teisipäev, 23. mai 2017
30 AASTAT MAIJOOKSU + HOOAJALE PAUS SISSE !
20ndal Mail toimus järjekordne SEB Maijooks, millest võttis osa rekordarv osalejaid (15 000 naist). JAH JUST 15 000 naist, sest Maijooks on mõeldud naistele. Mehi rajale ei lasta. Meeste jaoks on mõeldud sel päeval MEESTEHOID.
Tegelikult lausa uskumatu, et nii palju NAISI sellest jooksust osa võttis. Kuna tegemist oli ka juubeliaastaga, siis seda enam annab see sellele seda õiget JUUBELIHÕNGU juurde. Ja ma võin julgelt öelda, et üks nendest naistest olin MINA. Lausa ebareaalne kuidas naised ikkagi kokku hoiavad. Meie pisikese EESTI kohta nii palju osalejaid.
Eesti rahvas armastab liikuda ja rahvaspordi üritused on kõrgelt hinnatud. Igal nädalavahetusel on mitmes eri Eesti paigas miskit toimumas ja igale poole jagub ka inimesi. Populaarsematele küll rohkem kui sellistele väiksematele üritustele, kuid siiski. Kõik võimalused kasutatakse ära. Soe aeg ja võimalik ennast rohkem liigutada kui külma talvega. ESTONIA KEEP IT UP !!
Kuid miks otsustasin ka mina sel aastal osaleda SEB MAIJOOKSUL. Võib-olla sai otsustamisel otsustavaks just, et on JUUBELIAASTA või siis motiveeris see, et kõik lõpetajad said esmakordselt lõpetamisel ilusa medali kaela. Peab tunnistama, et mõlemad faktorid mängisid rolli lõpliku otsuse langetamisel. Kes ei tahaks omale ilusat medalit sellisest suurest jooksust seinale rippuma. Mina küll tahtsin.
Hommik algas varakult, sest tuli Tallinnasse kohapeale jõuda. See varakult alustamine ei häiri mind tegelikult üldse. Sõit ise on selline, et sel ajal pole reaalselt mitte midagi muud teha... peale istumise ja edasi kulgemise. Noh, elame üle, nagu alati.
Tallinnasse jõudes sai auto pargitud ja kohe sekretariaati stardinumbri järgi mindud. Kui stardimaterjalid käes, tegime tiiru pop-up poodide vahel, kus jagati tasuta näidiseid ning tutvutstati erinevaid tooteid. Benu apteegi telgi juurde jõudes otsustasin lasta oma kehakoostist mõõta. Kõik oli peaaegu tip-top... natuke mõni asi vaja korrigeerida ja siis väga viis.
Edasi algas lihtsalt vaikne tiksumine startdiajani. Esimene START anti 13.00. Ka mina startisin esimeses stardigrupiga. Kui stardini oli jäänud 30 minutit, siis venitasin jalad ära ning proovisin soojendusringi teha... Väga paha, säärelihased tõmbas koheselt krampi ! Nii valus oli. Elukaaslane tegi siis kiirelt korralikku jalamažaasi ja arvas, et äkki ei lähe rajale. Mina jonnaka ja mitte alla andjana, ei olnud selle mõttega päri. Kohe üldse mitte. Samas teadsin ka, et selliste jalgadega rajale minna on PUHAS ENESETAPP. Püüdsin siis enda peas plaani paika panna millise skeemi järgi ma selle meeletult pika 7 km ära jooksen. Seda ma muidugi selgeks ei suutnudki teha.
Kõlas stardipauk. Hakkasin vaikselt koos rahvamassiga liikuma. Jalad nagu tunda ei andnud, jooksin edasi... enam vähem päris hea. 3,5 km läbitud, siis oli kõik, ma enam ei suutnud. Kramp tuli tagasi. Nii valus oli, pisar tahtis vägisi silma tulla. Võtsin topsi vett ja jõin selle suht ühe suure sõõmuga ära. Mõtlesin: „et mis edasi! „ Väga keeruline oli. Proovisin siis natuke joosta ja natuke kiiremat kõndi teha. Kui finishini oli 1 km siis jooksin nii kiiresti kui veel suutsin, et võimalikult ruttu üle finishi joone saada. Ja endalegi üllatuseks, sellisel suurel kiirusel ei tundnud ma mingisugust krampi ega valu. Lihtsalt puhast minek. Eks kogu rada sai tegelikult puhtalt tahtejõuga läbitud. Kuid peale finisheerumist, siis sai ju seisma jäädud ja aeglaselt edasi liigutud, kramp tuli tagasi ja sel korral oli veel valusam. Helistasin elukaaslasele ja siis ootasin teda Sportlandi pop-up poe nurgapeal. Natuke kõndisime ja siis käskis mul istuda, et saaks veel jalgu mudida, et parem hakkaks. Natuke istusin ja hoidsin samal ajal hambad ristis, kui tema jalgu mudis. Väga valus oli. Vesi valgus silmadesse. Surusin valu alla ja palusin lõpetada ning suundusin seejärel sekretariaati sponsorite poolt kokku pandud nännikoti järele. Peale seda auto juurde ja sõit kodu poole võis alata.
Ühtlasi otsustasin, selle HOOAJA panna PAUSILE, et saaks tegeleda nende lihaskrampidega. Magneesiumi võtan juba tükk aega lisaks. Aga juurde nüüd ka, multivitamin, raud ja foolhape. Jääb vaid üle puhata, jalgu mudida ja oma vitamiine tarvitada. Samas ei tahaks väga pikalt pausi teha, kuid tervis on tähtsam.
Perearstiga konsulteerides arvas, et peaks koormuse ära jätma,et kui ikka krampi tõmbab siis puhkus ja hea oleks kui taastusravi arstile pöörduksin. Esimene vaba aeg taastusravi arstile oli augusti lõpus... Selle ootamise peale läheb ennem häda üle kui sinna saan.
Hetkel on päris hea. Jalad ei tundu praegu valusad ega kramplikud. Loodan, et läheb veel paremaks ja saan ehk juba varsti kerget koormust taas jalgadele anda. Aga eks aeg näitab, kuidas asi paraneb ja kuna taas rajale saan !
Kirjutamiseni K :)
esmaspäev, 15. mai 2017
HELSINKI CITY RUN 2017
Helsinki City Run on üks suurimaid (jooksjate arvu tõttu)
jooksuvõistlusi Soomes. Kindlasti küsite: „Et kuidas ma siis sinna sattusin?“
Alustan siis päris algusest.
Nimelt võtsin osa Facebookis jooksja.ee korraldatud „Mina,jooksja“ mängust, kus pidi ka „Mina,jooksja“ reklaami jagama, mille auhinnaks oligi osalus Helsinki City Runil + 2x Viking Line edasi-tagasi piletid.
Algselt mõtlesin tükk aega, et kas ikka tasub sellest „Mina, jooksja“ mängust osa võtta või mitte. Tükk aega mõeldud, siis otsustasin, et ikka osalen. Kirjutasin endast lühitutvustuse, lisasin juurde pildi ning panin meili teele. Seejärel jagasin ka „Mina,jooksja“ reklaami.
Võitu ma ei lootnud.
„Mina, jooksja“ võitjad kuulutati välja ja kahjuks võitu ei tulnud, kuna ei saanud piisavalt hääli selle jaoks.
Seejärel kuulutati välja Helsinki City Run osaluse võitnud inimesed. 3 inimest loositi kokku. Ja ÜKS nendest olin MINA!! Jah, just MINA! Alguses ma ei suutnud uskuda oma silmi, kui seda tag-i facebookis nägin. Pidin lausa mitu korda vaatama.
Edasi tuli siis juba mõelda, kas minna või mitte minna. Esimese suure ropsuga otsustasin, et ei lähe, kuna olin möödunud nädalavahetusel tervise rikke tõttu erakorralise meditsiini osakonda sattunud ja veetsin seal 2 tundi tilgutite all. Ja üleüldse oli see hooaeg väga viletsalt alanud. Pistsin rinda ka tugevate jala krampidega. Ühesõnaga halb ajastus kogu sellele üritusele.
Siis otsustasin, et uurin ka teise naisvõitja Viigi käest kas ta ikka läheb. Selgus, et ka temal on minek küsimärgi all. Lõpuks oli meil juba ühisvestlus kõigi võitjatega. Kindlalt minejaid oli üks ja selleks oli seltskonna ainus meesterahvas Priit. Siis lõpuks ütlesin ka oma lõpliku „JAH“ sõna, et ma ma olen käpp/jooksujalg.
Edasine oli juba üsna kummaline. Mõtlesime, et oleme nagu bossid ja läheme lihtsalt kohale, kuid siis selgus, et peame ennast ise jooksule registreerima. No ega see ju tükki küljest saa võtta, kui seda ise peab tegema. Laeva piletitega oli umbe viivitus ning lõpuks kui koodid kätte saime, tuli välja, et meil on neid kinkekaarde ka füüsiliselt enda kätte vaja... Korralik pabistamine ja närvide mäng, kuid lõpuks jõudsid kinkekaart-piletid Viking Line check-ini ning saime need sealt edukalt omale lunastada. Kahjuks ei olnud Viigil võimalik meiega tulla, millest oli meil ääretult kahju.
Laupäeva hommik algas väga vara. Äratus oli juba 3.30, sest kodust väljuma pidi juba kell 4, kuna 4.30 pidin kokku saama teise osaleja Priiduga. Ennem kui isegi aru sain, siis kell oli juba 4 ning tormasime majast välja ja hakkasime sõitma. Jah just Me, kuna mu elukaaslane tuli ka meiega kaasa, sest tema pidi pildimaterjali eest hoolitsema, sel ajal kui meie rajal oleme.
Jõudsime kokkusaamis kohta minuti täpsusega. Tõstsime asjad ühest autost teise ja sõit Tallinna suunal võis alata. Sadamasse jõudsime kohe korraliku varuga ehk laeva väljumiseni oli tükk aega. Check-in ja edasi ootasime. Rahvas hakkas kogunema ja peagi sai ka laevale. Sõit kestis pea 3 tundi.. 3 tundi täiesti tühja aega, mil mitte midagi polnud teha. Isegi magada ei saanud sel ajal, sest uni arvas „POLE VAJA.“
Kui ükskord laevast maha saime, hakkasime Sonera staadioni suunal liikuma. Kui olime natuke maad juba jalutanud, siis tekkis küsimus „et mis suunal edasi?“ Me kõik eeldasime, et keegi meist oli eelnevalt ka kaardi vaadanud...kuid siis selgus, et vist mitte!
Priit lõi siis oma nutiseadmes kaardikese lahti ja sai edasi jalutatud. Otsustasime jala staadionile minna, kuna meil oli aega rohkem kui küll. Sadamast staadionile oli umbes 5km ehk selline paras jalutuskäik.
Mina kannatamatu inimesena, ei suutnud ära oodata kuna kohale jõuame. Olin nagu Bart Simpson ja küsisin iga natukese aja tagant „Kas me oleme kohal?“ Jõudes kohale, kus oli hunnikus lipuvardaid hakkasime jälle eeldama, et ongi õige koht aga ei... me olime alles POOLEL teel. Aega võttis aga kohale me jõudsime.
Võtsime siis suuna Kisahalli, sest seal oli nii öelda võistluskeskus, kus sai nr ja särgi kätte, lisaks veel hunnikus näidistooteid, mida sai kas kaasa võtta või kohapeal proovida. Asjad käes, läksime pargipinkidele istuma. Vaja ju kusagil oma aega surnuks lüüa. Lõpuks saime ka kohakaardi, mille järgi siis pidime minema Sonera staadioni kõrval asuvale jalgpalli väljakule, kuhu oli tehtud riietusruumid ja pakihoidla.
Kaarti ma lugeda ei oska, sest suutsin valida kõige pikema ja ringiga mineva tee kohale jõudmiseks, kui tegelikult oli palju otsem tee olemas. Poistel oli sel korral õigus. Ei tasu eeldada, ET KUI TEISED SEALT KAUDU LÄKSID, SIIS SEALT PEABKI MINEMA! Omad vitsad. Aga saime kohale.
Pakihoidla oli nagu PARIM MIDA SENI NÄINUD OLEN. Päriselt ka. See süsteem sellise suure ürituse kohta täitsa toimis, kuid õhku jäi küsimus „Mis vihmaga saab?“ Õnneks sel päeval ei sadanud ja rohkem ma oma pisikest pead ei vaevanud selle küsimusega
Alustan siis päris algusest.
Nimelt võtsin osa Facebookis jooksja.ee korraldatud „Mina,jooksja“ mängust, kus pidi ka „Mina,jooksja“ reklaami jagama, mille auhinnaks oligi osalus Helsinki City Runil + 2x Viking Line edasi-tagasi piletid.
Algselt mõtlesin tükk aega, et kas ikka tasub sellest „Mina, jooksja“ mängust osa võtta või mitte. Tükk aega mõeldud, siis otsustasin, et ikka osalen. Kirjutasin endast lühitutvustuse, lisasin juurde pildi ning panin meili teele. Seejärel jagasin ka „Mina,jooksja“ reklaami.
Võitu ma ei lootnud.
„Mina, jooksja“ võitjad kuulutati välja ja kahjuks võitu ei tulnud, kuna ei saanud piisavalt hääli selle jaoks.
Seejärel kuulutati välja Helsinki City Run osaluse võitnud inimesed. 3 inimest loositi kokku. Ja ÜKS nendest olin MINA!! Jah, just MINA! Alguses ma ei suutnud uskuda oma silmi, kui seda tag-i facebookis nägin. Pidin lausa mitu korda vaatama.
Edasi tuli siis juba mõelda, kas minna või mitte minna. Esimese suure ropsuga otsustasin, et ei lähe, kuna olin möödunud nädalavahetusel tervise rikke tõttu erakorralise meditsiini osakonda sattunud ja veetsin seal 2 tundi tilgutite all. Ja üleüldse oli see hooaeg väga viletsalt alanud. Pistsin rinda ka tugevate jala krampidega. Ühesõnaga halb ajastus kogu sellele üritusele.
Siis otsustasin, et uurin ka teise naisvõitja Viigi käest kas ta ikka läheb. Selgus, et ka temal on minek küsimärgi all. Lõpuks oli meil juba ühisvestlus kõigi võitjatega. Kindlalt minejaid oli üks ja selleks oli seltskonna ainus meesterahvas Priit. Siis lõpuks ütlesin ka oma lõpliku „JAH“ sõna, et ma ma olen käpp/jooksujalg.
Edasine oli juba üsna kummaline. Mõtlesime, et oleme nagu bossid ja läheme lihtsalt kohale, kuid siis selgus, et peame ennast ise jooksule registreerima. No ega see ju tükki küljest saa võtta, kui seda ise peab tegema. Laeva piletitega oli umbe viivitus ning lõpuks kui koodid kätte saime, tuli välja, et meil on neid kinkekaarde ka füüsiliselt enda kätte vaja... Korralik pabistamine ja närvide mäng, kuid lõpuks jõudsid kinkekaart-piletid Viking Line check-ini ning saime need sealt edukalt omale lunastada. Kahjuks ei olnud Viigil võimalik meiega tulla, millest oli meil ääretult kahju.
Laupäeva hommik algas väga vara. Äratus oli juba 3.30, sest kodust väljuma pidi juba kell 4, kuna 4.30 pidin kokku saama teise osaleja Priiduga. Ennem kui isegi aru sain, siis kell oli juba 4 ning tormasime majast välja ja hakkasime sõitma. Jah just Me, kuna mu elukaaslane tuli ka meiega kaasa, sest tema pidi pildimaterjali eest hoolitsema, sel ajal kui meie rajal oleme.
Jõudsime kokkusaamis kohta minuti täpsusega. Tõstsime asjad ühest autost teise ja sõit Tallinna suunal võis alata. Sadamasse jõudsime kohe korraliku varuga ehk laeva väljumiseni oli tükk aega. Check-in ja edasi ootasime. Rahvas hakkas kogunema ja peagi sai ka laevale. Sõit kestis pea 3 tundi.. 3 tundi täiesti tühja aega, mil mitte midagi polnud teha. Isegi magada ei saanud sel ajal, sest uni arvas „POLE VAJA.“
Kui ükskord laevast maha saime, hakkasime Sonera staadioni suunal liikuma. Kui olime natuke maad juba jalutanud, siis tekkis küsimus „et mis suunal edasi?“ Me kõik eeldasime, et keegi meist oli eelnevalt ka kaardi vaadanud...kuid siis selgus, et vist mitte!
Priit lõi siis oma nutiseadmes kaardikese lahti ja sai edasi jalutatud. Otsustasime jala staadionile minna, kuna meil oli aega rohkem kui küll. Sadamast staadionile oli umbes 5km ehk selline paras jalutuskäik.
Mina kannatamatu inimesena, ei suutnud ära oodata kuna kohale jõuame. Olin nagu Bart Simpson ja küsisin iga natukese aja tagant „Kas me oleme kohal?“ Jõudes kohale, kus oli hunnikus lipuvardaid hakkasime jälle eeldama, et ongi õige koht aga ei... me olime alles POOLEL teel. Aega võttis aga kohale me jõudsime.
Võtsime siis suuna Kisahalli, sest seal oli nii öelda võistluskeskus, kus sai nr ja särgi kätte, lisaks veel hunnikus näidistooteid, mida sai kas kaasa võtta või kohapeal proovida. Asjad käes, läksime pargipinkidele istuma. Vaja ju kusagil oma aega surnuks lüüa. Lõpuks saime ka kohakaardi, mille järgi siis pidime minema Sonera staadioni kõrval asuvale jalgpalli väljakule, kuhu oli tehtud riietusruumid ja pakihoidla.
Kaarti ma lugeda ei oska, sest suutsin valida kõige pikema ja ringiga mineva tee kohale jõudmiseks, kui tegelikult oli palju otsem tee olemas. Poistel oli sel korral õigus. Ei tasu eeldada, ET KUI TEISED SEALT KAUDU LÄKSID, SIIS SEALT PEABKI MINEMA! Omad vitsad. Aga saime kohale.
Pakihoidla oli nagu PARIM MIDA SENI NÄINUD OLEN. Päriselt ka. See süsteem sellise suure ürituse kohta täitsa toimis, kuid õhku jäi küsimus „Mis vihmaga saab?“ Õnneks sel päeval ei sadanud ja rohkem ma oma pisikest pead ei vaevanud selle küsimusega
Mingi aja me lihtsalt vedelesime seal jalgpalliväljakul, päike soojendas ja suht mõnus oli. Peagi hakkas rahvas kogunema ning ennem kui arugi saime oli plats rahvast täis. Siis ruttu riideid vahetama, kui päris tunglemiseks läheb.
Esimene start anti 15.00. Priit pidi stardis olema 15.20 ja mina 16.35. Stardi ajad hakkasid lähenema, liikusime siis esimeseks stardiks ära stardipaika. Iga antud stardiga muutusin üha närvilisemaks, pulss oli seistes 100 lööki minutis. Kui Priit ka oma stardigrupiga ära kaugustesse kadus, tuli närv veel rohkem sisse, sest teadsin, et varsti on minu kord.
Ma püüdsin ennast rahustada teadmisega,et nii kuidas jõuad, nii jooksed. Aga kui sa oled viimases stardigrupis ja sul on 21,1 km ning aega 3 tundi et finishi joon ületada, siis võtab närveldama küll. Ei saanud arugi kui juba oligi minu kord minna starti. Kiirelt jope seljast ja ootama stardipauku.
Stardipauku ma ei mäleta, seda nagu polekski olnud. Inimesed hakkasid liikuma ja mina ühes nendega. „Jalg jala ette... tasakesi,“ just selliselt ma ennast algusest tagant utsitasingi.
Peale 1 km tundsin kuidas säärelihased tõmbasid pingule, kramplikult pingule, läbi valu, ilma pisarateta, samm sammu haaval sisendasin endale- „ Sa suudad veel 500m, sa suudad küll!“
4 km tundsin, et ei ma ei suuda, ma jätan katki, pole mõtet. Pole tükil ajal ennast selliselt mõttelt tabanud. Kuid kuna ma ei ole alla andja, siis ma ei lubanud endal seisma jääda. Jõudsin 5 km joogipunkti, jõin topsi vett ja läksin edasi. Sihikindlat ja alla andmata liikusin kilomeeter kilomeetri haaval edasi. Ennem kui arugi sain tuli juba 10 km joogipunk. 14 km tundsin, et hakkan kõndima. Kuid ei, ma ei lasknud endal seda teha. Lõpuks olin 18 km kui tõmbas kintsu krambi. See oli hetk kus ma ei suutnud enam ja siis kõndisin järgmised 2 km. Ehk kui jõudsin 20nda km märgini, siis tõstsin taas tempot ja tegin tugeva lõpuspurdi. Ikkagi finishini oli nii vähe maad.
Rada ise oli hästi põnev ja varieeruv. Oli tõuse ja languseid, pikad sirged.Enamus rajast kulges asfalt kattega teel, kuid lõpu poole oli ka metsateed.
Üle finishi joone saanuna, ma ei suutnud ise ka uskuda, et ma selle TÕESTI ÄRA TEGIN!
Emotsioonid olid laes, tunne oli lihtsalt super. Sisimas ma kisendasin „ MA SAIN HAKKAMA!“
See, et jalad olid valusad ja siin seal oli kramp sees, see oli tühine selle kõrval, mis ma just saavutanud olin. Kaela sain ilusa roheliste kirjadega medali ja kotiga nänni näpuotsa.
Kui oma joovastusest toibunud olin, siis tabas mind reaalsus. Tagasi sadamasse peab ka ju minema. Vahetasin kiirelt riided ja sättisimegi sammud sadama suunal. Oiiiii need olid mu elu kõige raskemad 5 km, mis ma kunagi käima olen pidanud.
Hiljem arvutasime, et keskeltläbi tuli päeva jooksul läbitud kilomeetreid kokku 36-37 km.
Tagasi laeval võtsin endale kohvikust sooja sööki, sest tundsin sellest terve päev puudust. Jalad tegid valu, mugavat asendit istumiseks oli väga raske leida. Lõpuks viskasin pikali ja panin jalad pingi peale, veri hakkas liikuma ja jalad enam ei valutanud nii palju. Selleks ajaks kui Tallinnasse tagasi jõudsime, tundisn ennast juba päris hästi.
Tallinn-Tartu mnt + kodutee tuli ka veel läbida...
Jube väsimus oli pea. Tahaks magada aga ei saa.
Kui lõpuks kodu uksest sisse sai , oh seda rõõmu. Ei kulunud enam kaua, kui olingi väsinult teki all ja juba sügavasse unne vajunud.
Kirjutamiseni K :)
Tellimine:
Postitused (Atom)