Teisipäev, 16. juuli 2019

ELU ESIMENE KÄIMISMARATON LAHEMAAL

Kui nüüd täitsa loo algusesse kerida, siis oli Cris selles kõiges süüdi. Jah, täpselt nii. Sest just tema kirjutas mulle ühel heal päeval, et võiks minna Lahemaa käimismaratonile. Esialgu tundus see mõte lausa utoopiline. Siis juba vastuvõetav ning lõpuks TEEME ÄRA!
Ilmselgelt olin mingisuguses "LÄKSIN HULLUKS" meelte segaduses, sest normaalse ja täie mõistuse juures olles, ma selliseid lubadusi ei annaks. Noh jah. Olin justkui kuradile näpu andnud ja see võttis tervenisti. Mis seal ikka. Kui Cris teada andis, et ta oma registreeringu ära tegi, siis tegin seda minagi ja asi oli ametlik.

Ametlikult oli selge, et MÕISTUS POLE OMA TEHA! Kui seda ikka sündides kaasa ei ole antud, siis pole seda enam kusagilt võtta.
Kui aus olla siis ei osanud isegi midagi oodata. Rada nagu rada ikka, lihtsalt selle vahega, et raja pikkuseks 42,2 km.
Tundus, et pean hakkama oma sõnu sööma... Olen ju senimaani olnud arvamusel, et SELLINE VAHEMAA ON ÜKSNES JA AINULT RATASTEL LIIKUMISEKS!

Kui aga nüüd võistluspäeva tulla, siis hommik algas vara. Äratus oli juba kell 6. Lihtsalt selle lihtsa põhjusega, et oli vaja süüa ja kohvi juua ja asjad valmis panna ja ja ja…
Hommikul asju pakkides oleks tahtnud peaga vastu seina joosta ! LOLLPEA unustas JÄLLE kella ööseks laadima panna! Kui loll annab juba teist korda järjest olla. Panin siis kiirelt kella laadima, nii kauaks kuni see võimalik oli.
Palusin eelnevalt, et Cris annaks teada, kui nad hakkavad liikuma, siis tean ise ka kokku saamise kohta liikuda.

Kell oli 7.35 kui mind auto peale võeti ning sõit võis alata. Umbes kell 10.05ks olime Lahemaal kohal. Auto sai ka ilusti pargitud ja seda veel suhteliselt stardiala lähedale. Ilmselt oli oma eelise selles, et autosid ei olnud veel sel hetkel väga palju.
Koha peal läksime võtsime kohe oma stardimaterjalid välja. Mina, Cris ja Elmar olime 42 kilomeetri peale minemas ning teised 21 km peale.
Seejärel sai riided vahetatud, kannad plaasterdatud, kiire vetsus käik ja ära stardi alasse. Suundusime kohe stardis ette otsa. Meist eespool oli vaid mõnikümmend inimest. Eest oli lihtsam alustada, sest polnud nii kitsas ja tunduvalt vähem trügimist.

Ega mul mingisugust plaani polnudki. Mõtlesin, et kui raja läbitud saan on ka päris hea. Aga siis selgus, et Elmar jääb minu ja Cris´iga ning me kõnnime kõik koos. Keegi kedagi maha ei jäta. Ilmselgelt tähendas see seda, et jalad tuli kõhu alt välja ajada, sest mingit uimamist enesele lubada küll ei saa. Mul kerge SÜDAMETUNNISTUSE PIIN KOHE TEKKIMA, kui tean et teine inimene peab minu pärast oma aega viitma. Seega JALAD KÕHU ALT VÄLJA!
11.10 anti start, alguses oli samm veidi aeglasem, kui siis tuli gaasi vajutada, sest Elmar läks ees minema. Vaja oli järgi jõuda. Püüdsin sammu hoida. Esialgu tundus küll, et kui nii edasi siis peale viiendat kilomeetrit on kogu toss väljas ja siis on lihtsam tagasi tulla, kui edasi minna.
Umbes peale kolmandat kilomeetrit tundus tempo juba täitsa hea. Pidigi tunduma, sest tempo osas halastati meile ja sai natukene vaiksema tempoga kõndida aga ega sellegi poolest unistama jääda ei saanud. Pidi endiselt kondimootorile hagu andma.

Kohe alguses hakkas vasak kand end imelikult tunda andma. Ei saanudki aru, kas toss hõõrub või ei, kuid seda kontrollima ei hakanud enne, kui olime jõudnud raja esimesse Vasaristi teenindus punkti. Võtsin topsi vett, küpsise ja kaks mesikäpa kommi. Tõmbasin kandadelt plaastrid maha lootes, et tossud kohe hõõruma ei hakka. Siiamaani oli rada üsna kergesti läbitav.
Minu õnneks toss ei hõõrunud ja sai ilma muretsemata edasi kõndida. Nüüd hakkas rada muutuma. Pidime üksteise sabas kõndima, enam polnud võimalik kõrvuti kõndida. Rajal oli palju juurikaid, mis tegi eriti ettevaatlikuks, et mitte komistada.

 Muidugi esimese ja teise teenindus punkti vahel suutsin ühest langusest alla minnes korralikult pikali lennata. Libedusega lõi jala alt ära. Just enne kukkumist kiitsin, et mul maastiku toss jalas ja pidamine peaks hea olema. ÄRA IKKA KEKSI, kui kindlalt ei tea.
Õnneks kukkumine vigastusi kaasa ei toonud. Kergelt välja väänatud näpp, kuid see läks ka ise paika tagasi. Kohe kurvi taga oli fotograaf. No oleks võinud ju siinpool kurvi olla, siis oleks minu kukkumise ka peale saanud.
Mingi aja kõndisime mööda kõrget oja äärt enne kui laskuma hakkasime, ega alla vaadata ei tahtnud, sest ainus mõte, mis peas vasardas: ÄRA ALLA KUKU !

Vahepeal oli üks porisem koht kuhu oli õnneks laudtee tehtud. Ilma laudteeta oleks ilmselt põlve kõrgusest mudast pidanud läbi sumpama. Seda ma küll ei oleks tahtnud. Kui laudtee oli ületatud siis jõudsime heinamaa peale. Kohati tundus hein kõrgem olema, kui mul pikkust. Või siis oli mul juba tajumis häire, et enam suurust ei tajunud!
Mida rohkem edasi kõndisime seda enam hakkas kõrva kostma mõnus vee kohin. Oli kuulda vee laskumist.
Olime jõudnud kärestikulise Valgejõe äärde. WOW-WOW-WOW... Kõik see, mis sealt edasi tuli oli lihtsalt vapustavalt fantastiline. Ei olegi midagi sellist ennem näinud. Nii kaua kui silm seda ilu haaras püüdsin kõike seda mällu talletada. Ma ei viitsinud isegi telefoni kotist otsida, et pilti teha. Tahtsin ise kohal olla ja seda ise tajuda, tunda. Emotsioonid olid laes. VÕIMAS.

                     


                                     

Peatselt oli silme ees terendamas järjekordne teenindus punkt Nõmmveskil. Sai end tankida. Sel korral haarasin mahla, kuid see oli nii magus, et pidin vett ka võtma. Midagi muud ma sel korral vist ei võtnudki.
Peatselt pidin tegema väikse peatuse, et tossu seest liiv/muld välja võtta, mis kukkumisega sinna oli läinud. Hakkas kõpuks ikka nii palju häirima, et edasi oleks olnud piin minna. Samal ajal kasutas Cris võimalust vetsus käia. MIDDLE OF NOWHERE oli põhimõtteliselt 2 vetsu järjest.

Edasi tuli mingisugune külake. Täpsemalt Joaveski küla. Sealt läbi kõndida oli justkui läbi kõndida oma ette maailmast. See oli nii erinev ja omamoodi. Puutumata ja nii naturaalne. Vaikne ning puhas. Siinkohal oli veidi lihtsam käia, sest sai nüüd veidi aega tee peal käia.
17,5 kilomeetri peal ootas meid ees raja kolmas teenindus punkt, mis ilmselgelt oli Joaveski TP. Võtsin topsi mahla, millele palusin vett peale kallata, et see nii magus poleks. Mõned tükid arbuusi ja mingisuguse shokolaadi batoonikese.

 


Üldiselt kulutasime teenidus punktides aega minimaalselt, kuid kasutasime seal olemist ära maksimaalsel. Jõime kõik, kes mida soovis. Vett, mahla või spordijooki. Kuid näksisime igasugu suupisteid Cris´iga kahekesti. Elmarit ei isutanud aga kohe mitte üks asi. Ja kui isutaski, siis see läks ka ruttu üle.

Tuli aga edasi minna. Sest polnud veel poolt maadki läbitud. Liikusime mööda joaveski kallast edasi. Jõgi oli oma astangulise profiiliga nii hämmastavalt ilus, et seda ilu oleks võinud tunde vaadata. Peatselt tuli minna üle selle jõe. Et aga üle jõe saada, tuli ületada rippsild. Sõna RIPPSLD AJAB MUL JUBA SÜDAME PAHAKS. Ennatlikke järeldusi ei teinud enne kui pole silda näinud. Kui sild eemalt paistma hakkas siis tundus, et selle silla elab üle.
Meie ees läks üks naisterahvas, siis kohe Elmar ning mina järgmisena. Sild hakkas rappuma ja siis veel rohkem, sest ees olijad püüdsid ühist rütmi leida. Tahtsin silla pealt ära saada. Pea hakkas justkui ringi käima ja kiskus sees õõnsaks. Kui jala kindla maa peale tagasi sain, siis peas oli endiselt õõtsuv tunne. Tegelikult kestis see õõtsumine peas veel paar kilomeetrit. Suhteliselt vastik, kuid elasin selle vapralt üle.

   



Kui 21,1 kilomeetrit täis tiksus siis muutus oleks ikka päris raskeks. Jalgadesse oleks justkui tinapakud sisse tekkinud. Iga samm oli nii raske. Lihased selleks hetkeks veel end tunda ei andnudki.
Mingi hetk tundsin aga, et justkui jaksu oleks rohkem ja nii ma siis punnu panin. Kimasin Elmarist mööda ning muudkui aga läksin. Teistel oli kohati isegi tegemist, et mul järel püsida. Ilmselt innustas ees ootav Sillaotsa TP end kiiremini liigutama. Teenindus punkti jõudnuna püüdsin kiire pilguga aru saada, mida laual pakutakse. Ja mida minu väikesed silmakesed nägid. KILUVÕILEIB. Käsi haaras kohe ühe järele. See võileib haihtus näppude vahelt ära kiiremini, kui hommikune udu põllult! Siinkohal hakkasin unistama korralikust praest. Kana või kala koos ahju kartulite ja külma küüslauguse kastmega. Mmmm, ainuüksi mõte sellest ajas suu vett jooksma. Jooma pidi ka. Vesi ja mahl. Nii tundus hea. Vesi üksi üksluine ja mahl liiga magus. Kuldne kesktee oli kõige parem.

                 



Siit edasi läksin juhtima. Vähemalt mõneks ajaks. Ees ootas lõik, kus võisime mööduda aeglastest poolmaratoni läbijatest. Nii palju, kui neid meile teele trehvas, siis kõik nad andsid meile teed.
Siis otsustas Cris´i seljakott saba visata ja katki minna. Ütlesin kohe: " Et minu kotis ruumi on, pangu sinna!" Nii sai ka tehtud. Siit alates sai kotti kordamööda kantud.
Senimaani oli rada pidevas pööramises olnud, kuid nüüd ootas ees pikkade sirgetega raja osa.
Enesetunne kõikus seinast seina. Ei saanudki enam aru kas nutta või naerda või siis vaiki olla ning edasi minna.
Ma muidu olen üsna jutukas aga rajal võis aru saada juba sellest, et mul on raske, sest jäin kohati ikka väga vaikseks. Olin omas mullis ja lihtsalt kulgesin.
27nda kilomeetri posti juures otsustasin, et nii aitab, peame pilti ka tegema, et ikka maratoni rajal käisime. Nii sai ka tehtud.

                                           

Nüüd hakkasid ka lihased endast märku andma.
Enne Porgaste teenindus punkti jõudmist, sõitis üks auto meist mööda ja jäi eemal seisma. Fotograaf astus välja. Hõikasin kiirelt: " Sa te pilti ja me hüppame!" Hüppasime, lausa kaks korda hüppasime.
Teenindus punktis võtsin topsi vett ja tüki apelsini ning hakkasin kohe kõndima. Tahtsin, et see juba läbi oleks. Tundus, kui kogu aeg liigun siis jõuan kiiremini kohale.

               
             


                 

                                     

Üks kolmene neiude punt püsis juba tükk aega meie kannul. Minul tuju aina tõusis, seda muidugi IROONIA VÕTMES, sest siit alates palusin päris mitu korda: " KAS MA SIIN PÕÕSA ALL ÄRA EI VÕIKS SURRA!" Luba ei antud mitte ühelgi korral. Luba oli vaid finishis suremiseks. Aga siis mul enam polnud põhjust suremiseks. Kolmene punt lagunes mingi aeg aga ära ja siis ette rutanud neiud pidid ikka oma kolmanda kamraadi ka järgi ootama.
Meeka teenindus punktis püüdsid nad meid kinni. Olime 38ndal kilomeetril. Seisin hetke tuimalt koha peal. EI teadnud kas tahan midagi või mitte. Kand tegi valu. Viimased  4 või 5 kilomeetrit oli selline vastik hõõruv tunne juba kanna all. Aga ma isegi ei viitsinud aega viita, et kontrollida.
Kui olin oma sisemise võitluse maha pidanud mida laualt suhu võiks pista, siis võtsin kaks tükki arbuusi, topsi vett ja uuesti liikuma.
Iga sammuga oli kanda aina rohkem tunda.
Kolmene punt oli nüüd kaheks jagunenud. Üks oli meie ees ja teised kaks meie järel. Lõpuks läksid teised kaks ka sörgis meist mööda ja peagi olid juba meist kaugel.

Umbes 2 kilomeetrit enne lõppu pidin hetkeks seisma jääma, sest pea hakkas kergelt ringi käima. Eks oli juba 6 tundi rajal oldud ja korralikult energiat kulutatud, kuid energiat peale tuli minimaalselt. Korralikku sooja toitu polnud. Hingasin mõned korrad sügavalt sisse ja siis võis edasi minna.
Viimasel kilomeetril tõmbasin jalad kõhu alt välja ja andsin minna, finish oli nii lähedal ja samas nii kaugel. Meetrid venisid nagu oleks läbinud kilomeetreid. Ja siis lõpuks ometi sai finishi kaare alt läbi. TEHTUD! Ajaks 6:15:22,2. Selline aeg oli minu kellal. Diplomile kirjutati vaid 6.15! Medali sai ka kaela.

Otsisin esimese asjana silmadega kohta kuhu saaks istuda. Tundsin, et jalad ei kanna enam. Tegime mõned pildid ja siis suundusin auto juurde riideid vahetama. Tahtsin mugavad riided selga panna enne kui sööma suundun. Vasaku kanna all oli hiigel vill. Ja kaks varvast olid hellad, ehk võis oletada, et küüs tuleb hiljem maha.
Riiete vahetamiseks kulus ikka päris tükk aega. Peale seda liikuma saamine oli omaette ettevõtmine. Mu kõndimine võis meenutada pingviini tammumist ühelt jalalt teisele.
Toitlustusalas pakuti sooja suppi, banaani, saiakest, soola kurki, alkoholi vaba õlut. Otsustasin supi ja banaani kasuks. Ja istuv asend sinna juurde. Leidsime Cris´iga istumisalas mõnusad kott toolid ja sinna peale end sööma sättisimegi. Oleks sinna võinud jäädagi. Aga mul hakkas jahe ning siis läksime ära auto juurde. Istusime ära autosse ja jäime teisi ootama.
Autos kella vaadates avastasin, et juba tund möödas, kui finishisse saime.

Edasi ootas pikk sõit läbi Tallinna koju!  Teel olles uuris Elmar, kas ma veel osaleksin mõnel käimismaratonil. Vaikisin, sest ei suutnud midagi öelda. Ei jaatavat vastust ega eitavat. Ehk siis suhteliselt kahe vahel.





Kirjutamiseni K :)


Teisipäev, 9. juuli 2019

6. SUVEJOOKS ÜMBER SAADJÄRVE 2019

Sel korral registreerisin end Saadjärve jooksule, vaid loetud päevad enne jooksu. Kuidagi on nii läinud selle jooksuga, et trehvan alati kas viimasel minutil registreerima või üldse jooksu hommikul kohapeal.
Kohale sai mindud varakult nagu alati. Ilm oli mõnusalt jahe, mis pani veidi kahtlema, millise riietusega rajale minna. Õnneks jäin enesele kuni lõpuni kindlaks, et lühikesed püksid ja sport bra on kõige õigem valik.

Varsti oligi aeg hakata stardikoridori kogunema. Siis tegin avastuse, et ei laadinud ju eelneval ööl kella akut täis. LOLL, LOLL ja veelkord LOLL! Kuidas saab nii elementaarse asja ära unustada. Nii kui kella ekraanil jooksu režiimi ette võtsin viskas ette, et 10% akut. WELL DONE,IDIOT! WELL DONE! Ega paremini ei osanudki end kiita enam. Lootsin, et äkki peab pool rada vastu, saan mingitki aimu oma pulsist ja muudest andmetest.

Peagi anti stardipauk ja võis jooksma hakata. Mingit "KÜTAN TÄIEGA " plaani polnud, pigem "KULGEN RAHULIKULT"! Nii sai ka alustatud. Kohe alguses sain aru, et sellest jooksust ei tule mingit kerget jooksu. Jalad olid järjekordselt arvamusel, et parem võinud kodus diivani peal lebotada! Sääred olid kinni. Pidasin kuidagi 3 kilomeetrit vastu, kui pidin kõndima jääma. Natuke kõndimist tegi head. Proovisin uuesti joosta ja ei, ikka mitte midagi. Endiselt tunne, et kohe on krambid kohal!  EI SAANUD JOOSAT! Kõndisin veel natuke ja siis venitasin lihaseid. Venitamise ajal jooksis üks naisterahvas mööda, kes tundis muret kas kõik ikka korras on. Veidi hiljem jõudsin talle oma hädise, kuid juba veidi parema sammuga järele, ning rääkisin oma probleemi talle ära. Tädi oli sellise näoga, "ET TEDA ÜLDSE EI HUVITA MU JUTT!" No ma siis igaks juhuks rohkem ei vatranud enam. Olin vait. Kuid siis pidin veel ühe asja ära ütlema. Lasin siis soravalt tulla, kuniks kõrvale vaatasin, see tädi oli minust maha jäänud ja hoopis mingi teine tädi jooksis mu kõrval. MILLINE ÄMBER. See tädi oli nüüd üsna suures segaduses, et mida ma nüüd jahun. VEIDI PIINLIK OLI KA, KUI AUS OLLA. Võtsin siis oma suure suu ja jooksin tädist ette ja olin edasi uhkes üksinduses. Vähemalt, ei olnud väga suurt võimalust enam jutustada. Kui siis iseendaga ja sellisel juhul oleks mind veel kummalisemalt vaadatud.

Õnneks sääred tulid justkui lahti ja jooks muutus üha meeldivamaks. Mingiks ajahetkeks olin mingisugusele viiesele pundile järele jõudnud ning jäin ka nende taha tiksuma. Sellise rahuliku tempoga jooksivad. Umbes 2 km jooksin nendega koos, kuniks tuli 9nda kilomeetri märk ja teenindus punkt. Tõmbasin oma energiageeli lahti, sõin ära, vesi peale ja kohe jooksuga edasi. See viiene punt jäi minust kohe maha, sest nad viitsid teenindus punktis aega, et üksteist järgi oodata. Pundist lõi lahku ka üks meesterahvas, kes jooksis minuga edasi samas tempos. Seda kuni lõpuni.

Kella järgi oli tempo 10-11 km tunnis ja see mees püsis ilusti tempos. Tal endal ei paistnud mingisugust kellakest käel olema, seega minu tempo sobis vist talle hästi. Selle tempoga sai päris paljudest mööda mindud. Ühes kohas kus rohkem rahvast oli, kust mööda sai joostud, püüdis nii mõnigi veel sabas püsida, nii et mingi hetke olin justkui MINGISUGUSE X TEMPOGA TEMPOGRUPI JUHIKS SATTUNUD. Aga üsna ruttu kadusid need üksikud inimesed mu selja tagant ära. Tempo oli neile ikka vist veidi palju. Ainult üks inimene suutis tempos püsida ja see oli see mees kes 10nda km alguses end mulle sappa haakis.
Ühel hetkel mõtlesin, et küsin: " KAS TEMPO ON HEA!" Aga ei hakanud küsima. Aga hing ei andnu rahu ja küsisin umbes 2 kilomeetrit enne lõppu ikka selle põletava küsimuse ära.

Tempo olevat jah hea, milles püsida. No nüüd oli selge miks ta mul järel/kõrval jooksis. Üldiselt andis see endale ka natukene energiat, et rohkem pingutada.
Enne kui 16 kilomeetrit täis saab on selle raja kõige hullem tõus. Ei ole senimaani ühelgi aastal suutnud seda tõusu lõpuni joostes võtta. Nii ka sellel aastal. Enne lõppu tõmbas ikka pulsi lakke ja pidin viimased meetrid kõndides võtma. Siinkohal läks minuga tempot hoidnud mees minust mööda ja võisin vaid kandasid välkumas näha. Korra vaatas veel tagasigi, ilmselt veendumaks, et ikka sirgele rajale jõudsin.
Siinkohal läks viimane lõpp ikka väga raskeks. Püüdsin jooksusammu hoia ühtlasena. Viimane pööre ja võis juba finišit aimata. Tõstsin veidi sammu, et veidi hoogsamalt üle finiši joone saada.

                         

Olgugi, et jooksu algus oli konarlik, siis lõpp läks hästi. Suutsin välja joosta selle raja parima aja. Raja pikkuseks 16,9 kilomeetrit ja ajaks 1:44:54. Võis rahul olla. Kell pidas ka lõpuni vastu. Finišis näitas veel 8% akut. Üksi jooks ei ole samasugune olgugi, et rada võib sama olla.







Kirjutamiseni K :)

Esmaspäev, 1. juuli 2019

VÕIDUPÜHA MARATONI E-MARATON 2019

Siinkohal oleks täiesti kohane tsiteerida eelmise aasta E-maratonil õhku visatud lauset: " Kes järgmisel aastal selle idee peale tuleb, saab vispliga neeru!" Jah, just nii sõbralikud me sõbrannaga üksteise vastu olemegi.
Möödunud aastal oli see jooks/kõnd kõike muud kui meeldiv. No vähemalt sinnamaani kuni vihma ei sadanud oli kõik veel väga super, kuniks hakkas müristama ja piksenooled meid surnuks üritasid pussitada...Ilmselgelt taevased väed arvasid, et meil on liiga lihtne selle kõigega toime tulla ja andsid meile kõike mida anda võis. Vihma, tuult, mürinat-kõminat, piksenoolteni välja. Õnneks olime vihmavarjud kaasa võtnud nii igaks juhuks. Aga kujutage nüüd ette vihmavari peakohal ja samal ajal pillub välku. FuuuNOH, oleks end miljon korda täis lasknud selle peale. SEE OLEKS NAGU EILE OLNUD!
Lubasime, et NEVER AGAIN!

Ja siis jõudis kätte aasta 2019 imeline Juuni kuu, kui sõbranna kirjutas: " Kas E-maratonil ka osaleme?" Esimene mida suutsin vastu kosta: " KAS TAHAD KOHE VISPLIGA NEERU SAADA !" Nagu päriselt. Vispliga ja neeru. Võtaks siis kurikagi aga ei tema lõhub köögi riistu!
Mingil kummalistel ja kahtlastel asjaoludel oli ka see E-MARATON leidnud tee minu selle aastasesse jooksukalendrisse. WAIT? WHAT? WHEN? Nagu, kas ma olin laksu all, kui selle sinna sisse kirjutasin? WHO KNOWS! Igatahes, seal see ilutses. Ja mõte uuest e-maratoni poolmaratonist köitis mind aina enam. Samas mälestused eelmisest aastast tampisid tugevalt jalaga kuklasse.

Midagi kindlat tol hetkel me paika ei pannud. Kui aga aeg E-maratonile rohkem lähenes, siis andsin sõbrannale vaikselt teada, et nii mitu päeva kestab veel soodus registreerimine ja sellel kuupäeval on viimane päev registreerida. Enda registreeringu vormistasin mingid nädalapäevad enne jooksu ära. Tuletasin veel sõbrannale ka meelde ja nii ta jäigi. Kui registreerimine lukku läks uurisin üle kas registreeris ja mida ma kuulsin " UNUSTASIN ÄRA!"
"NAGU HALLOO, KAS MA PEAN NÜÜD ÜKSI SELLE E-SUREMISE ETTE VÕTMA?"
Tuli nii välja, et pidingi. Ma polnud sellest kohe üldse vaimustuses.
21. Juuni jõudis kätte ja algas ka e-maraton. Vahtisin kalendrit ja see e-maraton tundus sellel hetkel kui koletu monstrum. Kohe nii koletu, et ma ei jooksnud seda ei 21, 22 ega ka 23ndal. Ei tulnud vaimu peale.

24nda õhtul tundsin, KAS NÜÜD VÕI MITTE KUNAGI! Tundus üsna mõistlik, minna vast värskeid Jaani pidustusi 21,1 km jooksma. Õnneks ei olnud ma üle söönud ega veerenud kui moosipallike. Esiti püüdsin välja mõelda marsruuti. Ei meeldinud mulle üks rada, siis teina ega ka kolmas. Lõpuks otsustasin Elva tee sirge peale minna. Riided selga ja minek.
Võtsin Härra veepunktiks kaasa. Autosid liikus teel üsna tihedalt. Ilmselt Pühade tõttu, sest üritusi toimus veel 24ndalgi.
Panin kella tööle ja hakkasin Elva poole jooksma. Ise peas kalkuleerides, mitu km Elva poole peaksin jooksma ja siis tagasi, et teha esimene vee peatus. Tee oli sirge, minek oli hea. Lõpuks olin juba 5,5 km Elva suunal jooksnud. PEKKI, PEKKI...Milline LOLL ei vaata kella, palju maad juba joostud on!!! Sel hetkel olin valmis endale juba kurikaga vastu pead andma. Visplist neeru oleks väheks jäänud. Tundsin kuidas suu kuivas aga ÕNNEKS, janu veel ei vaevanud. Andis kerget lootust ehk normaalselt autoni tagasi jõuda. Keerasin otsa ringi ja hakkasin auto juurde tagasi liikuma. Umbes 8-9nda kilomeetril tundsin, et vasaku jala suur varvas muutub ühe koha pealt järjest hellemaks või valulikumaks. 10ndaks kilomeetriks oli see koht juba nii valus, et pidin tempot alla tõmbama. Suutsin kuidagi autoni jõuda.

Võtsin vett ja otsustasin oma valuliku varba põhjuse üle vaadata. OH ÕUDUST! Vastu vaatas hiigel vill. Nagu päriselt. See veel puudus. Ei tahtnud enam meetritki joosta. Ausalt. Kogu mu motivatsiooni suutis üks kuradima vill tappa sekundiga. Samas kuklasse hingas see pahaaimamatult registreeritud E-MARATON! " SA SUUDAD KÜLL!"
FINE, suudan jah. Nii kõva mutt olengi, et mingisugune rõve vill mulle 1:0 ära ei tee! Keerasin salvräti ümber varba, et villi natukenegi kaitsta järgneva 10 km hõõrdumise eest. Otsustasin 1 kilomeeter korraga võtta. Nüüd jooksin juba kodu suunal ning härra sõitis autoga bussipeatusest bussipeatusesse ja kui bussikat polnud siis umbes 500 m korraga. Pakkus mulle vett rohkem kui ma seda juua soovisin. Kui kodu tee juba paistma hakkas oli veel oma 6 km jäänud joosta. KURADIMA 6 KILOMEETRIT, mis mitte kuidagi enam väheneda ei tahtnud. 5 kilomeetrit lõpuni, siis ütlesin härrale, et võib koju minna kui soovib. Saan hakkama. Ta keeldus, sest äkki MA TAHAN JUUA! Ja sõitis mulle vee pudeliga järgi või ette. Ühesõnaga kui oli jäänud umbes 3 kilomeetrit lõpuni ja Härra autoga nii ilusti mul kõrval tiksus, siis mõtlesin küll: " ET,MIS KURAT MUL VIGA ON! MIKS MA JOOKSEN, KUI VÕIKSIN SAMA HÄSTI PRAEGU AUTOS ISTUDA !" Nagu reaalselt ka. Mõtlesin, et tiksuks need viimased 3 kilomeetrit autos istudes täis. See KURADI VILL andis endast ka aina rohkem ja rohkem märku.

Ei jõudnud ära oodata, millal saavad need viimased 3 kohutavat kilomeetrit täis. Jooks ise ei olnud kohutav aga see VILL rikkus kõik ära. Tempo ja kõik rikkus ära. Oleksin tahtnud selle villi lihtsalt surnuks pussitada aga siis oleks see veel rohkem valu teinud. Seega see variant jäi ära.
Kui sain need 3 viimast pikka kilomeetrit joostud, siis olin õnnelik. LÕPUKS OMETI! Tehtud!

Seejärel oli aeg vill üle vaadata. See vill oli pool minu suurt varvast. Vot nii suureks paisus teine. Pole ka ime, et see mu sammu ja tempo ära rikkus.
Ei teagi, mis ei istunud. Või olid jälle TAEVASED VÄED mängus, et mul ikka raske oleks. Ju oli vaja mingisugust kannatamist rajal...jälle. Sai siis sel korral selleks vill, sest ilmataat vihma ei jaganud.
Aega kulus 2:13:26
Distantsi pikkuseks 21,2 km.

                             


Lõppkokkuvõttes olen täiega rahul, et selle e-maratoni ette võtsin. Olgugi, et oli raske. Alati ei peagi kerge olema. Rasked jooksud ongi need, mis lõpuks loevad kõige rohkem.






Kirjutamiseni K :)