Kolmapäev, 23. august 2017

LASKEJOOKS

22.augustil kell 18.00 toimus Elva lauluväljakul Elva spordikuu raames laskejooksmise treening, kus näpunäiteid jagas laskesuusataja Roland Lessing.
1 tund ennem algust avastasin, et selline asi on üldse toimumas ja tahtsin ka asjast osa saada. Kiirelt kirjutasin härrale, et kas lähme?
Tema arvas ka, et võib minna , kuid tema jooksma ei hakka! 
Kergelt excited olin, kuna pole ennem midagi sarnast teinud. No laskmist olen eelnevalt korra või kaks isegi saanud proovida, mingi muu ürituse raames...

15 minutit ennem treeningtunni algust olime härraga kohal. Paluti nimed kirja panna. Panime ja ise naersime: „et mina jooksen ja härra laseb !“ Vaikselt hakkas ka ülejäänud rahvas kohale jõudma, kellel oli plaan sellest ettevõtmisest osa saada. Kui kell juba nii kaugele jõudis, et sai hakata kuulama ja küsimusi esitama siis olid kõik nagu üks suur kõrv. Välja arvatud lapsed, kes sädistasid nii kõvasti kohati, et raske oli kuulata midagi. Aga see selleks. Roland näitas meile oma võistlusrelva, sai ise ka seda katsuda ja proovida 50m pealt püsti seistes sihtida. Relv ise on juba päris raske ja andis seda musta täpikest ikka paika saada. Kui ma peaks seda veel äsja suusarajalt tulles tegema nagu tema seda teeb siis ma lihtsalt laseks kõik mööda.
Laserrelvaga laskmist harjutamas


Õhupüssiga laskmist harjutamas


Seejärel sai laserrelva ja õhuga toimivat relva proovida. Laserrelval oli püstilaske asend... väga raske oli algselt aru saada kuidas see toimib ja sihtimine toimis täpselt nii kaua, et ära vahepeal hinga, muidu liigub paigast ära. Sihtisin mis ma sihtisin, aga 5st 4 sain vaid pihta. Sain aru, et mida kauem ma seda punkti hoida püüan seda vähem tõenäolisem on , et ma üldse pihtsa saan, seega tegin sihi, lase ja saa pihta meetmel seda asja ning tundub, et kuigi palju toimis. Järgmisena proovisin siis õhupüssi. See oli pikaliasendis. Sel korral oli meile asi veidi lihtsamaks tehtud ja pukk püssile alla pandud. Võistluste ajal seda seal ei ole. Viiest viis lasku sain kõik pihta. Pärast proovisin ka ilma pukita käest lasta ja sain ka pihta. Proovisin siinkohal vaid ühe lasu. Ei hakanud hullu panema. Kuid pean tunnistama, et kerge hasart tuli sisse ja oleks veel tahtnud sihtida ning lasta.


Kui kõik olid saanud mõlemad versioonid laskmisest ära proovida, siis tuli niiöelda väike omavaheline LASKEJOOKSMISE võistlus. Tuli joosta mäest ülesse, sirge ja tagasi mäest alla...ehk ümber lauluväljakul olevate pinkide, siis võtta laskeasend, sihtida ja lasta. Iga mööda lastud märgi eest tuli joosta väike karistusring. Kokku sai moodustatud kaheksa kolme liikmelist tiimi. Mina kuulusin tiimi nr 7. Nii palju siis Härra mitte jooksmisest, ka tema pidi oma jalakesi liigutama. Õnneks see maa mis jooksma pidi ei olnud väga pikk. Küll aga see mäest ülesse jooksmine oli päris võhmale võttev.
Võistkond võistkonna järel läks starti. Mitte järjekorra ausel vaid soovi avalduse põhjal, kes soovib ennem ära joosta. Kuidagi juhtus nii, et seitsmes tiim startis ikkagi seitsmendana.

Mida rohkem tiime oma jooksu ja laskmise ära tegi seda rohkem ma närvi läksin. Suutsin sada mõtet peast läbi lasta.
Mis siis kui ma ei jõua mäest nii kiiresti ülesse kui vaja?
Mis siis kui ma alla tulles komistan ja nina katki kukun?
Mis siis kui ma kõik märgid mööda lasen?
Püüdsin enda jaoks mingisugust strateegiat välja mõelda, kuid ei sujunud ka see.
Tiimi siseselt panime paika, kes mis relvast laseb. Mina sain pikali laskmise õhupüssist, sest see tuli mul paremini välja kui laserrelvast laskmine. Ka teine tüdruk laskis pikali asendist nagu mina ning tiimi ainus meesterahvas pidi siis laserrelva enda kanda võtma. Startisin meie tiimis viimasena... Ei mäelatagi kuidas mäest ülesse sain kui juba olin pika sirge peal laskumise suunas liikumas. Püüdsin mitte takerduda ja ninuli käia... läks õnneks, ruttu kõhuli, sihi... lase-sihi...lase rütmis. Lasin 2 lasku mööda, millega teenisin omale 2 karistus ringi. Tegin ise vea. Hingasin laskimise ajal ja see raputas sihiku paigast. Aga ei ole hullu. Karistus ringe tehes hõigati: „ Kas tuleb rekordaeg? Kas tuleb ?“
Viimane lõik karistusringist ja finish... ja tuli ära rekord aeg 4 minutit. Juhuu võis uhke olla.
Peale meid oli veel üks tiim. Nendel ei läinud laskmises just kõige paremini kuid joostes suutsid selle tasa teha ja lausa 5 sekundi võrra parema ajaga kui minu tiim. Pidime tunnistama, et jäime teiseks. Ka see on hea koht. Aeg oli kõige tähtsam. Mitte see kui mitu lasku sa pihtsa said. Seega viimases tiimis üks poiss teadis, et ilmselt sihtimine ja ajas kaotamine neid võidule ei too ja lasi kõik oma lasud kiirelt salvest välja ilma sihtimata ning seejärel jooksis kiirelt oma karistusringid.

Hiljem tahtsin veel korra proovida laserrelvast laskmist, kuid olin jooksmisega käe nii värisema tõmmanud, et sel korral ei tabanud ma mitte ühtegi märki.
Kogemus omaette ja mulle väga meelis see ettevõtmine. Teeksin seda veel kui võimalus avaneb.








Kirjutamiseni K :) 

Esmaspäev, 21. august 2017

KUIDAS EDASI ???

Viimasel ajal olen palju mõelnud ... just jooksmise osas. Mis edasi? Kas? Kuidas? jne küsimused on vaevanud mu peakest. Paljud on omale eesmärgid seadnud. Kellel maratoni jooksmise plaan, kes püüab rekordeid, kes alandab kaalu ja siis olen mina. Mina kellel ei ole mitte mingisugust eesmärki ENAM! Jah mul oli oma siht, milleks oli võetud „Jooksen 5 poolmaratoni sel aastal!“ Kuid lisaks selle FEILIMISELE sai ka mu EGO kõvasti kannatada. Kohe väga kõrgelt kukkus ja nüüd ei suuda enam sellest kukkumisest taastuda, kui nii võiks seda sõnastada.

Kuid, mis saab edasi ?
Ei tea. Hetkel tean vaid seda, et plaanid on kõik untsus ja sellest ei tule midagi välja. Korra käis ka peast läbi, et see jääb mu viimaseks JOOKSU AASTAKS! Kuid kui võtta arvesse mu järjepidevust ja kana kannatust, siis ilmselgelt ei läheks see ka kõige parema tahtmise juures läbi. Ma pean leidma endale mingi sihi. Midagi mis annaks motivatsiooni juurde, et :“Nüüd ma lähen ja teen !“

Samas ma ei saa plaane kaugele ette teha, sest aeg on näidanud, et kui mina plaane teen siis ilmselgelt tuleb kusagilt mingi pasaämber ja kallab mind pasaga üle! Mitte just piltlikult, kuid metafooriliselt öeldes. Seega see plaanide ette tegemine on välistatud.
Püüaks rekordeid... see võiks ju ilus tore olla, kuid ma siiski tahaks jooksmist nautida ja kõike sinna juurde kuuluvat. Kui ma rekordeid hakkaks püüdma, siis jõuaks asi lõpuks nii kaugele, kus ma enam ei naudi kõike seda mida ma teen ning pikemas perspektiivis loobuksin üldse.
Kaotaks kaalu ? Kõige lihtsam viis kaalu kaotada on niiviisi, et võtad kaalu ja viskad selle nii kaugele kui jõuad ja siis jooksed järgi ning viskad uuesti. Viimase viskamise hetkel keerad selja ning sa ei näe kuhu kaal kukub ehk teisisõnu on KAAL KAOTATUD ! :D :D Pole kaalu, pole kaalu probleemi ! :D





Jookseks õige maratoni ?
NO Hallooo, mina ja MARATONI... ma peaks ikka väga kõrgelt kukkuma, et ma selle tee ette võtaks. Või siiski ?  Äkki ma siiski suudan seda.
EI EI EI ... selline maa on autoga läbimiseks mitte jala. Kuid kui teised sellega hakkama saavad? Võehhh... liiga palju mõtteid korraga.
Paljudel on eesmärgiks joosta oma esimene maraton ära, ennem 30ndat eluaastat... ja siis olen mina. Mina kes on juba nii muldvana, et enam maratoni ei jõua joosta, kuna 30nd kukub ennem kaela.  Siis on kõik kööga, pension pole enam kaugel, olen õnnelik et sulgurlihas veel töötab ja oma hambad veel suus on... Sest proteeside tegemine on kallis ning hammaste puudumisel laseks edaspidi toidu blenderist läbi ja luristaks läbi kõrre.

Aga kohe mitte ei tahtnud ma pensionist ja sellega seonduvast rääkida. Ikka plaanidest ja eesmärkide seadmisest.
Kuid mida siis panna plaani või võtta eesmärgiks?
Kuidas teha endale sihid selgeks?
Kui palju on palju või kui vähe on vähe ?
Kas joosta kiiresti või joosta aeglaselt kuid naudinguga ?
Milleks joosta ?
Või teha/mõelda kõike spontaalselt käigu pealt ?

Küsimusi on nii palju ja vastuseid on nii vähe. See on kui sul on aega rohkem käes kui ära jõuad kulutada ning siis jõuad mõelda igasuguseid mõtteid.
Ma pole vist seni kordagi loobumismõtteid mõlgutanud, kuid viimase kahe nädalaga olen seda vist juba korduvalt teinud. Üks mõte teise järel. Siis veel erinevate blogide lugemine, kus kõik seavad eesmärke ja püüavad neid. Kergelt tekkis väike kurbus sisse.
Samas ei kurda. Saan hakkama. See kõik teeb tugevamaks kui ma ise arvan. Tuleb ise üle olla ja siis saab minna ainult paremaks.
Hetkel olen otsustanud kehale puhkust anda ja kui tunnen, et mõni jooks tundub selline kuhu ma siiski tahaks/saaks minna siis lihtsalt lähen ja jooksen. Ei hakka midagi ette planeerima.






Kirjutamiseni K :)



Esmaspäev, 14. august 2017

KUIDAS MUL ÕNNESTUS EESTI „TORMISEIMAST“ ÖÖJOOKSUST ILMA JÄÄDA???



Vahepeal on mul tunne, et mul ikka juhtub rohkem kui keskmisel Eesti inimesel. Algselt mõtlesin päris tükk aega kas ikka see juhtumine kirja panna või mitte. Aga siin ma siis nüüd olen ja püüan sõnu ritta saada.

Tegelkult sai asi päris mitu päeva varem alguse. Nädala alguses olin omadega nii valmis juba ÖÖjooksul osalema, et enam rohkem valmis ei oleks saanud olla. Kuid siis saabus neljapäev. Öösel kella 3 ajal tabas mind kõhuvalu. Võtsin valuvaigisti ja lootsin, et valu kaob ära. No lihtsalt sellepärast kuna valu saabus koos „nende päevadega kuus“! Hommikul 5 ajal oli veel valu alles, mis püsis veel terve päeva vältel. Kuna valu ei olnud nii tugev siis ei pööranud ma sellele nii palju tähelepanu ka. Õhtupoole hakkas valu hääbuma ja tundsin kergendust, et lõpuks ometi. Magama sain minna valuvabalt, kuid kahjuks ei läinud päris nii nagu ma lootnud olin.

Taas kord ärkasin kella 3 ajal. Kohe kui ma püsti seisin ja liikuma hakkasin tundsin sellist valu sähvakat kõhus, et pidin koheselt kägarasse tõmbuma. Võtsin taas valuvaigistit ja tõmbasin end voodis kägarasse, sain sellise hea asendi, et valu kadus suht ruttu ära. Hommik seevastu ei olnud enam nii roosiline. Valu oli tagasi. Võtsin valuvaigistit, kuid need ei aidanud. Võtsin ka NoSpad, et äkki on gaasivalu... aga ei midagi. Kõik mida ma katsetasin, et valu leevendada, mitte miski ei aidanud.

Reede lõuna paiku tabas mind ka meeletu külmalaine. Pugesin teki sisse, et kuidagimoodi sooja saada. Isegi paksult teki sees olles ei saanud ma sooja. Käed ja jalad olid jääkülmad. Panin kraadiklaasi alla...37,8. NO TORE, aina paremaks läheb. Seda ka suure irooniaga, sest selline asi ei saa kuidagi parem olla. Parem oleks kui kõik oleks järgi jäänud. Vedelesin siis päris mitu head tundi teki all, et kuidagi sooja saada, kuid tulutult. Pikali sain ka olla vaid ühes asendis, vasaku külje peal, sest siis ei valutanud nii hullusti ja sain natukenegi normaalsemalt olla.

Ma ikka lootsin, et valu läheb lihtsalt üle, kuid mida ei juhtunud. Lõpuks päädis asi sellega, et härra pidi mulle kiirabi kutsuma, sest ise EMOsse minnes oleks sinna võinud jäädagi. Selleks hetkeks kui kiirabi jõudis polnud ma veel sooja saanud.
Eriti normaalne, arst üritas toas olnud kohvri otsa istuda, kuid see ei sesinud püsti ja seejärel hädaldas, et tooli polegi.. ning siis oma ahtri pesu kausi otsa sättis... MINU PUHTA PESU KAUSI OTSA, PESU MILLE MA OLIN KUIDAGI LÄBI VALU NÖÖRI PEALT ÄRA KORJANUD JA TUPPA TOONUD. Ma pidin kreepsud saama. Jumal teab kus või mis tingimustes ta ennem oma ahtriga istunud oli.
Sel hetkel kraadis kraadiklaas välja juba 39 kraadise palaviku. Katsuti siis terve kõhu piirkond läbi. Tundus, et asi ei ole hea. Ei osanud täpsemalt öelda, milles võiks asi olla, kuid sümptomid viitavat kas pimesoolele või sapikividele.
Esimene kanüüli paigaldus läks ka mööda. Ei imestagi... see nii tavaline. Teise käe peal läks õnneks. Tõmbasin siis pikemad püksid jalga ja sain kiirabi autoga haiglasse sõita.
Kiirabi arst oli veel härrale öelnud: „et miks me kiirabi kutsusime, et endal on ju transport olemas. „ AJUVABAAA... mille jaoks siis kiirabi olemas on?

Haiglas võeti kohe vereanalüüsid ja pandi tilga alla. Nüüd näitas kraadiklaas juba 39,3 kraadi palavikku.  Mõne aja pärast vaatas ja katsus valvearst mind üle ja jäi endiselt pimesoole kahtlus ülesse. Vaja oli ultraheli uuring teha, et asi selgemaks saaks. Varsti saadetigi mind ultrahelisse. Kuid pimesool jäi nägemata, sest mingisugune teine sool istus pimesoolel ilusti ees ja ei lasknud teda nähtavale.
Mingil aja hetkel saabus ka kirurg, kes vaatas ja katsus mind üle ning pidi siis veidi aru pidama, mida teha. Kuna pimesool oli endiselt aktuaalne. Lõpuks oli mul valida, kas kompuutertomograafia või kohe opisaali. Lihtsalt vahe oli selles, et kompuutriga ei pidanud mind auguliseks tegema. Valisin kompuutri. Mainisin ära, et olen suht allergiline, kuna olen kroonilise nõgestõve põdeja, mille peale kirurg luges kõigile sõnad peale, et kõik oleksid kõrgendatud valmisolekus ja jälgiksid siis mind hoolega. Iseenesest poleks nagu hullu midagi aga mulle pole lihtsalt ennem kontrastainega kompuutrit tehtud. Peagi sai ka kompuutris käidud. Olin jäänud jälgimispalatisse üksinda. Kuna kell oli juba 22 peale liikunud siis pandi see palat ära kinni ja mind koliti teise palatisse ümber. Lükati sinna ja seal ma siis vedelesin. Üksina, omas nurgas... mitte kedagi ei huvitanud, et olen „kõrgendatud valve all“. Sama hästi oleksin võinud ära surra ja mitte keegi poleks seda tähelegi pannud.

Siis mingil hetkel hakkas liikumine pihta. Kästi asjad võtta ja siis juba teisele korrusele. Ühtäkki olin SÜNNITUSOSAKONNAS... WHAT... WHY... kõndisime mööda koridori, kõige kaugemasse koridori otsa. Sel hetkel käis peast läbi see sari mis kunagi telekas jooksis „ MA EI TEADNUD, ET MA RASE OLEN!“  Ei, ei, ei ... ei saa olla- käis peast läbi.
Ühesõnaga jäeti mind sinna ukse taha siis ootama, kuniks mind siis ette võeti. Täiesti tavaline günekoloogiline läbivaatus. Oleks siis keegi võinud seda kohe öelda, mitte et taritakse läbi sünnitusosakonna, ilma ühegi sõnata. Kuna günekoloogiliselt oli kõik korras siis saadeti mind esimesele korrusele tagasi. Kus ma sain taas voodikoha sisse võtta ja niisama vedelemisega aega surnuks lüüa. Mida mul paremat ikka teha. Selleks hetkeks oli valu kõvasti vähemaks jäänud. Süüdi olid ilmselt valuvaigistid, mida ma koos tilgaga sain.

Peale pikka lesimist tuli ka lõpuks kirurg tagasi, et teavitada mind kompuutri tulemustest.
Väikses vaagnas on mingisugne kolle, mis on põletikus ja see põhjustabki mulle valu ning mille tagajärjel mul ka palavik tõusis. Kell oli 23.30 kui mind lubati koju kodusele ravile.

3x päevas ühte antibiootikumi, 2x päeva teist antibiootikumi, 3x päevas valuvaigistit. Selline on mu päevamenüü. Toidu poolest pean sööma, võimalikult pehmeid ja hästi seeduvaid toite, et käiks kiiresti soolestikust läbi. Kohupiimakreemid, jogurtid, supid, pudrud.

Terve laupäeva tilkus süda verd õhtuse jooksu pärast, kuhu ma minna ei saa, sest iga liigutus teeb valu. Paigal ja liikumatult olles on hea valuvaba olla. Siis hakkasid esimesed inimesed sotisaalmeediasse oma pilte panema, et on juba Rakveres kohal ja ootavad jooksu. Siis hakkas süda veel rohkem verd tilkuma. Püüdsin siis sellest mitte väga välja teha ja proovisin hoopis natuke magada, et siis ma ei mõtle selle peale ja aeg läheb ka kiiremini.
Kella 20 ajal ütlesin härrale, et just anti start jooksule. Tund aega hiljem kiskus ilm väga ära. Järsku läks pimedaks, tuul tõusis ja pilvedes muudkui sähvis. Ma muidugi krabasin kaamera ja läksin tormi kätte pildistama ja püüdsin ka videot teha, kuid ei õnnestunud kumbki, sest tuul oli nii suur ja väristas kaamerat korralikult. Kui ära tuppa tulin siis hakkas alles õige möll pihta ja ka sadama. Sel hetkel tundsin, esimest korda, et mul pole üldse kahju sellest , et hetkel rajal pole. Kuna ma kardan jubedalt äikest ja sellel ajal veel väljas olemist siis ma ilmselt oleks rajal olles ennast lihtsalt täis s¤¤¤¤¤¤¤.  Samas on mul hea meel teiste üle, kes said ise rajal olla ja kõike seda kogeda.





Kirjutamiseni K :)

Kolmapäev, 9. august 2017

TAASTUMINE JA TRENN

Kuidas siis taastumine edeneb?
Üllatavalt hästi. Olen võtnud asja täiesti rahulikult. Üle ei ole pingutanud kuna trenni pole tegelikult peaaegu, et teinudki.  Mis muidugi on nii kurb kui olla saab... See on sama hea, kui mind kusagile kivi koopasse lukustada...WAIT WHAT, koopal pole ju ust, rääkimata siis veel lukust. See oli nüüd küll ämber, kohe väga suur ämber. 

Kuigi luba treeninguks on juba pikemat aega olemas, ei ole ma siiski trenniga väga tegelenud. Alles Juuli viimasel nädalal otsustasin, et nüüd lõpuks proovin trenni lainele väikest viisi tagasi saada. Sellel nädalal tegin 2 jooksutrenni. 3km ja 5km pikkust jooksu. 3 kilomeetrit oli täitsa ok juba joosta, aga seda ka veel üsna rahulikus ja tasases tempos. Järgmise korra 5 kilomeetrit oli ka täitsa talutav. Viimasel kilomeetril andis puus natukene tunda aga see oli ka korraks ja järgmisel päeval oli ka kõik täiesti korras. Seega üle ei pingutanud. Augusti esimesele nädalale jäi vaid 1 jooks oma 6 kilomeetriga. Aga asi seegi. Selle eest tuli kõnnitud kilomeetreid päris palju. Jooksu tegin sel korral teisiti. Jooksin aeglasemalt ja siis kiiremaid lõike vahele. Kiirematel lõikudel andis puus endast jälle kergelt märku kuid mitte midagi hullu. Järgmisel päeval oli ka kõik korras ja rohkem puus endast erilist märku ei andnud.

Selle nädala esimese jooksu trenni tegin eile koos Eratreening OÜ-ga. Treeningu Eratreening OÜ-ga võitsin Juunikuu sees Maris ja maailm  facebooki lehel toimunud loosimängus. Tegelikult oli valida kas soovin saada treeningut eratreeneriga või 2 nädala treeningkava. Muidugi otsustasin eratreeningu kasuks. Kuigi see treening jäi vigastuse tõttu muudkui edasi venima ja venima, kuid nüüd lõpuks oli võimalik see ära kasutada.

Treening toimus õhtusel ajal. Olime kokku leppinud ajaks 18.15. Olin tiba varem juba kohal. Alustuseks tegime soojenduseks ringi ümber Anne kanali. Üsna hea tempoga sain selle tehtud. peaaegu 2 km ring. 1 km aeg 5.57... minu puhul väga hea saavutus taaskord. Sest üldjuhul ma nii kiire ajaga ei jookse. Seejärel tuli ennast soojaks võimelda. Ülakeha, puusad, keha. Jalad olid juba soojad, neid ei pidanud enam soojendama. Jalgu ootas ees jõutrenn. Väljaasted, päkal seis... need on ainsad, mis suudan hetkel meenutada.
Edasi jätkasin põlvetõste jooksuga ja sääretõste jooksuga. Põlvetõstel pidin korrigeerima keha hoiakut, ei olnud päris see, aga kui sain näpunäiteid siis kohe püüdsin parandada ja kuidagi kergem oli ka teha neid põlvetõste harjutusi pärast. Eks palju oleneb keha hoiakust. Sääretõstega polnud muud kui esimese tiiru tegin vähe aeglaselt ja järgmiseks tiiruks pidin kiirust lisama.
Edasi tuli lõigutrenn. Ma pole ennem otseselt lõigutrenni niimoodi teinudki. Esimene lõik... mõtlesin jookse kuis jõuad... nii tegingi. Muidu olevat päris hea aga jalg jäi niiöelda liiga kauaks kontakti maapinnaga. Oleks pidanud rohkem päka peal jooksma. Ma kasutasin pigem kogu talda. Teisel lõigul parandasin ennast ja treeneri sõnul oli juba parem. Tegin ka kolmanda lõigu ära... selleks hetkel tekkis küll suremise tunne. See ilmselt sellest, et pole tükil ajal nii intensiivselt midagi teinud. Aga mulle meeldis, üldse ei kurda.
Lõpetuseks veel kerge jooks ja venitused.

Mulle see trenn meeldis ja ei kahetse üldse, et just selle versiooni oma võidust valisin. Kohapeal sai ka hindade kohta uuritud... Vaatan mõtlen veel aga ilmselt tahan tagasi trenni treeneri käe alla. Hoopis teine tera kui keegi teadjam ja oskajam sind juhendab.

Kõige rohkem kartsin, et äkki teen puusale liiga, kuid õnneks see väga ei mõjutanud mu puusa. Hommikul oli veidike hell, kuid eks see ole sellest, et puus pole veel täielikult ära paranenud, kuid lubab juba mingil määral asju teha. Eks ma pigem katsungi praegu üldse enesetunde järgi trenni teha, sest ei taha liiga teha.





Kirjutamiseni K :)





Esmaspäev, 7. august 2017

SPORDI-JA TERVISEBLOGIJAD SAID KOKKU

Eile toimus spordi-ja terviseblogijate kokkutulek, mis kujunes äärmiselt humoorikaks ning trennirohkeks.
Kogu korraldus sai tegelikult  alguse juba Juunikuu sees, mille eestvedajaks kujunes Maris. Ise olin äärmiselt üllatunud, et ka mind üritusele lisati. Ja ausalt, mitte üks gramm ei kahetse, et otsustasin osaleda.

Hommikul olin juba varakult üleval. Lihtsalt uni otsustas, et aitab küll. Kella 10ks pidin minema Elvasse, et sealt Cris peale võtta ja edasi koos Viljandini kulgeda. Teepeal sai nii päikest kui vihma. Vihma lausa nii kõvasti, et oleks justkui ämbriga kallatud. Plaan oligi varem liikuma hakata, et jätta enesele eksimisruumi. Olime esimesed, kes Viljandi MyFitnessi juurde jõudsid. Helistasin kiirelt Marisele, et uurida kaugel ta on. Selgus, et ka kohe kohe jõudmas. Ei kulunudki enam palju aega, kui ka kõik teised riburada pidi jõudma hakkasid.

Päeva esimene trenn nägi ette Piloxingut  Kati´ga. Mul polnud halli aimu ka mida see endast kujutada võiks. Aga täitsa äge trenn oli, ma nii nautisin seda. Selline korralik energiaboost tekkis sisse, et teeks veel ja veel.
Teise trenni tegi Laura. Temaga tegime Bodypump´i. Ka sellest trennist ei olnud mul mingisugust  aimndust. Kui juba varustuse välja võtmiseks läks siis tekkis küll mõte "OH GOD HELP ME!" ... aga ega ennem täpsemat aimu ei saanud kui asi pihta hakkas. Mingil aja hetkel tundsin küll, et nüüd ma LIHTSALT SUREN ÄRA. Küll ei tundnud ma käsi ja siis jälle jalgu... kuid elasin ka selle bodypump´i üle. NO tegelikult, mis mul muud üle olekski jäänud. Keset trenni lihtsalt ära surra?? No see oleks teistel päeva vist vähe metsa keeranud, kui ma sellise tükiga oleks hakkama saanud.

Tänu  Viljandi MyFitnessile  oli meil olemas ideaalne koht kus oma treeningud läbi viia. Ilus suur saal paljude peeglitega, kust sai oma kehaasendit kontrollida, tehnika-ja mikri kasutuse võimalus, suur pesuruum jne. Ja seda kõike saime me nautida lihtsalt AITÄHH eest. Veelkord suur suur aitähh.

Janu kustutamise eest hoolitses aga Vitamin Well spordijoogi ja Nocco jookidega. Mingil kummalisel kombel oli mul nii spordijook kui ka nocco tropical veel proovimata. Vesi oli selline mõnus mahe ja sobis hästi tenni vahele joomiseks. Nocco tropical ... vist parim maitse üldse kõigist noccodest. Ausalt ka. Lihtsalt üüberpüübersuper hea.

Kui trennid said ühele poole siis sai kiirelt veel ühispilt tehtud  ja natuke ka muid pilte sekka. Piltide eest kandis terve see aeg hoolt Margit.


Pilt:Margit Partei
Peale pildisessi võis ennast raskelt tulnud higist puhtaks pesta (dušši all olles tajusin, et olen omal mingil aja hetkel kaela nikastanud ja jube valus on pead liigutada)  ja end soojemalt riidesse pakkida, sest olime kohe kohe suundumas Viljandi järve äärde. Seal oli plaan maha pidada piknik ja matkata ümber järve.
Kui olime saanud järve ääres kõik asjad lahti pakkida, hakkas vihma sadama. kiirelt sai asjad võetud ja järve äärsel alal asunud Bangalo katuse serva alla varju mindud. Maris käis igaks juhuks üle küsimas, kas me ikka võime seal niimoodi oma piknikku pidada.

Laud oli kaetud puu ja juurviljadega. Lauda aitas katta ka Valio. Saime erinevaid ProFeel kohupiima kreeme ja jogurteid ning ka kodujuustu, juustusnäkke ja dippe. Lisaks oli meile ka saadetud ProFeeli proteiinipiimajooke. Proovisin šokolaadi oma. Ütleme nii, et polnud minu maitse. Kohati tundus nagu mingi kõrvaline maitse oleks juures aga võib-olla on asi lihtsalt minus ja kujutasin seda endale ette. Muidu suuremas plaanis üsna talutav. Profeel jogurtitest proovisin ahjuõuna oma... uskumatu, et ma senimaani polnud seda ostnud, see oli lihtsalt nii hea, et võis topsi lausa keelega üle käia, peaasi et topsi mitte midagi järgi ei jääks. See mõnus kaneeline maitse...mmmm. Järgmine kord poodi minnes rändab see kindlasti minu ostukorvi.

Lisaks saatis ka PULS Nutrition meile KEX vahvleid ja SNAP Pehmeid proteiiniküpsiseid. Kex vahvleid olen ennemgi tarbinud ja need on ühed mu lemmikud Puls proteiinibatoonide kõrval. Küpsiseid aga seevastu polnud ma ennem proovinud ja otsustasin, et proovin ühe ära. Täitsa mõnusad küpsised. Aga eelistan batoone. Maitse asi,  nagu öeldakse. Lisaks oli PULS Nutrition saatnud kõigile katsetamiseks/proovimiseks ühe valgupulbri. Kuna maitseid oli mitmeid siis oli mille vahel valida. Minu valikul sai otsustavaks maitsete kooslus PIPARMÜNT-ŠOKOLAAD, sest valikus oli ka PULS WHEY Piparmündi-šokolaadi valgujoogipulber. 
Loodan, et ma ei pea selles valikus pettuma ja maitse ületab mu ootused.

Söömise kõrvale käis ka niiöelda tutvustusring. Kes mis blogi peab, mis suund rohkem meeldib, kaua on bloginud jne. Kui kõht oli süüa saanud võis aga sammud matkaringile seada. Kohe alguses jagunesime kuidagi kahte gruppi ära. Kiiremad ja vähekene aeglasemad. Mina jäin sel korral sinna väheke aeglasemasse gruppi. Sellegi poolest jätkus meil juttu terveks matkaks. Saime naerda ja künkaid vallutada. Vahepeal ootas kiirem grupp meid ka järgi ja lõpetasime matka siiski kõik koos.

Seejärel istusime veel mõne aja ja lõpetasime järgi jäänud toidu ära. Sinna kõrvale kuulus ka palju juttu nalja ja pisaraid... pisarad tulid lihtsalt suurest naermisest välja. Lihtsalt nii naljakas oli.
Kokkuvõttes oli meeletult FUN päev ja ma loodan, et selliseid päevi tuleb tulevikus veelgi.
Järgmist tiiru näema paljudega juba Rakveres Eesti ÖÖjooksul.





Kirjutamiseni K