Eelmisel aastal võtsin esimest korda kogu sarjast osa ja siis lubasin, et EI IIAL ENAM. Aga üllatus üllatus, kui tänavuse sarja medalid paljastati, siis ei pidanud hetkegi mõtlema kas osaleda või mitte. Muidugi andsin kuradile sõrme ja see haaras terve käe!
Esimene jooks sarjast oli ELVA MÄGEDE JOOKS 05.05.19.
Kõige lühem rada, kuid kõige kohutavam sama aegselt. Võistluspäeval sadas vihma, mis ei olnud eriti meeldiv, sest tõusud ja langused muutusid kohati libedaks. Olin unustanud kui kohutavalt raske see rada tegelikult on. Kui rajale läksin naeratus näol, siis peale paari tõusu oli tahtmine iseendale kurikaga virutada. Kuidas ma ei mäletanud sellist pisiasja? Kuidas saab ära unustada, et peale igat langust on umbes kolm korda rohkem tõuse ja kui väiksem tõus hinge kinni ei võta siis tuleb kindlasti veel suurem ja raskem tõus, kus lihtsalt pump otsad tahab anda, silmad kukla taha krilli tõmbavad ja hapnikuvarud suure kaarega orbiidile stardivad, sest ainus mida järgnevatel meetritel näha suudad on tähekesed silme ees. Hea veel, et koomasse ei kuku. Ainus kukkumise võimalus on mäest alla ja seda uperkuudiga, umbes 20 tiiru ümber oma telje. Ja kui siis pidama suudad jääda on hea.
Jalg jala ette, üks tõus teise järel ja siis langus. Veidike sirgemat maad, et väheke suudaksid hinge koguda, enne kui jälle kusagilt ülesse rühkima pead. Ja tegelikult ei ole rada üldse pikk. Kõigest 3 kilomeetrit. Aga need kilomeetrid on rasked. Olen seda omal nahal lausa kaks korda nüüd tunda saanud. Aga sel korral suutsin eelmise aasta aega isegi parandada. Ei tea, kui ühte sama rasket rada pidevalt joosta, kas lõpuks läheb kergemaks ka ?
Ei hakka mainimagi, et järgmisel aastal ei plaani sinna minna. See oleks valetamine iseendale. Kerge enesepiinajalik sadist minus sunnib mind sinna nii ehk naa minema.
Teine jooks sarjast oli VAPRAMÄE JOOKS 14.07.19.
Raja pikkus oli sel korral 2 kilomeetrit pikem. Ka rada oli eelmisest korrast veidi teine. Eelmisel aastal vihkasin seda rada isegi rohkem kui Mägede jooksu rada. Siis võin julgelt öelda, et sel aastal oli rada veel kohutavam kui eelmisel aastal. Järske tõuse oli rohkem sees. Esimesed 3 kilomeetrid koosnevadki tõusudest. Tõuse on rohkem kui languseid. Ja kui tulevad langused, siis on langused. Kui, siis korralikult. Viimased 2 km on veidi kergemad, kuid päriselt loorberitele puhkama ka ei saa jääda. Natuke peab ikka pingutama seal ka.
Arvasin, et olen targem ja veedan ühe õhtupooliku kasulikult ning liitusin ka Vapramäe jooksu rada tutvustava jooksuga. IT WASN´t A GOOD IDEA... sest peale seda treeningjooksu ei olnud küll enam mitte mingisugust tahtmist seda rada veelkord läbida. Nagu päriselt. Kohati hakkasin oma mentaalses tervises kahtlema. Ükski normaalne inimene ei jookse vabatahtlikult nii rasket rada läbi, et seda siis uuesti võistluspäeval teha. Normaalsed inimesed jookseks selle ühe korra läbi. I THINK !
Oli mis oli aga jooksule eelnevalt andis korralikult vihma, et rada ikka hästi märg ja libe oleks. Vahetult enne jooksu läks ilm ilusaks ja kuum ning kõrvetav päike ronis ka pilvede vahelt välja. Selleks korraks oli siis selge, et kerge ei saa olema.
Nii ka oli. Rada oli libe, raske ja rõvedalt palav hakkas. Peas tagus ja mõtlesin isegi juba, et pea plahvatab otsas enne kui finišisse saan. Peata ratsaniku müüt oleks saanud siis lisa PEATA JOOKSJA MÜÜDIGA! Finišisse ma jõudsin ja isegi pea jäi alles. THANK GOD! Veidi hiljem sain veel megatuumapeavalu, mida isegi valuvaigistid ei suutnud leevendada. See kuumus ja lämbe ilm tegid oma töö.
Õhtuks hakkas õnneks veidi parem, kui mitte veel päris hea.
Sarja kolmas ja ühtlasi viimane jooks oli ELVA JÄRVEDE JOOKS 25.08.19.
Sellel jooksul olen kõikidest jooksudest kõige rohkem käinud. Kas 3 või 4 korda lausa. Täpselt ei teagi. Raja pikkuselt on tegemist kõige pikema rajaga, 6 kilomeetrit. Aga rada see eest veidi kergem kui kahel esimesel jooksul. Tegemist küll metsarajaga, kuid ränkraskeid tõuse ei ole. Kergemad tõusukesed ja sirget ning laskuvat pinnast on omajagu. Küll aga peab ettevaatlik olema, et juurikate ja kändude otsa ei komistaks.
Sel korral õnnistati korraliku päikesepaistelise ilmaga. Küttis ikka korralikult. Enesetunne oli ka kordades sitem kui eelmisel kahel jooksul. Olin siiski eelnevalt 2 nädalat haige ja see esimene jooks peale haigust. Jooksu osas võiks öelda, et tänu varasemale haigeks olemisele oli see jooks ka kordades hullem kui kaks eelnevat jooksu. Pulss lõi lakke esimesest meetrist alates. Kogu aeg oli tunne nagu jookseks seina mööda ülesse, sest terve raja vältel kordagi ei hakanud kerge. Algusest lõpuni oli raske, väga raske. Aga ega ma siis alla andja pole. Ikka oli vaja end piitsutada ja lõpuni joosta. MUL OLI SEDA VIIMAST TAMMETÕRU HÄDASTI VAJA! Saate aru jah. Pidin oma pusle ilusti kokku saama. Õnneks suutsin ikka lõpuni vastu pidada ilma, et poole pealt pildi tasku oleks pannud.
Kokkuvõtteks võin öelda, et üks kuradima raske jooksu sari, kuid selle eest jälle mõnus ja väike.
Mulle meeldivad sellised väiksed kodused jooksud. Mõnusad. Saad rahulikult oma asja ajada, ilma et peaksid läbi masside trügima. Aga suurtel ja massidega üritustel on ka oma plussid ja miinused. Nagu ka väikestel.
Elame näeme, kas mind ka järgmisel aastal nendelt radadelt võib leida või siis hoopiski mitte Kõik on võimalik.
Kirjutamiseni K :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar