Reede, 4. mai 2018

89. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

Kõik kes kunagi kasvõi korra on ümber Viljandi järve jooksnud või kõndinud teavad mida see rada endast täpsemalt kujutab.  Nii arvasin ka mina, et tean täpselt mida rada endast kujutab. Oii kuidas ma eksisin ja kohe kuidas veel eksisin.

Kuid alustame ikka kohe päris algusest pihta. Hommikused toimetused on tavaline rutiin juba ja sellel väga pikalt ei peatu. Aga sel korral liikusime sõbranna autoga ja sõbrannaga koos Viljandisse. Poest mineraalvesi kaasa ja võis varakult kohale veereda, sest teades, mis mass autosid lõpuks end parkida tahab, siis tahtsime võimalikult head kohta parkimiseks saada. Mis sest, et olime poolteist tundi varem kohal. Mis, sest et sel ajal polnud suurt muud midagi teha kui niisama aega surnuks lüüa. Kuid mis peamine...saime parkimiseks koha ja peale seda hakkas rahvas saabuma ning ennem kui arugi sai oli kogu plats autosid täis.

Võtsime välja oma stardimaterjalid ning seejärel läksime uudistasime mida telkides näidatakse/pakutakse. Silma hakkas kohe EESTI VABARIIK 100 jooksu medal. Väga ilus medal ja õnneks on see jooks mul e-maratonina plaanis läbida. Seega on võimalus see ilus medal omale koju saada. Ega muud midagi väga silma ei hakanudki.

Kui aeg oli juba sealmaal, et võis vaikselt jooksutossud jalga tõmmata ja kiire vetsu peatuse teha, siis hakkasime liigutama. Õnneks saime õigel ajal järjekorda ja vetsus käidud. Sest peale seda kasvas järjekord vetsudesse meeletult pikaks. Viimased inimesed ilmselt jooksid vetsu järjekorrast otse starti, sest ajaliselt ei olnud seal aega rohkem seista.
Stardikoridor oli rahvast täis, kuid inimesi tuli muudkui juurde. Lugesin veel enne sõbrannale sõnad peale, et esimeses otsas on ränk tõus ja tagaumises otsas veel järsem, et võtku seal vaksemalt, muidu tõmbab end kinni. Siinkohal läksid meie teed lahku, sest olime erinevates stardigruppides. Mina vähe eespool ja tema tagapool kepikõnni grupis.

Ma ei olnud selleks jooksuks kohe ültse mitte valmis. Aga ennem kui arugi sain, oli stardipauk juba antud ja rahvas hakkas vaikselt liikuma. Algus oli ikka vaevaliselt aeglane ja mitte kuidagi ei saanud normaalses tempos liikuma. Kui olin jõudnud esimese tõusuni, siis lubasin endale, et võtan vaikselt. Suutsin tõusu vaikselt võtta ja edasi läks asi juba selle võrra lihtsamaks, et rada oli vabam, ei olnud nii palju inimesi ees. Sain omas sammus liikuda.

Aga rajal oli rohkem tõuse kui ma mäletasin. Iga uus tõus oli üllatuseks. Tundus nagu ma oleks esimest korda seda rada jooksmas. Aga ei, ei olnud. See oli teine kord. Esimesel aastal ma reaalselt surin rajal. Ja ma lubasin endale, et ei iial enam. Kuid tundub, et ainus mis mulle seda rada meenutama jäi, oli esimene tõus ja viimane tõus... mis tõttu olin nõus ka seda rada uuesti jooksma minema. Kuid nüüd oli tõsiasi karmim kui kunagi varem. Tõuse oli rohkem kui kaks. Tõusud, põllurajad, mudased raja lõigud... kõik see oli nii masendav, et oleks võinud ju vinguma hakata aga kellele sa vingud. Oleks võinud ju lihtsalt otsa ringi pöörata ja esimesele vastutulijale kurtma hakata, kui masendav rada see on, nii mudane ja märg. Ja need tõusud... saate aru, need tõusud.
Kuid eriti kummaline oli see, et aasta varem ma surin rajal, siis sel korral ma nautisin jooksu. Madalamad tõusud võtsin jooksu pealt ja kõrgemad tõusud noh nendele vandusin veel alla ja pidin neid kõndides vallutama. Viimasel põllu lõigul oli raske, raskem kui kui mõnel tõusul. Jalad ei allunud enam käsklusele "Jookse" ! Aga ei saanud ju alla vanduda, eriti kui lõpp oli nii lähedal. Pidin jalgu sundima edasi minema, mitte seisma jääma.

Viimane kilomeeter tundus justkui 5 km pikkune. No kohe mitte kuidagi ei tahtnud see kilomeeter otsa saada. Kui ükskord viimasest künkast alla jooksin siis hakas finishiala paistma. Tõstsin tempot. Ei tahtnud ju uinuva teo sammul üle finishi joone uimerdada. Vahetult enne finishi alasse pööramist oli teepeale suur vee loik... katsusin kuidagi laveerida, et kuiva jalaga läbi saaks. Parema jalaga astusin esimesena ja siis vasakuga suutsin astuda nii, et suur lätakas vett maandus parema jala tossule ning PAPAUHH jalg oli märg.
Täiesti masendav. Ma suutsin tervelt 12 km joosta nii, et ma ei uppunud mudasse ja jalad jäid kuivaks ning siis sadakond meetrit enne finishit suudan jalad märjaks teha.
Oleks tahtnud nutta sel hetkel. See oli see koht, kus oli lubatud nutta aga ma ei teinud seda. Ei tahtnud ju piripillina end näidata.

Aga ma tegin selle jooksu ära ja suutsin veel oma aega parandada 14 minuti võrra. Olin kiirem kui eelmisel aastal. Lõpu emotsioon oli ikka üle prahi. Õnnelik ja rahul oma jooksuga. Kindlasti oleks saanud ka paremini, kuid minu jaoks saavutus seegi.
Finishi ajaks oli siis 1:19:49,3 ...varasem aeg oli 1:33:35.0





Kirjutamiseni K :)

2 kommentaari:

  1. Väga hea ajaparandus ju, tubli! :)
    Ma olen korra jooksnud seal, kunagi ammu. Kui iga aasta enne jooksu on mälestused veidi ähmastunud ja mõtlen, et noh, võiks ju... siis igakord pärast jooksu neid postitusi lugedes on mul hea meel, et ma sinna rohkem pole roninud. :D
    (Kristina)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle endale kohati hakkab tunduma, et isegi kui ma mõne raja puhul luban " ET EI IIAL ENAM !" siis järgmisel aastal olen kindlasi jälle stardis.Kerge enesepiitsutaja lööb vist välja ja seni olen suutnud sellistel keerulistel radadel aegasid kasvõi natukese võrra parandada.

      Kustuta