2x10 ehk kuidas ma mõistuse kaotasin !

Tegelikult sai see hullus alguse juba tükk maad varem. Umbes täpselt nii palju varem kui võistlus kalendrisse tekkis Skecher suvejooks ja Peetri jooks ning mõlemad pidid toimuma samal kuupäeval.
Kui senimaani, eelnevad aastad olen suutnud ühte neist ignoreerida ehk siis täpsemalt Peetri jooksu, siis sel korral polnud seda plaaniski. Eriti veel siis kui medal avalikuks tuli.
Mõte oli samal päeval kaks jooksu joosta. Samas polegi ju nii hull. Põhimõtteliselt teeks sama välja, kui korraga poolmaraton joosta.

Üldises plaanis, hommik tõotas head ilma. Vähemalt esialgsed pool tunnikest, kuniks tuul pilved taevavõlvilt minema puhkus ja päikese nähtavale tõi ning ilm muretult minu üle naerda sai " JUST KIDDING, RUN WITH SUN AND DIE!!" Well, ei läinud hästi. Lootsin siis tuulekese peale, et vähemalt sedagi on natuke ja jahutab.
Kui ükskord Tartusse kohapeale sai, siis parkla oli JUBA autosid puupüsti täis. Joppamise peale leidsime ka koha parkimiseks. Üldiselt jooksuks mul mingit plaani polnud. Ainus plaan oli ELLU JÄÄDA SELLE KUUMAGA! Sest mida aeg stardile lähemale jõudis seda kuumemaks läks.
Loogiline oli rada lihtsalt läbi kulgeda.


Tartus sain kokku ka Viigi´ga, kellel oli sama hull plaan läbida 2x10 kui minulgi. Ühesõnaga hullud tsikid. Kummalisel kombel lasti 5km jooksjad/kõndijad ennem rajale ja 10 minutit hiljem siis 10km omad. Vastupidi oleks pidanud olema aga oli kuidas oli. Enne starti kastsin pea märjaks ja oligi aeg minna stardikoridori. Sellest ma aru ei saanud kuna see start anti aga kui inimesed minu ees juba liikuma hakkasid siis tuli ka end liigutada. Väga ruttu läks olemine kuumaks. Esimesel pöördel oli asfaltkate teel sulanud ja tossud kleepusid rõvedalt. Joogipunkti ei jõudnud ära oodata, sest janu hakkas suhteliselt kohe kimbutama.
Peale joogipunkti suutsin joodud vee najal 2 km vastu pidada ja siis oli surm. No jõudu polnud edasi minna, janu, tüdimus. Need 10 km tundusid kui lõputud. Kui ükskord 8 km täis tiksus hakkas veel õige piin pihta. Paremas küljes hakkas torkima. Kergelt öeldes oleks nagu keegi skalpelli keeranud mu sees. Mida lähemale ma finsihile jõudsin seda teravamaks muutus valu. Jäin seisma ja kõndisin, et äkki kaob ära. EI midagi. Ajasin siis jalad tagumendi alt välja ja hambad ristis pürstisin finishisse.

Joostud sain. Peas vasardas ainus mõte: " KES KURAT ÕHTUL VEEL 10KM JOOKSEB!" Ei tahtnud sellele rohkem mõelda, vaid otsustasin kohe pesema minna, et end värskendad, sest polnud palju aega raisata. Tuli ju veel Tallinna Peetrisse sõita.
Vesi ja pesemine tegid head. Enesetunne läks paremaks. Ainus miinus, et mitte üks gramm jahedat vett ei tulnud, et end jaheda veega üle lasta. Ainult sooja ja veel kuumemat vett tuli. Poole pesemise pealt tuli selline sahmakas kuuma vett kaela, et anna olla. Hea veel, et juuksed pähe jäid. Muidu käiks praegu poolest saati kiilakana ringi. Võib-olla olekski uuele trendile alustala pannud. Aga ei hakka oletama, mis siis oleks võinud olla.
Peale pesu hüppasin kiirelt toidutelgist läbi, et vaadata mida süüa pakutakse. Kahjuks mitte midagi sellist mida ma antud hetkel süüa võiks. Seega tuli tee pealt midagi kaasa osta.


Vahest imestan isegi, et Härra viitsib mind igale poole sõidutada. Väga vahva ju. Sest üksinda ma vist ei suudaks neid pikki otsi sõita ja üldiselt peale jooksu ei ole ma kõige teravam pliiats, et üldse auto rooli istuda!
Kui lõpuks sõitma hakkasime siis tee peal oli paar kohta kus oli tee remont ja korra pidime tee peal seisma jääma, sest ühel rekkal oli rehv lõhkenud ja see sodi oli kõik tee peal ees. Hüppasime Härraga autost välja, et see sodi teelt eemaldada, kuid inimesed meie taga ei kannatanud oodata ja hakkasid mööda trügima, mis raskendas meil sodi tee äärde tassimist. Lõpuks saime ära tõstetud. Rekka juht tänas viisakalt ja meie võisime edasi sõita. Kõrvetasin kuuma rehvi jupiga sõrme otsad ära. Päris rõve tunne oli tükk aega sõrme otstes. Tegin salvräti märjaks ja mässisin ümber näppude ja näpud pistsin auto konditsioneeri ette, et sealt külma õhku peale puhuks. Päris kiiresti läks kõrvetav tunne üle. Hiljem olid näpu otsad vaid hellad. Ühesõnaga paras ooper omaette!

Teel olles tegime tankla peatuse, et sealt midagi näksida võtta. Kõht oli jube tühi. Võtsin endale vist grillkana võileiva, kui õigest mäletan. Umbe hää oli.

Õnneks ei pidanud Tallinna päris sisse sõitma. Hea seegi. See säästis mind suurest peavalust. Iga kord kui ma Tallinnas käin saan ma peavalu. Vahet ei ole kas auto või bussiga liigeldes. Piisab Tallinnasse jõudmisest ja peavalu ootab mind piiri peal "HELLO MY FRIEND, NICE TO SEE YOU AGAIN!"
Saime end kuidagi ära pargitud. Õnneks. suhteliselt võistluskeskuse lähistele. Siis käisin võtsin stardimaterjalid välja ning kolasime veidi Härraga võistluskeskuses ringi. Avastasime Expot. Ja siis leidsin Expo putkade vahelt sõõrikuleti. Käsitöösõõrikud...mmm kes suudaks nendest ära öelda.

                       

Mõtlesin, et ma olen täna nii tubli ning võin ju ühe endale lubada. Mõeldud tehtud. Ja juba oligi üks mõnusalt rammus sõõrik mul näppude vahel. Kuna jooksuni oli veel päris palju aega, siis sõin nii öelda korralikult kõhu täis, et ei peaks nälg silme ees rajale minema. Kerge salat kanaga, tundus täpselt see mida ma vajan.

Kui kell omadega sinnamaani jõudis, et oleks aeg end riidesse panna ja hakata vaikselt stardi poole sättima, siis oli enesetunne täitsa hea. Väljas oli piisavalt jahe, mis eeldas, et ma ei hakka kohe surema. Pulss ei lenda kohe lakke nagu rakett kosmosesse ja lootust oli ka uue isikliku 10 km ajale.
Võistluskeskuses sain veel kiirelt tüdrukutega kokku, et kiire ühispilt teha. Tundus, et nad juba pildistasid aga ma trehvasin lihtsalt õigel ajal kohale jõudma ja jõudsin ka veel pildile, kui nii võib öelda.
   

Mina, Viigi 9 kuud, Regiina trennijutud, Maris ja maailm, Kristina trenniblogi

Stardis oli see jama, et kõigil läks ühel ajal aeg käima. Tavaliselt läheb aeg siis käima kui üle stardi joone lähed. Well oli kuidas oli. Esialgu läksid km kiirest ja enne kui arugi sain oli esimene joogipunkt. Kuna vesi nendes punktides ei kõlvanud kuhugile siis pidin spordijoogiga leppima. Mida ma üldjuhul väldin joostes. Sest eelnevad kogemused näitavad, et spordijook jooksu ajal ei mõju mu maole hästi. Ja nagu arvata oli nii ka sel korral. 5nda km lõpuks keeras mul sees nii korralikult, et mõtlesin järgmise lähedal asuva põõsa alla roobertit panema minna. Ausalt ka. Kogu sisikond tahtis justkui välja tulla. Kui natuke kõndisin andis järgi kogu see kammajaa… aga nii kui uuesti joosta püüdsin nii hakkas kogu jama uuesti pihta. Siis püüdsin joosta senimaani kuni kannatas.
JA SINNA KADUS MU 10KM ISIKLIK REKORD. Kurb aga tõsi. Ei olnud ikka minu päev. Finishisse jõudes näitas kell 1:02:04

Rohkem ma kohapeal aega ei raisanud. Ruttu autosse, kuivad riided selga ja kodu poole punnu.
Kui olime juba teele asunud vaatasin lõpuprotokollidest siis oma lõplikud ajad üle... Tuleb välja, et suutsin mõlemad jooksud ajastada hästi. Tartu Skechers jooksu aeg tuli 1:02:09 ja Peetri jooksu aeg 1:02:05 Vot siis.

Ise olen rahul, et sellise hulluse ette võtsin ja samal päeval kahel erineval jooksul osalesin. Rabelemist oli küll rohkem kui muidu, kuid olen rahul. Rohkem kui rahul.
Kas oleks saanud paremini? Muidugi oleks saanud aga sellepärast ei tasu põdema jääda. Tuleb oma vead läbi analüüsida ja mõelda kuidas saaks järgmine kord paremini.





Kirjutamiseni K :)