Sel korral polnud ma üldse kindel kas minna sellele jooksule või siiski mitte. Eks siin oli mitu tegurit mängus miks kahtlesin osalemises. Esiteks see neetud päike ja kuumus... No ei ole ma nii kuuma ilma inimene ja veel vähem on mul jaksu sellise ilmaga joosta. Teiseks polnud ma peale 15ndat juulit jooksu sussi jalga saanudki. Ja kolmandaks, kerge ei viitsi oli ka peal. Aga paratamatult, kõiki neid tegureid arvesse võtmata registreerisin end jooksu hommikul kohapeal ära ja olin valmis rajale minema. Või noh ma arvasin, et ma olen selleks valmis. Tegelikult ikka polnud kohe üldse mitte.
Nagu tavaks on saanud, liikusime juba varem kohale, et garanteerida omale ideaalne koht parkimiseks. Kohapeal saab ka aega surnuks lüüa. Ei meeldi mulle need viimase minuti saabumised, kus parkimisega tekib siis probleem ja teab mis sada häda veel. Varem kohale, siis pole muret. Vähemalt mitte sellega.
Ühesõnaga, ei olnud ma jooksuks valmis. Vähemalt mitte füüsiliselt. Sest olin kolm nädalat loorberitel vedelenud ja seda mitte tahtlikult, vaid puhtalt tervislikel põhjustel. Ilmselt kunagi tuleb selle kohta ka eraldi postitus. Vaimne valmisolek oli 50% juures. Sealt edasi see sel korral ei liikunud. Ma lihtsalt pidin selle jooksu ette võtma. Lihtsalt pidin. Juba ainuüksi sellepärast, et 18ndal ootab Rakvere ööjooks jooksmist. Vaja ju natukenegi end liigutada. Teadsin, et head aega ma ei jookse. Vorm ei luba ja kuumus ka. Läksin lihtsalt rada läbi tegema.
Stardikoridoris oodates oli pulss kõrgem kui tavaliselt. See ei tõotanud head. Kui start anti, siis hakkasin vaikselt liikuma. Polnud mingit plaani üle oma varju hüppama hakata. Kolmanda kilomeetri lõpuks sain aru kui vale valik oli selga panna t-särk, mitte lihtsalt särk. Enamus aja jooksengi ju särgi mitte t-särgiga. See t-särk ei lasnud õhku ligi ja ISEGI MU HIGI HAKKAS HIGISTAMA selle kuumaga. Janu hakkas ka suhteliselt kiirelt kimbutama ja ei jõudnud kuidagi ära oodata millal joogipunk tuleb. Hingamine oli paigas, palavus murdis, pulss oli minu võistlusjooksu kohta laes... Kui mul tavaliselt võistlustempoga jääb pulss sinna 166 kanti siis sel korral aeglase tempoga näitas pulss 175. Juba seda näitu nähes võtsin tempot veelgi alla ja vahepeal lausa kõndisin. Kuigi selle pulsi sageduse juures oli enesetunne täitsa hea, siis oleksin võinud sellise pulsiga ka lõpuni joosta, enesetunde põhjal. Aga ei hakanud lahmima. Ikkagi kolm nädalat loorbereid oli vahepeal. Pole ka imestada, miks pulss selline oli.
Alguses jooksin umbes 7 km, siis vahepeal väiksemad ja suuremad tõusud võtsin kõndides vastu ja langused ning sirged joostes. Ja viimased 4-5 km läbisin ka joostes. Aeglaselt kuid siiski joostes.
Aega võttis aga asja sai ning jõudsin ilusti finishisse. Olin selleks ajaks küll omadega nii läbi kui olla sai. Aga ei kahetsenud hetkekski, et selle jooksu ette võtsin. Finishis sai medali kaela ja nänni näpu otsa. Seejärel viskasin varjulisse alasse lihtsalt pikali. Tundsin, et ma lihtsalt ei jõua rohkem mitte ühtegi sammu teha. Parem vedelen natukene. Jõin oma veekest ja vedelesin. Kuna olek oli vesine, siis pidin end jalgadele ajama ja kuivad riided selga ajama.
Õnneks oli enesetunne veest ja pikali olekust nii palju paremaks läinud, et lubas ilusti kõndida. Esialgne " EI JÕUA ÜHTKI SAMMU ENAM TEHA" oli kadunud.
Kui sellised kuumad edasi kestavad, siis ei kujuta küll ette mismoodi ma ees olevad jooksud ära jooksen. Ilmselt saab see olema paras "SURM SILME EES" jooksmine.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar