Esmaspäev, 15. mai 2017

HELSINKI CITY RUN 2017


Helsinki City Run on üks suurimaid (jooksjate arvu tõttu) jooksuvõistlusi Soomes. Kindlasti küsite: „Et kuidas ma siis sinna sattusin?“

Alustan siis päris algusest.
Nimelt võtsin osa Facebookis jooksja.ee korraldatud „Mina,jooksja“ mängust, kus pidi ka „Mina,jooksja“ reklaami jagama, mille auhinnaks oligi osalus Helsinki City Runil + 2x Viking Line edasi-tagasi piletid.
Algselt mõtlesin tükk aega, et kas ikka tasub sellest „Mina, jooksja“ mängust osa võtta või mitte. Tükk aega mõeldud, siis otsustasin, et ikka osalen. Kirjutasin endast lühitutvustuse, lisasin juurde pildi ning panin meili teele. Seejärel jagasin ka „Mina,jooksja“ reklaami.
 Võitu ma ei lootnud.

„Mina, jooksja“ võitjad kuulutati välja ja kahjuks võitu ei tulnud, kuna ei saanud piisavalt hääli selle jaoks.
Seejärel kuulutati välja Helsinki City Run osaluse võitnud inimesed. 3 inimest loositi kokku. Ja ÜKS nendest olin MINA!! Jah, just MINA! Alguses ma ei suutnud uskuda oma silmi, kui seda tag-i facebookis nägin. Pidin lausa mitu korda vaatama.

Edasi tuli siis juba mõelda, kas minna või mitte minna. Esimese suure ropsuga otsustasin, et ei lähe, kuna olin möödunud nädalavahetusel tervise rikke tõttu erakorralise meditsiini osakonda sattunud ja veetsin seal 2 tundi tilgutite all. Ja üleüldse oli see hooaeg väga viletsalt alanud. Pistsin rinda ka tugevate jala krampidega. Ühesõnaga halb ajastus kogu sellele üritusele.

Siis otsustasin, et uurin ka teise naisvõitja Viigi käest kas ta ikka läheb. Selgus, et ka temal on minek küsimärgi all. Lõpuks oli meil juba ühisvestlus kõigi võitjatega. Kindlalt minejaid oli üks ja selleks oli seltskonna ainus meesterahvas Priit. Siis lõpuks ütlesin ka oma lõpliku „JAH“ sõna, et ma ma olen käpp/jooksujalg.

Edasine oli juba üsna kummaline. Mõtlesime, et oleme nagu bossid ja läheme lihtsalt kohale, kuid siis selgus, et peame ennast ise jooksule registreerima. No ega see ju tükki küljest saa võtta, kui seda ise peab tegema. Laeva piletitega oli umbe viivitus ning lõpuks kui koodid kätte saime, tuli välja, et meil on neid kinkekaarde ka füüsiliselt enda kätte vaja... Korralik pabistamine ja närvide mäng, kuid lõpuks jõudsid kinkekaart-piletid Viking Line check-ini ning saime need sealt edukalt omale lunastada. Kahjuks ei olnud Viigil võimalik meiega tulla, millest oli meil ääretult kahju.

Laupäeva hommik algas väga vara. Äratus oli juba 3.30, sest kodust väljuma pidi juba kell 4, kuna 4.30 pidin kokku saama teise osaleja Priiduga. Ennem kui isegi aru sain, siis kell oli juba 4 ning tormasime majast välja ja hakkasime sõitma. Jah just Me, kuna mu elukaaslane tuli ka meiega kaasa, sest tema pidi pildimaterjali eest hoolitsema, sel ajal kui meie rajal oleme.

Jõudsime kokkusaamis kohta minuti täpsusega. Tõstsime asjad ühest autost teise ja sõit Tallinna suunal võis alata. Sadamasse jõudsime kohe korraliku varuga ehk laeva väljumiseni oli tükk aega. Check-in ja edasi ootasime. Rahvas hakkas kogunema ja peagi sai ka laevale. Sõit kestis pea 3 tundi.. 3 tundi täiesti tühja aega, mil mitte midagi polnud teha. Isegi magada ei saanud sel ajal, sest uni arvas „POLE VAJA.“

Kui ükskord laevast maha saime, hakkasime Sonera staadioni suunal liikuma. Kui olime natuke maad juba jalutanud, siis tekkis küsimus „et mis suunal edasi?“ Me kõik eeldasime, et keegi meist oli eelnevalt ka kaardi vaadanud...kuid siis selgus, et vist mitte!
Priit lõi siis oma nutiseadmes kaardikese lahti ja sai edasi jalutatud. Otsustasime jala staadionile minna, kuna meil oli aega rohkem kui küll. Sadamast staadionile oli umbes 5km ehk selline paras jalutuskäik.

Mina kannatamatu inimesena, ei suutnud ära oodata kuna kohale jõuame. Olin nagu Bart Simpson ja küsisin iga natukese aja tagant „Kas me oleme kohal?“ Jõudes kohale, kus oli hunnikus lipuvardaid hakkasime jälle eeldama, et ongi õige koht aga ei... me olime alles POOLEL teel. Aega võttis aga kohale me jõudsime.

Võtsime siis suuna Kisahalli, sest seal oli nii öelda võistluskeskus, kus sai nr ja särgi kätte, lisaks veel hunnikus näidistooteid, mida sai kas kaasa võtta või kohapeal proovida. Asjad käes, läksime pargipinkidele istuma. Vaja ju kusagil oma aega surnuks lüüa. Lõpuks saime ka kohakaardi, mille järgi siis pidime minema Sonera staadioni kõrval asuvale jalgpalli väljakule, kuhu oli tehtud riietusruumid ja pakihoidla.
Kaarti ma lugeda ei oska, sest suutsin valida kõige pikema ja ringiga mineva tee kohale jõudmiseks, kui tegelikult oli palju otsem tee olemas. Poistel oli sel korral õigus. Ei tasu eeldada, ET KUI TEISED SEALT KAUDU LÄKSID, SIIS SEALT PEABKI MINEMA!  Omad vitsad. Aga saime kohale.
Pakihoidla oli nagu PARIM MIDA SENI NÄINUD OLEN. Päriselt ka. See süsteem sellise suure ürituse kohta täitsa toimis, kuid õhku jäi küsimus „Mis vihmaga saab?“ Õnneks sel päeval ei sadanud ja rohkem ma oma pisikest pead ei vaevanud selle küsimusega






Mingi aja me lihtsalt vedelesime seal jalgpalliväljakul, päike soojendas ja suht mõnus oli. Peagi hakkas rahvas kogunema ning ennem kui arugi saime oli plats rahvast täis. Siis ruttu riideid vahetama, kui päris tunglemiseks läheb.
Esimene start anti 15.00. Priit pidi stardis olema 15.20 ja mina 16.35. Stardi ajad hakkasid lähenema, liikusime siis esimeseks stardiks ära stardipaika. Iga antud stardiga muutusin üha närvilisemaks, pulss oli seistes 100 lööki minutis. Kui Priit ka oma stardigrupiga ära kaugustesse kadus, tuli närv veel rohkem sisse, sest teadsin, et varsti on minu kord.

Ma püüdsin ennast rahustada teadmisega,et nii kuidas jõuad, nii jooksed. Aga kui sa oled viimases stardigrupis ja sul on 21,1 km ning aega 3 tundi et finishi joon ületada, siis võtab närveldama küll. Ei saanud arugi kui juba oligi minu kord minna starti. Kiirelt jope seljast ja ootama stardipauku. 








Stardipauku ma ei mäleta, seda nagu polekski olnud. Inimesed hakkasid liikuma ja mina ühes nendega. „Jalg jala ette... tasakesi,“ just selliselt ma ennast algusest tagant utsitasingi.
Peale 1 km tundsin kuidas säärelihased tõmbasid pingule, kramplikult pingule, läbi valu, ilma pisarateta, samm sammu haaval sisendasin endale- „ Sa suudad veel 500m, sa suudad küll!“
4 km tundsin, et ei ma ei suuda, ma jätan katki, pole mõtet. Pole tükil ajal ennast selliselt mõttelt tabanud. Kuid kuna ma ei ole alla andja, siis ma ei lubanud endal seisma jääda. Jõudsin 5 km joogipunkti, jõin topsi vett ja läksin edasi. Sihikindlat ja alla andmata liikusin kilomeeter kilomeetri haaval edasi. Ennem kui arugi sain tuli juba 10 km joogipunk. 14 km tundsin, et hakkan kõndima. Kuid ei, ma ei lasknud endal seda teha. Lõpuks olin 18 km kui tõmbas kintsu krambi. See oli hetk kus ma ei suutnud enam ja siis kõndisin järgmised 2 km. Ehk kui jõudsin 20nda km märgini, siis tõstsin taas tempot ja tegin tugeva lõpuspurdi. Ikkagi finishini oli nii vähe maad.
Rada ise oli hästi põnev ja varieeruv. Oli tõuse ja languseid, pikad sirged.Enamus rajast kulges asfalt kattega teel, kuid lõpu poole oli ka metsateed.

Üle finishi joone saanuna, ma ei suutnud ise ka uskuda, et ma selle TÕESTI ÄRA TEGIN!
Emotsioonid olid laes, tunne oli lihtsalt super. Sisimas ma kisendasin „ MA SAIN HAKKAMA!“
See, et jalad olid valusad ja siin seal oli kramp sees, see oli tühine selle kõrval, mis ma just saavutanud olin. Kaela sain ilusa roheliste kirjadega medali ja kotiga nänni näpuotsa.





Kui oma joovastusest toibunud olin, siis tabas mind reaalsus. Tagasi sadamasse peab ka ju minema. Vahetasin kiirelt riided ja sättisimegi sammud sadama suunal. Oiiiii need olid mu elu kõige raskemad 5 km, mis ma kunagi käima olen pidanud.
Hiljem arvutasime, et keskeltläbi tuli päeva jooksul läbitud kilomeetreid kokku 36-37 km.

Tagasi laeval võtsin endale kohvikust sooja sööki, sest tundsin sellest terve päev puudust. Jalad tegid valu, mugavat asendit istumiseks oli väga raske leida. Lõpuks viskasin pikali ja panin jalad pingi peale, veri hakkas liikuma ja jalad enam ei valutanud nii palju. Selleks ajaks kui Tallinnasse tagasi jõudsime, tundisn ennast juba päris hästi.
Tallinn-Tartu mnt + kodutee tuli ka veel läbida...
Jube väsimus oli pea. Tahaks magada aga ei saa.
Kui lõpuks kodu uksest sisse sai , oh seda rõõmu. Ei kulunud enam kaua, kui olingi väsinult teki all ja juba sügavasse unne vajunud.



Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar