Mingi aeg peale Riia maratoni hakkas Cris mulle sellest jooksust rääkima. Et kas ma ei oleks huvitatud. Et saaksin nendega sinna ja tagasi. Esiti võttis nagu mõtlema aga samas ei pidanud kaua mõtlema, et nõusolev vastus anda.
Ja siis mingi aeg trehvasin lugema artiklit, et Mulgi maraton jäetakse ära. Siis olin küll HAPPY PUPPY valmis, et lasin end Cris´il nõusse rääkida Kuldiga jooksu osas. NEVER KNOW WHAT LIFE BRINGS YOU !
Jooks ise toimus 10nda augusti õhtul. Ja sama päeva hommikul oli ka start Kuldigasse. Mul oli ideaalne hommiku alustamise plaan eelmisel õhtul paika pandud. Kohe nii vägev, et ise ka ei usu. Hommikul ei kukkunud sellest aga mitte midagi välja. Söögiisu ei olnud, enesetunne oli selline nagu oleks kerges poksiringis osalenud ja samal ajal püüdsid kuuskümmend kaks väikest päkapikku end mu peas surnuks juua... Mind oli tabanud meeletu TUUMANOHU ! Kui ma mõtlen TUUMANOHU, siis seda sõna otseses mõttes. See ei olnud mitte mingisugune kerge tatt nina otsas, vaid korralik surm silme ees nohu ! Hommikuse kohvi tassi kõrval mõtlesin elu üle järele. Kaalutlesin jooksule mitte minna ja siis jällegi minna. Arutlesin ja mõtlesin ja sinna ma jäingi. Pakkisin koti kokku. Lasin end härral Elvasse transportida ja seal sain auto peale. Seltskond oli täpselt sama, kes ka Riia maratonil.
Ei tea, võib-olla nägin välja ka nagu oleks poksiringist väljunud. Ega peeglisse ei vaadanud enne kodunt lahkumist. Väsimus oli peal, kuid ei midagi hullu. Sõit võis alata. Korralik udu oli maas.
Enda arust ma sel korral väga jutukas ei olnud. Vähemalt arvan nii. Püüdsin tee peal seletada, miks mulgi maraton ära jäeti aga see kukkus välja nii: " Mulgi maraton jäeti ära sest, vaesed hobused peavad ketis olema !" Olin parasjagu jutu keskel ja siis nii mööda minnes olid tee ääres hobused ja lause lõpp muutus kohe teiseks. Korralik naerukas enese üle.
Mu vaene tagumine pool suutis vist kakskümmend kaheksa korda terve tee jooksul ära surra ja mulle ebameeldivust tekitada. On küll piisavalt rasvane tagumine pool aga ikka on ebamugav istuda! Saa siis aru.
Tegelikult pole halli aimu ka, mis kellast me kohale jõudsime. Teate küll, mu TUUMANOHU JA PÄKAPIKUD PEAS, ei salvestanud seda infot kõvakettale sel korral ära.
Kui auto pargitud, siis püüdsime leida kohta, kus saaks midagi süüa-juua. Jube nälg oli kallal. Kerge näljapaistetus hakkas juba tekkima, kui nii võib öelda. Päris mitut kohta vaatasime aga menüü oli kesine, kuniks lõpuks leidsime midagi. Vaatasin menüüd ja ei suutnud otsustada kas võtta pasta või siis kalaga salat. Otsustasin viimase kasuks. Aga kui see lauda toodi, siis ei teadnud kas NUTTA VÕI NAERDA... aga sellist heinahunnikut oleks võinud koplis lehmade kõrval ka närida. Ja kala. Seda oli umbes kaks ampsu! MIKS OMETI? MIKS?
Närisin siis oma kala, kaks poolikut kartulit ja hunnik heina ära, nii palju kui suutsin. Lõpuks see hein hakkas suus ringi käima ja jätsin natuke järgigi. Kuigi peab tunnistama, kõht ei tundunudki enam tühi. Üsna okei tunne oli pärast seda. Energia vaene söök. Oleks pidanud siiski pasta valima.
Lisaks võtsin hiigel suure tassiga ingveri teed. Peale mida tundus mu TUUMANOHU justkui NOHUna. Aga mitte kauaks.
Kui suundusime tagasi auto juurde, siis sõin paar sefiiri lisaks. JUST IN CASE! Auto juures otsustasin kohe riided ära vahetada ja kuivad riided pakihoidu viia.
Mingit jooksu vaimustust mul veel endiselt ei olnud. Pigem paras suremise tunne. Enesetunne polnud päeva jooksul paremaks läinudki. Samas ka mitte hullemaks. Stabiilne.
Peagi sai pakid pakihoidu antud ja ära stardikoridori mindud. Mingit ajalist plaani mul polnud. Plaan oli rajal ELLU JÄÄDA!
3,2,1 start... võis jooksma hakata. Esimesed 5 km... PEKKIS PEKKIS PEKKIS… surm oli silme ees. Nina vajus nii kinni, et mitte üks gramm õhku ei liikunud läbi. Tekkis totaalne lämbumise tunne. Olen see imelik, kes ei oska suu kaudu hingata! Kaalusin jooksu katkestamist 5 km möödumisel. Mingi enesepiinamise sadistlik pool sundis mind siiski teisele ringile minema. 10 km sai täis, põhimõtteliselt pool oli ära. Nüüd ma ei lubanud enam endal katkestada, sest ma ei läinud nii kaugele selleks, et katkestada! Ja noh peale 15 km polnud enam tahtmist katkestada, sest lõpp juba paistis.
Viimase ringi ajal tuli veel vihm ka kaela. Märjaks sai! Aga veidikene leevendas seda palavust.
Ei jõudnud oodata kuniks üle finiši joone saan. Kui see kaua oodatud joon sai ületatud, medal kaela ning seejärel suundusin otse joones pakihoidu, et kuivad riided vahetusalas selga tõmmata. Võtsin oma koti pakihoiust ja suundusin riietustelki. Olin nii väsinud, et ei saanud esiti arugi, et meeste telki sisse sadasin! Sealt hõigati kohe vastu, et meeste telk... ja ma kadusin kiiremini kui sisse sain! Üks uks liiga vara. Läksin siis üks uks edasi ja sain sel korral õigesse telki. Cris juba ootas ees. Olin omadega nii läbi, et isegi ei mäleta kui suhtlusaldis peale jooksu olin. Eesmärk oli kuivad riided selga saada. Isegi ei jõudnud enam selle nimel pingutada, sest olin justkui tühjaks pigistatud sidrun.
Edasi tuli veel koju tagasi jõuda. Ehk siis korralik võitlus väsimusega ootas ees. Üllataval kombel uni teepeal peale ei kippunudki. Koju sain umbes 02:30 paiku. Mats ja maaühendus. Magama jäin sekundiga. Magasin 3 tundi ja hommikul läksin tööle ! :)
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar