Kui aus olla siis ootasin seda jooksu pikisilmi. Juba sellest korrast alates, kui see 2017ndal aastal esimest korda toimus. Eelmisel aastal miski pärast seda jooksu ei toimunud ja kui sel aastal nägin, et taas on jooks toimumas, pidin end kohe ära registreerima. Siiski peaaegu, et kodukoha jooks. Kuidas saakski sellel osalemata jätta. Lausa patt oleks olnud mitte minna.
Registreerimise hetkel ei teadnud ma aga, et jooksule eelnevatel päevadel pean tööl viibima. Üsna palju energiat kulus sinna. 3 päeva tööl ja öösel siis veel jooksma. Enne jooksu olin küll kohati kahtleval kohal, et kas ültse minna jooksma. Tundsin, et olen selle kuuma ja tööpäevadega suhteliselt energiast tühjaks pigistatud nagu sidrun. Püüdsin natukene magada, et ehk õnnestub mingitki energiavaru kusagilt välja meelitada, kuid ei saanud magada, tukkumisest rääkimata. Uni ei tahtnud tulla. Otsustasin siis jooksvalt vaadata, kuidas enesetunne on. Mida hilisemaks kell tiksus, seda erksamalt end tundsin, mis andis lootust ikkagi jooksma minekuks.
Juba jooksu nimi ütleb ära, kuna jooks toimus. Start jooksule anti 23:59. Ikka korralik südaöö.
Kohapeale väga varakult ei läinud aga õnneks niipalju vara sai, et ei pidanud stardinumbri kätte saamiseks järjekorras ootama. Mis hiljem tulijatel oli probleemiks, sest numbreid sai ühe inimese käest kätte, ehk järjekorra viimased said napilt enne starti numbri kätte. Need kes kohapeal tahtsid registreerida, pidid pettuma, sest vabad kohad täitusid ülikiirelt ja paljud jäid kohast ilma. Mingil ajal tehti siiski veel 10 lisakohta kohapeal registreerimiseks juurde, mis läksid ka kui soojad saiad vist minutitega välja. Rahvast muudkui kogunes, kuniks kogu raudteejaama esine plats oli rahvast täis. Jooksu distantsil osales 395 inimest ja kõnnidistantsil osales 125 inimest. Kokku üle 500 osaleja, mis on kõvasti rohkem kui esimesel aastal, kui Elvas ÖÖ jooksu korraldati. Eks ilus medal oli ka boonuseks.
Ise olin rahul, et varakult registreerusin. Polnud muret, et kohast ilma oleks jäänud.
Aga tuleme nüüd siis jooksu juurde. Nagu juba mainitud, siis start anti 23:59. Üldiselt mingit ajalist eesmärki ma endale seadnud ei olnud ja nii saigi rajale mindud, et rada lihtsalt läbida. Esimesed 3 kilomeetrid olid suhteliselt sirged ja minek oli hea. 4 kilomeetri alguses oli enam vähem korralik tõus, kuid õnneks ei midagi hullu. Edasi oli rada selline vahelduv, oli tõuse, languseid kui sirget pinda. umbes 5 km lõpust, 6 km algusest...seal pöörasin valesti. Muidu kogu aeg nägin ees jooksjate selgasid kuniks ühes kohas oli nii pime koht, et sain vaid eemalt niipalju aru, et pöörasid paremale. Aga kust täpsemalt jäi aru saamatuks ja sealt tekkis ka see valesti jooksmise koht. Jooksin seni edasi kuniks parem pöördel nägin, et jooksjad ühest tänavast välja jooksid. Ühesõnaga jooksin oma 300 meetrise ringi sisse. Segadus, seisma jäämine, et aru saada kus olen, kuhu minna ja valesti jooksmine tõid kaasa ajaliselt mõne minutilise aja kaotuse.
Aga kuna ma nii ehk naa polnud aja peal väljas, siis nutma ei hakanud sellest. Lihtsalt veidi pettunud olin, et valesti jooksin aga õnneks polnud ma ainuke. Neid oli veel, kes halva raja märgistuse tõttu valesti jooksid. Sellises kohas oleks pidanud olema raja suunaja vähemalt. Neid kohti oli veel, mis olid natuke raskesti aru saadavad või täiesti pimedad. Vahetult enne kesk tänavale jõudmist tuli läbida pikk ja pime rada, isegi põlema pandud tõrvikud ei näidanud piisavalt valgust, et aru saada, mis pinnasel sa jooksed, kas on kohti kuhu võib komistada. Võtsin selliseid kohti võib-olla isegi aeglasemalt kui oleks pidanud aga tahtsin tervete jalgadega koju jõuda.
Rajal oli kaks joogipunkti, esimeses jõin ja kastsin end, kuid teisest jooksin mööda, ei tundnud vajadust vee järele.
Viimasel lõpu sirgel võtsin jalad kõhu alt välja ja jooksin veel viimaste jõuvarude pealt nii kiiresti kui jaksasin. Jõudsin finišisse alla tunni, täpsemalt 00:57:10.
Sain ilusa medali kaela ning võtsin omale pudeliga vett. Tegelikult olin alla tunni tulemuses suhteliselt üllatunud arvestades kõiki asjaolusid. Teisisõnu tühjast luuavarrest tuli järjekordsel pauk. Tundub, et tihti alahindan oma võimeid vähemaks, kuigi olen suuteline enamaks.
Kirjutamiseni K :)
teisipäev, 25. juuni 2019
teisipäev, 4. juuni 2019
ENERGIA PUUDUS JA VÄSIMUS ehk RAPLA SELVERI SUURJOOKS 2019
Õõõhh, ei oskagi kohe seda postitust kusagilt poolt otsast alustada.
Öösel ei maganud kohe üldse mitte hästi. Hommikul ärkasin tuumapeavaluga. Väsimus murdis korralikult. Nii palju asju, mis minu jaoks oli nii valesti ning mööda, et targem oleks olnud lihtsalt teist tiiru tagasi voodisse minna ja püüda veel mõni tund und saada.
Väsimuse TASE ületas juba 110% lävepaku.
Kui ükskord liikuma sai hakatud, siis kahtlesin 100%. Kas üldse minna. Selline, EI TAHA emotsioon valdas mind terve tee.
Kohapeal küsisin veel Härra käest: "Kas nüüd oleks liiga hilja ümber mõelda! " Härra arvas, et nüüd me enam küll tagasi ei lähe, kui juba nii kaugele ära oleme tulnud.
Väljas oli jahe, kuid mul oli nii külm, et oli kohe. Väsimus ja magamatus andsid tunda. Tol hetkel tundus pikk jooksu riietus kõige õigem valik. OI OI kuidas ma selles osas eksisin.
Mind valdas 0% jooksutahet ja 50% vastumeelsust jooksu osas ning teine 50% väsimust ja magamatust. Polegi vist selliste tunnetega ühegi jooksu starti läinud.
Ka stardis oli endiselt mega külm. Jalad külmetasid, nagu väljas oleks -20 kraadi, mitte +10. Näpu otsad olid juba külmast tuimad.
Ühesõnaga KÕIK OLI VALESTI, MIS VALESTI SAI OLLA. Enne Starti ütlesin veel Härrale: "Kui 10 km jooksul hakkab halb joosta, siis astun rajalt lihtsalt maha ja katkestan."
Kõlas stardipauk ja võis liikuma hakata. LOE: SUNDISIN END LIIKUMA, SEST PAREMA MEELEGA OLEKS KODUS TEKI ALL OLNUD ! Ja üsna pea peale 3ndat kilomeetrit sain aru, et lühike riietus oleks olnud perfektne. Vähe sellest, et mu vaim oli ammu ilma väsimuse all surnud, siis nüüd surin ka kuumuse tõttu. Palav oli. Väga palav. Mingi aja pidasin vastu aga kui pulss hakkas ikka väga kõrgustesse ronima, pidin pika pluusi seljast võtma. Hoopis parem hakkas. Pulss tuli alla tagasi ja sain omas tempos jätkata.
Tempo oli enda arvates päris hea. Kuigi 10nda km lõpuks tundsin, kuidas jalad ei taha enam tempoga järgi tulla. Enne uuele ringile minekut suutsin Härrale veel hõigata:" Jalad ei tule kaasa!"
Ei teagi, kas see oli lollus või pujäänsus või põikpäisus aga läksin uuele ringile. Eirates oma lubadust, et kui raskeks läheb astun rajalt maha. Kilomeeter kilomeetri haaval. Teisel ringil see 3 km teistmoodi rada oli ikka paras keerutamine, ei saanud hoida ühtlast tempot ega midagi. Üks keeramine teise otsa. Kui see keerutamine ükskord otsa sai ja juba tuttava raja peale tagasi, siis läks asi sujuvalt. Tuul oli vahepeal tõusnud. Sellest sain kohe aru, sest esimese ringi peal nii palju tuul ei puhunud, kui teise ringi ajal.
Lisaks oli teise ja kolmanda joogipunkti vahe mingi 7 km … nagu päriselt!!! Keel tahtis kurgulakke kinni kuivada ja ei jõudnud seda kolmandat joogipunkti mitte kuidagi ära oodata.
Viimased kilomeetrid muutusid raskeks. Väga raskeks. Oleks tahtnud kõndida aga EI LUBANUD endale seda luksust. Mõtlesin, et kui jooksen siis jõuan kiiremini ju FINISHISSE !
Jõudsin FINISHISSE, väsinud rohkem kui eales varem. Ja siis tekkis "WAIT, WHAT?" moment. Vaadates aega kellal taipasin, et olin just jooksnud poolmaratonis oma uue isikliku aja! No kust KURAT see pauk nüüd küll tuli. Olin nutma puhkemise äärel. EI suutnud uskuda, millega just hakkama olin saanud. Ilma pikemalt veiderdamata, liikusime auto suunal, et kiirelt tagasi koju sõita.
Terve tee tagasi ei suutnud endiselt kohale jõuda, et jooksin just mõni hetk tagasi poolmaratonis UUE ISIKLIKU AJA!
Uueks ajaks siis 2:02:12... varasema 2:06:00 asemel.
Ilmselgelt on see tõestuseks, et olgu su hommik kui tahes jooksu vastu, siis võib ka tühjast luuavarrest pauk tulla ja kõik minna oodatust paremini.
Kirjutamiseni K :)
Öösel ei maganud kohe üldse mitte hästi. Hommikul ärkasin tuumapeavaluga. Väsimus murdis korralikult. Nii palju asju, mis minu jaoks oli nii valesti ning mööda, et targem oleks olnud lihtsalt teist tiiru tagasi voodisse minna ja püüda veel mõni tund und saada.
Väsimuse TASE ületas juba 110% lävepaku.
Kui ükskord liikuma sai hakatud, siis kahtlesin 100%. Kas üldse minna. Selline, EI TAHA emotsioon valdas mind terve tee.
Kohapeal küsisin veel Härra käest: "Kas nüüd oleks liiga hilja ümber mõelda! " Härra arvas, et nüüd me enam küll tagasi ei lähe, kui juba nii kaugele ära oleme tulnud.
Väljas oli jahe, kuid mul oli nii külm, et oli kohe. Väsimus ja magamatus andsid tunda. Tol hetkel tundus pikk jooksu riietus kõige õigem valik. OI OI kuidas ma selles osas eksisin.
Mind valdas 0% jooksutahet ja 50% vastumeelsust jooksu osas ning teine 50% väsimust ja magamatust. Polegi vist selliste tunnetega ühegi jooksu starti läinud.
Ka stardis oli endiselt mega külm. Jalad külmetasid, nagu väljas oleks -20 kraadi, mitte +10. Näpu otsad olid juba külmast tuimad.
Ühesõnaga KÕIK OLI VALESTI, MIS VALESTI SAI OLLA. Enne Starti ütlesin veel Härrale: "Kui 10 km jooksul hakkab halb joosta, siis astun rajalt lihtsalt maha ja katkestan."
Kõlas stardipauk ja võis liikuma hakata. LOE: SUNDISIN END LIIKUMA, SEST PAREMA MEELEGA OLEKS KODUS TEKI ALL OLNUD ! Ja üsna pea peale 3ndat kilomeetrit sain aru, et lühike riietus oleks olnud perfektne. Vähe sellest, et mu vaim oli ammu ilma väsimuse all surnud, siis nüüd surin ka kuumuse tõttu. Palav oli. Väga palav. Mingi aja pidasin vastu aga kui pulss hakkas ikka väga kõrgustesse ronima, pidin pika pluusi seljast võtma. Hoopis parem hakkas. Pulss tuli alla tagasi ja sain omas tempos jätkata.
Tempo oli enda arvates päris hea. Kuigi 10nda km lõpuks tundsin, kuidas jalad ei taha enam tempoga järgi tulla. Enne uuele ringile minekut suutsin Härrale veel hõigata:" Jalad ei tule kaasa!"
Madalad kõverad on joogipunktid, kus jäin hetkeks seisma, et juua. |
Ei teagi, kas see oli lollus või pujäänsus või põikpäisus aga läksin uuele ringile. Eirates oma lubadust, et kui raskeks läheb astun rajalt maha. Kilomeeter kilomeetri haaval. Teisel ringil see 3 km teistmoodi rada oli ikka paras keerutamine, ei saanud hoida ühtlast tempot ega midagi. Üks keeramine teise otsa. Kui see keerutamine ükskord otsa sai ja juba tuttava raja peale tagasi, siis läks asi sujuvalt. Tuul oli vahepeal tõusnud. Sellest sain kohe aru, sest esimese ringi peal nii palju tuul ei puhunud, kui teise ringi ajal.
Lisaks oli teise ja kolmanda joogipunkti vahe mingi 7 km … nagu päriselt!!! Keel tahtis kurgulakke kinni kuivada ja ei jõudnud seda kolmandat joogipunkti mitte kuidagi ära oodata.
Viimased kilomeetrid muutusid raskeks. Väga raskeks. Oleks tahtnud kõndida aga EI LUBANUD endale seda luksust. Mõtlesin, et kui jooksen siis jõuan kiiremini ju FINISHISSE !
Jõudsin FINISHISSE, väsinud rohkem kui eales varem. Ja siis tekkis "WAIT, WHAT?" moment. Vaadates aega kellal taipasin, et olin just jooksnud poolmaratonis oma uue isikliku aja! No kust KURAT see pauk nüüd küll tuli. Olin nutma puhkemise äärel. EI suutnud uskuda, millega just hakkama olin saanud. Ilma pikemalt veiderdamata, liikusime auto suunal, et kiirelt tagasi koju sõita.
Terve tee tagasi ei suutnud endiselt kohale jõuda, et jooksin just mõni hetk tagasi poolmaratonis UUE ISIKLIKU AJA!
Uueks ajaks siis 2:02:12... varasema 2:06:00 asemel.
Ilmselgelt on see tõestuseks, et olgu su hommik kui tahes jooksu vastu, siis võib ka tühjast luuavarrest pauk tulla ja kõik minna oodatust paremini.
Kirjutamiseni K :)
Tellimine:
Postitused (Atom)