neljapäev, 22. august 2019

30 KRAADISE KUUMAGA PÜHAJÄRVELE JOOKSMA

Teatavasti on Pühajärve jooks üks nendest jooksudest, mis mulle mitte kunagi väga meeldinud pole. Eks selles mängib rolli raja raske profiil. Tegelikult olin enam kui kindel, et see jooks saab olema " EI IIAL ENAM " listi topis ja seda ka kõrgel kohal, kuid paratamatult leian end ikka ja jälle stardist. Sellel aastal siis juba 4ndat korda.


Sel korral oli kõik teisiti. Just hommikune enne jooksu ja pärast jooksu osa. Nimelt pidin samal päeval ka tööl olema, mistõttu mu registreerimine lükkus algselt muudkui edasi ja edasi, sest ei teadnud kas saan samal päeval töölt ära käia. Kui aga ühel päeval Viigi mulle helistas ja pakkus võimalust jooksma minna, sest oli kaks tasuta pääset võitnud. Siis ma enam ei mõelnud, vaid nõustusin kohe. Tuleb, mis tuleb. Olin arvestanud võimalusega, et ei saa töö juurest ära ja jooks jääb jooksmata. Hommikul läksin ilusti tööle ning tegin tööd umbes kella 10ni. Andsin teistele teada, et pean tiiru ära käima, kui mind just otseselt vaja pole. Ei olnud ja nii ma siis läksingi. Google maps tööle ja minek kõige kiiremat ja otsemat teed mööda Otepääle. Olen ära harjunud, et ei pea ise sõitma kui on võistluspäev ja tundus kuidagi hullumeelne ise sõita ja ise joosta ja siis tagasi sõita. Aga ma pidin seda tegema. Tegelikult küll ei pidanud aga noh... medal tahtis koju toomist.


Otepääle kohale jõudes olid parklad suhteliselt punni pargitud ja pidin otsima kuhu saan oma auto jätta. Väga valikut polnud, põllule tehtud parkla. Sain väga õigel ajal kohale, sest peale mind tuli järsku seegi parkla täis. Osalejaid tundus, et oli palju. Kui autole koht olemas, läksin võtsin stardimaterjalid välja ja tagasi auto juurde, et riided vahetada.
Jooksu osas valdasid kahetised mõtted. Päike küttis. Kuumus murdis. Ei olnud üldse mulle sobilik jooksu ilm. Väga kuum ning umbne. Tuult ei olnud. Oleks tahtnud kiruda, aga mis sa ikka kirud, sest ega see ilma paremaks ikka ei tee!
 
                         



Kui riided said vahetatud siis liikusin ära stardialasse. Tegin mõned šelfid ja otsisin tuttavaid nägusid. Ühe tuttava näo leidsin ka. Käisin ütlesin teregi. Õnneks ei pidanud kaua stardi algust ootama. Kastsin oma nokatsi märjaks ja starti ära.


Olin oma numbriga suhteliselt ette otsa paigutatud... aga hoidsin siiski veidi tahapoole. EI ole ju kiire jooksja.
Ei saanud arugi kui start anti, panin kella tööle ja võis jooksma hakata. Kohe alguses on kaks tõusu, kui neid rahulikult ei võta siis ülejäänud raja suren. Püüdsin siis nii rahulikult nende tõusudega hakkama saada kui võimalik. Kohati oli tunne, et iga tõusu järel ootab järgmine tõus ja peale igat kolmandat tõusu tuli langus ja nii algusest lõpuni. Päike siras kõrgelt ja viludat polnud kusagilt otsida. Jooksin sel korral täiesti enesetunde järgi, vahest harva vaatasin mida pulss näitab. Umbes poole maa peal oli tahtmine lihtsalt järve hüpata! Kiireim moodus suremiseks, kui selle kuuma keskel praadimine.

                       




Lõpp läks raskeks, kuid ei lasknud sammul raugeda. Tahtsin kiirelt lõppu jõuda. Finišis ei suutnud silmi uskuda kui nägin kellal olevaid numbreid 1:07:56 … tundus justkui võimatu aga ometi võimalik. Jooksin sellise leitsakuga selle raja isikliku aja välja! WOW! Võisin oma jooksuga rahule jääda küll. Ja enda arust nagu väga ei pingutanudki... Aga ju siis ikka pingutasin piisavalt, et hea aeg joosta.

Kiirelt tagasi auto juurde, vahetasin riided ja tagasi töö juurde. Sain veel natuke tööd teha, kui võisin koju puhkama minna. Võisin päevaga rohkem kui rahule jääda! 





Kirjutamiseni K :)