kolmapäev, 6. november 2019

SIGULDA POOLMARATON 2019

Sigulda jooks oli sellel aastal üks nendest võistlustest, kuhu mul polnud plaani minna. Küll aga ajasin võistluse toimumise kuupäeva sassi ühe teise võistlusega, kus plaanisin osaleda aga saatuse tahtel polnud võimalik, sest töö tuli vahele.
Niisiis vajasin mingit alternatiivi selle ära jäänud võistluse asemele. Teadsin, et 19ndal oktoobril peaks toimuma mingi võistlus aga ei suutnud meenutada, mis ja kus!
Minu õnneks oli Elmar sellele jooksule Facebookis huvitatud märkinud. No ja sealt see lumepallike siis veerema läkski ja järgmisel hetkel olin juba jooksule registreeritud.
Edasi tuli vaid õiget päeva oodata.

19nda hommikul ärkasin tükk maad enne äratuskella. Kohvi vesi keema ning pudrupott tulele. Ma küll ei tea, millise kastruliga ma pikku pääd eelnevalt saanud olin, sest MINA JA KEEDAN KELL 6 HOMMIKUL PUTRU. Kes kurat selle purdu küll ära sööb, selles polnud kohe üldse kindel. Kohvile vesi peale. Pudruke ka valmis. Pudru potti vaadates tundus küll nagu oleks seda tervelt kahele inimesele keetnud. Otsisin veel külmkapist mustika moosi välja, et pudrule veidi teist mekki manu anda. Oi plinn pelmeen... see maitses nii hästi. Muudkui mugisin ja mugisin ja vahele rüüpasin kohvi ning mugisin edasi. Ja järgmine hetk oli kogu pudru otsas. Sõna otseses mõttes õgisin kahe inimese jagu putru ära ja isegi ei tundnud, et oleksin ägisemise ääreni täis olnud. See tundus hea olevat.

Asjad olid kotis. Söödud ja kohvitatud. Võis varsti liikuma hakata, sest pidin 7ks Elva raudteejaamas olema.
Jõudsin mõned minutid varem ja sain umbes 5-6 minutit oodata. Umbes 7.03 paiku võeti mind auto peale ja sõit võis alata.
Nii varajastel sõitudel on see häda, et kõik on veel kas väsinud või poolest saati uneuimas ning vaikus katab maad. Keegi ei aja juttu.
Kuna ma ise ei saa liikuvas autos magada, siis vaatasin lihtsalt aknast välja ning jälgisin mööda vuhisevaid puid. Väljas läks aegamisi valgemaks ja silm seletas aina kaugemale.
Vaikselt muutus seltskond uniseid ka jutukamaks. Sealhulgas ma ise.  Juttu jätkus igaks valdkonnaks.

Siguldasse jõudsime peaaegu veerand 10 paiku. Parkimiseks oli veel ruumi rohkem kui küll. Vaid üksikud autod olid parklas. Esimese asjana kiirustasin vetsu järjekorda. Sest hommikul joodud kohvi andis selleks ajaks juba kõvasti tunda.
Esimese raksuga ei saanud arugi kui jahe väljas oli. Mul oli küll paks jope seljas, mis on talveks mõeldud ja ikka oli jahe.
Edasi suundusime stardimaterjale välja võtma. Kui need käes, siis tagasi auto juurde asju võtma.
Ilm oli see, mis meeletult segadust külvas. Külm ja tuuline. Ole siis hiromant ja tee omale selgeks, mida omale selga panna. Pikad riided, lühikesed riided, pikad püksid ja lühike pluus või lühikesed püksid ja pika käistega pluus. Nokk kinni ja saba lahti ning vastu pidi.
Lõpuks otsustasin lühikeste käistega pluusi ja pikkade pükste kasuks.
Jopet püüdsin hoida nii kaua seljas kui võimalik ehk siis pakihoiu järjekorras viimasel minutil võtsin jope seljast ja pistsin kotti. Seejärel läksime sisse sooja kätte ning stardialasse läksin napid 5 minutit varem.

                         



Kuigi soe just ei olnud. Pidasin peas juba kerget kirumist, et miks ei oleks võinud pikkade varrukatega pluusi panna. Oleks vähemalt soe. Üle stardijoone saamiseks kulus oma 53 sekundit. Alguses oli kitsas, sest kõikide distantside 5,10 ja 21 km osalejad lasti korraga rajale. Kokku tuli joosta 4 ringi.

Üsna ruttu hakkas parajalt soe ja siis tundsin, et olin ikka väga õige valiku riietuse osas teinud. Kohati oli tuult, kuid muidu väga ideaali lähedane ilm jooksmiseks. Vihma võimalust oli ka aga see polnud kindel.
esimene ring läks kiiresti ja kasutasin ära kahest joogipunktist ühe.
Kui olin jõudnud teise ringi poole peale või natuke enam, siis tundsin, et mu parem jalg ei ole see, mis ta olema peaks. Tartu linnamaratonist alates on jalg imelikult käitunud. Alguses muutub pahkluust justkui tuimaks, mis siis levib edasi mööda jalga kuniks jalg on puusast pahkluuni selline tuim. Natuke nagu tunned ja samas ei tunne ka. Hästi imelik. Iga edasise kilomeetriga muutus kahtlasemaks. Ja enda arust tõmbas see mul tempot natuke alla ka. Aga hilisemalt km aegasid vaadates ei olnudki nii väga hull midagi.
3ndal ringil oli tahtmine kõndima jääda nii suur, et laseks jalal puhata ja olla, et saab mis saab, et see aeg polegi nii tähtis, kuid siinkohal tuli mängu minu SADISTLIK ENESEPIITSUTAMISE oskus, sest ei lubanud enesele seda kõndimist, rohkemaks kui joogipunktis vee võtmiseks.
Vahepeal hakkas jalg justkui paremaks minema aga seal samas jälle läks halvemaks. Ma ei longanud ega midagi aga tuima jalaga on ka nadi joosta.

Kolmanda ringi lõpus nägin Elmarit ja hüüdsin:" Varsti jõuad järgi !" ning siis hakkas natukene tibutama, olgu selle tibutamise elan üle, ei ole suhkrust tüdruk. Ja siis enne viimase ringi algust. Siis hakkas vihma sadama nii kõvasti, et olin minutitega läbi vettinud, nii, et soki tallad olid ka tossu sees märjad. Nagu ämbrist anti seda vett. Püüdsin hingata nii, et vett ninna ei tõmba.
Mõtlesin küll, et upun jooksu pealt ära. Sest vihma oli nii palju. Kõik jooksis mööda nägu alla. Silmad, nina olid vett täis. Kõik oli märg. Paari koha peal puhus tuul tugevamalt kui muudel kohtadel. Siis oli kätel ikka nii meeletult külm. Nagu miljoni pisikese nööpnõelaga oleks mu käsi torgitud.
Umbes 2 km jagu sai vihmaga joostud. siis jäi 3 km lõpuni ligu märjana joosta.

Viimases joogipunktis püüdis Elmar mu kinni. Uuris veel kas jooksen langevas tempos. Noogutasin ning liikusin omas tempos edasi. Tema liikus aga nii kiiresti eest ära nagu hundi eest põgenev jänes. Nägin vaid kuis kannad välkusid. Viimane sirge ja sai finiši sirgele keeratud.
Üle finiši joone õnnestus siiski tulla ajaga 2:03:10.
Ringi ajad tulid järgmiselt:
1.  00:31:19
2.  00:30:33
3.  00:31:39
4.  00:31:03
Keskmine pulss 158 ja kõrgeim pulss 177.

                           
MUNAPEA 2019 :)

Elmar ootas juba finišis. Seejärel tegi fotograaf minust ühe pildi. Edasi ootasime koos ülejäänud meie omasid finišisse. Kui Heli ka jõudis, siis tahtsin minna riideid vahetama, sest hakkas nii jahe järsku. EI tahtnud külmetada. Finiši alast väljudes anti üks joogijogurt veel näppu.
Kiirustasin pakihoidu, et ruttu kuivad riided selga saaks.
Kuivad riided seljas ei hakanudki niipea soe. Ikka oli külm. Külm oli korralikult kontidesse roninud.
Kui olime kõik omale kuivad riided selga saanud, siis käisime veel viimast tiiru tualetis ja võis auto juurde liikuda. Lootsin, et ehk siis hakkab soojem. Ei hakanud. Autos istusin ka veel jopega.
Edasi suundusime Millysse sööma, sest kõigil olid kõhud tühjad.
Võtsime Heliga kahepeale ühe prae, ehk kumbki sai pool. Sealsed praed on nii suured, et ühest saab kaks söönuks.
Toit haihtus mul taldrikult nii kiirelt. Isegi söögi ajal istusin jopega, sest mul oli endiselt külm. Alles siis hakkas soe, kui olin kuuma tee ära joonud.

Peale sööki hakkas magu kergelt valutama. Andis endast veel tükk aega märku, aga poole tee peal kodu suunal andis juba väheke järgi.
Elvasse jõudsime kerges hämaras ja koju jõudes oli juba peaaegu, et pime.
Olin oma jooksuga üldiselt rahul.




Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 22. oktoober 2019

JOOSTES PAIDEST TÜRILE

Paide-Türi rahvajooks on üks nendest vähestest jooksudest, mis mulle reaalselt väga meeldib. EI ole liiga üle rahvastatud ja rada on lihtsalt super, kui need 2 tõusu välja jätta, mis teele jäävad. Muus osas aga ideaalne rada.

Sel korral oli mul juba lausa neljas kord sellel jooksul osaleda. Kuigi kahtlesin esimest korda osalemise suhtes, sest päev varem toimub Tartu Linnamaraton. Varem olen seal jooksnud 10 kilomeetrit, et päev hiljem joosta Paidest-Türile.
Seekord olin otsustanud Linnamaratonil joosta poolmaratoni ja päev hiljem plaaninud Paide-Türi jooksule minna.
Tegelikult ei olnud see asi mul ikka korralikult läbi mõeldud ja see 13,6 km tundus ikka väga raske peale poolmaratoni.

Riideid panin veidi paksemalt selga kui päev varem Linnamaratonile, sest polnud plaani "HULLU PANNA!" Soe dressikas, dressipüksid ja isegi müts. Kohale jõudsime ikka varem nagu ikka. Stardimaterjalid välja ning tagasi auto juurde. Monteerisin numbri endale külge ja peagi võis stardialasse ära liikuda.
Vaatasin kas näen mõnda tuttavat ka või mitte. Eemalt hakkas justkui tuttav nägu silma aga ei olnud kindel, sest tal oli ka müts peas.
Kui muidu tunned inimesed ära, pane neile müts pähe ja siis ei tunne järsku enam kedagi!
Mu vaist ei petnud mind ja tegu oli ikka sama inimesega keda arvasin olevat. Soovisime teineteisele kerget jalga ning jutustasime veel veidi, enne kui stardipauk anti.

Enda arvates hakkasin hästi tasa liikuma ja niimoodi muudkui lasin kilomeeter kilomeetri haaval. Julijat rohkem ei näinud. Arvasin, et ju võtab ikka rahulikult nagu tal plaan oli. Mitte nagu mina! "AAA SEE MA VÕTAN RAHULIKULT. EILE JOOKSIN POOLMARATONI, TÄNA EI KIIRUSTA! " Siis antakse stardipauk ja juba ta lidub. Tegelikult jooksin kogu raja läbi peaaegu samas tempos, mis päev varem Linnamaratoni. Vaid sekundid aeglasemad olid km ajad.

Kohe algusest alates oli raske. Mitte, et tempo oleks vale olnud vaid raskus oli jalgades, et muudkui mõtlesin, teeks mõne kõnni sammu, aga ei lubanud seda endal teha, kui joogipunkt tuleb. Õnneks sai 7 km enne täis, kui esimene joogipunkt tuli. Siis selgus, et Julija oli kogu aeg mu selja taga jooksnud.
Kiitis takka: " Et minu taga hea joosta, teen talle head tempot!"
Ma siis teatasin talle: " Et ma rohkem ei jookse, edasi kõnnin!"
Oli kohe veidi nördinud. Ei tahtnud uskuda, et mul selline plaan. Aga siis suutis mind ära moosida, et ikka jookseksin. Aga ütlesin kohe ära, et mäest ülesse kõnnime kindlasti. Seda ma ei jõua joosta. Lõpuks jooksime ikkagi üle poole mäest ülesse, siis natuke kõndisime ja jälle jooksime.

Edasi kulges rada ikka suhteliselt kiiresti, sest edasi jooksime kõrvuti, mitte üksteise järel. Jutustasime ning tundsime jooksmisest rõõmu. Enne kui arugi sain, olin viimasel pikal sirgel enne staadionile pööramis. Aga see pikk sirge tundub iga korraga järjest pikem ja pikem. Ning ei taha kuidagi lõppeda.
Kui juba staadionile ära saab, siis oledki juba põhimõtteliselt finišis.

                         

                       
Finišis sai medali kaela, pudeli vett ja paki makarone näppu. Täitsa tore oli, et Julija ei lubanud mul kõndima jääda. Finišisse sain küll 2 minutit viletsama ajaga kui aasta varem samal jooksul, kuid arvestame siiski asjaolu, et päev varem olin jooksnud poolmaratoni ja seda seni kiireima ajaga.
Ühtlasi käisin linnajooksude telgist läbi, et omale lunastada 100+ raja läbimise eest koondmedal ning sponsornänni, milleks sel korral oli vihmavari.
Senimaani olin arvestanud kogu aeg, et mul jääb mõni kilomeeter 100st puudu aga tegelikult tuli täpselt 8 km üle saja. Nii saingi omale koondmedali.

                           




Kirjutamiseni K :)


reede, 18. oktoober 2019

TARTU LINNAMARATON 21,1km

Tartu Linnamaratoniga on mul nii öelda imelik suhe, et iga kord justkui tahan sellele üritusele minna ning samas ei taha ka. Selline kahe otsaga vorst. Ei teagi millest see tingitud on.
Kuna sel korral jäi minu jaoks Linnamaraton esimeseks võistluseks peale Tallinna maratoni, siis ei suutnud kuidagi ära otsustada! Minna, mitte minna. Nii pendeldasin oma mõtetega suhteliselt viimase minuti registreerimiseni. Teadsin, kuna on viimane päev soodsamalt registreerida ja otsustasin selle registreerimise siis viimasele hetkele jätta. Et ikka kindel olla, kas tahan üldse osaleda või ei.
Lõppude lõpuks viimasel päeval soodsama registreerimisega kirjutas Viigi mulle, et kas olen jooksule minemas. Siis olin juba suhteliselt kindel oma minekus ning kiitsin Talle: " Et lähen küll aga ei ole veel registreeritud!" Mis peale Viigi, palus et Ma seda ei teeks ka. Nimelt oli tal pakkumises üks TASUTA osalus jooksule.

ILMSELGELT oli see mingisugune MÄRK, et pean ikka minema jooksule. Kui ikka nii viimasele minutile registreerimine jätta.
Ja nii saingi omale Linnamaratonile osaluskoha.
Nüüd tuli vaid õigel päeval end starti vedada, jooks ära joosta ning tagasi koju minna.        

Jooksu hommik oli MITTE JUST PALJU LUBAV! Minu jaoks oli väljas FREEZING COLD ja püüdsin mõelda, kes KURAT END JOOKSULE REGAS! See selleks. Hommikukohvi ajal püüdsin mõelda, mida selga panna, kuid see oli asjatu mõtlemine. Lõpuks valisin ikka pika särgi ja pikad püksid, kätte veel kindad ka.
Söök muidugi alla ei läinud. NICE, vähe sellest, et külm oli, siis võis nälg ka iga kell kallale tulla. Aga õnneks nälg mind ei tahtnud. Ilmselgelt tundusin Nälja jaoks TOO SLOW AND TOO FAT!

Tartusse kohapeale läksime Härraga veidi varem, sest teadsime, et parkimine on seal nii ehk naa suhteliselt utoopiline. Nii ka juhtus, et parkida polnud kusagile. Saime kusagile Nina-Kurgu-Silma kliiniku lähistele parkida, sest seal hakkas esimene vaba kohake alles silma. Kõik kohad olid täis pargitud, kuhu veel andis parkida.


                 


Suundusime kohe kesklinna, et võtta välja mu stardimaterjalid. Veidi ringi vaadata ja siis end juba stardiks valmis sättida. Kesklinnas olles avastasin, et jätsin oma ninatilgad autosse. Õnneks oli apteek kohe lähedal ja ostsime mulle uued pudeli tilkasid. HAPPY WIFE, HAPPY LIFE nagu öeldakse. Võis kindel olla, et nina jooksu ajal kinni ei vaju!

Väljas oli nii külm, et isegi jopega oli külm olla. Ei kujutanud ettegi, kuidas see jooks saab joostud. Ja muidugi ei suutnud ma mõista MILLINE IDIOOT END 21,1 km peale registreeris. Nagu päriselt. Varasematel aastatel olin alati 10 km peal jooksmas käinud ja nüüd järsku oli vaja 21 peale ronida. Niimoodi pidasin enesega debatti, et lausa halb hakkas!
Lõpuks oli aeg minna stardikoridori. Hoidsin viimase minutini jopet seljas. Sest FUCKING KÜLM OLI JU ! Ja siis olid need NORMAALSED inimesed, kes läksid lühikestes riietes jooksma. Ainuüksi nende nägemine ajas külma judinad peale...Prrrrrr.
Pakkisime mulle kinda salataskutesse 2 salvrätti kaasa, et saaks nina nuusata kui vaja. Jah, OLEN SEE IMELIK, KES KANNAB SALVRÄTTE KAASAS!
Paar minutit enne starti andsin jope pealt ära ja oh god, külm hittis ikka selliselt!

Ärge saage valesti aru. Mulle meeldib jahedaga joosta aga võistlustel ei saa ju kohe jooksma. Kodus treeningjookse tehes, lähed välja ja hakkad jooksma. Lihtsalt ei jõua ennem külm hakatagi, kui hakkab juba soe!
Kui kuulsin stardipauku, siis tundsin kergendust, sest teadsin, et ehk varsti hakkab soe.
Plaan oli rahulikult joosta ja lihtsalt kulgeda.
Tegelikult läks aga kõik hoopis teisiti. esimesel kahel kilomeetril hakkas soe. Kohati isegi liiga soe. Kindad lendasid kohe kaksikute vahele peitu, sest taskuid mul polnud kuhu neid panna oleks saanud.
Tempo oli esimesest kilomeetrist alates 5+ min/ km kohta. Enesetunne oli esimesest kilomeetrist alates väga hea.
Püüdsin peas oma plaani ümber mängida. Algselt oli ju plaan kulgeda. Kuid hiljem püüdsin 5 kilomeetrit korraga võtta. Ehk siis püüdsin selle tempo juures ellu jääda, mille olin algusest alates ette võtnud.
Enne kui arugi sain oli juba 5 km selja taha jäetud. Esimesed viis elasin üle, enesetunne oli hea, pulss mõnusalt madal. Rada senimaani mõnus sirge, ei mingeid suuri tõuse.
Esimesse teenindus punkti jõudes otsustasin, et sel korral läheb spordijook käiku. Esimese sõõmu ära võtsin siis tundsin kuidas külmast ajud krampi tõmbas ja lõualuud peas viltu. HOLY COW, nii külm jook oli, et lausa kohutav. Enamus jooki lendas prügikasti. Leppisin vaid selle lõugu kõveraks kiskunud ühe lonksuga.
Mõtlesin veel, et kui igas TPs on nii külm kraam siis lõpuni ma küll sellises tempos ainult ühe lonksuga vastu ei pea.

Kui olin külma krampidest peas lahti saanud jätkasin oma jooksu. Püüdsin kiirelt tempo ülesse võtta, et jätkata sama tempoga.
Edasi tuli paar laugemat tõusukest, kuid endiselt oli suhteliselt kerge rada. Teadsin, et esimene tõsisem tõus tuleb üle Eedeni silla minnes, enne seda ei pidanud tõusude pärast muretsema.

Ühtlasi sai Eedeni silla ületusega täis 10 km ning silla pealt maha tulles oli teine teenindus punkt. Võtsin ka sel korral spordijooki. Ja nagu ka eelmisel korral oli jook täiesti jääkülm. Aga kuna mul oli janu, siis püüdsin kuidagi selle külma olluse alla suruda, ilma et ajud krampi kisuks!
Kui nägin mis ajaga 10 km täis tiksus, siis sain aru, et kui nüüd tempos väga drastiliselt alla ei anna, siis on lootust uue PERSONAL BEST aja jaoks.
See nagu motiveeris täiega edasi pingutama.
12 kilomeetri peal oli joogipunkt, kus võtsin sisse oma ainsa energiageeli.
Kuulsin veel kõrval Härra ergutamist, kuid ei näinud kus koha peal ta asus.
Jalg jala ette, kilomeeter kilomeetri haaval.

Kolmandasse teenindus punkti jõudes pakuti SOOJA JOOKI! See oli terve selle jooksu tipphetk. Nii mõnusalt soe. Seest lõi soojaks. Oleks vist jäänudki sinna nautlema neid soojasid jooke aga aeg hakkas kuklasse tiksuma. Ning tuli edasi pingutada.
Umbes selleks hetkeks kui jõudsin omadega lauluväljaku juurde hakkas raske. Kõik oli raske. Jalad olid rasked. Rada läks raskemaks, sest tõusukesi siin seal tuli ette.
Teadmine, et enam pole lõpuni palju jäänud aitas ellu jääda. Keskendusin jooksmisele ja tempole.
Peagi tuli RC cola punkt, kus haarasin kindlalt ühe topsi jooki. Jõin ära ning liikusin järjekindlalt, kuid tempot hoides edasi. Teadsin, et kui nüüd tempos alla annan siis ajas kaotan.

Lõpuks olin jõudnud raja kõige kohutavama lõigu juurde. TOOMEMÄE TÕUS. Lõpuni oli umbes 3 km jäänud. Ja siis tuleb see NEETUD TÕUS.
Pulss lendas koheselt vist 200 peale nagu rakett orbiidile. Püüdsin kiires sammus ülesse roomata ja vahepeal paar jooksusammu teha. Kui ükskord ülesse jõudsin siis tundsin kuidas silmad kuklapeale kokku tõmbavad ja pulss teeb maksimaalset tööd. Üleval rahvas veel ergutas "JÕUAB KÜLL!" Vaatasin vist neid sellise näoga, et kui keegi veel seda mulle ütleb, siis ma lihtsalt virutan neile jalaga.
Selle kilomeetri ajaks sain juba 6+ min/km kohta. Ja ka järgmise. Sest sellest tõusust ma enam ära ei toibunudki. Edasi oli puhas surm. Tundsin kogu aeg kuidas pulss kurgus tambib, õhku hingata justkui poleks. Aga vaja oli ju panna. Edasi oli vaja saada. Püüdsin seda ebamugavustunnet kurgus eirata ja endiselt kuidagi eksisteerida ja edasi liikuda. Muidugi arvestada asjaolu, et vahepeal lihtsalt susse põõsasse ei viska.
Olin jõudnud viimasele kilomeetrile ja rada hakkas alla mäge kulgema, Muudkui alla ja alla. Nüüd ei hoidnud end enam grammigi tagasi ja lasin vabakäigul alla minna. Püüdsin lihtsalt mitte ninuli lennata ja lõpuni välja jõuda.


                             

Mäest alla lendasi kella sõnul ligi 15km/h tempoga ja siis juba paistis eelviimane kurv, kuhu jõudsin sellisel tempol, et ise ka ei uskunud. Kuulsin vaid Härrat kõrvalt hõikamas: "TÕMBA JALAD KÕHU ALT VÄLJA JA JOOKSE, JÕUAD ALLA KAHE TUNNI !"
Pulss endiselt laes kihutasin finiši suunas.
Viimane sirge punasel vaibal. Nägin kella tiksumas ning lisasin veel tempot niipalju kui seda jaksu veel järel oli. Finiši aeg 1:55:54. Ma tegin seda. UUS ISIKLIK POOLMARATONI AEG. Vana aja parandus lausa 6 minuti võrra.
Niipalju siis rahulikust laupäevasest kulgevast jooksust. Jooksin hoopis nii kiiresti nagu deemonist vaevatud tantsiv kloun oleks mind taga ajanud!

                         





Kirjutamiseni K :)


reede, 11. oktoober 2019

PÄRAST MARATONI

Maratoni postitus lõppes sellega, et suundusime kodu poole.
Autosõit kulges üsna rahulikult ja enesetunne oli veel täitsa hea. See muutus aga peagi, sest koju jõudes oli vaja autost tuppa saada. Oh my, oh my… see oli paras ettevõtmine. Jalad olid nüüdseks nii kanged nagu puupakud. Oleksin justkui puujalgadega hobune, kui nii võib öelda.
Kui ükskord tuppa ära sain, pakkisin kiirelt asjad lahti, panin mugavamad riided selga ning horisontaalne asend tundus kõige mugavam asend peale sellist pikka päeva.

Aga siinkohal ei olnud horisontaalselt olemine ikka kõige mugavam asend. Küll ma otsisin seda õiget asendit. Ühe külje peale, teise külje peale, selili ja kõhuli. Mitte miski ei sobinud.
Vahet polnud, mis asendi sisse võtsin, ikka kusagilt midagi hakkas valutama.
Võtsin ühe valuvaigisti teise järel sisse ja ikka ei midagi.
Mõlemad puusad hakkasid meeletult valutama, lisaks valutas vasak pahkluu ja parem põlv. Olin justkui põrgukatlasse sattunud. Kogu see valu erinevates jala piirkondades oli lõpuks nii meeletu piin ja ebamugav, et lihtsalt ei osanud ära olla. Heal juhul 5 minutit sai mingis samas asendis olla enne kui valu hullemaks läks, siis pidi kindlasti asendit korrigeerima.
Õhtul määris härra mu pahkluud ja põlve mingisuguse jäägeeliga sisse, mille olime skoorinud maratoni Expolt.
Ja teate mis! See aitas kiiremini ja paremini valu vastu kui valuvaigistid. Või siis lõpuks hakkasid need valukad mõjuma, mida olin peoga sisse ajanud.
Tegelikult kujutasin juba vaimusilmas ette kuidas ma järgmised nädal aega vaevu liigun ning VANNUN END MAA PÕHJA... " ET OLI VAJA MARATONILE IKKA RONIDA!"

               

Tegelikult oli asi hoopis vastupidi. Järgmisel hommikul ärkasin ülesse. Valu oli kadunud. Puisus jalgades samamoodi. Esimestes sammudes oli veidi tunda nagu oleks eile jooksnud maratoni aga edasi oli lausa LUST JA LILLEPIDU!
Nagu päriselt. Kusagilt ei valutanud. Pahkluu ja põlv olid endised. Samal päeval läksin kõndisin 5 kilomeetrit ja jalad olid jumalast okei.
Ükski lihas ei andnud endast märku ega tunda. Enesetunne oli lausa nii hea, et tekkis kohati kahtlus, kas eelneval päeval üldse jooksmas käisingi.
Teisel päeval peale maratoni läksin sörkisin 5 kilomeetrit. Mille peale Härra arvas, et olen ikka peast PALJU SOE. Küsis seepeale:" Kas minuga on ikka korras kõik? Maratonist jäi väheks või ?!
Nagu ei ja ei. Minuga pole kunagi kõik korras olnud, sest ilmselgelt oleks see TOO MAINSTREAM.

Ühesõnaga, olin valmistunud palju hullemaks, nii maratoni kui taastumise osas ja kõik läks mõlemal juhul lihtsalt NII HÄSTI !
Kaks nädalat peale maratoni võtsin vabamalt. Kõndisin rohkem kui sörkisin/jooksin. Aga ikkagi liigutasin end igapäevaselt.
Kolmandal nädalal hakkasin juba vähe kiiremaid ringe jooksma ja rohkem jooksmas käima. Lihtsalt sellepärast, et Tartu Linnamaraton oli ukse ees ja plaan oli ehk sinna ka minna. Küll aga poolmaratoni rajale.

               


Maratoni osas olen mõelnud nii ja naa pidi, kuid olen jõudnud arusaamale, et poolmaraton on ikka rohkem minu jaoks, kui maraton. JAH, ma ei välista, et mõni maraton veel kunagi tuleb aga minu tugevalt läbi vajuvad pahkluud ja opereeritud põlv ei pea lihtsalt nii pikale maale vastu. Ja ennast lõhkuda ei ole pikemas perspektiivis ka hea.
Nii, et kõik kes ootavad kuna järgmine maraton tuleb, siis kindlasti mitte nii pea!





Kirjutamiseni K:)

laupäev, 28. september 2019

TALLINNA MARATON 42,2km

MARATONI NÄDAL
Kätte oli jõudnud maratoni nädal. Üllataval kombel veel närvi sees polnud. Minu õnneks. Eks aitas see ka kaasa, et pidin terve nädala tööl veetma. Ei olnud aega maratoni mõtteid mõelda.
Lisaks pidin viimased maratoni eelsed trennid veel ära jooksma. Toimetamist oli omajagu ja aega justkui liiga vähe. Hommikul tööle, töölt koju ja kohe jooksma.
Nädala alguses leidsin isegi aega hotellis tuba broneerida, et saaks laupäeval juba Tallinna minna ning ei peaks pühapäeva varahommikul sõitma alles hakkama.
Lisaks kulus terve nädal vee tankimisele. Mulliga vett, mineraalvett ja tavalist vett. Kõike kulus liitrite viisi. Kolmapäevast alates kulus pastat pastat ja veelkord pastat.
Üldiselt terve see nädal läks nii kiiresti, et isegi aevastada ei jõudnud.
Reedel pakkisin asju. Kontrollisin kotti umbes 50 korda üle, et ikka kõik vajalik kotis oleks.
Enne kui arugi sain oli juba nädalavahetus kätte jõudnud. Laupäeva veetsin ka tööl. Peale tööd oli plaan kohe Tallinna suunal liikuda. Hotellis chek-in teha, asjad tuppa viia ja seejärel stardimaterjalidele järgi minna.
Mõeldud-tehtud!

Kui stardinumbri kätte sain, siis oli järgmine sihtmärk...SÖÖK! Ausõna, kõht mõtles viimased 3 tundi juba, et kõri on katkenud ja mitte kunagi enam midagi kõhtu ei jõua!
Mingisse kallisse restosse meil Härraga küll plaani minna polnud. Kiirelt kusagilt midagi ja tagasi hotelli. Aga kust saaks kiirelt midagi ! Ja ilmselgelt ei tahtnud enam kuuldagi sõna PASTA, sest olin seda juba eelnevalt liiga palju söönud.
Ega valikusse ei jäänudki väga palju. Esimene ja ainus, mis pähe tuli oli MCDONALDS! Jep, suundusime MÄKKI. Seal oli küll hiiglaslik järjekord aga ma olin ühe eriti mahlase burksi ja friikate nimel ootama! Tegelikult lausa VAJASIN SEDA BURGERIT!
Seistes järjekorras tuli meie taha üks rootsi keelt kõnelev naisterahvas. Oli just 10 km jooksult tulnud ja mudis oma põlve. Ilmselt tegi teine talle liiga.
Nähes mu stardimaterjalide ümbriku peal distantsi millele järgmine päev minemas olin, läksin proual silmad suureks. Natukese aja pärast ühines temaga tema sõbranna. Nii nad jutustasid meie selja taga omas keeles, kuniks varasemalt minu ümbrikku näinud naine viipas teisele, et ta ka vaataks. Siis see teine naine küsis kohe: " How it´s even impossible to run so long!"
Ja mina siis vastasin : " Don´t know, it´s  my first time!"
Mille peale prouad olid eriti hämmingus ning soovisid jooksuks edu ja kerget jalga.

Endal muidugi kerge muie suul kogu sellest värgist. Õnneks saime siis juba söögi kätte ja saime hotelli poole liikuda. Mööda minnes võtsime ka mõned saiakesed hommikuks ning pudeliga vett.
Hotellis võis alata korralik ÕGARDLUSPIDU. Kell oli juba 21 läbi.  Friikad maitsesid isegi jahedalt hästi ja burger... mmm see oli lihtsalt nii maitsev ja hiiglaslik, et poole burgeri peal tundsin, kuidas enam ei jõua. Kõik tuli ära süüa.
Tegin kiire story update instagrami jaoks, selleks et ikka kõik teaksid, mis distantsi peale homme minemas olen.
Seni ei teadnud seda keegi, väljaarvatud üksikud asjaosalised. Seega KAUA HOITUD SALADUS.
Seejärel kiire pesu ja võiski teki alla pugeda.
Seni polnud mind veel närv haaranud.

Öösel peale vetsus käiku oli uni läinud ja enam magada ei saanud. Lõpuks jõudis närv kohale. Tiksusin siis hommikuni, ühelt küljelt teisele viseldes ja sipeldes. Kord oli palav, siis jälle külm. Ükski asend ei olnud hea. Samas uni nagu oli aga magada ei saanud.

MARATONI PÄEV
Mis seal ikka. Kell tiksus 6 ja minul hakkas äratus tööle. Jõin vett, võtsin rohud ja püüdsin oma õhtul ostetud saiakesi süüa. 2 saiakest suutsin kuidagi ära süüa, needki käisid rohkem suus ringi kui oleks pidanud.
Nüüd hakkas kell kuidagi eriti kiirelt liikuma. Juba pidi hakkama riidesse sättima.
Lasin härral pahkluud ka kinesio teibiga kinni plaasterdada. Ikkagi nii pikk maa ja igasugune lisatoestus kulus mu pahkluudele ära.
Geelivöö ja geelid kaasa pakitud. Lisaks pistsin magneesiumi ka geelide vahele.
Põlvikud ja tossud jalga. Kiire kontroll kas kõik ikka kotis ning chek-out hotellist.
Suundusime auto juurde, et asjad autosse ära panna. Auto oli meil hotellist kaugemale pargitud, sest hotelli ees ei olnud ruumi parkimiseks. Tee peal autoni, sõin ära ühe sefiiri ja tagasi tulles teise.
Jõudes vabaduse väljakule, tegime kiired pildid. Käisime veidi ringi.
Saime kokku Viigi´ga. Jutustasime ning suundusime ära stardikoridoride juurde.
Soovisime üksteisele kerget jooksu ning läksime ära oma stardigrupidesse.

Minu stardigrupp oli D. Neljas grupp siis. Väga palju rahvast oli. Väga kitsas oli. Hommikul olin otsustanud, et võtan jooksu rahulikult ja lihtsalt naudin. See mõte läks kiirelt peast, kui avastasin, et minu stardigrupis on tempomeistrid reas...4:15, 4:30 ja 5:00. Neid nägin. Ega siis polnud vaja palju mõelda, kas võtta mõnele sappa või ei. Muidugi olin enese jaoks juba ammu nii öelda GOAL TIME välja mõelnud. Otsustasin, et kui minu tempo klapib 4:30 tempomeistritega, siis püsin neil sabas seni kuni jaksan.

Kiirelt veel mõni sõõm vett, ninna ninaspreid, et vältida nina kinni vajumist ning olin valmis. Nii valmis kui olla sai.
3,2,1 START! Ja maraton võis alata! Püüdsin selles suures rahvamassis mitte komistada ja samas mitte tempomeistreid silmist lasta. Õnneks olid minu soovitud tempomeistrid suhteliselt lähedal ja ei pidanud neile väga suure pingutusega järele vurama, vaid sai suhteliselt kiiresti sappa võtta ja selle tempoga jooksma hakata, mis nemad mulle pakkusid. See tempo sobis mulle ideaalselt.
Piisavalt hea, et jooksu nautida ja igast meetrist rõõmu tunda.

Esimesed kilomeetrid läksid lenneldes ja enne kui arugi sain hõikasid tempomeistrid: "JOOGIPUNKT, KÕIK JOOVAD! KIIRET EI OLE!"Thank god, sai rahulikult juua.Võtsin vett joogiks. EI maitsenud kohe kuidagi see vesi. Selleks hetkeks oli üle 4 kilomeetri joostud.
Peale joomist sai koheselt tempo taas ülesse võetud ja tempomeistritega jätkatud.
Täiega chillisin. Selline chillax vibe oli peal ja suu oli ka vist kõrvuni. Täiega ekstaasis. Kõik sujus seni veel nii hästi. Jalad olid kerged, minek oli hea, hingamine paigas ja mu nina tegi minuga koostööd. Ilm oli ka super. Kõik oli super.

                   


Nautisin jooksu, kilomeetrid möödusid endiselt lenneldes. Järgmine joogipunkt ootas ees 8nda ja 9nda km vahel. Teadvustasin enesele, et 21 kilomeetrit pean ilusti vastu ja justkui liuglesin edasi.
Vaatasin ringi, jooksin, nautisin ilma.
Joogipunkti jõudes valisin sel korral spordijoogi. Sest no see vesi. EI ISUTANUD KOHE ÜLDSE! Jõin spordijoogi ära ise lootes, et see nüüd mulle põntsu ei pane!
Kolmandas joogipunktis, veidi peale 12ndat kilomeetrit võtsin samuti spordijooki.
13ndast kilomeetrist kuni 14nda kilomeetrini tundus, et mu maole ei meeldi see, mis talle pakutakse. Lasin juba vaimusilmas peast läbi, kuidas mul nüüd rajal kõhu lahti lööb ja mul pole mitte kusagile minna ja siis end lihtsalt rajal täis lasen! Jep, kohati tundus see reaalsusena, et nii juhtubki.
JUMALA PÄRAST seda veel vaja oleks olnud. ÕNNEKS, minu õnneks, läks see kummaline tunne maost üle.
15 kilomeetrit tiksus täis ja oma esimest energiageeli veel sisse ei võtnud. Võtsin juba kätte, et kohe kui teenindus punkt tuleb, siis saan kohe ka juua. Olen aru saanud, et energiageelid toimivad minu puhul paremini, kui neile kohe vedelikku peale tarbin. Siis saan kohese energialaksu, mitte ei hakka geel toimima kilomeetri kahe pärast.
Vahetult enne kui 16 kilomeetrit täis tiksus tuligi teenindus punkt koos energiapunktiga. Energiapunktist mul vaja polnud midagi, sest olin oma energia kaasa võtnud. Pealegi pakuti seal vaid Enerviti tooteid, mis minu puhul puhas raiskamine. Võtsin sisse oma esimese geeli Grapefruit maitselise. Panin peoga soola otsa ning jõin vett peale. Suhteliselt rõve kombinatsioon aga, mis seal ikka. Kui vaja siis vaja.

Edasi viis rada läbi loomaaia. Nägin piisoneid, kaameleid, mets hobuseid ja mõnda väiksemat loomakest. Tundus, et kõik loomad olid peitu pugenud.
Loomaaiast väljudes oli täis tiksunud 18 kilomeetrit. 3 kilomeetrit veel siis võis pool tehtuks lugeda.
Tundsin endiselt jalgades kergust. Võhma ja energiat oli.
Seni oli jooks puhas nauding.
Kilomeetrid läksid endiselt lenneldes. Vahetult enne 20 kilomeetri täitumist sai end taas värskendada.
Loosi läks järjekordne tops spordijooki.
Lisaenergiaks veel vajadust ei näinud.
Kusagil  21,5 kilomeetri peal viis tee meid mingisugusele terviserajale. No see teekate mulle kohe üldse ei meeldinud. Kergelt pehme peenike kivipuru. Vahetult enne 23nda kilomeetri täitumist oli teenindus punkt. Võtsin teise energiageeli sisse. Taaskord Grapefruit maitseline. Alates sellest hetkest alustasin ka enda märjaks kastmisega, sest tundsin, et vajan seda. Esimese korra kohta kastsin tagumise naisterahva vist märjemaks kui ennast. Silmamõõt oli nii paigast ära.
Siit edasi keerasime Vabaõhumuuseumi teele ehk siis edasine jooks kulges pikalt mööda mere äärt.

25ndal kilomeetril hakkasin kergelt oma vasakut pahkluud tundma, kuid õnneks mitte midagi hullu. Jooks oli endiselt nauditav. Teadsin, et varsti võib raskeks minna. Olid ju nii mõnedki hoiatanud, et 32st kilomeetrist hakkab alles maraton.
26ndal kilomeetril sai jälle juua ja end kasta. Sel korral sain ikka märjaks ka. Enne kui jõudsime edasi tagasi viivale rannaäärsele lõigule siis tuli veel laudtee üle elada. Olin nii mõndagi kuulnud selle kohta. Tõesõna, see oli veel kohutavam lõik, kui terviseraja lõik. Kohati läks süda pahaks ja pidevalt kadus jalgealune alt, sest see kõik kõikus nii kõvasti.
Mingi koha peal nägin ka Regiinat. Täpselt ei mäleta mitmendal kilomeetril see olla võis. Aga hõikasin talle kõvasti: "Tsau Regiina!" Vist oli üllatuseks talle, et ma ka rajal olen.

Ühtlasi oli see Edasi tagasi lõik ka kohaks, kus poolmaratoni omad said kokku maratoni jooksjatega.
Teenindus punktis, mis oli vahetult enne 29ndat kilomeetrit, jõin spordijooki ja veel ei tundnud vajadust lisaenergia jaoks.
30 kilomeetrit tiksus täis. Nüüd ootasin millal raskeks hakkab minema.
31sel kilomeetril pakuti õlut ja natuke maad eespool veel ka muud kraami. Võtsin õlut. Seejärel energiageeli, sinna otsa spordijooki ja apelsini. Ning tagatipuks kastsin ennast ka.
Ikka korralik kompott. EI tahtnud isegi mõelda, mida mu magu sellest kõigest arvab. Püsisin endiselt tempomeistritega tempos.

Kusagil Pelguranna lõigul peale 33ndat kilomeetrit jäin natuke tempomeistritest maha ja siis juba Regiina hõikas, et ma grupis püsiksin! Võtsin kiirelt grupile sappa ja jooksin grupis edasi.
34ndaks kilomeetriks andis mu pahkluu endast juba üsna tugevalt märku. Ühtlasi jäin tempomeistritest natuke maha. Sest väikese tõusu peal otsustasin, et annan pahkluule armu ja kõnnin minimaalselt. Siis tuli juba Regiina rattaga vastu. Pakkus Cocat, mille ma lahkelt vastu võtsin. Ning seejärel juba jooksu sammul jätkasin. Tempo grupp oli veel näha, kuid neile järgi tormama ei hakanud.
37ndal kilomeetril võtsin oma 4nda energiageeli. Selleks hetkeks olid vasak pahkluu ja parem põlv mõlemad minuga koostöö lepingu ülesse öelnud. Kõik mis siit edasi tuli oli paras sadistlik enesepiitsutamine. Tempos järele andmist ei toimunud. Tempo pidi püsima selline nagu seni püsinud on. Kilomeeter kilomeetri haaval.
Kui see meeletu valu välja jätta, mis sel hetkel mul jalgades oli. Siis võis jooksu endiselt nautida. Endiselt oli kerge. Lõpp peaaegu, et paistis.
Viimases teenindus punktis, mis oli vahetult enne 39ndat kilomeetrit. Võtsin ülimalt rahulikult. Jõin spordijooki, sõin apelsini ja tagatipuks kallasin 2 topsi vett endale kaela.
Nüüd oli jäänud veel viimane tõus võtta ja edasi oli juba lust ja lillepidu ehk finiš polnud enam kaugel.

Hoolimata valust, mis valdas mu jalgu nautisin endiselt jooksu. Suu oli kohati kõrvuni veetud. Meel muutus härdaks ja silm tahtis vesiseks kiskuda. Ei suutnud uskuda, et olin juba nii kaugele jõudnud.
40ndal kilomeetril sain lõpuks aru, mis ajaga üle finiši joone võin jõuda.
Veel enam kannustas see mind tagant tempot hoidma ja mitte valule järele andma. Tempo grupp oli minust umbes minuti jagu ees.
42 kilomeetrit sai täis. Nii natuke veel. Olin nii omas mullis, et kui lähenesin finiši sirgele ei pannud tähelegi, kui Härra kõrvalt ergutas.
Lõpuks keerasin pikale finiši sirgele. Eemalt nägin kella. Kas jõuan 4:30:... sisse, mis iganes sekundid siis peale tiksuvad. Ja ja ja ja ma JÕUDSIN!

OH GOD, ei suutnud uskuda, millega ma just hakkama sain. MA JOOKSIN MARATONI! Ja seda ajaga 4:30:45... Neto ajaks tuli lausa hämmastavad 4:28:47.
Nüüd oli see koht kus hakkasin pisardama. Olin ülimalt õnnelik, et suutsin terve raja läbida joostes. Ilma et oleks kõndinud, pikemalt kui 200 meetrit. Ja seda ka vaid kahe koha peal, pahkluu tõttu.

               


Sain oma medali kaela. Endal vesine nägu ees. Medali jagaja vaatas mind kui pooletoobist aga mul oli sellest jumala savi. MA PIDIN JU OMA ÕNNE KUIDAGI VÄLJENDAMA. Enamus inimesi väljendab seda küll rõõmsamalt aga need olid minu RÕÕMUPISARAD.  Spordijook ja veepudel ka näppu ning seejärel võtsin termokile endale peale ning jäin Härrat ootama.
Kui Härra ükskord kohale jõudis siis kukkusin veel kõvemini pisardama. Ja nii ma seal siis pisardasin oma õnne pisaraid.
Härra oli ka hämmingus: "mida aega sa just jooksid!!"
Ainus millele suutsin veel mõelda oli kuidas auto juurde kiiresti saaks.
Ütlesin Härrale: "Kohe auto juurde, kui kusagile maha istun, siis siit ma enam ei liigu." Nii suundusimegi auto juurde. Et saaksin kuivad riided selga ja sõit kodu poole võiks alata!






Kirjutamiseni K :)




esmaspäev, 23. september 2019

VALMISTUMINE TALLINNA MARATONIKS

Vot selle loo alustamiseks tuleb ajas natuke tagasi kerida. Tegelikult kohe päris palju. Täpsemalt siis aasta algusesse. Sest just Jaanuaris läks lumepall veerema. Aga mitte just päeva pealt. Nimelt Jaanuaris (Või oli see hoopis Detsembris) hõigati taaskord välja projekt EESMÄRGIKS TALLINNA MARATON! Tähelepanelikumad panid tähele, et eelmisel aastal üritasin projekti pääseda. Sel aastal mõlgutasin ka mõtet kas peaks proovima. Kuid sain nii mitu kirjakest postkasti, mis panid mind hoopis teises suunas mõtlema. Vahest on hea kui on olemas selliseid inimesi, kes oskavad sulle nõu anda või suunata.
Seega välistasin enese jaoks koheselt projektis uuesti osalemise. Kuid otsus MARATONI osas ei tulnud kergelt. Pidin ikka natuke mõtlema. Eelmisel aastal teatavasti peale projektist välja jäämist asi sinna paika ka jäi! Siis ma tundsin, et veel ei ole minu aeg. Ja loobusin ise kohe edasi punnimast.

Sellel aastal aga veidi aega mõtlemist ja andsin kuradile sõrme. Olin öelnud oma JAH sõna MARATONI jaoks. Õnneks ei pidanud ma selles hulluses üksinda olema. Olin leidnud enesele kambalise, kes oli nõus mind oma targa nõuga aitama ning ühtlasi kirjutas mulle iga kuu ka kava. Nime jätan mainimata, sest kui ta seda ise soovib mainida, siis ta seda ka teeb. Hetkel austan privaatsust. Need, kes teavad, need teavad ja on ka kuss.
OH MY GOD ilmselgelt polnud mul halli aimu ka millesse ma end sekundi vältel mässisin.
Jaanuar sai vaikselt otsa ja Veebruar tiksus peale. Ehk siis tuli hakata end maratoni vormi ajama. Muffini vorm on ka hea aga sellega maratoni ei jookse. Kui just mingit kostüümikat kinni ei taha panna.  NEVER MIND, see mu plaan polnud. Plaan oli ikka maraton ära joosta.

Sain siis kätte Veebruari kuu jooksukava. Mina ja jooksen kava järgi. Poleks uskunudki, et nii juhtub aga näe kõik on elus võimalik.
Tulles tagasi kava juurde siis panen ühe kava ka siia, et milline mu kava siis välja nägi.

Veebruar 
1. X
2. X
3. X
4. X
5. 6 kilomeetrit pulsiga 150
6. X
7. Soojendus +fartlek 30 minutit:7+3 minutit.
8. X
9. ÜKE (Üldine kehaline ettevalmistus)
10. 10 km pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:00
11. X
12. 8 kilomeetrit pulsiga 145
13. X
14. Lõigud: 1x600 meetrit, 2x400 meetrit, 3x200 meetrit
15. X
16. ÜKE
17. 12 kilomeetrit pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:15
18. X
19. Soojendus+ fartlek 40 minutit : 7+3 minutit
20. X
21. Lõigud: 1x600 meetrit, 2x400 meetrit, 3x200 meetrit, 1x400 meetrit
22. X
23. ÜKE
24. 14 km pulsiga 140-150 või rahulik jooks 1:30
25. X
26. Soojendus +fartlek 50 minutit: 7+3 minutit
27. X
28. Lõigud: 200 m, 400m, 600m, 400m, 200m

Vot selline nägi siis minu Veebruar välja. Esialgu pidin kõike tunde järgi tegema, et kohe üle ei tõmbaks kusagil. Lisaks pidin vähemalt 3 trenni nädalas kindlasti ära tegema aga veel parem kui kõik ette nähtud trennid saaks tehtud. Mis mulle endale meeldis, oli see, et võisin trenni päevi ümber mängida. Kui mingil päeval ei saanud trenni teha, siis tõstsin päeva võrra ette või lükkasin päeva võrra edasi. Aga kõik sai ikka suuremas jaos ilusti tehtud. Üksikud trennid jäid vaid vahele. Seda ka olude sunnil, mitte laiskusest.

Iga kuu alguseks sain uue kuu kava, mis läks järk järgult maratoni spetsiifilisemaks.
Märtsiks olin juba sellise kava järgi liikumisega ära harjunud, kuid siis kui välk selges taevast selgus, et pean Aprillis operatsioonile minema. Nagu REALLY! Kas saaks enam MITTE SOBIVAMAT AEGA LEIDA! Esialgu lõi selline uudis ikka natuke rivist välja. Olin iseendas pettunud, et mu organism mind nüüd niimoodi alt tõmbab. Igasugune treeningmotivatsioon oli kadunud. Ei tahtnud ma ühel ega teisel päeval ringile minna. Siis mõtlesin jällegi, et mille jaoks pingutada, kui Aprill nii ehk naa tulemused nullib. Sest peale Operatsiooni vaevalt, et võin kohe rajale tagasi minna.
Õnneks ei jäänud ma sinna MOTIVATSIOONI KRIISI AUKU väga kauaks. Teadvustasin enesele, et kui nüüd pooleli jätan ja alustan uuesti siis kui seda võin, siis on treeningus ikka väiksema augu asemel hiiglaslik auk sees. Seega ajasin jalad kõhu alt välja, pühkisin motivatsiooni kriisi killud kokku ja läksin jooksma. Tegin oma ette nähtud trenne seni kaua kuni see oli võimalik.

Aprilliks mulle uut kava ei tulnud, sest ei olnud ju vaja. Vaja oli operatsioon edukalt ja ilma komplikatsioonideta üle elada. Ja siis keskenduda taastumisele nii palju kui võimalik on. Rahu ja vaikust. Operatsioon kulges edukalt, taastumine veel edukamalt. Õnneks luba liikuda oli olemas. Kuid see sisaldas ka kõndimist, mitte kohe kümnete kilomeetrite kaupa jooksmist.
11 päeva peale operatsiooni osalesin juba võistlusel. Mitte just joostes aga juba normaalselt kõndides. Ei saanud seda võistlust vahele ka jätta, sest olin just Pärnu kolmikürituse omale selle aastastesse plaanidesse kirjutanud ja ära registreerinud. Kõndisin raja rahulikult läbi ja isegi ei jäänud mitte viimaseks.
Samas ei jõudnud kuidagi ära oodata kuna jälle uuesti vaikselt jooksmas võin käima hakata. Samas teadsin, et enne MAI KUUD seda küll ei juhtu. Katsusin ikka kõndimas käia ja muidu aktiivne olla.
27 aprillil võtsime Cris´iga  ette sörk-matka, kus alguses tegime 1 kilomeeter kõndi ja 2 kilomeetrit sörki. Kuna seda oli minu jaoks tol hetkel veidi palju, siis edasi tegime 2 kilomeetrit kõndi ja 1 kilomeeter sörki. Selliselt suutsin vastu pidada 18 kilomeetrit. Ilma, et oleks surema hakanud. Tähendab, olin piisavalt hästi end seni hoidnud ja taastumine oli olnud edukas. Täpselt 30ndal Aprillil võtsin siis ette esimese jooksu, kus jooksin järjest 30 minutit , mille vältel läbisin 4,78 kilomeetrit.
Olin enese üle ikka kuradima uhke.  See tähendas vaid ühte. Sain Mai kuuks juba jälle kava, ning vaikselt uuesti treeningute kallale asuda.

Alustasin siis Maist taas treeningutega. Tasa ja targu. Vähemalt seni kuni kätte jõudis 12 MAI. Siis oli aeg MAASTIKUMARATONI joosta. Jah. täpselt 1 kuu ja 2 päeva pärast operatsiooni jooksin 24 kilomeetrisel rajal. Ja teate mis? Jooksin veel nii kuradima hästi, et aasta varasemalt joostud aega parandasin ligi 20 minuti võrra! BEAT THAT!
Mäletan nii selgesti Mariliis arvas, et mul pole peas kõik korras, sest üksi normaalne inimene ei jookse kuu aega peale operatsiooni 24 kilomeetrit! Aga võin väita, et polegi kunagi normaalne olnud ja kui keegi on seda arvanud, siis ei tea küll kas nende endiga on kõik korras!
Tegelikult oli see MAASTIKUMARATON vaid jäämäe algus. Sest MAISSE mahtus veel RIIA MARATON, kus jooksin poolmaratoni ja ka RAPLA SELVERI SUURJOOKS, kus jooksin ka poolmaratoni. Kõik jooksud toimusid nädalase vahega ja ärme unusta ka seda, et Raplast tuli minuga koju kaasa uus isiklik poolmaratoni aeg!
Kui nüüd tagant järele mõelda, siis see oli vist üks hullumeelsemaid ettevõtmisi. Nädala sees kava järgi trenni ja nädala vahetusel võistlused.
Tegelikult sellist hullu panin ainult Mais. Edasi võtsin ikka tükk maad rahulikumalt.

Juuni alguses olid treeningujooksud üksteise järel aina raskemad ja raskemad. Jalad ei kuulanud sõna. Pulss mängis minuga. Kannad olid valulikud. Üldse oli selline raske. Mõlgutasin mõtteid FÜÜSILISE LÄBIPÕLEMISE SUUNAS. Kas tõesti olen viimase kuu ajaga ikkagi nii palju liiga enesele teinud, et nüüd on see käes. Enam ei jõua. Õnneks ei kestnud selline seis väga kaua ja alates 10ndast juunist olid taaskord kõik trennid nauditavad. Vahet ei olnud siis kas jooksin lühemat maad või siis pikemat. Iga meeter tegi rõõmu ja jalad muutusid aina kergemaks. Eks oli ka halvemaid päevi, kus enesetunne oli täitsa hea aga jooks läks ikka metsa.
                 

Juunis läbisin lisaks treeningutele ka ühe poolmaratoni omal käel. Üksinda on ikka päris MASENDAV nii pikka maad joosta. Sain üle tüki aja korralikud villid sellest jooksust. Samas need villid ei takistanud mul edaspidiseid trenne. Neid nagu poleks olnudki.

Ilmad olid ka selleks ajaks juba nii palju kuumaks muutunud, et sellise kuumaga oli raske valida aega kuna joosta. Kas hommikul vara või õhtul hilja.



Ja ilma, et oleks arugi saanud oli juba kätte jõudnud Juuli kuu. See tähendas vaid üht. Maratonini oli vaid kaks kuud aega. Nüüd pidin eriti tubli olema, et jõuaks kõik trennid ilusti tehtud. Kohe kuu alguses, täpsemalt 7ndal Juulil võtsin vastu väljakutse osaleda LAHEMAA KEPIKÕNNI-JA KÄIMISMARATONIL. Ei teagi, mis mul arus oli. Või kui kõrgelt ma kukkusin, et sellise asjaga nõusse jäin. Oleks ju piisanud vaid JOOKSUMARATONIST aga ei. Väike ekstremist minus tekitas KÄIMISMARATONIL osalemise soovi. Tänks Cris, et mind järjekordsesse seiklusesse tõmbasid. Vahest on vaja selliseid omamoodi ja teistlaadi ettevõtmisi.
Elasin selle hulluse üle. Jalad pidasid ka vastu ning üsna pea sain naasta tavapäraste treeningute juurde. Kuid siis ma veel ei teadnud, et peagi hakkab üks korralik allakäik.
Nimelt suutsin 15ndal Juulil omale mingisuguse tõbi külge korjata ja olin oma nädala jagu lihtsalt palavikus. Ilmselgelt mitte üks gramm treeningkavast ei saanud sel nädalal täidetud ja ka pool nädalat järgmisest, sest kohe peale haigust ei tahtnud ka treeningutega jätka. Lasin kehal teise nädala alguses taastuda kõigest sellest.
See oli nüüd küll midagi mida polnud taaskord vaja. Uuesti rajale saamine oli üsna lihtne. See nädalane haigus ei suutnud mind veel murda. Pulss oli normaale, tempo hea. Võis jätkata sealt kus pooleli jäi.

1 kuu MARATONINI. Kätte oli jõudnud august. SA PÜHA PÜSS JA MAARJAMAA. Nüüd mind küll enam miski ei päästa. Nüüd jõudis vist lõpuks kohale, kuhu ma end reaalselt mässinud olin. Vaja oli üle elada pikad treening jooksud.
10ndal augustil olin otsustanud osaleda KULDIGA POOLMARATONIL. Juba paar päeva varem ei olnud mu nina enam tema ise. 9nda hommikul ärkasin totaalse TUUMANOHUGA ja ega 10ndalgi väga palju parem polnud. Oleks pidanud selle nohuga koju teki alla jääma, mitte naaberkülla jooksma ronima! Omad vitsad peksavad ja sel korral peksid nii korralikult, et 12nda hommikul ärkasin palavikuga ülesse. Jep, ma olin JÄLLE HAIGE. Sel korral hullemini kui esimene kord. Maratonini olid vaid loetud nädalad ja pidasin võitlust palavikuga, mis muudkui püsis ja püsis. Peale poolteist nädalat haigeks olemist ja paar päeva kosumist, olin kaotanud väärtuslikud 2 nädalat. Kahest nädalast kaks pikka jooksu, mis olid üliolulised. Ja maratonini oli vaid 2 nädalat.
Siit edasi läks kõik ikka alla mäge. Üks jooks teise järel läks pekki. Pulss oli laes, hingamine sassis, jalad väsisid kiirelt, energiat polnud. TÄIELIK KAOS. Korra halasin isegi tee ääres korraliku peatäie nutta. Suutsin vaevaliselt 5 km joosta ja surm oli silme ees. Lihtsalt ajas nutma. Isegi kaalusin korra, et ei lähegi maratonile. Kui hull see saab olla, kui ma lihtsalt ei lähegi kohale. Ütlen, et olen haige ja keegi ei saaks teadagi, et tegelikult olen nii hale ja argpüks ning lihtsalt ei lähe kohale.
Aga üks tagasilöök teise järel ei suutnud mind ikkagi nii kaugele viia, et oleksin reaalseks oma mõtted teinud. Kõik need viimased 2 nädalat olin vaid iseenda hale vari. Igasugune lootus heaks maratoni ajaks oli kadunud.
Vaid nädal enne maratoni suutsid vanad tossud katki minna. NO ON EBAÕNN!
30ndal augustil sai siis uued tossud soetatud ja päev hiljem 1 september nendega joosta JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKSul suhteliselt hea tempo ja ajaga. Mis seal ikka. Oli vaid ju nädalake aega, et uutest tossudest maksimum võtta.
Kahjuks jäi uute tossude kilometraažiks enne maratoni vaid loetud 30-35 kilomeetrit.
Oli hullumeelne mõelda, et pean põhimõtteliselt uute tossudega 42,2 km läbima. Miljon mõtet käis peast läbi.

   


Lisaks kavale kirjutati mulle ka korralik meeldetuletus ENNE MARATONI! Või noh, ma ise avaldasin soovi, et võiks selline asi olla, kui uuriti, kas sooviksin sellist asja.

RIIETUS: 
- Maratoni eel võib tunduda jahe aga päeva peale võib minna väga kuumaks- tüüpiline september. Vaata kindlasti enne ilmateadet! Starti mine kindlasti sooja ilma riietusega- pikad särgid ja püksid jäta koju, ükskõik kui külm hommikul on.
Selles osas võisin täiesti nõustuda. Nii mõnigi jooks on näidanud, et oleks pidanud ikka vähem riideid selga panema, kuigi hommikul on olnud jahedam ilm.
- Kõik riided peavad olema sisse kantud, eelnevalt proovitud. Kõige loogilisem vist!
- Jooksusärk võiks olla hele, mis peegeldab valgust ja soojust tagasi. Oleks siis mõni hele jooksusärk, kõige heledam on vist hall. Läheb vist arvesse küll. 
- Soovitan enne jooksu kreemitada end päikese kreemiga v.a. juhul kui tõesti lubab ULME PADUKAT. 
Mis asi see päikese kreem veel on ? Üldjuhul ei kasuta üldse, aga kui vaja siis vaja. 
- Võid varuda endale kaltsukast mõne dressipluusi, mille saad stardis peale tõmmata ja jooksu edenedes rajanurka visata. 
Selliseks ajaks ilmselt vajadust pole, kuna Härra nii ehk naa kaasas, siis saan vahetult enne starti pusa/jope tema kätte anda. 
-Mida vähem pudi-padi kaasas seda kergem.

TOITUMINE: 
-Toitumis-teiperit ei soovita. Söö tavaliselt ja mõned päevad enne maratoni lihtsalt rohkem süsivesikuid (makaronid, sefiir jne.) Makaronid ja sefiir sobib hästi. Ei vaidle vastugi. Ei tea kuidas need kaks koos maitseks ! :D
- Peedimahla võid proovida aga mina selles positiivset mõju pole näinud ja kõhu paneb ka väga kiiresti käima, seega pigem ei minu arvates! 

Uute asjade katsetamisega üldjuhul hoian tagasi. Eriti enne nii suurt sündmust. Mul magu ei pruugi igat asja vastu võtta ja siis võib pahandust olla rohkem kui asi väärt on. Seega peedimahl jäi sel korral igati õigustatult proovimata.
-JOO PALJU VETT isegi kui ei ole JANU. Eriti siis, kui maratonile eelnevad päevad on jahedad- kui maratoni päeval tuleb ootamatult kuum ilm, siis on kehas ikkagi piisavalt vedelikku. Viis-neli-kolm päeva enne võid juua mineraalvett. 
No veega oli nii, et seda püüdsin tarbida nii palju kui võimalik. Läks mineraalvett, mulliga vett, tavalist vett ja seda liitrite kaupa. Miinimum päevas oli 2 liitrit. Seega usun, et esimeste päevadega kulusid tualeti ukse hinged poole viletsamaks.
-Nädal enne võid lisaks tarbida ka magneesiumi (kui on peale määritav, siis määri sääri ja reisi) et vältida lihaskrampide teket. 
Selles osas olin juba varakult ettenägelik ja hakkasin varakult magneesiumi lisaks võtma. Juba paar kuud enne maratoni lausa. Aga nädal enne oli usinam ja püüdsin jälgida, et kindlasti päeva norm saaks võetud. Vahest ikka kippus meelest minema. Peale määritavat ei kasutanud, kuigi see on mul ka täitsa olemas.

MARATONI EEL: 
- Pane kõik vajalikud asjad valmis, tee nimekiri ja kontrolli üle, et midagi maha ei jääks. 
Asjad panin küll valmis, kuid eraldi nimekirja koostama küll ei hakanud. Kontrollisin umbes 10 korda koti sisu üle, et kindlasti kõik olemas oleks.

Väike näidisnimekiri võimalikest asjadest:
- Jooksutossud, mis oleksid juba sisse kantud!
Jep, see sisse kantud ütleb kõik. Mida mul ei olnud olid sisse kantud tossud. Pidin leppima sellega, mis mul oli ja muud midagi.
- Jooksusärk. Lähtu reeglist-riietu nii nagu oleks väljas 10 kraadi tegelikust soojem. Väldi puuvillast riiet.
Kohe kui ma seda lauset lugesin pidin naerma puhkema. VÄLDI PUUVILLAST RIIET! Mul kannatabki, vaid puuvillase särgiga joosta. Jooksu särgiga ei kannata üldse joosta. Seega sorry, but mu puuvillane särk läks kotti!
-Jooksupüksid.
-Spordipesu, mida oled varem treeningutes kandnud.
-Jooksusokid, millega oled varem jooksnud.
-Mugav ja sisse kantud aluspesu.
-Soovi korral nokamüts, mis hoiab eemal päikese ja kaitseb higi sattumist silma.
-Soovi korral säärised. Palava ilmaga jäta need parem koju. 

Sääriseid ei ole, küll aga jooksu põlvikud ja need läksid ka kotti kaasa.
-Stardis sooja hoidmiseks on hea peale visata mõni vana pusa, mille saab samuti jooksu käigus ära visata.
-Vihmase ilma korral vihmakeep.
-Soovi korral päikeseprillid.
-Pulsikell ja-vöö.
-Energiageelid ja vöö geelide hoidmiseks.
-Jooksunumber või kiip, kui need on sul juba käes.
-Vaseliin, millega saad end enne starti kokku määrida hõõrdumise vältimiseks.
-Magneesium krampide vastu.
-Veepudel.
-Vahetusriided, mida pärast maratoni selga panna.
-Lahtised jalanõud nt. plätud, pärast maratoni on neid mugav jalga panna.
-Vetsu- või taskurätikupaber. IGAKS JUHUKS!
-Plaastrid, juhul kui pärast maratoni on neid vaja.
-Tee omale selgeks kus asuvad pakihoid, vetsud, start, et ei peaks neid hommikul otsima.
-Võimalusel võid stardinumbri juba varem välja võtta.

MARATONI PÄEV: 

- Hommikul söö pigem vähem aga tuttavaid asju, et jooksu ajal ei tekiks raskustunnet, kõrvetisi vms.
-Ära jäta starti minekut viimasele minutile.
-Määri võimalikud hõõrdumiskohad vaseliiniga kokku.
- Alusta aeglaselt, ükskõik kui suur on kiusatus teistega koos amokki joosta.
-Jälgi pulssi aga mitte tempot. Leia see õige pulsivahemik, kus tunned end hästi ja jääb natuke varu ka. Kui tahad joosta kiiremini, siis ära tee seda esimeses pooles ( Kui see tunne ei lähe 25ndaks km üle, siis võid tempot tõsta).
-Mõtle positiivseid mõtteid. Sa jõuad, sa suudad, sa saad hakkama. Loe samme, elektriposte, hingamist- keskendu millelegi muule. Jookse tükikaupa- 1 km või 5 km kaupa või loe km tagurpidi- nii tundub distants lühem.
-Ütle endale stopp, kui pähe tekivad negatiivsed mõtted katkestamisest, mitte jõudmisest jne. Lase need mõtted peast lendu. Kui tunned, et enam üldse ei jõua, siis oled tegelikult kulutanud vaid 40% oma maksimaalsest võimekusest.
- Tarbi vedelikke ja energiat iga natukese aja tagant, isegi kui ei taha. Nii ennetad ootamatut energiapuudujääki. Joogipunktides pista midagi soolast ka suhu ( soola, soolakurki)
- Vajadusel kõnni. Kõikides joogipunktides võid vabalt kõndida. See pole võistlus, see on esimene maraton ja ajalimiit on 6 tundi- mida kauem rajal oled, seda kauem saad seda päeva nautida!
-Jookse kõik kurvid sirgeks. Joostes ära räägi, ära lehvita, ära ela kellelegi kaasa. HOIA SEE ENERGIA AINULT ENDALE ! Ainult naeratada võid.
-Joostes ära lase kehal vajuda ette (nt. tõusudest üles minek), nii koormad ja väsitad jalgu vähem. Tõusudel tee samm lühemaks ja anna tempos järgi.
-Tuule korral varju kellegi selja taha või kõrvale. Kasuta teisi jooksjaid julmalt ära.

PÄRAST MARATONI: 
-Taasta vedelikuvarud, söö süsivesikuid ja tarbi kindlasti midagi soolast, pärast pingutamist võid pildi tasku visata- BEEN THERE, DONE THAT!
-Hoidu haigetest inimestest, kuna immuunsüsteem saab korraliku laksu.
- Söö mille järgi on isu. Tee, mida tunned, et tahad teha. Jookse siis, kui oled selleks jälle valmis.


Nii palju infot. Minu õnneks polnud veel maratoni eelne närv sisse löönud. Olgugi, et vaid nädal oli maratonini jäänud. Olin seni kõik asju suhteliselt pingevabalt võtnud ja katsunud nii vähe mõelda kui võimalik, sest muidu oleks juhutnud see, et oleksin üle mõelnud. Ja seda küll ei tahtnud.
Üldises plaanis ei olnud üldse kerge jõuda nii kaugele. Kilometraaž enne maratoni ei tulnud kindlasti nii hea kui oleks pidanud olema. Keskeltläbi 500-600 km ehk.
Selleks hetkeks olin teinud kõik, mis minu võimuses, et see maraton eeldatavasti üle elada.




Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 17. september 2019

JÜRI JAANSONI KAHE SILLA JOOKS 2019

Sellel aastal oli mul kolmas kord sellel jooksul osaleda. Ilm oli jälle mega ilus aga sigapalav. See on nagu needus juba. Et kui on Kahe Silla jooks, siis on laus päike ja hästi soe ilm.

Hommikul hakkasime härraga varakult liikuma, sest teadsime eelmistest kordadest, kui kitsaks võib parkimiseks koha leidmine minna. Kuna hakkasime varakult liikuma, siis jõudsime Pärnusse ka üsna varakult. Mis omakorda andis võimaluse parkida auto sinna kuhu soovi oli. Esialgu parkisime auto kõige lähimasse parklasse aga peale seda kui olime stardimaterjalid välja võtnud parkisime veidi eemal olevasse parklasse auto ümber.

Stardimaterjalide kätte saamisel tuli teada oma stardinumbrit. Nii saigi öeldud oma number ja seejärel neiuke otsis numbri järgi ümbriku ülesse. Kui oli mulle mõeldud ümbriku leidnud, siis küsis veel nime järgi! No sel korral sain nimeks Kilpsaar. Naersime siis seal omaette, et näe isegi nemad teavad, et ma jooksen aeglaselt kui kilpkonn, ega ilmaasjata nad mu nime sassi ei keeranud!

Seejärel võis lihtsalt oodata ja lebotada kuniks ükskord pidi stardi alasse liikuma.
Mida rohkem kell lõunasse tiksus, seda palavamaks kiskus. Õudusega juba kujutasin ette kui kohutav piin see jooks olema saab. Minu õnneks püsis pulss väga madalal terve see aeg. Tavaliselt kuumaga on veidi kõrgem olnud. Muidugi kartsin, et ei pea jooksu vastu, sest nädala päevad tagasi olin veel ju haige ja sain vaid nädala alguses rajale tagasi. Nädala sees tehtud treeningud ei läinud ka just hästi ! Nii, et oli mida karta!

Lõpuks oli aeg sealmaal, et sai ära stardikoridori minna. Olin sel korral üsna ette otsa sattunud oma stardinumbriga. Tavaliselt olen olnud ikka viimases otsas enne kepikõndijaid. Vähemalt oli lootust, et ei pea kellegi keppide otsa komistama. Stardikoridoris oodates andis selja taga olev isa tütrele õpetussõnu. Nähes eemal kõndimas veidi trullakamat naisterahvast, ütles see samane isa oma tütrele: " ET KUI SEE SINUST MÖÖDA JOOKSEB SIIS SA KATKESTAD!" Nagu mis motivatsioon see on. Just vastu pidi. See neiu oleks pidanud siis veel rohkem pingutama. Ja siis räägime, laste seas sallivusest. See antakse kodust kaasa. Kui vanemad ei oska ise paremat eeskuju näidata! HAIGE VÄRK! 
Peagi anti start ja püüdsin võtta rahulikult. Et ei läheks massiga kaasa. Kuniks üks vanamees hakkas tagant niimoodi mööda trügima, et muudkui nügis mind oma käega. Isegi hoidsin kõige paremasse serva, et kõik saaksid ilusti mööda aga ta pidi just minu PAREMALT KÜLJELT MÖÖDA SAAMA, mis sest et seinad olid ees. Nii ta siis trügis minu ja seina vahet läbi. Vasakult möödumiseks oli küllalt ruumi!

Kuna olin sel korral stardis eespool, siis see tähendas seda, et pidin üsna pikalt väga kitsastes oludes jooksma. Rada on kitsas ja seda kogu raja ulatuses. Üksikud kohad kus rada on veidi laiem. Aga kuna Jaansoni jooks on üsna populaarne siis on see raja probleem üsna tõsine.
Umbes 5ndast kilomeetrist alates sain hakata oma jooksu jooksma, enne seda oli üks tõsine kitsikus. Pidevalt keegi trügis. Pidin ise vaatama, et kellelegi kanna peale ei astu. Kolmanda ja viienda kilomeetri vahel keegi suutis mu raja pealt korraks välja nügida. Paraku väga halva koha peal, nii et mul jalg käis kohe kahekorra. Ainus mis peast läbi käis: Hüvasti maraton! Sest algselt oli jalg ikka päris valus. Aga siis andis järele ja lõpuks oli juba selline nagu poleks midagi olnudki. Õnneks.


                   


Jooks ise sujus üsna hästi ja heas tempos. Ainult mu päev varem ostetud uued tossud andsid natuke tunda, kui parema jala varbad tuimaks muutusid. Siis pidin natuke kõndima kahes kohas. Vanade tossudega oli täpselt sama nali kui nad tutikad olid. Miski pärast esimesel jooksul varbad muutusid tuimaks ja siis järgnevatel kordadel oli juba nagu oleks kogu aeg nende tossudega jooksnud. Ilmselt on ka sel korral täpselt sama lugu.
Finišisse suutsin tulla minuti võrra kiiremini kui eelmisel aastal. Aega kulus 58 minutit ja käputäis sekundeid peale !
Ühtlasi oli Jaansoni jooks viimane ametlik jooks enne maratoni !





Kirjutamiseni K :)



kolmapäev, 11. september 2019

ELVA METSAJOOKSUD 2019

Elva Metsajooksud on oma olemuselt väiksemat sorti jooksu võistlusi. Vähe rahvast, kuid üsna rasked rajad. Või siis vähemalt minu jaoks.
Eelmisel aastal võtsin esimest korda kogu sarjast osa ja siis lubasin, et EI IIAL ENAM. Aga üllatus üllatus, kui tänavuse sarja medalid paljastati, siis ei pidanud hetkegi mõtlema kas osaleda või mitte. Muidugi andsin kuradile sõrme ja see haaras terve käe!


Esimene jooks sarjast oli ELVA MÄGEDE JOOKS 05.05.19. 
Kõige lühem rada, kuid kõige kohutavam sama aegselt. Võistluspäeval sadas vihma, mis ei olnud eriti meeldiv, sest tõusud ja langused muutusid kohati libedaks. Olin unustanud kui kohutavalt raske see rada tegelikult on. Kui rajale läksin naeratus näol, siis peale paari tõusu oli tahtmine iseendale kurikaga virutada. Kuidas ma ei mäletanud sellist pisiasja? Kuidas saab ära unustada, et peale igat langust on umbes kolm korda rohkem tõuse ja kui väiksem tõus hinge kinni ei võta siis tuleb kindlasti veel suurem ja raskem tõus, kus lihtsalt pump otsad tahab anda, silmad kukla taha krilli tõmbavad ja hapnikuvarud suure kaarega orbiidile stardivad, sest ainus mida järgnevatel meetritel näha suudad on tähekesed silme ees. Hea veel, et koomasse ei kuku. Ainus kukkumise võimalus on mäest alla ja seda uperkuudiga, umbes 20 tiiru ümber oma telje. Ja kui siis pidama suudad jääda on hea.

Jalg jala ette, üks tõus teise järel ja siis langus. Veidike sirgemat maad, et väheke suudaksid hinge koguda, enne kui jälle kusagilt ülesse rühkima pead. Ja tegelikult ei ole rada üldse pikk. Kõigest 3 kilomeetrit. Aga need kilomeetrid on rasked. Olen seda omal nahal lausa kaks korda nüüd tunda saanud. Aga sel korral suutsin eelmise aasta aega isegi parandada. Ei tea, kui ühte sama rasket rada pidevalt joosta, kas lõpuks läheb kergemaks ka ?
 Ei hakka mainimagi, et järgmisel aastal ei plaani sinna minna. See oleks valetamine iseendale. Kerge enesepiinajalik sadist minus sunnib mind sinna nii ehk naa minema.


Teine jooks sarjast oli VAPRAMÄE JOOKS 14.07.19.
Raja pikkus oli sel korral 2 kilomeetrit pikem. Ka rada oli eelmisest korrast veidi teine. Eelmisel aastal vihkasin seda rada isegi rohkem kui Mägede jooksu rada. Siis võin julgelt öelda, et sel aastal oli rada veel kohutavam kui eelmisel aastal. Järske tõuse oli rohkem sees. Esimesed 3 kilomeetrid koosnevadki tõusudest. Tõuse on rohkem kui languseid. Ja kui tulevad langused, siis on langused. Kui, siis korralikult. Viimased 2 km on veidi kergemad, kuid päriselt loorberitele puhkama ka ei saa jääda. Natuke peab ikka pingutama seal ka.
Arvasin, et olen targem ja veedan ühe õhtupooliku kasulikult ning liitusin ka Vapramäe jooksu rada tutvustava jooksuga. IT WASN´t  A GOOD IDEA... sest peale seda treeningjooksu ei olnud küll enam mitte mingisugust tahtmist seda rada veelkord läbida. Nagu päriselt. Kohati hakkasin oma mentaalses tervises kahtlema. Ükski normaalne inimene ei jookse vabatahtlikult nii rasket rada läbi, et seda siis uuesti võistluspäeval teha. Normaalsed inimesed jookseks selle ühe korra läbi. I THINK !

Oli mis oli aga jooksule eelnevalt andis korralikult vihma, et rada ikka hästi märg ja libe oleks. Vahetult enne jooksu läks ilm ilusaks ja kuum ning kõrvetav päike ronis ka pilvede vahelt välja. Selleks korraks oli siis selge, et kerge ei saa olema.
Nii ka oli. Rada oli libe, raske ja rõvedalt palav hakkas. Peas tagus ja mõtlesin isegi juba, et pea plahvatab otsas enne kui finišisse saan. Peata ratsaniku müüt oleks saanud siis lisa PEATA JOOKSJA MÜÜDIGA! Finišisse ma jõudsin ja isegi pea jäi alles. THANK GOD!  Veidi hiljem sain veel megatuumapeavalu, mida isegi valuvaigistid ei suutnud leevendada. See kuumus ja lämbe ilm tegid oma töö.
Õhtuks hakkas õnneks veidi parem, kui mitte veel päris hea.


Sarja kolmas ja ühtlasi viimane jooks oli ELVA JÄRVEDE JOOKS 25.08.19. 

Sellel jooksul olen kõikidest jooksudest kõige rohkem käinud. Kas 3 või 4 korda lausa. Täpselt ei teagi. Raja pikkuselt on tegemist kõige pikema rajaga, 6 kilomeetrit. Aga rada see eest veidi kergem kui kahel esimesel jooksul. Tegemist küll metsarajaga, kuid ränkraskeid tõuse ei ole. Kergemad tõusukesed ja sirget ning laskuvat pinnast on omajagu. Küll aga peab ettevaatlik olema, et juurikate ja kändude otsa ei komistaks.

Sel korral õnnistati korraliku päikesepaistelise ilmaga. Küttis ikka korralikult. Enesetunne oli ka kordades sitem kui eelmisel kahel jooksul. Olin siiski eelnevalt 2 nädalat haige ja see esimene jooks peale haigust. Jooksu osas võiks öelda, et tänu varasemale haigeks olemisele oli see jooks ka kordades hullem kui kaks eelnevat jooksu. Pulss lõi lakke esimesest meetrist alates. Kogu aeg oli tunne nagu jookseks seina mööda ülesse, sest terve raja vältel kordagi ei hakanud kerge. Algusest lõpuni oli raske, väga raske. Aga ega ma siis alla andja pole. Ikka oli vaja end piitsutada ja lõpuni joosta. MUL OLI SEDA VIIMAST TAMMETÕRU HÄDASTI VAJA! Saate aru jah. Pidin oma pusle ilusti kokku saama. Õnneks suutsin ikka lõpuni vastu pidada ilma, et poole pealt pildi tasku oleks pannud.
               
                       
                                 
Kokkuvõtteks võin öelda, et üks kuradima raske jooksu sari, kuid selle eest jälle mõnus ja väike.
Mulle meeldivad sellised väiksed kodused jooksud. Mõnusad. Saad rahulikult oma asja ajada, ilma et peaksid läbi masside trügima. Aga suurtel ja massidega üritustel on ka oma plussid ja miinused. Nagu ka väikestel.

Elame näeme, kas mind ka järgmisel aastal nendelt radadelt võib leida või siis hoopiski mitte Kõik on võimalik.







Kirjutamiseni K :)


kolmapäev, 4. september 2019

KULDIGA POOLMARATON 2019

Kui nüüd aus olla, siis polnud mul mitte mingisugust plaani sellel jooksul osaleda. Ma isegi ei teadnud sellest jooksust mitte midagi. Esialgu oli valikus Tartu Skechers jooks, Peetri jooks või siis Mulgi maraton. Kuna esimesel kahel olen juba käinud, siis jäigi valikusse Mulgi maraton!
Mingi aeg peale Riia maratoni hakkas Cris mulle sellest jooksust rääkima. Et kas ma ei oleks huvitatud. Et saaksin nendega sinna ja tagasi. Esiti võttis nagu mõtlema aga samas ei pidanud kaua mõtlema, et nõusolev vastus anda.

Ja siis mingi aeg trehvasin lugema artiklit, et Mulgi maraton jäetakse ära. Siis olin küll HAPPY PUPPY valmis, et lasin end Cris´il nõusse rääkida Kuldiga jooksu osas. NEVER KNOW WHAT LIFE BRINGS YOU !

Jooks ise toimus 10nda augusti õhtul. Ja sama päeva hommikul oli ka start Kuldigasse. Mul oli ideaalne hommiku alustamise plaan eelmisel õhtul paika pandud. Kohe nii vägev, et ise ka ei usu. Hommikul ei kukkunud sellest aga mitte midagi välja. Söögiisu ei olnud, enesetunne oli selline nagu oleks kerges poksiringis osalenud ja samal ajal püüdsid kuuskümmend kaks väikest päkapikku end mu peas surnuks juua... Mind oli tabanud meeletu TUUMANOHU ! Kui ma mõtlen TUUMANOHU, siis seda sõna otseses mõttes. See ei olnud mitte mingisugune kerge tatt nina otsas, vaid korralik surm silme ees nohu ! Hommikuse kohvi tassi kõrval mõtlesin elu üle järele. Kaalutlesin jooksule mitte minna ja siis jällegi minna. Arutlesin ja mõtlesin ja sinna ma jäingi. Pakkisin koti kokku. Lasin end härral Elvasse transportida ja seal sain auto peale. Seltskond oli täpselt sama, kes ka Riia maratonil.

Ei tea, võib-olla nägin välja ka nagu oleks poksiringist väljunud. Ega peeglisse ei vaadanud enne kodunt lahkumist. Väsimus oli peal, kuid ei midagi hullu. Sõit võis alata. Korralik udu oli maas.
Enda arust ma sel korral väga jutukas ei olnud. Vähemalt arvan nii. Püüdsin tee peal seletada, miks mulgi maraton ära jäeti aga see kukkus välja nii: " Mulgi maraton jäeti ära sest, vaesed hobused peavad ketis olema !" Olin parasjagu jutu keskel ja siis nii mööda minnes olid tee ääres hobused ja lause lõpp muutus kohe teiseks. Korralik naerukas enese üle.

Mu vaene tagumine pool suutis vist kakskümmend kaheksa korda terve tee jooksul ära surra ja mulle ebameeldivust tekitada. On küll piisavalt rasvane tagumine pool aga ikka on ebamugav istuda! Saa siis aru.
Tegelikult pole halli aimu ka, mis kellast me kohale jõudsime. Teate küll, mu TUUMANOHU JA PÄKAPIKUD PEAS, ei salvestanud seda infot kõvakettale sel korral ära.
Kui auto pargitud, siis püüdsime leida kohta, kus saaks midagi süüa-juua. Jube nälg oli kallal. Kerge näljapaistetus hakkas juba tekkima, kui nii võib öelda. Päris mitut kohta vaatasime aga menüü oli kesine, kuniks lõpuks leidsime midagi. Vaatasin menüüd ja ei suutnud otsustada kas võtta pasta või siis kalaga salat. Otsustasin viimase kasuks. Aga kui see lauda toodi, siis ei teadnud kas NUTTA VÕI NAERDA... aga sellist heinahunnikut oleks võinud koplis lehmade kõrval ka närida. Ja kala. Seda oli umbes kaks ampsu! MIKS OMETI? MIKS?

                       



Närisin siis oma kala, kaks poolikut kartulit ja hunnik heina ära, nii palju kui suutsin. Lõpuks see hein hakkas suus ringi käima ja jätsin natuke järgigi. Kuigi peab tunnistama, kõht ei tundunudki enam tühi. Üsna okei tunne oli pärast seda. Energia vaene söök. Oleks pidanud siiski pasta valima.
Lisaks võtsin hiigel suure tassiga ingveri teed. Peale mida tundus mu TUUMANOHU justkui NOHUna. Aga mitte kauaks.

Kui suundusime tagasi auto juurde, siis sõin paar sefiiri lisaks. JUST IN CASE! Auto juures otsustasin kohe riided ära vahetada ja kuivad riided pakihoidu viia.
Mingit jooksu vaimustust mul veel endiselt ei olnud. Pigem paras suremise tunne. Enesetunne polnud päeva jooksul paremaks läinudki. Samas ka mitte hullemaks. Stabiilne.

Peagi sai pakid pakihoidu antud ja ära stardikoridori mindud. Mingit ajalist plaani mul polnud. Plaan oli rajal ELLU JÄÄDA!
3,2,1 start... võis jooksma hakata. Esimesed 5 km... PEKKIS PEKKIS PEKKIS… surm oli silme ees. Nina vajus nii kinni, et mitte üks gramm õhku ei liikunud läbi. Tekkis totaalne lämbumise tunne. Olen see imelik, kes ei oska suu kaudu hingata! Kaalusin jooksu katkestamist 5 km möödumisel. Mingi enesepiinamise sadistlik pool sundis mind siiski teisele ringile minema. 10 km sai täis, põhimõtteliselt pool oli ära. Nüüd ma ei lubanud enam endal katkestada, sest ma ei läinud nii kaugele selleks, et katkestada! Ja noh peale 15 km polnud enam tahtmist katkestada, sest lõpp juba paistis.
Viimase ringi ajal tuli veel vihm ka kaela. Märjaks sai! Aga veidikene leevendas seda palavust.

Ei jõudnud oodata kuniks üle finiši joone saan. Kui see kaua oodatud joon sai ületatud, medal kaela ning seejärel suundusin otse joones pakihoidu, et kuivad riided vahetusalas selga tõmmata. Võtsin oma koti pakihoiust ja suundusin riietustelki. Olin nii väsinud, et ei saanud esiti arugi, et meeste telki sisse sadasin! Sealt hõigati kohe vastu, et meeste telk... ja ma kadusin kiiremini kui sisse sain! Üks uks liiga vara. Läksin siis üks uks edasi ja sain sel korral õigesse telki. Cris juba ootas ees. Olin omadega nii läbi, et isegi ei mäleta kui suhtlusaldis peale jooksu olin. Eesmärk oli kuivad riided selga saada. Isegi ei jõudnud enam selle nimel pingutada, sest olin justkui tühjaks pigistatud sidrun.

                           

 
 Edasi tuli veel koju tagasi jõuda. Ehk siis korralik võitlus väsimusega ootas ees. Üllataval kombel uni teepeal peale ei kippunudki. Koju sain umbes  02:30 paiku. Mats ja maaühendus. Magama jäin sekundiga. Magasin 3 tundi ja hommikul läksin tööle ! :)




Kirjutamiseni K :)

neljapäev, 22. august 2019

30 KRAADISE KUUMAGA PÜHAJÄRVELE JOOKSMA

Teatavasti on Pühajärve jooks üks nendest jooksudest, mis mulle mitte kunagi väga meeldinud pole. Eks selles mängib rolli raja raske profiil. Tegelikult olin enam kui kindel, et see jooks saab olema " EI IIAL ENAM " listi topis ja seda ka kõrgel kohal, kuid paratamatult leian end ikka ja jälle stardist. Sellel aastal siis juba 4ndat korda.


Sel korral oli kõik teisiti. Just hommikune enne jooksu ja pärast jooksu osa. Nimelt pidin samal päeval ka tööl olema, mistõttu mu registreerimine lükkus algselt muudkui edasi ja edasi, sest ei teadnud kas saan samal päeval töölt ära käia. Kui aga ühel päeval Viigi mulle helistas ja pakkus võimalust jooksma minna, sest oli kaks tasuta pääset võitnud. Siis ma enam ei mõelnud, vaid nõustusin kohe. Tuleb, mis tuleb. Olin arvestanud võimalusega, et ei saa töö juurest ära ja jooks jääb jooksmata. Hommikul läksin ilusti tööle ning tegin tööd umbes kella 10ni. Andsin teistele teada, et pean tiiru ära käima, kui mind just otseselt vaja pole. Ei olnud ja nii ma siis läksingi. Google maps tööle ja minek kõige kiiremat ja otsemat teed mööda Otepääle. Olen ära harjunud, et ei pea ise sõitma kui on võistluspäev ja tundus kuidagi hullumeelne ise sõita ja ise joosta ja siis tagasi sõita. Aga ma pidin seda tegema. Tegelikult küll ei pidanud aga noh... medal tahtis koju toomist.


Otepääle kohale jõudes olid parklad suhteliselt punni pargitud ja pidin otsima kuhu saan oma auto jätta. Väga valikut polnud, põllule tehtud parkla. Sain väga õigel ajal kohale, sest peale mind tuli järsku seegi parkla täis. Osalejaid tundus, et oli palju. Kui autole koht olemas, läksin võtsin stardimaterjalid välja ja tagasi auto juurde, et riided vahetada.
Jooksu osas valdasid kahetised mõtted. Päike küttis. Kuumus murdis. Ei olnud üldse mulle sobilik jooksu ilm. Väga kuum ning umbne. Tuult ei olnud. Oleks tahtnud kiruda, aga mis sa ikka kirud, sest ega see ilma paremaks ikka ei tee!
 
                         



Kui riided said vahetatud siis liikusin ära stardialasse. Tegin mõned šelfid ja otsisin tuttavaid nägusid. Ühe tuttava näo leidsin ka. Käisin ütlesin teregi. Õnneks ei pidanud kaua stardi algust ootama. Kastsin oma nokatsi märjaks ja starti ära.


Olin oma numbriga suhteliselt ette otsa paigutatud... aga hoidsin siiski veidi tahapoole. EI ole ju kiire jooksja.
Ei saanud arugi kui start anti, panin kella tööle ja võis jooksma hakata. Kohe alguses on kaks tõusu, kui neid rahulikult ei võta siis ülejäänud raja suren. Püüdsin siis nii rahulikult nende tõusudega hakkama saada kui võimalik. Kohati oli tunne, et iga tõusu järel ootab järgmine tõus ja peale igat kolmandat tõusu tuli langus ja nii algusest lõpuni. Päike siras kõrgelt ja viludat polnud kusagilt otsida. Jooksin sel korral täiesti enesetunde järgi, vahest harva vaatasin mida pulss näitab. Umbes poole maa peal oli tahtmine lihtsalt järve hüpata! Kiireim moodus suremiseks, kui selle kuuma keskel praadimine.

                       




Lõpp läks raskeks, kuid ei lasknud sammul raugeda. Tahtsin kiirelt lõppu jõuda. Finišis ei suutnud silmi uskuda kui nägin kellal olevaid numbreid 1:07:56 … tundus justkui võimatu aga ometi võimalik. Jooksin sellise leitsakuga selle raja isikliku aja välja! WOW! Võisin oma jooksuga rahule jääda küll. Ja enda arust nagu väga ei pingutanudki... Aga ju siis ikka pingutasin piisavalt, et hea aeg joosta.

Kiirelt tagasi auto juurde, vahetasin riided ja tagasi töö juurde. Sain veel natuke tööd teha, kui võisin koju puhkama minna. Võisin päevaga rohkem kui rahule jääda! 





Kirjutamiseni K :) 





teisipäev, 16. juuli 2019

ELU ESIMENE KÄIMISMARATON LAHEMAAL

Kui nüüd täitsa loo algusesse kerida, siis oli Cris selles kõiges süüdi. Jah, täpselt nii. Sest just tema kirjutas mulle ühel heal päeval, et võiks minna Lahemaa käimismaratonile. Esialgu tundus see mõte lausa utoopiline. Siis juba vastuvõetav ning lõpuks TEEME ÄRA!
Ilmselgelt olin mingisuguses "LÄKSIN HULLUKS" meelte segaduses, sest normaalse ja täie mõistuse juures olles, ma selliseid lubadusi ei annaks. Noh jah. Olin justkui kuradile näpu andnud ja see võttis tervenisti. Mis seal ikka. Kui Cris teada andis, et ta oma registreeringu ära tegi, siis tegin seda minagi ja asi oli ametlik.

Ametlikult oli selge, et MÕISTUS POLE OMA TEHA! Kui seda ikka sündides kaasa ei ole antud, siis pole seda enam kusagilt võtta.
Kui aus olla siis ei osanud isegi midagi oodata. Rada nagu rada ikka, lihtsalt selle vahega, et raja pikkuseks 42,2 km.
Tundus, et pean hakkama oma sõnu sööma... Olen ju senimaani olnud arvamusel, et SELLINE VAHEMAA ON ÜKSNES JA AINULT RATASTEL LIIKUMISEKS!

Kui aga nüüd võistluspäeva tulla, siis hommik algas vara. Äratus oli juba kell 6. Lihtsalt selle lihtsa põhjusega, et oli vaja süüa ja kohvi juua ja asjad valmis panna ja ja ja…
Hommikul asju pakkides oleks tahtnud peaga vastu seina joosta ! LOLLPEA unustas JÄLLE kella ööseks laadima panna! Kui loll annab juba teist korda järjest olla. Panin siis kiirelt kella laadima, nii kauaks kuni see võimalik oli.
Palusin eelnevalt, et Cris annaks teada, kui nad hakkavad liikuma, siis tean ise ka kokku saamise kohta liikuda.

Kell oli 7.35 kui mind auto peale võeti ning sõit võis alata. Umbes kell 10.05ks olime Lahemaal kohal. Auto sai ka ilusti pargitud ja seda veel suhteliselt stardiala lähedale. Ilmselt oli oma eelise selles, et autosid ei olnud veel sel hetkel väga palju.
Koha peal läksime võtsime kohe oma stardimaterjalid välja. Mina, Cris ja Elmar olime 42 kilomeetri peale minemas ning teised 21 km peale.
Seejärel sai riided vahetatud, kannad plaasterdatud, kiire vetsus käik ja ära stardi alasse. Suundusime kohe stardis ette otsa. Meist eespool oli vaid mõnikümmend inimest. Eest oli lihtsam alustada, sest polnud nii kitsas ja tunduvalt vähem trügimist.

Ega mul mingisugust plaani polnudki. Mõtlesin, et kui raja läbitud saan on ka päris hea. Aga siis selgus, et Elmar jääb minu ja Cris´iga ning me kõnnime kõik koos. Keegi kedagi maha ei jäta. Ilmselgelt tähendas see seda, et jalad tuli kõhu alt välja ajada, sest mingit uimamist enesele lubada küll ei saa. Mul kerge SÜDAMETUNNISTUSE PIIN KOHE TEKKIMA, kui tean et teine inimene peab minu pärast oma aega viitma. Seega JALAD KÕHU ALT VÄLJA!
11.10 anti start, alguses oli samm veidi aeglasem, kui siis tuli gaasi vajutada, sest Elmar läks ees minema. Vaja oli järgi jõuda. Püüdsin sammu hoida. Esialgu tundus küll, et kui nii edasi siis peale viiendat kilomeetrit on kogu toss väljas ja siis on lihtsam tagasi tulla, kui edasi minna.
Umbes peale kolmandat kilomeetrit tundus tempo juba täitsa hea. Pidigi tunduma, sest tempo osas halastati meile ja sai natukene vaiksema tempoga kõndida aga ega sellegi poolest unistama jääda ei saanud. Pidi endiselt kondimootorile hagu andma.

Kohe alguses hakkas vasak kand end imelikult tunda andma. Ei saanudki aru, kas toss hõõrub või ei, kuid seda kontrollima ei hakanud enne, kui olime jõudnud raja esimesse Vasaristi teenindus punkti. Võtsin topsi vett, küpsise ja kaks mesikäpa kommi. Tõmbasin kandadelt plaastrid maha lootes, et tossud kohe hõõruma ei hakka. Siiamaani oli rada üsna kergesti läbitav.
Minu õnneks toss ei hõõrunud ja sai ilma muretsemata edasi kõndida. Nüüd hakkas rada muutuma. Pidime üksteise sabas kõndima, enam polnud võimalik kõrvuti kõndida. Rajal oli palju juurikaid, mis tegi eriti ettevaatlikuks, et mitte komistada.

 Muidugi esimese ja teise teenindus punkti vahel suutsin ühest langusest alla minnes korralikult pikali lennata. Libedusega lõi jala alt ära. Just enne kukkumist kiitsin, et mul maastiku toss jalas ja pidamine peaks hea olema. ÄRA IKKA KEKSI, kui kindlalt ei tea.
Õnneks kukkumine vigastusi kaasa ei toonud. Kergelt välja väänatud näpp, kuid see läks ka ise paika tagasi. Kohe kurvi taga oli fotograaf. No oleks võinud ju siinpool kurvi olla, siis oleks minu kukkumise ka peale saanud.
Mingi aja kõndisime mööda kõrget oja äärt enne kui laskuma hakkasime, ega alla vaadata ei tahtnud, sest ainus mõte, mis peas vasardas: ÄRA ALLA KUKU !

Vahepeal oli üks porisem koht kuhu oli õnneks laudtee tehtud. Ilma laudteeta oleks ilmselt põlve kõrgusest mudast pidanud läbi sumpama. Seda ma küll ei oleks tahtnud. Kui laudtee oli ületatud siis jõudsime heinamaa peale. Kohati tundus hein kõrgem olema, kui mul pikkust. Või siis oli mul juba tajumis häire, et enam suurust ei tajunud!
Mida rohkem edasi kõndisime seda enam hakkas kõrva kostma mõnus vee kohin. Oli kuulda vee laskumist.
Olime jõudnud kärestikulise Valgejõe äärde. WOW-WOW-WOW... Kõik see, mis sealt edasi tuli oli lihtsalt vapustavalt fantastiline. Ei olegi midagi sellist ennem näinud. Nii kaua kui silm seda ilu haaras püüdsin kõike seda mällu talletada. Ma ei viitsinud isegi telefoni kotist otsida, et pilti teha. Tahtsin ise kohal olla ja seda ise tajuda, tunda. Emotsioonid olid laes. VÕIMAS.

                     


                                     

Peatselt oli silme ees terendamas järjekordne teenindus punkt Nõmmveskil. Sai end tankida. Sel korral haarasin mahla, kuid see oli nii magus, et pidin vett ka võtma. Midagi muud ma sel korral vist ei võtnudki.
Peatselt pidin tegema väikse peatuse, et tossu seest liiv/muld välja võtta, mis kukkumisega sinna oli läinud. Hakkas kõpuks ikka nii palju häirima, et edasi oleks olnud piin minna. Samal ajal kasutas Cris võimalust vetsus käia. MIDDLE OF NOWHERE oli põhimõtteliselt 2 vetsu järjest.

Edasi tuli mingisugune külake. Täpsemalt Joaveski küla. Sealt läbi kõndida oli justkui läbi kõndida oma ette maailmast. See oli nii erinev ja omamoodi. Puutumata ja nii naturaalne. Vaikne ning puhas. Siinkohal oli veidi lihtsam käia, sest sai nüüd veidi aega tee peal käia.
17,5 kilomeetri peal ootas meid ees raja kolmas teenindus punkt, mis ilmselgelt oli Joaveski TP. Võtsin topsi mahla, millele palusin vett peale kallata, et see nii magus poleks. Mõned tükid arbuusi ja mingisuguse shokolaadi batoonikese.

 


Üldiselt kulutasime teenidus punktides aega minimaalselt, kuid kasutasime seal olemist ära maksimaalsel. Jõime kõik, kes mida soovis. Vett, mahla või spordijooki. Kuid näksisime igasugu suupisteid Cris´iga kahekesti. Elmarit ei isutanud aga kohe mitte üks asi. Ja kui isutaski, siis see läks ka ruttu üle.

Tuli aga edasi minna. Sest polnud veel poolt maadki läbitud. Liikusime mööda joaveski kallast edasi. Jõgi oli oma astangulise profiiliga nii hämmastavalt ilus, et seda ilu oleks võinud tunde vaadata. Peatselt tuli minna üle selle jõe. Et aga üle jõe saada, tuli ületada rippsild. Sõna RIPPSLD AJAB MUL JUBA SÜDAME PAHAKS. Ennatlikke järeldusi ei teinud enne kui pole silda näinud. Kui sild eemalt paistma hakkas siis tundus, et selle silla elab üle.
Meie ees läks üks naisterahvas, siis kohe Elmar ning mina järgmisena. Sild hakkas rappuma ja siis veel rohkem, sest ees olijad püüdsid ühist rütmi leida. Tahtsin silla pealt ära saada. Pea hakkas justkui ringi käima ja kiskus sees õõnsaks. Kui jala kindla maa peale tagasi sain, siis peas oli endiselt õõtsuv tunne. Tegelikult kestis see õõtsumine peas veel paar kilomeetrit. Suhteliselt vastik, kuid elasin selle vapralt üle.

   



Kui 21,1 kilomeetrit täis tiksus siis muutus oleks ikka päris raskeks. Jalgadesse oleks justkui tinapakud sisse tekkinud. Iga samm oli nii raske. Lihased selleks hetkeks veel end tunda ei andnudki.
Mingi hetk tundsin aga, et justkui jaksu oleks rohkem ja nii ma siis punnu panin. Kimasin Elmarist mööda ning muudkui aga läksin. Teistel oli kohati isegi tegemist, et mul järel püsida. Ilmselt innustas ees ootav Sillaotsa TP end kiiremini liigutama. Teenindus punkti jõudnuna püüdsin kiire pilguga aru saada, mida laual pakutakse. Ja mida minu väikesed silmakesed nägid. KILUVÕILEIB. Käsi haaras kohe ühe järele. See võileib haihtus näppude vahelt ära kiiremini, kui hommikune udu põllult! Siinkohal hakkasin unistama korralikust praest. Kana või kala koos ahju kartulite ja külma küüslauguse kastmega. Mmmm, ainuüksi mõte sellest ajas suu vett jooksma. Jooma pidi ka. Vesi ja mahl. Nii tundus hea. Vesi üksi üksluine ja mahl liiga magus. Kuldne kesktee oli kõige parem.

                 



Siit edasi läksin juhtima. Vähemalt mõneks ajaks. Ees ootas lõik, kus võisime mööduda aeglastest poolmaratoni läbijatest. Nii palju, kui neid meile teele trehvas, siis kõik nad andsid meile teed.
Siis otsustas Cris´i seljakott saba visata ja katki minna. Ütlesin kohe: " Et minu kotis ruumi on, pangu sinna!" Nii sai ka tehtud. Siit alates sai kotti kordamööda kantud.
Senimaani oli rada pidevas pööramises olnud, kuid nüüd ootas ees pikkade sirgetega raja osa.
Enesetunne kõikus seinast seina. Ei saanudki enam aru kas nutta või naerda või siis vaiki olla ning edasi minna.
Ma muidu olen üsna jutukas aga rajal võis aru saada juba sellest, et mul on raske, sest jäin kohati ikka väga vaikseks. Olin omas mullis ja lihtsalt kulgesin.
27nda kilomeetri posti juures otsustasin, et nii aitab, peame pilti ka tegema, et ikka maratoni rajal käisime. Nii sai ka tehtud.

                                           

Nüüd hakkasid ka lihased endast märku andma.
Enne Porgaste teenindus punkti jõudmist, sõitis üks auto meist mööda ja jäi eemal seisma. Fotograaf astus välja. Hõikasin kiirelt: " Sa te pilti ja me hüppame!" Hüppasime, lausa kaks korda hüppasime.
Teenindus punktis võtsin topsi vett ja tüki apelsini ning hakkasin kohe kõndima. Tahtsin, et see juba läbi oleks. Tundus, kui kogu aeg liigun siis jõuan kiiremini kohale.

               
             


                 

                                     

Üks kolmene neiude punt püsis juba tükk aega meie kannul. Minul tuju aina tõusis, seda muidugi IROONIA VÕTMES, sest siit alates palusin päris mitu korda: " KAS MA SIIN PÕÕSA ALL ÄRA EI VÕIKS SURRA!" Luba ei antud mitte ühelgi korral. Luba oli vaid finishis suremiseks. Aga siis mul enam polnud põhjust suremiseks. Kolmene punt lagunes mingi aeg aga ära ja siis ette rutanud neiud pidid ikka oma kolmanda kamraadi ka järgi ootama.
Meeka teenindus punktis püüdsid nad meid kinni. Olime 38ndal kilomeetril. Seisin hetke tuimalt koha peal. EI teadnud kas tahan midagi või mitte. Kand tegi valu. Viimased  4 või 5 kilomeetrit oli selline vastik hõõruv tunne juba kanna all. Aga ma isegi ei viitsinud aega viita, et kontrollida.
Kui olin oma sisemise võitluse maha pidanud mida laualt suhu võiks pista, siis võtsin kaks tükki arbuusi, topsi vett ja uuesti liikuma.
Iga sammuga oli kanda aina rohkem tunda.
Kolmene punt oli nüüd kaheks jagunenud. Üks oli meie ees ja teised kaks meie järel. Lõpuks läksid teised kaks ka sörgis meist mööda ja peagi olid juba meist kaugel.

Umbes 2 kilomeetrit enne lõppu pidin hetkeks seisma jääma, sest pea hakkas kergelt ringi käima. Eks oli juba 6 tundi rajal oldud ja korralikult energiat kulutatud, kuid energiat peale tuli minimaalselt. Korralikku sooja toitu polnud. Hingasin mõned korrad sügavalt sisse ja siis võis edasi minna.
Viimasel kilomeetril tõmbasin jalad kõhu alt välja ja andsin minna, finish oli nii lähedal ja samas nii kaugel. Meetrid venisid nagu oleks läbinud kilomeetreid. Ja siis lõpuks ometi sai finishi kaare alt läbi. TEHTUD! Ajaks 6:15:22,2. Selline aeg oli minu kellal. Diplomile kirjutati vaid 6.15! Medali sai ka kaela.

Otsisin esimese asjana silmadega kohta kuhu saaks istuda. Tundsin, et jalad ei kanna enam. Tegime mõned pildid ja siis suundusin auto juurde riideid vahetama. Tahtsin mugavad riided selga panna enne kui sööma suundun. Vasaku kanna all oli hiigel vill. Ja kaks varvast olid hellad, ehk võis oletada, et küüs tuleb hiljem maha.
Riiete vahetamiseks kulus ikka päris tükk aega. Peale seda liikuma saamine oli omaette ettevõtmine. Mu kõndimine võis meenutada pingviini tammumist ühelt jalalt teisele.
Toitlustusalas pakuti sooja suppi, banaani, saiakest, soola kurki, alkoholi vaba õlut. Otsustasin supi ja banaani kasuks. Ja istuv asend sinna juurde. Leidsime Cris´iga istumisalas mõnusad kott toolid ja sinna peale end sööma sättisimegi. Oleks sinna võinud jäädagi. Aga mul hakkas jahe ning siis läksime ära auto juurde. Istusime ära autosse ja jäime teisi ootama.
Autos kella vaadates avastasin, et juba tund möödas, kui finishisse saime.

Edasi ootas pikk sõit läbi Tallinna koju!  Teel olles uuris Elmar, kas ma veel osaleksin mõnel käimismaratonil. Vaikisin, sest ei suutnud midagi öelda. Ei jaatavat vastust ega eitavat. Ehk siis suhteliselt kahe vahel.





Kirjutamiseni K :)