OPERATSIOONIST TAASTUMINE

Viimane postitus lõppes sellega, et sain haiglast koju koos arstilt saadud juhistega. Kuid mida siis täpsemalt need juhised endast kujutasid. 

Kahe nädala jooksul säästev režiim. Ei sauna, basseini, vanni, füüsilist koormust. See viimane ja mina ei käi kokku. NAGU MIS MÕTTES? Well we see what gonna happen!
Lisaks sain omale uued uhked ravimid, mida pean nüüd üks kord päevas iga päev lõuna ajal võtma.


Nädal 1 
Esimene nädal oli nii kohutavalt põnev, et selle põnevuse käes oli lausa lust olla! LOE: MULLE KASVASID LAUSA JUURED ALLA!
Terve nädal koosnes vist ainult magamisest ja magamisest.Vahepeal isegi näksisin midagi, sest söömisest oli asi kaugel. Kohati oli tunne nagu oleks maovähendus opil käinud. Tegelikult oli see õhumull, mis loksus mu soolte vahel edasi tagasi. Üks võiku ja kõht oli kurguauguni täis.
Ainus asi, mis magamise vahele põnevust lisas oli tualetis käimine. Reaalselt ka. Sest see oli justkui omaette ettevõtmine. Kõht oli lihtsalt nii valus. Tunne oli nagu I´M GONNA BE FIT, I`DO 1000 SIT UPS AT ONCE! Või teise variandina oleks mingilt kickpoksijalt jalaga makku saanud ja seda umbes sada korda! Kui end ükskord voodist püsti sain ega siis kohe vetsu poole punuma saanud panna. Kõigepealt tuli oodata kuniks pea oma ringlemise lõpetab.

BUT WAIT … see ei olnudki kõige erutavam asi terves nädalas. Arvasin, et olen NII KÕVA MUTT, et olen teist päeva kodus ja lähen kõndima. Jep, ei suutnud enam potilille mängida. See on see koht, kus tahaks nüüd ise ennast puruks naerda. Millega ma sel hetkel küll mõtlesin. Ilmselgelt mitte peaga. Äkki olid hormoonid süüdi, süüdistame neid. Noh igatahes, tulles tagasi kõndimise juurde, siis see ei meenutanud mitte mingi nurga alt vaadatuna kõndimist. See meenutas nätsu venimist.
Mul on kodule lähima poeni 1 km ja mõni meeter ehk pealegi. Otsustasin siis sinna ja tagasi kõndida. Panin ilusasti omal endomondo tööle ja läksin. Ma kõndisin nii aeglaselt, et ise ka ei usu. Sealjuures usun , et isegi kahe aastane kõnnib kiiremini. Ausalt ka. Ei teadnuki kas nutta või naerda, või naerdes nutta. Igatahes, ei olnud mul mitte mingisugust plaani alla anda. Jalg jala ette, meeter meetri haaval kulgesin. Tegelikult kulgesin lausa nii aeglaselt , et edasi tagasi ots, mis oleks pidanud olema 2  kilomeetrit pikk venis lausa 2.78 km pikkuseks. HOW IT EVEN POSSIBLE.
Seda ma enam välja ei mõelnudki. Aega kulus sellele ettevõtmisele lausa hämmastavad 48 minuti ja 48 sekundit! Milline edu.

Kui ükskord koju tagasi sain, siis oli küll tunne, et oleks justkui maratoni jooksnud. Mitte, et ma ühtegi jooksnud oleksin. Aga võrdluseks võin tuua ehk küll.
Ja peale seda magasin hea mitu tundi täiesti murevaba und, sest miks ka mitte !

Järgmisel päeval olin otsustanud totaalset potilille mängida. Sõin, jõin, käisin potil, magasin ja kordasin. Äärmiselt põnev.
Esimese nädala jooksul jõudsin veel korra kõndimist meenutava tegevuseni. Vaja oli perearsti juures niidid välja võtta ja apteegist hunnikus plaastreid, et haavakesi meenutavaid kriipse veel mõnda aega peita.
Niitide välja võtmine oli klass omaette. Pereõde arvas esiti, et neid on vara välja võtta aga kui vastuvõtule läksin siis ta isegi ei vaadanud, mis seisus mu haavakesed on, vaid tegi kiire käe liigutusega snipp-snipp-snipp-snipp-snipp ja olidki kõik niidid väljas.
Isegi plaastreid ei pannud peale. Naba kohale palusin siis ühe plaastri, sest tilk verd tuli ja ma ei tahtnud pluusile vereplekki.
Koju jõudes peeglisse vaadates oli ehmatus suur, kui haavakene, mis oli varem kahe õmblusega kinni mulle nüüd irvakile vastu vahtis nagu ma ei tea, mis asi. Üks neljast haavast oli korralikult kinni. Desotasin siis haavad korralikult ära ja panin plaastrid peale.

Sellega said esimeseks nädalaks põnevused läbi.


Nädal 2
Nädala alguses oli juba vähe inimlikum tunne. Nädalat loen kolmapäevast alates, sest 10nes oli kolmapäev ja noh, nii kuidagi juhtus.
Kuna enesetunne paranes iga päevaga ja kõndida sain iga päevaga rohkem, siis see tegi tuju aina rõõmsamaks.
Nädala teisel päeval kõndisin seni pikima maa, milleks tuli natuke üle 7 km.
Ei jõudnud kuidagi nädala lõppu oodata, sest teadsin, et siis võin vaikselt juba rohkem ja rohkem liigutama hakata. Kõndimise suhtes muidugi. Kõndimine ei saa ju kellelegi halba teha! Või kuidas?

Teise nädalasse sattus erakordselt veider vahejuhtum. Midagi mida minuga mitte kunagi juhtunud ei ole. Nimelt sattusin ühele vaidlusele tunnistajaks. Kui keegi nüüd mõtleb, et: "OH GOD KUS SA ELANUD OLED, ET ENNEM VAIDLUST POLE PEALT NÄINUD." Siis ei, asi polnud üldse vaidluses, see oli mulle suhteliselt ükskõik. See, mis sealt edasi juhtus. Teised vaidlesid, mina seisin kõrval ja vaatasin niisama ning järsku justkui ei kusagilt BABAHHHHH...MATS JA MAAÜHENDUS. Olin seal samas siruli maas. Pilt kadus lihtsalt eest. Must auk, tühja koha pealt. Viimasel ajal on " Musta augu " kohta nii palju spekulatsioone olnud ning erinevaid artikleid. Ja vist isegi mingisugune pilt leidis avalikkuse ette tee. Noh igatahes, see KUULUS MUST AUK tabas mind ja võin väita, et see on olemas.
Ise arvasin, et ilmselt oli mul nii kiire "Pissile" saamisega ning unustasin oodata kuna pea oma ringlused settib. Selle asemel panin kohe poti poole ajama, jäin teiste vaidlust vahtima ja noh sinna siis ka maandusin. Õnneks toibusin üsna kiirelt. See oli ka ainus kord mil midagi sarnast juhtus.

Nädala keskel olin juba korralikud 10 päeva opi järgselt taastunud,siis arvasin 11ndalpäeval, et olen VEEL KÕVEM MUTT ja lähen võistlusele. JAH JUST! Mõistus pole oma teha.
Olgu, olgu...RAUDMEHEKS või siis pigem RAUDMUTIKS end veel ei pidanud. Aga kuna mul oli earlybird registreering Pärnu Luitejooksule, siis pidin sinna minema. Muidugi plaaniga rada lihtsalt läbi kõndida. Olin siiski end kolmiküritusele registreerinud. Teadagi, et siis ei saa ju ühte neist vahele jätta. Muidugi alguses kahtlesin korralikult, kas ikka minna. Kui mõistlik selline ettevõtmine oleks jne jne. Ühesõnaga läksin kohale. Võtsin oma materjalid välja ja jäin aega ootama.
Kolistasin oma ahtri starti ja läksin. Ja läksingi kõndima. Süda tilkus verd nähes kõiki neid jooksjaid minust mööda vuhisemas.
Eriti nõme oli kommentaar, mille üks pealtvaataja enda arvates vaikselt välja paiskas, kuid siiski kuuldavalt kuulda oli. "Eh, näe juba väsinud!" Eks ta nägi mu numbri pealt, et seal oli kirjas jooks aga kõndisin. Olin mingi 300-500 m äkki selleks hetkeks kõndinud. Nagu ausalt. Miks niimoodi kommenteerida. Alguses see tegi mulle tuska aga siis viskasin selle mõtte peast ja nautisin oma kõndi. 4 km olid siledad ja sirged ning järgmised 4 km oli metsavahel. Künkast üles, künkast alla ja nii kuni lõpuni välja. Finiši 100 m võtsin nii kerge sörgiga, kui vähegi võimalik oli. Vähemalt joostes ületasin joone.
Olin enese üle ikka kuradima uhke, kui nii võib öelda.

                     

Nädal 3
Siinkohal hakkasid asjad juba enam vähem paika loksuma. Kaks nädalat oli möödas ja võisin vaikselt oma tavapärasesse rutiini naasma hakata. Vaikselt kuid sihikindlalt. Käisin hoolega kõndimas. Sain juba omas vanas tempos liikuda. Enam ei meenutanud igiliikurit.
Nädala keskel sain analüüside vastused, mis olid kõik korras.
Laupäeval olime plaaninud Cris´iga kõndima minna. Plaan oli umbes 2-2.30 tundi kõndida. Aga laupäeval mõtlesin, et prooviks vähe kerget sörki ka, et juba vaikselt võin. Nii saigi see idee välja käidud.
Saime kella 13 aegu Elva rongijaamas kokku ja asusime kõndima. Esialgu suundusime mööda kergliiklusteed Peedu poole. Kõndisime 1 km ja siis sörkisime järgmise km. Sealt edasi tegime 2 km kõndi ja 1 sörki. Mingi hetk võtsime suuna Elva tervisespordi keskuse poole, kust läksime maratoni rada mööda mingi maa edasi ja siis tagasi. Kokku tuli 18 km, millest 6 km tegime sörki. Aega kulus 2:33:51.
               

     


Õnneks enesetunne oli liikumise pealt hea ja ka pärast oli kõik korras. Paha ei hakanud. Kusagilt ei valutanud.
Kolmanda nädala lõpus proovisin teha ka ESIMESE pikema jooksu laadse asja. Pikema selles mõttes, et proovisin joosta rohkem kui ühe km korraga.
Kokku jooksin 4.78 km ajaga 29:12.

Edasi nädal nelja ei tule, sest olen nüüd juba piisavalt heas vormis, et sujuvalt oma treeningutega jätkata. Eks tempo osas veel päris maksimumi välja ei pinguta. Vaikselt lisame kiirust juurde. Vastupidavuse osas olen küll korralikult alla käinud. 3 km on piir, siis on võhm väljas. Iga korraga natuke rohkem ja rohkem, kuniks tuleb see 21,1 km ka jälle ära, ilma et poole peal ära tahaks surra.

Kirjutamiseni K :)