VAPRAMÄE JOOKS- ELVA METSAJOOKSUD 2018

Vapramäe jooks kuulub Elva metsajooksude sarja ja on selle sarja II jooks. I jooks oli Elva mägedejooks. Millest sai ka osa võetud. Peale seda jooksu ei osanud arvata, et ka teise jooksu rada nii raske on. Kuigi jah, jooksu nimi on juba selline, et sees on sõna " MÄGI" ehk võib ennustada tõuse ja palju muud mida üks raske rada pakkuda võib.

 Eelnevalt stardiprotokolli uurides avastasin, et Viigi´l on ka plaan sellele jooksule tulla. Mul endal plaan oli, kuid olin veel täitsa registreerimata. Viigi tuletas aga meelde, et registreerimine on järgmise päeva lõunani veel avatud, mille peale registreerisin end kohe jooksule ära. Vähemalt oli nüüd kindel, et olen nimekirjas ja võin jooksma minna.

Laupäeva hommikul oli aega pikemalt magamiseks, sest jooksu start anti alles 14:00 ajal. Aga see tähendas ühtlasi ka seda, et väljas on kõige kuumem aeg. Ei tahtnud kuidagi selle peale mõelda.
Kauem magamisest ei tulnud aga midagi välja. Olin varakult juba üleval. Kuna päris mitu asja tahtsid tegemist, siis sain need enne minekule sättimist ära teha. Õnneks pole Elva minust väga kaugel. Üks 15-20 minutit sõitu ja olengi kohal.

Plaan oligi veidi varem kohale minna, et kindlustada omale parkimiskoht. Kodust hakkasin liikuma 12:00 paiku. Kohale jõudes kirjutasin Viigi´le, et mina olen kohal ja ootan teda parklas. Aga enne jõudsin veel oma stardimaterjalid välja võtta. Lastejooks ja noortejooks olid veidi varasema stardiajaga ja need toimusid enne põhistarti ära. Rahvas hakkas vaikselt kohale tulema, kellel oli plaan seda rasket rada läbida.

Hiljem vaatasime koos natuke ringi, uudistasime, kust rada kulgeb ja kuhu poole start antakse. Mõtlesime, mis me mõtlesime aga üldiselt seda me ei suutnudki välja mõelda. Kui aga stardi aeg lähemale hakkas jõudma, siis mikrofoniga mees tegi teatavaks, et rajal on kaks VÄGA JÄRSKU TÕUSU. Olin enam kui kindel, et sinna ma SUREN! Mõte, et see rada on ehk kergem kui oli Mägede jooksu rada kadus ruttu unustusse. Siis selgus, et üks tõus pidi olema veel selline, et kui sa arvad, et tõus on läbi, siis tegelikult läheb tõus hoopis veel järsemaks. "NO TÕESTI!" Hakkasin aru saama, kuhu kurat ma end nüüd jälle mässinud olen ! JÄLLE! JÄRJEKORDSELT!  Need rasked rajad justkui kleebiks end mulle külge ja nõiuks ära, sest ma ikka ja jälle leian mõne sellise kuhu konkreetselt surema minna. Sest seda kulgemist ei saa enam jooksmiseks nimetada.

Püüdsin olla hetkes ja mitte liiga palju ette mõelda. Olin kindel, et raudselt onu teeb praegu veidi nalja ja tegelikult on rada üsna lihtne ja kergesti läbitav.
10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 ... START... ja võis rajale minna. Püüdsin Viigil sabas püsida. Püsisingi üsna tükk aega, kuid siis jäin maha... ma ei jõudnud, kohe üldse ei jõudnud edasi minna. Tõusud olid kohe alguses olemas ja need tabasid mind kui piksenool puud! Võtsin tempot alla ja kulgesin aeglaselt edasi. Tõus, tõus, langus, langus, tõus, langus... sirge kuid puu juuri täis lõik. Ja nii terve rada. Ühe koha peal suutsin mingisuguse suure juurika taha komistada... kergelt alla mäge minek ka. "HOLY COW, KUKU NÜÜD VEEL NINA KA PURU!" käis peast läbi. Tuterdasin, mis ma tuterdasin aga püsti jäin!

Vahepeal läks veel keegi minust mööda ja kadus kaugustesse. Ei näinud ma enda ees mitte ühte hingelist ega ka enda järel.
Ja siis, siis ma jõudsin metsa serva kus päike paistis lagi pähe ja kuuma oli sama palju kui jahtuvas grillahjus ning mis oli selle toreda tõusu algus, mis algas ja siis vahepeal oli tunne, et nüüd ongi kõik. Aga siis läks hoopis järsemaks. Ma pidin poole tõusu peal korraks seisma jääma. Vot sel hetkel oli küll tunne, et nii nüüd on kõik. Istun maha ja nutan ühe peatäie. Aga ega see mind poleks edasi aidanud. Hingasin korraks sügavalt sisse ja püüdsin kuidagi selle tõusu tippu jõuda.
Palav oli, õhku polnud mida hingata, väsimus tahtis jalust niita... aga mul oli veel oma 2 km finishini minna.

Mingi koha peal tundus rada nii kahtlane. Ei saanud enam aru kas olin ikka õigel rajal või olin juba kusagil valesti pööranud. Kui aga 5km silt silme ette kerkis, siis oli kohe kergem tunne. 1 km oli veel minna... püüdsin veel viimased jõuvarud endas ülesse leida, et kiirelt finishisse jõuda. Jõuvarud olid otsas. Midagi polnud järgi jäänud.
Lõpuks nägin metsast väljumist ja Viigi´t kaasa elamas. Lõpuks olin finishile nii lähedal. Nüüd püüdsin küll natukene tempot tõsta, et veidi elavama sammuga üle finishi joone jõuda.

FINISH! MA TEGIN SELLE ÄRA! 6 km tõusu ja langusega rada. Lõõskava kuuma ja täiesti tuulevaikse ilmaga, kusagil metsa vahel. Jõudsin punktist A, punkti B... Raske oli. Kohe väga raske.
P.S! JÄRJEKORDNE EI IIAL ENAM RADA ! :)





Kirjutamiseni K :)