Laupäev, 25. august 2018

ÖÖS ON ASJU ehk EESTI ÖÖJOOKS 2018

Ööjooks kuulub Selver Linnajooksud sarja jooksude hulka. Kes seda enam mäletab mitmes jooks see sarjas oli. See tähendas seda, et kuna olin end kogu sarjale registreerunud, siis tuli ka sellest jooksust osa võtta.
Mõnes mõttes ootasin täiega seda jooksu, sest eelmise aasta MEGA MÖLLUST ma ju osa ei saanud. Kahju kohe. Kuid asume asja juurde.

Me kõik teame, et jooks toimus õhtusel ajal. Ütleb seda ka jooksu nimi. Täpsemalt jooksu start anti 21.30 !  Ehk siis päeval sai rahulikult omi asju ajada. Eelnevalt ei planeerinud ma midagi ette. Isegi kella aeg tuli nii öelda käigu pealt, mis kellast Rakvere poole liikuma hakata. Ainult kella sai päeval rohkem vaadatud, et päris hilja peale minekut ei jätaks, sest stardimaterjale väljastati siiski vaid 19.30ni. Vähemalt nii oli kirjas.

Siit tuleb nüüd koht kust alates võib VINGUMA hakata. Jooksu start oli 21.30 aga materjale väljastati 19.30ni... see teeb 2 tundi täiesti tühja auku, minu jaoks täiesti võõras linnas. Õhtune aeg, kõik kohad kuhu uudistama võinuks minna olid kinni.
Teiseks, kui olime juba kohapeal, et stardimaterjalid välja võtta, siis stardi keskus oli ühes kohas ja stardiala teises kohas. Stardi keskuse juurest stardi alasse ei olnud ühtegi viitavat märki, mis suunal liikuma peaks. Põhimõtteliselt otsi ise kui oskad. Teises suunas stardi alast stardi keskusesse aga olid viidad väljas. Weird as fuck !

Leidsime siis kuidagi selle stardi ala ülesse, nii öelda koba peale läksime Härraga koos. Tegime kiire tiiru Expol ning edasi liikusime tagasi auto juurde. Et saab niisama lebos istuda kuniks peab liigutama hakkama. Kuna autos olemine muutus igavaks, siis panin jooksu riided selga ning liikusime stardi alasse ära. Tegime seal aega parajaks.
Jooksja telgis lasin põlvele toetava kinesioteibi veel panna. Nii igaks juhuks. Mitte, et see nüüd otseselt väga vajalik oleks olnud.
Lisaks sai Jooksja telgis natuke Maris´e ja Regiina´ga jutustatud. Kuna nemad tegid seal tööd, siis ei hakanud neid pikalt segama. Liikusin edasi.
Mingil aja hetkel silmasin ka Kristina´t ja Sigridit ning läksin neid ka tervitama. Tegime kiired pildid ja juba pidimegi Kristina´ga oma starti ootama hakkama. Liikusime ära stardikoridori.

Mida lähemale aeg stardile tiksus, seda kitsamaks muutus olek stardikoridoris. Uurisin Kristina käest veel kiirelt üle, mis ajaga plaanib raja läbida. Ise olin dilemma ees, kas võtta 2:10 tempomeistrile sappa või hoopis 2:00 !
Seda mis tempomeistriga sammu hakkan pidama ei suutnud ma enne stardipauku ära otsustada. Otsus tuli jooksvalt jooksu pealt.
Valisin sel korral 2:00 tempo grupi. Peale starti esimesel sirgel sai näha vägevat ilutulestikku. Võimas. Sealt edasi püüdsin tempomeistrite tempoga ellu jääda. Üldiselt polnudki väga hull. Täitsa sobis see 5:30 tempo. Enne kui arugi sain tuli esimene joogipunkt. FUUUUUUCK juua tahaks ju... laveerisin kuidagi läbi rahva, krabasin esimese ette juhtuva topsi näppu ja jooksin edasi. Valge õhupall liikus kaugemale. Sain aru, et hakkan maha jääma. Jõin ruttu topsi tühjaks ning siis tõstsin tempot, et grupile järele jõuda. ÕÕÕÕH... kohe peale joogi punkti tuli ka pikk tee ehituse lõik... ehk pinnas oli kaetud vaid killustikuga. Mingi koha peal oli nii lahtine killustik, et enne kui arugi sain olin vasaku jalaga peaaegu põlveni killustiku sisse vajunud! Tirisin oma jala sügavustest välja ja liikusin grupi tempoga edasi. Selle lõigu oleks võinud üldiselt mõne teise tänavaga asendada!
Teine joogipunkt tuli ka üsna ruttu. Võtsin sealt ka topsi juua ning püsisin endiselt tempomeistrite taga jooksvas grupis.  Esimese viie kilomeetri peal tuli ka Jooksja telgis põlvele paigaldada lastud kinesioteip põlve küljest lahti. Täiesti kasutu teipimine oli. Kodustes tingimustes paigaldatud teibid pole mul isegi nädalaga lahti löönud. Nüüd piisas vaid viiest kilomeetrist.
Suutsin oma 12 km tempomeistritega sammu pidada, siis enam ei jõudnud. Jõud kadus lihtsalt ühe silma pilgutusega ja oligi kõik. Nägin kuidas valge õhupall minust muudkui kaugemale triivib. Täielik sein. Aga ma ei lubanud endal kõndima jääda. Pidin edasi jooksma. Veidi aeglasema tempoga aga vähemalt liikusin. Need üksikud tõusud, murdsid mind aina rohkem ja rohkem. Liikusingi vist puhtalt tahtejõuga edasi.

Järgmine asi mille kallal tahaks VINGUDA... JOOGIPUNKTID. Esimesed kaks olid kuidagi nii üksteisele lähedal ja siis kolmas oli teisest jällegi nii kaugel. Väga ebaühtlased vahed. Vähemalt mulle tundus nii.
Lisaks kui olin jõudnud oma jooksuga nii kaugele, et olin oma teise ringi viimasele joogipunktile lähenemas, siis joogipunkti rahvas seisis tee peal ees. Neil käis vist omavahel mingisugune võistlus. Kõik tahtsid topsi ulatada ja siis joosti inimestele tormi koos joogi topsidega. Kõrvalt hõigati küll neile: " Olge laua juures, tee peale ei lähe!" Aga eip, ei kuulanud keegi seda käsku.
Järsku olin jõudnud joogipunkti topsi ulatajate seinani... püüdsin võimalikult laua juurest läbi lõigata, kui järsku üks kahe laua vahelt välja hüppas ning oleks mind peaaegu jalust niitnud! Ehmusin täiega ära, sest enne lõppu poleks küll end vigaseks tahtnud kukkuda.

Viimased kilomeetrid hakkasid venima. See oli petlik. Tegelikult need kilomeetrid ei veninud, sest ajad tulid samad, mis eelnevatel kilomeetritel. Selline mulje jäi, kuna olin juba pea 2 tundi rajal olnud. Finishini polnud enam palju maad minna. Kella vaadates sain selgeks, et siit tuleb poolmaratoni teine isiklik aeg.
Finishisse jõudnuna liikusin lihtsalt edasi. Medali jagajad seisid rivis. Aga ega mina ei vaadanud, mis värvi paelaga medaleid keegi jagab ja üldse kust ma pidin teadma, mis värvi paelaga medal mulle mõeldud on!  Kui ühel hetkel üks noormees vaatas mu numbrit ja siis korralikult nähvates ütles: " SEALT SAATE MEDALI!" Like what the fuck… kui sul on une aeg üle läinud ning paha tuju, siis mis ronid sellisele üritusele vabatahtlikuks.
Kui olin medali kaela saanud, siis kõndisin edasi. Suunati vastavasse koridori, kust sain poolmaratoni distantsi läbinutele mõeldud nänni koti näpu otsa. Seal oli seda nänni ikka oma jagu sees. Koti sisu ma uudistama ei hakanud, vaid liikusin otse joones auto juurde edasi. Ainus mõte peas oli, et saaks kiirelt kodu poole teele.
Magu tahtis ka JÄLLE valutada!

Ometi olin nii elevil enne jooksu. Ikkagi Ööjooks ja esimene kord sellel osaleda. Kuid kokkuvõttes jättis MÕRUDA mulje. Praegusel hetkel tunnen, et sellel jooksul ma rohkem osaleda küll ei sooviks, kuid midagi kindlat lubama ei hakka. Eks aeg näitab, mis elu toob!






Kirjutamiseni K :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar