Laupäev, 30. september 2017

SEPTEMBRI "JOON ÄRA " CHALLENGE

Pealkirja ei tasu võtta nii tõsiselt kui see tundub. Tegelikult pole juttu üldsegi mitte alkoholist ja üldsegi mitte sellest, et ma nüüd Septembris hakkasin mingisuguseks alkassiks. Ilmselgelt mu neerud, maks ja üleüldine tervislik seisund ei võimaldaks seda, sest ma muidu tavaelus ei tarbi alkoholi. Seega teha challengeit, mis sisaldaks midagi säärast oleks absurd.

Kui tele ekraanidele tekkis reklaam üleskutse" SEPTEMBRIS EI JOO!" siis minul tekkis koheselt reaktsioon, et kui ma kuu aega ei joo, siis kuidas ma selle üle elan. Sest seda üleskutset võib võtta sõna sõnalt ja just sellepärast, et see SEPTEMBRIS EI JOO peaks tegelikult SEPTEMBRIS " ALKOHOLI" EI JOO! Kuid on lihtsalt nii nagu ta on. Sellest tulenevalt võib järeldada, et sellele konseptsioonile kui sellisele ei ole ikka päris õige nurga alt lähenetud. Samas inimesed saavad ju tegelikult aru mida on selle all silma peetud!
Aga ma ikka pean tähte närima ja näpuga järge ajama!
Kuid mitte sellest ei tahtnud juttu teha!

Tegelikult tahtsin oma Septembrikuu CHALLEGEist lähemalt juttu teha.
Nimelt sellest reklaamist tulenevalt ja Laura blogi postitusest EKSPERIMENT: Mis juhtub kui nädal aega vett juua ? tulenevalt tekkis mul idee teha sama asja kuid nädala asemel kuu aega. Vahepeal ma kahtlesin kas ikka kuu aega on mõistlik mõte. Siis kaalusin, et prooviks ka ikka nädal aega. Samas ei tahtnud olla niiöelda COPY PASTER ka, et "Laura tegi , ma teen nüüd ka !" Ei nii ei saa. Pidin ikka mingisuguse oma vindi ka asjale andma.
Kui asi oli valmis mõeldud, siis tuli oodata Septembrikuu esimest päeva, et saaks asja käima lükata.

Ainus reegel asja juures : TULEB JUUA VÄHEMALT 2 LIITRIT VETT PÄEVA JOOKSUL!
Just vett, mitte mingisuguseid mahlasid, gaseeritud magusaineid täis jooke. Keegi ei keela neid LISAKS juua, aga VETT PEAB OLEMA 2 LIITRIT!
Esimesel päeval mu põis mõistis, et midagi on mäda ja seda sõna otseses mõttes, sest ma reaalselt elasingi vist seal kus kuningaski jala käib. Järgmised 2 päeva olid suhteliselt sarnased.
Teiseks kukkus mind nälg kimbutama... samas peaks magu pidevalt täis olema, kui kogu aeg vett peale joon. Aga ei! Tundub, et selline vee joomine kiirendas seedimist ning sellest tulenevalt ka pidev nälja tunne.
Siis kui olin jõudnud oma vee joomisega 10ndasse päeva, siis nälja tunne otsustas mind maha jätta. Ju oli see alguse asi. Vetsus käisin ka nüüd tunduvalt vähem, mis oli iseenesest hea asi, sest nüüd julgesin kodust välja ka minna, ilma et oleks vajadust iga natukese aja tagant joosta end tühjendama.

Järgi jäi veel 20 päeva 2 liitri veega päevas. Ma olin nii EXITED ... LOE : NOT !
Iga päevaga läks vee tarbimine aga kuidagi lihtsamaks ja iseenesest mõistetavaks, nagu see peakski olema. Kodust väljudes oli alati liitrine värska vee pudel kaasas. Muidu mõnel päeval poleks ma kuidagi oma normi täis saanud, sest viibisin kodust mingi aja eemal.

Järgmised 10 päeva möödusid kuidagi linnulennul. Sel korral jäi 2 päeva, mil ei saanud oma 2 liitri normi täis, kuna kõht oli korrast ära ja ei tahtnud liigselt magu koormata, ei söögi ega ka joogiga. Ühel päeval sain 1,5 liitrit täis, teisel vaid 1 liitri. Aga kohe kui ennast paremini tundsin siis sain sujuvalt oma 2 liitrit täis.

Ülejäänud aeg möödus ka üsna kiirelt, kuid lõpp vajus veidike käest ära. Viimasel kahel päeval olin natukene rohkem kui muidu koduste toimetamistega ametis ja siis lihtsalt aeg läks kiiremini kui vee tarbimine. Ja ühel päeval olin linnas pildistamas ning teadlikult väga palju vett ei tarbinud, sest a) iga nurga peal pole tualetti ja b) vähem vett maos, jääb saledam mulje ! Mitte, et ma nüüd mingisugune suur paks vaal oleks või nii ... aga kes ei tahaks pildi peal saledam välja näha !

Üldjoontes olen rahul, et sellise asja ette võtsin ja ka lõpuni välja suutsin vedada. Kuid kas ka midagi muutus ?
Võin öelda, et kaalus kaotasin 2-2,5 kg.. kaalu kõikumisega arvestades!  Sentimeetreid kadus ka justkui natuke... Poole kuu paiku mõõdetuna oli 0,5 cm põhi kadu igalt poolt , kust mõõdud said kirja pandud. Vöö, reis ja talje!
Võib vist rahule jääda. Usun, et kui toidulaud oleks ka olnud nagu kord ja kohus siis oleks ehk paar kilo rohkem olnud kaalu kaotust. Aga üldiselt ei hoidnud ma Septembris end tagasi. Kui tahtsin jäätist, siis sõin jäätist, kui pitzat või burgerit, siis sõin neid. Kõhu pealt kokku ei hoidnud.

Nüüd kaalungi siin mõtet, et tuleb ehk "Oktoobrikuu vee challenge" otsa ja seda korrastatud toidulauaga.
Et toidulaualt jääks välja:
-Leib, sai ( üldjoontes ma saia ei söögi, vahest täistera rösti või viil leiba aga harva)
-Maiustused ( Septembris, ei suutnud kuidagi eemale hoida)
-Krõpsud ja muu rämpstoit!
-Muud valge jahu tooted!

Samas peaks rohkem juurvilju ja puuvilju tarbima. No rohkem kui antud hetkel.
Kindlasti pean selle kõik enda jaoks kiirelt selgeks mõtlema, kas ja kui!





Sellise vahva tabeliga hoidsin siis Septembrikuu vee tarbimisel silma peal. Iga täpike tähistab 0,5 l vett. 4 täpikest päeva kohta teeb 2 l vett.

Kuid kas ma ka õppisin sellest midagi?
JAH, ma õppisin piisavas koguses VETT tarbima, sest muidu olen väga vilets vee tarbija. Vahest võin veeta olla terve päeva. Kuid kui ma teadlikult pildistamise päeval vett ei tarbinud, siis sain endale vähese vee tarbimisest peavalu. Peavalu kadus aga koheselt, kui sain pool liitrit vett joodud. Ühesõnaga organis õppis ka sellest märku andma, kui ei saa piisavas koguses vett.






Kirjutamiseni K :)


Esmaspäev, 25. september 2017

NÄDALA KOKKUVÕTE 18.-24. September

Peab tunnistama, et möödunud nädalal olin suhteliselt laisavõitu ja jooksma jõudsin vaid kahel korral...

Esmaspäeval otsustasin puhkepäeva teha, sest laupäeval oli Elva Järvedejooks ja tahtsin jalgadele kaks päeva puhkust anda, kuna esimesel nädalal tegin algajaliku vea ning lendasin liiga kiirelt trennidele peale. Loll pea pidi ihu nuhtluseks olema... peab ikka paika küll !
Jalgadele mažaasi ja puhkust.
Lausa nii palju puhkust, et õhtul ei hakanud isegi Pilatesesse minema.


Teisipäeval otsustasin minna teha väikse jooksu. Polnud konkreetset plaani. Lihtsalt kerge hästi rahulikus tempos jooks. Lihased olid kergelt valusad, kuid õnneks mitte kramplikult pinges ja kramplikult valusad. See oli pigem selline tavaline valus. Jooksmise ajal tõmbasid valusad lihased soojaks, tundsin kuidas jalad mõnusalt soojemaks muutusid. Valusus kadus ka koos selle sooja tundega ära.  Tiksusin hästi rahulikus tempos edasi, meeter meetri haaval. Kella vaadates otsustasin, et teen 30 minutit väga rahulikus tempos jooksu. Nii sai ka tehtud.

Kolmapäev kujunes puhkepäevast kõndimise päevaks. Lihtsalt läksin kõndima. Mitte mingit tempot ei teinud. Hästi rahulikus tempos, tund aega kõndimist.

Neljapäeval käisin pilateses. Sel korral oli jälle uus kava ja mõnes kohas pidin end ikka korralikult tagant utsitama, et viimase seeriani ikka korralikult pingutaksin ja alla ei annaks. Kuigi lihased ütlesid vahepeal muud ning mõistus ajas oma rida. Kuid lõpuks jäin ikka väga rahule. Väsitas korralikult.

Reedel täitsa puhkasin. Ei teinud kohe mitte midagi. Vahelduseks päris hea.

Laupäeval otsustasin teha väikse tiiru. Aga jooksma jõudsin ka alles õhtusel ajal kui juba hämarduma hakkas. Päeval oli muude toimetustega nii kiire, et tuli lihtsalt ilus ilm ära kasutada kasulikult.
Niisiis jooksin sel korral õhtul. Ringile minnes polnudki nii hull aga tagasi tulles olin nagu pangaröövel kes joostes pidevalt üle õla vaatab, sest kogu aeg oli tunne, et keegi tuleb järgi. Ühesõnaga päris kreepy tunne oli. Ilmselt sellepärast ma õhtuti jooksmas ei käigi üldjuhul. Mina ja õhtu ei sobi kokku ning kui peaks päris pime olema, siis ei saa mind ka väevõimuga toast välja, sest mina ja pime ei saa kohe üldse üksteisega läbi !

Pühapäeval puhkasin.


NÄDAL NUMBRITES:
18. September/ Esmaspäev
Puhkepäev

19. September/ Teisipäev
30 minutit jooksmist / 3.92 km / keskmine pulss 142 / kõrgeim pulss 153
Keskmine kiirus 7.8 km/h
Kiireim kiius 10 km/h

20. September/ Kolmapäev
61 minutit kõndimist / 5 km / keskmine pulss 99 / kõrgeim pulss 115
Keskmine kiirus 4.8 km/h
Kiireim kiirus 7 km/h

21. September/ Neljapäev
79 minutit Pilates/ pulsist ei tea ööd ega ilma, kuna unustasin pulsivöö peale panna !

22. September/ Reede
Puhkepäev

23. September/ Laupäev
30 minutit jooksmist/ 3.50 km/ keskmine pulss 134 / kõrgeim pulss 146
Keskmine kiirus 7 km/h
Kiireim kiirus 8.3 km/h

24.September/ Pühapäev

Puhkepäev






Kirjutamiseni K :)

Pühapäev, 17. september 2017

NÄDALA KOKKUVÕTE 11.-17. September

Aega võtab aga asja peab saama. Sellega seoses püüan tagasi rajale saada. Oli see juba 3 kuud tagasi kui viimati jooksurajal käisin...teadlikult muidugi. Niisama "kiiresti vaja punktist a punkti b minna" on vahepeal ette tulnud aga see selline paarsada meetrit. Seda ei saagi päris jooksmiseks nimetada.

Esmaspäeva hommikul muudkui vahtisin aknast välja ja mõtlesin, kas ma nüüd lähen jooksma või ei lähe. Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga ajasin jooksu rõivistu selga, tossud jalga ning võisingi jooksma minna.
Plaan oli 130-145 vahemikus pulsiga joosta. Aga juba peale esimest kilomeetrit oli surm silme ees. Pulss oli 160+ ja seda sellise "SÖRGIN VAIKSELT" jooksuga. See 3 kuud puhkust/taastumist on mu jooksuvormi täiesti ära tapnud. Kolmanda kilomeetri lõpuks ma juba lausa vihkasin ennast, et selle jooksu üldse ette võtsin. Ma vihkasin igat meetrit mida pidin joostes läbima...pigem lausa igat sentimeetrit. Higi voolas, pulss oli endiselt 166... Tundisin kuidas näost peedistun. Ähkisin ja puhkisin nagu maailmalõpp oleks lähedal. Ei andnud alla, vaikselt rühkisin edasi. Veel vaiksemalt kui alguses. Samm sammu haaval. Neljanda kilomeetri lõpuks ma olin isegi enesele tänulik, et siiski selle jooksu ette võtsin, sest iga samm viib mind jooksuvormi paranemisele lähemale. Viienda kilomeetri lõpuks ma juba nautisin seda jooksu. Ei tea kas asi oli joostud viies kilomeetris või selles, et kodu juba paistis!
Koju jõudes suutsin vaevu pisarad tagasi hoida. Muutusin kuidagi emotsionaalseks. Samas ma olin nii ärritatud oma hetkesest jooksuvormist, mida ei eksisteeri enam.
Lõpetuseks tegin korraliku venituskava otsa ning võisin puhke reziimile minna.

Õhtul käisin veel Pilateses. Kolmas nädal sel hooajal Pilateses käia. Mulle väga meeldib. Olen eelnevalt ka käinud aga mingi aasta aega ei käinud, kuid nüüd olen taas enda jaoks avastanud selle trenni.
Sel korral oli eriti korralik kava... Natuke hantleid, kummilinti, palli ja matti. Ühesõnaga, kõik lihased on kehas täitsa omal kohal ja kohati oli selline korralik nüpeldamise tunne. Higi voolas jälle ojadena. Õhku saalis oli nii vähe, mis sest et aknad olid lahti ja vaheuks ka, et tekiks mingisugunegi tuuletõmbe moodi asi aga mida ei olnud oli õhk.
Vahepeal suutsin peas jälle enesega monoloogi pidada, kui reaalselt jõud otsa lõppes mingit harjutust tehes ning higi mööda nägu alla voolas.
Monoloog nägi välja sedasi :
" Sa ikka pidid oma perse täna siia vedama, eriti peale hommikust suremist jooksu ajal. "
"Sa ikka mõtled ka millised puujalad sul homme all on?"
"Noh, nii pissu oledki, jõuad veel ühe seeria!"
"Ega need hantlid nüüd nii rasked ka ei ole! "
"Camoon, võid ju unistada, et pekk su kõhult tissidesse läheks, aga ole realist, seda ei juhtu!"
"Keep pushing, keep pushing !"
Kergemalt võisin alles siis hingata, kui sain aru, et nüüd hakkame jõudma venituskavani.
Väga hea trenn vahelduseks kõigele muule.

Teisipäeval täitsa puhkasin.
Õhtul tegin säärelihastele mummuharjaga (Tellisin Avonist möödunud kuul, selline käelaba suurune, käsi läheb nagu kinda sisse)  mudimist... Lihased olid pärast nii pehmed ning lõdvestunud ja mõnus oli olla.

Kolmapäeval läksin jälle jooksma. Plaanisin sel korral kiirendusi ka teha. Kõigepealt üritasin soojendusjooksul pulsi hoida taas kord 130-145 vahel. Selline rahulik tiksumine. Sel korral isegi õnnestus pulss kontrolli all hoida. Suremise tunnet ei tekkinud. Nautisin igat meetrit mida läbisin. Isegi väike tiba vihma ei viinud mu jooksu meeleolu alla. Kui olin soojenduseks 3+ km ära jooksnud, siis mõõtsin oma sirgel lõigul 100m välja ning tõmbasin jooned maha. Mõttes oli 4x 100m kiirendusi. Kiirenduse esimene kiirendus tundus kuidagi hästi raske. Jalad olid justkui betooni täis ja ei tahtnud kuidagi liikuda aga iga järgmisega tundus, et asi läks paremaks. Aga noh ise tehes ei oska asja võib-olla nii adekvaatselt hinnata. Aga enesetunnet võib vast ikka usaldada.
Kui kiirendused tehtud said, siis kiire hingetõmbepaus ja kerge 1km jooksu maha jahtumiseks otsa ning muidugi ka venitused peale jooksu. Neid ei tohi unustada.


Neljapäeva päeval ma puhkasin ja käisin Tartus oma Froosh smuutidel järel. Õhtul läksin aga jälle Pilatesesse. Kohe alguses tuli võtta hantlid, kummilint, pall ja matt. Siis oli asi selge, et tuleb taaskord üks "killer workout". Nii ka oli. Esmaspäevast olid teatud lihas grupid endiselt hellad. Muidu aru ei saanud, aga kui uus ring samasid harjutusi peale teha tuli nagu esmaspäeval siis sain aru, et hellalt valus on. Aga ma ei andnud alla. Tegin ilusasti ära ette antud harjutused. Kohati oli küll, et: "APPI KÄED KUKUVAD KOHE OTSAST" tunne. Kuid see ei takistanud mind. Korralik tund vehkimist. Sel korral ei higistanud nii palju, kuna õhku oli saalis kordades rohkem, kui esmaspäeval. Võis ennast isegi inimesena tunda. Ära väsitas küll korralikult, sest õhtul tuli suht ruttu uni peale.


Reedel oli plaanis teha pikem ring! Kuid kuna ma olin avastanud, et Laupäeval toimub Elvas Järvedejooks, siis panin ennast sinna kirja ning selle tõttu jooksin reedel vaid 5 km. Seda ka sellises tempos millega ma üldjuhul rahvajooksudel jooksengi. Minek oli hea, pulss oli normaalne, hingamine korras. Anna ainult minna. Mõnus jooks oli. Järjekordselt jooks mida nautisin sajaga. Pärast jooksu venitused ja lihasmaudimine ning võis laupäeva oodata.

Laupäeval oli Elva Järvedejooks, millest saad lugeda SIIN .


NÄDAL NUMBRITES:
11. September /Esmaspäev
40 minutit jooksmist / 5 km/ keskmine pulss 156/ kõrgeim pulss 170
60 minutit Pilates/ keskmine pulss 115/ kõrgeim pulss 160

12. September/ Teisipäev
Puhkepäev

13. September/ Kolmapäev
Kokku 52 minutit jooksmist/ 5.42 km/ keskmine pulss 144/ kõrgeim pulss 170
Keskmine kiirus 6.3 km/h
Kiireim kiirus 20.3 km/h
Kiirendused 4x100m

14. September/ Neljapäev

70 minutit Pilates / pulsist ei tea ööd ega ilma, kuna unustasin pulsivöö peale panna !

15. September / Reede
35 minutit jooksmist/ 5.35 km /keskmine pulss 159/ kõrgeim pulss 168
Keskmine kiirus 9.1 km/h
Kiireim kiirus 10.6 km/h

16. September/ Laupäev
Elva Järvedejooks 7.2 km/ keskmine pulss 167/ kõrgeim pulss 174
Keskmine kiirus 8.5 km/h
Kiireim kiirus 12.8 km/h

17. September/ Pühapäev
Puhkepäev






Kirjutamiseni K :)

ELVA JÄRVEDEJOOKS 2017

Hommikul ärgates ei olnud ilm nüüd küll selline nagu ma tahtnud oleks. Vihma sadas ja sadas ja sadas ning polnud veel aimatavat lõppu tulemaski. Kuid siis jäi järsku sadu järgi ja päike tuli välja. "JUHUU" hõiskasin peas. Aga ilmaasjata, sest sellist ilma jagus vaid pooleks tunniks, kui sedagi. Vaatasin kella ja läksin uuesti voodisse teki alla. Ei olnud tuju üleval tiksuda, eriti kui ilm oli nagu oli. Mitte mingisugust isu ei olnud välja minekuks. Ainuüksi mõte, et selle ilmaga pean minema jooksma ajas jalad külmetama. Terve selle aja mil ma voodis vedelesin muudkui sadas vihma.

Kui kell 12.30 sai siis sõin veel natuke ja pakkisin asjad. Vihmal veel lõppu ei paistnud tulevat. Kilekas oli ka kotis. Kui juba Elva poole sõitma hakkasime, siis poole tee peal jäi sadu järgi, kuid üsna pea kui võistluspaika kohale saime siis hakkas uuesti sadama, sel korral hetkeks ning siis sadu lakkas. Võtsin stardimaterjalid välja ning tagasi auto juurde. Panin igaks juhuks kileka peale, et juhul kui hakkab jälle ämbriga vett alla ajama, siis ei saa nii läbimärjaks.  Ning suundusin kerget soojendust tegema. Soojenduse ajal andsid lihased tunda. Nagu kramp oleks olnud aga samas ei tea ka kas oli või ei. Olin mõttes juba maha matnud võimaluse, et selle raja läbi suudan joosta. Kujutasin, ette et mingi ulme krambi lööb sisse ja siis kas kõnnin läbi valu selle raja läbi või siis üldse katkestan.

Mõtete jaoks väga palju aega ei antud, sest juba pidi stardikoridori suunduma. Nii ma siis seal seisin, omas mullis, lootuses et saan hakkama ja vihma kätte ära ei upu. Peagi anti start ja võis minema lipata. Hakkasin jooksma. Jalg jala ette, meeter meetri haaval... kummalisel kombel olid jalad korras. Ei mingit lihaskrampi/ lihasvalu. Täpselt nagu ma oleks ennist seda endale vaid ette kujutanud! Selle kohapealt olin rahul, et nii läks. Kuid kileka peale panek oli väga suur miinus. Väga ruttu hakkas väga palav ja suhteliselt võimatu oli nii edasi minna. Võtsin siis kileka pealt ära. Kuid kuna number oli kileka külge kinnitatud, siis katsusin kileka kuidagi nii endale ümber siduda, et number endiselt näha jääks. Number jäi küll näha kuid samas tekitas kilekas sellise efekti nagu ma jookseks nüüd kleit seljas... but what ever, don´t care... ega ma moedemmile läinud! Pulss ja hingamine olid ka omal kohal täitsa, kohati viskas paigast ära aga eks oli selles oma roll nendel erinevatel tõusudel.

Rada ise oli mulle tuttav juba eelmisest aastast, palju selliseid väikeseid tõuse ja ka languseid, sekka mõned järsemad tõusud koos langustega. Kuid kuna eelmised päevad ja ka sama päeva hommiku oli ainult vihma sadanud, siis oli rada märg ja metsa all välja ulatuvad juured märjast libedad. Tuli väga ettevaatlik olla, et mitte ennast vigaseks kukkuda. Niisiis kujuneski, minu jooks pigem selliseks vaikseks kulgemiseks, kus tiksusin täiesti omas tempos ning omas mullis. Esimese ringi täitumisel ja uuesti stardialast läbi joostes ei pannud ma isegi ergutajaid tähele, vot nii omas mullis olin.

Kui viimase ringi pealt tulin siis võisin rahul olla, et selle jooksu ette võtsin. Selline trenni mõttes jooks. Kui olin üle finishi joone sain ilusa medali kaela. Siis tundsin ka säärelihastes kerget valu või kramplikku olekut. Ei teagi kumb. Aga mitte nii valus, et olla ei oleks saanud. Võtsin topsiga vett joogiks... kahjuks oli vesi aga nii külm, et sain sellest endale vaid maovalu.
Õhtul said aga lihased veel mudimist ja kuuma sauna, mis lõpuks võttis jalad juba üsna heaks.






Kirjutamiseni K :)

Pühapäev, 3. september 2017

ÜHE VANA KAPI LUGU

 Sel korral toon teieni loo ühest vanast kapikesest. Tegelikult sai see kapike omale uue kuue juba üle kuu aja tagasi. Kes mind istagramis jälgivad on seda kapi lugu juba näinud. Kuid mingil põhjusel ei suutnud ma ära otsustada, kas panna see ka kirja või mitte. Nüüd siiski otsustasin selle kirja panna.

Kapike ise on vana. Kohe väga vana. Kui mu mälu mind ei peta, siis see kuulus kunagi mu vanatädile, kuid teatud ajal sattus see meie majapidamisse. Väga kulunud ja koleda ilmega. Üks nupp oli ka kapikesel puudu, mis sai tol hetkel asendatud teise analoogsega. Tol hetkel ei olnud kellelgi mingisugust ideed, et sellega midagi teha. Nii ta siis seisis. Sama koledana veel aastaid minu magamistoas. Kahe sahtliga kasulik kapike,kuid ilma välimuseta.


Ühel päeval Juuli kuus ma vaatasin seda kapikest ning peas hakkas käima mingisugune ideede virrvarr. Otsustasin siis, et tulgu mis tuleb aga see kapike saab endale uue kuue.
Kõigepealt rääkisin Härrale ka oma ideest, millega ta ka kaasa tuli. Seejärel tegin kiirelt sahtlid tühjaks ning sai kapi välja garaaži juurde viia.
Ma siis tassisisn kappi ühest kohast teise, sest " ENNE" pilti on ka ju vaja. Kui see sai tehtud võisime asuda toimingute juurde.
Kõigepealt tuli vanad värvikihid eemaldada. Mina asusin sahtleid lihvima ja Härra kappi ennast. Temal oli eelis, sest kasutas elektrilist lihvijat. Mina pidin aga toorest jõudu ja liivapaberit kasutama.
Kohati oli tunne, et muudkui nühin seda sahtlit aga värv ei taha justkui maha tulla. Aga ma ei lasknud ennast sellest heidutada, kuna lõpuks tasus see pingutamine ära. Värv hakkas maha tulema. Kihid olid nii paksud. Polnud ime, et värvi maha lihvimiseks palju aega kulus.





Ühe sahtli lihvisin käsitsi ja teise lihvis Härra ise oma super aparaadiga ära. Kuid kapil jäid mõned kohad sellised mille pidin siiski käsitsi üle käima, sest lihvijaga ei saanud sealt hästi. Nii ma siis lihvisin ja lihvisin ja lihvisin. Kergelt liivapaberi maitse oli juba suus aga alla anda ka ei tahtnud. Härra paaril korral küsis: " Kas koll juba ees ?" Aga ma eitasin ning jätkasin oma tööd.
Kui lihvimine oli tehtud, siis tuli lõplik viimistlus välja mõelda.

Mingil kummalisel kombel sümpatiseeris mulle hall toon ja mõtlesin, et teeks öige halliks. Aga mida ei olnud oli hall värv. Poodi ei tahtnud ka sel hetkel hakata enam minema. Siis proovisime valge triibuga, et kuidas valge jääks... ja isegi põletiga proovisime, et jääks selline cool muster aga see ei hakanud üldse peale. Üldse ei imesta, sest polnud ka täispuit. Vineerile ei põleta mustrit, kui siis pistad selle vaid põlema.
Valge jäi peale. Kontrastiks jalad mustaks.
Pakkisin siis kapi jalad ilusasti sisse, et ei ole vaja sinna üleliigset välvi. Siis kui jalad pakitud, sai Härra värvipüstoliga kapi ja sahtlid üle käia.





Sel ajal kui värv kuivas, ei olnud muud midagi teha, kui vaid oodata värvi kuivamist.
Kapi nupud tahtsin teha mustaks, et siis on valge kapp, mustade detailidega. Kui tuli aeg nuppe külge panna, siis veenis Härra mind, et kui värviks sahtlid siiski mustaks?
Algselt kahtlesin ning lasin prooviks ära värvida. Hoiatasin, et kui mulle ei meeldi siis värvib ise valgeks tagasi.
Eneselegi üllatuseks mulle meeldis see must. Sel ajal kui sahtlid uuesti kuivasid tuli kapinupud ära värvida. Selgus, et nupud mida plaanisime kasutada, olid ostetud hoopis muuks otstarbeks ja neid ei saanud me kasutada.

Aga kust saada pühapäeva õhtul uued kapinupud? Vanu või mingisuguseid plastikust nuppe ikka ei kasutaks. Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga välja mõtlesin.
Nupud tuli ise teha. Palusin Härral kuubiku saagida ja kuubikul ühe nurga ära saagida. Noh seletasin mis ma seletasin aga tema minu mõttest aru ei saanud. Tegelikult rääkisime vist kergelt teineteisest mööda. Lõpuks lasin kaks kuubikud saagida ja edasi tegutsesin ise. Lihvisin selle vaja minema nurga kummalgi kuubikul maha. Värv peale ja ka kuivama.

Lõpptulemusega jäin väga rahule. Ei uskunud, et sellisest vanast hädisest kapist midagi nii stiilset välja võlub.
Kui nüüd ei sobi see kapp kuidagi minu tuppa. Nüüd tuleb tuba vist kapi järgi ümber teha :D



Ise teha on nii mõnus ja rahuldust pakkuv. Kindlasti ei olnud see mu esimene ega ka viimane ISETEGEMISE projekt. Aga see on esimene mille julgesin siia kirja panna !




Kirjutamiseni K :)