõrvale tõmbas. Sellest tulenevalt otsustasin, et pikast ringist loobun, sest tahaks ellu ikka jääda, mitte mingi mootriga asja poolt lõmastatud saada.
Lükkasin siis jalad kõhualt välja ja tegin kiired 2,5 km.



NÄDAL NUMBRITES
16. Oktoober / Esmaspäev
70 minutit Pilates
Pulssi ei tea, kuna enam pulsivööd Pilatesesse ei pane!

17.Oktoober/ Teisipäev
Puhkepäev

18.Oktoober/ Kolmapäev
42 minutit jooksmine / 5.4 km
Keskmine pulss 137
Kõrgeim pulss 158
Keskmine kiirus 7.6 km/h
Kiireim kiirus  9.8 km/h

19. Oktoober/ Neljapäev
70 minutit Pilates

20.Oktoober/ Reede

15 minutit jooksmine/ 2.5 km
Keskmine pulss 144
Kõrgeim pulss 161
Keskmine kiirus 9.1 km/ h
Kiireim kiirus 12.2 km/ h

21.-22. Oktoober/ Laupäev/ Pühapäev
Puhkepäevad

Laupäev, 7. oktoober 2017

TARTU LINNAMARATON (10km) 2017

Hommik algas nii nagu tavaliselt. Puder, riidesse ja sõit võis alata. Õnneks ei pidanud palju sõitma. Kuid läksime tunduvalt varem kohale. Minu stardi aeg oli alles 14.00, kuid linnas olime natuke ennem 21 km starti ehk ennem kella 11st. Kuna muid plaane polnud, siis läksime oletatava 42 km võitja ajaks raja äärde kaasa elama ja kisama. Alguses olid nii pikad vahed ja üksidkud jooksjad tulid vaid finishi suunas. Lõpuks hakkas aga rohkem rahvast tulema. Vaatasin pingsalt kas tuttavaid nägusid ka näen... Ja muudkui kisasin. Kuniks nägin esimese tuttava näo ära, siis teine ja kolmas ning edasi ei saanud rohkem kisada, sest minu stardini oli 1 tund jäänud. Pidin käima kiirelt auto juures, riided vahetama ja stardi koridori lähistele tiksuma, kuniks stardikoridori saab minna.

Startikoridori läksin ülimalt positiivse noodi ja enesetundega. Peast oli eelnevalt läbi ka käinud 10 km isikliku rekordi parandamine. Et äkki lõpuks ometi suudan selle kaua püsinud isikliku üle joosta. Kuid lõpuks otsustasin, et võtan rahulikult ja jooksen enesetunde järgi. 10 minutit stardini. Ei tahtnud veel jopet pealt ära võtta. Külm tundus. Kuid kui juba mõned minutid stardini jäänud olid siis viskasin jope seljast. Veidi jahe, kuid ei midagi hullu. Sättisin kella valmis ja jäin ootama stardipauku.

Kõlas stardipauk, kell käima ja vaikselt liikuma. Rahulikult, meeter meetri haaval. Kilomeeter kilomeetri järel. teisel kilomeetril oli pikem lauge tõus, kus proovisin vaikselt võtta. Läks hästi ja sain hakkama. Laugeid languseid nautisin. Seni kuni oli mida nautida.

Viie kilomeetri täitumisel tabas mind täielik sein ning keha kuumenes üle. No kohe selline sein, mille sarnast ma pole ennem tundnud. Pistsin energiatableti suhu ja lootsin ime peale. Jalad olid endiselt rasked. Jõudu edasi minekuks lihtsalt polnud. 5 kilomeetrit vaja veel minna, kuid selle jaoks jõudu enam ei olnud. Täielik paigalseisu tunne. Pingutasin edasi, ei lubanud endal seisma jääda, kuigi seisma jäämine tundus väga ahvatlev... lausa liigagi ahvatlev.
Sundisin, end sellest mõttest lahti ütlema ning korrutasin endale: " SUUDAD KÜLL !"
Ja nii ma siis jooksin vaikselt edasi. 
Kella vaadates teadsin, et isiklikku rekordit siit küll ei tule. Hea kui veel kuidagi finishisse suudan joosta.

Seitsmenda kilomeetri lõpuks tekkis justkui energiat, mille najalt võiks ilusti lõpuni joosta. Järelikult energiatablett mõjus. Ei hakanud, seda liialt kiirustamisega kohe ära kulutama ning võtsin endiselt rahulikult. Kilomeeter kilomeetri järel, kui juba paistiski viimane kilomeeter. Viimasel kilomeetril pingutasin veel nii palju kui suutsin. Vahetult ennem finishit kuulsin veel ergutus hüüdeid Härra ja Margiti poolt. Ausalt, see andis järgnevaks 300ks meetriks veel natukenegi lisajõudu, et vähegi tempokamalt finishi suunas minna.  Ära tegin. Kuigi kerge okas jäi hinge torkima, et miks küll seda isiklikku nüüd ei tulnud.

Üldjoontes olin rahul ja õnnelik. Õnnelik, et saan joosta. Joosta just nii nagu mulle meeldib. Eks tuleb see uus isiklik ka. Just siis kui ei oska seda oodata. Just siis kui ma olen selleks valmis. Järelikult ei olnud ma veel rekordi jaoks valmis.
Koju jõudes tabasid mind külmavärinad ja kohe  kuidagi ei saanud sooja. Peale kuuma suppi läks paremaks, kuid siis tekkis hoopis ülekuumenemine ja mul hakkas palav. Võtsin igaks juhuks ühe paracetamoli. Hiljem ka kraadisin. Peale seda sain aru, miks mu jooks nii raskeks kujunes. Kraadiklaas näitas 37,4... see palavikupoiss rikkuski mu jooksu.




Kirjutamiseni K :)

Teisipäev, 3. oktoober 2017

TOO GLAM TO GIVE A DAMN!

Reedel 22. September kääris välja mõte, et võiks minna pildistama, kui fotograaf Anneli hõikas ühes grupis välja, et sooviks minna oma uut kaamerat katsetama ja mina võtsin sõnasabast kinni ning olin kohe käpp pildile minema.
Siis oli vaja välja mõelda, mis päeval meile mõlemale sobiks pildistama minna ning mis stiilis pilte võiks teha. Antud momendil ei olnud mul küll mitte ühtegi ideed.... Pea oli täiesti plank otsas. Kuid kui ma netiavarustesse sukeldusin siis tundus üsna mõistlik URBAN stiilis miskit teha. Saatsin mõned näidispildid Annelile ja ka talle tundus see mõte üsna põnevana.

Päevaks valisime kolmapäevase päeva kuupäevaga 27. September. Hommik oli meeletu paksu udulooriga kaetud. Noh vähemalt tõotas põnev päev tulla, kuigi ilm just väga lootust ei andnud päikest pildile saada. Aga hommik algas mul kella 7se äratusega. Tegin kiirelt juustele pesu ja sättisin rätiku turbanisse, et juuksed saaks kuivada, samal ajal kui ma outfitte paika sättisin. Aegajalt kiired pilgud kellale, et bussist maha ei jääks ning toimetasin edasi. Kui outfitid valitud ja ka kotti said sätitud, siis tuli kiirelt jumestus teha.

Kulutasin pea 30 minutit, et saada korralik jumestus, pool sellest ajast kulus silmameigi tegemisele! Kui olin ripsmete värvimiseni jõudnud, siis jõudis mulle lõpuks kohale... " oot mul pole ju silmameiki vaja, sest mul päikese prillid ees ju ! " Hurraaaa.. päeva esimene ämber sai juba hommikul kirja! Võiks ju arvata, et enam hullemaks minna ei saa... saab ikka küll! Sain selles oma "JÄRGMISE ÄMBRI!" linnukest kirja saades aru.

9.30 oli bussi väljumise aeg. Olin tubli koolilapse kombel juba 10 minutit varem bussipeatuses valmis. Buss hilines neetud 5 minutit. Saate aru 5 minutit. Just siis kui on FREAKING ALASKA väljas ja võiks sekundiga ära külmuda. Võib-olla oli asi ka selles, et ma ei olnud hommikul vastavalt ilmale riietunud, vaid olin vastavalt oletatava päevase ilma kohaselt riietanud. Väike särk all ja kampsik peal. Jeah... ei kõla just külma ja kõheda sügishommiku riietuse moodi. Noh mis seal ikka. Bussi jõudsin ära oodata ja ka linna jõuda. Kus ootasin Annelit, sest tema buss jõudis umbes täpselt 8 minutit hiljem kohtumispaika. Massive kohtumispaik ... BUSSIJAAM ! Me geniaalsete naistena, ei olnud valmis üksteist taga otsima mööda linna, eriti nii vara hommikul.
Istusin ja ootasin siis bussijaamas, kuniks kell sai sinnamaani, et Anneli oleks pidanud kohal olema. Siis nägin kuidas ta minust lihtsalt mööda kõnnib... Ma veel ütlesin talle mööda minnes " Ära mööda kõnni!" Aga ta ei pannud mind tähelegi. Aga ma siis lippasin ruttu talle järgi. Tema oli ilusti ennast sisse pakkinud, nagu väljas oleks -20 kraadi külma. Ja siis olin mina... jah mina. Just nagu suvitaja!
Ausalt öeldes oli bussijaamas sees külmem oodata kui väljas olles.

Kuna olin eelnevalt teinud ettepaneku, et võiks hommikul peale kokku saamist kusagil midagi kuuma juua, siis selleks osutus kuum Sörkiva gey (circle K ) kakao. Nautisin igat sõõmu sellest kuumast kakaost. Samal ajal suundusime linna tänavate vahele, et hakata otsima sobivaid kohti piltide tegemise jaoks. Esmane sihtmärk oli leida GRAFITIGA sein.Selle "ÕIGE" seina me ka leidsime, kuid siis tekkis dilemma...idee millest olin inspiratsiooni saanud oli heleda outfitiga. Nii otsustasin ka mina heleda outfitiga proovida, kuid antud hetkel olid valed riided seljas. Pidin kusagil riided ära vahetama. Pakkusin välja: " Pohh, ma lähen vahetan kusagil põõsa taga ära, vahet pole ju!" Aga ümberringi olid majad ja siis jäi see variant ära. Siis panime tähele, et meie ilus grafitiga sein asub täpselt hotelli/kohviku kõrval, et seal kindlasti saab riideid vahetada.

Astusime siis maja keskmisest uksest sisse. Neiukesed registratuuri laua taga olid kohe abivalmilt uurimas: " Kas soovime öömaja või süüa!"
Vastasime mõlemale pakkumisele eitavalt. Mille järel astusin registratuuri lauale kaks sammu lähemale ja küsisin: "Kas teil tualetti on ?"
No hallo... peab ikka geenius olema arvamaks, et nad on kas umbsed või käivad end tagahoovis tühjendamas! Ja oleks ma siis sellega piirdunud. Pidin veel sinna otsa lisama:" Ma sooviks püksid ära vahetada!"  Umbes nagu ma oleks just jalas olevad püksid täis teinud! Tüdrukud registratuuri laua taga ei suutnud naeru kinni hoida. Ega ma ise ka ei suutnud, kui tajusin mida mu suu just tootnud oli, ennem kui aju järele jõudis. Seejärel panin peas plaani paika, et vahetan ruttu riided, ütlen kiirelt aitähh ja lipsan kiirelt uksest välja. Aga paraku läks vastupidi. Vahetasin riided, ütlesin kiirelt aitähh ja hakkasin väljuma... nügisin ust aga see ei läinud lahti, kuniks üks neiuke teatas, et see uks käib sissepoole lahti ! Jep, ma tahtsin maa alla vajuda. Enamgi veel.

Lõpuks saime ka pildistamise kallale asuda. Sai ka pildistamise ajal kohati naerda. Üks jalgrattur sõitis meist mööda ja siis kui oli meiega kohakuti siis põhimõtteliselt kisas Annelile kõrva: " NICE!" ja kihutas oma rattaga edasi. Meil oli hetkeks moment:" WTF WAS THAT!!" aga noh, vähemalt naerda sai. Kui olime oma seina juures lõpetanud, siis suundusime kesklinna poole. Tegime seal pilte, kuniks meil oli vaja BOOSTi minna ja sealt smootid omale võtta. Hiljem muidugi kasutasime smuutitopsi rekvisiidina mõnel pildil. Ühel pildil pidigi olema, sest selle algne idee oli smuutitopsiga. Ega ma siis kehvem saanud olla. Sain veel ühe korra riideid vahetada, kusagil maha jäetud maja põõsa varjus, but hey, I don´t have anything to shame... Kiired viimased pildid ja võisime asuda bussika suunas liikuma, et kumbki saaks nüüd koju. Kes kiiremini, kes kiiremini. Olid ju bussi ajad nii erinevad.


Pilte siia oli nii keeruline valida, sest kõik on nii ilusad! Tartu Rahvas kirjutage kindlasti Annelile ja leppige sessiks aeg kokku.







Kuna ma olen suhteliselt kitsi oma postitustel piltide jagamisega siis tasub kindlasti minu instagramil (@katerinekati) silm peal hoida, sest sinna läheb kogu aeg midagi põnevat ülesse!





Kirjutamiseni K :)

Esmaspäev, 2. oktoober 2017

JOOSTES ÜHEST LINNAST TEISE ehk Paide-Türi Rahvajooks 2017

Üldiselt  ei olnud mul mitte mingisugust plaani Paide-Türi Rahvajooksul osalemise osas. Kuid kui Ajakiri Jooksja oma Facebooki lehel jagas kampaaniat, kus endale Ajakirja tellides sai soovi korral  ka osalused Paide-Türi Rahvajooksule, siis ei saanud ma selles mööda vaadata. Pidin võimaluse ära kasutama, sest teist nii head pakkumist poleks enam saanud!

Võistlusele eelneval ööl magasin väga viletsalt. Poole öö peal ärkasin ülesse, nina kinni ja tilkus teine nagu mahlakask kevadisel aal. Ise mõtlesin veel: " See veel puudus!"
Lootsin, et ehk hommikul ei ole asi nii hull ja minu õnneks oli hommikuks mahlakase sündroom kadunud! Võisin end taas inimesena tunda.
Hommikuks otsustasin putru keeta...neljaviljahelvestest. Mõõtsin siis vastava koguse helbeid potti ja lisasin natuke soola. Soolatopsi korgi pillasin põrandale. Hetk hiljem keerasin oma neljavilja helvestega poti poolest saati kummuli pliidi peale. Kõik kohad olid helbeid täis. Viletsalt alanud hommik aga polnud pooltki mitte viletsa päeva alguseks.
Peale sööki panin endale jooksu riided selga ja hilisemaks saunatamiseks Viigi juures ka saunaks vajalikud asjad.

Kodust väljusime härraga natuke ennem poolt kümmet. Hea oli, sest Tartu-Tallinn maanteel oli mitmes kohas teetööd ja kiirusepiirangud. Nii, et kulus natuke rohkem aega kohale jõudmiseks. Kuid kohale saime ilusti. Auto saime parkida samasse kohta kus eelmisel aastal. Käisin võtsin kiirelt stardimaterjalid välja ning seejärel helistasin Viigile, et uurida, kus kohas tema hetkel asub.
Mõni aeg hiljem saime juba Paide kultuurikeskuse ees kokku.
Natuke hiljem liitus meiega ka Maris või siis liitusime meie temaga. Ühesõnaga kokku me kõik  saime.

Enam polnudki palju stardini jäänud. Siis tekkis dilemma, kas joosta koos ilma käisteta dressikaga või ilma selleta. Otsustasin ilma joosta. Kuigi vahepeal suutsin veel mõelda, kas ikka on õige mõte nii minna. Noh igatahes viskasin jope koos dressikaga pealt ära ja sain ka esimese kommentaari " ISSAND, NII PALJAS !"  Mis seal ikka... mingid riided olid mul ju siiski seljas, päris paljas ei olnud!
Kiire pilditegemine ja aeg suunduda stardikoridori. Trügisin suht ette stardis, aga hoidsin endale kohaselt võimalikult äärmisesse serva, sest seal väiksem võimalus kellelegi otsa joosta ning seejärel nina katki kukkuda.

Kõlas stardipauk. Kõik hakkasid liikuma. Kui olin saanud vabamasse vette liikuma siis Viigi jooksis mööda ja hõikas veel :" Kerget jooksu meile !" Viskasin pöidla püsti ja jooksin vaikselt edasi. Või noh ma arvasin, et ma jooksen vaikselt. Suhteliselt kiirelt pidin tõdema, et sellest jooksust tuleb puhtalt enesetunde põhine jooks, sest pulsivöö otsustas, et tema ei taha täna tööd teha ja mulle pulssi näidada ehk teisisõnu, leidis aja mil teada anda, et patarei on kutu!
Vähemalt kell töötas ja muu vajaliku näitas ära. Esimese km aeg tuli 5.33... järgmine 5.22 jne. Ma olin ise ka hämmingus, et mida asja jalad te teete ! Päriselt jooksete alla 6 minuti aegasid või... 13.6 km 4 km aeg oli üle 6 minuti, 2 kilomeetril tuli sellepärast üle 6 minuti aeg, et ülesse mäge oli aj ei tahtnud ennast päris hingetuks võtta... ja 2 viimast km tulid ka üle 6 minuti ajaga, sest peale 11ndat km lõpetas keha minuga koostöö... Tunne oli nagu jookseks -30 kraadises külmas. Nii külm oli, käed värises, külmavärinad käisid üle keha. Samas ma ei andnud alla. Ma ei lubanud endal alla anda. Lasin tempot alla ja läksin rahulikus tempos finishi poole. Kui juba staadionile välja sain siis andsin veel viimase maksimumi, et ikka pauguga lõpetada. Ära tegin... 13.6 km ajaga 1:20:...

Peale finishit sain kiirelt jope selga ja suundusin kohe supiköögi poole, et kuuma suppi või kuuma teed endale võtta. Võtsin mõlemat. Topelt ei kärise. Kuidagi pidin kiirelt sooja sisse saama. Õnneks see soe ka tuli üsna ruttu.

Hiljem suundusime juba Viigi´le külla. Et väheke istuda, sauna nautida, süüa hea toitu ning naistele kohaselt muljeid vahetada. Olin meeldivalt üllatunud, kui sain eelneval õhtul kutse seltskonnaga ühineda.
Saun oli igati väärt punkt sellisele jooksule.



Viigi (Viigi 9 kuud), Mina, Maris (Maris ja Maailm9







Kirjutamiseni K :)


NÄDALA KOKKUVÕTE 25.-30.September ja 1.Oktoober

Püüan endale mingisugust süsteemi luua, kuid praegu tundub, et see väga ei õnnestu.
Seega püüan hetkel enesetunde järgi trenne valida, et ehk kui juba mingisugune rutiin hakkab kujunema, siis püüan endale ikkagi mingisuguse süsteemi välja aretada, et endal oleks lihtsam järge pidada!

Esmaspäeval otsustasin jooksu ära jätta ja õhtul pilateses endast maksimumi anda. Ei tea kas naiselik kuues meel või vaist aga see tuli kasuks. Sest meil oli järjekordselt uus kava ja andis kohati lihastes vägagi tunda. Lihased väsisid, tuli tahtmine alla anda aga ma ei lubanud endal seda teha. Püüdsin viimase higipiisani pingutada. Iseenesest tuli nagu isegi välja.

Teisipäevast sai jooksu päev. Kuigi oleks pidanud juba esmaspäeval olema. Päevasel ajal toimetasin koduseid töid tehes ja õhtul 18 paiku sain jooksma, sest ennem polnud lihtsalt jõudu minna. Tegelikult olin õhtul endiselt väsinud aga jooks oli vaja ära joosta. Vingusin, mis ma vingusin aga ajasin retuusid ja tossud jalga ning pidasin veel viimast aru kas ka dressikas peale panna. Ehk hakkab külm. Kuid loobusin. Lükkasin jalad kõhu alt välja ning silkasin nagu väle põder üle luha. Hopsti km läinud ja teinegi ja juba 5 km. Küll see 30 minutit läks kiiresti. Tegelikult pole päris tükk aega 5 km aega 30 minuti peale jooksnud.
Algselt polnud plaani üldse nii öelda aega hakata jooksma, aga kui juba 2 km aega nägin siis tekkis kerge hasart sisse.
Pulsi järgi tundsin ennast hästi... paaris kohas viskas pulsi vähe kõrgeks, kuna oli pikk lauge tõus ja üks korralik tõus. Aga see ei olnud ka nii hull, et suremise tunne oleks peale tulnud.
Meenutades siin esimese nädala kokkuvõtte esimest jooksu, siis vahe oli sees ... nagu öö ja päev.

Kolmapäeval puhkasin ja käisin pildistamas. Fotograaf Anneliga sai ikka korralik kilometraaž mööda Tartu tänavaid maha kõnnitud. Ja üks korralik posu imeilusait pilte sai ka tehtud. Sellest vahvast ettevõtmisest tuleb ilmselt eraldi postitus!

Neljapäeval tundsin ennast veidi halvasti ja trenni tegema ei hakanud. Sellest tulenevalt jäid ka Reede ja Laupäev trennivabaks, sest teadsin, et pean Pühapäevaks vormis olema.

Pühapäeval Paide-Türi Rahvajooks. Plaan oli rahulikult kulgeda ja lihtsalt rada läbida, kuid mingil kummalisel kombel ma jooksin kiirelt nagu tuul.. ise ka imestasin, et nii hästi jooksin. 10 km mitteametlik aeg sai uue paranduse. Kui nii edasi siis saan kunagi ehk ka kunagi oma uue isikliku 10 km kätte.


NÄDAL NUMBRITES:
25. September/ Esmaspäev
60 minutit Pilates/ keskmine pulss 102/ kõrgeim pulss 144

26. September/ Teisipäev
30 minutit jooksmist ( tegelikult kell näitas 29:57) / 5km
Keskmine pulss 165/ kõrgeim pulss 176
Keskmine kiirus 10.1km/h
Kiireim kiirus 13.1km/h

27. September/ Kolmapäev
Aktiivne Puhkepäev

28.-30. September / Neljapäev/Reede/Laupäev
Tundsin end halvasti ja võtsin vabalt ! Puhkasin.

1. Oktoober/ Pühapäev

80 minutit jooksmist/ 13.6 km
Pulsist ei tea midagi, sest alates esimestest meetritest keeldus pulsivöö koostööd tegemast!
Keskmine kiirus 10.2 km/h
Kiireim kiirus 12 km/h
Keskmine km aeg 5.53min.

Laupäev, 30. september 2017

SEPTEMBRI "JOON ÄRA " CHALLENGE

Pealkirja ei tasu võtta nii tõsiselt kui see tundub. Tegelikult pole juttu üldsegi mitte alkoholist ja üldsegi mitte sellest, et ma nüüd Septembris hakkasin mingisuguseks alkassiks. Ilmselgelt mu neerud, maks ja üleüldine tervislik seisund ei võimaldaks seda, sest ma muidu tavaelus ei tarbi alkoholi. Seega teha challengeit, mis sisaldaks midagi säärast oleks absurd.

Kui tele ekraanidele tekkis reklaam üleskutse" SEPTEMBRIS EI JOO!" siis minul tekkis koheselt reaktsioon, et kui ma kuu aega ei joo, siis kuidas ma selle üle elan. Sest seda üleskutset võib võtta sõna sõnalt ja just sellepärast, et see SEPTEMBRIS EI JOO peaks tegelikult SEPTEMBRIS " ALKOHOLI" EI JOO! Kuid on lihtsalt nii nagu ta on. Sellest tulenevalt võib järeldada, et sellele konseptsioonile kui sellisele ei ole ikka päris õige nurga alt lähenetud. Samas inimesed saavad ju tegelikult aru mida on selle all silma peetud!
Aga ma ikka pean tähte närima ja näpuga järge ajama!
Kuid mitte sellest ei tahtnud juttu teha!

Tegelikult tahtsin oma Septembrikuu CHALLEGEist lähemalt juttu teha.
Nimelt sellest reklaamist tulenevalt ja Laura blogi postitusest EKSPERIMENT: Mis juhtub kui nädal aega vett juua ? tulenevalt tekkis mul idee teha sama asja kuid nädala asemel kuu aega. Vahepeal ma kahtlesin kas ikka kuu aega on mõistlik mõte. Siis kaalusin, et prooviks ka ikka nädal aega. Samas ei tahtnud olla niiöelda COPY PASTER ka, et "Laura tegi , ma teen nüüd ka !" Ei nii ei saa. Pidin ikka mingisuguse oma vindi ka asjale andma.
Kui asi oli valmis mõeldud, siis tuli oodata Septembrikuu esimest päeva, et saaks asja käima lükata.

Ainus reegel asja juures : TULEB JUUA VÄHEMALT 2 LIITRIT VETT PÄEVA JOOKSUL!
Just vett, mitte mingisuguseid mahlasid, gaseeritud magusaineid täis jooke. Keegi ei keela neid LISAKS juua, aga VETT PEAB OLEMA 2 LIITRIT!
Esimesel päeval mu põis mõistis, et midagi on mäda ja seda sõna otseses mõttes, sest ma reaalselt elasingi vist seal kus kuningaski jala käib. Järgmised 2 päeva olid suhteliselt sarnased.
Teiseks kukkus mind nälg kimbutama... samas peaks magu pidevalt täis olema, kui kogu aeg vett peale joon. Aga ei! Tundub, et selline vee joomine kiirendas seedimist ning sellest tulenevalt ka pidev nälja tunne.
Siis kui olin jõudnud oma vee joomisega 10ndasse päeva, siis nälja tunne otsustas mind maha jätta. Ju oli see alguse asi. Vetsus käisin ka nüüd tunduvalt vähem, mis oli iseenesest hea asi, sest nüüd julgesin kodust välja ka minna, ilma et oleks vajadust iga natukese aja tagant joosta end tühjendama.

Järgi jäi veel 20 päeva 2 liitri veega päevas. Ma olin nii EXITED ... LOE : NOT !
Iga päevaga läks vee tarbimine aga kuidagi lihtsamaks ja iseenesest mõistetavaks, nagu see peakski olema. Kodust väljudes oli alati liitrine värska vee pudel kaasas. Muidu mõnel päeval poleks ma kuidagi oma normi täis saanud, sest viibisin kodust mingi aja eemal.

Järgmised 10 päeva möödusid kuidagi linnulennul. Sel korral jäi 2 päeva, mil ei saanud oma 2 liitri normi täis, kuna kõht oli korrast ära ja ei tahtnud liigselt magu koormata, ei söögi ega ka joogiga. Ühel päeval sain 1,5 liitrit täis, teisel vaid 1 liitri. Aga kohe kui ennast paremini tundsin siis sain sujuvalt oma 2 liitrit täis.

Ülejäänud aeg möödus ka üsna kiirelt, kuid lõpp vajus veidike käest ära. Viimasel kahel päeval olin natukene rohkem kui muidu koduste toimetamistega ametis ja siis lihtsalt aeg läks kiiremini kui vee tarbimine. Ja ühel päeval olin linnas pildistamas ning teadlikult väga palju vett ei tarbinud, sest a) iga nurga peal pole tualetti ja b) vähem vett maos, jääb saledam mulje ! Mitte, et ma nüüd mingisugune suur paks vaal oleks või nii ... aga kes ei tahaks pildi peal saledam välja näha !

Üldjoontes olen rahul, et sellise asja ette võtsin ja ka lõpuni välja suutsin vedada. Kuid kas ka midagi muutus ?
Võin öelda, et kaalus kaotasin 2-2,5 kg.. kaalu kõikumisega arvestades!  Sentimeetreid kadus ka justkui natuke... Poole kuu paiku mõõdetuna oli 0,5 cm põhi kadu igalt poolt , kust mõõdud said kirja pandud. Vöö, reis ja talje!
Võib vist rahule jääda. Usun, et kui toidulaud oleks ka olnud nagu kord ja kohus siis oleks ehk paar kilo rohkem olnud kaalu kaotust. Aga üldiselt ei hoidnud ma Septembris end tagasi. Kui tahtsin jäätist, siis sõin jäätist, kui pitzat või burgerit, siis sõin neid. Kõhu pealt kokku ei hoidnud.

Nüüd kaalungi siin mõtet, et tuleb ehk "Oktoobrikuu vee challenge" otsa ja seda korrastatud toidulauaga.
Et toidulaualt jääks välja:
-Leib, sai ( üldjoontes ma saia ei söögi, vahest täistera rösti või viil leiba aga harva)
-Maiustused ( Septembris, ei suutnud kuidagi eemale hoida)
-Krõpsud ja muu rämpstoit!
-Muud valge jahu tooted!

Samas peaks rohkem juurvilju ja puuvilju tarbima. No rohkem kui antud hetkel.
Kindlasti pean selle kõik enda jaoks kiirelt selgeks mõtlema, kas ja kui!





Sellise vahva tabeliga hoidsin siis Septembrikuu vee tarbimisel silma peal. Iga täpike tähistab 0,5 l vett. 4 täpikest päeva kohta teeb 2 l vett.

Kuid kas ma ka õppisin sellest midagi?
JAH, ma õppisin piisavas koguses VETT tarbima, sest muidu olen väga vilets vee tarbija. Vahest võin veeta olla terve päeva. Kuid kui ma teadlikult pildistamise päeval vett ei tarbinud, siis sain endale vähese vee tarbimisest peavalu. Peavalu kadus aga koheselt, kui sain pool liitrit vett joodud. Ühesõnaga organis õppis ka sellest märku andma, kui ei saa piisavas koguses vett.






Kirjutamiseni K :)


Esmaspäev, 25. september 2017

NÄDALA KOKKUVÕTE 18.-24. September

Peab tunnistama, et möödunud nädalal olin suhteliselt laisavõitu ja jooksma jõudsin vaid kahel korral...

Esmaspäeval otsustasin puhkepäeva teha, sest laupäeval oli Elva Järvedejooks ja tahtsin jalgadele kaks päeva puhkust anda, kuna esimesel nädalal tegin algajaliku vea ning lendasin liiga kiirelt trennidele peale. Loll pea pidi ihu nuhtluseks olema... peab ikka paika küll !
Jalgadele mažaasi ja puhkust.
Lausa nii palju puhkust, et õhtul ei hakanud isegi Pilatesesse minema.


Teisipäeval otsustasin minna teha väikse jooksu. Polnud konkreetset plaani. Lihtsalt kerge hästi rahulikus tempos jooks. Lihased olid kergelt valusad, kuid õnneks mitte kramplikult pinges ja kramplikult valusad. See oli pigem selline tavaline valus. Jooksmise ajal tõmbasid valusad lihased soojaks, tundsin kuidas jalad mõnusalt soojemaks muutusid. Valusus kadus ka koos selle sooja tundega ära.  Tiksusin hästi rahulikus tempos edasi, meeter meetri haaval. Kella vaadates otsustasin, et teen 30 minutit väga rahulikus tempos jooksu. Nii sai ka tehtud.

Kolmapäev kujunes puhkepäevast kõndimise päevaks. Lihtsalt läksin kõndima. Mitte mingit tempot ei teinud. Hästi rahulikus tempos, tund aega kõndimist.

Neljapäeval käisin pilateses. Sel korral oli jälle uus kava ja mõnes kohas pidin end ikka korralikult tagant utsitama, et viimase seeriani ikka korralikult pingutaksin ja alla ei annaks. Kuigi lihased ütlesid vahepeal muud ning mõistus ajas oma rida. Kuid lõpuks jäin ikka väga rahule. Väsitas korralikult.

Reedel täitsa puhkasin. Ei teinud kohe mitte midagi. Vahelduseks päris hea.

Laupäeval otsustasin teha väikse tiiru. Aga jooksma jõudsin ka alles õhtusel ajal kui juba hämarduma hakkas. Päeval oli muude toimetustega nii kiire, et tuli lihtsalt ilus ilm ära kasutada kasulikult.
Niisiis jooksin sel korral õhtul. Ringile minnes polnudki nii hull aga tagasi tulles olin nagu pangaröövel kes joostes pidevalt üle õla vaatab, sest kogu aeg oli tunne, et keegi tuleb järgi. Ühesõnaga päris kreepy tunne oli. Ilmselt sellepärast ma õhtuti jooksmas ei käigi üldjuhul. Mina ja õhtu ei sobi kokku ning kui peaks päris pime olema, siis ei saa mind ka väevõimuga toast välja, sest mina ja pime ei saa kohe üldse üksteisega läbi !

Pühapäeval puhkasin.


NÄDAL NUMBRITES:
18. September/ Esmaspäev
Puhkepäev

19. September/ Teisipäev
30 minutit jooksmist / 3.92 km / keskmine pulss 142 / kõrgeim pulss 153
Keskmine kiirus 7.8 km/h
Kiireim kiius 10 km/h

20. September/ Kolmapäev
61 minutit kõndimist / 5 km / keskmine pulss 99 / kõrgeim pulss 115
Keskmine kiirus 4.8 km/h
Kiireim kiirus 7 km/h

21. September/ Neljapäev
79 minutit Pilates/ pulsist ei tea ööd ega ilma, kuna unustasin pulsivöö peale panna !

22. September/ Reede
Puhkepäev

23. September/ Laupäev
30 minutit jooksmist/ 3.50 km/ keskmine pulss 134 / kõrgeim pulss 146
Keskmine kiirus 7 km/h
Kiireim kiirus 8.3 km/h

24.September/ Pühapäev

Puhkepäev






Kirjutamiseni K :)

Pühapäev, 17. september 2017

NÄDALA KOKKUVÕTE 11.-17. September

Aega võtab aga asja peab saama. Sellega seoses püüan tagasi rajale saada. Oli see juba 3 kuud tagasi kui viimati jooksurajal käisin...teadlikult muidugi. Niisama "kiiresti vaja punktist a punkti b minna" on vahepeal ette tulnud aga see selline paarsada meetrit. Seda ei saagi päris jooksmiseks nimetada.

Esmaspäeva hommikul muudkui vahtisin aknast välja ja mõtlesin, kas ma nüüd lähen jooksma või ei lähe. Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga ajasin jooksu rõivistu selga, tossud jalga ning võisingi jooksma minna.
Plaan oli 130-145 vahemikus pulsiga joosta. Aga juba peale esimest kilomeetrit oli surm silme ees. Pulss oli 160+ ja seda sellise "SÖRGIN VAIKSELT" jooksuga. See 3 kuud puhkust/taastumist on mu jooksuvormi täiesti ära tapnud. Kolmanda kilomeetri lõpuks ma juba lausa vihkasin ennast, et selle jooksu üldse ette võtsin. Ma vihkasin igat meetrit mida pidin joostes läbima...pigem lausa igat sentimeetrit. Higi voolas, pulss oli endiselt 166... Tundisin kuidas näost peedistun. Ähkisin ja puhkisin nagu maailmalõpp oleks lähedal. Ei andnud alla, vaikselt rühkisin edasi. Veel vaiksemalt kui alguses. Samm sammu haaval. Neljanda kilomeetri lõpuks ma olin isegi enesele tänulik, et siiski selle jooksu ette võtsin, sest iga samm viib mind jooksuvormi paranemisele lähemale. Viienda kilomeetri lõpuks ma juba nautisin seda jooksu. Ei tea kas asi oli joostud viies kilomeetris või selles, et kodu juba paistis!
Koju jõudes suutsin vaevu pisarad tagasi hoida. Muutusin kuidagi emotsionaalseks. Samas ma olin nii ärritatud oma hetkesest jooksuvormist, mida ei eksisteeri enam.
Lõpetuseks tegin korraliku venituskava otsa ning võisin puhke reziimile minna.

Õhtul käisin veel Pilateses. Kolmas nädal sel hooajal Pilateses käia. Mulle väga meeldib. Olen eelnevalt ka käinud aga mingi aasta aega ei käinud, kuid nüüd olen taas enda jaoks avastanud selle trenni.
Sel korral oli eriti korralik kava... Natuke hantleid, kummilinti, palli ja matti. Ühesõnaga, kõik lihased on kehas täitsa omal kohal ja kohati oli selline korralik nüpeldamise tunne. Higi voolas jälle ojadena. Õhku saalis oli nii vähe, mis sest et aknad olid lahti ja vaheuks ka, et tekiks mingisugunegi tuuletõmbe moodi asi aga mida ei olnud oli õhk.
Vahepeal suutsin peas jälle enesega monoloogi pidada, kui reaalselt jõud otsa lõppes mingit harjutust tehes ning higi mööda nägu alla voolas.
Monoloog nägi välja sedasi :
" Sa ikka pidid oma perse täna siia vedama, eriti peale hommikust suremist jooksu ajal. "
"Sa ikka mõtled ka millised puujalad sul homme all on?"
"Noh, nii pissu oledki, jõuad veel ühe seeria!"
"Ega need hantlid nüüd nii rasked ka ei ole! "
"Camoon, võid ju unistada, et pekk su kõhult tissidesse läheks, aga ole realist, seda ei juhtu!"
"Keep pushing, keep pushing !"
Kergemalt võisin alles siis hingata, kui sain aru, et nüüd hakkame jõudma venituskavani.
Väga hea trenn vahelduseks kõigele muule.

Teisipäeval täitsa puhkasin.
Õhtul tegin säärelihastele mummuharjaga (Tellisin Avonist möödunud kuul, selline käelaba suurune, käsi läheb nagu kinda sisse)  mudimist... Lihased olid pärast nii pehmed ning lõdvestunud ja mõnus oli olla.

Kolmapäeval läksin jälle jooksma. Plaanisin sel korral kiirendusi ka teha. Kõigepealt üritasin soojendusjooksul pulsi hoida taas kord 130-145 vahel. Selline rahulik tiksumine. Sel korral isegi õnnestus pulss kontrolli all hoida. Suremise tunnet ei tekkinud. Nautisin igat meetrit mida läbisin. Isegi väike tiba vihma ei viinud mu jooksu meeleolu alla. Kui olin soojenduseks 3+ km ära jooksnud, siis mõõtsin oma sirgel lõigul 100m välja ning tõmbasin jooned maha. Mõttes oli 4x 100m kiirendusi. Kiirenduse esimene kiirendus tundus kuidagi hästi raske. Jalad olid justkui betooni täis ja ei tahtnud kuidagi liikuda aga iga järgmisega tundus, et asi läks paremaks. Aga noh ise tehes ei oska asja võib-olla nii adekvaatselt hinnata. Aga enesetunnet võib vast ikka usaldada.
Kui kiirendused tehtud said, siis kiire hingetõmbepaus ja kerge 1km jooksu maha jahtumiseks otsa ning muidugi ka venitused peale jooksu. Neid ei tohi unustada.


Neljapäeva päeval ma puhkasin ja käisin Tartus oma Froosh smuutidel järel. Õhtul läksin aga jälle Pilatesesse. Kohe alguses tuli võtta hantlid, kummilint, pall ja matt. Siis oli asi selge, et tuleb taaskord üks "killer workout". Nii ka oli. Esmaspäevast olid teatud lihas grupid endiselt hellad. Muidu aru ei saanud, aga kui uus ring samasid harjutusi peale teha tuli nagu esmaspäeval siis sain aru, et hellalt valus on. Aga ma ei andnud alla. Tegin ilusasti ära ette antud harjutused. Kohati oli küll, et: "APPI KÄED KUKUVAD KOHE OTSAST" tunne. Kuid see ei takistanud mind. Korralik tund vehkimist. Sel korral ei higistanud nii palju, kuna õhku oli saalis kordades rohkem, kui esmaspäeval. Võis ennast isegi inimesena tunda. Ära väsitas küll korralikult, sest õhtul tuli suht ruttu uni peale.


Reedel oli plaanis teha pikem ring! Kuid kuna ma olin avastanud, et Laupäeval toimub Elvas Järvedejooks, siis panin ennast sinna kirja ning selle tõttu jooksin reedel vaid 5 km. Seda ka sellises tempos millega ma üldjuhul rahvajooksudel jooksengi. Minek oli hea, pulss oli normaalne, hingamine korras. Anna ainult minna. Mõnus jooks oli. Järjekordselt jooks mida nautisin sajaga. Pärast jooksu venitused ja lihasmaudimine ning võis laupäeva oodata.

Laupäeval oli Elva Järvedejooks, millest saad lugeda SIIN .


NÄDAL NUMBRITES:
11. September /Esmaspäev
40 minutit jooksmist / 5 km/ keskmine pulss 156/ kõrgeim pulss 170
60 minutit Pilates/ keskmine pulss 115/ kõrgeim pulss 160

12. September/ Teisipäev
Puhkepäev

13. September/ Kolmapäev
Kokku 52 minutit jooksmist/ 5.42 km/ keskmine pulss 144/ kõrgeim pulss 170
Keskmine kiirus 6.3 km/h
Kiireim kiirus 20.3 km/h
Kiirendused 4x100m

14. September/ Neljapäev

70 minutit Pilates / pulsist ei tea ööd ega ilma, kuna unustasin pulsivöö peale panna !

15. September / Reede
35 minutit jooksmist/ 5.35 km /keskmine pulss 159/ kõrgeim pulss 168
Keskmine kiirus 9.1 km/h
Kiireim kiirus 10.6 km/h

16. September/ Laupäev
Elva Järvedejooks 7.2 km/ keskmine pulss 167/ kõrgeim pulss 174
Keskmine kiirus 8.5 km/h
Kiireim kiirus 12.8 km/h

17. September/ Pühapäev
Puhkepäev






Kirjutamiseni K :)

ELVA JÄRVEDEJOOKS 2017

Hommikul ärgates ei olnud ilm nüüd küll selline nagu ma tahtnud oleks. Vihma sadas ja sadas ja sadas ning polnud veel aimatavat lõppu tulemaski. Kuid siis jäi järsku sadu järgi ja päike tuli välja. "JUHUU" hõiskasin peas. Aga ilmaasjata, sest sellist ilma jagus vaid pooleks tunniks, kui sedagi. Vaatasin kella ja läksin uuesti voodisse teki alla. Ei olnud tuju üleval tiksuda, eriti kui ilm oli nagu oli. Mitte mingisugust isu ei olnud välja minekuks. Ainuüksi mõte, et selle ilmaga pean minema jooksma ajas jalad külmetama. Terve selle aja mil ma voodis vedelesin muudkui sadas vihma.

Kui kell 12.30 sai siis sõin veel natuke ja pakkisin asjad. Vihmal veel lõppu ei paistnud tulevat. Kilekas oli ka kotis. Kui juba Elva poole sõitma hakkasime, siis poole tee peal jäi sadu järgi, kuid üsna pea kui võistluspaika kohale saime siis hakkas uuesti sadama, sel korral hetkeks ning siis sadu lakkas. Võtsin stardimaterjalid välja ning tagasi auto juurde. Panin igaks juhuks kileka peale, et juhul kui hakkab jälle ämbriga vett alla ajama, siis ei saa nii läbimärjaks.  Ning suundusin kerget soojendust tegema. Soojenduse ajal andsid lihased tunda. Nagu kramp oleks olnud aga samas ei tea ka kas oli või ei. Olin mõttes juba maha matnud võimaluse, et selle raja läbi suudan joosta. Kujutasin, ette et mingi ulme krambi lööb sisse ja siis kas kõnnin läbi valu selle raja läbi või siis üldse katkestan.

Mõtete jaoks väga palju aega ei antud, sest juba pidi stardikoridori suunduma. Nii ma siis seal seisin, omas mullis, lootuses et saan hakkama ja vihma kätte ära ei upu. Peagi anti start ja võis minema lipata. Hakkasin jooksma. Jalg jala ette, meeter meetri haaval... kummalisel kombel olid jalad korras. Ei mingit lihaskrampi/ lihasvalu. Täpselt nagu ma oleks ennist seda endale vaid ette kujutanud! Selle kohapealt olin rahul, et nii läks. Kuid kileka peale panek oli väga suur miinus. Väga ruttu hakkas väga palav ja suhteliselt võimatu oli nii edasi minna. Võtsin siis kileka pealt ära. Kuid kuna number oli kileka külge kinnitatud, siis katsusin kileka kuidagi nii endale ümber siduda, et number endiselt näha jääks. Number jäi küll näha kuid samas tekitas kilekas sellise efekti nagu ma jookseks nüüd kleit seljas... but what ever, don´t care... ega ma moedemmile läinud! Pulss ja hingamine olid ka omal kohal täitsa, kohati viskas paigast ära aga eks oli selles oma roll nendel erinevatel tõusudel.

Rada ise oli mulle tuttav juba eelmisest aastast, palju selliseid väikeseid tõuse ja ka languseid, sekka mõned järsemad tõusud koos langustega. Kuid kuna eelmised päevad ja ka sama päeva hommiku oli ainult vihma sadanud, siis oli rada märg ja metsa all välja ulatuvad juured märjast libedad. Tuli väga ettevaatlik olla, et mitte ennast vigaseks kukkuda. Niisiis kujuneski, minu jooks pigem selliseks vaikseks kulgemiseks, kus tiksusin täiesti omas tempos ning omas mullis. Esimese ringi täitumisel ja uuesti stardialast läbi joostes ei pannud ma isegi ergutajaid tähele, vot nii omas mullis olin.

Kui viimase ringi pealt tulin siis võisin rahul olla, et selle jooksu ette võtsin. Selline trenni mõttes jooks. Kui olin üle finishi joone sain ilusa medali kaela. Siis tundsin ka säärelihastes kerget valu või kramplikku olekut. Ei teagi kumb. Aga mitte nii valus, et olla ei oleks saanud. Võtsin topsiga vett joogiks... kahjuks oli vesi aga nii külm, et sain sellest endale vaid maovalu.
Õhtul said aga lihased veel mudimist ja kuuma sauna, mis lõpuks võttis jalad juba üsna heaks.






Kirjutamiseni K :)

Pühapäev, 3. september 2017

ÜHE VANA KAPI LUGU

 Sel korral toon teieni loo ühest vanast kapikesest. Tegelikult sai see kapike omale uue kuue juba üle kuu aja tagasi. Kes mind istagramis jälgivad on seda kapi lugu juba näinud. Kuid mingil põhjusel ei suutnud ma ära otsustada, kas panna see ka kirja või mitte. Nüüd siiski otsustasin selle kirja panna.

Kapike ise on vana. Kohe väga vana. Kui mu mälu mind ei peta, siis see kuulus kunagi mu vanatädile, kuid teatud ajal sattus see meie majapidamisse. Väga kulunud ja koleda ilmega. Üks nupp oli ka kapikesel puudu, mis sai tol hetkel asendatud teise analoogsega. Tol hetkel ei olnud kellelgi mingisugust ideed, et sellega midagi teha. Nii ta siis seisis. Sama koledana veel aastaid minu magamistoas. Kahe sahtliga kasulik kapike,kuid ilma välimuseta.


Ühel päeval Juuli kuus ma vaatasin seda kapikest ning peas hakkas käima mingisugune ideede virrvarr. Otsustasin siis, et tulgu mis tuleb aga see kapike saab endale uue kuue.
Kõigepealt rääkisin Härrale ka oma ideest, millega ta ka kaasa tuli. Seejärel tegin kiirelt sahtlid tühjaks ning sai kapi välja garaaži juurde viia.
Ma siis tassisisn kappi ühest kohast teise, sest " ENNE" pilti on ka ju vaja. Kui see sai tehtud võisime asuda toimingute juurde.
Kõigepealt tuli vanad värvikihid eemaldada. Mina asusin sahtleid lihvima ja Härra kappi ennast. Temal oli eelis, sest kasutas elektrilist lihvijat. Mina pidin aga toorest jõudu ja liivapaberit kasutama.
Kohati oli tunne, et muudkui nühin seda sahtlit aga värv ei taha justkui maha tulla. Aga ma ei lasknud ennast sellest heidutada, kuna lõpuks tasus see pingutamine ära. Värv hakkas maha tulema. Kihid olid nii paksud. Polnud ime, et värvi maha lihvimiseks palju aega kulus.





Ühe sahtli lihvisin käsitsi ja teise lihvis Härra ise oma super aparaadiga ära. Kuid kapil jäid mõned kohad sellised mille pidin siiski käsitsi üle käima, sest lihvijaga ei saanud sealt hästi. Nii ma siis lihvisin ja lihvisin ja lihvisin. Kergelt liivapaberi maitse oli juba suus aga alla anda ka ei tahtnud. Härra paaril korral küsis: " Kas koll juba ees ?" Aga ma eitasin ning jätkasin oma tööd.
Kui lihvimine oli tehtud, siis tuli lõplik viimistlus välja mõelda.

Mingil kummalisel kombel sümpatiseeris mulle hall toon ja mõtlesin, et teeks öige halliks. Aga mida ei olnud oli hall värv. Poodi ei tahtnud ka sel hetkel hakata enam minema. Siis proovisime valge triibuga, et kuidas valge jääks... ja isegi põletiga proovisime, et jääks selline cool muster aga see ei hakanud üldse peale. Üldse ei imesta, sest polnud ka täispuit. Vineerile ei põleta mustrit, kui siis pistad selle vaid põlema.
Valge jäi peale. Kontrastiks jalad mustaks.
Pakkisin siis kapi jalad ilusasti sisse, et ei ole vaja sinna üleliigset välvi. Siis kui jalad pakitud, sai Härra värvipüstoliga kapi ja sahtlid üle käia.





Sel ajal kui värv kuivas, ei olnud muud midagi teha, kui vaid oodata värvi kuivamist.
Kapi nupud tahtsin teha mustaks, et siis on valge kapp, mustade detailidega. Kui tuli aeg nuppe külge panna, siis veenis Härra mind, et kui värviks sahtlid siiski mustaks?
Algselt kahtlesin ning lasin prooviks ära värvida. Hoiatasin, et kui mulle ei meeldi siis värvib ise valgeks tagasi.
Eneselegi üllatuseks mulle meeldis see must. Sel ajal kui sahtlid uuesti kuivasid tuli kapinupud ära värvida. Selgus, et nupud mida plaanisime kasutada, olid ostetud hoopis muuks otstarbeks ja neid ei saanud me kasutada.

Aga kust saada pühapäeva õhtul uued kapinupud? Vanu või mingisuguseid plastikust nuppe ikka ei kasutaks. Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga välja mõtlesin.
Nupud tuli ise teha. Palusin Härral kuubiku saagida ja kuubikul ühe nurga ära saagida. Noh seletasin mis ma seletasin aga tema minu mõttest aru ei saanud. Tegelikult rääkisime vist kergelt teineteisest mööda. Lõpuks lasin kaks kuubikud saagida ja edasi tegutsesin ise. Lihvisin selle vaja minema nurga kummalgi kuubikul maha. Värv peale ja ka kuivama.

Lõpptulemusega jäin väga rahule. Ei uskunud, et sellisest vanast hädisest kapist midagi nii stiilset välja võlub.
Kui nüüd ei sobi see kapp kuidagi minu tuppa. Nüüd tuleb tuba vist kapi järgi ümber teha :D



Ise teha on nii mõnus ja rahuldust pakkuv. Kindlasti ei olnud see mu esimene ega ka viimane ISETEGEMISE projekt. Aga see on esimene mille julgesin siia kirja panna !




Kirjutamiseni K :)







Kolmapäev, 23. august 2017

LASKEJOOKS

22.augustil kell 18.00 toimus Elva lauluväljakul Elva spordikuu raames laskejooksmise treening, kus näpunäiteid jagas laskesuusataja Roland Lessing.
1 tund ennem algust avastasin, et selline asi on üldse toimumas ja tahtsin ka asjast osa saada. Kiirelt kirjutasin härrale, et kas lähme?
Tema arvas ka, et võib minna , kuid tema jooksma ei hakka! 
Kergelt excited olin, kuna pole ennem midagi sarnast teinud. No laskmist olen eelnevalt korra või kaks isegi saanud proovida, mingi muu ürituse raames...

15 minutit ennem treeningtunni algust olime härraga kohal. Paluti nimed kirja panna. Panime ja ise naersime: „et mina jooksen ja härra laseb !“ Vaikselt hakkas ka ülejäänud rahvas kohale jõudma, kellel oli plaan sellest ettevõtmisest osa saada. Kui kell juba nii kaugele jõudis, et sai hakata kuulama ja küsimusi esitama siis olid kõik nagu üks suur kõrv. Välja arvatud lapsed, kes sädistasid nii kõvasti kohati, et raske oli kuulata midagi. Aga see selleks. Roland näitas meile oma võistlusrelva, sai ise ka seda katsuda ja proovida 50m pealt püsti seistes sihtida. Relv ise on juba päris raske ja andis seda musta täpikest ikka paika saada. Kui ma peaks seda veel äsja suusarajalt tulles tegema nagu tema seda teeb siis ma lihtsalt laseks kõik mööda.
Laserrelvaga laskmist harjutamas


Õhupüssiga laskmist harjutamas


Seejärel sai laserrelva ja õhuga toimivat relva proovida. Laserrelval oli püstilaske asend... väga raske oli algselt aru saada kuidas see toimib ja sihtimine toimis täpselt nii kaua, et ära vahepeal hinga, muidu liigub paigast ära. Sihtisin mis ma sihtisin, aga 5st 4 sain vaid pihta. Sain aru, et mida kauem ma seda punkti hoida püüan seda vähem tõenäolisem on , et ma üldse pihtsa saan, seega tegin sihi, lase ja saa pihta meetmel seda asja ning tundub, et kuigi palju toimis. Järgmisena proovisin siis õhupüssi. See oli pikaliasendis. Sel korral oli meile asi veidi lihtsamaks tehtud ja pukk püssile alla pandud. Võistluste ajal seda seal ei ole. Viiest viis lasku sain kõik pihta. Pärast proovisin ka ilma pukita käest lasta ja sain ka pihta. Proovisin siinkohal vaid ühe lasu. Ei hakanud hullu panema. Kuid pean tunnistama, et kerge hasart tuli sisse ja oleks veel tahtnud sihtida ning lasta.


Kui kõik olid saanud mõlemad versioonid laskmisest ära proovida, siis tuli niiöelda väike omavaheline LASKEJOOKSMISE võistlus. Tuli joosta mäest ülesse, sirge ja tagasi mäest alla...ehk ümber lauluväljakul olevate pinkide, siis võtta laskeasend, sihtida ja lasta. Iga mööda lastud märgi eest tuli joosta väike karistusring. Kokku sai moodustatud kaheksa kolme liikmelist tiimi. Mina kuulusin tiimi nr 7. Nii palju siis Härra mitte jooksmisest, ka tema pidi oma jalakesi liigutama. Õnneks see maa mis jooksma pidi ei olnud väga pikk. Küll aga see mäest ülesse jooksmine oli päris võhmale võttev.
Võistkond võistkonna järel läks starti. Mitte järjekorra ausel vaid soovi avalduse põhjal, kes soovib ennem ära joosta. Kuidagi juhtus nii, et seitsmes tiim startis ikkagi seitsmendana.

Mida rohkem tiime oma jooksu ja laskmise ära tegi seda rohkem ma närvi läksin. Suutsin sada mõtet peast läbi lasta.
Mis siis kui ma ei jõua mäest nii kiiresti ülesse kui vaja?
Mis siis kui ma alla tulles komistan ja nina katki kukun?
Mis siis kui ma kõik märgid mööda lasen?
Püüdsin enda jaoks mingisugust strateegiat välja mõelda, kuid ei sujunud ka see.
Tiimi siseselt panime paika, kes mis relvast laseb. Mina sain pikali laskmise õhupüssist, sest see tuli mul paremini välja kui laserrelvast laskmine. Ka teine tüdruk laskis pikali asendist nagu mina ning tiimi ainus meesterahvas pidi siis laserrelva enda kanda võtma. Startisin meie tiimis viimasena... Ei mäelatagi kuidas mäest ülesse sain kui juba olin pika sirge peal laskumise suunas liikumas. Püüdsin mitte takerduda ja ninuli käia... läks õnneks, ruttu kõhuli, sihi... lase-sihi...lase rütmis. Lasin 2 lasku mööda, millega teenisin omale 2 karistus ringi. Tegin ise vea. Hingasin laskimise ajal ja see raputas sihiku paigast. Aga ei ole hullu. Karistus ringe tehes hõigati: „ Kas tuleb rekordaeg? Kas tuleb ?“
Viimane lõik karistusringist ja finish... ja tuli ära rekord aeg 4 minutit. Juhuu võis uhke olla.
Peale meid oli veel üks tiim. Nendel ei läinud laskmises just kõige paremini kuid joostes suutsid selle tasa teha ja lausa 5 sekundi võrra parema ajaga kui minu tiim. Pidime tunnistama, et jäime teiseks. Ka see on hea koht. Aeg oli kõige tähtsam. Mitte see kui mitu lasku sa pihtsa said. Seega viimases tiimis üks poiss teadis, et ilmselt sihtimine ja ajas kaotamine neid võidule ei too ja lasi kõik oma lasud kiirelt salvest välja ilma sihtimata ning seejärel jooksis kiirelt oma karistusringid.

Hiljem tahtsin veel korra proovida laserrelvast laskmist, kuid olin jooksmisega käe nii värisema tõmmanud, et sel korral ei tabanud ma mitte ühtegi märki.
Kogemus omaette ja mulle väga meelis see ettevõtmine. Teeksin seda veel kui võimalus avaneb.








Kirjutamiseni K :) 

Esmaspäev, 21. august 2017

KUIDAS EDASI ???

Viimasel ajal olen palju mõelnud ... just jooksmise osas. Mis edasi? Kas? Kuidas? jne küsimused on vaevanud mu peakest. Paljud on omale eesmärgid seadnud. Kellel maratoni jooksmise plaan, kes püüab rekordeid, kes alandab kaalu ja siis olen mina. Mina kellel ei ole mitte mingisugust eesmärki ENAM! Jah mul oli oma siht, milleks oli võetud „Jooksen 5 poolmaratoni sel aastal!“ Kuid lisaks selle FEILIMISELE sai ka mu EGO kõvasti kannatada. Kohe väga kõrgelt kukkus ja nüüd ei suuda enam sellest kukkumisest taastuda, kui nii võiks seda sõnastada.

Kuid, mis saab edasi ?
Ei tea. Hetkel tean vaid seda, et plaanid on kõik untsus ja sellest ei tule midagi välja. Korra käis ka peast läbi, et see jääb mu viimaseks JOOKSU AASTAKS! Kuid kui võtta arvesse mu järjepidevust ja kana kannatust, siis ilmselgelt ei läheks see ka kõige parema tahtmise juures läbi. Ma pean leidma endale mingi sihi. Midagi mis annaks motivatsiooni juurde, et :“Nüüd ma lähen ja teen !“

Samas ma ei saa plaane kaugele ette teha, sest aeg on näidanud, et kui mina plaane teen siis ilmselgelt tuleb kusagilt mingi pasaämber ja kallab mind pasaga üle! Mitte just piltlikult, kuid metafooriliselt öeldes. Seega see plaanide ette tegemine on välistatud.
Püüaks rekordeid... see võiks ju ilus tore olla, kuid ma siiski tahaks jooksmist nautida ja kõike sinna juurde kuuluvat. Kui ma rekordeid hakkaks püüdma, siis jõuaks asi lõpuks nii kaugele, kus ma enam ei naudi kõike seda mida ma teen ning pikemas perspektiivis loobuksin üldse.
Kaotaks kaalu ? Kõige lihtsam viis kaalu kaotada on niiviisi, et võtad kaalu ja viskad selle nii kaugele kui jõuad ja siis jooksed järgi ning viskad uuesti. Viimase viskamise hetkel keerad selja ning sa ei näe kuhu kaal kukub ehk teisisõnu on KAAL KAOTATUD ! :D :D Pole kaalu, pole kaalu probleemi ! :D





Jookseks õige maratoni ?
NO Hallooo, mina ja MARATONI... ma peaks ikka väga kõrgelt kukkuma, et ma selle tee ette võtaks. Või siiski ?  Äkki ma siiski suudan seda.
EI EI EI ... selline maa on autoga läbimiseks mitte jala. Kuid kui teised sellega hakkama saavad? Võehhh... liiga palju mõtteid korraga.
Paljudel on eesmärgiks joosta oma esimene maraton ära, ennem 30ndat eluaastat... ja siis olen mina. Mina kes on juba nii muldvana, et enam maratoni ei jõua joosta, kuna 30nd kukub ennem kaela.  Siis on kõik kööga, pension pole enam kaugel, olen õnnelik et sulgurlihas veel töötab ja oma hambad veel suus on... Sest proteeside tegemine on kallis ning hammaste puudumisel laseks edaspidi toidu blenderist läbi ja luristaks läbi kõrre.

Aga kohe mitte ei tahtnud ma pensionist ja sellega seonduvast rääkida. Ikka plaanidest ja eesmärkide seadmisest.
Kuid mida siis panna plaani või võtta eesmärgiks?
Kuidas teha endale sihid selgeks?
Kui palju on palju või kui vähe on vähe ?
Kas joosta kiiresti või joosta aeglaselt kuid naudinguga ?
Milleks joosta ?
Või teha/mõelda kõike spontaalselt käigu pealt ?

Küsimusi on nii palju ja vastuseid on nii vähe. See on kui sul on aega rohkem käes kui ära jõuad kulutada ning siis jõuad mõelda igasuguseid mõtteid.
Ma pole vist seni kordagi loobumismõtteid mõlgutanud, kuid viimase kahe nädalaga olen seda vist juba korduvalt teinud. Üks mõte teise järel. Siis veel erinevate blogide lugemine, kus kõik seavad eesmärke ja püüavad neid. Kergelt tekkis väike kurbus sisse.
Samas ei kurda. Saan hakkama. See kõik teeb tugevamaks kui ma ise arvan. Tuleb ise üle olla ja siis saab minna ainult paremaks.
Hetkel olen otsustanud kehale puhkust anda ja kui tunnen, et mõni jooks tundub selline kuhu ma siiski tahaks/saaks minna siis lihtsalt lähen ja jooksen. Ei hakka midagi ette planeerima.






Kirjutamiseni K :)