Kolmapäev, 11. juuli 2018

37. JOOKS ÜMBER PÜHAJÄRVE 2018

Nonii, nüüd võin end järjekordselt kiruda või vanduda. Puhtalt sellepärast, et Pühajärve jooks on üks nendest jooksudest mille olen lubanud "EI IIAL ENAM" jooksude hulka lisada! Aga üllatus, üllatus. Leidsin ka sel aastal end stardist.
Vot ei tea kas mulle meeldib end nimelt piinata või mis asi see on, et ikka ja jälle leian end sellistelt radadelt, mida enam elus ees kordagi läbida ei tahaks! Tegemist on siiski Otepää kuppelmaastikuga ehk siis hunnikutes tõuse ja teist sama paju languseid.

Hommikul olin täiega optimistlik ja olin hea jooksuilma eest tänulik. Lauspilvisus, veidike tuult ja 14-16 kraadi sooja. PEEEEERFECT. Valisin jooksuriided välja ja panin selga. Olin sel korral meeleolus, et panen kohe jooksu riided selga. Ja vahetus riided võtan kaasa. Vahest võib.

Olin eelnevalt sõbrannaga kokku leppinud, et saame Elvas kokku ja seal istub tema meie autosse ümber. Seltsis segasem, eriti kui VEEL SEGASEMAD ühte autosse kokku panna.
Olime varakult liikvelt, kuna varasema kogemuse põhjal teadsin, et hiljem on keeruline head kohta või ültse kohta parkimiseks leida.  Seega jõudsime varakult kohale, kuid enne meid oli juba päris suur hulk rahvast kohal.

Kohale jõudes võtsime oma stardinumbrid välja ning suundusime tagasi auto juurde. Natuke hiljem liikusime võistluskeskusesse tagasi ja võtsime kohad sisse majaesisel rõdul.
Teadsin, et ka Cris pidi jooksma tulema. Temal see esimene kord sellel rajal joosta, minul aga juba kolmas kord. Hiljem ta liitus meie seltskonnaga.

Mida lähemale stardi aeg jõudis seda väiksemaks mu optimism jooksmiseks jäi. Heast jooksuilmast, millele ma hommikul NII TÄNULIK OLIN ei olnud enam midagi järel. Päike siras kõrgel taevas ilma ühegi pilvetupsuta, tuult oli minimaalselt, kui ültse ja sooja kraade oli juba mõnusad 25 kraadi. See oli hetk, kui oleksin võinud PEAGA VASTU PUUD JOOSTA, sest olin ju hommikul oma riietusega ikka täiega pilves ilmaga arvestanud.
Mis võiks olla jaheda pilves ilma riietus ? MUST!!!! JAH JUST, PANIN KÕIK MUSTA TOONI RIIDE ESEMED!  HALLELUUJA normaalsusele. Oleksin võinud ju mingi heledama versiooni leiutada selga aga ei... IKKA MUSTA OLI VAJA! No KURAT küll, millal sa ÕPID!
Ja nagu kõigest sellest VEEL VÄHE OLEKS, siis jätsin ka peakatte koju, mis oleks suutnud natukenegi mu päeva päästa. Päike paistis lagi pähe. Pähe, mis on samuti MUSTA VÄRVI !

Mingi aeg märkasin veel ühte tuttavat ja juba mõni hetk hiljem istus ka tema meie seltskonda. Enam polnud stardini palju aega. Kui nägime, et inimesed hakkasid stardikoridori kogunema, siis liikusime isegi sinna.
Soovisime kiirelt veel üksteisele edu ja võiski jooks alata.

Esimene kilomeeter on seal alati väga kitsas ja aeglane ning peab väga ettevaatlik olema, et ei kukuks. Esimene tõus tuleb üsna kohe ja peale seda ka teine ja kolmas ja neljas... ühesõnaga terve 10 km koosneb tõusudest ja langustest ning mõnest meetrist sirgest maast. Päikese käes oli kuum, väga kuum. Võtsin tõusud aeglasemalt ja väikeste sammudega. Ei tahtnud esimese aasta viga korrata ja kohe end kinni joosta. Viis kilomeetrit läksid nii ruttu, et ei saanud arugi, kui juba olin vahefinishi joone ületanud. Edasi ei läinud ültse kergemaks. Pigem raskemaks. Mõni tõus oli ikka korralik haamertõus. Paar tõusu pidin siis võtma kõndides , sest enam ei jõudnud jooksuga minna. Päike ja kuumus olid teinud oma töö. Jalg muutus raskemaks. Väsimus hakkas võimust võtma.

Enda üllatuseks suutsin sel korral peaaegu kogu raja joostes läbida. Mäletan, et aastal 2016 kõndisin palju ja 2017 kõndisin kogu raja, kuna sel ajal ma ei tohtinud joosta! Seega olen sellel rajal mingi arengu läbi teinud.
Finishit nähes oli mul hea meel, kuid enam kiirendada ei jõudnud. Medal kaelas ja õnnelik. Teeniduspunktis anti veel pudel vett, pudel kasemahla Kaske Kaske ja pisike jogurti jook. Täispakett korralikuks vedeliku normi taastamiseks.

   
Medal oli sel aastal ikka eriti uhke. Üks omanäolisemaid, mis kaunistab nüüd ka minu medali seina!
   


Üldises plaanis võiks järeldada, et mida rohkem sa ühte ja sama rasket rada jooksed seda paremaks selle jooksmises muutud. Vähemalt enda koha pealt võin seda vist juba natuke öelda. Iga aastaga paremaks. Ilmselt tuleb seni joosta, kui kõik tõusud saab joostes alistatud ning siis tuleb hakata aega parandama. Kõike korraga ei saa!

Olgugi, et kolmandat korda sama rada joosta, kuid meeleolu on iga kord erinev ja lõpuemotsioonid sama moodi. Need on alati erinevad !





Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar