Teisipäev, 8. mai 2018

ELVA MÄGEDE JOOKS

Olgugi, et päev varem Vändra jooksul, tekkis selline suremise tunne ja ma olin enam kui kindel , et ENESETAPUKS ON KA LIHTSAMAID mooduseid, siis olin otsustanud kohe järgmisel päeval minna Elva mägede jooksule.
Tegelikult oli nimi juba selline, mida peaks kartma. Teoreetiliselt lubati distantsi pikkuseks 3 kilomeetrit SURMA.

Kuid kuidas ma siis selle jooksu peale tulin? Tegelikult ega ei tulnudki. Sellele ideele tulin ikka päevi, kui mitte nädalaid varem. Aga ega mul polnud ka plaani Vändrasse surema minna. Vändra pidi olema lebo ots ja siis see 3 kilomeetrit nii mööda minnes lihtsalt ära teha.

Minu õnneks või õnnetuseks anti jooksu start 13.00 ajal. Seega hommikul sai tegeleda oma koduste tööde tegemistega, mis kisendasid juba pikemalt kuklasse: " KAUA SA VENITAD, TEE JUBA ÜKSKORD ÄRA, MINGI LÖDINÄPP OLED VÕI, ET HAKKAMA EI SAA!"
Kell polnud veel 9gi, kui juba välja toimetama suundusime. Hobustele oli vaja esimeses järjekorras suvekoplid valmis teha ning siis võis edasi vaadata, mis järgmiseks.
Kuna aga koplitega läks omajagu kaua, siis järgmine hetk pidin juba tuppa tulema, et midagi süüa, sest päris tühja kõhuga ei tahtnud ka kodust minema minna.

Veidi enne kodust väljumist suhtlesin sõbrannaga ja ta pidi mulle seltsi tulema. Oli üsna loogiline plaan minna kodust välja natuke enne 12, sest Elvasse jõuan 10-15 minutiga. 12st avati ka sekretariaat, et stardimaterjale välja võtta. Eeldasin, et sel ajal on hea minna, kuna parkimiseks leiab ilusti koha.
VALE... rahvas oli kõik veel varem kohale tulnud ja kõik võimalikud kohad parkimiseks olid hõivatud. Mina olin sel korral see hiline kohale jõudja.
Jõudsime sõbrannaga samal ajal ja parkisime autod tee äärte teiste autode järgi.

Käisin võtsin oma stardimaterjalid välja ning uudistasin medalit ja edasi võis jääda kella 13 ootama.
Vahepeal jooksid lapsed oma jooksu ära... neil oli nii mõnus tilluke ring joosta. Endalgi tekkis tunne, et miks ei võiks enda joostav ring nii kiirelt läbi saada.

Kui kell 12.55 sai , siis koguneti ära stardikoridori ootamaks starti. Kuna rajal kontrolle ei olnud, siis eelnevalt rõhuti võistlejate aususele, et kõik ikka ausalt ja mööda õiget rada raja läbiks ning ei lõikaks kusagilt otse. Järgmine hetk kõlas juba stardipauk ja kõik hakkasid liikuma. Sama tegin ka mina. Kuid ei hakanud üle võlli kiiret jooksu tegema. Olin otsutanud vaikselt kulgeda. Esimene tõus, polnudki nii hull, siis tuli teine ... vot see oli pähkel. Seda nähes tekkis küll tunne, et MIKS KÜLL OMETI! Aga ei, ma ei vandunud sellele tõusule alla ega ka järgmisele ja ülejärgmisele... ning ka järgmisele kümnele tõusule. Tõusud olid küll omajagu rasked, kuid ei midagi väga ulmelist.

Mingi koha peal kui olin oma järgmist tõusu võtmas, siis nägin kuidas üks naisterahvas tuimalt otse lõikas, ise samal ajal kätega numbrit varjates. Kui oli tagasi rajale saanud vaatas, ega  keegi ei näinud ja jätkas oma jooksu. Selline käitumine on küll täiega väär... miks tuled siis ültse sellisele võistlusele, kui sa ei suuda isegi seda kolme kilomeetrit ausalt läbida.

Sain edukalt üle finishi joone ja uhke medali kaela. Kuigi see jooks leidis kohemaid oma koha EI IIAL ENAM listis. Sellegi poolest usun, et see ei jäänud viimaseks korraks sellel jooksul osaleda, sest olen end ennegi EI IIAL ENAM radadelt leinud




Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar