Niisiis vajasin mingit alternatiivi selle ära jäänud võistluse asemele. Teadsin, et 19ndal oktoobril peaks toimuma mingi võistlus aga ei suutnud meenutada, mis ja kus!
Minu õnneks oli Elmar sellele jooksule Facebookis huvitatud märkinud. No ja sealt see lumepallike siis veerema läkski ja järgmisel hetkel olin juba jooksule registreeritud.
Edasi tuli vaid õiget päeva oodata.
19nda hommikul ärkasin tükk maad enne äratuskella. Kohvi vesi keema ning pudrupott tulele. Ma küll ei tea, millise kastruliga ma pikku pääd eelnevalt saanud olin, sest MINA JA KEEDAN KELL 6 HOMMIKUL PUTRU. Kes kurat selle purdu küll ära sööb, selles polnud kohe üldse kindel. Kohvile vesi peale. Pudruke ka valmis. Pudru potti vaadates tundus küll nagu oleks seda tervelt kahele inimesele keetnud. Otsisin veel külmkapist mustika moosi välja, et pudrule veidi teist mekki manu anda. Oi plinn pelmeen... see maitses nii hästi. Muudkui mugisin ja mugisin ja vahele rüüpasin kohvi ning mugisin edasi. Ja järgmine hetk oli kogu pudru otsas. Sõna otseses mõttes õgisin kahe inimese jagu putru ära ja isegi ei tundnud, et oleksin ägisemise ääreni täis olnud. See tundus hea olevat.
Asjad olid kotis. Söödud ja kohvitatud. Võis varsti liikuma hakata, sest pidin 7ks Elva raudteejaamas olema.
Jõudsin mõned minutid varem ja sain umbes 5-6 minutit oodata. Umbes 7.03 paiku võeti mind auto peale ja sõit võis alata.
Nii varajastel sõitudel on see häda, et kõik on veel kas väsinud või poolest saati uneuimas ning vaikus katab maad. Keegi ei aja juttu.
Kuna ma ise ei saa liikuvas autos magada, siis vaatasin lihtsalt aknast välja ning jälgisin mööda vuhisevaid puid. Väljas läks aegamisi valgemaks ja silm seletas aina kaugemale.
Vaikselt muutus seltskond uniseid ka jutukamaks. Sealhulgas ma ise. Juttu jätkus igaks valdkonnaks.
Siguldasse jõudsime peaaegu veerand 10 paiku. Parkimiseks oli veel ruumi rohkem kui küll. Vaid üksikud autod olid parklas. Esimese asjana kiirustasin vetsu järjekorda. Sest hommikul joodud kohvi andis selleks ajaks juba kõvasti tunda.
Esimese raksuga ei saanud arugi kui jahe väljas oli. Mul oli küll paks jope seljas, mis on talveks mõeldud ja ikka oli jahe.
Edasi suundusime stardimaterjale välja võtma. Kui need käes, siis tagasi auto juurde asju võtma.
Ilm oli see, mis meeletult segadust külvas. Külm ja tuuline. Ole siis hiromant ja tee omale selgeks, mida omale selga panna. Pikad riided, lühikesed riided, pikad püksid ja lühike pluus või lühikesed püksid ja pika käistega pluus. Nokk kinni ja saba lahti ning vastu pidi.
Lõpuks otsustasin lühikeste käistega pluusi ja pikkade pükste kasuks.
Jopet püüdsin hoida nii kaua seljas kui võimalik ehk siis pakihoiu järjekorras viimasel minutil võtsin jope seljast ja pistsin kotti. Seejärel läksime sisse sooja kätte ning stardialasse läksin napid 5 minutit varem.
Kuigi soe just ei olnud. Pidasin peas juba kerget kirumist, et miks ei oleks võinud pikkade varrukatega pluusi panna. Oleks vähemalt soe. Üle stardijoone saamiseks kulus oma 53 sekundit. Alguses oli kitsas, sest kõikide distantside 5,10 ja 21 km osalejad lasti korraga rajale. Kokku tuli joosta 4 ringi.
Üsna ruttu hakkas parajalt soe ja siis tundsin, et olin ikka väga õige valiku riietuse osas teinud. Kohati oli tuult, kuid muidu väga ideaali lähedane ilm jooksmiseks. Vihma võimalust oli ka aga see polnud kindel.
esimene ring läks kiiresti ja kasutasin ära kahest joogipunktist ühe.
Kui olin jõudnud teise ringi poole peale või natuke enam, siis tundsin, et mu parem jalg ei ole see, mis ta olema peaks. Tartu linnamaratonist alates on jalg imelikult käitunud. Alguses muutub pahkluust justkui tuimaks, mis siis levib edasi mööda jalga kuniks jalg on puusast pahkluuni selline tuim. Natuke nagu tunned ja samas ei tunne ka. Hästi imelik. Iga edasise kilomeetriga muutus kahtlasemaks. Ja enda arust tõmbas see mul tempot natuke alla ka. Aga hilisemalt km aegasid vaadates ei olnudki nii väga hull midagi.
3ndal ringil oli tahtmine kõndima jääda nii suur, et laseks jalal puhata ja olla, et saab mis saab, et see aeg polegi nii tähtis, kuid siinkohal tuli mängu minu SADISTLIK ENESEPIITSUTAMISE oskus, sest ei lubanud enesele seda kõndimist, rohkemaks kui joogipunktis vee võtmiseks.
Vahepeal hakkas jalg justkui paremaks minema aga seal samas jälle läks halvemaks. Ma ei longanud ega midagi aga tuima jalaga on ka nadi joosta.
Kolmanda ringi lõpus nägin Elmarit ja hüüdsin:" Varsti jõuad järgi !" ning siis hakkas natukene tibutama, olgu selle tibutamise elan üle, ei ole suhkrust tüdruk. Ja siis enne viimase ringi algust. Siis hakkas vihma sadama nii kõvasti, et olin minutitega läbi vettinud, nii, et soki tallad olid ka tossu sees märjad. Nagu ämbrist anti seda vett. Püüdsin hingata nii, et vett ninna ei tõmba.
Mõtlesin küll, et upun jooksu pealt ära. Sest vihma oli nii palju. Kõik jooksis mööda nägu alla. Silmad, nina olid vett täis. Kõik oli märg. Paari koha peal puhus tuul tugevamalt kui muudel kohtadel. Siis oli kätel ikka nii meeletult külm. Nagu miljoni pisikese nööpnõelaga oleks mu käsi torgitud.
Umbes 2 km jagu sai vihmaga joostud. siis jäi 3 km lõpuni ligu märjana joosta.
Viimases joogipunktis püüdis Elmar mu kinni. Uuris veel kas jooksen langevas tempos. Noogutasin ning liikusin omas tempos edasi. Tema liikus aga nii kiiresti eest ära nagu hundi eest põgenev jänes. Nägin vaid kuis kannad välkusid. Viimane sirge ja sai finiši sirgele keeratud.
Üle finiši joone õnnestus siiski tulla ajaga 2:03:10.
Ringi ajad tulid järgmiselt:
1. 00:31:19
2. 00:30:33
3. 00:31:39
4. 00:31:03
Keskmine pulss 158 ja kõrgeim pulss 177.
 |
| MUNAPEA 2019 :) |
Elmar ootas juba finišis. Seejärel tegi fotograaf minust ühe pildi. Edasi ootasime koos ülejäänud meie omasid finišisse. Kui Heli ka jõudis, siis tahtsin minna riideid vahetama, sest hakkas nii jahe järsku. EI tahtnud külmetada. Finiši alast väljudes anti üks joogijogurt veel näppu.
Kiirustasin pakihoidu, et ruttu kuivad riided selga saaks.
Kuivad riided seljas ei hakanudki niipea soe. Ikka oli külm. Külm oli korralikult kontidesse roninud.
Kui olime kõik omale kuivad riided selga saanud, siis käisime veel viimast tiiru tualetis ja võis auto juurde liikuda. Lootsin, et ehk siis hakkab soojem. Ei hakanud. Autos istusin ka veel jopega.
Edasi suundusime Millysse sööma, sest kõigil olid kõhud tühjad.
Võtsime Heliga kahepeale ühe prae, ehk kumbki sai pool. Sealsed praed on nii suured, et ühest saab kaks söönuks.
Toit haihtus mul taldrikult nii kiirelt. Isegi söögi ajal istusin jopega, sest mul oli endiselt külm. Alles siis hakkas soe, kui olin kuuma tee ära joonud.
Peale sööki hakkas magu kergelt valutama. Andis endast veel tükk aega märku, aga poole tee peal kodu suunal andis juba väheke järgi.
Elvasse jõudsime kerges hämaras ja koju jõudes oli juba peaaegu, et pime.
Olin oma jooksuga üldiselt rahul.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar