Teisipäev, 27. juuni 2017

SELLE HOOAJA JOOKSUD JOOSTUD!???



Ma ei teagi nüüd kohe päris ausalt kas nutta või hoopis naerda... Või peaksin nii kõvasti naerma, et hakkaksin nutma ...Või siis hoopis nutma läbi naeru?!!!! Võehhhhh, isegi siin on valikuid nii palju!
Kohe täiesti nõutu on olla. Kas siis tõesti selleks aastaks ongi kõik??

Juba nädal aega on mind vaevanud valu puusas ja jalale astuda ei saa normaalselt. Mõnel päeval on kergem olla ja teisel päeval jälle raskem. Siis on küll tunne, et otsi kargud välja ning katsu kuidagi olla. Tirlimps poolteist-tirlimps poolteist... oeh kui valus, väsitav ja tüütu.
Kohati on selline tunne, et valuvaigisti ka ei aita... võib-olla siis kui terve karp korraga võtta aga siis võib juba üledoosi võtta ja end hoopistükis üldse ära tappa. Seda pole ka nüüd päris vaja.

Kuna pühad tulid vahele, siis lükkus arstile minek veel mitu päeva edasi. Esmaspäeval sain siis helistatud ja kahjuks vaba aega neil mulle samale päevale pakkuda ei olnud. Sain teisipäevaks aja. Läksin siis täna (teisipäeval) kohale. Ise lootsin, et midagi väga hullu ei ole, kuid asjata lootsin.

Istusin siis ooteruumis ning jäin aknast välja vaatama. Muudkui vaatasin ja vaatasin. See aeg tundus nii pikk, kuigi tegelikult oli võib-olla ainult 5 minutit, kui juba kabinetti sisse sain. Kurtsin siis oma mure ära. Siis tegin kükke ja pidin pikali viskama. Arst väänas mu jalga niipidi ja naapidi. Ühte pidi käis korralik „KRAK“ puusast läbi. Teisipidi ja kõik muud asendid oli normaalne ja siis keeras uuesti selles „KRAK“ suunas ning puus tegi uuesti „ KRAK“. Veits valus oli. JA siis see tuli:“ SUURE TÕENÄOSUSEGA KÕÕLUSE VENITUS!"

Mul vajus süda sinna kus peaks saapa sääred olema aga kuna saapaid jalas polnud siis vist sinna SOKI SISSE TALLA ALLA! Klipm tekkis kurku. Püüdsin seedida mida just kuulnud olin. Järgmise asjana vaatasin seinal asuvat kalendrit ja järgmise jooksu kuupäeva.
Arst soovitas füsioterapeuti. Ainus mis meelde jäi. Ülejäänud jutt läks justkui kõrvust mööda, mida ta seoses füsioterapeudiga rääkis.

Kui olin šhokist toibunud siis esimene ja ainus asi mida suutsin küsida oli „ET KAUA MA PUHKUST PEAKS JALALE ANDMA!“
Miinimum ajaks öeldi umbes 3 nädalat kui mitte rohkem aga samas mida kauem seda parem... Ühesõnaga EI JOOKSMISELE, EI RULLUISUTAMISELE, EI IGASUGUSELE KOORMUSELE MIS HÕLMAB JALGU.
Ülakehale tee trenni palju tahad. Aga mis sellest? Hakkan ehk käte peal jooksma ? No nii osav ma ka ei ole. Tegelikult pole ma isegi mitte nii osav, et oskaks üldse käte peal seista. Võib-olla peaks sellest alustamagi ja siis sealt edasi juba kätel kõndimine, kuniks jõuan kätel jooksmiseni. 

Kui puhkeperiood möödas ega siis ka kohe võistlusrajale saa tormata, vaid peab vaikselt tagasi rajale end harjutama. Eniveis... aga mida ma nüüd siis kogu selle aja teen mil ma rajale minna ei tohi?  Siinkohal oleks igasugused soovitused „TERETULNUD“, sest mul endal on küll pea nii tühi, et on kohe.





Kirjutamiseni K :)

Kolmapäev, 21. juuni 2017

JOOKSU TEEKONNA ALGUSEST

Võin vist julgelt väita, et ma pole kunagi olnud väga „Jooksu inimene.“ Kooli ajal ehk olin rohkem, kuid peale seda mitte väga. Kooli ajast on meeles, et mulle sobisid juba siis pigem pikemad distansid kui kiired ja lühikesed lõigud. Kui oli kiiruse peale jooks, siis oli teada kes viimasena lõpetab ja üldjuhul nii ka läks. Samas cooperi testi jooksul olin alati teistest 2-3 staadioni ringi ees, sest mulle meeldis selline pikk maa.

Vahepealsetel aastatel ei tegelenud ma üldse jooksmise, vaid hoopis ratsutamisega.
Kindlasti paneb imestama, kuidas siis ratsutamise asemel hoopis jooksmine peale jäi. Vastus on väga lihtne. Arstid soovitasid peale viimast suuremat sorti kukkumist vähe tagasi tõmmata, sest järgmine kukkumine võinuks mind juba ratastooli aheldada.
Algselt arvati, et selgroolüli on paigast ära, kuid hilisem vaatlus tõi välja, et ilmselt ongi mul see lüli kogu aeg sellises asendis olnud. Diagnoosiks tol hetkel tugev pea ja selja põrutus.
Kuid senimaani pole enam olnud seda julgust, et uuesti hobusele selga ronida.  Parem karta, kui hiljem kahetseda!


Kuid miks/millal alustasin jooksmisega?
Tegelikult jõudsin jooksmise juurde alles 2015nda aasta suvel. Seda küll juba hoopis muudel põhjustel, kui lihtsalt jooksmine. See suvi oli minu jaoks väga raske ja keeruline ning ühel päeval läksin lihtsalt niiöelda pead selgeks jooksma. Käisin ühe korra, siis juba teisegi korra ja kolmanda. Mulle väga meeldis see enesetunne, mis ma sellest sain. Eks sealt see jooksupisik mulle end siis külge pookiski. Sel ajal olin rohkem selline emotisoonaalne jooksja. Jooksin emotsioonide najal. Mida halvem tuju ja enesetunne mul oli, seda kiiremalt ma jooksin. Elasin end jooksmise kaudu välja. Mingi aja oli selline muster isegi päris hea, kuid pikemas perspektiivis hullumeelsus.

Sel ajal ma isegi ei osanud ette kujutada, et võiksin kunagi mõnest rahvajooksu üritusest osa võtta ja seda jooksjana. Võiks vist öelda, et ma isegi ei teadnud, et sellised jooksud olemaski on! VOT SULLE TAINAPEA,ISEGI SELLISED JOOKSUD ON OLEMAS.


Millal alustasin võistlustel käimisega?
2016nda aasta kevadel juhtusin Facebookis nägema Tartu Kevadjooksu üritust. Keegi oli just jaganud või ennast osalejaks attendinud ning lõi selle siis minu uudistevoos ette. Mõtlesin, et uurin asja lähemalt. Noh uurimine jõudis nii kaugele, et panin end oma elu esimesele RAHVAJOOKSULE KIRJA. Kohati tundus see lausa peadpööritava ettevõtmisena. Võiks vist öelda, et see oli sama hea kui pea ees tundmatus kohas vette hüpata. Ma ei osanud mitte midagi oodata. Mitte mingisuguseid eesmärke mul ka ei olnud.
Selle jooksu ma ära jooksin ja veel üsna kiire ajaga enda jaoks. Seni parim 10 km aeg 00:57.
Peale seda hakkasin juba jälgima, kus mis jooksud toimuvad.
Aasta lõpuks olin osalenud üheteistkümnel rahvajooksul. Selle üheteistkümne jooksu sisse jäi ka minu elu esimene POOLMARATON ( Tallinna SEB Maratonilt), mille jooksin ajaga 02:15. Ise ka ei uskunud kui üle finishi joone olin saanud. ÄRA TEGIN.
2016 Jooks ümber Saadjärve

                                     
Trennist...
Trenni teen täiesti omal algatusel ja omal käel. Keegi kõrvalt ei õpeta ega targuta. Kuigi vahest oleks isegi päris hea kui keegi tagant utsitaks ja veel rohkem pushiks. Pean silmas jooksurajal just. Enne ja peale trenni on mul elukaaslase näol tõsine kaasaelaja ja ergutaja olemas. Vahet pole kas lähen trenni ringile või olen ajavõtuga distansi rajale minemas.
Üldjuhul pole isegi mõelnud selle peale, et kasutaks mingisugust treeningkava või võtaks juhendaja. Võib-olla olen selles asjas lihtsalt nii algaja, et pole sellistele pisisasjadele mõelnudki, mis tegelikult võivad parematele tulemustele aluse panna. Aga üldjuhul ma lihtsalt naudin jooksmist ja vaikset kulgemist ja erilisi eesmärke mul endale hetkel ette seatud pole.
Eks alati tahaks ju paremini ja kui suudan mõnel jooksul joosta kiirema aja kui eelmisel korral samal rajal või oma kilomeeri aega parandada... Olen ka õnnelik ja rahul oma saavutuste üle, sest pisiasjad on need mis edasi viivad. Alati ei pea edusammud suured olema. 
                                                                                          

Kuid kui nüüd ajas natuke tagasi vaadata , siis olen praeguseks hetkeks jooksnud peaaegu sama paljudel jooksudel kui eelmise aasta peale kokku ja hooaeg on alles ees, siis võin julgelt väita, et tuleb üks jooksurohke aasta. Põhiline oleks nüüd kõik tervisega seonduvad asjad ka joonde saada ja edasi oleks vaja vaid nautida kogu järgnevat hooaega.





Kirjutamiseni K :)


Pühapäev, 18. juuni 2017

JÜRI LOSSMANNI MÄLESTUSJOOKS 2017



Alustaks sel korral juttu väikese ajaloolise ülevaatega.
Kes oli üldse Jüri Lossmann ning millega ta tuntuks sai?

Jüri Lossmann (4. II 1891 Kõo v, Viljandimaa – 1. V 1984 Stockholm), kergejõustiklane ja jalgpallur. 170,5 cm, 69 kg.  Alustas sportimist Lasnamäel, harrastas jalgpalli.
Oli esimene Eesti kergejõustiklane, kes võitis olümpiamedali: sai 1920 Antverpeni OM-il maratonis 2:32.48,6-ga hõbeda. 1924 tuli Pariisi OM-il maratonis 10. kohale ning 1923 võitis Göteborgi mängudel kulla. Venemaa mv-tel võitis 5000 m-s kulla (1916) ning tunnijooksus (1915) ja 10 000 m-s pronksi (1916), 10 000 m-s ja maratonis püstitas ka Venemaa rekordeid. Tuli 1918–22 3 korral 5000 ja 2 korral 10 000 m-s Eesti meistriks ning parandas distantsidel 3000 m-st 30 000 m-ni 13 korda Eesti rekordit. 37-aastasena (1928) osales läbi Ameerika mandri (Los Angelesest New Yorki) kulgenud jooksus.
allikas: Eesti Entsüklopeedia

Nagu ka eelmisel aastal, nii ka sel aastal otsustasin Lossmanni jooksust osa võtta. Eelmise aasta jooks ja selle aasta jooks... võiks öelda nagu öö ja päev. Eelmisel aastal ei vedanud ilmaga kohe üldse. Vihma sadas terve päev ja õhtu otsa. Ka joosta tuli vihmaga.
Sel aastal aga oli tunduvat parem ilm, kuid ega see rada kergemaks teinud. Ainult nii palju, et polnud vesiselt libe. Oli tõuse ja korralikke languseid. Metsaradu ja asfaltkattega teed, lõpus tuleb ülesse ronida 158 astmega trepist ning veel viimased sadakond meetrit finishi jooneni.
Raja pikkuseks on küll kõigest 6,5 kilomeetrit, kuid need on sellised kilomeetrid, mis võtavad sinust viimase välja. Tõmbavad energiast tühjaks nagu vampiirid. Tugevamad suudavad ehk vastu panna, kuid nõrgemad need lõpuks siiski nõrkevad ja veavad end kuidagi üle finishi joone.

Mõlemal korral olen pidanud ise alla vanduma ja jääma nende nõrgemate sekka. Esimesel korral oli minu jaoks lihtsalt halb päev ja ei läinud õnneks. Sel korral oli kaks jooksu nii üksteise otsas, et lihtsalt jõud sai Lossmanni jooksu puhul ennem lõppu otsa. Vahetult ennem Lossmanni jooksu olin öösel Elva südaööjooksu jooksmas ning hiljem peale jooksu ei saanud ka silmatäitki magada. Ehk väsimus ajas end igalt poolt ligi. Päeval proovisin, et ehk saan paar tundi und, kuid tulutult.

Olin eelnevalt Viigi´ga kokku leppinud, et saame kokku. Hiljem selgus, et ka Priit on tulemas, küll koos lastega aga siiski.
Saime natuke aega muljetada ennem kui Priidul lapsed jooksma läksid. Lapsed tahtsid ka medalit saada. Väga äge, kui niimoodi lastele medaleid „lubatakse“, kuid peale jooksu oli kirju koera batoonike ja kõrrejook ainus, mis lapsed said.
Samas oli neil sulaselgelt kodulehel kirjas: Lastejooksud on tasuta, kõik osalejad saavad medali ja maiustuse. Laste näod oli küll peale jooksu väga mornid. Eriti kõige pisema oma.
See oli küll korraldajate poolt üks väga suur möödapanek.

 Juba järgmine hetk pidi ise sooja tegema hakkama. Tegime siis Viigiga kiired sammud tema autoni, et saab tuuleka autosse panna ja edasi veel lastejooksu rajal soojenduseks edasi tagasi ots, venitused ning stardikoridori starti ootama.

Rajale läksin sel korral küll lihtsalt kohustusest, sest olin end juba kirja pannud. Eks muidugi lootsin vaikselt, et ehk suudan ka eelmisel aastal ette joostud aega parandada. Õnneks nii ka läks. Parandus oli küll vaid 4 minutit aga ka see 4 minutit on päris pikk aeg kui rajal olla. Peale finishit sai veel natuke Priiduga muljetatud ning seejärel iga roju oma koju.

Kui olin juba oma jooksust toibunud ja tundsin, et nüüd võiks pilti ka teha !




Kirjutamiseni K :)

ELVA SÜDAÖÖJOOKS 2017


16ndal Juunil toimus Elvas esimene ELVA SÜDAÖÖJOOKS, mille osalustasud läksid TÜK Lastefondi „ Üleannetus“ toetuseks. Kampaaniaga koguti annetusi ravitoitu vajavatele haigetele lastele, kelle jaoks ravitoit on ainus viis, kuidas nad normaalseks eluks hädavajalikud toitained kätte või üleüldse süüa saavad. Nii on neil rohkem jõudu oma haigusega toimetulekuks.

Minu meelest väga vahva ettevõtmine. Mis peamine, ürituse eestvedajateks olid kaks 17st aastast neidu ( Laura-Maria ja Klea Marie) kes senimaani olid kaasa löönud erinevatel jooksuüritustel just vabatahtlikena, kuid nüüd otsustasid ise midagi teha. Julged tüdrukud ja väga hästi õnnesunud üritus. Vähemalt minu vaatevinklist.

Elvasse kohale sai juba mitu tundi varem mindud. Mitte, et mul Elvasse vaid JULMAD 16 kilomeetrit sõita on. Aga noh mida varem kohal, seda parem. Hiljaks jääda oleks ka nadi, eriti kui elad põhimõtteliselt linna külje all. Kui auto pargitud, käisin võtsin oma stardinumbri sekretariaadist välja ning seejärel võis aega surnuks hakata lööma ja seda sõna otseses mõttes. Läksime siis elukaaslasega poodi vee järele. Vesi jäigi meist poodi aga sai prooviks uut Laimiga Coca Colat ostetud. Väga hästi õnnestunud asi Coca poolt. Kiidan heaks. Teise asjana krabasime suure 5 kilose arbuusi kaenlasse. Kohalikus „POMMIAUGUS“ ( kutsume poodi niimoodi) polnud ilusaid arbuuse ja sellepärast pidme selle Elvast ostma. Edasi ootasime lihtsalt kuna mina jooksma saan minna.

Lastejooksud olid selleks ajaks juba läbi, kui meie Elvasse jõudsime. Numbri järel käies alustati just lastejooksude asutasustamisega. Võib-olla ainsa miinusena võikski välja tuua selle pika vahe (3,5 tundi) lastejooksude ja põhijooksu vahel. Lastega peredel kes kaugemalt kohale tulnud ehk vähe keerulisem, kuid siiski teostatav.

Umbes 45-30 minutit ennem jooksu algust otsustasin soojenduse ära teha. Kiire jooks ja venitused. Edasi ühelt jalalt teisele keksimine kuniks kõlab stardipauk. Väljas oli mõnusalt jahe. Ning tundus ideaalne minna rajale lihtsalt särgi väel, sest joostes hakkab nii ehk naa soe.
Kui kell 00.01 sai siis kõlas ka stardipauk. Rajale minnes ei olnud mul mingit erilist eesmärki, kuid kui esimese kilomeetri aeg tuli alla 6 minuti siis mõtlesin, et ehk võiks aega joosta. Sellel aastal ei ole veel saanud 10 km aega alla tunni joosta. Võtsin siis endale sihi joosta 10km alla tunni. Vahetult ennem 7 km märki tuli sein ette ja tempo langes. Väga suur kiusatus oli seisma jääda ning edasi kõndida. Aga ma ei lubanud endal seda teha. Sundisin ennast tagant ja kohe väga kõvasti. Edasi jooksin nii kuidas jõudsin. Eks väike  pettumus oli hinges, et ei suutnud paremini, kuid siiski suutsin ajaks joosta 00:59:27. Napilt alla tunni, kuid siiski alla tunni. Üldjoontes olin endaga rahul, et sellise aja jooksin. Kindlasti aitas palju kaasa just jahedam õhk, sest keskmine pulss oli 164 lööki minutis. Maksimum oli 172 lööki minutis.

Üldiselt olen rahul, et võtsin selle jooksu ette ning andsin endast niipalju kui võimalik, et aega alla tunni saada. Kindlasti annaks paremini! Eks järgmisel korral siis ongi põhjust veel kiiremini joosta. Siis saab iseennast samal jooksul üle joosta. Motivatsioon missugune.
Ühtlasi samal rajal toimus eelmisel aastal Elva tänavajooks ja siis oli aeg 8 minutit kehvem. Kui võtta seda jooksu sama raja jooksuna siis parandasin aega 8 minuti võrra. Ainus vahe, et esmene aeg sai joostud päikesepaistelise ilmaga, mil sooja oli ligi 30 kraadi ja teine öisel ajal jahedas.

Võib-olla saab sellest jooksuüritusest edasikestev jooksuüritus, mis saab veel kordi ja kordi toimuma. Selliseid jooksusid on meil vähe, kui üldse?  Eesti ööjooks on selline teada tuntud jooks, mis toimub hilisemal õhtusel ajal aga sellist konkreetset SÜDAÖÖJOOKSU justkui ei olekski rohkem !! ?!!!?!  Eks öise ja päevase võistluse korraldamisel ole omad plussid ja miinused, kuid nagu näha siis annab korraldada ja veel väga edukalt.

Umbes poole kahe aegu sai ära voodi sisse ja võis väsinult Une-Matit ootama jääda, et millal ta ükskord oma uneliiva kotiga kohale veereb. Aga ta vist oli sel ajal ära käinud, kui mind kodus ei olnud ning hiljem ta enam ei suvatsenud tulla. Hommikul oli tunne nagu 700 päkapikku paneks peas pidu... kõrvus vilistas ja pea kumises. Valuvaigisti päästis päeva.



Kirjutamiseni K :)