30 AASTAT MAIJOOKSU + HOOAJALE PAUS SISSE !

20ndal Mail toimus järjekordne SEB Maijooks, millest võttis osa rekordarv osalejaid (15 000 naist). JAH JUST 15 000 naist, sest Maijooks on mõeldud naistele. Mehi rajale ei lasta. Meeste jaoks on mõeldud sel päeval MEESTEHOID.
Tegelikult lausa uskumatu, et nii palju NAISI sellest jooksust osa võttis. Kuna tegemist oli ka juubeliaastaga, siis seda enam annab see sellele seda õiget JUUBELIHÕNGU juurde. Ja ma võin julgelt öelda, et üks nendest naistest olin MINA. Lausa ebareaalne kuidas naised ikkagi kokku hoiavad. Meie pisikese EESTI kohta nii palju osalejaid.

Eesti rahvas armastab liikuda ja rahvaspordi üritused on kõrgelt hinnatud. Igal nädalavahetusel on mitmes eri Eesti paigas miskit toimumas ja igale poole jagub ka inimesi. Populaarsematele küll rohkem kui sellistele väiksematele üritustele, kuid siiski. Kõik võimalused kasutatakse ära. Soe aeg ja võimalik ennast rohkem liigutada kui külma talvega. ESTONIA KEEP IT UP !!

Kuid miks otsustasin ka mina sel aastal osaleda SEB MAIJOOKSUL. Võib-olla sai otsustamisel otsustavaks just, et on JUUBELIAASTA või siis motiveeris see, et kõik lõpetajad said esmakordselt lõpetamisel ilusa medali kaela. Peab tunnistama, et mõlemad faktorid mängisid rolli lõpliku otsuse langetamisel. Kes ei tahaks omale ilusat medalit sellisest suurest jooksust seinale rippuma. Mina küll tahtsin.

Hommik algas varakult, sest tuli Tallinnasse kohapeale jõuda. See varakult alustamine ei häiri mind tegelikult üldse. Sõit ise on selline, et sel ajal pole reaalselt mitte midagi muud teha... peale istumise ja edasi kulgemise. Noh, elame üle, nagu alati.
Tallinnasse jõudes sai auto pargitud ja kohe sekretariaati stardinumbri järgi mindud. Kui stardimaterjalid käes, tegime tiiru pop-up poodide vahel, kus jagati tasuta näidiseid ning tutvutstati erinevaid tooteid. Benu apteegi telgi juurde jõudes otsustasin lasta oma kehakoostist mõõta. Kõik oli peaaegu tip-top... natuke mõni asi vaja korrigeerida ja siis väga viis.

Edasi algas lihtsalt vaikne tiksumine startdiajani. Esimene START anti 13.00. Ka mina startisin esimeses stardigrupiga. Kui stardini oli jäänud 30 minutit, siis venitasin jalad ära ning proovisin soojendusringi teha... Väga paha, säärelihased tõmbas koheselt krampi ! Nii valus oli. Elukaaslane tegi siis kiirelt korralikku jalamažaasi ja arvas, et äkki ei lähe rajale. Mina jonnaka ja mitte alla andjana, ei olnud selle mõttega päri. Kohe üldse mitte. Samas teadsin ka, et selliste jalgadega rajale minna on PUHAS ENESETAPP. Püüdsin siis enda peas plaani paika panna millise skeemi järgi ma selle meeletult pika 7 km ära jooksen. Seda ma muidugi selgeks ei suutnudki teha.

Kõlas stardipauk. Hakkasin vaikselt koos rahvamassiga liikuma. Jalad nagu tunda ei andnud, jooksin edasi... enam vähem päris hea. 3,5 km läbitud, siis oli kõik, ma enam ei suutnud. Kramp tuli tagasi. Nii valus oli, pisar tahtis vägisi silma tulla. Võtsin topsi vett ja jõin selle suht ühe suure sõõmuga ära. Mõtlesin: „et mis edasi! „  Väga keeruline oli. Proovisin siis natuke joosta ja natuke kiiremat kõndi teha. Kui finishini oli 1 km siis jooksin nii kiiresti kui veel suutsin, et võimalikult ruttu üle finishi joone saada. Ja endalegi üllatuseks, sellisel suurel kiirusel ei tundnud ma mingisugust krampi ega valu. Lihtsalt puhast minek. Eks kogu rada sai tegelikult puhtalt tahtejõuga läbitud. Kuid peale finisheerumist, siis sai ju seisma jäädud ja aeglaselt edasi liigutud, kramp tuli tagasi ja sel korral oli veel valusam. Helistasin elukaaslasele ja siis ootasin teda Sportlandi pop-up poe nurgapeal. Natuke kõndisime ja siis käskis mul istuda, et saaks veel jalgu mudida, et parem hakkaks. Natuke istusin ja hoidsin samal ajal hambad ristis, kui tema jalgu mudis. Väga valus oli. Vesi valgus silmadesse. Surusin valu alla ja palusin lõpetada ning suundusin seejärel sekretariaati sponsorite poolt kokku pandud nännikoti järele. Peale seda auto juurde ja sõit kodu poole võis alata.


Ühtlasi otsustasin, selle HOOAJA panna PAUSILE, et saaks tegeleda nende lihaskrampidega. Magneesiumi võtan juba tükk aega lisaks. Aga juurde nüüd ka, multivitamin, raud ja foolhape. Jääb vaid üle puhata, jalgu mudida ja oma vitamiine tarvitada. Samas ei tahaks väga pikalt pausi teha, kuid tervis on tähtsam.
Perearstiga konsulteerides arvas, et peaks koormuse ära jätma,et kui ikka krampi tõmbab siis puhkus ja hea oleks kui taastusravi arstile pöörduksin. Esimene vaba aeg taastusravi arstile oli augusti lõpus... Selle ootamise peale läheb ennem häda üle kui sinna saan.
Hetkel on päris hea. Jalad ei tundu praegu valusad ega kramplikud. Loodan, et läheb veel paremaks ja saan ehk juba varsti kerget koormust taas jalgadele anda. Aga eks aeg näitab, kuidas asi paraneb ja kuna taas rajale saan !





Kirjutamiseni K :)