Hommikul ärgates ei olnud ilm nüüd küll selline nagu ma tahtnud oleks. Vihma sadas ja sadas ja sadas ning polnud veel aimatavat lõppu tulemaski. Kuid siis jäi järsku sadu järgi ja päike tuli välja. "JUHUU" hõiskasin peas. Aga ilmaasjata, sest sellist ilma jagus vaid pooleks tunniks, kui sedagi. Vaatasin kella ja läksin uuesti voodisse teki alla. Ei olnud tuju üleval tiksuda, eriti kui ilm oli nagu oli. Mitte mingisugust isu ei olnud välja minekuks. Ainuüksi mõte, et selle ilmaga pean minema jooksma ajas jalad külmetama. Terve selle aja mil ma voodis vedelesin muudkui sadas vihma.
Kui kell 12.30 sai siis sõin veel natuke ja pakkisin asjad. Vihmal veel lõppu ei paistnud tulevat. Kilekas oli ka kotis. Kui juba Elva poole sõitma hakkasime, siis poole tee peal jäi sadu järgi, kuid üsna pea kui võistluspaika kohale saime siis hakkas uuesti sadama, sel korral hetkeks ning siis sadu lakkas. Võtsin stardimaterjalid välja ning tagasi auto juurde. Panin igaks juhuks kileka peale, et juhul kui hakkab jälle ämbriga vett alla ajama, siis ei saa nii läbimärjaks. Ning suundusin kerget soojendust tegema. Soojenduse ajal andsid lihased tunda. Nagu kramp oleks olnud aga samas ei tea ka kas oli või ei. Olin mõttes juba maha matnud võimaluse, et selle raja läbi suudan joosta. Kujutasin, ette et mingi ulme krambi lööb sisse ja siis kas kõnnin läbi valu selle raja läbi või siis üldse katkestan.
Mõtete jaoks väga palju aega ei antud, sest juba pidi stardikoridori suunduma. Nii ma siis seal seisin, omas mullis, lootuses et saan hakkama ja vihma kätte ära ei upu. Peagi anti start ja võis minema lipata. Hakkasin jooksma. Jalg jala ette, meeter meetri haaval... kummalisel kombel olid jalad korras. Ei mingit lihaskrampi/ lihasvalu. Täpselt nagu ma oleks ennist seda endale vaid ette kujutanud! Selle kohapealt olin rahul, et nii läks. Kuid kileka peale panek oli väga suur miinus. Väga ruttu hakkas väga palav ja suhteliselt võimatu oli nii edasi minna. Võtsin siis kileka pealt ära. Kuid kuna number oli kileka külge kinnitatud, siis katsusin kileka kuidagi nii endale ümber siduda, et number endiselt näha jääks. Number jäi küll näha kuid samas tekitas kilekas sellise efekti nagu ma jookseks nüüd kleit seljas... but what ever, don´t care... ega ma moedemmile läinud! Pulss ja hingamine olid ka omal kohal täitsa, kohati viskas paigast ära aga eks oli selles oma roll nendel erinevatel tõusudel.
Rada ise oli mulle tuttav juba eelmisest aastast, palju selliseid väikeseid tõuse ja ka languseid, sekka mõned järsemad tõusud koos langustega. Kuid kuna eelmised päevad ja ka sama päeva hommiku oli ainult vihma sadanud, siis oli rada märg ja metsa all välja ulatuvad juured märjast libedad. Tuli väga ettevaatlik olla, et mitte ennast vigaseks kukkuda. Niisiis kujuneski, minu jooks pigem selliseks vaikseks kulgemiseks, kus tiksusin täiesti omas tempos ning omas mullis. Esimese ringi täitumisel ja uuesti stardialast läbi joostes ei pannud ma isegi ergutajaid tähele, vot nii omas mullis olin.
Kui viimase ringi pealt tulin siis võisin rahul olla, et selle jooksu ette võtsin. Selline trenni mõttes jooks. Kui olin üle finishi joone sain ilusa medali kaela. Siis tundsin ka säärelihastes kerget valu või kramplikku olekut. Ei teagi kumb. Aga mitte nii valus, et olla ei oleks saanud. Võtsin topsiga vett joogiks... kahjuks oli vesi aga nii külm, et sain sellest endale vaid maovalu.
Õhtul said aga lihased veel mudimist ja kuuma sauna, mis lõpuks võttis jalad juba üsna heaks.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar