Esmaspäev, 25. juuni 2018

28. Jüri Lossmanni mälestusjooks 2018

16.ndal Juunil toimus järjekordne Jüri Lossmanni mälestusjooks. Sellel rajal on võimalus näha korraga vanalinna, parke, Ugalat, Viljandi järve, randa ning lõpuks kogeda, mis tunne on üles joosta Trepimäest. Jah just, JOOSTA ÜLES TREPIMÄEST!
Olin ka otsusanud taas kord rajale minna. Järjekorras juba kolmas aasta. Juba esimesel aastal lubasin endale peale neid treppe, et EI IIAL enam, kuid miski tõmbab mind sellele jooksule tagasi. See jooks on kuidagi nii oma ja nii kodune, et kui selle vahele jätan, siis on küll midagi väga valesti.

Rada ise on vaid 6,5 kilomeetrit pikk aga sellest piisab, et sinna sisse mahuks linna tänavaid, väiksemaid ja suuremaid tõuse, metsa vahelisi radu ja kardetud TREPIMÄE TREPID. See on rada kus vale tempoga alustades, võid end maa põhja vanduda. Sel rajal on iseloomu rohkem kui ühel rajal olla võib.


Jooksu start anti õhtul 20:00. Päeval oli meeletult umbne, kuid pilvine. Olin panustanud sellele, et õhtune aeg ja siis on kindlasti juba jahedam.
Nagu tavaks saanud, siis läksime Härraga varem kohale, sest siis on kindel, et kuhugile autot parkida on. Kohale jõudes võtsin oma stardinumbri välja. Sel korral ei olnud kiip numbri küljes vaid anti spetsiaalne jalavõru, kuhu külge oli siis kiip kinnitatud.

Füüsiliselt olin küll kohal aga vaimselt ei olnud ma selleks jooksuks kohe ültse valmis. Olin otsustanud, et lähen rajale kulgema. Mitte mingisugust suurt pingutust ma hea aja jaoks tegema ei hakka, sest väljas oli endiselt MEGA UMBNE ning tuult polnud ka grammi võrtki. Mis omakorda tähendas seda, et üsna tõenäoliselt hakkab suhteliselt kohe ka palav kui saad jooksma hakata.

Enne starti sain veel Viigi´ga kokku. Jutustasime veidike, kuniks stardikoridoris kohad sisse võtsime. Juba stardikoridoris tundsin, et on palav.
Stardipauk... ja juba olingi rajale minemas. Võtsin sujuvalt kuid vaikselt. Aga üsna pea sain aru, et sellest tuleb üks korralik ja piinarikas jooks. Olgugi, et lühike, kuid piinarikas sellegi poolest.
Kui rada keeras munakivi teele, siis palusin munakivi jumalaid, et need mu pahkluud terveks jätaks. Läks õnneks. Iga pööre, iga tõus või langus... kõik olid sellised nagu ma oleks esimest korda rajal. Mitte üks ei tundunud tuttavana, kuniks jõudsin esimese suurema tõusuni. Seda tõusu ma ei mäletanud, kuid kui jõudsin reaalsusesse tagasi, siis meenus mis tõus peale seda tõusu tuleb.

Olin väsinud, kuri ja hingetu. Õhku polnud mida hingata. Nina tõmbas ka end 3nda km lõpuks kinni nii et polnud ka millega hingata enam. Nii tahtsin selle jooksu lihtsalt katkestada. Kaks kätt ülesse tõsta ja loobuda. Aga ei ma ei loobunud. Rühkisin vaikselt, kuid järjekindlalt edasi. Teadsin, et siit eelmise aasta ajast paremat aega ei tule. Tuleb mis tuleb, peaasi et omal jalal finishisse jõuan.

Viimase sirge peal oli mõnus. Veidike tuult, pikk sirge ja sai isegi enam vähem hingamise korda. Aga siis... siis tuli TREPIMÄGI. Üks, kaks, kolm... aste astme järel. Siis oli kõik. Enam ei jõudnud edasi minna. Ei jõudnud hingata. Hakkasin ventileerima. Ventileerisin üle. Õhku polnud. Ahmisisn õhku. Tundsin, kuidas pea ringi käib. Võtsin üli aeglaselt. Härra kõrvalt toetavalt ergutas. Lõpp juba paistis. Aste astme kaupa. Keegi veel hüüdis:" Enam pole palju minna, kohe läheb kergemaks!"
Ainus mida suutsin selle peale kosta... "AINUS, MIS TULEB ON SURM !"

Ja juba järgmine hetk olin treppidest võitu saanud ja sörkisin finishi suunas.
Juhuuu ära tegin. Jah tegin, kuid mis hinnaga. Hing niidiga kaelas. Natuke istumist tegi head. Hingamine oli jälle nii nagu vaja ja tundus nagu poleks ennem midagi olnudki. EI tea mis värk selle nina ja hingamisega on. Nina justkui vajuks jooksmise ajal kinni ja siis ei pääse piisavas koguses õhku sisse.

Hoolimata raskustest rajal ja suurest palavusest, suutsin siiski oma eelmise aasta aega 2 minuti võrra parandada. Asi seegi. Iga minuti võrra parandatud aeg on areng paremuse suunas.
Võin käsi südamel öelda, et see on üks raskemaid radu mida kunagi läbinud olen.





Kirjutamiseni K :)

Neljapäev, 14. juuni 2018

NARVA ENERGIAJOOKS 21,1 km + 6 km 2018

Narva energiajooksu päev hakkas üsna varakult pihta, sest kell 5 hommikul oli juba äratus. Seda sellepärast, et 7st väljus eribuss Tartust Narva, kuhu olin nii endale, kui sõbrannale kohad broneerinud. Pidin ju jõudma hommikust süüa, koti üle vaatama ja ennast valmis panema ning siis juba sõbrannale järgi minema. Kodust väljusime 5.45, et jääks natuke ajavaru ka. Pidin 6.15 sõbranna juures olema aga jõudsime natuke varem, sest ei teadnud täpselt kaua me seda maad sõidame. Kui sõbranna peale võetud, võis Tartusse sõita. Jõudsime natuke varem aga õnneks ei pidanud kaua ootama, kui meie buss ette sõitis ja sai bussi minna. Me sõbrannaga ronisime bussi ja härra sõitis tagasi koju. Olime otsustanud sisse võtta kohad bussi kõige esimeses reas, et oleks hea vaade teele ja poleks palju trügimist kottidega taha.

Bussisõit oli hirmus pikk ja tüütu, kuid kuna buss oli mugav siis istuda oli vähemalt mõnus ja tagumine pool ei hakanud istumisest valutama. Kuigi kohale jõudes olid kondid nii kanged, et lausa lust oli lõpuks end jälle liigutada. Võtsin oma koti kaenlasse ja läksime kohe võistluskeskusesse stardimaterjale välja võtma. 21,1 km järjekord oli nii pikk, et saba ulatus lava ette, mis oli keskusesse ülesse pandud. Kui olin oma ootamisega sinnamaani jõudnud, et minu kord oli käega katsuda, siis avastasin et numbreid väljastatakse numbri alusel, mitte nime. Tegelikult ma teadsin seda eelnevalt ka juba aga kuidagi läks nagu mööda minust. Siis olin suht WHAT THE HELL, I DON´T KNOW MY BIB NUMBER! PANIC PANIC PANIC... tormasin sõbranna juurde ise õhku ahmides, sest kui ma kodulehel numbreid vaatasin, siis seal ei näidanud ja siis selgus, et tema oli vastava sisuga meili saanud kus oli tema number kirjas. Ja siis olin mina ! MA POLNUD ÜHTEGI MEILI  SAANUD, KUS OLEKS MU STARDINUMBER KIRJAS. Aga õnneks sõbranna sai mu nurmbri netist kätte, sest siis olid numbrid ka netti ülesse pandud ja võisin uuesi kilomeetri pikkusesse järjekorda ootama asuda. Õnneks kulges järjekord kiirelt ja sain ruttu oma numbri kätte!

Kogu võistluskeskus asus liiva pinnasel, mis omakorda tähendas seda, et kui ma ükskord riideid vahetama jõudsin, siis olid mu jalanõud juba liiva täis. Ka riietustelk oli liivasel pinnal. Väga väga halb. Jalgu pidi hoidma tossudes või siis üks jalg enne süsteemiga. Kõigepealt sokk, siis püksisäär, toss otsa ning sama asi teise jalaga. Kuniks püksid korralikult jalga sai tõmmata. Õnneks telgis polnud veel palju rahvast, sai rahulikult riideid vahetada. 
Telgis trehvasin Kristina´ga kokku. Sealt edasi pidime koos kulgema, kuid kaotasin ta pakihoius kohe silmis.

Pool tundi enne starti sõin SIS koffeiiniga energiabatooni, et rajale lisaenergiaga minna. Ennem kui arugi sain võis stardikoridori ootama minna. Kuna ma eemalt nägin, et Kristina oli juba stardikoridoris ootamas. Suundusin kohe tema juurde ning lubasin siis sõbrannal oma tuttavad ülesse otsida, et saab seni aega veeta, kuniks ma rajal olen.

Esmane pettumus tabas kohe stardikoridori astudes. See asus tõusu peal. Ma teadsin, et kui ma oleks pidanud tõusu jalamilt startima, siis oleks väga raske minek olnud aga kuna ma suutsin end suhteliselt esimesse otsa sättida Kristinaga koos, siis oli tõusu osa suhteliselt lühike, mida alguses läbima pidin.
3,2,1 ja kõlaski start. Soovisime Kristinaga üksteisele edu ja ennem kui arugi sain oli ta mu vaateväljast kadunud. Püüdsin ise rahulikult võtta, et kogu jõuvaru esimeses otsas ära ei kulutaks.
Kõik sujus ilusti... sinnamaani, kuniks Kreenholmi jõudsin. Siis tundsin, et läks raskeks. Õhku justkui ei olnud mida sisse hingata või see õhk ei jõudnud sinna kuhu vaja. Pingutasin mis ma pingutasin aga pidin seisma jääma ja rohtu võtma, et asja vähekenegi leevendada.
Ilmselt oli asi Kreenholmi tolmus, sest seda tolmu oli paksult õhku keerutatud ja tundsin mingit spetsiifilist lõhna kohe kui Kreenholmi sisse keerasin. Ma ei tea kas olin ainus, kes seda tundis või oli keegi veel.

Kui olin veid toibunud suurest õhu vaegusest püüdsin edasi joosta. Alguses veidi aeglasemalt ja siis vaikselt tempot tõstes. Kui Lõpuks Kreenholmist välja sain, siis oli lausa lust edasi joosta. Kilomeetrid muudkui möödusid ja enne kui arugi sain olin jõudnud punkti, kus jooksjad hakkasid vastu tulema, teadsin juba siis, et veidi maad veel ja jõuan ka sellele kaua kardetud pikale sirgele. Kahjuks polnud kuidagi võimalik sellest sirgest eemale viilida. Kuid asja tegi veel nutusemaks pidev vastutuul. Kedagi ei olnud tuule tõkkeks ees ja pidin oma energiavarud tuulele andma. Ei jõudnud kuidagi ära oodata tagasipööret, peale mida oleks tuul tagant.

Kilomeetrid möödusid endiselt lennates, kuniks jõudis kätte 19nes kilomeeter. Siis tekkis tõsine jõuetus. Tunne, et olin endast kõik rajale jätnud. Jalad olid justkui betooni sisse valatud. Neid oli nii raske liigutada. Aga ma ei andnud alla. Liikusin vaikselt ja järjekindlalt edasi... kuniks nägin kaugustes paistmas finishit. Sel hetkel ei teagi, mis ime väel ma leidsin endas selle energia edasi minekuks aga see oli VÕIMAS, millises tempos ma finishini liikusin. Hiljem kella näite vaadates tuli viimase kilomeetri ajaks 4:57... OMG...ma ei uskunud oma silma. PÄRISELT VÕI? Jah see oli päriselt. Hoolimata suurest tuulest, päikesest ja 20st kilomeetrist pigistasin viimasel kilomeetril välja kilomeetri aja alla viie minuti!

MA TEGIN SEDA! Ma jooksin oma uue isikliku aja poolmaratonis ajaga 2:06:00. See oli teine WOW moment. Olin kiirem oma seni paremast ajast 2:18:47. See tähendab lausa 12 minutit ja 47 sekundit aja parandust! Võisin rahul olla. Rohkem kui rahul. Võisin enda üle uhke olla. Hoolimata raskustest rajal, sain hakkama!

                                      


Kuna bussi väjumiseni jäi veel 2 tundi aega, siis tegin kohapeal kiire registreerimise ja registreerisin end ka 6 kilomeetrisele distantsile. Kuna sõbranna läks kõndima, siis otsustasin ka kõndida. Ja arvestades, et olin enamus oma energiast jätnud eelmisele rajale maha, siis poleks olnud mõeldav, et ma ka 6 kilomeetrit jooksen. Jalad olid liiga väsinud. Tankisin kiirelt bussis ühe banaani sisse ja võis oodata uuesti starti.
Kui ära stardikoridori sai, siis hakkas mul külm, sest tuul puhus sellise nurga pealt. Olin ju eelmisest jooksust veel täitsa märg. Aga lootsin, et kui start antakse hakkab koheselt soe, sest liikudes ei ole ju külm. Õnneks nii ka oli. Koheselt tuli soe kontidesse tagasi. Ausalt, ei saanudki aru kuna start anti, ühtäkki hakkasid inimesed liikuma ja mina ühes nendega. Esimese kilomeetri lõpuks oli mul tahtmine KUUL PÄHE LASTA, sest OLI SEDA NÜÜD VAJA... OLI NII VÄGA SELLELE DISTANTSILE RONIDA. Olgugi, et lühike AGA OLI VAJA! Tegelikult ei olnud küll vaja, ma ei tahtnud niisama 2 tundi ka lihtsalt istuda. Teades, et ees ootas veel pea kolme tunnine bussisõit. Aga õnneks läks see "KUUL PÄHE" tunne üle ja jalad ei olnud ka enam nii töntsid all. Sai üsna reipal sammul edasi astutud. Ütlesin küll vahepeal sõbrannale, et kui soovib võib kiiremini ees ära minna aga liikusime kuni lõpuni samas tempost. Finishisirgel tegime korraliku spurdi ja jooksime võidu üle finishi joone.

Olin piisavalt tubli ja omamoodi segane, et mõlemad distantsid ette võtsin. Aga olin nüüd täiesti tühjaks tõmmatud. Ainus millest suutsin mõelda oli toit.
Bussis tõmbasin kiirelt kuiva puhta särki selga ja kookisin kotist toidukarbid välja. Sõin söögi ära ja mu magu/kõht hakkas valutama. Lootsin, et läheb üle, kuid valu läks vahepeal lausa väljakannatamatuks. Siis jäi nagu järgi ja siis valutas edasi. 3 tundi bussisõitu oli meeletu agoonia. Mugavat asendit oli võimatu leida. Peas ketras vaid mõte: " Peaasi, et vetsu pole vaja!"
Koju jõudsin 20.30 paiku ja mu magu/kõht valutas endiselt. Kuid kuna mu kõht oli jälle tühi, siis otsustasin veid sooja sööki süüa, kuid see oli halb valik, sest valu tuli taas tagasi.
Ei teagi kas mu magu ei kannata spordijooki või spordijooki/vett segamini, või siis külma/jahedat vett, sest see ei ole esimene kord peale jooksu, kui mul valu maos/kõhus tekib.
Ehk kunagi suudan , selle välja mõelda, või siis katseeksitusmeetodil selle endale selgeks teha.
Samas pakuti ka varianti, et kuna ma pikal distantsil pingutasin päris kõvasti hea aja nimel, siis võis see olla ka pingutusest.
Oli mis oli. Nüüdseks on kõik jälle korras ja loodan, et järgmist korda kõhuhäda enam kimbutama ei tule.


                 



Kirjutamiseni K :)