TALLINNA MARATON 42,2km

MARATONI NÄDAL
Kätte oli jõudnud maratoni nädal. Üllataval kombel veel närvi sees polnud. Minu õnneks. Eks aitas see ka kaasa, et pidin terve nädala tööl veetma. Ei olnud aega maratoni mõtteid mõelda.
Lisaks pidin viimased maratoni eelsed trennid veel ära jooksma. Toimetamist oli omajagu ja aega justkui liiga vähe. Hommikul tööle, töölt koju ja kohe jooksma.
Nädala alguses leidsin isegi aega hotellis tuba broneerida, et saaks laupäeval juba Tallinna minna ning ei peaks pühapäeva varahommikul sõitma alles hakkama.
Lisaks kulus terve nädal vee tankimisele. Mulliga vett, mineraalvett ja tavalist vett. Kõike kulus liitrite viisi. Kolmapäevast alates kulus pastat pastat ja veelkord pastat.
Üldiselt terve see nädal läks nii kiiresti, et isegi aevastada ei jõudnud.
Reedel pakkisin asju. Kontrollisin kotti umbes 50 korda üle, et ikka kõik vajalik kotis oleks.
Enne kui arugi sain oli juba nädalavahetus kätte jõudnud. Laupäeva veetsin ka tööl. Peale tööd oli plaan kohe Tallinna suunal liikuda. Hotellis chek-in teha, asjad tuppa viia ja seejärel stardimaterjalidele järgi minna.
Mõeldud-tehtud!

Kui stardinumbri kätte sain, siis oli järgmine sihtmärk...SÖÖK! Ausõna, kõht mõtles viimased 3 tundi juba, et kõri on katkenud ja mitte kunagi enam midagi kõhtu ei jõua!
Mingisse kallisse restosse meil Härraga küll plaani minna polnud. Kiirelt kusagilt midagi ja tagasi hotelli. Aga kust saaks kiirelt midagi ! Ja ilmselgelt ei tahtnud enam kuuldagi sõna PASTA, sest olin seda juba eelnevalt liiga palju söönud.
Ega valikusse ei jäänudki väga palju. Esimene ja ainus, mis pähe tuli oli MCDONALDS! Jep, suundusime MÄKKI. Seal oli küll hiiglaslik järjekord aga ma olin ühe eriti mahlase burksi ja friikate nimel ootama! Tegelikult lausa VAJASIN SEDA BURGERIT!
Seistes järjekorras tuli meie taha üks rootsi keelt kõnelev naisterahvas. Oli just 10 km jooksult tulnud ja mudis oma põlve. Ilmselt tegi teine talle liiga.
Nähes mu stardimaterjalide ümbriku peal distantsi millele järgmine päev minemas olin, läksin proual silmad suureks. Natukese aja pärast ühines temaga tema sõbranna. Nii nad jutustasid meie selja taga omas keeles, kuniks varasemalt minu ümbrikku näinud naine viipas teisele, et ta ka vaataks. Siis see teine naine küsis kohe: " How it´s even impossible to run so long!"
Ja mina siis vastasin : " Don´t know, it´s  my first time!"
Mille peale prouad olid eriti hämmingus ning soovisid jooksuks edu ja kerget jalga.

Endal muidugi kerge muie suul kogu sellest värgist. Õnneks saime siis juba söögi kätte ja saime hotelli poole liikuda. Mööda minnes võtsime ka mõned saiakesed hommikuks ning pudeliga vett.
Hotellis võis alata korralik ÕGARDLUSPIDU. Kell oli juba 21 läbi.  Friikad maitsesid isegi jahedalt hästi ja burger... mmm see oli lihtsalt nii maitsev ja hiiglaslik, et poole burgeri peal tundsin, kuidas enam ei jõua. Kõik tuli ära süüa.
Tegin kiire story update instagrami jaoks, selleks et ikka kõik teaksid, mis distantsi peale homme minemas olen.
Seni ei teadnud seda keegi, väljaarvatud üksikud asjaosalised. Seega KAUA HOITUD SALADUS.
Seejärel kiire pesu ja võiski teki alla pugeda.
Seni polnud mind veel närv haaranud.

Öösel peale vetsus käiku oli uni läinud ja enam magada ei saanud. Lõpuks jõudis närv kohale. Tiksusin siis hommikuni, ühelt küljelt teisele viseldes ja sipeldes. Kord oli palav, siis jälle külm. Ükski asend ei olnud hea. Samas uni nagu oli aga magada ei saanud.

MARATONI PÄEV
Mis seal ikka. Kell tiksus 6 ja minul hakkas äratus tööle. Jõin vett, võtsin rohud ja püüdsin oma õhtul ostetud saiakesi süüa. 2 saiakest suutsin kuidagi ära süüa, needki käisid rohkem suus ringi kui oleks pidanud.
Nüüd hakkas kell kuidagi eriti kiirelt liikuma. Juba pidi hakkama riidesse sättima.
Lasin härral pahkluud ka kinesio teibiga kinni plaasterdada. Ikkagi nii pikk maa ja igasugune lisatoestus kulus mu pahkluudele ära.
Geelivöö ja geelid kaasa pakitud. Lisaks pistsin magneesiumi ka geelide vahele.
Põlvikud ja tossud jalga. Kiire kontroll kas kõik ikka kotis ning chek-out hotellist.
Suundusime auto juurde, et asjad autosse ära panna. Auto oli meil hotellist kaugemale pargitud, sest hotelli ees ei olnud ruumi parkimiseks. Tee peal autoni, sõin ära ühe sefiiri ja tagasi tulles teise.
Jõudes vabaduse väljakule, tegime kiired pildid. Käisime veidi ringi.
Saime kokku Viigi´ga. Jutustasime ning suundusime ära stardikoridoride juurde.
Soovisime üksteisele kerget jooksu ning läksime ära oma stardigrupidesse.

Minu stardigrupp oli D. Neljas grupp siis. Väga palju rahvast oli. Väga kitsas oli. Hommikul olin otsustanud, et võtan jooksu rahulikult ja lihtsalt naudin. See mõte läks kiirelt peast, kui avastasin, et minu stardigrupis on tempomeistrid reas...4:15, 4:30 ja 5:00. Neid nägin. Ega siis polnud vaja palju mõelda, kas võtta mõnele sappa või ei. Muidugi olin enese jaoks juba ammu nii öelda GOAL TIME välja mõelnud. Otsustasin, et kui minu tempo klapib 4:30 tempomeistritega, siis püsin neil sabas seni kuni jaksan.

Kiirelt veel mõni sõõm vett, ninna ninaspreid, et vältida nina kinni vajumist ning olin valmis. Nii valmis kui olla sai.
3,2,1 START! Ja maraton võis alata! Püüdsin selles suures rahvamassis mitte komistada ja samas mitte tempomeistreid silmist lasta. Õnneks olid minu soovitud tempomeistrid suhteliselt lähedal ja ei pidanud neile väga suure pingutusega järele vurama, vaid sai suhteliselt kiiresti sappa võtta ja selle tempoga jooksma hakata, mis nemad mulle pakkusid. See tempo sobis mulle ideaalselt.
Piisavalt hea, et jooksu nautida ja igast meetrist rõõmu tunda.

Esimesed kilomeetrid läksid lenneldes ja enne kui arugi sain hõikasid tempomeistrid: "JOOGIPUNKT, KÕIK JOOVAD! KIIRET EI OLE!"Thank god, sai rahulikult juua.Võtsin vett joogiks. EI maitsenud kohe kuidagi see vesi. Selleks hetkeks oli üle 4 kilomeetri joostud.
Peale joomist sai koheselt tempo taas ülesse võetud ja tempomeistritega jätkatud.
Täiega chillisin. Selline chillax vibe oli peal ja suu oli ka vist kõrvuni. Täiega ekstaasis. Kõik sujus seni veel nii hästi. Jalad olid kerged, minek oli hea, hingamine paigas ja mu nina tegi minuga koostööd. Ilm oli ka super. Kõik oli super.

                   

Nautisin jooksu, kilomeetrid möödusid endiselt lenneldes. Järgmine joogipunkt ootas ees 8nda ja 9nda km vahel. Teadvustasin enesele, et 21 kilomeetrit pean ilusti vastu ja justkui liuglesin edasi.
Vaatasin ringi, jooksin, nautisin ilma.
Joogipunkti jõudes valisin sel korral spordijoogi. Sest no see vesi. EI ISUTANUD KOHE ÜLDSE! Jõin spordijoogi ära ise lootes, et see nüüd mulle põntsu ei pane!
Kolmandas joogipunktis, veidi peale 12ndat kilomeetrit võtsin samuti spordijooki.
13ndast kilomeetrist kuni 14nda kilomeetrini tundus, et mu maole ei meeldi see, mis talle pakutakse. Lasin juba vaimusilmas peast läbi, kuidas mul nüüd rajal kõhu lahti lööb ja mul pole mitte kusagile minna ja siis end lihtsalt rajal täis lasen! Jep, kohati tundus see reaalsusena, et nii juhtubki.
JUMALA PÄRAST seda veel vaja oleks olnud. ÕNNEKS, minu õnneks, läks see kummaline tunne maost üle.
15 kilomeetrit tiksus täis ja oma esimest energiageeli veel sisse ei võtnud. Võtsin juba kätte, et kohe kui teenindus punkt tuleb, siis saan kohe ka juua. Olen aru saanud, et energiageelid toimivad minu puhul paremini, kui neile kohe vedelikku peale tarbin. Siis saan kohese energialaksu, mitte ei hakka geel toimima kilomeetri kahe pärast.
Vahetult enne kui 16 kilomeetrit täis tiksus tuligi teenindus punkt koos energiapunktiga. Energiapunktist mul vaja polnud midagi, sest olin oma energia kaasa võtnud. Pealegi pakuti seal vaid Enerviti tooteid, mis minu puhul puhas raiskamine. Võtsin sisse oma esimese geeli Grapefruit maitselise. Panin peoga soola otsa ning jõin vett peale. Suhteliselt rõve kombinatsioon aga, mis seal ikka. Kui vaja siis vaja.

Edasi viis rada läbi loomaaia. Nägin piisoneid, kaameleid, mets hobuseid ja mõnda väiksemat loomakest. Tundus, et kõik loomad olid peitu pugenud.
Loomaaiast väljudes oli täis tiksunud 18 kilomeetrit. 3 kilomeetrit veel siis võis pool tehtuks lugeda.
Tundsin endiselt jalgades kergust. Võhma ja energiat oli.
Seni oli jooks puhas nauding.
Kilomeetrid läksid endiselt lenneldes. Vahetult enne 20 kilomeetri täitumist sai end taas värskendada.
Loosi läks järjekordne tops spordijooki.
Lisaenergiaks veel vajadust ei näinud.
Kusagil  21,5 kilomeetri peal viis tee meid mingisugusele terviserajale. No see teekate mulle kohe üldse ei meeldinud. Kergelt pehme peenike kivipuru. Vahetult enne 23nda kilomeetri täitumist oli teenindus punkt. Võtsin teise energiageeli sisse. Taaskord Grapefruit maitseline. Alates sellest hetkest alustasin ka enda märjaks kastmisega, sest tundsin, et vajan seda. Esimese korra kohta kastsin tagumise naisterahva vist märjemaks kui ennast. Silmamõõt oli nii paigast ära.
Siit edasi keerasime Vabaõhumuuseumi teele ehk siis edasine jooks kulges pikalt mööda mere äärt.

25ndal kilomeetril hakkasin kergelt oma vasakut pahkluud tundma, kuid õnneks mitte midagi hullu. Jooks oli endiselt nauditav. Teadsin, et varsti võib raskeks minna. Olid ju nii mõnedki hoiatanud, et 32st kilomeetrist hakkab alles maraton.
26ndal kilomeetril sai jälle juua ja end kasta. Sel korral sain ikka märjaks ka. Enne kui jõudsime edasi tagasi viivale rannaäärsele lõigule siis tuli veel laudtee üle elada. Olin nii mõndagi kuulnud selle kohta. Tõesõna, see oli veel kohutavam lõik, kui terviseraja lõik. Kohati läks süda pahaks ja pidevalt kadus jalgealune alt, sest see kõik kõikus nii kõvasti.
Mingi koha peal nägin ka Regiinat. Täpselt ei mäleta mitmendal kilomeetril see olla võis. Aga hõikasin talle kõvasti: "Tsau Regiina!" Vist oli üllatuseks talle, et ma ka rajal olen.

Ühtlasi oli see Edasi tagasi lõik ka kohaks, kus poolmaratoni omad said kokku maratoni jooksjatega.
Teenindus punktis, mis oli vahetult enne 29ndat kilomeetrit, jõin spordijooki ja veel ei tundnud vajadust lisaenergia jaoks.
30 kilomeetrit tiksus täis. Nüüd ootasin millal raskeks hakkab minema.
31sel kilomeetril pakuti õlut ja natuke maad eespool veel ka muud kraami. Võtsin õlut. Seejärel energiageeli, sinna otsa spordijooki ja apelsini. Ning tagatipuks kastsin ennast ka.
Ikka korralik kompott. EI tahtnud isegi mõelda, mida mu magu sellest kõigest arvab. Püsisin endiselt tempomeistritega tempos.

Kusagil Pelguranna lõigul peale 33ndat kilomeetrit jäin natuke tempomeistritest maha ja siis juba Regiina hõikas, et ma grupis püsiksin! Võtsin kiirelt grupile sappa ja jooksin grupis edasi.
34ndaks kilomeetriks andis mu pahkluu endast juba üsna tugevalt märku. Ühtlasi jäin tempomeistritest natuke maha. Sest väikese tõusu peal otsustasin, et annan pahkluule armu ja kõnnin minimaalselt. Siis tuli juba Regiina rattaga vastu. Pakkus Cocat, mille ma lahkelt vastu võtsin. Ning seejärel juba jooksu sammul jätkasin. Tempo grupp oli veel näha, kuid neile järgi tormama ei hakanud.
37ndal kilomeetril võtsin oma 4nda energiageeli. Selleks hetkeks olid vasak pahkluu ja parem põlv mõlemad minuga koostöö lepingu ülesse öelnud. Kõik mis siit edasi tuli oli paras sadistlik enesepiitsutamine. Tempos järele andmist ei toimunud. Tempo pidi püsima selline nagu seni püsinud on. Kilomeeter kilomeetri haaval.
Kui see meeletu valu välja jätta, mis sel hetkel mul jalgades oli. Siis võis jooksu endiselt nautida. Endiselt oli kerge. Lõpp peaaegu, et paistis.
Viimases teenindus punktis, mis oli vahetult enne 39ndat kilomeetrit. Võtsin ülimalt rahulikult. Jõin spordijooki, sõin apelsini ja tagatipuks kallasin 2 topsi vett endale kaela.
Nüüd oli jäänud veel viimane tõus võtta ja edasi oli juba lust ja lillepidu ehk finiš polnud enam kaugel.

Hoolimata valust, mis valdas mu jalgu nautisin endiselt jooksu. Suu oli kohati kõrvuni veetud. Meel muutus härdaks ja silm tahtis vesiseks kiskuda. Ei suutnud uskuda, et olin juba nii kaugele jõudnud.
40ndal kilomeetril sain lõpuks aru, mis ajaga üle finiši joone võin jõuda.
Veel enam kannustas see mind tagant tempot hoidma ja mitte valule järele andma. Tempo grupp oli minust umbes minuti jagu ees.
42 kilomeetrit sai täis. Nii natuke veel. Olin nii omas mullis, et kui lähenesin finiši sirgele ei pannud tähelegi, kui Härra kõrvalt ergutas.
Lõpuks keerasin pikale finiši sirgele. Eemalt nägin kella. Kas jõuan 4:30:... sisse, mis iganes sekundid siis peale tiksuvad. Ja ja ja ja ma JÕUDSIN!

OH GOD, ei suutnud uskuda, millega ma just hakkama sain. MA JOOKSIN MARATONI! Ja seda ajaga 4:30:45... Neto ajaks tuli lausa hämmastavad 4:28:47.
Nüüd oli see koht kus hakkasin pisardama. Olin ülimalt õnnelik, et suutsin terve raja läbida joostes. Ilma et oleks kõndinud, pikemalt kui 200 meetrit. Ja seda ka vaid kahe koha peal, pahkluu tõttu.

               

Sain oma medali kaela. Endal vesine nägu ees. Medali jagaja vaatas mind kui pooletoobist aga mul oli sellest jumala savi. MA PIDIN JU OMA ÕNNE KUIDAGI VÄLJENDAMA. Enamus inimesi väljendab seda küll rõõmsamalt aga need olid minu RÕÕMUPISARAD.  Spordijook ja veepudel ka näppu ning seejärel võtsin termokile endale peale ning jäin Härrat ootama.
Kui Härra ükskord kohale jõudis siis kukkusin veel kõvemini pisardama. Ja nii ma seal siis pisardasin oma õnne pisaraid.
Härra oli ka hämmingus: "mida aega sa just jooksid!!"
Ainus millele suutsin veel mõelda oli kuidas auto juurde kiiresti saaks.
Ütlesin Härrale: "Kohe auto juurde, kui kusagile maha istun, siis siit ma enam ei liigu." Nii suundusimegi auto juurde. Et saaksin kuivad riided selga ja sõit kodu poole võiks alata!






Kirjutamiseni K :)

VALMISTUMINE TALLINNA MARATONIKS

Vot selle loo alustamiseks tuleb ajas natuke tagasi kerida. Tegelikult kohe päris palju. Täpsemalt siis aasta algusesse. Sest just Jaanuaris läks lumepall veerema. Aga mitte just päeva pealt. Nimelt Jaanuaris (Või oli see hoopis Detsembris) hõigati taaskord välja projekt EESMÄRGIKS TALLINNA MARATON! Tähelepanelikumad panid tähele, et eelmisel aastal üritasin projekti pääseda. Sel aastal mõlgutasin ka mõtet kas peaks proovima. Kuid sain nii mitu kirjakest postkasti, mis panid mind hoopis teises suunas mõtlema. Vahest on hea kui on olemas selliseid inimesi, kes oskavad sulle nõu anda või suunata.
Seega välistasin enese jaoks koheselt projektis uuesti osalemise. Kuid otsus MARATONI osas ei tulnud kergelt. Pidin ikka natuke mõtlema. Eelmisel aastal teatavasti peale projektist välja jäämist asi sinna paika ka jäi! Siis ma tundsin, et veel ei ole minu aeg. Ja loobusin ise kohe edasi punnimast.

Sellel aastal aga veidi aega mõtlemist ja andsin kuradile sõrme. Olin öelnud oma JAH sõna MARATONI jaoks. Õnneks ei pidanud ma selles hulluses üksinda olema. Olin leidnud enesele kambalise, kes oli nõus mind oma targa nõuga aitama ning ühtlasi kirjutas mulle iga kuu ka kava. Nime jätan mainimata, sest kui ta seda ise soovib mainida, siis ta seda ka teeb. Hetkel austan privaatsust. Need, kes teavad, need teavad ja on ka kuss.
OH MY GOD ilmselgelt polnud mul halli aimu ka millesse ma end sekundi vältel mässisin.
Jaanuar sai vaikselt otsa ja Veebruar tiksus peale. Ehk siis tuli hakata end maratoni vormi ajama. Muffini vorm on ka hea aga sellega maratoni ei jookse. Kui just mingit kostüümikat kinni ei taha panna.  NEVER MIND, see mu plaan polnud. Plaan oli ikka maraton ära joosta.

Sain siis kätte Veebruari kuu jooksukava. Mina ja jooksen kava järgi. Poleks uskunudki, et nii juhtub aga näe kõik on elus võimalik.
Tulles tagasi kava juurde siis panen ühe kava ka siia, et milline mu kava siis välja nägi.

Veebruar 
1. X
2. X
3. X
4. X
5. 6 kilomeetrit pulsiga 150
6. X
7. Soojendus +fartlek 30 minutit:7+3 minutit.
8. X
9. ÜKE (Üldine kehaline ettevalmistus)
10. 10 km pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:00
11. X
12. 8 kilomeetrit pulsiga 145
13. X
14. Lõigud: 1x600 meetrit, 2x400 meetrit, 3x200 meetrit
15. X
16. ÜKE
17. 12 kilomeetrit pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:15
18. X
19. Soojendus+ fartlek 40 minutit : 7+3 minutit
20. X
21. Lõigud: 1x600 meetrit, 2x400 meetrit, 3x200 meetrit, 1x400 meetrit
22. X
23. ÜKE
24. 14 km pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:30
25. X
26. Soojendus +fartlek 50 minutit: 7+3 minutit
27. X
28. Lõigud: 200 m, 400m, 600m, 400m, 200m

Vot selline nägi siis minu Veebruar välja. Esialgu pidin kõike tunde järgi tegema, et kohe üle ei tõmbaks kusagil. Lisaks pidin vähemalt 3 trenni nädalas kindlasti ära tegema aga veel parem kui kõik ette nähtud trennid saaks tehtud. Mis mulle endale meeldis, oli see, et võisin trenni päevi ümber mängida. Kui mingil päeval ei saanud trenni teha, siis tõstsin päeva võrra ette või lükkasin päeva võrra edasi. Aga kõik sai ikka suuremas jaos ilusti tehtud. Üksikud trennid jäid vaid vahele. Seda ka olude sunnil, mitte laiskusest.

Iga kuu alguseks sain uue kuu kava, mis läks järk järgult maratoni spetsiifilisemaks.
Märtsiks olin juba sellise kava järgi liikumisega ära harjunud, kuid siis kui välk selges taevast selgus, et pean Aprillis operatsioonile minema. Nagu REALLY! Kas saaks enam MITTE SOBIVAMAT AEGA LEIDA! Esialgu lõi selline uudis ikka natuke rivist välja. Olin iseendas pettunud, et mu organism mind nüüd niimoodi alt tõmbab. Igasugune treeningmotivatsioon oli kadunud. Ei tahtnud ma ühel ega teisel päeval ringile minna. Siis mõtlesin jällegi, et mille jaoks pingutada, kui Aprill nii ehk naa tulemused nullib. Sest peale Operatsiooni vaevalt, et võin kohe rajale tagasi minna.
Õnneks ei jäänud ma sinna MOTIVATSIOONI KRIISI AUKU väga kauaks. Teadvustasin enesele, et kui nüüd pooleli jätan ja alustan uuesti siis kui seda võin, siis on treeningus ikka väiksema augu asemel hiiglaslik auk sees. Seega ajasin jalad kõhu alt välja, pühkisin motivatsiooni kriisi killud kokku ja läksin jooksma. Tegin oma ette nähtud trenne seni kaua kuni see oli võimalik.

Aprilliks mulle uut kava ei tulnud, sest ei olnud ju vaja. Vaja oli operatsioon edukalt ja ilma komplikatsioonideta üle elada. Ja siis keskenduda taastumisele nii palju kui võimalik on. Rahu ja vaikust. Operatsioon kulges edukalt, taastumine veel edukamalt. Õnneks luba liikuda oli olemas. Kuid see sisaldas ka kõndimist, mitte kohe kümnete kilomeetrite kaupa jooksmist.
11 päeva peale operatsiooni osalesin juba võistlusel. Mitte just joostes aga juba normaalselt kõndides. Ei saanud seda võistlust vahele ka jätta, sest olin just Pärnu kolmikürituse omale selle aastastesse plaanidesse kirjutanud ja ära registreerinud. Kõndisin raja rahulikult läbi ja isegi ei jäänud mitte viimaseks.
Samas ei jõudnud kuidagi ära oodata kuna jälle uuesti vaikselt jooksmas võin käima hakata. Samas teadsin, et enne MAI KUUD seda küll ei juhtu. Katsusin ikka kõndimas käia ja muidu aktiivne olla.
27 aprillil võtsime Cris´iga  ette sörk-matka, kus alguses tegime 1 kilomeeter kõndi ja 2 kilomeetrit sörki. Kuna seda oli minu jaoks tol hetkel veidi palju, siis edasi tegime 2 kilomeetrit kõndi ja 1 kilomeeter sörki. Selliselt suutsin vastu pidada 18 kilomeetrit. Ilma, et oleks surema hakanud. Tähendab, olin piisavalt hästi end seni hoidnud ja taastumine oli olnud edukas. Täpselt 30ndal Aprillil võtsin siis ette esimese jooksu, kus jooksin järjest 30 minutit , mille vältel läbisin 4,78 kilomeetrit.
Olin enese üle ikka kuradima uhke.  See tähendas vaid ühte. Sain Mai kuuks juba jälle kava, ning vaikselt uuesti treeningute kallale asuda.

Alustasin siis Maist taas treeningutega. Tasa ja targu. Vähemalt seni kuni kätte jõudis 12 MAI. Siis oli aeg MAASTIKUMARATONI joosta. Jah. täpselt 1 kuu ja 2 päeva pärast operatsiooni jooksin 24 kilomeetrisel rajal. Ja teate mis? Jooksin veel nii kuradima hästi, et aasta varasemalt joostud aega parandasin ligi 20 minuti võrra! BEAT THAT!
Mäletan nii selgesti Mariliis arvas, et mul pole peas kõik korras, sest üksi normaalne inimene ei jookse kuu aega peale operatsiooni 24 kilomeetrit! Aga võin väita, et polegi kunagi normaalne olnud ja kui keegi on seda arvanud, siis ei tea küll kas nende endiga on kõik korras!
Tegelikult oli see MAASTIKUMARATON vaid jäämäe algus. Sest MAISSE mahtus veel RIIA MARATON, kus jooksin poolmaratoni ja ka RAPLA SELVERI SUURJOOKS, kus jooksin ka poolmaratoni. Kõik jooksud toimusid nädalase vahega ja ärme unusta ka seda, et Raplast tuli minuga koju kaasa uus isiklik poolmaratoni aeg!
Kui nüüd tagant järele mõelda, siis see oli vist üks hullumeelsemaid ettevõtmisi. Nädala sees kava järgi trenni ja nädala vahetusel võistlused.
Tegelikult sellist hullu panin ainult Mais. Edasi võtsin ikka tükk maad rahulikumalt.

Juuni alguses olid treeningujooksud üksteise järel aina raskemad ja raskemad. Jalad ei kuulanud sõna. Pulss mängis minuga. Kannad olid valulikud. Üldse oli selline raske. Mõlgutasin mõtteid FÜÜSILISE LÄBIPÕLEMISE SUUNAS. Kas tõesti olen viimase kuu ajaga ikkagi nii palju liiga enesele teinud, et nüüd on see käes. Enam ei jõua. Õnneks ei kestnud selline seis väga kaua ja alates 10ndast juunist olid taaskord kõik trennid nauditavad. Vahet ei olnud siis kas jooksin lühemat maad või siis pikemat. Iga meeter tegi rõõmu ja jalad muutusid aina kergemaks. Eks oli ka halvemaid päevi, kus enesetunne oli täitsa hea aga jooks läks ikka metsa.
                 

Juunis läbisin lisaks treeningutele ka ühe poolmaratoni omal käel. Üksinda on ikka päris MASENDAV nii pikka maad joosta. Sain üle tüki aja korralikud villid sellest jooksust. Samas need villid ei takistanud mul edaspidiseid trenne. Neid nagu poleks olnudki.

Ilmad olid ka selleks ajaks juba nii palju kuumaks muutunud, et sellise kuumaga oli raske valida aega kuna joosta. Kas hommikul vara või õhtul hilja.



Ja ilma, et oleks arugi saanud oli juba kätte jõudnud Juuli kuu. See tähendas vaid üht. Maratonini oli vaid kaks kuud aega. Nüüd pidin eriti tubli olema, et jõuaks kõik trennid ilusti tehtud. Kohe kuu alguses, täpsemalt 7ndal Juulil võtsin vastu väljakutse osaleda LAHEMAA KEPIKÕNNI-JA KÄIMISMARATONIL. Ei teagi, mis mul arus oli. Või kui kõrgelt ma kukkusin, et sellise asjaga nõusse jäin. Oleks ju piisanud vaid JOOKSUMARATONIST aga ei. Väike ekstremist minus tekitas KÄIMISMARATONIL osalemise soovi. Tänks Cris, et mind järjekordsesse seiklusesse tõmbasid. Vahest on vaja selliseid omamoodi ja teistlaadi ettevõtmisi.
Elasin selle hulluse üle. Jalad pidasid ka vastu ning üsna pea sain naasta tavapäraste treeningute juurde. Kuid siis ma veel ei teadnud, et peagi hakkab üks korralik allakäik.
Nimelt suutsin 15ndal Juulil omale mingisuguse tõbi külge korjata ja olin oma nädala jagu lihtsalt palavikus. Ilmselgelt mitte üks gramm treeningkavast ei saanud sel nädalal täidetud ja ka pool nädalat järgmisest, sest kohe peale haigust ei tahtnud ka treeningutega jätka. Lasin kehal teise nädala alguses taastuda kõigest sellest.
See oli nüüd küll midagi mida polnud taaskord vaja. Uuesti rajale saamine oli üsna lihtne. See nädalane haigus ei suutnud mind veel murda. Pulss oli normaale, tempo hea. Võis jätkata sealt kus pooleli jäi.

1 kuu MARATONINI. Kätte oli jõudnud august. SA PÜHA PÜSS JA MAARJAMAA. Nüüd mind küll enam miski ei päästa. Nüüd jõudis vist lõpuks kohale, kuhu ma end reaalselt mässinud olin. Vaja oli üle elada pikad treening jooksud.
10ndal augustil olin otsustanud osaleda KULDIGA POOLMARATONIL. Juba paar päeva varem ei olnud mu nina enam tema ise. 9nda hommikul ärkasin totaalse TUUMANOHUGA ja ega 10ndalgi väga palju parem polnud. Oleks pidanud selle nohuga koju teki alla jääma, mitte naaberkülla jooksma ronima! Omad vitsad peksavad ja sel korral peksid nii korralikult, et 12nda hommikul ärkasin palavikuga ülesse. Jep, ma olin JÄLLE HAIGE. Sel korral hullemini kui esimene kord. Maratonini olid vaid loetud nädalad ja pidasin võitlust palavikuga, mis muudkui püsis ja püsis. Peale poolteist nädalat haigeks olemist ja paar päeva kosumist, olin kaotanud väärtuslikud 2 nädalat. Kahest nädalast kaks pikka jooksu, mis olid üliolulised. Ja maratonini oli vaid 2 nädalat.
Siit edasi läks kõik ikka alla mäge. Üks jooks teise järel läks pekki. Pulss oli laes, hingamine sassis, jalad väsisid kiirelt, energiat polnud. TÄIELIK KAOS. Korra halasin isegi tee ääres korraliku peatäie nutta. Suutsin vaevaliselt 5 km joosta ja surm oli silme ees. Lihtsalt ajas nutma. Isegi kaalusin korra, et ei lähegi maratonile. Kui hull see saab olla, kui ma lihtsalt ei lähegi kohale. Ütlen, et olen haige ja keegi ei saaks teadagi, et tegelikult olen nii hale ja argpüks ning lihtsalt ei lähe kohale.
Aga üks tagasilöök teise järel ei suutnud mind ikkagi nii kaugele viia, et oleksin reaalseks oma mõtted teinud. Kõik need viimased 2 nädalat olin vaid iseenda hale vari. Igasugune lootus heaks maratoni ajaks oli kadunud.
Vaid nädal enne maratoni suutsid vanad tossud katki minna. NO ON EBAÕNN!
30ndal augustil sai siis uued tossud soetatud ja päev hiljem 1 september nendega joosta JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKSul suhteliselt hea tempo ja ajaga. Mis seal ikka. Oli vaid ju nädalake aega, et uutest tossudest maksimum võtta.
Kahjuks jäi uute tossude kilometraažiks enne maratoni vaid loetud 30-35 kilomeetrit.
Oli hullumeelne mõelda, et pean põhimõtteliselt uute tossudega 42,2 km läbima. Miljon mõtet käis peast läbi.

   

Lisaks kavale kirjutati mulle ka korralik meeldetuletus ENNE MARATONI! Või noh, ma ise avaldasin soovi, et võiks selline asi olla, kui uuriti, kas sooviksin sellist asja.

RIIETUS: 
- Maratoni eel võib tunduda jahe aga päeva peale võib minna väga kuumaks- tüüpiline september. Vaata kindlasti enne ilmateadet! Starti mine kindlasti sooja ilma riietusega- pikad särgid ja püksid jäta koju, ükskõik kui külm hommikul on.
Selles osas võisin täiesti nõustuda. Nii mõnigi jooks on näidanud, et oleks pidanud ikka vähem riideid selga panema, kuigi hommikul on olnud jahedam ilm.
- Kõik riided peavad olema sisse kantud, eelnevalt proovitud. Kõige loogilisem vist!
- Jooksusärk võiks olla hele, mis peegeldab valgust ja soojust tagasi. Oleks siis mõni hele jooksusärk, kõige heledam on vist hall. Läheb vist arvesse küll. 
- Soovitan enne jooksu kreemitada end päikese kreemiga v.a. juhul kui tõesti lubab ULME PADUKAT. Mis asi see päikese kreem veel on ? Üldjuhul ei kasuta üldse, aga kui vaja siis vaja. 
- Võid varuda endale kaltsukast mõne dressipluusi, mille saad stardis peale tõmmata ja jooksu edenedes rajanurka visata. Selliseks ajaks ilmselt vajadust pole, kuna Härra nii ehk naa kaasas, siis saan vahetult enne starti pusa/jope tema kätte anda. 
-Mida vähem pudi-padi kaasas seda kergem.
TOITUMINE: 
-Toitumis-teiperit ei soovita. Söö tavaliselt ja mõned päevad enne maratoni lihtsalt rohkem süsivesikuid (makaronid, sefiir jne.) Makaronid ja sefiir sobib hästi. Ei vaidle vastugi. Ei tea kuidas need kaks koos maitseks ! :D
- Peedimahla võid proovida aga mina selles positiivset mõju pole näinud ja kõhu paneb ka väga kiiresti käima, seega pigem ei minu arvates! 
Uute asjade katsetamisega üldjuhul hoian tagasi. Eriti enne nii suurt sündmust. Mul magu ei pruugi igat asja vastu võtta ja siis võib pahandust olla rohkem kui asi väärt on. Seega peedimahl jäi sel korral igati õigustatult proovimata.
-JOO PALJU VETT isegi kui ei ole JANU. Eriti siis, kui maratonile eelnevad päevad on jahedad- kui maratoni päeval tuleb ootamatult kuum ilm, siis on kehas ikkagi piisavalt vedelikku. Viis-neli-kolm päeva enne võid juua mineraalvett. 
No veega oli nii, et seda püüdsin tarbida nii palju kui võimalik. Läks mineraalvett, mulliga vett, tavalist vett ja seda liitrite kaupa. Miinimum päevas oli 2 liitrit. Seega usun, et esimeste päevadega kulusid tualeti ukse hinged poole viletsamaks.
-Nädal enne võid lisaks tarbida ka magneesiumi (kui on peale määritav, siis määri sääri ja reisi) et vältida lihaskrampide teket. 
Selles osas olin juba varakult ettenägelik ja hakkasin varakult magneesiumi lisaks võtma. Juba paar kuud enne maratoni lausa. Aga nädal enne oli usinam ja püüdsin jälgida, et kindlasti päeva norm saaks võetud. Vahest ikka kippus meelest minema. Peale määritavat ei kasutanud, kuigi see on mul ka täitsa olemas.

MARATONI EEL: 
- Pane kõik vajalikud asjad valmis, tee nimekiri ja kontrolli üle, et midagi maha ei jääks. 
Asjad panin küll valmis, kuid eraldi nimekirja koostama küll ei hakanud. Kontrollisin umbes 10 korda koti sisu üle, et kindlasti kõik olemas oleks.

Väike näidisnimekiri võimalikest asjadest:
- Jooksutossud, mis oleksid juba sisse kantud!
Jep, see sisse kantud ütleb kõik. Mida mul ei olnud olid sisse kantud tossud. Pidin leppima sellega, mis mul oli ja muud midagi.
- Jooksusärk. Lähtu reeglist-riietu nii nagu oleks väljas 10 kraadi tegelikust soojem. Väldi puuvillast riiet.
Kohe kui ma seda lauset lugesin pidin naerma puhkema. VÄLDI PUUVILLAST RIIET! Mul kannatabki, vaid puuvillase särgiga joosta. Jooksu särgiga ei kannata üldse joosta. Seega sorry, but mu puuvillane särk läks kotti!
-Jooksupüksid.
-Spordipesu, mida oled varem treeningutes kandnud.
-Jooksusokid, millega oled varem jooksnud.
-Mugav ja sisse kantud aluspesu.
-Soovi korral nokamüts, mis hoiab eemal päikese ja kaitseb higi sattumist silma.
-Soovi korral säärised. Palava ilmaga jäta need parem koju. 
Sääriseid ei ole, küll aga jooksu põlvikud ja need läksid ka kotti kaasa.
-Stardis sooja hoidmiseks on hea peale visata mõni vana pusa, mille saab samuti jooksu käigus ära visata.
-Vihmase ilma korral vihmakeep.
-Soovi korral päikeseprillid.
-Pulsikell ja-vöö.
-Energiageelid ja vöö geelide hoidmiseks.
-Jooksunumber või kiip, kui need on sul juba käes.
-Vaseliin, millega saad end enne starti kokku määrida hõõrdumise vältimiseks.
-Magneesium krampide vastu.
-Veepudel.
-Vahetusriided, mida pärast maratoni selga panna.
-Lahtised jalanõud nt. plätud, pärast maratoni on neid mugav jalga panna.
-Vetsu- või taskurätikupaber. IGAKS JUHUKS!
-Plaastrid, juhul kui pärast maratoni on neid vaja.
-Tee omale selgeks kus asuvad pakihoid, vetsud, start, et ei peaks neid hommikul otsima.
-Võimalusel võid stardinumbri juba varem välja võtta.

MARATONI PÄEV: 
- Hommikul söö pigem vähem aga tuttavaid asju, et jooksu ajal ei tekiks raskustunnet, kõrvetisi vms.
-Ära jäta starti minekut viimasele minutile.
-Määri võimalikud hõõrdumiskohad vaseliiniga kokku.
- Alusta aeglaselt, ükskõik kui suur on kiusatus teistega koos amokki joosta.
-Jälgi pulssi aga mitte tempot. Leia see õige pulsivahemik, kus tunned end hästi ja jääb natuke varu ka. Kui tahad joosta kiiremini, siis ära tee seda esimeses pooles ( Kui see tunne ei lähe 25ndaks km üle, siis võid tempot tõsta).
-Mõtle positiivseid mõtteid. Sa jõuad, sa suudad, sa saad hakkama. Loe samme, elektriposte, hingamist- keskendu millelegi muule. Jookse tükikaupa- 1 km või 5 km kaupa või loe km tagurpidi- nii tundub distants lühem.
-Ütle endale stopp, kui pähe tekivad negatiivsed mõtted katkestamisest, mitte jõudmisest jne. Lase need mõtted peast lendu. Kui tunned, et enam üldse ei jõua, siis oled tegelikult kulutanud vaid 40% oma maksimaalsest võimekusest.
- Tarbi vedelikke ja energiat iga natukese aja tagant, isegi kui ei taha. Nii ennetad ootamatut energiapuudujääki. Joogipunktides pista midagi soolast ka suhu ( soola, soolakurki)
- Vajadusel kõnni. Kõikides joogipunktides võid vabalt kõndida. See pole võistlus, see on esimene maraton ja ajalimiit on 6 tundi- mida kauem rajal oled, seda kauem saad seda päeva nautida!
-Jookse kõik kurvid sirgeks. Joostes ära räägi, ära lehvita, ära ela kellelegi kaasa. HOIA SEE ENERGIA AINULT ENDALE ! Ainult naeratada võid.
-Joostes ära lase kehal vajuda ette (nt. tõusudest üles minek), nii koormad ja väsitad jalgu vähem. Tõusudel tee samm lühemaks ja anna tempos järgi.
-Tuule korral varju kellegi selja taha või kõrvale. Kasuta teisi jooksjaid julmalt ära.

PÄRAST MARATONI: 
-Taasta vedelikuvarud, söö süsivesikuid ja tarbi kindlasti midagi soolast, pärast pingutamist võid pildi tasku visata- BEEN THERE, DONE THAT!
-Hoidu haigetest inimestest, kuna immuunsüsteem saab korraliku laksu.
- Söö mille järgi on isu. Tee, mida tunned, et tahad teha. Jookse siis, kui oled selleks jälle valmis.


Nii palju infot. Minu õnneks polnud veel maratoni eelne närv sisse löönud. Olgugi, et vaid nädal oli maratonini jäänud. Olin seni kõik asju suhteliselt pingevabalt võtnud ja katsunud nii vähe mõelda kui võimalik, sest muidu oleks juhutnud see, et oleksin üle mõelnud. Ja seda küll ei tahtnud.
Üldises plaanis ei olnud üldse kerge jõuda nii kaugele. Kilometraaž enne maratoni ei tulnud kindlasti nii hea kui oleks pidanud olema. Keskeltläbi 500-600 km ehk.
Selleks hetkeks olin teinud kõik, mis minu võimuses, et see maraton eeldatavasti üle elada.




Kirjutamiseni K :)

JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKS 2019

Sellel aastal oli mul kolmas kord sellel jooksul osaleda. Ilm oli jälle mega ilus aga sigapalav. See on nagu needus juba. Et kui on Kahe Silla jooks, siis on laus päike ja hästi soe ilm.

Hommikul hakkasime härraga varakult liikuma, sest teadsime eelmistest kordadest, kui kitsaks võib parkimiseks koha leidmine minna. Kuna hakkasime varakult liikuma, siis jõudsime Pärnusse ka üsna varakult. Mis omakorda andis võimaluse parkida auto sinna kuhu soovi oli. Esialgu parkisime auto kõige lähimasse parklasse aga peale seda kui olime stardimaterjalid välja võtnud parkisime veidi eemal olevasse parklasse auto ümber.

Stardimaterjalide kätte saamisel tuli teada oma stardinumbrit. Nii saigi öeldud oma number ja seejärel neiuke otsis numbri järgi ümbriku ülesse. Kui oli mulle mõeldud ümbriku leidnud, siis küsis veel nime järgi! No sel korral sain nimeks Kilpsaar. Naersime siis seal omaette, et näe isegi nemad teavad, et ma jooksen aeglaselt kui kilpkonn, ega ilmaasjata nad mu nime sassi ei keeranud!

Seejärel võis lihtsalt oodata ja lebotada kuniks ükskord pidi stardi alasse liikuma.
Mida rohkem kell lõunasse tiksus, seda palavamaks kiskus. Õudusega juba kujutasin ette kui kohutav piin see jooks olema saab. Minu õnneks püsis pulss väga madalal terve see aeg. Tavaliselt kuumaga on veidi kõrgem olnud. Muidugi kartsin, et ei pea jooksu vastu, sest nädala päevad tagasi olin veel ju haige ja sain vaid nädala alguses rajale tagasi. Nädala sees tehtud treeningud ei läinud ka just hästi ! Nii, et oli mida karta!

Lõpuks oli aeg sealmaal, et sai ära stardikoridori minna. Olin sel korral üsna ette otsa sattunud oma stardinumbriga. Tavaliselt olen olnud ikka viimases otsas enne kepikõndijaid. Vähemalt oli lootust, et ei pea kellegi keppide otsa komistama. Stardikoridoris oodates andis selja taga olev isa tütrele õpetussõnu. Nähes eemal kõndimas veidi trullakamat naisterahvast, ütles see samane isa oma tütrele: " ET KUI SEE SINUST MÖÖDA JOOKSEB SIIS SA KATKESTAD!" Nagu mis motivatsioon see on. Just vastu pidi. See neiu oleks pidanud siis veel rohkem pingutama. Ja siis räägime, laste seas sallivusest. See antakse kodust kaasa. Kui vanemad ei oska ise paremat eeskuju näidata! HAIGE VÄRK! 

Peagi anti start ja püüdsin võtta rahulikult. Et ei läheks massiga kaasa. Kuniks üks vanamees hakkas tagant niimoodi mööda trügima, et muudkui nügis mind oma käega. Isegi hoidsin kõige paremasse serva, et kõik saaksid ilusti mööda aga ta pidi just minu PAREMALT KÜLJELT MÖÖDA SAAMA, mis sest et seinad olid ees. Nii ta siis trügis minu ja seina vahet läbi. Vasakult möödumiseks oli küllalt ruumi!

Kuna olin sel korral stardis eespool, siis see tähendas seda, et pidin üsna pikalt väga kitsastes oludes jooksma. Rada on kitsas ja seda kogu raja ulatuses. Üksikud kohad kus rada on veidi laiem. Aga kuna Jaansoni jooks on üsna populaarne siis on see raja probleem üsna tõsine.
Umbes 5ndast kilomeetrist alates sain hakata oma jooksu jooksma, enne seda oli üks tõsine kitsikus. Pidevalt keegi trügis. Pidin ise vaatama, et kellelegi kanna peale ei astu. Kolmanda ja viienda kilomeetri vahel keegi suutis mu raja pealt korraks välja nügida. Paraku väga halva koha peal, nii et mul jalg käis kohe kahekorra. Ainus mis peast läbi käis: Hüvasti maraton! Sest algselt oli jalg ikka päris valus. Aga siis andis järele ja lõpuks oli juba selline nagu poleks midagi olnudki. Õnneks.


                   

Jooks ise sujus üsna hästi ja heas tempos. Ainult mu päev varem ostetud uued tossud andsid natuke tunda, kui parema jala varbad tuimaks muutusid. Siis pidin natuke kõndima kahes kohas. Vanade tossudega oli täpselt sama nali kui nad tutikad olid. Miski pärast esimesel jooksul varbad muutusid tuimaks ja siis järgnevatel kordadel oli juba nagu oleks kogu aeg nende tossudega jooksnud. Ilmselt on ka sel korral täpselt sama lugu.
Finišisse suutsin tulla minuti võrra kiiremini kui eelmisel aastal. Aega kulus 58 minutit ja käputäis sekundeid peale !
Ühtlasi oli Jaansoni jooks viimane ametlik jooks enne maratoni !





Kirjutamiseni K :)

ELVA METSAJOOKSUD 2019

Elva Metsajooksud on oma olemuselt väiksemat sorti jooksu võistlusi. Vähe rahvast, kuid üsna rasked rajad. Või siis vähemalt minu jaoks.
Eelmisel aastal võtsin esimest korda kogu sarjast osa ja siis lubasin, et EI IIAL ENAM. Aga üllatus üllatus, kui tänavuse sarja medalid paljastati, siis ei pidanud hetkegi mõtlema kas osaleda või mitte. Muidugi andsin kuradile sõrme ja see haaras terve käe!


Esimene jooks sarjast oli ELVA MÄGEDE JOOKS 05.05.19. 
Kõige lühem rada, kuid kõige kohutavam sama aegselt. Võistluspäeval sadas vihma, mis ei olnud eriti meeldiv, sest tõusud ja langused muutusid kohati libedaks. Olin unustanud kui kohutavalt raske see rada tegelikult on. Kui rajale läksin naeratus näol, siis peale paari tõusu oli tahtmine iseendale kurikaga virutada. Kuidas ma ei mäletanud sellist pisiasja? Kuidas saab ära unustada, et peale igat langust on umbes kolm korda rohkem tõuse ja kui väiksem tõus hinge kinni ei võta siis tuleb kindlasti veel suurem ja raskem tõus, kus lihtsalt pump otsad tahab anda, silmad kukla taha krilli tõmbavad ja hapnikuvarud suure kaarega orbiidile stardivad, sest ainus mida järgnevatel meetritel näha suudad on tähekesed silme ees. Hea veel, et koomasse ei kuku. Ainus kukkumise võimalus on mäest alla ja seda uperkuudiga, umbes 20 tiiru ümber oma telje. Ja kui siis pidama suudad jääda on hea.

Jalg jala ette, üks tõus teise järel ja siis langus. Veidike sirgemat maad, et väheke suudaksid hinge koguda, enne kui jälle kusagilt ülesse rühkima pead. Ja tegelikult ei ole rada üldse pikk. Kõigest 3 kilomeetrit. Aga need kilomeetrid on rasked. Olen seda omal nahal lausa kaks korda nüüd tunda saanud. Aga sel korral suutsin eelmise aasta aega isegi parandada. Ei tea, kui ühte sama rasket rada pidevalt joosta, kas lõpuks läheb kergemaks ka ?
 Ei hakka mainimagi, et järgmisel aastal ei plaani sinna minna. See oleks valetamine iseendale. Kerge enesepiinajalik sadist minus sunnib mind sinna nii ehk naa minema.


Teine jooks sarjast oli VAPRAMÄE JOOKS 14.07.19.
Raja pikkus oli sel korral 2 kilomeetrit pikem. Ka rada oli eelmisest korrast veidi teine. Eelmisel aastal vihkasin seda rada isegi rohkem kui Mägede jooksu rada. Siis võin julgelt öelda, et sel aastal oli rada veel kohutavam kui eelmisel aastal. Järske tõuse oli rohkem sees. Esimesed 3 kilomeetrid koosnevadki tõusudest. Tõuse on rohkem kui languseid. Ja kui tulevad langused, siis on langused. Kui, siis korralikult. Viimased 2 km on veidi kergemad, kuid päriselt loorberitele puhkama ka ei saa jääda. Natuke peab ikka pingutama seal ka.
Arvasin, et olen targem ja veedan ühe õhtupooliku kasulikult ning liitusin ka Vapramäe jooksu rada tutvustava jooksuga. IT WASN´t  A GOOD IDEA... sest peale seda treeningjooksu ei olnud küll enam mitte mingisugust tahtmist seda rada veelkord läbida. Nagu päriselt. Kohati hakkasin oma mentaalses tervises kahtlema. Ükski normaalne inimene ei jookse vabatahtlikult nii rasket rada läbi, et seda siis uuesti võistluspäeval teha. Normaalsed inimesed jookseks selle ühe korra läbi. I THINK !

Oli mis oli aga jooksule eelnevalt andis korralikult vihma, et rada ikka hästi märg ja libe oleks. Vahetult enne jooksu läks ilm ilusaks ja kuum ning kõrvetav päike ronis ka pilvede vahelt välja. Selleks korraks oli siis selge, et kerge ei saa olema.
Nii ka oli. Rada oli libe, raske ja rõvedalt palav hakkas. Peas tagus ja mõtlesin isegi juba, et pea plahvatab otsas enne kui finišisse saan. Peata ratsaniku müüt oleks saanud siis lisa PEATA JOOKSJA MÜÜDIGA! Finišisse ma jõudsin ja isegi pea jäi alles. THANK GOD!  Veidi hiljem sain veel megatuumapeavalu, mida isegi valuvaigistid ei suutnud leevendada. See kuumus ja lämbe ilm tegid oma töö.
Õhtuks hakkas õnneks veidi parem, kui mitte veel päris hea.


Sarja kolmas ja ühtlasi viimane jooks oli ELVA JÄRVEDE JOOKS 25.08.19. 
Sellel jooksul olen kõikidest jooksudest kõige rohkem käinud. Kas 3 või 4 korda lausa. Täpselt ei teagi. Raja pikkuselt on tegemist kõige pikema rajaga, 6 kilomeetrit. Aga rada see eest veidi kergem kui kahel esimesel jooksul. Tegemist küll metsarajaga, kuid ränkraskeid tõuse ei ole. Kergemad tõusukesed ja sirget ning laskuvat pinnast on omajagu. Küll aga peab ettevaatlik olema, et juurikate ja kändude otsa ei komistaks.

Sel korral õnnistati korraliku päikesepaistelise ilmaga. Küttis ikka korralikult. Enesetunne oli ka kordades sitem kui eelmisel kahel jooksul. Olin siiski eelnevalt 2 nädalat haige ja see esimene jooks peale haigust. Jooksu osas võiks öelda, et tänu varasemale haigeks olemisele oli see jooks ka kordades hullem kui kaks eelnevat jooksu. Pulss lõi lakke esimesest meetrist alates. Kogu aeg oli tunne nagu jookseks seina mööda ülesse, sest terve raja vältel kordagi ei hakanud kerge. Algusest lõpuni oli raske, väga raske. Aga ega ma siis alla andja pole. Ikka oli vaja end piitsutada ja lõpuni joosta. MUL OLI SEDA VIIMAST TAMMETÕRU HÄDASTI VAJA! Saate aru jah. Pidin oma pusle ilusti kokku saama. Õnneks suutsin ikka lõpuni vastu pidada ilma, et poole pealt pildi tasku oleks pannud.
               
                       

                                 
Kokkuvõtteks võin öelda, et üks kuradima raske jooksu sari, kuid selle eest jälle mõnus ja väike.
Mulle meeldivad sellised väiksed kodused jooksud. Mõnusad. Saad rahulikult oma asja ajada, ilma et peaksid läbi masside trügima. Aga suurtel ja massidega üritustel on ka oma plussid ja miinused. Nagu ka väikestel.

Elame näeme, kas mind ka järgmisel aastal nendelt radadelt võib leida või siis hoopiski mitte Kõik on võimalik.







Kirjutamiseni K :)

KULDIGA POOLMARATON 2019

Kui nüüd aus olla, siis polnud mul mitte mingisugust plaani sellel jooksul osaleda. Ma isegi ei teadnud sellest jooksust mitte midagi. Esialgu oli valikus Tartu Skechers jooks, Peetri jooks või siis Mulgi maraton. Kuna esimesel kahel olen juba käinud, siis jäigi valikusse Mulgi maraton!
Mingi aeg peale Riia maratoni hakkas Cris mulle sellest jooksust rääkima. Et kas ma ei oleks huvitatud. Et saaksin nendega sinna ja tagasi. Esiti võttis nagu mõtlema aga samas ei pidanud kaua mõtlema, et nõusolev vastus anda.

Ja siis mingi aeg trehvasin lugema artiklit, et Mulgi maraton jäetakse ära. Siis olin küll HAPPY PUPPY valmis, et lasin end Cris´il nõusse rääkida Kuldiga jooksu osas. NEVER KNOW WHAT LIFE BRINGS YOU !

Jooks ise toimus 10nda augusti õhtul. Ja sama päeva hommikul oli ka start Kuldigasse. Mul oli ideaalne hommiku alustamise plaan eelmisel õhtul paika pandud. Kohe nii vägev, et ise ka ei usu. Hommikul ei kukkunud sellest aga mitte midagi välja. Söögiisu ei olnud, enesetunne oli selline nagu oleks kerges poksiringis osalenud ja samal ajal püüdsid kuuskümmend kaks väikest päkapikku end mu peas surnuks juua... Mind oli tabanud meeletu TUUMANOHU ! Kui ma mõtlen TUUMANOHU, siis seda sõna otseses mõttes. See ei olnud mitte mingisugune kerge tatt nina otsas, vaid korralik surm silme ees nohu ! Hommikuse kohvi tassi kõrval mõtlesin elu üle järele. Kaalutlesin jooksule mitte minna ja siis jällegi minna. Arutlesin ja mõtlesin ja sinna ma jäingi. Pakkisin koti kokku. Lasin end härral Elvasse transportida ja seal sain auto peale. Seltskond oli täpselt sama, kes ka Riia maratonil.

Ei tea, võib-olla nägin välja ka nagu oleks poksiringist väljunud. Ega peeglisse ei vaadanud enne kodunt lahkumist. Väsimus oli peal, kuid ei midagi hullu. Sõit võis alata. Korralik udu oli maas.
Enda arust ma sel korral väga jutukas ei olnud. Vähemalt arvan nii. Püüdsin tee peal seletada, miks mulgi maraton ära jäeti aga see kukkus välja nii: " Mulgi maraton jäeti ära sest, vaesed hobused peavad ketis olema !" Olin parasjagu jutu keskel ja siis nii mööda minnes olid tee ääres hobused ja lause lõpp muutus kohe teiseks. Korralik naerukas enese üle.

Mu vaene tagumine pool suutis vist kakskümmend kaheksa korda terve tee jooksul ära surra ja mulle ebameeldivust tekitada. On küll piisavalt rasvane tagumine pool aga ikka on ebamugav istuda! Saa siis aru.
Tegelikult pole halli aimu ka, mis kellast me kohale jõudsime. Teate küll, mu TUUMANOHU JA PÄKAPIKUD PEAS, ei salvestanud seda infot kõvakettale sel korral ära.
Kui auto pargitud, siis püüdsime leida kohta, kus saaks midagi süüa-juua. Jube nälg oli kallal. Kerge näljapaistetus hakkas juba tekkima, kui nii võib öelda. Päris mitut kohta vaatasime aga menüü oli kesine, kuniks lõpuks leidsime midagi. Vaatasin menüüd ja ei suutnud otsustada kas võtta pasta või siis kalaga salat. Otsustasin viimase kasuks. Aga kui see lauda toodi, siis ei teadnud kas NUTTA VÕI NAERDA... aga sellist heinahunnikut oleks võinud koplis lehmade kõrval ka närida. Ja kala. Seda oli umbes kaks ampsu! MIKS OMETI? MIKS?

                       

Närisin siis oma kala, kaks poolikut kartulit ja hunnik heina ära, nii palju kui suutsin. Lõpuks see hein hakkas suus ringi käima ja jätsin natuke järgigi. Kuigi peab tunnistama, kõht ei tundunudki enam tühi. Üsna okei tunne oli pärast seda. Energia vaene söök. Oleks pidanud siiski pasta valima.
Lisaks võtsin hiigel suure tassiga ingveri teed. Peale mida tundus mu TUUMANOHU justkui NOHUna. Aga mitte kauaks.

Kui suundusime tagasi auto juurde, siis sõin paar sefiiri lisaks. JUST IN CASE! Auto juures otsustasin kohe riided ära vahetada ja kuivad riided pakihoidu viia.
Mingit jooksu vaimustust mul veel endiselt ei olnud. Pigem paras suremise tunne. Enesetunne polnud päeva jooksul paremaks läinudki. Samas ka mitte hullemaks. Stabiilne.

Peagi sai pakid pakihoidu antud ja ära stardikoridori mindud. Mingit ajalist plaani mul polnud. Plaan oli rajal ELLU JÄÄDA!
3,2,1 start... võis jooksma hakata. Esimesed 5 km... PEKKIS PEKKIS PEKKIS… surm oli silme ees. Nina vajus nii kinni, et mitte üks gramm õhku ei liikunud läbi. Tekkis totaalne lämbumise tunne. Olen see imelik, kes ei oska suu kaudu hingata! Kaalusin jooksu katkestamist 5 km möödumisel. Mingi enesepiinamise sadistlik pool sundis mind siiski teisele ringile minema. 10 km sai täis, põhimõtteliselt pool oli ära. Nüüd ma ei lubanud enam endal katkestada, sest ma ei läinud nii kaugele selleks, et katkestada! Ja noh peale 15 km polnud enam tahtmist katkestada, sest lõpp juba paistis.
Viimase ringi ajal tuli veel vihm ka kaela. Märjaks sai! Aga veidikene leevendas seda palavust.

Ei jõudnud oodata kuniks üle finiši joone saan. Kui see kaua oodatud joon sai ületatud, medal kaela ning seejärel suundusin otse joones pakihoidu, et kuivad riided vahetusalas selga tõmmata. Võtsin oma koti pakihoiust ja suundusin riietustelki. Olin nii väsinud, et ei saanud esiti arugi, et meeste telki sisse sadasin! Sealt hõigati kohe vastu, et meeste telk... ja ma kadusin kiiremini kui sisse sain! Üks uks liiga vara. Läksin siis üks uks edasi ja sain sel korral õigesse telki. Cris juba ootas ees. Olin omadega nii läbi, et isegi ei mäleta kui suhtlusaldis peale jooksu olin. Eesmärk oli kuivad riided selga saada. Isegi ei jõudnud enam selle nimel pingutada, sest olin justkui tühjaks pigistatud sidrun.

                           

 
 Edasi tuli veel koju tagasi jõuda. Ehk siis korralik võitlus väsimusega ootas ees. Üllataval kombel uni teepeal peale ei kippunudki. Koju sain umbes  02:30 paiku. Mats ja maaühendus. Magama jäin sekundiga. Magasin 3 tundi ja hommikul läksin tööle ! :)




Kirjutamiseni K :)