Reede, 18. oktoober 2019

TARTU LINNAMARATON 21,1km

Tartu Linnamaratoniga on mul nii öelda imelik suhe, et iga kord justkui tahan sellele üritusele minna ning samas ei taha ka. Selline kahe otsaga vorst. Ei teagi millest see tingitud on.
Kuna sel korral jäi minu jaoks Linnamaraton esimeseks võistluseks peale Tallinna maratoni, siis ei suutnud kuidagi ära otsustada! Minna, mitte minna. Nii pendeldasin oma mõtetega suhteliselt viimase minuti registreerimiseni. Teadsin, kuna on viimane päev soodsamalt registreerida ja otsustasin selle registreerimise siis viimasele hetkele jätta. Et ikka kindel olla, kas tahan üldse osaleda või ei.
Lõppude lõpuks viimasel päeval soodsama registreerimisega kirjutas Viigi mulle, et kas olen jooksule minemas. Siis olin juba suhteliselt kindel oma minekus ning kiitsin Talle: " Et lähen küll aga ei ole veel registreeritud!" Mis peale Viigi, palus et Ma seda ei teeks ka. Nimelt oli tal pakkumises üks TASUTA osalus jooksule.

ILMSELGELT oli see mingisugune MÄRK, et pean ikka minema jooksule. Kui ikka nii viimasele minutile registreerimine jätta.
Ja nii saingi omale Linnamaratonile osaluskoha.
Nüüd tuli vaid õigel päeval end starti vedada, jooks ära joosta ning tagasi koju minna.        

Jooksu hommik oli MITTE JUST PALJU LUBAV! Minu jaoks oli väljas FREEZING COLD ja püüdsin mõelda, kes KURAT END JOOKSULE REGAS! See selleks. Hommikukohvi ajal püüdsin mõelda, mida selga panna, kuid see oli asjatu mõtlemine. Lõpuks valisin ikka pika särgi ja pikad püksid, kätte veel kindad ka.
Söök muidugi alla ei läinud. NICE, vähe sellest, et külm oli, siis võis nälg ka iga kell kallale tulla. Aga õnneks nälg mind ei tahtnud. Ilmselgelt tundusin Nälja jaoks TOO SLOW AND TOO FAT!

Tartusse kohapeale läksime Härraga veidi varem, sest teadsime, et parkimine on seal nii ehk naa suhteliselt utoopiline. Nii ka juhtus, et parkida polnud kusagile. Saime kusagile Nina-Kurgu-Silma kliiniku lähistele parkida, sest seal hakkas esimene vaba kohake alles silma. Kõik kohad olid täis pargitud, kuhu veel andis parkida.


                 


Suundusime kohe kesklinna, et võtta välja mu stardimaterjalid. Veidi ringi vaadata ja siis end juba stardiks valmis sättida. Kesklinnas olles avastasin, et jätsin oma ninatilgad autosse. Õnneks oli apteek kohe lähedal ja ostsime mulle uued pudeli tilkasid. HAPPY WIFE, HAPPY LIFE nagu öeldakse. Võis kindel olla, et nina jooksu ajal kinni ei vaju!

Väljas oli nii külm, et isegi jopega oli külm olla. Ei kujutanud ettegi, kuidas see jooks saab joostud. Ja muidugi ei suutnud ma mõista MILLINE IDIOOT END 21,1 km peale registreeris. Nagu päriselt. Varasematel aastatel olin alati 10 km peal jooksmas käinud ja nüüd järsku oli vaja 21 peale ronida. Niimoodi pidasin enesega debatti, et lausa halb hakkas!
Lõpuks oli aeg minna stardikoridori. Hoidsin viimase minutini jopet seljas. Sest FUCKING KÜLM OLI JU ! Ja siis olid need NORMAALSED inimesed, kes läksid lühikestes riietes jooksma. Ainuüksi nende nägemine ajas külma judinad peale...Prrrrrr.
Pakkisime mulle kinda salataskutesse 2 salvrätti kaasa, et saaks nina nuusata kui vaja. Jah, OLEN SEE IMELIK, KES KANNAB SALVRÄTTE KAASAS!
Paar minutit enne starti andsin jope pealt ära ja oh god, külm hittis ikka selliselt!

Ärge saage valesti aru. Mulle meeldib jahedaga joosta aga võistlustel ei saa ju kohe jooksma. Kodus treeningjookse tehes, lähed välja ja hakkad jooksma. Lihtsalt ei jõua ennem külm hakatagi, kui hakkab juba soe!
Kui kuulsin stardipauku, siis tundsin kergendust, sest teadsin, et ehk varsti hakkab soe.
Plaan oli rahulikult joosta ja lihtsalt kulgeda.
Tegelikult läks aga kõik hoopis teisiti. esimesel kahel kilomeetril hakkas soe. Kohati isegi liiga soe. Kindad lendasid kohe kaksikute vahele peitu, sest taskuid mul polnud kuhu neid panna oleks saanud.
Tempo oli esimesest kilomeetrist alates 5+ min/ km kohta. Enesetunne oli esimesest kilomeetrist alates väga hea.
Püüdsin peas oma plaani ümber mängida. Algselt oli ju plaan kulgeda. Kuid hiljem püüdsin 5 kilomeetrit korraga võtta. Ehk siis püüdsin selle tempo juures ellu jääda, mille olin algusest alates ette võtnud.
Enne kui arugi sain oli juba 5 km selja taha jäetud. Esimesed viis elasin üle, enesetunne oli hea, pulss mõnusalt madal. Rada senimaani mõnus sirge, ei mingeid suuri tõuse.
Esimesse teenindus punkti jõudes otsustasin, et sel korral läheb spordijook käiku. Esimese sõõmu ära võtsin siis tundsin kuidas külmast ajud krampi tõmbas ja lõualuud peas viltu. HOLY COW, nii külm jook oli, et lausa kohutav. Enamus jooki lendas prügikasti. Leppisin vaid selle lõugu kõveraks kiskunud ühe lonksuga.
Mõtlesin veel, et kui igas TPs on nii külm kraam siis lõpuni ma küll sellises tempos ainult ühe lonksuga vastu ei pea.

Kui olin külma krampidest peas lahti saanud jätkasin oma jooksu. Püüdsin kiirelt tempo ülesse võtta, et jätkata sama tempoga.
Edasi tuli paar laugemat tõusukest, kuid endiselt oli suhteliselt kerge rada. Teadsin, et esimene tõsisem tõus tuleb üle Eedeni silla minnes, enne seda ei pidanud tõusude pärast muretsema.

Ühtlasi sai Eedeni silla ületusega täis 10 km ning silla pealt maha tulles oli teine teenindus punkt. Võtsin ka sel korral spordijooki. Ja nagu ka eelmisel korral oli jook täiesti jääkülm. Aga kuna mul oli janu, siis püüdsin kuidagi selle külma olluse alla suruda, ilma et ajud krampi kisuks!
Kui nägin mis ajaga 10 km täis tiksus, siis sain aru, et kui nüüd tempos väga drastiliselt alla ei anna, siis on lootust uue PERSONAL BEST aja jaoks.
See nagu motiveeris täiega edasi pingutama.
12 kilomeetri peal oli joogipunkt, kus võtsin sisse oma ainsa energiageeli.
Kuulsin veel kõrval Härra ergutamist, kuid ei näinud kus koha peal ta asus.
Jalg jala ette, kilomeeter kilomeetri haaval.

Kolmandasse teenindus punkti jõudes pakuti SOOJA JOOKI! See oli terve selle jooksu tipphetk. Nii mõnusalt soe. Seest lõi soojaks. Oleks vist jäänudki sinna nautlema neid soojasid jooke aga aeg hakkas kuklasse tiksuma. Ning tuli edasi pingutada.
Umbes selleks hetkeks kui jõudsin omadega lauluväljaku juurde hakkas raske. Kõik oli raske. Jalad olid rasked. Rada läks raskemaks, sest tõusukesi siin seal tuli ette.
Teadmine, et enam pole lõpuni palju jäänud aitas ellu jääda. Keskendusin jooksmisele ja tempole.
Peagi tuli RC cola punkt, kus haarasin kindlalt ühe topsi jooki. Jõin ära ning liikusin järjekindlalt, kuid tempot hoides edasi. Teadsin, et kui nüüd tempos alla annan siis ajas kaotan.

Lõpuks olin jõudnud raja kõige kohutavama lõigu juurde. TOOMEMÄE TÕUS. Lõpuni oli umbes 3 km jäänud. Ja siis tuleb see NEETUD TÕUS.
Pulss lendas koheselt vist 200 peale nagu rakett orbiidile. Püüdsin kiires sammus ülesse roomata ja vahepeal paar jooksusammu teha. Kui ükskord ülesse jõudsin siis tundsin kuidas silmad kuklapeale kokku tõmbavad ja pulss teeb maksimaalset tööd. Üleval rahvas veel ergutas "JÕUAB KÜLL!" Vaatasin vist neid sellise näoga, et kui keegi veel seda mulle ütleb, siis ma lihtsalt virutan neile jalaga.
Selle kilomeetri ajaks sain juba 6+ min/km kohta. Ja ka järgmise. Sest sellest tõusust ma enam ära ei toibunudki. Edasi oli puhas surm. Tundsin kogu aeg kuidas pulss kurgus tambib, õhku hingata justkui poleks. Aga vaja oli ju panna. Edasi oli vaja saada. Püüdsin seda ebamugavustunnet kurgus eirata ja endiselt kuidagi eksisteerida ja edasi liikuda. Muidugi arvestada asjaolu, et vahepeal lihtsalt susse põõsasse ei viska.
Olin jõudnud viimasele kilomeetrile ja rada hakkas alla mäge kulgema, Muudkui alla ja alla. Nüüd ei hoidnud end enam grammigi tagasi ja lasin vabakäigul alla minna. Püüdsin lihtsalt mitte ninuli lennata ja lõpuni välja jõuda.


                             

Mäest alla lendasi kella sõnul ligi 15km/h tempoga ja siis juba paistis eelviimane kurv, kuhu jõudsin sellisel tempol, et ise ka ei uskunud. Kuulsin vaid Härrat kõrvalt hõikamas: "TÕMBA JALAD KÕHU ALT VÄLJA JA JOOKSE, JÕUAD ALLA KAHE TUNNI !"
Pulss endiselt laes kihutasin finiši suunas.
Viimane sirge punasel vaibal. Nägin kella tiksumas ning lisasin veel tempot niipalju kui seda jaksu veel järel oli. Finiši aeg 1:55:54. Ma tegin seda. UUS ISIKLIK POOLMARATONI AEG. Vana aja parandus lausa 6 minuti võrra.
Niipalju siis rahulikust laupäevasest kulgevast jooksust. Jooksin hoopis nii kiiresti nagu deemonist vaevatud tantsiv kloun oleks mind taga ajanud!

                         





Kirjutamiseni K :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar