Ühesõnaga, ma suutsin järgmisel või ülejärgmisel ööl veel korralikku und näha, seoses selle jooksuga või oli hoopis mingi muu jooks. See selleks. Unenäos ma kokkuvõttes magasin stardi maha kuna mu kell oli vale ja starti jõudsin selleks ajaks kui kõik olid juba ammu rajal jooksmas. See oli nii ahastav, et siis ma valasin suuri krokodilli pisaraid. Midagi oli veel aga enam ei meenu mis oli.
Päevad veeresid jooksule lähemale ja ühes sellega tõusis ka õhu temperatuur aina kõrgemale ja kõrgemale.
Päev enne jooksu oli juba selline kõrbe kuumus,et oli. Ei tahtnud kohe üldse järgmisel päeval toimuvale jooksule mõelda, eriti sellise kuumusega.
Ööl vastu jooksu magasin väga halvasti ja ärkasin hommikul kell 4. Enam magama ei jäänudki. Pole teab, mis ajast enne jooksu nii halvasti maganud. Püüdsin hoida positiivset meelt ja sellega seoses ka tuju. Ei lasknud viletsal ööunel oma tuju rikkuda.
Hommikusöögiks oli kohustuslik pudruports nagu tavaks on saanud. Ning juba kella 9st tuli autole hääled sisse panna ning liikuma hakata. Selleks ajaks kui Tehvandile jõudsime, oli 42 km stardini jäänud vaid loetud 10-15 minutit.
Otsisin kiirelt stardimaterjalide telgi ülesse, et oma stardimaterjalid välja võtta. Esimese laksuga vahtisin telgi all olevaid numbrikombinatsioone kastidel ja aru ei saanud, kus on kast, mis peaks minu numbrit sisaldama... vahin ja vahin ja olekski vahtima jäänud, kuniks läksin ja küsisin oma numbrit. Trehvas nii, et läksin õige kasti juurde küsima. Kui ümbrik käes, siis vaatasin kastil olevaid numbreid uuesti ja sain aru, kui BLONDIIN MOMENT mul oli hetk tagasi olnud. Tundsin end tõesti veidi lollina.
Stardini oli veidi alla tunni jäänud. Käisime Härraga veel kiirelt Enerviti tegist läbi, et mulle rajale mõni geel osta. Valituks osutusid geelid millele ei pea vett peale jooma. Sidruni maitseline, ning koffeiiniga ning pool tundi enne starti sisse võtmiseks energia marmelaad.
Mul ei olnud küll neisse geelidesse otseselt mingit usku, sest Enervit energiatabletid minu puhul ei toiminud. Kuna enamus aega olen siiski SiS geele kasutanud ja need minu puhul toimivad, siis sel korral pidin Enervitiga leppima. Jah, sest avastasin, et kodus olevatel geelidel oli kuupäev üle läinud ja ei riskinud neid rajale kaasa võtta. Ning polnud aega linnas käia, et uued osta.
Üleüldiselt ei muretsenud ma geelide pärast. Pigem selle meeletu kuumuse pärast, mis aja möödudes muudkui kasvas. Staadionil niisama aega surnuks lüües märkasime Härraga tuttavat ja jäime jutustama ning sel ajal nägin ka Cris´i . Läksin tervitasin teda ka.
Kuna kell oli juba nii kaugel, et mul oli aeg oma marmelaad sisse süüa, siis liikusime auto juurde. Sõin marmelaadi ära. Siis tekkis dilemma, kas minna särgiga jooksma või särgita? Väga erilist vahet vist polnud, siis jätsin särgi selga, et numbrit parem kinnitada oleks. Geelid vööle, rohud kotti ning võis tagasi alla staadionile liikuda. Jõin veel topsitäie spordijooki, et energia ja vedelikukadu enne starti juba otsakorral ei oleks.
Vahetult enne starti näitas pulss peaaegu 100 lööki minutis, teadsin et see ei tõota teps mitte head. Eks vilets ööuni, närv ja kuumus tegid oma töö.
Järgmisel hetkel aga anti stardipauk ja sai liikuma hakata. Algus oli väga aeglane. Inimesi oli palju ja võttis aega, kuni tekkis rohkem ruumi,et vabamalt liikuda. Esimesed 4-4,5 km kulgesid asfaltkattega teel. Juba selle lühikese maa peal oli mitu tõusu, üks pikem tõus kui teine. 4ndaks kilomeetriks ma ootasin teeninduspunkti aga mida ei olnud seda ei olnud. Noh ehk siis 5nda lõpus on. Ei olnud ka siis. 5nda km lõpuks hakkas hoopis rinnus pistma ja pidin sunniviisil kõndima jääma. Teadsin juba siis, et see on selle jooksu lõpp. Mingit andmist sel korral ei tule. Olin endiselt teeniduspunkti ootuses, janu tahtis silmnägemise ära võtta... Lõpuks 6ndal kilomeetri täitumisel saabus ka kaua oodatud teeninduspunkt. Jõin 2 topsi vett ja ja nuustikuga kastmisvett pähe ja kehale. Olin valmis edasi jooksma.
Edasi kulges rada künkast ülesse ning seejärel pikalt alla. Terve see langus oli üks pehme liivaga kaetud küngas. Kui künkast alla sai, siis sai ära metsa vahele viludasse jooksma. Kõvemal metsarajal ja viludas oli hea jahe joosta ning sain isegi hea tempoga joostud, kui aga mingil hetkel rada pehmemale samblakattega rajale keeras, siis see oli üks paras piin. Jalad väändusid pahkluudest kord ühele poole, kord teisele poole. Kohati oli tunne, et omal jalal sellelt rajalt ei välju. Õnneks pidasid jalad vastu ja ma ise ka.
Rada oli tõesti raske. Künkast ülesse, künkast alla ja nii kogu aeg. Pikka sirget oli väga vähe. Järgmine teeninduspunkt oli 12ndal km peal. Enne seda võtsin oma esmese energiageeli sisse. Teeninduspunktis toimisin samuti, kui esimeseski.
16ndaks kilomeetriks olin sisse võtnud ka teise geeli, kuid enesetunde järgi tundsin end justkui tühjaks pigistatud sidrun. Esimene geel mõju ei avaldanud. Lootsin, et koffeiiniga geel annab mingisugusegi laksu. Joosta suutsin sinnamaani, kuniks täitus poolmaraton, sealt edasi enam ei suutnud. Jalad olid rasked kui telliskivid. Pahkluud üritasid valutada. Põlv oli valus. Pulss oli üllataval kombel isegi täitsa normi piirides. Olin metsa vahel, päike paistis otse peale. Tuult polnud, õhku ka mitte. Kõrbekuumus kõrvetas. Vahest tundsin, et nii nüüd on kõik. Istun siia samasse maha ja ootan, kuniks keegi mind siit ülesse korjab. Aga see kuradima jonnakus ja enesepiitustamise oskus ei lubanud loorberitele puhkama visata. Ja nii ma siis kulgesin. Kõndisin ja siis jälle jooksin ning siis jällegi kõndisin. Kuniks lõpuks tuli vastu silt: " PEA VASTU 1KM VEEL !" See 1 km tundus meeletult pikana ja finsih ei tahtnud mitte kuidagi lähemale tulla. Kuniks lõpuks, peale viimast kurvi ma nägin seda... MA NÄGIN FINISHIT ! Ei mäletagi, millal mul finishit nähes NIII HEA MEEL OLI! Aga sammu ega tempot ma enam ei suutnud tõsta. Kulgesin nagu tigu mööda märga maad.
Ma jõudsin FINISHISSE. Ära tegin. Kuid mis hinnaga? Ma olin väsinud, jalad olid valusad ja villis, vedeliku puudus ning kuumus tahtsid tappa. MA VIHKASIN ENNAST, ET SELLELE RAJALE LÄKSIN. Olin kindel, et oleks pidanud ikka lühemale rajale minema. EI IIAL ENAM. Olin kindel, et ei ühtegi poolmaratoni enam.
Medal kaelas tuli veel kuidagi autoni jõuda. Autoni mis asus enam kui km kaugusel finishi kohast. Kui olime Härraga natuke maad kõndinud, siis pidin maha istuma. Pidin natuke koguma end, sest rinnus hakkas taas kord kergelt torkima, kuid kui olin natuke aega istunud läks üle ning saime ilusti autoni. Nüüd tuli vaid koju sõita.
 |
| Kui selja taha oli jäänud 24 km ja viimased 100 meetrit veel finishini ... |
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar