Asjad said kiirelt pakitud, mida kaasa oli vaja pakkida. Siis oleks pidanud midagi sööma aga ei olnud grammivõrtki söögi isu, veel vähem oli tahtmist endale putru vaaritada ja seda siis vägisi end sööma sundida. "Ei aitähh, sööge ise oma lobi", oli ainus, mis peas vasardas. Aga ilma söömata rajale minna ka ei saa. Seega otsustasin tanklast värskelt küpsetatud soojad saiakesed kaasa osta, et saan tee peal kohe süüa kui isu tekib. Õnneks oli see saiakeste lõhn nii isuäratav, et üks saiake rändas kohemaid kõhu sisse. Teised kaks jätsin hilisemaks, kuna ikkagi päris suured saiakesed olid, sai sellest ühest kõhtu omajagu täidet.
Elvas pidime härraga natuke aega vaid ootama, kuniks Cris jõudis. Pakkusin tallegi sooja saiakest. Ta oli viisakalt ja kombekohaselt kõhu putru punni täis toppinud ja saiakesed jäid ka nüüd meie isukest ootama. Umbes kella 9 paiku vitsutasime järele jäänud kaks saiakest kahe peale ära. Tee peal sai korralikult naerda, sest sai omajagu nalja tehtud.
Kuna käisin ka eelmisel aastal Vändra jooksul, siis teadsin, mis mind ees on ootamas. Vändrasse kohale jõudsime vaid napid minutid 10 läbi. Parkla oli juba autosid pungil täis, kuid meie õnneks jagus meile täpselt üks vaba koht. Esimese asjana võtsime oma stardimaterjalid Cris´iga välja ning seejärel suundsime riideid vahetama. Riietumis võimalus oli nii nagu ta oli ja riideid said kõik samas kohas vahetada ehk siis mehed-naised kõik koos.
Väljas oli küllaltki soe ilm, kuid minu jaoks ei olnud veel nii soe, et oleks saanud lühikeste käistega pluusi panna. Panin pikakäistega õhukese pluusi veel peale. Läksime Crissiga mõlemad samale distantsile, 16 kilomeetrit. Aga kuna oleme nii erineva tempoga jooksjad, siis koos jooksmisest poleks midagi välja tulnud.
Kuigi kell lähenes kiirest 11le ei olnud mul mitte mingisugust närvi sees. Ei tea kas oma roll võis olla sellel, et ma olen juba nii paljudel jooksudel osalenud. Või siis oli lihtsalt hea päev. Igatahes ma olin täiega valmis selleks jooksuks. Rohud olid ilusti kaasa pakitud ja igaks juhuks ka telefon. Olin põhimõtteliselt igaks elu juhtumiks ette valmistanud end.
Rahvast stardijoone taga oli oma jagu...300+ inimest. Kõikide distantside start anti samal ajal. Rada kulges ka ühel ja samal trajektooril. Vastavalt sellele olid tagasi pööramise kohad, mis distantsil parasjagu keegi jooksis. Minu tagasi pööramise koht oli 8nda km lõpus.
Peale stardipauku hakkasin vaikselt liikuma. Sujuvalt kuid järjekindlalt püüdsin massis püsida, kuniks hakkasid moodustuma erineva tempoga grupid. Nagu tavaliselt oli minu tempo umbes täpselt selline, et keegi minuga koos ei jooksnud. Olin uhkes üksinduses enamus aega. Mõned korrad eksis keegi mulle seltsi aga siis kas jäi maha või lidus minust lihtsalt kandade välkudes mööda. Noh elan üle tõsiasja, et pidin üksi jooksma.
Eeldasin, et Cris jookseb mulle mingi 6-7 km vahepeal vastu, kuid ei jooksnud. Olin juba oma kaheksandal kilomeetril, kui ta alles vastu jooksis mulle, mis tähendas seda, et meie vahe oli umbes 1 km.
Ma olin oma tempoga rahu. Tükil ajal polnud ma nii hea tempoga tulnudki. Kella järgi tuli ka mitte ametlik 10 km uus aeg ära. Kui suudaks seda nüüd korrata ka ametlikul rajal oleks väga super.
Peale 10ndat kilomeetrit, ehk siis 11ndal kilomeetril tabas mind sein, kohe väga ränk sein. See sein oli nii paksult tunda, et ma sõna otseses mõttes oleks võinud end selle vastu oimetuks joosta. Jõhker vastutuul oli see, mis selle seina põhjustas. Jalad justkui jõudsid joosta, aga mõistus tahtis kõndima jääda. Püüdsin joosta. Kõndisin korraks. Ja siis jälle jooksin ja kõndisin, kuniks jälle jooksin.... siis jäingi uuesti jooksma, enam ei kõndinud.
See sein oli kuni viimase meetrini mul ees. Ma muudkui lükkasin seda enda ees terve selle aja. Alates sellest seina hetkest tahtsin ma ainult maha surra... No selline sure maha tunne oli. Peast käis läbi mõte: " ISSAND HALASTA, ENESETAPUKS ON KA LIHTSAMAID MOODUSEID!" Aga ei, vaja oli ju PANNA, sest enne jooksu, sai veel Cris´ilegi öeldud:" ET OLEKS JOOSTUD!" Ja see jäi mind kummitama. Täiesti alateadlikult olin jooksnud oma 10 km mitteametliku tulemuse, 16 km aeg 1:30 polnud pooltki nii helesinine unistus, kui see oleks võinud olla. Pidin maha suruma selle vastikustunde enda peas, mis mind parasjagu valdas. Pidin edasi jooksma ja andma endast maksimumi.
Mul oli rajale kaasa võetud ka Enervit energia tabletid. Mul oli plaan paika pandud mitmendal kilomeetril ma esimese annuse energiat tangin ja millal teise annuse. Tegelikkus oli aga selline, et see tablett mulle ei mõjunudki. Oleks mõislikum olnud geelid kaasa võtta, mida ilmselt teen järgmisel võistlusel, kui tahan lisaenergiat kaasa võtta.
Kui lõpuks olin jõudnud oma jooksuga nii kaugele, et sain ära staadioni peale keeratud ning hoogsalt finishi suunas lippasin, siis see staadion ei tahtnud kuidagi ära lõppeda. Tundus nagu lõputu jooks. Sest selleks ajaks oli mul sellest jooksust tõsine koll ees ja enrgiapuudus kimbutas koledasti.
FINIŠH... tehtud, ma sain hakkama. Kuid, mis hinnaga? Ma olin kui tühjaks pigistatud sidrun, kes veel vaevu püüab end püsti hoida.
Ajaks suutsin joosta 1:34.23... 4 minutit läks üle 1:30 ne aga see on kõigest 4 minutit.
Tegelikult läks mul enda arvastes väga hästi...
See pani mind mõtlema, et äkki õnnestub ka lõpuks poomaratoni aeg alla kahe tunni ära joosta!
Kas äkki? Kas tõesti? Need küsimused jäid õhku rippuma. Kindlasti ma pürgin selles suunas, et see kahe tunni piir saaks lõpuks alistatud !
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar