Pühapäev, 20. jaanuar 2019

AASTA 2019 LUBADUSTEST / EESMÄRGID

Lubadused, lubadused, lubadused! Üldiselt on uue aasta lubadused sama vett pidavad, kui Eesti ilmajaama poolt lubatud ilmateade. Ehk siis alguses on need lubadused aktuaalsed, kuid üsna peagi vajuvad unustusse või kukuvad suure kolinaga porri. Jah, iseasi mis lubadustega tegemist on.

Ausõna, mina ei tea, mis asjad need uusaasta lubadused veel on! Pole enesele veel selliseid elukaid ette kirjutanudki! Kas need on midagi sellist nagu seda on PÜHA LEHM? Või lausa midagi nii suurt nagu seda on Egiptuse püramiidid ? Ei ? NO mis elukad need siis on ? On mis nad on, kuid tundub, et olemas nad on !

Nagu juba eelnevast välja võib lugeda, et mingisuguseid lubadusi ma enesele aasta alguses ei lubanud! Lihtsalt sellepärast, et siis oleks need niikuinii sinna paika jäänudki. Nagu enamustel ikka juhtub. Ma ei taha olla see enamus. Tahan olla see inimene, kes enesele midagi ei luba, vaid teeb asju eksprompt ja täpselt siis kui tuju tuleb! Kõlaks justkui plaan! Aga ei. Asi on palju sujuvam ja lihtsam. Kuna ma ei lubanud enesele mingeid lubadusi, siis ei pea ma mingite lubaduste täitmise/ mitte täitmise pärast pabistama.

Uue aasta esimesel päeval otsustasin lihtsalt, et sellel aastal liigun rohkem. ROHKEM ? Nii mõnigi ahmiks õhku ja imestaks, kas ma siis juba ei liigu piisavalt. Tegelikkus on aga kurvem. Soojemal perioodil liigutan end tõesti rohkem, kuid mis puudutab neid KÜLMI, KOLEDAID JA PIMEDAID talve päevi, siis ma võiksin meenutada lausa potilille. Teate küll, toataim, mis vedeleb ühe koha peal ja liigub ühest kohast teise vaid juhul, kui keegi teda liigutab. See meenutaks justkui mind! Suur ja lodev potilill, mis vedeleb kusagil toa nurgas.

Esialgu tundus ulmeline idee  end iga päev välja liikuma saada, kuid nüüd selle lühikese ajaga on see juba lausa harjumuseks saanud. Kui ma just ei jookse, suusata siis lähen kõndima ja alla 5 km ei tule kõne allagi. Varasemalt pole ma üldse külma perioodil väljas nii palju ringi liikunud kui Jaanuari esimeses pooles. Teine pool sinna otsa ja saaksin kokku ühe kuuga, eelmise talve hooaja liikumisminutid ?
Motivatsiooni annab liikumiseks juurde ka SUUNTO virtuaaljooksude sari, kuhu ma end ilusasti terveks hooajaks registreerisin. Nii saan isegi jooksu sussi tihedamini jalga, kui ma seda muidu teeks. Külm ja mina ei sobi kokku. See on umbes sama, kui süüa heeringat vahukoorega!

   
Ka EESMÄRKE algavaks hoojaks pole ma enesele teab kui suurelt seadnud.
Esialgu ilutseb eesmärkide jaoks mõeldud leheküljel vaid üks eesmärk! Ainult üks ja selleks on JOOSTA POOLMARATON ALLA KAHE TUNNI!
Ei ole vist eriti keeruline eesmärk. Kindlasti suudan seda. Vähemalt ma tahan uskuda, et ma suudan seda.

Üldse uue hooaja võistluste planeerimisega olen seni kitsi olnud. Eelmisel hooajal oli mul selleks ajaks juba terve hunniks võistlusi registreeritud ja huvipakkuvad jooksud välja kirjutatud. Aga uueks hooajaks olen registreerinud vaid ÜHELE JOOKSULE ja huvipakkuvaid pole veel mitte ühtegi paberile jõudnud.
Eks seda ka lihtsal põhjusel. Ma lihtsalt ei tea millistel võistlustel ma tahaks sel hooajal osaleda. Millised pakuvad rohkem pinget. Kas võtta sel hooajal peamiselt poolmaratonid ja rihtida selliseid võistlusi, kus ennem osalenud pole. Või joosta vanadel tuttavatel radadel? Või teha kõike nii öelda käigu pealt. Kui miski jooks huvi pakub, registreerida ja lihtsalt joosta.

Oleks justkui sihipäratu kulgemise plaan. Kuid õnneks veel on aega mõelda, mis suunal oma plaane/mõtteid edasi mõlgutada ja siis kuidas tegutseda.







Kirjutamiseni K :)

Teisipäev, 1. jaanuar 2019

AASTA 2018 KOKKUVÕTE!

Nüüd on jõudnud aeg sinnamaani, kus tuleks aasta 2018 kokku võtta.
Alustada tuleks vist algusest. Eks alguses pidasin kõvasti plaani millistel jooksuvõistlustel osaleda võiks ja aasta esimestel päevadel kirjutasin välja pika nimekirja jooksudega, mis võiks olla 2018 aasta MUST BE jooksud. Nimekirja sai sel hetkel 24 erinevat võistlust. Millest nii mõnigi kukkus ära, kas viletsa tervise või liiga kuuma ilma tõttu aga ära kukkunud võistluste asemele leidsin uued.

Olgem ausad, sel suvel anti meile rohkem kuuma, kui seda mitme varasema aasta suve peale kokku oli antud. Kohati oli tunne, et kui jooksen ühe jooksu veel SELLISE KUUMUSEGA, siis homset päeva ma enam ei näe.

Aga tulles jooksude juurde tagasi. Mis jooksud ma siis läbisin?
1. Kolme Tamme Jooks
2. ERMi Jüriöö Jooks
3. Suurjooks Ümber Viljandi Järve
4. Vändra maraton
5. Elva mägede jooks
6. Tartu maastiku maraton
7. Maijooks (jätsin postituse kirjutamata)
8. Elva Vapramäe jooks
9. Rapla Selveri Suurjooks
10. Narva energiajooks ( 2 jooksu- 21 km ja 6 km)
11. J.Lossmani mälestusjooks
12. Maraton EE100, e-maraton
13. Jooks ümber Pühajärve
15. Suvejooks ümber Saadjärve
16. Skechers suvejooks
17. Peetri jooks ( Peetri jooksu postitus on ühes Skechersi suvejooksuga)
18. Eesti ööjooks
19. Jüri Jaansoni kahe silla jooks
20. Nike noortejooks ( Tallinna maratoni postituses)
21. Tallinna sügisjooks ( Tallinna maratoni postituses)
22. Tallinna maraton
23. Tartu linnamaraton
24. Paide-Türi rahvajooks ( jälle jäin postituse võlgu)
25. 4x SUUNTO virtuaaljooks.

Kokku osalesin 29-l jooksuvõistlusel, millega teenisin oma medali seinale 30 medalit (üks neist Linnajooksude koondmedal). Narva energiajooksul jooksin samal päeval kahel jooksul.
Kilomeetreid sai läbitud võistlus radadel 308.

             


AASTA KOHUTAVAMA jooksu tiitli saab omale TARTU MAASTIKU MARATON. Mida kuumust, mida ilma, MIDA SUREMIST RAJAL. Ausalt, ma olin kindel, et ma suren sel päeval. Ainus mõte mis peas tilises:" ENESETAPUKS ON LIHTSAMAID MOODUSEID!" Ja kohe kindlasti pidi see jooks minema EI IIAL ENAM listi, kuid hetkel mõtlen, et võiks ju uue võimaluse ikka anda, sellele jooksule.

AASTA ÜLLATAJA tiitli saab omale PEETRI JOOKS. Võiks öelda, et enam perfektsemat rada ei saaks soovidagi. Nii mõnus lauge ja lihtne joosta. Kilomeetrid möödusid linnutiivul ja enne kui arugi said, olid juba viimasel kilomeetril. Ma ei tea mida ma seni teinud olin, et polnud varem sellele jooksule jõudnud. Ahjaa... jooksin Skechers suvejooksu. Sest need mõlemad on seni ühel ja samal päeval toimunud. AGA nagu nüüd ajalugu näitab, et kui piisavalt hullu panna, siis saab samal päeval ka mõlemal jooksul osaleda.

AASTA RASKEIMA JOOKSUSARJA tiitli saab aga ELVA METSAJOOKSUDE SARI. Vot kui jõuaks need tõusud kõik kokku lugeda oleks küll tore aga see on vist mission impossible. Ma isegi ei tea, miks ma end sellesse sarja mässisin. Ahjaa, enesepiitsutamise vajadus/oskus/ lollus on selle nimi vist. Aga kuna kõik jooksud toimuvad kodule nii lähedal, siis oleks olnud lausa patt mitte osaleda.

AASTA LEMMIKJOOKSU tiitli saab VÄNDRA MARATON ja seda teist aastat järjest. Mind võlub selle jooksu juures kõik, selle korraldus, rada, medal ja ka ilm on seni soosinud. Raja profiil on üks parimaid, kus joosta oma isiklikke aegu. Kiire, laugete pisikeste tõusudega ja veel pikemate sirgete lõikudega. Lihtsalt jookse kuis jaksad. 

AASTA HULLUMEELSEIMA NÄDALAVAHETUSE tiitel läheb aga TALLINNA MARATONI NÄDALAVAHETUSELE. Siinkohal võin kindlalt väita, et olen kindlasti veidike uhuuu, sest ükski normaalse mõistusega inimene ei teeks midagi sellist. Seega JAH, AITÄHH. Olen üks hullukestest, kes midagi nii pöörast ette võttis. Siinkohal pean tänama Kristinat, kes pistis selle hulluse mõtte raasukese minu pea sisse. Oli fun. Tänkjuuuu.

AASTA TUULISEMA jooksu tiitel läheb aga ERMi JÜRIÖÖ JOOKSULE. Külm oli. Jube külm. Ja tuuline. VÄGA TUULINE. Paksud püksid, tuulekindel jopi, sall ja peakate ei aidanud. Kohati oli tunne, et kui nüüd tuul veel natuke kõvemini puhuma peaks, siis lähen lendu. Kui tuul tagant oli, siis oli lust joosta aga kui eest, siis oli lausa hingatagi raske.

AASTA KANNATLIKKUSE tiitli saab aga HÄRRA endale, sest ta viitsib mind minu võistlustele sõidutada, pidada ergutuskõnesid, teha pilte ja niisama pulli juttu ajada.

Sel korral rohkem tiitleid välja ei jaga. Need, kes said, need said ja teised jooksud peavad uuel hooajal uuesti proovima, et järgmisel korral ehk tiitel ära teenida.



Aasta algus oli keeruline, sest olin kimpus tervisega ja siis oli keeruline mingitest treeningmahtudest unistada. Algselt keelas arst ka võistlustel osalemise ära, kuid lõpuks suutsin need vähesed korrad endale välja lunida ja sain loa võistelda, kuid ettevaatlikult.
Aja möödudes muutusin julgemaks ja juba peagi sain täis loa jooksmiseks. Unistasin suurelt. Unistasin isiklikest uutest aegadest, mis ei tulnud ega tulnud, kuniks tekkis läbimurre. Ajad hakkasid paranema. Kilomeetri ajad muutusid paremaks, tempo muutus stabiilsemaks.
Tundsin, et olen paremas vormis kui varem ja see tegi ainult head meelt. Kuid mitte selles oma "TIPPVORMIS" mitte. Sinna läheb veel aega. Veel on arengu ruumi.

Vormi paranemine tõi hooajal kätte 10 km ja 21 km uued isiklikud ajad. Olgugi, et parandasin oma aegasid ja rekordid tulid, siis teadsin sisimas, et oleksin suutnud veel paremini. Oleksin saanud veel kiiremini joosta. Alati jäi kripeldama see AGA. Püüdsin seedida/mõelda/ analüüsida, mis läks valesti? Mida oleks saanud teisiti teha? Või oligi see kõik mis suutsin? Või on minus veel peidus see power, mis suudaks veel paremini?
Kui olin kõik selle enese jaoks ära analüüsinud, siis jõudsin järeldusele, et ma ANDSIN ENDAST TÄNA KÕIK, MIS ANDA OLI. Ma ei ole VEEL TIPP VORMIS, ma ei saagi HETKEL ENAM PAREMINI. Ja tegin rahu enesega, sest teadsin, et uuel hooajal on mille poole püüelda/pürgida.
On mille nimel pingutada. On mille nimel tööd teha. On mille nimel areneda.

Kogu hooaeg oli üks suur virrvarr. Ma pole ühelgi eelneval aastal mööda Eestit nii palju ringi sõitnud kui sellel hooajal. Pole ennem nii pajude lahedate inimestega koos joosta saanud nagu seda on meie "JOOKSU SELTSKOND" Suur suur atähh teile mu kullapaid, et olete olemas. Loodan, et ka uus hooaeg ristab korduvalt me teed ning saame ühiselt joosta, naerda ja koos aega veeta!

OLI TORE 2018





Kirjutamiseni K :)