Esmaspäev, 10. juuli 2017

KÕNDISIN ÜMBER PÜHAJÄRVE

Laupäeval toimus järjekordne Jooks Ümber Pühajärve. Järjekorras juba 36ndat korda. Otsus rajale minna sündis sama päeva hommikul paar tundi ennem "jooksu" algust.
Tegelikult oleks ma vist täie südamerahuga selle üldse maha maganud ja seda sõna otseses mõttes, aga kuna elukaaslasel lõi sotsiaalmeedias selle ürituse ette, siis ta ajas mind ülesse ja uuris kas ma siis tahan minna või ei taha. No ja siis ma otsustasingi, et davaika lähme.

Samas enesetunne polnud just kõige parem...öösel ärkasin kella kolme ajal jubeda kõhuvalu tõttu ülesse ja see oli jõhker lihtsalt. Ei saanudki täpselt aru mis või kust valutas. Justkui kõik valutas. Vähe sellest, et magu valutada üritas siis naisteasjad ka veel otsa. Täispank kohe. Hommikuks oli  valu küll läinud, kuid hell oli ikkagi igalt poolt. Süüa ma väga midagi ei julgenud. Närisin viilu kuiva saia ära ja ajas asja ära. Ega seegi tahtnud väga alla minna. Kartsin, et hakkab jälle kusagilt midagi valutama.

Sõit kulges ilma igasugu viperusteta ja saime suht kiiresti kohale. Täpselt niipalju ennem, et jõudsin ennast veel ilusi ära registreerida ja niisama ringi uudistada ning laste jooksusid vaadata. Olin kindlalt otsustanud rajale minna kõndima. Polnud mingit plaani, et ma nüüd proovin joosta. Kuigi luba oli mul ju füsioterapeudilt olemas. Aga kuigi palju hirm või kartus oli sees, et mis siis kui jälle puus hullemaks läheb, või kui uuesti valutama hakkab.
Eelimisest aastat mul oli juba teada millise profiiliga rada on. Võib-olla ka sellepärast ei tahtnud joostes rajale minna. Aga tegelikult ju vahet ei ole kas joosta või kõndida. Ainus vahe on ju liikumiskiiruses.

Otsustasin, et võtan joon topsi spordijooki ennem starti ära. Jõin vaid mõned lonksud ja ülejäänud rändas prügikasi, sest no ma ei suutnud seda jooki juua. See maitses nagu vesi kus sees oli kaneeli leotatud. Ma ei tea kas seal päriselt ka kaneeli sees oli või oli ka mu maitsemeel segast panemas.

Ei kulunud enam kaua kui sai ennast stardikoridori valmis sättida. Seal ma siis seisin. Kõige parempoolsemas servas. Otsustasin hästi serva hoida, et siis saavad jooksjad ilusti minust mööda, sest saa siis aru kust lõppeb jooksjate rida ja algab kõndijate oma. Päris viimaseks lõppu ma ka minna ei tahtnud. Kuigi siis oleks ju kindel olnud, et nüüd olen kõndijate pundis. Kui stardipauk antud siis hakkasin vaikselt liikuma. Püüdsin mitte „JALGU“ jääda ja veel rohkem paremale hoida. Kui suur mass mööda sai siis sain ka rajale ilusti ja jätkata seda mida olin tulnud tegema. Püüdsin tempot hoida. Sujus hästi.

Kui olin juba tükk aega kõndinud, siis mõtlesin, et proovin ikka natuke  ka sörkida. Mõeldud tehtud. Polnudki väga hull. Puus on natuke hell veel, kuid otseselt valus ei olnud. Julgesin vaid mõnisada meetrit korraga joosta ja siis kõndisin edasi. Mõned korrad tegin veel vähe sörki. Kuid enam jaolt siiski kõndisin.
Rada ise on selline korralik kuppelmaastikule omane. Mäest üles, mäest alla, jälle üles ja siis alla. Mõned tõusud olid päris julmad. Languseid on alati toredam näha kui tõususid. Üks tõus oli nii jõhker, et mul viskas pulsi ikka päris kõrgeks, ainult kõndimise pealt. Sest ma üritasin ka tõusul hoida oma tempot. Hea, et kohe peale seda joogipunkt oli. Sai kohe kosutust.

Ilm oli järjekordselt sama ilus ja päikesepaisteline nagu ka eelmisel aastal. Korralikult kõrvetas. Enamus rada kulges ka nii, et päike paistis lagi pähe. Kui juba metsa vahele ära sai , siis puude vilus oli lausa lust käia. Viimase lõpu kuni finishi joone ületamiseni tegin kerge sörgina. Ise olin rahul, et ei jäänud koju istuma ja siiski otsustasin minna ennast liigutama. Olgugi, et kõigest kõndima.
Nii kaua kulus siis aega, et algusest lõpuni jõuda.


Õnneks see sörkimine, mis kõndimise vahele jäi mu puusale liiga ei teinud. Aga samas ma võtsin asja ikka nii rahulikult kui võtta sai. Vahest võib ju rahulikult võtta. Alati ei pea hullu panema... Heas mõttes muidugi.





Kirjutamiseni K :)

Neljapäev, 6. juuli 2017

VISIIT FÜSIOTERAPEUDI JUURDE


Täna jõudis siis kätte lõpuks see kaua oodatud päev. Mind ootas ees visiit füsioterapeudi juurde. Hommikul ei olnud just väga kindel, kas ma nüüd siis sain omale aja või rääkisime siiski füsioterapeudiga üksteisest mööda ja mul polegi täna aeg. Igal juhul otsustasin, et tuleb mis tuleb, aga mina lähen kohale. Kell tikusus omasoodu muudkui edasi ja mina hakkasin siis ennast sobivatesse riietesse pakkima.

Sel korral pidin bussiga trippimise kasuks otsustama, sest „Rõõmurullil“ on jälle üks häda juures. Kohati on tunne, et võta lükka see parsa kusagilt sillalt alla ja et kindlasti põhja vajuks, siis topi pakiruum eelnevalt kive silmini täis. Siis on põhja minek kindel. See selleks. Tippisin siis bussipeatusesse ära. Teoorias oleks buss pidanud 5 minuti pärast ette veerema. Mida ei olnud, oli buss. Möödus veel 5 minutit. Bussi ei tulnud endiselt. Möödus veel 2 minutit kui buss lõpuks kohale veeres. „LÕPUKS OMETI !“ käis peast läbi, kuid oh RÕÕMU JA JOOVASTUST, liiga vara hõiskasin. Buss oli puupüsti täis, võiks öelda, et lausa pilgeni. Mitte ühtegi vaba kohta kuhu oma ahter maha panna ja rahulikult oma sõitu nautida. Selle asemel pidin koos kaheksa inimesega vahekäigus seisma ja sedasi Tartu suunal veerema. Et bussisõit veel MEELDIVAM oleks siis trehvasin seisma ühe naisterahva kõrvale, kes oleks justkui baarikappi kaasas kandnud, sest noh see alkoholi lõhn oleks vist lehma ka siruli tõmmanud, rääkimata sellest, et minul silmad kukla taha kokku tahtsid joosta. Aegajalt suvatsest ta oma Vytautas vee pudelist lonksu „VETT“ võtta, et alkoholi lõhnad veel tugevamad oleks. Ilmselgelt ei joonud ta sellest pudelit vett!

Kui buss oli juba Tartusse jõudnud, siis väljusid ka esmesed inimesed ja LÕPUKS ometi sain vabale kohale istuda. Bussijaamas bussist väljudes ei kihutanud ma kohe vastuvõtule, sest aega mul juu veel oli ja seda tervelt tunni jagu. Viskasin siis maakale kohaselt kiirelt pilgu peale oma lemmik poodidele. Mitte midagi põnevat.Vihma täis pilved olid ka ennast parasjagu paika sättimas, et kui ma nüüd kusagilt uksest välja astun, siis keeravad oma kraanid nii palju valla kui veel vähegi annab. Vähemalt on kindel, et ma märjaks saan. Sel korral petsin pilved ära ja märjaks saada mul ei õnnestunud. Pool tundi oli veel vastuvõtuni aega. Sättisin siis jalakeste suuna õigele poole ja litsusin tallatakso gaasi põhja ning olingi 10 minutiga kohal. Kohale jõudes selgus õnneks, et mul on siiski aeg ja me ei olnudki üksteisest mööda rääkinud.

Kus ma siis vastuvõtul käisin. Käisin Fysiobalance Tartu osakonnas, Aleksei Pintšuk juures. Soovituste kohaselt pidi olema oma ala professionaal ning puusa probleemiga võib julgelt tema juurde minna.  Eks esialgu ei osanud ma mingit ettekujutust omada.

Lõpuks sain kabinetti sisse. Kuigi ei teagi kas see sõna sobiki selle toa kirjeldamiseks, sest see ei meenutanud küll kabinetti. Kõigepealt uuriti minu käest, et kas Sinatame või Teietame. Mul polnud Sinatamise vastu midagi ja jäime selle juurde. Seejärel pidin oma mure ära kurtma, milles probleem. Kui jutud said räägitud siis vahetasin kiirelt teksad vähe mugavamate pükste vastu. Seejärel vaadati jalad puusast põrandani üle, eest ja tagant vaates. Tegin mõne küki, väljaaste, jala tõste küljele, ette ning taha. Siis pidin pikali viskama. Siis hakkas põnevam osa. Painutas jalga igas võimalikus asendis ja suunas, muidugi iga kord uuris kas on valus ja kui palju valus. Valu oli asi, mis oli puudulik pea enamus asendite juures. Siis aga asus asja kallale. Põlv kergelt kõveras, pani oma põlve minu jala alla aga samas vajutas tugevalt puusa kohale. Rakendas senikaua survet kuniks valu kadus ära aga surve jäi. Puusa nuki juures kusagil oli nii valus kohta, et kui sinna vajutas ja surve peale jättis, siis mõtlesin, et viskab pildi eest ära nagu vanal vene aegsel telekal äikese ajal. Õnneks nii hulluks asi ei läinud. Siinkohal rakendas jälle seni survet kuni valulikkus kadus täielikult ära ja jäi surve. Kõik kohad kust valus oli käis niimoodi üle.

Siis mingi hetk venitas jalga nii kõvasti, et pidin teise käega lauast kinni hoidma, sest muidu ma oleks lihtsalt põrandale prantsatanud. Ise mõtlesin:“ Raudselt on mu jalg nüüd oma 20 cm teisest pikema!“ Teisi sõnu, mind venitati ja väänati nii ära, kui andis veel ära venitada ja väänata. Kui kõik väänamised ja venitused mööda said siis pidin vasaku jala peal seisma silmad kinni. Hahh nagu päriselt. Ma oleks oma nina veriseks kukkunud mööda põrandat. Algselt mõtlesin, et mis see siis ära ei ole ühe jala peal seista aga katsu sa seda kinni silmi teha. See ei olegi nii lihtne kui välja paistab.

Selgub, et tegemist siiski puusa probleemiga, mitte kõõluse venitusega. Liiges ei pidavat saama oma pesas korralikult liikuda ja sellest tekib ka valulikkus.
Sain koduseks tööks teha harjutusi mis ette anti.

Kui kaua ma jalale koormust anda ei tohiks? Selgus, et ma võin juba kohe kerget koormust jalale anda ning järgmise nädala jooksul võin oma treeningute juurde naasta 70% ulatuses ja sealt edasi võin tõsta koormust korraga 10% võrra.  
Kahe nädala pärast sain uue aja uueks visiidiks ning võisin kodu poole teele asuda.

Oleks siis see nii lihtsalt läinud. Buss millega oleks koju saanud oli just bussijaamast väljunud. Ei läinud hästi. Lõin siis kiirelt valgusfoori taga oodates tpileti lehe lahti ja selgus, et 15 minuti pärast läheb ka teine buss. Kuna mul kõht mõtles, et kõri on juba läbi lõigatud, siis pidin kiirelt midagi süüa krabama. Rimi järjekorda ma ei viitsinud minna passima, sest siis oleks võinud vabalt kella 16se bussile minna, sest ennem sealt järjekorrast poleks pääsenud. Otsustasin siis kiirelt Boost smootie kasuks. Võtsin Brekkie go go, et vähe tummisem, kutsutab samas janu ja täidab kõhtu. Smootie käest, kiirelt kuningakojast läbi ja bussikasse. Bussijaamas vaatasin, et buss on ees. Oh saab bussi jess. Astusin siis bussi ja ennem kui sain suu lahti teha, et piletit küsida öeldi: „ Selle joogiga me bussi ei tule !“ 
Mul oli, et mida asja nagu päriselt või. Sellel on ju kaan peal ja pealegi ma võin selle kotti ka panna. „EI, SELLE JOOGIGA ME BUSSI EI SISENE!“... mul vist kerkis maks üle kopsu. Bussijuht pidas mind vist mingiks lödinäpuks. Ma oleks kindlasti selle bussi põrandale laiali ajanud.. Ma siis marssisin bussis välja ise tige nagu tikker. No kas enam hullemaks minna saab. Mul oli valida, kas viskan oma ainsa päeva toidu prügikasti või lahmin kiirelt elevandi kombel sisse. Kohati oli tunne, et ma saan selle bussijuhi pärast veel ajukahjustuse ka, sest smootie oli nii külm, et BRAIN FREEZE oli vältimatu ! Täpselt sekundid ennem bussi väljumist sain selle NEETUD SMOOTIE joodud ja bussile.

Ma ei taha kohe VÄGA VÄGA VÄGA pikka aega mitte ühegi bussiga punktist A punkti B liikuda. Koju jõudsin tuuma peavaluga mille tõttu oli tunne, et peanupp lendab kiiremini orbiidile, kui NASA rakett kosmosesse!




Kirjutamiseni K :)

Laupäev, 1. juuli 2017

JUUNIKUU KOKKUVÕTE


Kuna eilsega sai Juunikuu läbi, siis täna on paras aeg teha kokkuvõttev ülevaade möödunud kuust.
Minu Juunikuu kalenderplaan nägi ette nelja jooksuvõistlust:
1) 10. Juuni- Narva Energiajooks / 21 km  (Jooksust saab lugeda SIIN )
2) 16. Juuni- Elva südaööjooks/ 10 km (Jooksust saab lugeda SIIN )
3) 17. Juuni- J.Lossmani Mälestusjooks / 6,5 km ( Jooksust saab lugeda SIIN )
4) 18. Juuni- Kõva mehe jooks ?!??!??!? / 10 km
Nendest jäi minu jaoks ära Kõva mehe jooks, sest otsustasin sinna siiski mittte minna. Eks ostsuse langetamisel võtsin oma võimeid arvesse ja eelneval kahel päeval oli ka jooks, nii et puht füüsiliselt poleks lihtsalt enam rohkem jõudnud.

Narva Energiajooksu rajaprofiil oli omamoodi kuna esimesed 10 km olid tõusud ja langused, ning paljudest kohtadest tuli ära keerata. Järgmised 10 km oli pikk sirge kuni finishini.
Elva südaöö jooksu rajaprofiil kulges osaliselt maastikul ja osaliselt asfaltkattega teel. Languseid ja tõuse, kui ka paar pikka sirget. Kokkuvõtvalt väga hea rada. Mulle meeldis.
J.Lossmanni Mälestusjooks Viljandis kujunes järjekordselt minu jaoks üheks kõvaks pähkliks. Enamus rada kulgeb nii öelda maastikul ja langused ning tõusud võtavad viimase võhma. Ja see 158 astmeline trepp ennem finishit... Kui ennem rajal ära ei väsinud, siis pooleks trepiks on jõuvarud otsas. Finishi joone ületad totaalses väsimuses. Mul oli küll suremise tunne, kui trepist ülesse olin saanud.


Juulikuu kalenderplaanis on hetkel kirjas 3 jooksu:
1) Jooks ümber Pühajärve / 10,7 km
2) Holstre-Paistu maanteejooks / 5 km
3) Suvejooks ümber Saadjärve / 17 km

Tõin küll Juulikuu kalenderplaanis olevad võistlused välja, kuid kahjuks ma nendel osaleda ei saa.
Põhjusest miks ma ei saa osaleda saab lugeda SIIN.
Eks ma vähe pettunud olen aga ei ole midagi teha. Elu on selline. Alati ei lähe nii nagu plaanitud.

Siinkohal said nüüd küll sõnad otsa või pigem mõte jooksis kinni ja ei oska enam suurt midagi lisadagi.





Ahjaaa... SUUR SUUR AITÄHH kõigile, kes on võtnud vaevaks mu blogi vaadata ja postitusi lugeda. Esimese postituse tegin täpselt 15ndal Mail ja tänase seisuga 45 päeva hiljem on mu blogi vaadatud juba 1000-ndel korral. Kui ma seda numbrit nägin siis ei uskunud ma oma silmi. Kas tõesti. EI OLE VÕIMALIK!!!
Tegelikult oli esialgne plaan vaikselt omaette kirjutada. Pigem nagu iseendale hilisemaks lugemiseks: Kus ma käinud olen? Mida teinud? Emotsioonid? Õnnestumised ja ebaõnnestumise jne. Kuid elukaaslane arvas, et ma võiks instagramis ka jagada oma blogi. Mõeldud tehtud. Kinnitasin blogi lingi Insta feedi ära. Kuid kuna ma olin mingil kummalisel põhjusel Facebookis  „Blogipostituste reklaamimise grupp“ grupis, siis otsustasin ka sinna jagada oma postitusi, ning sealt see pisike lumepall veerema läkski.
Loodan siiralt, et suudan edaspidigi nii mõndagi põnevat kirja panna, mida oleks mõnus lugeda. Hetkel tundub see küll vähe VÕIMATU MISSIOONINA, kuna pean mõnda aega jooksurajalt eemal olema.





Kirjutamiseni K :)