Laupäev, 25. august 2018

ÖÖS ON ASJU ehk EESTI ÖÖJOOKS 2018

Ööjooks kuulub Selver Linnajooksud sarja jooksude hulka. Kes seda enam mäletab mitmes jooks see sarjas oli. See tähendas seda, et kuna olin end kogu sarjale registreerunud, siis tuli ka sellest jooksust osa võtta.
Mõnes mõttes ootasin täiega seda jooksu, sest eelmise aasta MEGA MÖLLUST ma ju osa ei saanud. Kahju kohe. Kuid asume asja juurde.

Me kõik teame, et jooks toimus õhtusel ajal. Ütleb seda ka jooksu nimi. Täpsemalt jooksu start anti 21.30 !  Ehk siis päeval sai rahulikult omi asju ajada. Eelnevalt ei planeerinud ma midagi ette. Isegi kella aeg tuli nii öelda käigu pealt, mis kellast Rakvere poole liikuma hakata. Ainult kella sai päeval rohkem vaadatud, et päris hilja peale minekut ei jätaks, sest stardimaterjale väljastati siiski vaid 19.30ni. Vähemalt nii oli kirjas.

Siit tuleb nüüd koht kust alates võib VINGUMA hakata. Jooksu start oli 21.30 aga materjale väljastati 19.30ni... see teeb 2 tundi täiesti tühja auku, minu jaoks täiesti võõras linnas. Õhtune aeg, kõik kohad kuhu uudistama võinuks minna olid kinni.
Teiseks, kui olime juba kohapeal, et stardimaterjalid välja võtta, siis stardi keskus oli ühes kohas ja stardiala teises kohas. Stardi keskuse juurest stardi alasse ei olnud ühtegi viitavat märki, mis suunal liikuma peaks. Põhimõtteliselt otsi ise kui oskad. Teises suunas stardi alast stardi keskusesse aga olid viidad väljas. Weird as fuck !

Leidsime siis kuidagi selle stardi ala ülesse, nii öelda koba peale läksime Härraga koos. Tegime kiire tiiru Expol ning edasi liikusime tagasi auto juurde. Et saab niisama lebos istuda kuniks peab liigutama hakkama. Kuna autos olemine muutus igavaks, siis panin jooksu riided selga ning liikusime stardi alasse ära. Tegime seal aega parajaks.
Jooksja telgis lasin põlvele toetava kinesioteibi veel panna. Nii igaks juhuks. Mitte, et see nüüd otseselt väga vajalik oleks olnud.
Lisaks sai Jooksja telgis natuke Maris´e ja Regiina´ga jutustatud. Kuna nemad tegid seal tööd, siis ei hakanud neid pikalt segama. Liikusin edasi.
Mingil aja hetkel silmasin ka Kristina´t ja Sigridit ning läksin neid ka tervitama. Tegime kiired pildid ja juba pidimegi Kristina´ga oma starti ootama hakkama. Liikusime ära stardikoridori.

Mida lähemale aeg stardile tiksus, seda kitsamaks muutus olek stardikoridoris. Uurisin Kristina käest veel kiirelt üle, mis ajaga plaanib raja läbida. Ise olin dilemma ees, kas võtta 2:10 tempomeistrile sappa või hoopis 2:00 !
Seda mis tempomeistriga sammu hakkan pidama ei suutnud ma enne stardipauku ära otsustada. Otsus tuli jooksvalt jooksu pealt.
Valisin sel korral 2:00 tempo grupi. Peale starti esimesel sirgel sai näha vägevat ilutulestikku. Võimas. Sealt edasi püüdsin tempomeistrite tempoga ellu jääda. Üldiselt polnudki väga hull. Täitsa sobis see 5:30 tempo. Enne kui arugi sain tuli esimene joogipunkt. FUUUUUUCK juua tahaks ju... laveerisin kuidagi läbi rahva, krabasin esimese ette juhtuva topsi näppu ja jooksin edasi. Valge õhupall liikus kaugemale. Sain aru, et hakkan maha jääma. Jõin ruttu topsi tühjaks ning siis tõstsin tempot, et grupile järele jõuda. ÕÕÕÕH... kohe peale joogi punkti tuli ka pikk tee ehituse lõik... ehk pinnas oli kaetud vaid killustikuga. Mingi koha peal oli nii lahtine killustik, et enne kui arugi sain olin vasaku jalaga peaaegu põlveni killustiku sisse vajunud! Tirisin oma jala sügavustest välja ja liikusin grupi tempoga edasi. Selle lõigu oleks võinud üldiselt mõne teise tänavaga asendada!
Teine joogipunkt tuli ka üsna ruttu. Võtsin sealt ka topsi juua ning püsisin endiselt tempomeistrite taga jooksvas grupis.  Esimese viie kilomeetri peal tuli ka Jooksja telgis põlvele paigaldada lastud kinesioteip põlve küljest lahti. Täiesti kasutu teipimine oli. Kodustes tingimustes paigaldatud teibid pole mul isegi nädalaga lahti löönud. Nüüd piisas vaid viiest kilomeetrist.
Suutsin oma 12 km tempomeistritega sammu pidada, siis enam ei jõudnud. Jõud kadus lihtsalt ühe silma pilgutusega ja oligi kõik. Nägin kuidas valge õhupall minust muudkui kaugemale triivib. Täielik sein. Aga ma ei lubanud endal kõndima jääda. Pidin edasi jooksma. Veidi aeglasema tempoga aga vähemalt liikusin. Need üksikud tõusud, murdsid mind aina rohkem ja rohkem. Liikusingi vist puhtalt tahtejõuga edasi.

Järgmine asi mille kallal tahaks VINGUDA... JOOGIPUNKTID. Esimesed kaks olid kuidagi nii üksteisele lähedal ja siis kolmas oli teisest jällegi nii kaugel. Väga ebaühtlased vahed. Vähemalt mulle tundus nii.
Lisaks kui olin jõudnud oma jooksuga nii kaugele, et olin oma teise ringi viimasele joogipunktile lähenemas, siis joogipunkti rahvas seisis tee peal ees. Neil käis vist omavahel mingisugune võistlus. Kõik tahtsid topsi ulatada ja siis joosti inimestele tormi koos joogi topsidega. Kõrvalt hõigati küll neile: " Olge laua juures, tee peale ei lähe!" Aga eip, ei kuulanud keegi seda käsku.
Järsku olin jõudnud joogipunkti topsi ulatajate seinani... püüdsin võimalikult laua juurest läbi lõigata, kui järsku üks kahe laua vahelt välja hüppas ning oleks mind peaaegu jalust niitnud! Ehmusin täiega ära, sest enne lõppu poleks küll end vigaseks tahtnud kukkuda.

Viimased kilomeetrid hakkasid venima. See oli petlik. Tegelikult need kilomeetrid ei veninud, sest ajad tulid samad, mis eelnevatel kilomeetritel. Selline mulje jäi, kuna olin juba pea 2 tundi rajal olnud. Finishini polnud enam palju maad minna. Kella vaadates sain selgeks, et siit tuleb poolmaratoni teine isiklik aeg.
Finishisse jõudnuna liikusin lihtsalt edasi. Medali jagajad seisid rivis. Aga ega mina ei vaadanud, mis värvi paelaga medaleid keegi jagab ja üldse kust ma pidin teadma, mis värvi paelaga medal mulle mõeldud on!  Kui ühel hetkel üks noormees vaatas mu numbrit ja siis korralikult nähvates ütles: " SEALT SAATE MEDALI!" Like what the fuck… kui sul on une aeg üle läinud ning paha tuju, siis mis ronid sellisele üritusele vabatahtlikuks.
Kui olin medali kaela saanud, siis kõndisin edasi. Suunati vastavasse koridori, kust sain poolmaratoni distantsi läbinutele mõeldud nänni koti näpu otsa. Seal oli seda nänni ikka oma jagu sees. Koti sisu ma uudistama ei hakanud, vaid liikusin otse joones auto juurde edasi. Ainus mõte peas oli, et saaks kiirelt kodu poole teele.
Magu tahtis ka JÄLLE valutada!

Ometi olin nii elevil enne jooksu. Ikkagi Ööjooks ja esimene kord sellel osaleda. Kuid kokkuvõttes jättis MÕRUDA mulje. Praegusel hetkel tunnen, et sellel jooksul ma rohkem osaleda küll ei sooviks, kuid midagi kindlat lubama ei hakka. Eks aeg näitab, mis elu toob!






Kirjutamiseni K :)



Neljapäev, 16. august 2018

2x10 ehk kuidas ma mõistuse kaotasin !

Tegelikult sai see hullus alguse juba tükk maad varem. Umbes täpselt nii palju varem kui võistlus kalendrisse tekkis Skecher suvejooks ja Peetri jooks ning mõlemad pidid toimuma samal kuupäeval.
Kui senimaani, eelnevad aastad olen suutnud ühte neist ignoreerida ehk siis täpsemalt Peetri jooksu, siis sel korral polnud seda plaaniski. Eriti veel siis kui medal avalikuks tuli.
Mõte oli samal päeval kaks jooksu joosta. Samas polegi ju nii hull. Põhimõtteliselt teeks sama välja, kui korraga poolmaraton joosta.

Üldises plaanis, hommik tõotas head ilma. Vähemalt esialgsed pool tunnikest, kuniks tuul pilved taevavõlvilt minema puhkus ja päikese nähtavale tõi ning ilm muretult minu üle naerda sai " JUST KIDDING, RUN WITH SUN AND DIE!!" Well, ei läinud hästi. Lootsin siis tuulekese peale, et vähemalt sedagi on natuke ja jahutab.
Kui ükskord Tartusse kohapeale sai, siis parkla oli JUBA autosid puupüsti täis. Joppamise peale leidsime ka koha parkimiseks. Üldiselt jooksuks mul mingit plaani polnud. Ainus plaan oli ELLU JÄÄDA SELLE KUUMAGA! Sest mida aeg stardile lähemale jõudis seda kuumemaks läks.
Loogiline oli rada lihtsalt läbi kulgeda.


Tartus sain kokku ka Viigi´ga, kellel oli sama hull plaan läbida 2x10 kui minulgi. Ühesõnaga hullud tsikid. Kummalisel kombel lasti 5km jooksjad/kõndijad ennem rajale ja 10 minutit hiljem siis 10km omad. Vastupidi oleks pidanud olema aga oli kuidas oli. Enne starti kastsin pea märjaks ja oligi aeg minna stardikoridori. Sellest ma aru ei saanud kuna see start anti aga kui inimesed minu ees juba liikuma hakkasid siis tuli ka end liigutada. Väga ruttu läks olemine kuumaks. Esimesel pöördel oli asfaltkate teel sulanud ja tossud kleepusid rõvedalt. Joogipunkti ei jõudnud ära oodata, sest janu hakkas suhteliselt kohe kimbutama.
Peale joogipunkti suutsin joodud vee najal 2 km vastu pidada ja siis oli surm. No jõudu polnud edasi minna, janu, tüdimus. Need 10 km tundusid kui lõputud. Kui ükskord 8 km täis tiksus hakkas veel õige piin pihta. Paremas küljes hakkas torkima. Kergelt öeldes oleks nagu keegi skalpelli keeranud mu sees. Mida lähemale ma finsihile jõudsin seda teravamaks muutus valu. Jäin seisma ja kõndisin, et äkki kaob ära. EI midagi. Ajasin siis jalad tagumendi alt välja ja hambad ristis pürstisin finishisse.

Joostud sain. Peas vasardas ainus mõte: " KES KURAT ÕHTUL VEEL 10KM JOOKSEB!" Ei tahtnud sellele rohkem mõelda, vaid otsustasin kohe pesema minna, et end värskendad, sest polnud palju aega raisata. Tuli ju veel Tallinna Peetrisse sõita.
Vesi ja pesemine tegid head. Enesetunne läks paremaks. Ainus miinus, et mitte üks gramm jahedat vett ei tulnud, et end jaheda veega üle lasta. Ainult sooja ja veel kuumemat vett tuli. Poole pesemise pealt tuli selline sahmakas kuuma vett kaela, et anna olla. Hea veel, et juuksed pähe jäid. Muidu käiks praegu poolest saati kiilakana ringi. Võib-olla olekski uuele trendile alustala pannud. Aga ei hakka oletama, mis siis oleks võinud olla.
Peale pesu hüppasin kiirelt toidutelgist läbi, et vaadata mida süüa pakutakse. Kahjuks mitte midagi sellist mida ma antud hetkel süüa võiks. Seega tuli tee pealt midagi kaasa osta.


Vahest imestan isegi, et Härra viitsib mind igale poole sõidutada. Väga vahva ju. Sest üksinda ma vist ei suudaks neid pikki otsi sõita ja üldiselt peale jooksu ei ole ma kõige teravam pliiats, et üldse auto rooli istuda!
Kui lõpuks sõitma hakkasime siis tee peal oli paar kohta kus oli tee remont ja korra pidime tee peal seisma jääma, sest ühel rekkal oli rehv lõhkenud ja see sodi oli kõik tee peal ees. Hüppasime Härraga autost välja, et see sodi teelt eemaldada, kuid inimesed meie taga ei kannatanud oodata ja hakkasid mööda trügima, mis raskendas meil sodi tee äärde tassimist. Lõpuks saime ära tõstetud. Rekka juht tänas viisakalt ja meie võisime edasi sõita. Kõrvetasin kuuma rehvi jupiga sõrme otsad ära. Päris rõve tunne oli tükk aega sõrme otstes. Tegin salvräti märjaks ja mässisin ümber näppude ja näpud pistsin auto konditsioneeri ette, et sealt külma õhku peale puhuks. Päris kiiresti läks kõrvetav tunne üle. Hiljem olid näpu otsad vaid hellad. Ühesõnaga paras ooper omaette!

Teel olles tegime tankla peatuse, et sealt midagi näksida võtta. Kõht oli jube tühi. Võtsin endale vist grillkana võileiva, kui õigest mäletan. Umbe hää oli.

Õnneks ei pidanud Tallinna päris sisse sõitma. Hea seegi. See säästis mind suurest peavalust. Iga kord kui ma Tallinnas käin saan ma peavalu. Vahet ei ole kas auto või bussiga liigeldes. Piisab Tallinnasse jõudmisest ja peavalu ootab mind piiri peal "HELLO MY FRIEND, NICE TO SEE YOU AGAIN!"
Saime end kuidagi ära pargitud. Õnneks. suhteliselt võistluskeskuse lähistele. Siis käisin võtsin stardimaterjalid välja ning kolasime veidi Härraga võistluskeskuses ringi. Avastasime Expot. Ja siis leidsin Expo putkade vahelt sõõrikuleti. Käsitöösõõrikud...mmm kes suudaks nendest ära öelda.

                       


Mõtlesin, et ma olen täna nii tubli ning võin ju ühe endale lubada. Mõeldud tehtud. Ja juba oligi üks mõnusalt rammus sõõrik mul näppude vahel. Kuna jooksuni oli veel päris palju aega, siis sõin nii öelda korralikult kõhu täis, et ei peaks nälg silme ees rajale minema. Kerge salat kanaga, tundus täpselt see mida ma vajan.

Kui kell omadega sinnamaani jõudis, et oleks aeg end riidesse panna ja hakata vaikselt stardi poole sättima, siis oli enesetunne täitsa hea. Väljas oli piisavalt jahe, mis eeldas, et ma ei hakka kohe surema. Pulss ei lenda kohe lakke nagu rakett kosmosesse ja lootust oli ka uue isikliku 10 km ajale.
Võistluskeskuses sain veel kiirelt tüdrukutega kokku, et kiire ühispilt teha. Tundus, et nad juba pildistasid aga ma trehvasin lihtsalt õigel ajal kohale jõudma ja jõudsin ka veel pildile, kui nii võib öelda.
   
Mina, Viigi 9 kuud, Regiina trennijutud, Maris ja maailm, Kristina trenniblogi

Stardis oli see jama, et kõigil läks ühel ajal aeg käima. Tavaliselt läheb aeg siis käima kui üle stardi joone lähed. Well oli kuidas oli. Esialgu läksid km kiirest ja enne kui arugi sain oli esimene joogipunkt. Kuna vesi nendes punktides ei kõlvanud kuhugile siis pidin spordijoogiga leppima. Mida ma üldjuhul väldin joostes. Sest eelnevad kogemused näitavad, et spordijook jooksu ajal ei mõju mu maole hästi. Ja nagu arvata oli nii ka sel korral. 5nda km lõpuks keeras mul sees nii korralikult, et mõtlesin järgmise lähedal asuva põõsa alla roobertit panema minna. Ausalt ka. Kogu sisikond tahtis justkui välja tulla. Kui natuke kõndisin andis järgi kogu see kammajaa… aga nii kui uuesti joosta püüdsin nii hakkas kogu jama uuesti pihta. Siis püüdsin joosta senimaani kuni kannatas.
JA SINNA KADUS MU 10KM ISIKLIK REKORD. Kurb aga tõsi. Ei olnud ikka minu päev. Finishisse jõudes näitas kell 1:02:04

Rohkem ma kohapeal aega ei raisanud. Ruttu autosse, kuivad riided selga ja kodu poole punnu.
Kui olime juba teele asunud vaatasin lõpuprotokollidest siis oma lõplikud ajad üle... Tuleb välja, et suutsin mõlemad jooksud ajastada hästi. Tartu Skechers jooksu aeg tuli 1:02:09 ja Peetri jooksu aeg 1:02:05 Vot siis.

Ise olen rahul, et sellise hulluse ette võtsin ja samal päeval kahel erineval jooksul osalesin. Rabelemist oli küll rohkem kui muidu, kuid olen rahul. Rohkem kui rahul.
Kas oleks saanud paremini? Muidugi oleks saanud aga sellepärast ei tasu põdema jääda. Tuleb oma vead läbi analüüsida ja mõelda kuidas saaks järgmine kord paremini.





Kirjutamiseni K :)

Neljapäev, 9. august 2018

SUVEJOOKS ÜMBER SAADJÄRVE 2018

Sel korral polnud ma üldse kindel kas minna sellele jooksule või siiski mitte. Eks siin oli mitu tegurit mängus miks kahtlesin osalemises. Esiteks see neetud päike ja kuumus... No ei ole ma nii kuuma ilma inimene ja veel vähem on mul jaksu sellise ilmaga joosta. Teiseks polnud ma peale 15ndat juulit jooksu sussi jalga saanudki. Ja kolmandaks, kerge ei viitsi oli ka peal. Aga paratamatult, kõiki neid tegureid arvesse võtmata registreerisin end jooksu hommikul kohapeal ära ja olin valmis rajale minema. Või noh ma arvasin, et ma olen selleks valmis. Tegelikult ikka polnud kohe üldse mitte.

Nagu tavaks on saanud, liikusime juba varem kohale, et garanteerida omale ideaalne koht parkimiseks. Kohapeal saab ka aega surnuks lüüa. Ei meeldi mulle need viimase minuti saabumised, kus parkimisega tekib siis probleem ja teab mis sada häda veel. Varem kohale, siis pole muret. Vähemalt mitte sellega.

Ühesõnaga, ei olnud ma jooksuks valmis. Vähemalt mitte füüsiliselt. Sest olin kolm nädalat loorberitel vedelenud ja seda mitte tahtlikult, vaid puhtalt tervislikel põhjustel. Ilmselt kunagi tuleb selle kohta ka eraldi postitus. Vaimne valmisolek oli 50% juures. Sealt edasi see sel korral ei liikunud. Ma lihtsalt pidin selle jooksu ette võtma. Lihtsalt pidin. Juba ainuüksi sellepärast, et 18ndal ootab Rakvere ööjooks jooksmist. Vaja ju natukenegi end liigutada. Teadsin, et head aega ma ei jookse. Vorm ei luba ja kuumus ka. Läksin lihtsalt rada läbi tegema.

Stardikoridoris oodates oli pulss kõrgem kui tavaliselt. See ei tõotanud head. Kui start anti, siis hakkasin vaikselt liikuma. Polnud mingit plaani üle oma varju hüppama hakata. Kolmanda kilomeetri lõpuks sain aru kui vale valik oli selga panna t-särk, mitte lihtsalt särk. Enamus aja jooksengi ju särgi mitte t-särgiga. See t-särk ei lasnud õhku ligi ja ISEGI MU HIGI HAKKAS HIGISTAMA selle kuumaga. Janu hakkas ka suhteliselt kiirelt kimbutama ja ei jõudnud kuidagi ära oodata millal joogipunk tuleb. Hingamine oli paigas, palavus murdis, pulss oli minu võistlusjooksu kohta laes... Kui mul tavaliselt võistlustempoga jääb pulss sinna 166 kanti siis sel korral aeglase tempoga näitas pulss 175.  Juba seda näitu nähes võtsin tempot veelgi alla ja vahepeal lausa kõndisin. Kuigi selle pulsi sageduse juures oli enesetunne täitsa hea, siis oleksin võinud sellise pulsiga ka lõpuni joosta, enesetunde põhjal. Aga ei hakanud lahmima. Ikkagi kolm nädalat loorbereid oli vahepeal. Pole ka imestada, miks pulss selline oli.

Alguses jooksin umbes 7 km, siis vahepeal väiksemad ja suuremad tõusud võtsin kõndides vastu ja langused ning sirged joostes. Ja viimased 4-5 km läbisin ka joostes. Aeglaselt kuid siiski joostes.
Aega võttis aga asja sai ning jõudsin ilusti finishisse. Olin selleks ajaks küll omadega nii läbi kui olla sai. Aga ei kahetsenud hetkekski, et selle jooksu ette võtsin. Finishis sai medali kaela ja nänni näpu otsa. Seejärel viskasin varjulisse alasse lihtsalt pikali. Tundsin, et ma lihtsalt ei jõua rohkem mitte ühtegi sammu teha. Parem vedelen natukene. Jõin oma veekest ja vedelesin. Kuna olek oli vesine, siis pidin end jalgadele ajama ja kuivad riided selga ajama.
Õnneks oli enesetunne veest ja pikali olekust nii palju paremaks läinud, et lubas ilusti kõndida. Esialgne " EI JÕUA ÜHTKI SAMMU ENAM TEHA" oli kadunud.

Kui sellised kuumad edasi kestavad, siis ei kujuta küll ette mismoodi ma ees olevad jooksud ära jooksen. Ilmselt saab see olema paras "SURM SILME EES" jooksmine.






Kirjutamiseni K :)

Teisipäev, 7. august 2018

30+ KRAADISE SOOJAGA ELVA JÄRVEDE JOOKS- ELVA METSAJOOKSUD 2018

Elva järvede jooks on Elva metsajooksud sarja kolmas ja viimane jooks. See oli esimene jooks mida ma kolm aastat tagasi Elva metsade all jooksin. Muidugi siis oli rada teine. Joosti 2 ühesugust ringi. Ka eelmisel aastal jooksin ainult Järvede jooksul. Sellel aastal otsustasin kogu sarja läbida.

Järvede jooksu rada oli sel aastal teine. Enam ei joostud kahte ringi ühe raja peal. Kuna esimene pool jooksust toimus vana raja peal siis seda rada ma juba teadsin. Aga kuna tahtsin kindel olla, kui "ÕUDNE" see rada reaalselt on, siis sai mõned päevad varem treeningjooksul käidud, et uus rada läbi joosta. Teine pool rajast muutus keerulisemaks. Lahtise liiva pinnasega lõik tuli sisse ja metsas pehmel sambla kattega rajal tuli joosta. Lisaks paar kergemat tõusu, üks järsk langus ja sama järsk tõus. Ühesõnaga piisavalt keeruline, et see rada lihtsalt läbi kulgeda ka võistluspäeval.

Kui kätte oli jõudnud võistluspäev, siis ei oodanud ma seda jooksu kohe mitte üks raas. Jooks toimus päeva kõige kuumemal ajal kell 14.00. Stardini oli omajagu aega ja sai senikaua varjus istuda, sest kes jõuab päikese käes istuda.
Kui juba ära stardialasse sai, siis ainuüksi seal seistes hakkas pulss tõusma, sest päike paistis lagi pähe.

Stardipauk ja võis jooksma hakata. Kuna kuuma oli väljas rohkem kui 30+ kraadi, siis piisas paarisajast meetrist, et higi voolaks ojadena! Metsa vahel. Tuult polnud. Päike küttis... õõvastavalt lämbe.
Seadsin omale eesmärgi rada lihtsalt läbida ja vähemalt alla 40 minuti.
Kulgesin tasa. Samm sammu haaval. Kõik sujus enam vähem graafikus, kuniks metsa vahelt väljudes mingi putuka kurku tõmbasin. Läkastasin ja köhisin nii koledasti... mõtlesin, et lämbun nüüd seal samas koha peal ära ja surma tunnistusele kirjutatakse " Lämbus putuka tõttu!" What ? Köhatasin veel viimast korda hästi tugevalt, lausa nii tugevalt, et piss tahtis püksi tulla. Pisar silmas aga hingamine juba parem katsusin uuesti liikuma saada. Kibe maik endiselt kurgus. Aga sain liikuma. Õnneks polnud enam palju minna ning juba varsti olin omadega finishis.

Peab tunnistama, et kogu selle sarja jooksud on rasked. Rajad ei ole üldse pikad aga see, millisel maastikul need toimuvad paneb asja paika.
Hetkel ei oska ma öelda, kas ma uuel 2019 aastal selle sarja jooksudel osalen või mitte. Iseenesest võiks, kuna tegemist on siiski nii öelda kodukoha jooksudega. Aga eks see selgub kõik juba uuel hooajal. Mis plaanid mul siis üldse on edaspidiseks.




Kirjutamiseni K :)