Aga kui nüüd jooksu jutu juurde tagasi tulla. Siis sel korral pidime sõbrannaga koos minema. Mina oma väga mitmendale jooksule ja tema oma esimesele kepikõnni etapile. Olime eelnevalt kokku leppinud, mis kellast me stardime. Enne starti pidin veel üle ütlema talle, et ma nüüd lähen liikvele, siis teadis ka tema liikvele minna. Muidugi Tartusse jõudes valisin enese jaoks kõige sobivama tee, kuhu jääb kõige vähem valgusfoore ja siis täiesti tühja koha pealt näitab silt, et 800m pärast on tee suletud. OH NO... WHY, JUST WHY ? Ma olin nii PISSED OFF kui olla sai ... nagu päriselt, see oli mingi kolmas kord kui ma sain ise tee valida ja SEE OLI JÄLLE KINNI! Edaspidi lasen härral sõita sealt kust tema tahab ja olen ise vakka, sest muidu lõpetame jälle sellisel teel kus on mingi lõik suletud !
Kui olime parasjagu ekslemas teelõigul kust kaudu pidime saama õigele teelõigule tagasi ( küll veidi suurema ringiga kui arvestanud olime) siis helistas ka sõbranna juba, et kaugel olen ning kas panen auto A või B parklasse? Ma vurasin siis kiirelt ette : " Et olen hetkel MIDDLE OF NOWHERE, katsun kuidagi kohale jõuda, sest tahtsin kõige otsemat teed tulla aga see oli kinni ja nüüd peame ringiga sõitma ning mul pole õrna aimugi kas ma jooksu ajakski kohale jõuan !"
Aga üldiselt plaan oli auto panna B parklasse, sest selles parklas asus ka võistluskeskus. Sõbrannal oli sama plaan, ta pidigi meid ootama B parklas. Aga nagu kohapeal selgus, siis ta ei tunne vist tähti, sest B asemel parkis ta A parklas! Aga anname talle andeks. Blondiin ju.
Jalutasime siis A parklast B parklasse, et oma materjalid välja võtta ning seejärel autode juurde tagasi. Vahepeal otsustasime, et peab ikka autod B parklasse ümber parkima. Mida sai ka tehtud. Hiljem peale jooksu lihtsam ja kiirem võimalus autosse sooja ning tuulevarju joosta.
Vahepeal said enne jooksu kohustulikud pildi tehtud ning niisama aega surnuks löödud.
Kella 17st hakkasid lastejooksud. Elasime siis väikestele jooksjatele
kaasa. Pistsin veel igaks juhuks oma rohu ka taskusse, kui äkki rajal
läheb vaja ja ma jälle lämbuma peaks hakkama. Panime veel kiirelt
sõbrannaga plaani ka paika, et lähen jookuga peale. Kui ikka ei saa
joosta ja tõmbab kohe hinge kinni, siis jään seisma ja ootan ta ära
kuna oma kepikestega järgi mulle jõuab.
Viimaks jõudis kätte aeg, kui võis ära stardikoridori minna. Võtsin suhteliselt ees otsas koha sisse, mis aga ei tähendanud, seda et ma nüüd ka esimeste seas jooksen. Stardikoridoris selgus, et kella aku saab kohe tühjaks. Well vähe sellest, et ma pulsivöö koju unustasin siis nüüd ei saa ma km aega jälgida, kui kiirest või aeglaselt ma kulgen. Enam paremaks minna ei saakski.
Ning juba mõne aja pärast anti stardipasunat ning võiski 10 km jooks alata. Olin oma peas täiesti rahulik. Püüdsin hingata. Jalg jala ette, vaikselt kuid sihikindlalt. Vaatasin kaugele enda ette ja lihtsalt kulgesin. Tuul oli vastu, siis jälle küljepealt. Tee oli sirge, siis kulges künkast alla ja siis jällegi ülesse. No selline kergete küngastega rada. Ei midagi väga hullu.
Kui olin juba jooksnud ajaliselt umbes kolm km , siis tuli vastu silt 2 km... Olin hämmingus, vaatasin kella ja ei saanud aru. Kas tõesti kulgen nii aeglaselt või. Lõpuks loobusin aru saamast sellest müstilisest numbrikombinatsioonist mis valdas mu ajusid. Aga järgmise km posti juures mis näitas 1 km, sain aru , et need näitavad maad esimese ringi lõpuni. Kui jooksin esimese ringi alast läbi, siis öeldi ajaks 29 minutit... olin taaskord hämmingus. Kas tõesti tulin nii hea tempoga. Minu jaoks on see hea tempo, mõne teise jaoks ehk teosamm.
Härra suutis veel kiirelt tee äärest uurida, kuidas enesetunne on. Viibutasin vaid pöidlaid ning liikusin kindlalt edasi. Ja kõik algas otsast peale, vastu tuul, külgtuul, pikk sirge, langus, tõus jne.
Püüdsin sarnast tempot hoidnud mida seni olin hoidnud. Kuid kahel viimasel km väsisin ära. Eks oli süü ka selles, et ma ei tarbinud joogi punktides vett. Ma ei saanud, sest vesi oli nii külm ja ma tean mida külm vesi mu maoga teeb. Loobusin valutavast kõhust. Aga ma püüdsin ikkagi veel viimased jõuvarud kusagilt ülesse otsida ja edasi joosta. Siht oli silme, ees. 2 km oli veel jäänud. Aga need 2 km olid kõige raskemad kilomeetrid üldse. Need sisaldasid endas kõige kõrgemat tõusu ja kõige järsemat langust. Kui tõusust ülesse sain siis andsin jalgadele valu minekuks. Vaikselt jõudsin finishile lähemale.
Ja jõudsingi finishisse, väsinud kuid rahul... ja mis veel parem, ma jõudsin finishisse uue isikliku 10 km ajaga. Ajaks tuli 00:58:57.
ei ole just eriliselt hea aeg, kuid ma ei andnud endast ka päris maksimumi. Lihtsalt sellepärast, et ma läksin peale ilma igasugu trennita. 2 nädalat polnud mingisugust trenni olnudki. Ja siis suutsin välja joosta sellise aja. Olen enda üle ikka kuradima uhke küll, et ma suutsin selle tunni alistada. Varasem alla tunni aeg oli 00:59:33,8. Aja parandus ei ole teab mis suur aga algus seegi. Küll tuleb kunagi ka see aeg kui ma suudan ehk parema aja joosta! Ma vähemalt loodan seda.
Viimaks jõudis kätte aeg, kui võis ära stardikoridori minna. Võtsin suhteliselt ees otsas koha sisse, mis aga ei tähendanud, seda et ma nüüd ka esimeste seas jooksen. Stardikoridoris selgus, et kella aku saab kohe tühjaks. Well vähe sellest, et ma pulsivöö koju unustasin siis nüüd ei saa ma km aega jälgida, kui kiirest või aeglaselt ma kulgen. Enam paremaks minna ei saakski.
Ning juba mõne aja pärast anti stardipasunat ning võiski 10 km jooks alata. Olin oma peas täiesti rahulik. Püüdsin hingata. Jalg jala ette, vaikselt kuid sihikindlalt. Vaatasin kaugele enda ette ja lihtsalt kulgesin. Tuul oli vastu, siis jälle küljepealt. Tee oli sirge, siis kulges künkast alla ja siis jällegi ülesse. No selline kergete küngastega rada. Ei midagi väga hullu.
Kui olin juba jooksnud ajaliselt umbes kolm km , siis tuli vastu silt 2 km... Olin hämmingus, vaatasin kella ja ei saanud aru. Kas tõesti kulgen nii aeglaselt või. Lõpuks loobusin aru saamast sellest müstilisest numbrikombinatsioonist mis valdas mu ajusid. Aga järgmise km posti juures mis näitas 1 km, sain aru , et need näitavad maad esimese ringi lõpuni. Kui jooksin esimese ringi alast läbi, siis öeldi ajaks 29 minutit... olin taaskord hämmingus. Kas tõesti tulin nii hea tempoga. Minu jaoks on see hea tempo, mõne teise jaoks ehk teosamm.
Härra suutis veel kiirelt tee äärest uurida, kuidas enesetunne on. Viibutasin vaid pöidlaid ning liikusin kindlalt edasi. Ja kõik algas otsast peale, vastu tuul, külgtuul, pikk sirge, langus, tõus jne.
Püüdsin sarnast tempot hoidnud mida seni olin hoidnud. Kuid kahel viimasel km väsisin ära. Eks oli süü ka selles, et ma ei tarbinud joogi punktides vett. Ma ei saanud, sest vesi oli nii külm ja ma tean mida külm vesi mu maoga teeb. Loobusin valutavast kõhust. Aga ma püüdsin ikkagi veel viimased jõuvarud kusagilt ülesse otsida ja edasi joosta. Siht oli silme, ees. 2 km oli veel jäänud. Aga need 2 km olid kõige raskemad kilomeetrid üldse. Need sisaldasid endas kõige kõrgemat tõusu ja kõige järsemat langust. Kui tõusust ülesse sain siis andsin jalgadele valu minekuks. Vaikselt jõudsin finishile lähemale.
Ja jõudsingi finishisse, väsinud kuid rahul... ja mis veel parem, ma jõudsin finishisse uue isikliku 10 km ajaga. Ajaks tuli 00:58:57.
ei ole just eriliselt hea aeg, kuid ma ei andnud endast ka päris maksimumi. Lihtsalt sellepärast, et ma läksin peale ilma igasugu trennita. 2 nädalat polnud mingisugust trenni olnudki. Ja siis suutsin välja joosta sellise aja. Olen enda üle ikka kuradima uhke küll, et ma suutsin selle tunni alistada. Varasem alla tunni aeg oli 00:59:33,8. Aja parandus ei ole teab mis suur aga algus seegi. Küll tuleb kunagi ka see aeg kui ma suudan ehk parema aja joosta! Ma vähemalt loodan seda.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar