teisipäev, 24. aprill 2018

UUS ISIKLIK 10km AEG ERM´i JÜRIÖÖ JOOKSULT !

Pühapäeval toimus Tartus ERM´i jüriöö jooks. Kuna jooks toimus õhtul, siis terve päev venis kuidagi väga pikale. Kell justkui seisis ja tuul selle arvelt muudkui tõusis. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma poole jooksu pealt õhku kerkin ja siis Venemaa poole liuglema hakkan. Lõpuks lõpetan kusagil Kremli piiri ääres ja püüan aru saada kus kohas ma nüüd siis olen. Olen üksi, kusagil metsavahel, täiesti tundmatus kohas, külm on ja tahaks kuidagi ellu jääda. Ja siis algab minu ellujäämis kursus " KATSU ENNAST ELUS HOIDA!" juhul kui mõni näljane vene karu mind ennem alla ei kugista magustoidu pähe.

Aga kui nüüd jooksu jutu juurde tagasi tulla. Siis sel korral pidime sõbrannaga koos minema. Mina oma väga mitmendale jooksule ja tema oma esimesele kepikõnni etapile. Olime eelnevalt kokku leppinud, mis kellast me stardime. Enne starti pidin veel üle ütlema talle, et ma nüüd lähen liikvele, siis teadis ka tema liikvele minna. Muidugi Tartusse jõudes valisin enese jaoks kõige sobivama tee, kuhu jääb kõige vähem valgusfoore ja siis täiesti tühja koha pealt näitab silt, et 800m pärast on tee suletud. OH NO... WHY, JUST WHY ? Ma olin nii PISSED OFF kui olla sai ... nagu päriselt, see oli mingi kolmas kord kui ma sain ise tee valida ja SEE OLI JÄLLE KINNI! Edaspidi lasen härral sõita sealt kust tema tahab ja olen ise vakka, sest muidu lõpetame jälle sellisel teel kus on mingi lõik suletud !

Kui olime parasjagu ekslemas teelõigul kust kaudu pidime saama õigele teelõigule tagasi ( küll veidi suurema ringiga kui arvestanud olime) siis helistas ka sõbranna juba, et kaugel olen ning kas panen auto A või B parklasse?  Ma vurasin siis kiirelt ette : " Et olen hetkel MIDDLE OF NOWHERE, katsun kuidagi kohale jõuda, sest tahtsin kõige otsemat teed tulla aga see oli kinni ja nüüd peame ringiga sõitma ning mul pole õrna aimugi kas ma jooksu ajakski kohale jõuan !"
Aga üldiselt plaan oli auto panna B parklasse, sest selles parklas asus ka võistluskeskus. Sõbrannal oli sama plaan, ta pidigi meid ootama B parklas. Aga nagu kohapeal selgus, siis ta ei tunne vist tähti, sest B asemel parkis ta A parklas! Aga anname talle andeks. Blondiin ju.

Jalutasime siis A parklast B parklasse, et oma materjalid välja võtta ning seejärel autode juurde tagasi. Vahepeal otsustasime, et peab ikka autod B parklasse ümber parkima. Mida sai ka tehtud. Hiljem peale jooksu lihtsam ja kiirem võimalus autosse sooja ning tuulevarju joosta.
Vahepeal said enne jooksu kohustulikud pildi tehtud ning niisama aega surnuks löödud.
        



Kella 17st hakkasid lastejooksud. Elasime siis väikestele jooksjatele kaasa. Pistsin veel igaks juhuks oma rohu ka taskusse, kui äkki rajal läheb vaja ja ma jälle lämbuma peaks hakkama. Panime veel kiirelt sõbrannaga plaani ka paika, et lähen jookuga peale. Kui ikka ei saa joosta ja tõmbab kohe hinge kinni, siis jään seisma ja ootan ta ära kuna oma kepikestega järgi mulle jõuab.

Viimaks jõudis kätte aeg, kui võis ära stardikoridori minna. Võtsin suhteliselt ees otsas koha sisse, mis aga ei tähendanud, seda et ma nüüd ka esimeste seas jooksen. Stardikoridoris selgus, et kella aku saab kohe tühjaks. Well vähe sellest, et ma pulsivöö koju unustasin siis nüüd ei saa ma km aega jälgida, kui kiirest või aeglaselt ma kulgen. Enam paremaks minna ei saakski.
Ning juba mõne aja pärast anti stardipasunat ning võiski 10 km jooks alata. Olin oma peas täiesti rahulik. Püüdsin hingata. Jalg jala ette, vaikselt kuid sihikindlalt. Vaatasin kaugele enda ette ja lihtsalt kulgesin. Tuul oli vastu, siis jälle küljepealt. Tee oli sirge, siis kulges künkast alla ja siis jällegi ülesse. No selline kergete küngastega rada. Ei midagi väga hullu.
Kui olin juba jooksnud ajaliselt umbes kolm km , siis tuli vastu silt 2 km... Olin hämmingus, vaatasin kella ja ei saanud aru. Kas tõesti kulgen nii aeglaselt või. Lõpuks loobusin aru saamast sellest müstilisest numbrikombinatsioonist mis valdas mu ajusid. Aga järgmise km posti juures mis näitas 1 km, sain aru , et need näitavad maad esimese ringi lõpuni. Kui jooksin esimese ringi alast läbi, siis öeldi ajaks 29 minutit... olin taaskord hämmingus. Kas tõesti tulin nii hea tempoga. Minu jaoks on see hea tempo, mõne teise jaoks ehk teosamm.

Härra suutis veel kiirelt tee äärest uurida, kuidas enesetunne on. Viibutasin vaid pöidlaid ning liikusin kindlalt edasi. Ja kõik algas otsast peale, vastu tuul, külgtuul, pikk sirge, langus, tõus jne.
Püüdsin sarnast tempot hoidnud mida seni olin hoidnud. Kuid kahel viimasel km väsisin ära. Eks oli süü ka selles, et ma ei tarbinud joogi punktides vett. Ma ei saanud, sest vesi oli nii külm ja ma tean mida külm vesi mu maoga teeb. Loobusin valutavast kõhust. Aga ma püüdsin ikkagi veel viimased jõuvarud kusagilt ülesse otsida ja edasi joosta. Siht oli silme, ees. 2 km oli veel jäänud.  Aga need 2 km olid kõige raskemad kilomeetrid üldse. Need sisaldasid endas kõige kõrgemat tõusu ja kõige järsemat langust. Kui tõusust ülesse sain siis andsin jalgadele valu minekuks. Vaikselt jõudsin finishile lähemale.
Ja jõudsingi finishisse, väsinud kuid rahul... ja mis veel parem, ma jõudsin finishisse uue isikliku 10 km ajaga. Ajaks tuli 00:58:57.
ei ole just eriliselt hea aeg, kuid ma ei andnud endast ka päris maksimumi. Lihtsalt sellepärast, et ma läksin peale ilma igasugu trennita. 2 nädalat polnud mingisugust trenni olnudki. Ja siis suutsin välja joosta sellise aja. Olen enda üle ikka kuradima uhke küll, et ma suutsin selle tunni alistada. Varasem alla tunni aeg oli 00:59:33,8. Aja parandus ei ole teab mis suur aga algus seegi. Küll tuleb kunagi ka see aeg kui ma suudan ehk parema aja joosta! Ma vähemalt loodan seda.








Kirjutamiseni K :)

neljapäev, 19. aprill 2018

KOLME TAMME JOOKS 2018

Möödunud laupäeval sai ka minu jooksu hooaeg avapaugu. Küll mitte selliselt nagu ma olin endale ette kujutanud. Muidugi oli võimalus ka mitte osaleda ja lihtsalt see jooks üle lasta, kuid otsustasin siiski rajale minna ning selle läbida. Polnud oluline kas joostes, kõndides või hoopiski roomates. Kui olin end suutnud regada siis suudan ka raja läbida. Asi ei olnud üldse selles, et ma ei viitsinud või ei tahtnud joosta. Jooksmise tahe oli suurem kui ma ise, kuid paraku olin just reedel saanud arstilt keelu treeninguteks. Muidugi ma pigistasin selle koha pealt silma kinni ja läksin siiski rajale "KÕNDIMA", mis kujunes hoopis sörk kõnd tempoks.

Sellest, mis põhjusel ma treeningkeelu sain ilmselt juba mõnes teises postituses, sest see siin ei ole praegu üldse õige koht kirjutamiseks.

Kõige pealt suutsin ma segi ajada stardiaja. Jah, just stardiaja. Ma olin veendunud, et jooksule antakse start kell 11. Korrutasin seda juba mitu päeva varem, et start on kell 11, kui keegi küsis. Aga kui jooksu hommik kätte jõudis ja ma kiirelt veel mingeid asju internetis vaatasin , siis tegin avastuse, et start anatakse kell 12. No well, läks niigi hästi, sest poole hullem oleks olnud kell 10. Aga ajaliselt pidin kodust väljuma ikkagi kella 11ks arvestatuna, kuna olin ühe kohtumise vahetult enne kella 11st kokku leppinud.

Ei läinud ka see kohtumine täpselt nii nagu oleks pidanud. Esiteks ei olnud inimest ennast kodus ja ma pidin asju ajama tema mehega. Pidin ette helistama kui kohale hakkan jõudma. Helistasin ennem kui kohale hakkasin jõudma. Vaikus. Keegi ei vasta. Helistasin kui olin kohal. Ikka vaikus. Telefon küll kutsub aga mitte keegi ei vasta. Ootasin oma 20 minutit kui uuesti heistasin ja endiselt keegi ei vasta. Mis seal ikka. Enam ei kannatanud oodata ja läksin minema. Läksin ära jooksu toimumise kohta ja võtsin stardimaterjalid välja ning uudistasin niisama natuke ringi.

Stardimaterjale saades oli üllatuseks see, et aja mõõtmiseks ei olnud kiip mitte numbri tagaküljel nagu tavaliselt vaid selleks anti eraldi jalarihm koos kiibiga. Kumbi oli eraldi. Kiip tuli ise kinnitada rihma külge. Aga see rihm oli nii kohmakalt lai ja kui kiibi ka külge panid, siis oli küll tunne nagu oleks just vanglast välja saanud aga pead veel järel valve all olema. Kiip oli ka kuidagi kobakalt suur, selline tikutoosi suurune. Esialgu oli veidi harjumatu, et miski nüüd niimoodi ümber jala tuugalt on tõmmatud aga harjus suht kiirelt ära.

Panin kohe kiibi rihma külge, et hiljem meelest ei läheks. Nagu hiljem selgus siis nii mõnigi osaleja pani küll rihma ümber jala aga kiibi jättis autosse seisma. Päris suur ebaõnn võis olla kui see selgus alles finishis, et sul polnudki kiipi küljes. Aga aja said kõik ilusasti kirja.

Kuid lähme võistluse enda juurde. Kell hakkas 12le lähenema. Päike oli kõrgel taevas ja kerge tuuleke puhus. Ma ei suutnud ära otsustada, kas minna tuulekaga rajale või pikakäistega pluusiga, või jätta mõlemad selga, äkki siiski hakkab külm. Antud hetkel oli mul sigakülm ja näpud olid nagu jääpurikad. Võttis otsustamine aega mis ta võttis, kuid võtsin pika käistega pluusi seljast ära ning tuuleka jätsin selga. Esialgu oli ikka väga külm olla.

Mõtlesin veel stardis olles kiirelt plaani läbi, mille järgi rajal tegutsen. Jooksen, ei jookse, kõnnin-jooksen -kõnnin, ainult kõnnin. No mitte kuidagi ei suutnud seda ka ära otsustada. Ja juba antigi stardipauk. Kõik hakkasid jooksma ja mina ka. No vaja ju vooluga kaasa minna. Korrutasin endale vaid, et võta vaikselt. Väga vaikelt kohe. Ära kiirusta. Ja siis tuli esimese km aeg alla 6 minuti. Mkm, kohe üldse ei kiirustanud. See oli hell yeah kiire km aeg minu kohta. Siis tuli raja kõige keerulisem osa. Mäest alla-üles-alla-üles-alla-üles-alla osa... seda üles alla osa oli nii palju, et ei teagi mitu korda peaks seda kirja panema, et kõik üles ja alla saaks loendatud.

Siinkohal tõmbasingi tempo tagasi alla peaaegu, et olematuks sörgiks. Aga mingi koha peal tundus ka sörki juba palju ja hakkasin kõndima. Vahetult ennem 2 km täitumist kirusin end mõttes: " OLI SEDA SIIS NÜÜD VAJA! VÕINUD JU KODUS LEBOS TIKSUDA !" Aga ei mul oli vaja rajale minna surema.
Kõndisin siis küllaltki tempokalt edasi. Langused ja sirged püüdsin jooksuga läbida ja tõusud kõndisin. Teised jooksjad muudkui läksid minust mööda, kuniks enam kedagi ei läinud mööda. Niipalju kui ette vaatasin, ei näinud enam kedagi minemas ja taha vaadates kedagi tulemas. Ma olin üksinda, kusagil Viljandi järve äärses metsatukas. Järsult leidsin end mõttelt:" et nüüd raudselt ilmub kusagilt mingisugune perverssne vanamees ja tahab mind ära kasutada." Ilmselgelt olin olnud oma mõtetes juba pikemalt, sest ma ei pannud tähele, kui tagant üks vanem meesterahvas jooksuga tuli. Kui oli jõudnud mu kõrvale, siis ütles :"JÕUDU!" Ma vaatasin talle otsa ja ei osanud esiti midagi vastata, sest see mees vaatas mulle sellise muigel näoga otsa. Kuniks lõpuks tuli mul üle huulte:" TARVIS!" Mille peale mees tempot tõstis ja lahkus mu kõrvalt.  Sel hetkel ma taipasin, et mõtetel võib olla võimas jõud. Tegemist küll ei olnud mingisuguse perversse vanamehega, kuid seest tõmbas õõnsaks küll.

Jooksjad rohkem ei tulnud. Järgi võisid jõuda veel vaid kõndijad. Edasine tempo kulges kõnd-sörk tempos. Kuna viimased 3-4 km olid enamus sirged kergete langustega siis need sain järjest sörkida. Kohati sai küll mõeldud, et äkki ikka peaks kõndima, kuid jalad tegid oma töö ja ei andnud mõistusele asu seda tegevust lõpetada. Õnneks suutsin hoida oma tempot nii, et jõudsin enne esimest kõndijat finishisse.  10 km läbimiseks kulus 1:17:... pole paha raja kohta, millest pool sai kõnnitud. Enesetunne oli rajalt tulles hea ja miski ei vaevanud mind. Olin rahul, et raja siiski läbisin. Olgugi, et ajavõtu tabelis jäin eelviimaseks. Aga tagantpoolt siiski teine !

Alati pole tähtis võit, vaid osavõtt!






Kirjutamiseni K :)