Autosõit kulges üsna rahulikult ja enesetunne oli veel täitsa hea. See muutus aga peagi, sest koju jõudes oli vaja autost tuppa saada. Oh my, oh my… see oli paras ettevõtmine. Jalad olid nüüdseks nii kanged nagu puupakud. Oleksin justkui puujalgadega hobune, kui nii võib öelda.
Kui ükskord tuppa ära sain, pakkisin kiirelt asjad lahti, panin mugavamad riided selga ning horisontaalne asend tundus kõige mugavam asend peale sellist pikka päeva.
Aga siinkohal ei olnud horisontaalselt olemine ikka kõige mugavam asend. Küll ma otsisin seda õiget asendit. Ühe külje peale, teise külje peale, selili ja kõhuli. Mitte miski ei sobinud.
Vahet polnud, mis asendi sisse võtsin, ikka kusagilt midagi hakkas valutama.
Võtsin ühe valuvaigisti teise järel sisse ja ikka ei midagi.
Mõlemad puusad hakkasid meeletult valutama, lisaks valutas vasak pahkluu ja parem põlv. Olin justkui põrgukatlasse sattunud. Kogu see valu erinevates jala piirkondades oli lõpuks nii meeletu piin ja ebamugav, et lihtsalt ei osanud ära olla. Heal juhul 5 minutit sai mingis samas asendis olla enne kui valu hullemaks läks, siis pidi kindlasti asendit korrigeerima.
Õhtul määris härra mu pahkluud ja põlve mingisuguse jäägeeliga sisse, mille olime skoorinud maratoni Expolt.
Ja teate mis! See aitas kiiremini ja paremini valu vastu kui valuvaigistid. Või siis lõpuks hakkasid need valukad mõjuma, mida olin peoga sisse ajanud.
Tegelikult kujutasin juba vaimusilmas ette kuidas ma järgmised nädal aega vaevu liigun ning VANNUN END MAA PÕHJA... " ET OLI VAJA MARATONILE IKKA RONIDA!"
Tegelikult oli asi hoopis vastupidi. Järgmisel hommikul ärkasin ülesse. Valu oli kadunud. Puisus jalgades samamoodi. Esimestes sammudes oli veidi tunda nagu oleks eile jooksnud maratoni aga edasi oli lausa LUST JA LILLEPIDU!
Nagu päriselt. Kusagilt ei valutanud. Pahkluu ja põlv olid endised. Samal päeval läksin kõndisin 5 kilomeetrit ja jalad olid jumalast okei.
Ükski lihas ei andnud endast märku ega tunda. Enesetunne oli lausa nii hea, et tekkis kohati kahtlus, kas eelneval päeval üldse jooksmas käisingi.
Teisel päeval peale maratoni läksin sörkisin 5 kilomeetrit. Mille peale Härra arvas, et olen ikka peast PALJU SOE. Küsis seepeale:" Kas minuga on ikka korras kõik? Maratonist jäi väheks või ?!
Nagu ei ja ei. Minuga pole kunagi kõik korras olnud, sest ilmselgelt oleks see TOO MAINSTREAM.
Ühesõnaga, olin valmistunud palju hullemaks, nii maratoni kui taastumise osas ja kõik läks mõlemal juhul lihtsalt NII HÄSTI !
Kaks nädalat peale maratoni võtsin vabamalt. Kõndisin rohkem kui sörkisin/jooksin. Aga ikkagi liigutasin end igapäevaselt.
Kolmandal nädalal hakkasin juba vähe kiiremaid ringe jooksma ja rohkem jooksmas käima. Lihtsalt sellepärast, et Tartu Linnamaraton oli ukse ees ja plaan oli ehk sinna ka minna. Küll aga poolmaratoni rajale.
Maratoni osas olen mõelnud nii ja naa pidi, kuid olen jõudnud arusaamale, et poolmaraton on ikka rohkem minu jaoks, kui maraton. JAH, ma ei välista, et mõni maraton veel kunagi tuleb aga minu tugevalt läbi vajuvad pahkluud ja opereeritud põlv ei pea lihtsalt nii pikale maale vastu. Ja ennast lõhkuda ei ole pikemas perspektiivis ka hea.
Nii, et kõik kes ootavad kuna järgmine maraton tuleb, siis kindlasti mitte nii pea!
Kirjutamiseni K:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar