Teisipäev, 29. mai 2018

RAPLA SELVERI SUURJOOKS 2018

Hommikul aknast välja vaadates oli selge, et ilm tuleb taaskord soe, liigagi soe. Esialgne plaan oli Rapla poole teele asuda 9 paiku, kuid hommikul mõtlesime ümber ja otsustasime et 8.30 sobib palju paremini. Jääb väike eksimis ruum ka nii igaks juhuks.
Pakkisin vaja minevad asjad kotti, kiire söök ja võiski teele asuda.
Raplasse kohale jõudsime 10.30 paiku. Parkisime auto ja läksime Härraga võistluskeskusesse, et välja võtta minu stardimaterjalid.

Koheselt trehvasime Mariséga kokku. Tegelikult olin ma juba nii omas mullis, et esialgu ei pannudki teda tähele, kuniks Härra juhtis tähelepanu! Vahetasime kiirelt paar sõna ja liikusin sekretariaati.
Lisaks pidin veel Tallinna maratoni telgist läbi käima.
Kui stardimaterjalid käes, suundusime tagasi auto juurde, et jooksusussid jalga panna ja seejärel Viigi ülesse otsida. Olime eelmisel päeval kokku leppinud, et seal näeme.
Auto juures trehvasime Marisega uuesti kokku ja kui olime end jooksu valmis sättinud, liikusime võistluskeskusesse tagasi. Tee peal leidsime ka Viigi ülesse ning ühes temaga Kristina.
Väga vahva üllatus oli ka teda üle tüki aja näha.

Võistluskeskuses tegime veel mõned ühispildid, kohustusliku vetsu peatuse ja seejärel soojendus ringile. Lahtijooks, venitused ja võiski juba stardikoridori poole liikuda. Kiirelt veel enne mütsid ja pea märjaks, et mingitki jahutust saada, selle kõrvetava päikese eest!


       
Viigi, Mina, Kristina, Maris

Stardikoridoris sai kõigile veel edu soovitud ning juba kõlaski stardipauk!
Mul kõlasid veel Härra sõnad kõrvus: " Pane kuis jõuad!"

Esimene kilomeeter kadus justkui lenneldes. Kuid tundsin kuidas jalad eelmise päeva maastikul seiklemisest veel väsinud on.
Kuid see tunne kadus õnneks suht ruttu jalgadest ära ja võis julgelt edasi joosta.
Teise kilomeetri silt tuli liiga ruttu... kahtlustan, et see oli 5 kilomeetri jooksjate silt, aga meie silti ma ei näinudki. Järgmine oli juba 3 km silt.
Igatahes, mingi hetk tuli paar väiksemat tõusu. Ja ma ei olnud nendest absoluutselt VAIMUSTUSES!
Eelmise päeva tõusudest oli veel valus maik suus ! Aga ma püüdsin, ma tõesti püüdsin nende tõusudega hakkama saada, kuid siiski pidin ühele hetkeks natuke alla vanduma ja korraks seisma jääma. Kogusin end veidi ja rühkisin edasi minna. Kella vaadates sain aru, et mingit rekord aega ma siit küll välja ei jookse. Eks südames veidi kripeldas aga midagi polnud teha.

Mingil aja hetkel trehvas tuttav neiu tagantpoolt tulema, kui ma taaskord hetkeks pidin hinge tõmbama. Kuumus ei andnud armu ja tundub, et ma väga ei kannata ka sellises kuumas jooksmist! Väga hea, et ta mulle järgi jõudis, sest jäime koos jooksma. Ma küll ütlesin talle, et mingu edasi, ei pea minu tempos jooksma.
Endal kuidagi paha tunne, kui keegi oma "Heast ajast " minu pärast loobub. Aga ta oli otsustanud vist kindlalt minu seltskonda jääda ja nii me siis kulgesime.

Esimene joogipunkt tuli suhteliselt ruttu ja plaan oli 1 tops spordijooki sisse ja tops vett pähe. Võtsin spordijoogi ja vee... jõin sprodijoogi ära ja võtsin lonksu vett ! JÄKK, PTUI , ÖÄKK... see oli rõve! Täpselt nagu oleks kanalisatsioonist vett rüübanud. Sülitasin veel niipalju välja kui jõudsin. Käisin kastmiskohast läbi ja tiksusime edasi.

Edasi tuli pikk lõputu sirge, kõrvetav päike ja meeletu vastutuul. Kilomeetrid hakkasd justkui venima. Kohati liigagi palju. Kuid kella järgi siiski mitte, kuid see pikk sirge tekitas selle venimise tunde.
8.nda kilomeetri silti nähes oli juba suur kergendus, sest teadsin, et enam pole palju minna. Endiselt korrutasin tuttavale, et võib ees kiiremini ära minna, kuid ta ei teinud seda. Enne lõppu oli mingisugune lõik pehmet kruusa kattega teed, kuniks jälle asfalt kattega tee tuli. Vaatasin viimast korda kella ja pigistasin viimased jõuvarud endast välja. Ja ma läksin, läksin nii kiiresti kui suutsin finishi poole.

Tehtud.. ajaga 1:00:25. Ma ei uskunud oma silmi. Olin kindel, et aeg tuleb kõvasti üle tunni. Ma olin rahul. Uuest isiklikust rekordist jäid napid 3 minutit puudu, kuid ma ei nukrutse. Küll tuleb ka see aeg, kui uus isiklik tuleb. Tuleb olla õnnelik selle aja üle, mis antud hetkel kellal ette vaatas!

Rapla rada on tõesti selline, kus võid vabalt panna. Alguses paar tõusu on aga need on kergesti läbitavad ja ei midagi rasket. Edasi on vaid üks pikk sirge. Lausa lust on sellisel rajal joosta. Selle jooksu võib küll järgmise aasta MUST RUN listi lisada!




Kirjutamiseni K :)


Esmaspäev, 28. mai 2018

VAPRAMÄE JOOKS- ELVA METSAJOOKSUD 2018

Vapramäe jooks kuulub Elva metsajooksude sarja ja on selle sarja II jooks. I jooks oli Elva mägedejooks. Millest sai ka osa võetud. Peale seda jooksu ei osanud arvata, et ka teise jooksu rada nii raske on. Kuigi jah, jooksu nimi on juba selline, et sees on sõna " MÄGI" ehk võib ennustada tõuse ja palju muud mida üks raske rada pakkuda võib.

 Eelnevalt stardiprotokolli uurides avastasin, et Viigi´l on ka plaan sellele jooksule tulla. Mul endal plaan oli, kuid olin veel täitsa registreerimata. Viigi tuletas aga meelde, et registreerimine on järgmise päeva lõunani veel avatud, mille peale registreerisin end kohe jooksule ära. Vähemalt oli nüüd kindel, et olen nimekirjas ja võin jooksma minna.

Laupäeva hommikul oli aega pikemalt magamiseks, sest jooksu start anti alles 14:00 ajal. Aga see tähendas ühtlasi ka seda, et väljas on kõige kuumem aeg. Ei tahtnud kuidagi selle peale mõelda.
Kauem magamisest ei tulnud aga midagi välja. Olin varakult juba üleval. Kuna päris mitu asja tahtsid tegemist, siis sain need enne minekule sättimist ära teha. Õnneks pole Elva minust väga kaugel. Üks 15-20 minutit sõitu ja olengi kohal.

Plaan oligi veidi varem kohale minna, et kindlustada omale parkimiskoht. Kodust hakkasin liikuma 12:00 paiku. Kohale jõudes kirjutasin Viigi´le, et mina olen kohal ja ootan teda parklas. Aga enne jõudsin veel oma stardimaterjalid välja võtta. Lastejooks ja noortejooks olid veidi varasema stardiajaga ja need toimusid enne põhistarti ära. Rahvas hakkas vaikselt kohale tulema, kellel oli plaan seda rasket rada läbida.

Hiljem vaatasime koos natuke ringi, uudistasime, kust rada kulgeb ja kuhu poole start antakse. Mõtlesime, mis me mõtlesime aga üldiselt seda me ei suutnudki välja mõelda. Kui aga stardi aeg lähemale hakkas jõudma, siis mikrofoniga mees tegi teatavaks, et rajal on kaks VÄGA JÄRSKU TÕUSU. Olin enam kui kindel, et sinna ma SUREN! Mõte, et see rada on ehk kergem kui oli Mägede jooksu rada kadus ruttu unustusse. Siis selgus, et üks tõus pidi olema veel selline, et kui sa arvad, et tõus on läbi, siis tegelikult läheb tõus hoopis veel järsemaks. "NO TÕESTI!" Hakkasin aru saama, kuhu kurat ma end nüüd jälle mässinud olen ! JÄLLE! JÄRJEKORDSELT!  Need rasked rajad justkui kleebiks end mulle külge ja nõiuks ära, sest ma ikka ja jälle leian mõne sellise kuhu konkreetselt surema minna. Sest seda kulgemist ei saa enam jooksmiseks nimetada.

Püüdsin olla hetkes ja mitte liiga palju ette mõelda. Olin kindel, et raudselt onu teeb praegu veidi nalja ja tegelikult on rada üsna lihtne ja kergesti läbitav.
10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 ... START... ja võis rajale minna. Püüdsin Viigil sabas püsida. Püsisingi üsna tükk aega, kuid siis jäin maha... ma ei jõudnud, kohe üldse ei jõudnud edasi minna. Tõusud olid kohe alguses olemas ja need tabasid mind kui piksenool puud! Võtsin tempot alla ja kulgesin aeglaselt edasi. Tõus, tõus, langus, langus, tõus, langus... sirge kuid puu juuri täis lõik. Ja nii terve rada. Ühe koha peal suutsin mingisuguse suure juurika taha komistada... kergelt alla mäge minek ka. "HOLY COW, KUKU NÜÜD VEEL NINA KA PURU!" käis peast läbi. Tuterdasin, mis ma tuterdasin aga püsti jäin!

Vahepeal läks veel keegi minust mööda ja kadus kaugustesse. Ei näinud ma enda ees mitte ühte hingelist ega ka enda järel.
Ja siis, siis ma jõudsin metsa serva kus päike paistis lagi pähe ja kuuma oli sama palju kui jahtuvas grillahjus ning mis oli selle toreda tõusu algus, mis algas ja siis vahepeal oli tunne, et nüüd ongi kõik. Aga siis läks hoopis järsemaks. Ma pidin poole tõusu peal korraks seisma jääma. Vot sel hetkel oli küll tunne, et nii nüüd on kõik. Istun maha ja nutan ühe peatäie. Aga ega see mind poleks edasi aidanud. Hingasin korraks sügavalt sisse ja püüdsin kuidagi selle tõusu tippu jõuda.
Palav oli, õhku polnud mida hingata, väsimus tahtis jalust niita... aga mul oli veel oma 2 km finishini minna.

Mingi koha peal tundus rada nii kahtlane. Ei saanud enam aru kas olin ikka õigel rajal või olin juba kusagil valesti pööranud. Kui aga 5km silt silme ette kerkis, siis oli kohe kergem tunne. 1 km oli veel minna... püüdsin veel viimased jõuvarud endas ülesse leida, et kiirelt finishisse jõuda. Jõuvarud olid otsas. Midagi polnud järgi jäänud.
Lõpuks nägin metsast väljumist ja Viigi´t kaasa elamas. Lõpuks olin finishile nii lähedal. Nüüd püüdsin küll natukene tempot tõsta, et veidi elavama sammuga üle finishi joone jõuda.

FINISH! MA TEGIN SELLE ÄRA! 6 km tõusu ja langusega rada. Lõõskava kuuma ja täiesti tuulevaikse ilmaga, kusagil metsa vahel. Jõudsin punktist A, punkti B... Raske oli. Kohe väga raske.
P.S! JÄRJEKORDNE EI IIAL ENAM RADA ! :)





Kirjutamiseni K :)

Kolmapäev, 16. mai 2018

EI IIAL ENAM ... 36. TARTU MAASTIKUMARATON 24,1km

Tegelikult sai kogu see lugu alguse juba veidi varasemalt. Esialgu oli see jooks mul kirjas vaid huvipakkuvate jooksude hulgas. Jah, esialgu oligi kohe (23,3 km) ehk hiljem 24,1 km kirjas, kuid siis vahepeal mõtlesin, et ei lähe sinna üldse. Kuigi ürituse lähenedes hakkas üha enam ja enam kripeldama, et ehk ikka läheks. Lõpuks ikkagi otsustasin, et lähen... aga teen vaid väikese 5 kilomeetrise ringi. 5st kilomeetrist sai peagi 10 kilomeetrit, sest Härra soovitas nii, sest ma suutvat küll nii palju. Ning lõpuks oli juba jutuks 24,1 km distants. Lihtsalt sellepärast, et kaua ma kogun neid nööbi suuruseid medaleid. Aeg oleks nagu suurematele panustama hakata. Suutmatuses otsustada, millisele distantsile end regada, regasingi end vaid loetud päevad ennem jooksu 24,1kilomeetrisele distantsile. Well isn´t that little bit crazy or not ? Ise olin veendunud, et ma suudan end jumal teab mitmel korral ära kiruda, et just selle distantsi valisin.

Ühesõnaga, ma suutsin järgmisel või ülejärgmisel ööl veel korralikku und näha, seoses selle jooksuga või oli hoopis mingi muu jooks. See selleks. Unenäos ma kokkuvõttes magasin stardi maha kuna mu kell oli vale ja starti jõudsin selleks ajaks kui kõik olid juba ammu rajal jooksmas. See oli nii ahastav, et siis ma valasin suuri krokodilli pisaraid. Midagi oli veel aga enam ei meenu mis oli.
Päevad veeresid jooksule lähemale ja ühes sellega tõusis ka õhu temperatuur aina kõrgemale ja kõrgemale.
Päev enne jooksu oli juba selline kõrbe kuumus,et oli. Ei tahtnud kohe üldse järgmisel päeval toimuvale jooksule mõelda, eriti sellise kuumusega.

Ööl vastu jooksu magasin väga halvasti ja ärkasin hommikul kell 4. Enam magama ei jäänudki. Pole teab, mis ajast enne jooksu nii halvasti maganud. Püüdsin hoida positiivset meelt ja sellega seoses ka tuju. Ei lasknud viletsal ööunel oma tuju rikkuda.
Hommikusöögiks oli kohustuslik pudruports nagu tavaks on saanud. Ning juba kella 9st tuli autole hääled sisse panna ning liikuma hakata. Selleks ajaks kui Tehvandile jõudsime, oli 42 km stardini jäänud vaid loetud 10-15 minutit.
Otsisin kiirelt stardimaterjalide telgi ülesse, et oma stardimaterjalid välja võtta. Esimese laksuga vahtisin telgi all olevaid numbrikombinatsioone kastidel ja aru ei saanud, kus on kast, mis peaks minu numbrit sisaldama... vahin ja vahin ja olekski vahtima jäänud, kuniks läksin ja küsisin oma numbrit. Trehvas nii, et läksin õige kasti juurde küsima. Kui ümbrik käes, siis vaatasin kastil olevaid numbreid uuesti ja sain aru, kui BLONDIIN MOMENT mul oli hetk tagasi olnud. Tundsin end tõesti veidi lollina.

Stardini oli veidi alla tunni jäänud. Käisime Härraga veel kiirelt Enerviti tegist läbi, et mulle rajale mõni geel osta. Valituks osutusid geelid millele ei pea vett peale jooma. Sidruni maitseline, ning koffeiiniga ning pool tundi enne starti sisse võtmiseks energia marmelaad.
Mul ei olnud küll neisse geelidesse otseselt mingit usku, sest Enervit energiatabletid minu puhul ei toiminud. Kuna enamus aega olen siiski SiS geele kasutanud ja need minu puhul toimivad, siis sel korral pidin Enervitiga leppima. Jah, sest avastasin, et kodus olevatel geelidel oli kuupäev üle läinud ja ei riskinud neid rajale kaasa võtta. Ning polnud aega linnas käia, et uued osta.

Üleüldiselt ei muretsenud ma geelide pärast. Pigem selle meeletu kuumuse pärast, mis aja möödudes muudkui kasvas. Staadionil niisama aega surnuks lüües märkasime Härraga tuttavat ja jäime jutustama ning sel ajal nägin ka Cris´i . Läksin tervitasin teda ka.
Kuna kell oli juba nii kaugel, et mul oli aeg oma marmelaad sisse süüa, siis liikusime auto juurde. Sõin marmelaadi ära. Siis tekkis dilemma, kas minna särgiga jooksma või särgita? Väga erilist vahet vist polnud, siis jätsin särgi selga, et numbrit parem kinnitada oleks. Geelid vööle, rohud kotti ning võis tagasi alla staadionile liikuda. Jõin veel topsitäie spordijooki, et energia ja vedelikukadu enne starti juba otsakorral ei oleks.

Enne starti nägin veel Mariliis´i ka ära. Olime rajale plaaninud minna samas stardigrupis. Vahetult enne starti tuli kerge närv sisse. Ei teadnud ju täpselt, mis mind ees ootab. See oli mu elu esimene Tartu Maastikumaratonil osalemine. Kuulduste kohaselt teadsin, et rada on raske ja rajaprofiili ürituse lehelt uurides sain veidi aimu, mis ehk ees ootamas on. Kuid ma eksisin rängalt... KOHE ÜLTSE EI ANDNUD SEE AIMU MIS PÄRISELT TULEMA HAKKAS!

Vahetult enne starti näitas pulss peaaegu 100 lööki minutis, teadsin et see ei tõota teps mitte head. Eks vilets ööuni, närv ja kuumus tegid oma töö.
Järgmisel hetkel aga anti stardipauk ja sai liikuma hakata. Algus oli väga aeglane. Inimesi oli palju ja võttis aega, kuni tekkis rohkem ruumi,et vabamalt liikuda. Esimesed 4-4,5 km kulgesid asfaltkattega teel. Juba selle lühikese maa peal oli mitu tõusu, üks pikem tõus kui teine. 4ndaks kilomeetriks ma ootasin teeninduspunkti aga mida ei olnud seda ei olnud. Noh ehk siis 5nda lõpus on. Ei olnud ka siis. 5nda km lõpuks hakkas hoopis rinnus pistma ja pidin sunniviisil kõndima jääma. Teadsin juba siis, et see on selle jooksu lõpp. Mingit andmist sel korral ei tule. Olin endiselt teeniduspunkti ootuses, janu tahtis silmnägemise ära võtta... Lõpuks 6ndal kilomeetri täitumisel saabus ka kaua oodatud teeninduspunkt. Jõin 2 topsi vett ja ja nuustikuga kastmisvett pähe ja kehale. Olin valmis edasi jooksma.

Edasi kulges rada künkast ülesse ning seejärel pikalt alla. Terve see langus oli üks pehme liivaga kaetud küngas. Kui künkast alla sai, siis sai ära metsa vahele viludasse jooksma. Kõvemal metsarajal ja viludas oli hea jahe joosta ning sain isegi hea tempoga joostud, kui aga mingil hetkel rada pehmemale samblakattega rajale keeras, siis see oli üks paras piin. Jalad väändusid pahkluudest kord ühele poole, kord teisele poole. Kohati oli tunne, et omal jalal sellelt rajalt ei välju. Õnneks pidasid jalad vastu ja ma ise ka.

Rada oli tõesti raske. Künkast ülesse, künkast alla ja nii kogu aeg. Pikka sirget oli väga vähe. Järgmine teeninduspunkt oli 12ndal km peal. Enne seda võtsin oma esmese energiageeli sisse. Teeninduspunktis toimisin samuti, kui esimeseski.
16ndaks kilomeetriks olin sisse võtnud ka teise geeli, kuid enesetunde järgi tundsin end justkui tühjaks pigistatud sidrun. Esimene geel mõju ei avaldanud. Lootsin, et koffeiiniga geel annab mingisugusegi laksu. Joosta suutsin sinnamaani, kuniks täitus poolmaraton, sealt edasi enam ei suutnud. Jalad olid rasked kui telliskivid. Pahkluud üritasid valutada. Põlv oli valus. Pulss oli üllataval kombel isegi täitsa normi piirides. Olin metsa vahel, päike paistis otse peale. Tuult polnud, õhku ka mitte. Kõrbekuumus kõrvetas. Vahest tundsin, et nii nüüd on kõik. Istun siia samasse maha ja ootan, kuniks keegi mind siit ülesse korjab. Aga see kuradima jonnakus ja enesepiitustamise oskus ei lubanud loorberitele puhkama visata. Ja nii ma siis kulgesin. Kõndisin ja siis jälle jooksin ning siis jällegi kõndisin. Kuniks lõpuks tuli vastu silt: " PEA VASTU 1KM VEEL !"  See 1 km tundus meeletult pikana ja finsih ei tahtnud mitte kuidagi lähemale tulla. Kuniks lõpuks, peale viimast kurvi ma nägin seda... MA NÄGIN FINISHIT ! Ei mäletagi, millal mul finishit nähes NIII HEA MEEL OLI! Aga sammu ega tempot ma enam ei suutnud tõsta. Kulgesin nagu tigu mööda märga maad.

Ma jõudsin FINISHISSE. Ära tegin. Kuid mis hinnaga? Ma olin väsinud, jalad olid valusad ja villis, vedeliku puudus ning kuumus tahtsid tappa. MA VIHKASIN ENNAST, ET SELLELE RAJALE LÄKSIN. Olin kindel, et oleks pidanud ikka lühemale rajale minema. EI IIAL ENAM. Olin kindel, et ei ühtegi poolmaratoni enam.
Medal kaelas tuli veel kuidagi autoni jõuda. Autoni mis asus enam kui km kaugusel finishi kohast. Kui olime Härraga natuke maad kõndinud, siis pidin maha istuma. Pidin natuke koguma end, sest rinnus hakkas taas kord kergelt torkima, kuid kui olin natuke aega istunud läks üle ning saime ilusti autoni. Nüüd tuli vaid koju sõita.

Kui selja taha oli jäänud 24 km ja viimased 100 meetrit veel finishini ...





Kirjutamiseni K :)

Teisipäev, 8. mai 2018

ELVA MÄGEDE JOOKS

Olgugi, et päev varem Vändra jooksul, tekkis selline suremise tunne ja ma olin enam kui kindel , et ENESETAPUKS ON KA LIHTSAMAID mooduseid, siis olin otsustanud kohe järgmisel päeval minna Elva mägede jooksule.
Tegelikult oli nimi juba selline, mida peaks kartma. Teoreetiliselt lubati distantsi pikkuseks 3 kilomeetrit SURMA.

Kuid kuidas ma siis selle jooksu peale tulin? Tegelikult ega ei tulnudki. Sellele ideele tulin ikka päevi, kui mitte nädalaid varem. Aga ega mul polnud ka plaani Vändrasse surema minna. Vändra pidi olema lebo ots ja siis see 3 kilomeetrit nii mööda minnes lihtsalt ära teha.

Minu õnneks või õnnetuseks anti jooksu start 13.00 ajal. Seega hommikul sai tegeleda oma koduste tööde tegemistega, mis kisendasid juba pikemalt kuklasse: " KAUA SA VENITAD, TEE JUBA ÜKSKORD ÄRA, MINGI LÖDINÄPP OLED VÕI, ET HAKKAMA EI SAA!"
Kell polnud veel 9gi, kui juba välja toimetama suundusime. Hobustele oli vaja esimeses järjekorras suvekoplid valmis teha ning siis võis edasi vaadata, mis järgmiseks.
Kuna aga koplitega läks omajagu kaua, siis järgmine hetk pidin juba tuppa tulema, et midagi süüa, sest päris tühja kõhuga ei tahtnud ka kodust minema minna.

Veidi enne kodust väljumist suhtlesin sõbrannaga ja ta pidi mulle seltsi tulema. Oli üsna loogiline plaan minna kodust välja natuke enne 12, sest Elvasse jõuan 10-15 minutiga. 12st avati ka sekretariaat, et stardimaterjale välja võtta. Eeldasin, et sel ajal on hea minna, kuna parkimiseks leiab ilusti koha.
VALE... rahvas oli kõik veel varem kohale tulnud ja kõik võimalikud kohad parkimiseks olid hõivatud. Mina olin sel korral see hiline kohale jõudja.
Jõudsime sõbrannaga samal ajal ja parkisime autod tee äärte teiste autode järgi.

Käisin võtsin oma stardimaterjalid välja ning uudistasin medalit ja edasi võis jääda kella 13 ootama.
Vahepeal jooksid lapsed oma jooksu ära... neil oli nii mõnus tilluke ring joosta. Endalgi tekkis tunne, et miks ei võiks enda joostav ring nii kiirelt läbi saada.

Kui kell 12.55 sai , siis koguneti ära stardikoridori ootamaks starti. Kuna rajal kontrolle ei olnud, siis eelnevalt rõhuti võistlejate aususele, et kõik ikka ausalt ja mööda õiget rada raja läbiks ning ei lõikaks kusagilt otse. Järgmine hetk kõlas juba stardipauk ja kõik hakkasid liikuma. Sama tegin ka mina. Kuid ei hakanud üle võlli kiiret jooksu tegema. Olin otsutanud vaikselt kulgeda. Esimene tõus, polnudki nii hull, siis tuli teine ... vot see oli pähkel. Seda nähes tekkis küll tunne, et MIKS KÜLL OMETI! Aga ei, ma ei vandunud sellele tõusule alla ega ka järgmisele ja ülejärgmisele... ning ka järgmisele kümnele tõusule. Tõusud olid küll omajagu rasked, kuid ei midagi väga ulmelist.

Mingi koha peal kui olin oma järgmist tõusu võtmas, siis nägin kuidas üks naisterahvas tuimalt otse lõikas, ise samal ajal kätega numbrit varjates. Kui oli tagasi rajale saanud vaatas, ega  keegi ei näinud ja jätkas oma jooksu. Selline käitumine on küll täiega väär... miks tuled siis ültse sellisele võistlusele, kui sa ei suuda isegi seda kolme kilomeetrit ausalt läbida.

Sain edukalt üle finishi joone ja uhke medali kaela. Kuigi see jooks leidis kohemaid oma koha EI IIAL ENAM listis. Sellegi poolest usun, et see ei jäänud viimaseks korraks sellel jooksul osaleda, sest olen end ennegi EI IIAL ENAM radadelt leinud




Kirjutamiseni K :)

Esmaspäev, 7. mai 2018

45. VÄNDRA MARATON/ 16km jooks.

Sel korral oli äratus vara, sest õhtul suutsime panna äratuse tund aega liiga varajaseks. Aga ega see ei varjanud asjaolu, et tegelikult tuli ka varakult sõitma hakata. Pidime kõigepealt Elvast läbi sõitma, et Cris peale võtta ning seejärel Vändra poole liikuma hakata.

Asjad said kiirelt pakitud, mida kaasa oli vaja pakkida. Siis oleks pidanud midagi sööma aga ei olnud grammivõrtki söögi isu, veel vähem oli tahtmist endale putru vaaritada ja seda siis vägisi end sööma sundida. "Ei aitähh, sööge ise oma lobi",  oli ainus, mis peas vasardas.  Aga ilma söömata rajale  minna ka ei saa. Seega otsustasin tanklast värskelt küpsetatud soojad saiakesed kaasa osta, et saan tee peal kohe süüa kui isu tekib. Õnneks oli see saiakeste lõhn nii isuäratav, et üks saiake rändas kohemaid kõhu sisse. Teised kaks jätsin hilisemaks, kuna ikkagi päris suured saiakesed olid, sai sellest ühest kõhtu omajagu täidet.

Elvas pidime härraga natuke aega vaid ootama, kuniks Cris jõudis. Pakkusin tallegi sooja saiakest. Ta oli viisakalt ja kombekohaselt kõhu putru punni täis toppinud ja saiakesed jäid ka nüüd meie isukest ootama. Umbes kella 9 paiku vitsutasime järele jäänud kaks saiakest kahe peale ära. Tee peal sai korralikult naerda, sest sai omajagu nalja tehtud.

Kuna käisin ka eelmisel aastal Vändra jooksul, siis teadsin, mis mind ees on ootamas. Vändrasse kohale jõudsime vaid napid minutid 10 läbi. Parkla oli juba autosid pungil täis, kuid meie õnneks jagus meile täpselt üks vaba koht. Esimese asjana võtsime oma stardimaterjalid Cris´iga välja ning seejärel suundsime riideid vahetama. Riietumis võimalus oli nii nagu ta oli ja riideid said kõik samas kohas vahetada ehk siis mehed-naised kõik koos.
Väljas oli küllaltki soe ilm, kuid minu jaoks ei olnud veel nii soe, et oleks saanud lühikeste käistega pluusi panna. Panin pikakäistega õhukese pluusi veel peale. Läksime Crissiga mõlemad samale distantsile, 16 kilomeetrit. Aga kuna oleme nii erineva tempoga jooksjad, siis koos jooksmisest poleks midagi välja tulnud.

Kuigi kell lähenes kiirest 11le ei olnud mul mitte mingisugust närvi sees. Ei tea kas oma roll võis olla sellel, et ma olen juba nii paljudel jooksudel osalenud. Või siis oli lihtsalt hea päev. Igatahes ma olin täiega valmis selleks jooksuks. Rohud olid ilusti kaasa pakitud ja igaks juhuks ka telefon. Olin põhimõtteliselt igaks elu juhtumiks ette valmistanud end.
Rahvast stardijoone taga oli oma jagu...300+ inimest. Kõikide distantside start anti samal ajal. Rada kulges ka ühel ja samal trajektooril. Vastavalt sellele olid tagasi pööramise kohad, mis distantsil parasjagu keegi jooksis. Minu tagasi pööramise koht oli 8nda km lõpus.

Peale stardipauku hakkasin vaikselt liikuma. Sujuvalt kuid järjekindlalt püüdsin massis püsida, kuniks hakkasid moodustuma erineva tempoga grupid. Nagu tavaliselt oli minu tempo umbes täpselt selline, et keegi minuga koos ei jooksnud. Olin uhkes üksinduses enamus aega. Mõned korrad eksis keegi mulle seltsi aga siis kas jäi maha või lidus minust lihtsalt kandade välkudes mööda. Noh elan üle tõsiasja, et pidin üksi jooksma.
Eeldasin, et Cris jookseb mulle mingi 6-7 km vahepeal vastu, kuid ei jooksnud. Olin juba oma kaheksandal kilomeetril, kui ta alles vastu jooksis mulle, mis tähendas seda, et meie vahe oli umbes 1 km.

Ma olin oma tempoga rahu. Tükil ajal polnud ma nii hea tempoga tulnudki. Kella järgi tuli ka mitte ametlik 10 km uus aeg ära. Kui suudaks seda nüüd korrata ka ametlikul rajal oleks väga super.
Peale 10ndat kilomeetrit, ehk siis 11ndal kilomeetril tabas mind sein, kohe väga ränk sein. See sein oli nii paksult tunda, et ma sõna otseses mõttes oleks võinud end selle vastu oimetuks joosta. Jõhker vastutuul oli see, mis selle seina põhjustas. Jalad justkui jõudsid joosta, aga mõistus tahtis kõndima jääda. Püüdsin joosta. Kõndisin korraks. Ja siis jälle jooksin ja kõndisin, kuniks jälle jooksin.... siis jäingi uuesti jooksma, enam ei kõndinud.

See sein oli kuni viimase meetrini mul ees. Ma muudkui lükkasin seda enda ees terve selle aja. Alates sellest seina hetkest tahtsin ma ainult maha surra... No selline sure maha tunne oli. Peast käis läbi mõte: " ISSAND HALASTA, ENESETAPUKS ON KA LIHTSAMAID MOODUSEID!" Aga ei, vaja oli ju PANNA, sest enne jooksu, sai veel Cris´ilegi öeldud:" ET OLEKS JOOSTUD!" Ja see jäi mind kummitama. Täiesti alateadlikult olin jooksnud oma 10 km mitteametliku tulemuse, 16 km aeg 1:30 polnud pooltki nii helesinine unistus, kui see oleks võinud olla. Pidin maha suruma selle vastikustunde enda peas, mis mind parasjagu valdas. Pidin edasi jooksma ja andma endast maksimumi.

Mul oli rajale kaasa võetud ka Enervit energia tabletid. Mul oli plaan paika pandud mitmendal kilomeetril ma esimese annuse energiat tangin ja millal teise annuse. Tegelikkus oli aga selline, et see tablett mulle ei mõjunudki. Oleks mõislikum olnud geelid kaasa võtta, mida ilmselt teen järgmisel võistlusel, kui tahan lisaenergiat kaasa võtta.

Kui lõpuks olin jõudnud oma jooksuga nii kaugele, et sain ära staadioni peale keeratud ning hoogsalt finishi suunas lippasin, siis see staadion ei tahtnud kuidagi ära lõppeda. Tundus nagu lõputu jooks. Sest selleks ajaks oli mul sellest jooksust tõsine koll ees ja enrgiapuudus kimbutas koledasti. 
FINIŠH... tehtud, ma sain hakkama. Kuid, mis hinnaga? Ma olin kui tühjaks pigistatud sidrun, kes veel vaevu püüab end püsti hoida.
Ajaks suutsin joosta 1:34.23... 4 minutit läks üle 1:30 ne aga see on kõigest 4 minutit.
Tegelikult läks mul enda arvastes väga hästi...
See pani mind mõtlema, et äkki õnnestub ka lõpuks poomaratoni aeg alla kahe tunni ära joosta!
Kas äkki? Kas tõesti? Need küsimused jäid õhku rippuma. Kindlasti ma pürgin selles suunas, et see kahe tunni piir saaks lõpuks alistatud ! 

    






Kirjutamiseni K :)

Reede, 4. mai 2018

89. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

Kõik kes kunagi kasvõi korra on ümber Viljandi järve jooksnud või kõndinud teavad mida see rada endast täpsemalt kujutab.  Nii arvasin ka mina, et tean täpselt mida rada endast kujutab. Oii kuidas ma eksisin ja kohe kuidas veel eksisin.

Kuid alustame ikka kohe päris algusest pihta. Hommikused toimetused on tavaline rutiin juba ja sellel väga pikalt ei peatu. Aga sel korral liikusime sõbranna autoga ja sõbrannaga koos Viljandisse. Poest mineraalvesi kaasa ja võis varakult kohale veereda, sest teades, mis mass autosid lõpuks end parkida tahab, siis tahtsime võimalikult head kohta parkimiseks saada. Mis sest, et olime poolteist tundi varem kohal. Mis, sest et sel ajal polnud suurt muud midagi teha kui niisama aega surnuks lüüa. Kuid mis peamine...saime parkimiseks koha ja peale seda hakkas rahvas saabuma ning ennem kui arugi sai oli kogu plats autosid täis.

Võtsime välja oma stardimaterjalid ning seejärel läksime uudistasime mida telkides näidatakse/pakutakse. Silma hakkas kohe EESTI VABARIIK 100 jooksu medal. Väga ilus medal ja õnneks on see jooks mul e-maratonina plaanis läbida. Seega on võimalus see ilus medal omale koju saada. Ega muud midagi väga silma ei hakanudki.

Kui aeg oli juba sealmaal, et võis vaikselt jooksutossud jalga tõmmata ja kiire vetsu peatuse teha, siis hakkasime liigutama. Õnneks saime õigel ajal järjekorda ja vetsus käidud. Sest peale seda kasvas järjekord vetsudesse meeletult pikaks. Viimased inimesed ilmselt jooksid vetsu järjekorrast otse starti, sest ajaliselt ei olnud seal aega rohkem seista.
Stardikoridor oli rahvast täis, kuid inimesi tuli muudkui juurde. Lugesin veel enne sõbrannale sõnad peale, et esimeses otsas on ränk tõus ja tagaumises otsas veel järsem, et võtku seal vaksemalt, muidu tõmbab end kinni. Siinkohal läksid meie teed lahku, sest olime erinevates stardigruppides. Mina vähe eespool ja tema tagapool kepikõnni grupis.

Ma ei olnud selleks jooksuks kohe ültse mitte valmis. Aga ennem kui arugi sain, oli stardipauk juba antud ja rahvas hakkas vaikselt liikuma. Algus oli ikka vaevaliselt aeglane ja mitte kuidagi ei saanud normaalses tempos liikuma. Kui olin jõudnud esimese tõusuni, siis lubasin endale, et võtan vaikselt. Suutsin tõusu vaikselt võtta ja edasi läks asi juba selle võrra lihtsamaks, et rada oli vabam, ei olnud nii palju inimesi ees. Sain omas sammus liikuda.

Aga rajal oli rohkem tõuse kui ma mäletasin. Iga uus tõus oli üllatuseks. Tundus nagu ma oleks esimest korda seda rada jooksmas. Aga ei, ei olnud. See oli teine kord. Esimesel aastal ma reaalselt surin rajal. Ja ma lubasin endale, et ei iial enam. Kuid tundub, et ainus mis mulle seda rada meenutama jäi, oli esimene tõus ja viimane tõus... mis tõttu olin nõus ka seda rada uuesti jooksma minema. Kuid nüüd oli tõsiasi karmim kui kunagi varem. Tõuse oli rohkem kui kaks. Tõusud, põllurajad, mudased raja lõigud... kõik see oli nii masendav, et oleks võinud ju vinguma hakata aga kellele sa vingud. Oleks võinud ju lihtsalt otsa ringi pöörata ja esimesele vastutulijale kurtma hakata, kui masendav rada see on, nii mudane ja märg. Ja need tõusud... saate aru, need tõusud.
Kuid eriti kummaline oli see, et aasta varem ma surin rajal, siis sel korral ma nautisin jooksu. Madalamad tõusud võtsin jooksu pealt ja kõrgemad tõusud noh nendele vandusin veel alla ja pidin neid kõndides vallutama. Viimasel põllu lõigul oli raske, raskem kui kui mõnel tõusul. Jalad ei allunud enam käsklusele "Jookse" ! Aga ei saanud ju alla vanduda, eriti kui lõpp oli nii lähedal. Pidin jalgu sundima edasi minema, mitte seisma jääma.

Viimane kilomeeter tundus justkui 5 km pikkune. No kohe mitte kuidagi ei tahtnud see kilomeeter otsa saada. Kui ükskord viimasest künkast alla jooksin siis hakas finishiala paistma. Tõstsin tempot. Ei tahtnud ju uinuva teo sammul üle finishi joone uimerdada. Vahetult enne finishi alasse pööramist oli teepeale suur vee loik... katsusin kuidagi laveerida, et kuiva jalaga läbi saaks. Parema jalaga astusin esimesena ja siis vasakuga suutsin astuda nii, et suur lätakas vett maandus parema jala tossule ning PAPAUHH jalg oli märg.
Täiesti masendav. Ma suutsin tervelt 12 km joosta nii, et ma ei uppunud mudasse ja jalad jäid kuivaks ning siis sadakond meetrit enne finishit suudan jalad märjaks teha.
Oleks tahtnud nutta sel hetkel. See oli see koht, kus oli lubatud nutta aga ma ei teinud seda. Ei tahtnud ju piripillina end näidata.

Aga ma tegin selle jooksu ära ja suutsin veel oma aega parandada 14 minuti võrra. Olin kiirem kui eelmisel aastal. Lõpu emotsioon oli ikka üle prahi. Õnnelik ja rahul oma jooksuga. Kindlasti oleks saanud ka paremini, kuid minu jaoks saavutus seegi.
Finishi ajaks oli siis 1:19:49,3 ...varasem aeg oli 1:33:35.0





Kirjutamiseni K :)