Esmaspäev, 14. august 2017

KUIDAS MUL ÕNNESTUS EESTI „TORMISEIMAST“ ÖÖJOOKSUST ILMA JÄÄDA???



Vahepeal on mul tunne, et mul ikka juhtub rohkem kui keskmisel Eesti inimesel. Algselt mõtlesin päris tükk aega kas ikka see juhtumine kirja panna või mitte. Aga siin ma siis nüüd olen ja püüan sõnu ritta saada.

Tegelkult sai asi päris mitu päeva varem alguse. Nädala alguses olin omadega nii valmis juba ÖÖjooksul osalema, et enam rohkem valmis ei oleks saanud olla. Kuid siis saabus neljapäev. Öösel kella 3 ajal tabas mind kõhuvalu. Võtsin valuvaigisti ja lootsin, et valu kaob ära. No lihtsalt sellepärast kuna valu saabus koos „nende päevadega kuus“! Hommikul 5 ajal oli veel valu alles, mis püsis veel terve päeva vältel. Kuna valu ei olnud nii tugev siis ei pööranud ma sellele nii palju tähelepanu ka. Õhtupoole hakkas valu hääbuma ja tundsin kergendust, et lõpuks ometi. Magama sain minna valuvabalt, kuid kahjuks ei läinud päris nii nagu ma lootnud olin.

Taas kord ärkasin kella 3 ajal. Kohe kui ma püsti seisin ja liikuma hakkasin tundsin sellist valu sähvakat kõhus, et pidin koheselt kägarasse tõmbuma. Võtsin taas valuvaigistit ja tõmbasin end voodis kägarasse, sain sellise hea asendi, et valu kadus suht ruttu ära. Hommik seevastu ei olnud enam nii roosiline. Valu oli tagasi. Võtsin valuvaigistit, kuid need ei aidanud. Võtsin ka NoSpad, et äkki on gaasivalu... aga ei midagi. Kõik mida ma katsetasin, et valu leevendada, mitte miski ei aidanud.

Reede lõuna paiku tabas mind ka meeletu külmalaine. Pugesin teki sisse, et kuidagimoodi sooja saada. Isegi paksult teki sees olles ei saanud ma sooja. Käed ja jalad olid jääkülmad. Panin kraadiklaasi alla...37,8. NO TORE, aina paremaks läheb. Seda ka suure irooniaga, sest selline asi ei saa kuidagi parem olla. Parem oleks kui kõik oleks järgi jäänud. Vedelesin siis päris mitu head tundi teki all, et kuidagi sooja saada, kuid tulutult. Pikali sain ka olla vaid ühes asendis, vasaku külje peal, sest siis ei valutanud nii hullusti ja sain natukenegi normaalsemalt olla.

Ma ikka lootsin, et valu läheb lihtsalt üle, kuid mida ei juhtunud. Lõpuks päädis asi sellega, et härra pidi mulle kiirabi kutsuma, sest ise EMOsse minnes oleks sinna võinud jäädagi. Selleks hetkeks kui kiirabi jõudis polnud ma veel sooja saanud.
Eriti normaalne, arst üritas toas olnud kohvri otsa istuda, kuid see ei sesinud püsti ja seejärel hädaldas, et tooli polegi.. ning siis oma ahtri pesu kausi otsa sättis... MINU PUHTA PESU KAUSI OTSA, PESU MILLE MA OLIN KUIDAGI LÄBI VALU NÖÖRI PEALT ÄRA KORJANUD JA TUPPA TOONUD. Ma pidin kreepsud saama. Jumal teab kus või mis tingimustes ta ennem oma ahtriga istunud oli.
Sel hetkel kraadis kraadiklaas välja juba 39 kraadise palaviku. Katsuti siis terve kõhu piirkond läbi. Tundus, et asi ei ole hea. Ei osanud täpsemalt öelda, milles võiks asi olla, kuid sümptomid viitavat kas pimesoolele või sapikividele.
Esimene kanüüli paigaldus läks ka mööda. Ei imestagi... see nii tavaline. Teise käe peal läks õnneks. Tõmbasin siis pikemad püksid jalga ja sain kiirabi autoga haiglasse sõita.
Kiirabi arst oli veel härrale öelnud: „et miks me kiirabi kutsusime, et endal on ju transport olemas. „ AJUVABAAA... mille jaoks siis kiirabi olemas on?

Haiglas võeti kohe vereanalüüsid ja pandi tilga alla. Nüüd näitas kraadiklaas juba 39,3 kraadi palavikku.  Mõne aja pärast vaatas ja katsus valvearst mind üle ja jäi endiselt pimesoole kahtlus ülesse. Vaja oli ultraheli uuring teha, et asi selgemaks saaks. Varsti saadetigi mind ultrahelisse. Kuid pimesool jäi nägemata, sest mingisugune teine sool istus pimesoolel ilusti ees ja ei lasknud teda nähtavale.
Mingil aja hetkel saabus ka kirurg, kes vaatas ja katsus mind üle ning pidi siis veidi aru pidama, mida teha. Kuna pimesool oli endiselt aktuaalne. Lõpuks oli mul valida, kas kompuutertomograafia või kohe opisaali. Lihtsalt vahe oli selles, et kompuutriga ei pidanud mind auguliseks tegema. Valisin kompuutri. Mainisin ära, et olen suht allergiline, kuna olen kroonilise nõgestõve põdeja, mille peale kirurg luges kõigile sõnad peale, et kõik oleksid kõrgendatud valmisolekus ja jälgiksid siis mind hoolega. Iseenesest poleks nagu hullu midagi aga mulle pole lihtsalt ennem kontrastainega kompuutrit tehtud. Peagi sai ka kompuutris käidud. Olin jäänud jälgimispalatisse üksinda. Kuna kell oli juba 22 peale liikunud siis pandi see palat ära kinni ja mind koliti teise palatisse ümber. Lükati sinna ja seal ma siis vedelesin. Üksina, omas nurgas... mitte kedagi ei huvitanud, et olen „kõrgendatud valve all“. Sama hästi oleksin võinud ära surra ja mitte keegi poleks seda tähelegi pannud.

Siis mingil hetkel hakkas liikumine pihta. Kästi asjad võtta ja siis juba teisele korrusele. Ühtäkki olin SÜNNITUSOSAKONNAS... WHAT... WHY... kõndisime mööda koridori, kõige kaugemasse koridori otsa. Sel hetkel käis peast läbi see sari mis kunagi telekas jooksis „ MA EI TEADNUD, ET MA RASE OLEN!“  Ei, ei, ei ... ei saa olla- käis peast läbi.
Ühesõnaga jäeti mind sinna ukse taha siis ootama, kuniks mind siis ette võeti. Täiesti tavaline günekoloogiline läbivaatus. Oleks siis keegi võinud seda kohe öelda, mitte et taritakse läbi sünnitusosakonna, ilma ühegi sõnata. Kuna günekoloogiliselt oli kõik korras siis saadeti mind esimesele korrusele tagasi. Kus ma sain taas voodikoha sisse võtta ja niisama vedelemisega aega surnuks lüüa. Mida mul paremat ikka teha. Selleks hetkeks oli valu kõvasti vähemaks jäänud. Süüdi olid ilmselt valuvaigistid, mida ma koos tilgaga sain.

Peale pikka lesimist tuli ka lõpuks kirurg tagasi, et teavitada mind kompuutri tulemustest.
Väikses vaagnas on mingisugne kolle, mis on põletikus ja see põhjustabki mulle valu ning mille tagajärjel mul ka palavik tõusis. Kell oli 23.30 kui mind lubati koju kodusele ravile.

3x päevas ühte antibiootikumi, 2x päeva teist antibiootikumi, 3x päevas valuvaigistit. Selline on mu päevamenüü. Toidu poolest pean sööma, võimalikult pehmeid ja hästi seeduvaid toite, et käiks kiiresti soolestikust läbi. Kohupiimakreemid, jogurtid, supid, pudrud.

Terve laupäeva tilkus süda verd õhtuse jooksu pärast, kuhu ma minna ei saa, sest iga liigutus teeb valu. Paigal ja liikumatult olles on hea valuvaba olla. Siis hakkasid esimesed inimesed sotisaalmeediasse oma pilte panema, et on juba Rakveres kohal ja ootavad jooksu. Siis hakkas süda veel rohkem verd tilkuma. Püüdsin siis sellest mitte väga välja teha ja proovisin hoopis natuke magada, et siis ma ei mõtle selle peale ja aeg läheb ka kiiremini.
Kella 20 ajal ütlesin härrale, et just anti start jooksule. Tund aega hiljem kiskus ilm väga ära. Järsku läks pimedaks, tuul tõusis ja pilvedes muudkui sähvis. Ma muidugi krabasin kaamera ja läksin tormi kätte pildistama ja püüdsin ka videot teha, kuid ei õnnestunud kumbki, sest tuul oli nii suur ja väristas kaamerat korralikult. Kui ära tuppa tulin siis hakkas alles õige möll pihta ja ka sadama. Sel hetkel tundsin, esimest korda, et mul pole üldse kahju sellest , et hetkel rajal pole. Kuna ma kardan jubedalt äikest ja sellel ajal veel väljas olemist siis ma ilmselt oleks rajal olles ennast lihtsalt täis s¤¤¤¤¤¤¤.  Samas on mul hea meel teiste üle, kes said ise rajal olla ja kõike seda kogeda.





Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar