reede, 24. mai 2019

RIIA MARATON (21,1 km)

Riia maratoni nädalavahetus hakkas pihta juba laupäeval, mil tuli hakata Riia poole sõitma. Laupäeva hommikul suutsin veel 4 korda kotti ümber pakkida. Tõstsin asju ühest kotis teise ja vastupidi. Kuniks lõpuks otsustasin siiski seljakoti kasuks. Kuna asju oli vaja ju tegelikult üheks päevaks. Jooksu asjad+ kuivad vahetus riided. Rohkem nagu polnudki vaja. Ilm paistis ka hommikul lubavat korralikku kuuma ilma, mistõttu valisin kohe hommikul lühikese outfiti kasuks.

Umbes 10.30ks pidin liikuma Elvasse, sest Cris oma perega pidid mu sealt auto peale võtma. Tahtsin veidi varem jõuda, et oleks aega oma saiakesi süüa, kuid kõik teed, mis raudteejaama viisid olid kinni. Siis pidi natuke tiirutama, et kohale jõuda. Veidi peale mind jõudis ka Cris ning siis pidime veel ta tädi ootama. Seejärel võisime juba Läti poole teele asuda.
Teel olles tegime Siguldas väikese vahepeatuse, sest kõigil olid juba kõhud tühjaks läinud. Käisime "MILLY" kohvikus söömas. Enne toidu tellimist ei olnud mul halli aimu ka kui suur üks sealne praad olla võib. No oli tõesti suur, kohe väga suur. Poole prae peal oli tunne, et kui selle ära suudan süüa, siis järgmised 3 päeva vist enam süüa ei taha. Aga vähemalt võis kindel olla, et kõht niipea tühjaks enam ei lähe.
                           
Liha oli juba suurem kui mu labakäsi ...

Kui kõhud olid kõigil ilusasti täis söödud, siis liikusime edasi Riiga. Otsisime oma hotelli ülesse. Chek-in tehtud, panime asjad tubadesse ning suundusime võistluskeskusesse stardimaterjale välja võtma. Stardimaterjalid sai kiirelt kätte ning numbri kiip kontrollitud. Tegime ka väikse tiiru Expol, kuid midagi erilist seal silma ei hakanud. Materjalidega koos anti ka pakihoiu jaoks kott, paksust kilematerjalist. Vihmaga päris hea oma asju sisse panna, saad alati kindel olla, et su asjad on kuivad.

Pärast seda otsisime, kohta kus saaks maha istuda ja tassikese kuuma jooki või tüki kooki nautida. Õnneks leidsimegi kaubanduskeskusest ühe hubase kohviku, mis vastas täpselt mu ootustele. Nii palju maitsvaid koogikesi. Olin juba SILMADEGA ÕGARDLUSPIDU PIDAMAS, kui mõistus veel otsustas, mida võtta. Lõpuks jäi kaalukausile rabarberi kook. Ei hakanud uute maitsetega katsetama, enne järgmise päeva jooksu. Selleks ajaks oli juba korralik väsimus peale tulnud. Kohati, ei mäletagi, millest üldse lauas juttu oli. Olin küll ärkvel, BUT MY BRAIN WAS SLEEPING!!!
Peale kohvikut sai veel poest läbi käidud, et hommikuks midagi süsivesikute rohket süüa võtta. Seda ka lihtsalt sellepärast, et hotelli hommikusöögi aeg 7:30 meile ei sobinud. Pidime juba hiljemalt 7:00ks söönud olema. Kes tahaks täis kõhuga rajale minna.
Õhtul maiustasime veel sefiiri, mustikate ja maasikatega. Ise piirdusin vaid tüki sefiiri ja mustikatega. Maasikaid ei riskinud, kuna olen nende vastu allergiline.
Veidi hiljem, peale seda näksimist läksime veel Cris´i ja Elmar´iga jalutama. Tegime väikse 3 km ringi. Peale seda tuli tuttu minna.


PÜHAPÄEV
Hommikusest äratuskellast ei mäleta ma midagi. Mis kellaks see mul seatud oli. Igatahes, olin enne kella üleval ja lükkasin äratuse kohe kinni, et see hiljem enam LÕUGAMA ei hakkaks. Õhtul jäin suhteliselt ruttu magama aga umbes 00:30 paiku arvasid korrus kõrgemal asuvad elanikud, et MÄNGIKS ELEVANTE TOAS. Pole halli aimugi, mida nad seal tegid, aga tunne oli küll nagu harjutaks maratoniks. Ja nii kella 3ni öösel. Kokku sain magada 5 tundi, millest sügavamat und oli 3 tunni jagu. Noh, hea seegi.

Kui ma juba üleval olin, siis sõin kõhu täis, pakkisin kuivad riided pakihoiu kotti, jooksu riided tõmbasin kohe selga. Muud asjad pakkisin ka ära kokku, sest kui hotellist väljusime, siis kogu oma krempliga, sest toad pidid 11ks vabad olema. Aga sel ajal pidime juba rajal jooksma. Panime üleliigsed asjad autosse. Auto võisime hotelli juurde seniks jätta, et seda ei pidanud mujale parkima.
Võistluskeskusesse kohapeale jõudes selgus, et pakihoid on muust keskusest kuidagi väga eraldatud. Hakkasime siis pakihoidu liikuma, kuid ei jõudnud kuidagi kohale. Lõpuks tuli välja, et vales suunas olime, pidime tagasi minema. Ja kui pakihoidu saime siis olime juba 4,5 km maha kõndinud, alates hotellist tulekuga.

Ainus asi mille unustasin teha. Unustasin numbri taha igasuguse vajaliku info märkida. Juhuks kui midagi peaks juhtuma. THANK GOD, et kõik hästi läks ja midagi ei juhtunud. Kuid sellest võiks  õppida midagi! Cris nimelt sattus rajal õnnetusse. Kes täpsemalt lugeda tahab, loeb https://crissiblogi.blogspot.com/2019/05/riia-maraton-19052019.html .
Edaspidi täidan ka kodustel võistlustel need tühjad lahtrid ära.

Kiire wc peatus enne starti ja juba võis rajale minna. See KIIRE peatus polnudki nii kiire, sest vetsus sai käidud nii, et stardikoridori tuli minna jooksuga ja kui koridori sain siis minuti pärast anti juba stardipauk. Stardi joonest üle jõudmiseks kulus 3 minutit ja mõni sekund peale.
Algus oli sujuvalt aeglane. Paljud trügisid üksteisest mööda. Püüdsin hoida veidi vabamasse vette, kuid suhteliselt võimatu oli. Ei teagi mitmendast kilomeetrist veidi vabam joosta oli, ilma et keegi pidevalt kuklasse hingaks või higisena sinust võimalikult lähedalt mööda trügiks.
Mingil kilomeetril oleksin ka ise komistanud ja kukkunud, sest keegi jooksis mööda nii, et pani oma jala mulle täpselt ette, hea oli, et astusin just parema jalaga, mitte vasakuga. Vastasel juhul oleksin kukkunud. Vaimusilmas kujutasin juba ette, kuidas kukun ja käe murran... PTUI PTUI! Õnneks läks kõik hästi.

Jooksust edasi. 5ndal kilomeetril tabas mind sein. JAH JUST! Joosta oli vaja poolmaraton! Eks need 3 tööpäeva enne jooksu andsid nüüd tunda. Suutsin sellest seinast vaimselt üle olla ja ei lubanud ka füüsiliselt enesel alla anda. Varsti läks jälle kergemaks. Kuid siis, esimest korda elus pidin raja pealt maha astuma, et wcśse minna, sest häda pressis peale. Aga tegelikult polnudki häda. Lihtsalt see tunne. Terve jooks sai joostud selle tundega. Vastik. Väga vastik. Elus ei taha enam sellist jooksu. Kokkuvõttes 10 km läksid üsna ruttu. Ilm oli küll soe aga veel väga palav polnud.
Mingil hetkel hakkas ikka rohkem kui soe, siis oli juba palav. Sildade ületused olid head, sest siis oli tuult,mis jahutas. Kui 15 km täis tiksus, tuli järgmine hoop. Parem pahkluu andis alla. Jooksin aga jalga ei tundnud. Jalg oli tuim. Veidi valus. Püüdsin joosta, kuid siis hakkas rohkem valus. Joogipunkt tuli. Võtsin vett ja jäin kõndima. Kõndisin natuke, et asja seedida. Olles natuke maad kõndinud proovisin uuesti joosta. Siis oli juba parem. Jooksin siis edasi. Küll veidi aeglasemalt kui enne aga vähemalt lasi ilusti joosta. EI teagi, mis jama selle pahkluuga oli.
                                     


Lõpp läks ka raskeks. Kilomeetrid hakkasid venima. Ilmselt oli aeglasem tempo süüdi. Kuigi hiljem kilomeetri aegasid vaadates olid 2 viimast kilomeetrit kiiremad kui vahepeal mõni km oli. Lõpu poole üks härra tuli mu kõrvale ja jooksime niimoodi oma 2-3 km, täiesti vaikides, kaks täiesti võhivõõrast. Ei teagi kas tema jooksis minu tempoga või mina tema tempoga aga igatahes, oli väga hea joosta kellegi kõrval niimoodi. EI tekkinud kordagi mõtet, et ENAM EI JÕUA VÕI ET TAHAKS KÕNDIMA JÄÄDA. Veel viimane joogipunkt ja vaikselt võis aimata finišit.
Finiši sirge tuli küll väga töntslikul sammul. Finišisse jõudsin ajaga 2:22:03, kuid neto ajaks tuli 2:18:55.

Olin selleks ajaks juba nii väsinud, et ei suutnud isegi mingisugust emotsiooni väljendada. Medal kaelas suundusin LÕPETAJA KOTI järgi. Kott sisaldas, 2 pudelit vett. Üks tavaline vesi ja teine sidruni-laimi maitseline. Õun ja datlid.
Vesi oli nii mõnusalt külm, et üks pudel läks kohe loosi. Nautisin igat sõõmu sellest veest, mis maitses nii karastavalt.
Alles siis jõudis mulle kohale, et telefon on Elmari käes ja MINA OLEN KESET HIIGEL RAHVAMASSI.  Kerge paanika tekkis. Olin jäänud mingisuguse telgi ette seisma, et kogu seda KOMPOTTI nüüd mingit moodi enesele lahti mõelda, kui nägin tuttavat oranži särgikest rahva seas liikumas. Võtsin ruttu sappa. Sain telefoni kätte, et kui ära kaon, siis on mind võimalik kätte saada.
Seejärel suundusin ära pakihoidu kuivadele riietele järgi, et riided ära vahetada. Sain Cris´i tädi ka omale seltsiks kaasa. Ja seni istusime koos viludas, kuniks tema start anti 10 km peale.

Edasi tuli teised finišisse oodata.
Cris´iga käisime pärast veel fotoseina juurest ka läbi.

     

Kõige selle ootamise ja ise rajal olemisega sain sellise ebamäärase JOODIKU PÄEVITUSE selga, et nüüd annab seda Jaanipäevani sirgeks päevitada. Hea kui üldse sirgeks saab.

Kui juba hotelli suunal hakkasime liikuma, siis läksime Cris´iga teist veidi otsemat teed mööda, et ta oma kukkumisest saadud valusa jalaga ei peaks nii palju kõndima.
Jõudsime vaid loetud minutid enne teisi hotelli juures asuva autoni.
Tagasi teel tegime taas MILLY kohvikus peatuse, kuid sel korral sõitsime autoga kohvikule nii lähedale kui võimalik. Kõik olid siiski võistlusest nii väsinud. Sõime, jõime kohvi ja maiustasime jäätisega.
Koduteel oli autos vaiksem kui tulles, ilmselt mängis suurt rolli väsimus ja täis kõhuke, mis tegi juba üsna uniseks. Mind vähemasti küll. Aga kuna ma liikuvas transpordis ei saa magada, siis isegi ei hakanud üritama.

Üldises plaanis jäin kogu reisiga rahule. Jooksuga samamoodi. Alati ei lähe kõik nii nagu tahaks. Tuleb ette viletsamaid jooksusid. Siis tuleb end lohutada sellega, et paremad jooksud on veel ees.






Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar