teisipäev, 16. juuli 2019

ELU ESIMENE KÄIMISMARATON LAHEMAAL

Kui nüüd täitsa loo algusesse kerida, siis oli Cris selles kõiges süüdi. Jah, täpselt nii. Sest just tema kirjutas mulle ühel heal päeval, et võiks minna Lahemaa käimismaratonile. Esialgu tundus see mõte lausa utoopiline. Siis juba vastuvõetav ning lõpuks TEEME ÄRA!
Ilmselgelt olin mingisuguses "LÄKSIN HULLUKS" meelte segaduses, sest normaalse ja täie mõistuse juures olles, ma selliseid lubadusi ei annaks. Noh jah. Olin justkui kuradile näpu andnud ja see võttis tervenisti. Mis seal ikka. Kui Cris teada andis, et ta oma registreeringu ära tegi, siis tegin seda minagi ja asi oli ametlik.

Ametlikult oli selge, et MÕISTUS POLE OMA TEHA! Kui seda ikka sündides kaasa ei ole antud, siis pole seda enam kusagilt võtta.
Kui aus olla siis ei osanud isegi midagi oodata. Rada nagu rada ikka, lihtsalt selle vahega, et raja pikkuseks 42,2 km.
Tundus, et pean hakkama oma sõnu sööma... Olen ju senimaani olnud arvamusel, et SELLINE VAHEMAA ON ÜKSNES JA AINULT RATASTEL LIIKUMISEKS!

Kui aga nüüd võistluspäeva tulla, siis hommik algas vara. Äratus oli juba kell 6. Lihtsalt selle lihtsa põhjusega, et oli vaja süüa ja kohvi juua ja asjad valmis panna ja ja ja…
Hommikul asju pakkides oleks tahtnud peaga vastu seina joosta ! LOLLPEA unustas JÄLLE kella ööseks laadima panna! Kui loll annab juba teist korda järjest olla. Panin siis kiirelt kella laadima, nii kauaks kuni see võimalik oli.
Palusin eelnevalt, et Cris annaks teada, kui nad hakkavad liikuma, siis tean ise ka kokku saamise kohta liikuda.

Kell oli 7.35 kui mind auto peale võeti ning sõit võis alata. Umbes kell 10.05ks olime Lahemaal kohal. Auto sai ka ilusti pargitud ja seda veel suhteliselt stardiala lähedale. Ilmselt oli oma eelise selles, et autosid ei olnud veel sel hetkel väga palju.
Koha peal läksime võtsime kohe oma stardimaterjalid välja. Mina, Cris ja Elmar olime 42 kilomeetri peale minemas ning teised 21 km peale.
Seejärel sai riided vahetatud, kannad plaasterdatud, kiire vetsus käik ja ära stardi alasse. Suundusime kohe stardis ette otsa. Meist eespool oli vaid mõnikümmend inimest. Eest oli lihtsam alustada, sest polnud nii kitsas ja tunduvalt vähem trügimist.

Ega mul mingisugust plaani polnudki. Mõtlesin, et kui raja läbitud saan on ka päris hea. Aga siis selgus, et Elmar jääb minu ja Cris´iga ning me kõnnime kõik koos. Keegi kedagi maha ei jäta. Ilmselgelt tähendas see seda, et jalad tuli kõhu alt välja ajada, sest mingit uimamist enesele lubada küll ei saa. Mul kerge SÜDAMETUNNISTUSE PIIN KOHE TEKKIMA, kui tean et teine inimene peab minu pärast oma aega viitma. Seega JALAD KÕHU ALT VÄLJA!
11.10 anti start, alguses oli samm veidi aeglasem, kui siis tuli gaasi vajutada, sest Elmar läks ees minema. Vaja oli järgi jõuda. Püüdsin sammu hoida. Esialgu tundus küll, et kui nii edasi siis peale viiendat kilomeetrit on kogu toss väljas ja siis on lihtsam tagasi tulla, kui edasi minna.
Umbes peale kolmandat kilomeetrit tundus tempo juba täitsa hea. Pidigi tunduma, sest tempo osas halastati meile ja sai natukene vaiksema tempoga kõndida aga ega sellegi poolest unistama jääda ei saanud. Pidi endiselt kondimootorile hagu andma.

Kohe alguses hakkas vasak kand end imelikult tunda andma. Ei saanudki aru, kas toss hõõrub või ei, kuid seda kontrollima ei hakanud enne, kui olime jõudnud raja esimesse Vasaristi teenindus punkti. Võtsin topsi vett, küpsise ja kaks mesikäpa kommi. Tõmbasin kandadelt plaastrid maha lootes, et tossud kohe hõõruma ei hakka. Siiamaani oli rada üsna kergesti läbitav.
Minu õnneks toss ei hõõrunud ja sai ilma muretsemata edasi kõndida. Nüüd hakkas rada muutuma. Pidime üksteise sabas kõndima, enam polnud võimalik kõrvuti kõndida. Rajal oli palju juurikaid, mis tegi eriti ettevaatlikuks, et mitte komistada.

 Muidugi esimese ja teise teenindus punkti vahel suutsin ühest langusest alla minnes korralikult pikali lennata. Libedusega lõi jala alt ära. Just enne kukkumist kiitsin, et mul maastiku toss jalas ja pidamine peaks hea olema. ÄRA IKKA KEKSI, kui kindlalt ei tea.
Õnneks kukkumine vigastusi kaasa ei toonud. Kergelt välja väänatud näpp, kuid see läks ka ise paika tagasi. Kohe kurvi taga oli fotograaf. No oleks võinud ju siinpool kurvi olla, siis oleks minu kukkumise ka peale saanud.
Mingi aja kõndisime mööda kõrget oja äärt enne kui laskuma hakkasime, ega alla vaadata ei tahtnud, sest ainus mõte, mis peas vasardas: ÄRA ALLA KUKU !

Vahepeal oli üks porisem koht kuhu oli õnneks laudtee tehtud. Ilma laudteeta oleks ilmselt põlve kõrgusest mudast pidanud läbi sumpama. Seda ma küll ei oleks tahtnud. Kui laudtee oli ületatud siis jõudsime heinamaa peale. Kohati tundus hein kõrgem olema, kui mul pikkust. Või siis oli mul juba tajumis häire, et enam suurust ei tajunud!
Mida rohkem edasi kõndisime seda enam hakkas kõrva kostma mõnus vee kohin. Oli kuulda vee laskumist.
Olime jõudnud kärestikulise Valgejõe äärde. WOW-WOW-WOW... Kõik see, mis sealt edasi tuli oli lihtsalt vapustavalt fantastiline. Ei olegi midagi sellist ennem näinud. Nii kaua kui silm seda ilu haaras püüdsin kõike seda mällu talletada. Ma ei viitsinud isegi telefoni kotist otsida, et pilti teha. Tahtsin ise kohal olla ja seda ise tajuda, tunda. Emotsioonid olid laes. VÕIMAS.

                     


                                     

Peatselt oli silme ees terendamas järjekordne teenindus punkt Nõmmveskil. Sai end tankida. Sel korral haarasin mahla, kuid see oli nii magus, et pidin vett ka võtma. Midagi muud ma sel korral vist ei võtnudki.
Peatselt pidin tegema väikse peatuse, et tossu seest liiv/muld välja võtta, mis kukkumisega sinna oli läinud. Hakkas kõpuks ikka nii palju häirima, et edasi oleks olnud piin minna. Samal ajal kasutas Cris võimalust vetsus käia. MIDDLE OF NOWHERE oli põhimõtteliselt 2 vetsu järjest.

Edasi tuli mingisugune külake. Täpsemalt Joaveski küla. Sealt läbi kõndida oli justkui läbi kõndida oma ette maailmast. See oli nii erinev ja omamoodi. Puutumata ja nii naturaalne. Vaikne ning puhas. Siinkohal oli veidi lihtsam käia, sest sai nüüd veidi aega tee peal käia.
17,5 kilomeetri peal ootas meid ees raja kolmas teenindus punkt, mis ilmselgelt oli Joaveski TP. Võtsin topsi mahla, millele palusin vett peale kallata, et see nii magus poleks. Mõned tükid arbuusi ja mingisuguse shokolaadi batoonikese.

 


Üldiselt kulutasime teenidus punktides aega minimaalselt, kuid kasutasime seal olemist ära maksimaalsel. Jõime kõik, kes mida soovis. Vett, mahla või spordijooki. Kuid näksisime igasugu suupisteid Cris´iga kahekesti. Elmarit ei isutanud aga kohe mitte üks asi. Ja kui isutaski, siis see läks ka ruttu üle.

Tuli aga edasi minna. Sest polnud veel poolt maadki läbitud. Liikusime mööda joaveski kallast edasi. Jõgi oli oma astangulise profiiliga nii hämmastavalt ilus, et seda ilu oleks võinud tunde vaadata. Peatselt tuli minna üle selle jõe. Et aga üle jõe saada, tuli ületada rippsild. Sõna RIPPSLD AJAB MUL JUBA SÜDAME PAHAKS. Ennatlikke järeldusi ei teinud enne kui pole silda näinud. Kui sild eemalt paistma hakkas siis tundus, et selle silla elab üle.
Meie ees läks üks naisterahvas, siis kohe Elmar ning mina järgmisena. Sild hakkas rappuma ja siis veel rohkem, sest ees olijad püüdsid ühist rütmi leida. Tahtsin silla pealt ära saada. Pea hakkas justkui ringi käima ja kiskus sees õõnsaks. Kui jala kindla maa peale tagasi sain, siis peas oli endiselt õõtsuv tunne. Tegelikult kestis see õõtsumine peas veel paar kilomeetrit. Suhteliselt vastik, kuid elasin selle vapralt üle.

   



Kui 21,1 kilomeetrit täis tiksus siis muutus oleks ikka päris raskeks. Jalgadesse oleks justkui tinapakud sisse tekkinud. Iga samm oli nii raske. Lihased selleks hetkeks veel end tunda ei andnudki.
Mingi hetk tundsin aga, et justkui jaksu oleks rohkem ja nii ma siis punnu panin. Kimasin Elmarist mööda ning muudkui aga läksin. Teistel oli kohati isegi tegemist, et mul järel püsida. Ilmselt innustas ees ootav Sillaotsa TP end kiiremini liigutama. Teenindus punkti jõudnuna püüdsin kiire pilguga aru saada, mida laual pakutakse. Ja mida minu väikesed silmakesed nägid. KILUVÕILEIB. Käsi haaras kohe ühe järele. See võileib haihtus näppude vahelt ära kiiremini, kui hommikune udu põllult! Siinkohal hakkasin unistama korralikust praest. Kana või kala koos ahju kartulite ja külma küüslauguse kastmega. Mmmm, ainuüksi mõte sellest ajas suu vett jooksma. Jooma pidi ka. Vesi ja mahl. Nii tundus hea. Vesi üksi üksluine ja mahl liiga magus. Kuldne kesktee oli kõige parem.

                 



Siit edasi läksin juhtima. Vähemalt mõneks ajaks. Ees ootas lõik, kus võisime mööduda aeglastest poolmaratoni läbijatest. Nii palju, kui neid meile teele trehvas, siis kõik nad andsid meile teed.
Siis otsustas Cris´i seljakott saba visata ja katki minna. Ütlesin kohe: " Et minu kotis ruumi on, pangu sinna!" Nii sai ka tehtud. Siit alates sai kotti kordamööda kantud.
Senimaani oli rada pidevas pööramises olnud, kuid nüüd ootas ees pikkade sirgetega raja osa.
Enesetunne kõikus seinast seina. Ei saanudki enam aru kas nutta või naerda või siis vaiki olla ning edasi minna.
Ma muidu olen üsna jutukas aga rajal võis aru saada juba sellest, et mul on raske, sest jäin kohati ikka väga vaikseks. Olin omas mullis ja lihtsalt kulgesin.
27nda kilomeetri posti juures otsustasin, et nii aitab, peame pilti ka tegema, et ikka maratoni rajal käisime. Nii sai ka tehtud.

                                           

Nüüd hakkasid ka lihased endast märku andma.
Enne Porgaste teenindus punkti jõudmist, sõitis üks auto meist mööda ja jäi eemal seisma. Fotograaf astus välja. Hõikasin kiirelt: " Sa te pilti ja me hüppame!" Hüppasime, lausa kaks korda hüppasime.
Teenindus punktis võtsin topsi vett ja tüki apelsini ning hakkasin kohe kõndima. Tahtsin, et see juba läbi oleks. Tundus, kui kogu aeg liigun siis jõuan kiiremini kohale.

               
             


                 

                                     

Üks kolmene neiude punt püsis juba tükk aega meie kannul. Minul tuju aina tõusis, seda muidugi IROONIA VÕTMES, sest siit alates palusin päris mitu korda: " KAS MA SIIN PÕÕSA ALL ÄRA EI VÕIKS SURRA!" Luba ei antud mitte ühelgi korral. Luba oli vaid finishis suremiseks. Aga siis mul enam polnud põhjust suremiseks. Kolmene punt lagunes mingi aeg aga ära ja siis ette rutanud neiud pidid ikka oma kolmanda kamraadi ka järgi ootama.
Meeka teenindus punktis püüdsid nad meid kinni. Olime 38ndal kilomeetril. Seisin hetke tuimalt koha peal. EI teadnud kas tahan midagi või mitte. Kand tegi valu. Viimased  4 või 5 kilomeetrit oli selline vastik hõõruv tunne juba kanna all. Aga ma isegi ei viitsinud aega viita, et kontrollida.
Kui olin oma sisemise võitluse maha pidanud mida laualt suhu võiks pista, siis võtsin kaks tükki arbuusi, topsi vett ja uuesti liikuma.
Iga sammuga oli kanda aina rohkem tunda.
Kolmene punt oli nüüd kaheks jagunenud. Üks oli meie ees ja teised kaks meie järel. Lõpuks läksid teised kaks ka sörgis meist mööda ja peagi olid juba meist kaugel.

Umbes 2 kilomeetrit enne lõppu pidin hetkeks seisma jääma, sest pea hakkas kergelt ringi käima. Eks oli juba 6 tundi rajal oldud ja korralikult energiat kulutatud, kuid energiat peale tuli minimaalselt. Korralikku sooja toitu polnud. Hingasin mõned korrad sügavalt sisse ja siis võis edasi minna.
Viimasel kilomeetril tõmbasin jalad kõhu alt välja ja andsin minna, finish oli nii lähedal ja samas nii kaugel. Meetrid venisid nagu oleks läbinud kilomeetreid. Ja siis lõpuks ometi sai finishi kaare alt läbi. TEHTUD! Ajaks 6:15:22,2. Selline aeg oli minu kellal. Diplomile kirjutati vaid 6.15! Medali sai ka kaela.

Otsisin esimese asjana silmadega kohta kuhu saaks istuda. Tundsin, et jalad ei kanna enam. Tegime mõned pildid ja siis suundusin auto juurde riideid vahetama. Tahtsin mugavad riided selga panna enne kui sööma suundun. Vasaku kanna all oli hiigel vill. Ja kaks varvast olid hellad, ehk võis oletada, et küüs tuleb hiljem maha.
Riiete vahetamiseks kulus ikka päris tükk aega. Peale seda liikuma saamine oli omaette ettevõtmine. Mu kõndimine võis meenutada pingviini tammumist ühelt jalalt teisele.
Toitlustusalas pakuti sooja suppi, banaani, saiakest, soola kurki, alkoholi vaba õlut. Otsustasin supi ja banaani kasuks. Ja istuv asend sinna juurde. Leidsime Cris´iga istumisalas mõnusad kott toolid ja sinna peale end sööma sättisimegi. Oleks sinna võinud jäädagi. Aga mul hakkas jahe ning siis läksime ära auto juurde. Istusime ära autosse ja jäime teisi ootama.
Autos kella vaadates avastasin, et juba tund möödas, kui finishisse saime.

Edasi ootas pikk sõit läbi Tallinna koju!  Teel olles uuris Elmar, kas ma veel osaleksin mõnel käimismaratonil. Vaikisin, sest ei suutnud midagi öelda. Ei jaatavat vastust ega eitavat. Ehk siis suhteliselt kahe vahel.





Kirjutamiseni K :)


teisipäev, 9. juuli 2019

6. SUVEJOOKS ÜMBER SAADJÄRVE 2019

Sel korral registreerisin end Saadjärve jooksule, vaid loetud päevad enne jooksu. Kuidagi on nii läinud selle jooksuga, et trehvan alati kas viimasel minutil registreerima või üldse jooksu hommikul kohapeal.
Kohale sai mindud varakult nagu alati. Ilm oli mõnusalt jahe, mis pani veidi kahtlema, millise riietusega rajale minna. Õnneks jäin enesele kuni lõpuni kindlaks, et lühikesed püksid ja sport bra on kõige õigem valik.

Varsti oligi aeg hakata stardikoridori kogunema. Siis tegin avastuse, et ei laadinud ju eelneval ööl kella akut täis. LOLL, LOLL ja veelkord LOLL! Kuidas saab nii elementaarse asja ära unustada. Nii kui kella ekraanil jooksu režiimi ette võtsin viskas ette, et 10% akut. WELL DONE,IDIOT! WELL DONE! Ega paremini ei osanudki end kiita enam. Lootsin, et äkki peab pool rada vastu, saan mingitki aimu oma pulsist ja muudest andmetest.

Peagi anti stardipauk ja võis jooksma hakata. Mingit "KÜTAN TÄIEGA " plaani polnud, pigem "KULGEN RAHULIKULT"! Nii sai ka alustatud. Kohe alguses sain aru, et sellest jooksust ei tule mingit kerget jooksu. Jalad olid järjekordselt arvamusel, et parem võinud kodus diivani peal lebotada! Sääred olid kinni. Pidasin kuidagi 3 kilomeetrit vastu, kui pidin kõndima jääma. Natuke kõndimist tegi head. Proovisin uuesti joosta ja ei, ikka mitte midagi. Endiselt tunne, et kohe on krambid kohal!  EI SAANUD JOOSAT! Kõndisin veel natuke ja siis venitasin lihaseid. Venitamise ajal jooksis üks naisterahvas mööda, kes tundis muret kas kõik ikka korras on. Veidi hiljem jõudsin talle oma hädise, kuid juba veidi parema sammuga järele, ning rääkisin oma probleemi talle ära. Tädi oli sellise näoga, "ET TEDA ÜLDSE EI HUVITA MU JUTT!" No ma siis igaks juhuks rohkem ei vatranud enam. Olin vait. Kuid siis pidin veel ühe asja ära ütlema. Lasin siis soravalt tulla, kuniks kõrvale vaatasin, see tädi oli minust maha jäänud ja hoopis mingi teine tädi jooksis mu kõrval. MILLINE ÄMBER. See tädi oli nüüd üsna suures segaduses, et mida ma nüüd jahun. VEIDI PIINLIK OLI KA, KUI AUS OLLA. Võtsin siis oma suure suu ja jooksin tädist ette ja olin edasi uhkes üksinduses. Vähemalt, ei olnud väga suurt võimalust enam jutustada. Kui siis iseendaga ja sellisel juhul oleks mind veel kummalisemalt vaadatud.

Õnneks sääred tulid justkui lahti ja jooks muutus üha meeldivamaks. Mingiks ajahetkeks olin mingisugusele viiesele pundile järele jõudnud ning jäin ka nende taha tiksuma. Sellise rahuliku tempoga jooksivad. Umbes 2 km jooksin nendega koos, kuniks tuli 9nda kilomeetri märk ja teenindus punkt. Tõmbasin oma energiageeli lahti, sõin ära, vesi peale ja kohe jooksuga edasi. See viiene punt jäi minust kohe maha, sest nad viitsid teenindus punktis aega, et üksteist järgi oodata. Pundist lõi lahku ka üks meesterahvas, kes jooksis minuga edasi samas tempos. Seda kuni lõpuni.

Kella järgi oli tempo 10-11 km tunnis ja see mees püsis ilusti tempos. Tal endal ei paistnud mingisugust kellakest käel olema, seega minu tempo sobis vist talle hästi. Selle tempoga sai päris paljudest mööda mindud. Ühes kohas kus rohkem rahvast oli, kust mööda sai joostud, püüdis nii mõnigi veel sabas püsida, nii et mingi hetke olin justkui MINGISUGUSE X TEMPOGA TEMPOGRUPI JUHIKS SATTUNUD. Aga üsna ruttu kadusid need üksikud inimesed mu selja tagant ära. Tempo oli neile ikka vist veidi palju. Ainult üks inimene suutis tempos püsida ja see oli see mees kes 10nda km alguses end mulle sappa haakis.
Ühel hetkel mõtlesin, et küsin: " KAS TEMPO ON HEA!" Aga ei hakanud küsima. Aga hing ei andnu rahu ja küsisin umbes 2 kilomeetrit enne lõppu ikka selle põletava küsimuse ära.

Tempo olevat jah hea, milles püsida. No nüüd oli selge miks ta mul järel/kõrval jooksis. Üldiselt andis see endale ka natukene energiat, et rohkem pingutada.
Enne kui 16 kilomeetrit täis saab on selle raja kõige hullem tõus. Ei ole senimaani ühelgi aastal suutnud seda tõusu lõpuni joostes võtta. Nii ka sellel aastal. Enne lõppu tõmbas ikka pulsi lakke ja pidin viimased meetrid kõndides võtma. Siinkohal läks minuga tempot hoidnud mees minust mööda ja võisin vaid kandasid välkumas näha. Korra vaatas veel tagasigi, ilmselt veendumaks, et ikka sirgele rajale jõudsin.
Siinkohal läks viimane lõpp ikka väga raskeks. Püüdsin jooksusammu hoia ühtlasena. Viimane pööre ja võis juba finišit aimata. Tõstsin veidi sammu, et veidi hoogsamalt üle finiši joone saada.

                         

Olgugi, et jooksu algus oli konarlik, siis lõpp läks hästi. Suutsin välja joosta selle raja parima aja. Raja pikkuseks 16,9 kilomeetrit ja ajaks 1:44:54. Võis rahul olla. Kell pidas ka lõpuni vastu. Finišis näitas veel 8% akut. Üksi jooks ei ole samasugune olgugi, et rada võib sama olla.







Kirjutamiseni K :)

esmaspäev, 1. juuli 2019

VÕIDUPÜHA MARATONI E-MARATON 2019

Siinkohal oleks täiesti kohane tsiteerida eelmise aasta E-maratonil õhku visatud lauset: " Kes järgmisel aastal selle idee peale tuleb, saab vispliga neeru!" Jah, just nii sõbralikud me sõbrannaga üksteise vastu olemegi.
Möödunud aastal oli see jooks/kõnd kõike muud kui meeldiv. No vähemalt sinnamaani kuni vihma ei sadanud oli kõik veel väga super, kuniks hakkas müristama ja piksenooled meid surnuks üritasid pussitada...Ilmselgelt taevased väed arvasid, et meil on liiga lihtne selle kõigega toime tulla ja andsid meile kõike mida anda võis. Vihma, tuult, mürinat-kõminat, piksenoolteni välja. Õnneks olime vihmavarjud kaasa võtnud nii igaks juhuks. Aga kujutage nüüd ette vihmavari peakohal ja samal ajal pillub välku. FuuuNOH, oleks end miljon korda täis lasknud selle peale. SEE OLEKS NAGU EILE OLNUD!
Lubasime, et NEVER AGAIN!

Ja siis jõudis kätte aasta 2019 imeline Juuni kuu, kui sõbranna kirjutas: " Kas E-maratonil ka osaleme?" Esimene mida suutsin vastu kosta: " KAS TAHAD KOHE VISPLIGA NEERU SAADA !" Nagu päriselt. Vispliga ja neeru. Võtaks siis kurikagi aga ei tema lõhub köögi riistu!
Mingil kummalistel ja kahtlastel asjaoludel oli ka see E-MARATON leidnud tee minu selle aastasesse jooksukalendrisse. WAIT? WHAT? WHEN? Nagu, kas ma olin laksu all, kui selle sinna sisse kirjutasin? WHO KNOWS! Igatahes, seal see ilutses. Ja mõte uuest e-maratoni poolmaratonist köitis mind aina enam. Samas mälestused eelmisest aastast tampisid tugevalt jalaga kuklasse.

Midagi kindlat tol hetkel me paika ei pannud. Kui aga aeg E-maratonile rohkem lähenes, siis andsin sõbrannale vaikselt teada, et nii mitu päeva kestab veel soodus registreerimine ja sellel kuupäeval on viimane päev registreerida. Enda registreeringu vormistasin mingid nädalapäevad enne jooksu ära. Tuletasin veel sõbrannale ka meelde ja nii ta jäigi. Kui registreerimine lukku läks uurisin üle kas registreeris ja mida ma kuulsin " UNUSTASIN ÄRA!"
"NAGU HALLOO, KAS MA PEAN NÜÜD ÜKSI SELLE E-SUREMISE ETTE VÕTMA?"
Tuli nii välja, et pidingi. Ma polnud sellest kohe üldse vaimustuses.
21. Juuni jõudis kätte ja algas ka e-maraton. Vahtisin kalendrit ja see e-maraton tundus sellel hetkel kui koletu monstrum. Kohe nii koletu, et ma ei jooksnud seda ei 21, 22 ega ka 23ndal. Ei tulnud vaimu peale.

24nda õhtul tundsin, KAS NÜÜD VÕI MITTE KUNAGI! Tundus üsna mõistlik, minna vast värskeid Jaani pidustusi 21,1 km jooksma. Õnneks ei olnud ma üle söönud ega veerenud kui moosipallike. Esiti püüdsin välja mõelda marsruuti. Ei meeldinud mulle üks rada, siis teina ega ka kolmas. Lõpuks otsustasin Elva tee sirge peale minna. Riided selga ja minek.
Võtsin Härra veepunktiks kaasa. Autosid liikus teel üsna tihedalt. Ilmselt Pühade tõttu, sest üritusi toimus veel 24ndalgi.
Panin kella tööle ja hakkasin Elva poole jooksma. Ise peas kalkuleerides, mitu km Elva poole peaksin jooksma ja siis tagasi, et teha esimene vee peatus. Tee oli sirge, minek oli hea. Lõpuks olin juba 5,5 km Elva suunal jooksnud. PEKKI, PEKKI...Milline LOLL ei vaata kella, palju maad juba joostud on!!! Sel hetkel olin valmis endale juba kurikaga vastu pead andma. Visplist neeru oleks väheks jäänud. Tundsin kuidas suu kuivas aga ÕNNEKS, janu veel ei vaevanud. Andis kerget lootust ehk normaalselt autoni tagasi jõuda. Keerasin otsa ringi ja hakkasin auto juurde tagasi liikuma. Umbes 8-9nda kilomeetril tundsin, et vasaku jala suur varvas muutub ühe koha pealt järjest hellemaks või valulikumaks. 10ndaks kilomeetriks oli see koht juba nii valus, et pidin tempot alla tõmbama. Suutsin kuidagi autoni jõuda.

Võtsin vett ja otsustasin oma valuliku varba põhjuse üle vaadata. OH ÕUDUST! Vastu vaatas hiigel vill. Nagu päriselt. See veel puudus. Ei tahtnud enam meetritki joosta. Ausalt. Kogu mu motivatsiooni suutis üks kuradima vill tappa sekundiga. Samas kuklasse hingas see pahaaimamatult registreeritud E-MARATON! " SA SUUDAD KÜLL!"
FINE, suudan jah. Nii kõva mutt olengi, et mingisugune rõve vill mulle 1:0 ära ei tee! Keerasin salvräti ümber varba, et villi natukenegi kaitsta järgneva 10 km hõõrdumise eest. Otsustasin 1 kilomeeter korraga võtta. Nüüd jooksin juba kodu suunal ning härra sõitis autoga bussipeatusest bussipeatusesse ja kui bussikat polnud siis umbes 500 m korraga. Pakkus mulle vett rohkem kui ma seda juua soovisin. Kui kodu tee juba paistma hakkas oli veel oma 6 km jäänud joosta. KURADIMA 6 KILOMEETRIT, mis mitte kuidagi enam väheneda ei tahtnud. 5 kilomeetrit lõpuni, siis ütlesin härrale, et võib koju minna kui soovib. Saan hakkama. Ta keeldus, sest äkki MA TAHAN JUUA! Ja sõitis mulle vee pudeliga järgi või ette. Ühesõnaga kui oli jäänud umbes 3 kilomeetrit lõpuni ja Härra autoga nii ilusti mul kõrval tiksus, siis mõtlesin küll: " ET,MIS KURAT MUL VIGA ON! MIKS MA JOOKSEN, KUI VÕIKSIN SAMA HÄSTI PRAEGU AUTOS ISTUDA !" Nagu reaalselt ka. Mõtlesin, et tiksuks need viimased 3 kilomeetrit autos istudes täis. See KURADI VILL andis endast ka aina rohkem ja rohkem märku.

Ei jõudnud ära oodata, millal saavad need viimased 3 kohutavat kilomeetrit täis. Jooks ise ei olnud kohutav aga see VILL rikkus kõik ära. Tempo ja kõik rikkus ära. Oleksin tahtnud selle villi lihtsalt surnuks pussitada aga siis oleks see veel rohkem valu teinud. Seega see variant jäi ära.
Kui sain need 3 viimast pikka kilomeetrit joostud, siis olin õnnelik. LÕPUKS OMETI! Tehtud!

Seejärel oli aeg vill üle vaadata. See vill oli pool minu suurt varvast. Vot nii suureks paisus teine. Pole ka ime, et see mu sammu ja tempo ära rikkus.
Ei teagi, mis ei istunud. Või olid jälle TAEVASED VÄED mängus, et mul ikka raske oleks. Ju oli vaja mingisugust kannatamist rajal...jälle. Sai siis sel korral selleks vill, sest ilmataat vihma ei jaganud.
Aega kulus 2:13:26
Distantsi pikkuseks 21,2 km.

                             


Lõppkokkuvõttes olen täiega rahul, et selle e-maratoni ette võtsin. Olgugi, et oli raske. Alati ei peagi kerge olema. Rasked jooksud ongi need, mis lõpuks loevad kõige rohkem.






Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 25. juuni 2019

#MAGAMINEONNÕRKADELE ehk ELVA SÜDAÖÖJOOKS

Kui aus olla siis ootasin seda jooksu pikisilmi. Juba sellest korrast alates, kui see 2017ndal aastal esimest korda toimus. Eelmisel aastal miski pärast seda jooksu ei toimunud ja kui sel aastal nägin, et taas on jooks toimumas, pidin end kohe ära registreerima. Siiski peaaegu, et kodukoha jooks. Kuidas saakski sellel osalemata jätta. Lausa patt oleks olnud mitte minna.

Registreerimise hetkel ei teadnud ma aga, et jooksule eelnevatel päevadel pean tööl viibima. Üsna palju energiat kulus sinna. 3 päeva tööl ja öösel siis veel jooksma. Enne jooksu olin küll kohati kahtleval kohal, et kas ültse minna jooksma. Tundsin, et olen selle kuuma ja tööpäevadega suhteliselt energiast tühjaks pigistatud nagu sidrun. Püüdsin natukene magada, et ehk õnnestub mingitki energiavaru kusagilt välja meelitada, kuid ei saanud magada, tukkumisest rääkimata. Uni ei tahtnud tulla. Otsustasin siis jooksvalt vaadata, kuidas enesetunne on. Mida hilisemaks kell tiksus, seda erksamalt end tundsin, mis andis lootust ikkagi jooksma minekuks.

Juba jooksu nimi ütleb ära, kuna jooks toimus. Start jooksule anti 23:59. Ikka korralik südaöö.
Kohapeale väga varakult ei läinud aga õnneks niipalju vara sai, et ei pidanud stardinumbri kätte saamiseks järjekorras ootama. Mis hiljem tulijatel oli probleemiks, sest numbreid sai ühe inimese käest kätte, ehk järjekorra viimased said napilt enne starti numbri kätte. Need kes kohapeal tahtsid registreerida, pidid pettuma, sest vabad kohad täitusid ülikiirelt ja paljud jäid kohast ilma. Mingil ajal tehti siiski veel 10 lisakohta kohapeal registreerimiseks juurde, mis läksid ka kui soojad saiad vist minutitega välja. Rahvast muudkui kogunes, kuniks kogu raudteejaama esine plats oli rahvast täis. Jooksu distantsil osales 395 inimest ja kõnnidistantsil osales 125 inimest. Kokku üle 500 osaleja, mis on kõvasti rohkem kui esimesel aastal, kui Elvas ÖÖ jooksu korraldati. Eks ilus medal oli ka boonuseks.

Ise olin rahul, et varakult registreerusin. Polnud muret, et kohast ilma oleks jäänud.
Aga tuleme nüüd siis jooksu juurde. Nagu juba mainitud, siis start anti 23:59. Üldiselt mingit ajalist eesmärki ma endale seadnud ei olnud ja nii saigi rajale mindud, et rada lihtsalt läbida. Esimesed 3 kilomeetrid olid suhteliselt sirged ja minek oli hea. 4 kilomeetri alguses oli enam vähem korralik tõus, kuid õnneks ei midagi hullu. Edasi oli rada selline vahelduv, oli tõuse, languseid kui sirget pinda. umbes 5 km lõpust, 6 km algusest...seal pöörasin valesti. Muidu kogu aeg nägin ees jooksjate selgasid kuniks ühes kohas oli nii pime koht, et sain vaid eemalt niipalju aru, et pöörasid paremale. Aga kust täpsemalt jäi aru saamatuks ja sealt tekkis ka see valesti jooksmise koht. Jooksin seni edasi kuniks parem pöördel nägin, et jooksjad ühest tänavast välja jooksid. Ühesõnaga jooksin oma 300 meetrise ringi sisse. Segadus, seisma jäämine, et aru saada kus olen, kuhu minna ja valesti jooksmine tõid kaasa ajaliselt mõne minutilise aja kaotuse.

Aga kuna ma nii ehk naa polnud aja peal väljas, siis nutma ei hakanud sellest. Lihtsalt veidi pettunud olin, et valesti jooksin aga õnneks polnud ma ainuke. Neid oli veel, kes halva raja märgistuse tõttu valesti jooksid. Sellises kohas oleks pidanud olema raja suunaja vähemalt. Neid kohti oli veel, mis olid natuke raskesti aru saadavad või täiesti pimedad. Vahetult enne kesk tänavale jõudmist tuli läbida pikk ja pime rada, isegi põlema pandud tõrvikud ei näidanud piisavalt valgust, et aru saada, mis pinnasel sa jooksed, kas on kohti kuhu võib komistada. Võtsin selliseid kohti võib-olla isegi aeglasemalt kui oleks pidanud aga tahtsin tervete jalgadega koju jõuda.
Rajal oli kaks joogipunkti, esimeses jõin ja kastsin end, kuid teisest jooksin mööda, ei tundnud vajadust vee järele.

Viimasel lõpu sirgel võtsin jalad kõhu alt välja ja jooksin veel viimaste jõuvarude pealt nii kiiresti kui jaksasin. Jõudsin finišisse alla tunni, täpsemalt 00:57:10.

                                           

 Sain ilusa medali kaela ning võtsin omale pudeliga vett. Tegelikult olin alla tunni tulemuses suhteliselt üllatunud arvestades kõiki asjaolusid. Teisisõnu tühjast luuavarrest tuli järjekordsel pauk. Tundub, et tihti alahindan oma võimeid vähemaks, kuigi olen suuteline enamaks.






Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 4. juuni 2019

ENERGIA PUUDUS JA VÄSIMUS ehk RAPLA SELVERI SUURJOOKS 2019

Õõõhh, ei oskagi kohe seda postitust kusagilt poolt otsast alustada.
Öösel ei maganud kohe üldse mitte hästi. Hommikul ärkasin tuumapeavaluga. Väsimus murdis korralikult. Nii palju asju, mis minu jaoks oli nii valesti ning mööda, et targem oleks olnud lihtsalt teist tiiru tagasi voodisse minna ja püüda veel mõni tund und saada.
Väsimuse TASE ületas juba 110% lävepaku.

Kui ükskord liikuma sai hakatud, siis kahtlesin 100%. Kas üldse minna. Selline, EI TAHA emotsioon valdas mind terve tee.
Kohapeal küsisin veel Härra käest: "Kas nüüd oleks liiga hilja ümber mõelda! " Härra arvas, et nüüd me enam küll tagasi ei lähe, kui juba nii kaugele ära oleme tulnud.
Väljas oli jahe, kuid mul oli nii külm, et oli kohe. Väsimus ja magamatus andsid tunda. Tol hetkel tundus pikk jooksu riietus kõige õigem valik. OI OI kuidas ma selles osas eksisin.

Mind valdas 0% jooksutahet ja 50% vastumeelsust jooksu osas ning teine 50% väsimust ja magamatust. Polegi vist selliste tunnetega ühegi jooksu starti läinud.
Ka stardis oli endiselt mega külm. Jalad külmetasid, nagu väljas oleks -20 kraadi, mitte +10. Näpu otsad olid juba külmast tuimad.
Ühesõnaga KÕIK OLI VALESTI, MIS VALESTI SAI OLLA. Enne Starti ütlesin veel Härrale: "Kui 10 km jooksul hakkab halb joosta, siis astun rajalt lihtsalt maha ja katkestan."

Kõlas stardipauk ja võis liikuma hakata. LOE: SUNDISIN END LIIKUMA, SEST PAREMA MEELEGA OLEKS KODUS TEKI ALL OLNUD ! Ja üsna pea peale 3ndat kilomeetrit sain aru, et lühike riietus oleks olnud perfektne. Vähe sellest, et mu vaim oli ammu ilma väsimuse all surnud, siis nüüd surin ka kuumuse tõttu. Palav oli. Väga palav. Mingi aja pidasin vastu aga kui pulss hakkas ikka väga kõrgustesse ronima, pidin pika pluusi seljast võtma. Hoopis parem hakkas. Pulss tuli alla tagasi ja sain omas tempos jätkata.

                   


Tempo oli enda arvates päris hea. Kuigi 10nda km lõpuks tundsin, kuidas jalad ei taha enam tempoga järgi tulla. Enne uuele ringile minekut suutsin Härrale veel hõigata:" Jalad ei tule kaasa!"

                 
Madalad kõverad on joogipunktid, kus jäin hetkeks seisma, et juua. 


Ei teagi, kas see oli lollus või pujäänsus või põikpäisus aga läksin uuele ringile. Eirates oma lubadust, et kui raskeks läheb astun rajalt maha. Kilomeeter kilomeetri haaval. Teisel ringil see 3 km teistmoodi rada oli ikka paras keerutamine, ei saanud hoida ühtlast tempot ega midagi. Üks keeramine teise otsa. Kui see keerutamine ükskord otsa sai ja juba tuttava raja peale tagasi, siis läks asi sujuvalt. Tuul oli vahepeal tõusnud. Sellest sain kohe aru, sest esimese ringi peal nii palju tuul ei puhunud, kui teise ringi ajal.
Lisaks oli teise ja kolmanda joogipunkti vahe mingi 7 km … nagu päriselt!!! Keel tahtis kurgulakke kinni kuivada ja ei jõudnud seda kolmandat joogipunkti mitte kuidagi ära oodata.
Viimased kilomeetrid muutusid raskeks. Väga raskeks. Oleks tahtnud kõndida aga EI LUBANUD endale seda luksust. Mõtlesin, et kui jooksen siis jõuan kiiremini ju FINISHISSE !

                                   


Jõudsin FINISHISSE, väsinud rohkem kui eales varem. Ja siis tekkis "WAIT, WHAT?" moment. Vaadates aega kellal taipasin, et olin just jooksnud poolmaratonis oma uue isikliku aja!  No kust KURAT see pauk nüüd küll tuli. Olin nutma puhkemise äärel. EI suutnud uskuda, millega just hakkama olin saanud. Ilma pikemalt veiderdamata, liikusime auto suunal, et kiirelt tagasi koju sõita.
Terve tee tagasi ei suutnud endiselt kohale jõuda, et jooksin just mõni hetk tagasi poolmaratonis UUE ISIKLIKU AJA!
Uueks ajaks siis 2:02:12... varasema 2:06:00 asemel.
Ilmselgelt on see tõestuseks, et olgu su hommik kui tahes jooksu vastu, siis võib ka tühjast luuavarrest pauk tulla ja kõik minna oodatust paremini.





Kirjutamiseni K :)

reede, 24. mai 2019

RIIA MARATON (21,1 km)

Riia maratoni nädalavahetus hakkas pihta juba laupäeval, mil tuli hakata Riia poole sõitma. Laupäeva hommikul suutsin veel 4 korda kotti ümber pakkida. Tõstsin asju ühest kotis teise ja vastupidi. Kuniks lõpuks otsustasin siiski seljakoti kasuks. Kuna asju oli vaja ju tegelikult üheks päevaks. Jooksu asjad+ kuivad vahetus riided. Rohkem nagu polnudki vaja. Ilm paistis ka hommikul lubavat korralikku kuuma ilma, mistõttu valisin kohe hommikul lühikese outfiti kasuks.

Umbes 10.30ks pidin liikuma Elvasse, sest Cris oma perega pidid mu sealt auto peale võtma. Tahtsin veidi varem jõuda, et oleks aega oma saiakesi süüa, kuid kõik teed, mis raudteejaama viisid olid kinni. Siis pidi natuke tiirutama, et kohale jõuda. Veidi peale mind jõudis ka Cris ning siis pidime veel ta tädi ootama. Seejärel võisime juba Läti poole teele asuda.
Teel olles tegime Siguldas väikese vahepeatuse, sest kõigil olid juba kõhud tühjaks läinud. Käisime "MILLY" kohvikus söömas. Enne toidu tellimist ei olnud mul halli aimu ka kui suur üks sealne praad olla võib. No oli tõesti suur, kohe väga suur. Poole prae peal oli tunne, et kui selle ära suudan süüa, siis järgmised 3 päeva vist enam süüa ei taha. Aga vähemalt võis kindel olla, et kõht niipea tühjaks enam ei lähe.
                           
Liha oli juba suurem kui mu labakäsi ...

Kui kõhud olid kõigil ilusasti täis söödud, siis liikusime edasi Riiga. Otsisime oma hotelli ülesse. Chek-in tehtud, panime asjad tubadesse ning suundusime võistluskeskusesse stardimaterjale välja võtma. Stardimaterjalid sai kiirelt kätte ning numbri kiip kontrollitud. Tegime ka väikse tiiru Expol, kuid midagi erilist seal silma ei hakanud. Materjalidega koos anti ka pakihoiu jaoks kott, paksust kilematerjalist. Vihmaga päris hea oma asju sisse panna, saad alati kindel olla, et su asjad on kuivad.

Pärast seda otsisime, kohta kus saaks maha istuda ja tassikese kuuma jooki või tüki kooki nautida. Õnneks leidsimegi kaubanduskeskusest ühe hubase kohviku, mis vastas täpselt mu ootustele. Nii palju maitsvaid koogikesi. Olin juba SILMADEGA ÕGARDLUSPIDU PIDAMAS, kui mõistus veel otsustas, mida võtta. Lõpuks jäi kaalukausile rabarberi kook. Ei hakanud uute maitsetega katsetama, enne järgmise päeva jooksu. Selleks ajaks oli juba korralik väsimus peale tulnud. Kohati, ei mäletagi, millest üldse lauas juttu oli. Olin küll ärkvel, BUT MY BRAIN WAS SLEEPING!!!
Peale kohvikut sai veel poest läbi käidud, et hommikuks midagi süsivesikute rohket süüa võtta. Seda ka lihtsalt sellepärast, et hotelli hommikusöögi aeg 7:30 meile ei sobinud. Pidime juba hiljemalt 7:00ks söönud olema. Kes tahaks täis kõhuga rajale minna.
Õhtul maiustasime veel sefiiri, mustikate ja maasikatega. Ise piirdusin vaid tüki sefiiri ja mustikatega. Maasikaid ei riskinud, kuna olen nende vastu allergiline.
Veidi hiljem, peale seda näksimist läksime veel Cris´i ja Elmar´iga jalutama. Tegime väikse 3 km ringi. Peale seda tuli tuttu minna.


PÜHAPÄEV
Hommikusest äratuskellast ei mäleta ma midagi. Mis kellaks see mul seatud oli. Igatahes, olin enne kella üleval ja lükkasin äratuse kohe kinni, et see hiljem enam LÕUGAMA ei hakkaks. Õhtul jäin suhteliselt ruttu magama aga umbes 00:30 paiku arvasid korrus kõrgemal asuvad elanikud, et MÄNGIKS ELEVANTE TOAS. Pole halli aimugi, mida nad seal tegid, aga tunne oli küll nagu harjutaks maratoniks. Ja nii kella 3ni öösel. Kokku sain magada 5 tundi, millest sügavamat und oli 3 tunni jagu. Noh, hea seegi.

Kui ma juba üleval olin, siis sõin kõhu täis, pakkisin kuivad riided pakihoiu kotti, jooksu riided tõmbasin kohe selga. Muud asjad pakkisin ka ära kokku, sest kui hotellist väljusime, siis kogu oma krempliga, sest toad pidid 11ks vabad olema. Aga sel ajal pidime juba rajal jooksma. Panime üleliigsed asjad autosse. Auto võisime hotelli juurde seniks jätta, et seda ei pidanud mujale parkima.
Võistluskeskusesse kohapeale jõudes selgus, et pakihoid on muust keskusest kuidagi väga eraldatud. Hakkasime siis pakihoidu liikuma, kuid ei jõudnud kuidagi kohale. Lõpuks tuli välja, et vales suunas olime, pidime tagasi minema. Ja kui pakihoidu saime siis olime juba 4,5 km maha kõndinud, alates hotellist tulekuga.

Ainus asi mille unustasin teha. Unustasin numbri taha igasuguse vajaliku info märkida. Juhuks kui midagi peaks juhtuma. THANK GOD, et kõik hästi läks ja midagi ei juhtunud. Kuid sellest võiks  õppida midagi! Cris nimelt sattus rajal õnnetusse. Kes täpsemalt lugeda tahab, loeb https://crissiblogi.blogspot.com/2019/05/riia-maraton-19052019.html .
Edaspidi täidan ka kodustel võistlustel need tühjad lahtrid ära.

Kiire wc peatus enne starti ja juba võis rajale minna. See KIIRE peatus polnudki nii kiire, sest vetsus sai käidud nii, et stardikoridori tuli minna jooksuga ja kui koridori sain siis minuti pärast anti juba stardipauk. Stardi joonest üle jõudmiseks kulus 3 minutit ja mõni sekund peale.
Algus oli sujuvalt aeglane. Paljud trügisid üksteisest mööda. Püüdsin hoida veidi vabamasse vette, kuid suhteliselt võimatu oli. Ei teagi mitmendast kilomeetrist veidi vabam joosta oli, ilma et keegi pidevalt kuklasse hingaks või higisena sinust võimalikult lähedalt mööda trügiks.
Mingil kilomeetril oleksin ka ise komistanud ja kukkunud, sest keegi jooksis mööda nii, et pani oma jala mulle täpselt ette, hea oli, et astusin just parema jalaga, mitte vasakuga. Vastasel juhul oleksin kukkunud. Vaimusilmas kujutasin juba ette, kuidas kukun ja käe murran... PTUI PTUI! Õnneks läks kõik hästi.

Jooksust edasi. 5ndal kilomeetril tabas mind sein. JAH JUST! Joosta oli vaja poolmaraton! Eks need 3 tööpäeva enne jooksu andsid nüüd tunda. Suutsin sellest seinast vaimselt üle olla ja ei lubanud ka füüsiliselt enesel alla anda. Varsti läks jälle kergemaks. Kuid siis, esimest korda elus pidin raja pealt maha astuma, et wcśse minna, sest häda pressis peale. Aga tegelikult polnudki häda. Lihtsalt see tunne. Terve jooks sai joostud selle tundega. Vastik. Väga vastik. Elus ei taha enam sellist jooksu. Kokkuvõttes 10 km läksid üsna ruttu. Ilm oli küll soe aga veel väga palav polnud.
Mingil hetkel hakkas ikka rohkem kui soe, siis oli juba palav. Sildade ületused olid head, sest siis oli tuult,mis jahutas. Kui 15 km täis tiksus, tuli järgmine hoop. Parem pahkluu andis alla. Jooksin aga jalga ei tundnud. Jalg oli tuim. Veidi valus. Püüdsin joosta, kuid siis hakkas rohkem valus. Joogipunkt tuli. Võtsin vett ja jäin kõndima. Kõndisin natuke, et asja seedida. Olles natuke maad kõndinud proovisin uuesti joosta. Siis oli juba parem. Jooksin siis edasi. Küll veidi aeglasemalt kui enne aga vähemalt lasi ilusti joosta. EI teagi, mis jama selle pahkluuga oli.
                                     


Lõpp läks ka raskeks. Kilomeetrid hakkasid venima. Ilmselt oli aeglasem tempo süüdi. Kuigi hiljem kilomeetri aegasid vaadates olid 2 viimast kilomeetrit kiiremad kui vahepeal mõni km oli. Lõpu poole üks härra tuli mu kõrvale ja jooksime niimoodi oma 2-3 km, täiesti vaikides, kaks täiesti võhivõõrast. Ei teagi kas tema jooksis minu tempoga või mina tema tempoga aga igatahes, oli väga hea joosta kellegi kõrval niimoodi. EI tekkinud kordagi mõtet, et ENAM EI JÕUA VÕI ET TAHAKS KÕNDIMA JÄÄDA. Veel viimane joogipunkt ja vaikselt võis aimata finišit.
Finiši sirge tuli küll väga töntslikul sammul. Finišisse jõudsin ajaga 2:22:03, kuid neto ajaks tuli 2:18:55.

Olin selleks ajaks juba nii väsinud, et ei suutnud isegi mingisugust emotsiooni väljendada. Medal kaelas suundusin LÕPETAJA KOTI järgi. Kott sisaldas, 2 pudelit vett. Üks tavaline vesi ja teine sidruni-laimi maitseline. Õun ja datlid.
Vesi oli nii mõnusalt külm, et üks pudel läks kohe loosi. Nautisin igat sõõmu sellest veest, mis maitses nii karastavalt.
Alles siis jõudis mulle kohale, et telefon on Elmari käes ja MINA OLEN KESET HIIGEL RAHVAMASSI.  Kerge paanika tekkis. Olin jäänud mingisuguse telgi ette seisma, et kogu seda KOMPOTTI nüüd mingit moodi enesele lahti mõelda, kui nägin tuttavat oranži särgikest rahva seas liikumas. Võtsin ruttu sappa. Sain telefoni kätte, et kui ära kaon, siis on mind võimalik kätte saada.
Seejärel suundusin ära pakihoidu kuivadele riietele järgi, et riided ära vahetada. Sain Cris´i tädi ka omale seltsiks kaasa. Ja seni istusime koos viludas, kuniks tema start anti 10 km peale.

Edasi tuli teised finišisse oodata.
Cris´iga käisime pärast veel fotoseina juurest ka läbi.

     

Kõige selle ootamise ja ise rajal olemisega sain sellise ebamäärase JOODIKU PÄEVITUSE selga, et nüüd annab seda Jaanipäevani sirgeks päevitada. Hea kui üldse sirgeks saab.

Kui juba hotelli suunal hakkasime liikuma, siis läksime Cris´iga teist veidi otsemat teed mööda, et ta oma kukkumisest saadud valusa jalaga ei peaks nii palju kõndima.
Jõudsime vaid loetud minutid enne teisi hotelli juures asuva autoni.
Tagasi teel tegime taas MILLY kohvikus peatuse, kuid sel korral sõitsime autoga kohvikule nii lähedale kui võimalik. Kõik olid siiski võistlusest nii väsinud. Sõime, jõime kohvi ja maiustasime jäätisega.
Koduteel oli autos vaiksem kui tulles, ilmselt mängis suurt rolli väsimus ja täis kõhuke, mis tegi juba üsna uniseks. Mind vähemasti küll. Aga kuna ma liikuvas transpordis ei saa magada, siis isegi ei hakanud üritama.

Üldises plaanis jäin kogu reisiga rahule. Jooksuga samamoodi. Alati ei lähe kõik nii nagu tahaks. Tuleb ette viletsamaid jooksusid. Siis tuleb end lohutada sellega, et paremad jooksud on veel ees.






Kirjutamiseni K :)

kolmapäev, 22. mai 2019

37. TARTU MAASTIKUMARATON (24km)

Üsna paslik oleks lugu alustada täitsa algusest, kuid tegelikult teame juba kuidas üks võistluseelne hommik algab.

Alustaks siis sel korral võrdlusest. 2018 ja 2019 aasta Maastikumaraton. Võiks öelda, et nagu ÖÖ ja PÄEV. Täitsa lõpp, kui erinev saab üks ja sama jooks olla. Tegelikult peale eelmise aasta jooksu lubasin, et EI IIAL ENAM sellel jooksul osalemise kohta, kuid tundub, et päris nii ei läinud. Vahest on hea kui oma lubadustest kinni ei hoia.

Hommikul oli ilm sel korral jahedam, kuid oli lubanud siiski kuuma ilma. Olin mõttes kuumas kinni ning samas lootsin, et pilvi jätkub mõneks ajaks, et kuum kõrvetav päike välja end näitama ei pääseks.
Riietuse valik tuli hommikul käigu pealt. Lühikesed püksid, pikkade varrukatega õhuke jooksu särk. Sel hetkel ma VEEL ei teadnud, et ka seda särki on palju selga panna.
Uksest välja astudes KEHA ARVAS,ET ON TALV, MÕISTUS ÜTLES AGA SUVI ! Saa siis aru, kuidas end riidesse panna, kui ilmad on nii muutlikud.

Kui Otepääle kohale jõudsime Härraga ja autost väljusin tundus ilm ikka väga külm olema. Korra isegi mõtlesin, et oleks pidanud pikemad püksid panema. Ilgelt külm oli ikka. Kes mind vähegi tunneb see teab, kui KÜLMAVARES ma tegelikult olen.
Õnneks olin eelneval päeva stardimaterjalid juba Lõunakeskuses välja võtnud ja ei pidanud materjalide pärast muretsema.

                     
Cris, Mina, Mariliis

Enne starti sain veel Cris´i ja Mariliis´iga kokku,et ühispilti teha. Esialgu pidin Cris´iga kõndima minema aga siis meenus, et ei saa oma jooksu tossudega pikka maad kõndida. Siis sai plaani võetud, et tiksume Mariliisiga mingi aja koos.
Enne stardikoridori minekut suutsin veel kõik silmist kaotada ja seisin uhkes üksinduses siis seal, kuniks Mariliis  ka stardikoridori tuli. Juhuu ei pidanudki üksi alustama. Kaaskannataja oli minuga. Tegelikult oli meil mõlemal plaan sellel rajal lihtsalt ellu jääda. Ei olnud kumbki meist viimasel ajal jooksmisega väga tegelenud. Esialgu ennustasime, et vast 10 km peame vastu ja siis tuleb midagi kõnni-sörgi segu edasi.
Stardikoridoris seistes oli pulss juba üle 100 löögi minutis. Olin kindel, et sellest jooksust midagi head nüüd küll ei tule. Järgmisel hetkel anti juba start ja võis liikuma hakata. Ja nagu arvata oli siis hakkas üsna kiirelt, päris soe. Tiksusime siis vaikselt edasi minna. Üks tõus teise järel. Asfalt kattega tee sai kuidagi kiiresti otsa, kui pidi ära kõrvalisele teele keerama.

Pole enne ühtegi jooksu jooksnud nii suures jutuvadinas. Mariliis anna andeks, kui sind surmani ära tüütasin oma suure suuga! Ilmselt sellepärast enamuse aega üksinda jooksengi, sest keegi ei taha koos joosta, muidu räägin nad lihtsalt surnuks.

Ühesõnaga, enne kui arugi saime olime juba esimeses joogipunktis. Uurisin ikka aegajalt, kuidas kaaskannataja Mariliis end tunneb. Vahepeal ei saanud enam aru, kas jooksime tema või minu tempoga. Või siis hoopis mingis kolmandas tempos. Püüdsin tempo hoida ühtlasena, et ikka lõpuni suudaks minna. Selline oli siis meie tempo!
                   


Kilomeeter kilomeetri järgi, kui 10 km täis sai, siis ei adunud kumbki meist veel väsimuse märki. Olin suhteliselt heas vormis eneselegi üllatuseks. Ei olnud ju peale operatsiooni pikemat maad kui 8 km jooksnudki ja nüüd järsku läksin 24 km jooksma. Mariliis arvas, et ma olen SUHTELISELT SÕGE PEAST, et midagi sellist ette võtsin. Täpset sõnastust ei mäleta aga midagi sinna kanti see oli.

Järgmine joogipunkt jõudis ka üsna ruttu kätte, mis sest, et maad selleni oli omajagu. Sel korral ma vett ei võtnud, vaid võtsin käpaga soola ja uhasin spordijooki otsa. Alguses tundus see kombo suhteliselt rõve aga korraliku energialaksu sain sellest küll. Jalad muutusid justkui kergemaks ja minek oli hea. Tõusud võtsime veidi aeglasemalt ja pisikesi tippivad samme tehes ning langustel ja sirgetel natukene tempokamalt.
Kolmandat joogipunkti ma ei mäletagi, kuna see kätte jõudis. Tean vaid, et ka seal haarasin topsi spordijooki endaga kaasa. Selleks ajaks oli tempo ja minek nii hea vist, et lihtsalt panna oli vaja.
Ja viimane joogipunkt oli siis vist RC Cola punkt! Sealt sai topsitäis Colat võetud. Mis andis viimaseks lõpuks korraliku energia laksu.


Isegi metsa vahel ei läinud raskeks. Eelmisel aastal hakkas samal rajal 5ndal kilomeetril vaikselt suremine pihta. Mõtlesin, et kas sel korral ei lähegi raskeks. Tegelikult lõpuks läks ikka küll aga seda siis kui Mariliis enne lõppu minust maha jäi. Tahtsin ootama jääda aga ta ei lubanud ja viipas käega, et ma edasi jookseks. Viimased kilomeetrid tulid väga rasked. Tahtsin isegi paar kõnni sammu teha aga olin enese vastu nii karm, et ei lubanud seda teha. Selline raskuse tunne kestis õnneks paar kilomeetrit kui jälle lõpp kergemaks läks. Kui nägin tablool numbreid 2:37:09 kerkis suur naeratus näole. Ma tegin seda. Jõudsin finishisse kiiremini kui eelmisel aastal. Lausa hämmastavad 24 minutit kiiremini. Olin uhke enda üle.

                         





Kui eelmisel aastal ma vihkasin end maa põhja, et üldse sellele jooksule läksin , siis sel aastal olen täiega rahul, et läksin. Sain korraliku positiivse noodiga kogu jooksu joostud. Ilm oli hea, jalad olid head, energiat oli rohkem kui küll, emotsioonid olid viimase peal. Ka Sportfoto fotodelt on kogu seda positiivset KEEP SMILEING emotsiooni näha. Suur suur aitähh ka Mariliis´ile, et ta mind välja suutis kannatada.






Kirjutamiseni K :)