Teisipäev, 22. oktoober 2019

JOOSTES PAIDEST TÜRILE

Paide-Türi rahvajooks on üks nendest vähestest jooksudest, mis mulle reaalselt väga meeldib. EI ole liiga üle rahvastatud ja rada on lihtsalt super, kui need 2 tõusu välja jätta, mis teele jäävad. Muus osas aga ideaalne rada.

Sel korral oli mul juba lausa neljas kord sellel jooksul osaleda. Kuigi kahtlesin esimest korda osalemise suhtes, sest päev varem toimub Tartu Linnamaraton. Varem olen seal jooksnud 10 kilomeetrit, et päev hiljem joosta Paidest-Türile.
Seekord olin otsustanud Linnamaratonil joosta poolmaratoni ja päev hiljem plaaninud Paide-Türi jooksule minna.
Tegelikult ei olnud see asi mul ikka korralikult läbi mõeldud ja see 13,6 km tundus ikka väga raske peale poolmaratoni.

Riideid panin veidi paksemalt selga kui päev varem Linnamaratonile, sest polnud plaani "HULLU PANNA!" Soe dressikas, dressipüksid ja isegi müts. Kohale jõudsime ikka varem nagu ikka. Stardimaterjalid välja ning tagasi auto juurde. Monteerisin numbri endale külge ja peagi võis stardialasse ära liikuda.
Vaatasin kas näen mõnda tuttavat ka või mitte. Eemalt hakkas justkui tuttav nägu silma aga ei olnud kindel, sest tal oli ka müts peas.
Kui muidu tunned inimesed ära, pane neile müts pähe ja siis ei tunne järsku enam kedagi!
Mu vaist ei petnud mind ja tegu oli ikka sama inimesega keda arvasin olevat. Soovisime teineteisele kerget jalga ning jutustasime veel veidi, enne kui stardipauk anti.

Enda arvates hakkasin hästi tasa liikuma ja niimoodi muudkui lasin kilomeeter kilomeetri haaval. Julijat rohkem ei näinud. Arvasin, et ju võtab ikka rahulikult nagu tal plaan oli. Mitte nagu mina! "AAA SEE MA VÕTAN RAHULIKULT. EILE JOOKSIN POOLMARATONI, TÄNA EI KIIRUSTA! " Siis antakse stardipauk ja juba ta lidub. Tegelikult jooksin kogu raja läbi peaaegu samas tempos, mis päev varem Linnamaratoni. Vaid sekundid aeglasemad olid km ajad.

Kohe algusest alates oli raske. Mitte, et tempo oleks vale olnud vaid raskus oli jalgades, et muudkui mõtlesin, teeks mõne kõnni sammu, aga ei lubanud seda endal teha, kui joogipunkt tuleb. Õnneks sai 7 km enne täis, kui esimene joogipunkt tuli. Siis selgus, et Julija oli kogu aeg mu selja taga jooksnud.
Kiitis takka: " Et minu taga hea joosta, teen talle head tempot!"
Ma siis teatasin talle: " Et ma rohkem ei jookse, edasi kõnnin!"
Oli kohe veidi nördinud. Ei tahtnud uskuda, et mul selline plaan. Aga siis suutis mind ära moosida, et ikka jookseksin. Aga ütlesin kohe ära, et mäest ülesse kõnnime kindlasti. Seda ma ei jõua joosta. Lõpuks jooksime ikkagi üle poole mäest ülesse, siis natuke kõndisime ja jälle jooksime.

Edasi kulges rada ikka suhteliselt kiiresti, sest edasi jooksime kõrvuti, mitte üksteise järel. Jutustasime ning tundsime jooksmisest rõõmu. Enne kui arugi sain, olin viimasel pikal sirgel enne staadionile pööramis. Aga see pikk sirge tundub iga korraga järjest pikem ja pikem. Ning ei taha kuidagi lõppeda.
Kui juba staadionile ära saab, siis oledki juba põhimõtteliselt finišis.

                         

                       
Finišis sai medali kaela, pudeli vett ja paki makarone näppu. Täitsa tore oli, et Julija ei lubanud mul kõndima jääda. Finišisse sain küll 2 minutit viletsama ajaga kui aasta varem samal jooksul, kuid arvestame siiski asjaolu, et päev varem olin jooksnud poolmaratoni ja seda seni kiireima ajaga.
Ühtlasi käisin linnajooksude telgist läbi, et omale lunastada 100+ raja läbimise eest koondmedal ning sponsornänni, milleks sel korral oli vihmavari.
Senimaani olin arvestanud kogu aeg, et mul jääb mõni kilomeeter 100st puudu aga tegelikult tuli täpselt 8 km üle saja. Nii saingi omale koondmedali.

                           




Kirjutamiseni K :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar