Esmaspäev, 29. aprill 2019

ERAKORRALINE VASTUVÕTT+ HAIGLA SEIKLUSED

                                                
Selle loo algus ulatub aasta 2018 lõppu. Täpsemalt novembrisse, mil pidin hakkama saama esimeste sümptomitega. Tegelikult vöiks selle aja isegi varasemaks tuua, mil regulaarse naistearsti külastusel vasakust munasarjast tsüst leiti. EI midagi suurt, selline pisi pisi ja 6 kuu pärast uuesti kontrolli, kui vahepeal miskit ei muutu. Noh. Muutus ja palju ning väga drastiliselt.

Novembris 2018 "Just nende päevade " ajal sai korraliku valu omanikuks. Esialgu oli kõht ka veidi korrast ära ja seostasin seda lihtsalt gripi hooaja alguse või mingi kõhu viirusega. Ühesõnaga ei midagi sellist, mille pärast oleksin pabistama hakanud. Sest kõik muu seal juures oli normaalne.

Sama lugu kordus ka Detsembris ja Jaanuaris. Kui Detsembri jaoks püüdsin veel enese jaoks vabandusi leida. Siis Jaanuaris minu kannatus selles osas katkes. Ma olin valust kägaras, pisarad silmis ja püüdsin kuidagi eksisteerida. Sel korral tabas mind valu 5 km ringi peal olles, kus poole tee peal tahtsin lihtsalt pildi tasku panna. Sees oli meeletu valu. Hingata oli raske. Pulss kõrge ja mina kusagil suure tee ääres oma samme täis kõndimas. Mõtlesin korduvalt telefoni haarata ja endale Härra järgi kutsuda, kuid suutsin end korduvalt veenda: " Saan hakkama, ei ole nii hull midagi!"
Kui ükskord koju jõudsin siis oli esimene asi pikali visata ja end lihtsalt kerra tõmmata. Selliselt vedelesin mitu tundi jutti, kuniks läbi valu suutsin uinuda. Just siis kui arvasin, et valu hakkab vähenema läks see jälle hullemaks. Süüa ei saanud, sest kohe peale sööki läks alati valu hullemaks. Olin päevi söömata, paari lonksu vee peal.
Samal ajal pidi ka tööle jõudma. See oli ainus asi, mis oleks võinud olemata olla. Kui juba tööl olles jaks otsa sai ning valu murdis järjekordselt võtsin end kokku ja helistasin perearstile. Sain peale tööd kohe vastuvõtul ära käia ja kirjutas mulle koheselt ka saatekirja Günekoloogia osakonna erakorralisele vastuvõtule.

Ei pidanud palju mõtlema, kas minna sinna vastuvõtule või mitte. Tahtsin selgust saada. Kas olen juba peast soe ja kujutan asju ette või päriselt on midagi viga.
Üldiselt oli kell juba üsna palju, umbes 18.00 paiku käisin registratuurist läbi ja jäin oma aega ootama. Pool tundi oli kulunud kui lõpuks arst mind kabinetti kutsus. Esmalt sain sõimata: "ET MIKS MA ALLES NÜÜD TULEN! JA MIKS MA NII HILJA TULEN!" Esimese hooga ehmatasin suhteliselt sõnatuks ennast. Täitsa shoki sain. Kulus veidi aega enne kui toibusin selles kurjustavast vastuvõtust. Ise mõeldes, kas satungi alati selliste kahtlaste arstide juurde.

Esialgne ultraheli näitas, et 2018 suvel avastatud pisi pisi tsüstikene vasakul pool munasarjas oli endiselt alles, kuid suuremaks kasvanud. Kirjutati valu vastased küünlad ja pandi aeg suurte ultrahelisse, mis pidi veidi selgema pildi andma, kuid lõplikku diagnoosi vaid selle põhjal siiski panna ei saavat.

Ootasin siis selle Ultraheli ära. Kaks nädalat pidin ootama.
Hommikul olin varakult kohal. Sain vaevalt ukse taga istet võtta, kui juba kabinetti kutsuti, kuigi minu ajani oli veel oma pool tundi aega.
Tsüst oli endiselt alles. Mõõtmetelt ligi 5 cm läbimõõduga. Siis näitas pilt ka paremal pool umbes sama suurt tsüsti. Olin ehmatusest tumm, et kaks nädalat tagasi seda ei nähtud ja nüüd järsku on.

Siit alates sain endale külge ENDOMETRIOOS´i kahtluse. Kohe peale Ultraheli olin arsti vastuvõtule oodatud. Seal polnud enam pikka juttu. Tehti kohe selgeks, mida kahtlustavad jne. Paluti panna omale operatsioonile järjekord. Kuna Laparaskoopiline operatsioon on ainus viis tuvastamaks endometrioosi. Sain vaevalt kabineti uksest väljuda, kui natukese aja pärast telefonil oli kaks vastamata kõnet ja kohe tuli ka kolmas kõne otsa ja selle jõudsin vastu võtta. Arst helistas ja kutsus tagasi. Panid mulle ise opile aja... Arvatavasti vaatasid, et uksest väljudes olin üsna shokis kogu sellest loost ja otsustasid ikka ise asju ajada.
Pidin siis minema vereproovi veel andma. Ei mäletagi kuna viimati nii palju verd korraga mingisuguste proovide jaoks võeti.

Laparaskoopiasse sain aja 2.Juuliks, tingimusel et kui varem mõni aeg pakkumisse tekib, siis pannakse mind kohe sellele ajale kirja. Kahe nädala jooksul mil ootasin analüüside vastuseid ei juhtunud midagi. Keegi ei helistanud ega pakkunud varasemat aega. Kui arstile analüüside vastuseid helistasin, siis need olid kõik korras ja uuriti kohe varasema aja kohta, kas on pakutud. Pidin EITAVALT vastama. Lubati kohe tagasi helistada. Ootasin siis 5 minutit kui helistasid tagasi ja teatasid, et saan juba 11 Aprill opile. Olin just tööl ja sain just Aprilli kuu graafiku kätte. Kiitsin heaks, et mulle sobib see aeg. Ja seejärel hakkas korralik ümber organiseerimine ja helistamine.
Õnneks järgmiseks päevaks oli kõik klaar ja võisin vaid aega oodata, milleni oli natuke rohkem kui 2 nädalat.

Aprilli kuu algusesse mahtus mul täpselt neli tööpäeva. Vaid paar päeva enne operatsiooni aega suudeti seda veel päeva võrra ette poole nihutada. Seega olin nüüd graafiku järgselt viimast päeva tööl 9ndal aprillil. Ja kohe kui tööpäeva lõpetasin suundusin haigla vastuvõttu. Mul oli eelnevalt ära räägitud, kui tahavad, et ma päeva võrra varem tuleks siis peavad leppima sellega, et tulen alles õhtul. Neile sobis selline variant ilusti ja nii saigi siis kokku lepitud.

Härra tuli mulle töö juurde järgi, et ma ise ei peaks sõitma. Hilise kella aja kohta saime isegi autole parkimise koha esimese hooga. Tavaliselt oota tükk aega, enne kui keegi oma koha loovutab, sest temal said asjad aetud.
Liftiga kolmandale korrusele ja olingi mulle määratud osakonna ukse taga. Ütlesin Härrale tadaa ja palusin veel all natukene oodata, kindluse mõttes, et ikka sisse saan ja mingit vingerpussi ei tule. Registratuuris läks kõik justkui õlitatult. Mainiti kohe ära, et kahjuks õhtusöögi nimekirja ma ei mahtunud. Olin justkui ettenägelik ja olin omale natuke õhtuks kaasa võtnud ja peale seda suunati mind minu palatisse. Anti kraadiklaas, et temperatuuri mõõdaksin. Saatsin siis kiirelt Härrale ka sõnumi, et võib koju minna.
Kraadiklaas midagi välja ei mõõtnud. Tavaline 36,4. Vererõhk oli ka korras, minu jaoks võib-olla isegi veidi kõrge aga arusaadav, astusin just haigla uksest sisse, et järgmisel päeval nii öelda noa alla minna. Ka kõige tugevama närvikavaga inimesel tõstaks selline asi vererõhku. Niisama oli ka pulsiga. Rahulikus olekus veidi kõrge, kuid kõigest natukene.

Üldises plaanis ma ei pabistanud järgmise päeva pärast üldse. Sellist "NÄRVI" veel polnud sisse tulnud, mis seest ussitaks ja ajaks südant pahaks. Ehk oli asi selles, et see oli 4 kord mul üldnarkoosis noa alla minna. Inimene pidi ju kõigega harjuma.
Palatis olime kahekesi, kuid saabumise päeva õhtu ja öö veetsin üksinda, sest palati kaaslane oli päeval käinud operatsioonil ja oli öö intensiiv palatis.
Järgmise päeva hommikul toodi tema ka tagasi palatisse.
Hommik nägi ette, et käin dušši alt läbi, olen 30 minutit pikali ja siis tõmban pikad kompressioonsukad jalga.
Siis võis ootama hakata, kuna tullakse ja mind minema veeretatakse. See ootamine oli vist kõige hullem aeg. Tundsin kuidas närv kergelt sisse hakkas tulema. Alles nüüd. Enne veel käis arst ja tahtis mind üle vaadata, et kas kõik mis kirjas, on endiselt oma koha peal, midagi pole ise ära kadunud. Nii oli. Kõik oli alles.


Kell oli umbes 10.50 kui tuli üks õde ja palus veel viimast korda vetsus käia. Ja kohe tuli ka teine õde. Voodile pandi lisakate lina peale. Mulle operatsiooni eelne särk selga. Arvan, et õed vaatasid mind kui "VEIDI PEAST SOOJA TÄDI!" Neid nähes venis suu kõrvuni ja hõiskasin kõva häälega : "JUHUU, LÕPUKS OMETI". Püüdsin ise olla nii positiivselt meelestatud kui vähegi olla sai. Ja lõpuks veeretati mind palatist välja. Üks koridor teise järel, keeramine keeramise järel. Lõputult palju koridori oli. Vähemalt mulle tundus.
Kuniks jõudsin operatsiooniks ettevalmistus palatisse. Õde tuli kohe ja hakkas kanüüli paigaldama. Miks on nii, et ma tunnen nõela torget enne reaalset tegevust ja kui reaalselt see toimub siis on nagu viis korda valusam?  Sain ka termo teki peale, et oleks soe olla.


11.30 lükati mind operatsiooni saali ja hakati ette valmistama. Kõik vajalik aparatuur pandi külge ja varsti hakati ravimeid andma. Üks, kaks, kolm ….
Järgmine hetk oli kell juba kaks, kui läbi laksu uurisin õe käest: " MIS KELL ON?"
Narkoosist välja tulek oli keeruline. Sain järjekordse hingamisseisaku vahetult enne meelemärkusele tulekut. Kuidas ma seda mäletan ? Lihtsalt esimene mälestust kohe peale ärkamist, kui õde kordas mulle: " Hingake, hingake"! Ja patsutas samal ajal põski.
See ei ole esimene kord hingamisseisakut saada. Eelnevalt olin narkoosi arsti informeerinud ka, et mul võib hingamisseisak tekkida.
Teine asi, millest informeerisin, et mul võib tekkida korralik peapööritus.
Ühesõnaga sain sel korral kõik. Hingamisseisak, peapööritus. TÄISLAKS KOHE !
Järgmine mida mäletan, et mul oli MEGA KÜLM. Nii kohutavalt värisesin, et lausa hambad plagisesid. JA MEELETU VALU, MIS MINUST LÄBI SÖÖSTIS. Olin ärkvel. HOLY COW. Polnud enne sellist valu tundnud. Operatsiooni ajal saadud valuvaigistite mõju läks ilmselt üle ja vajasin kiiresti uut doosi. Õnneks õde tegi ühe laksu valukat ära ja hakkasin kohe vähem värisema, kuid tundsin endiselt valu. Kui õde natukese aja pärast valu kohta uuris siis andsin hinnangu: " VALUTAB, 10 palli süsteemil 7 palli". Sain uue doosi valuvaigistit. Ja TAEVALE tänu. Valu hakkas järgi andma. Soe mul muidugi veel ei olnud.

Järgmine kord kui õde mind kontrollima tuli, siis kurtsin, et tahaks külge keerata. Oiii PELMEEEEEN, see oli viimane, mida oleks võinud teha. Vähe sellest, et olin lamamisest kange. Valus oli. Intensiiv palatis olin oma tunnikese kuniks mind osakonna jälgimispalatisse lükati.
Lõpuks sain ka mingid riided tagasi selga. Ja palusin lisateki endale, sest JUBE KÜLM OLI... ENDISELT ! Jälgimise palatis olin seni kuniks tilguti kott tühjaks tilkus. Siis sain juba oma palatisse tagasi.
Kogu päev justkui koosnes ühest kohast teise rändamisega ja kella otsimisele ning kellaaja meelde jätmisele.
                     



Tagasi oma palatis ja korraliku laksu all. 

Siit maalt läheb juba jutt igavamaks.
Peatselt tuli õde ja lubas paar lonksu juua. Kui see sisse jääb siis pidin ka süüa saama. Suu kuivaski juba justkui SAHARA kõrb. See kaks lonksu olid kui taevane kingitus mu kurgule. Õnneks vesi jäi sisse. Noh umbes... sest kohe pidin vetsu minema. Aga kuhu sa lähed, kui pea keerleb otsas selliselt, et kui kiiremini keerleks siis lendaks otse orbiidile ära. Palusin siis palati kaaslasel õe kutsuda, et see mind vetsu aitaks. Hädaabi nupp oli minust nii kaugel, muidu oleks seda kasutanud.
Esimese hooga polnud ühtegi õde eest laua juurest võtta. NOH WELL, ega võin veel natuke aega kinni hoida. Teise korraga läks õnneks. Õde tuli. Aitas mu voodile istuma. Istusin ja ootasin kas pearinglus läheb paremaks või pole seda plaanis. Selgus, et seda polnud selleks korraks plaani pandud. Peamine oli, et ma silmi kinni ei paneks. Siis pidi kindlasti pilt eest minema. Püüdsin siis silmi nii pärani ajada kui seda sellises laksu all olekus võimalik oli teha. Koperdasin oma paari sentimeetriste sammudega siis kuidagi vetsu. Hoidsin hädaabi lingist kinni ja istusin potil nagu õnnis hing kunagi. Ei teagi millal viimati nii suurt rõõmu sai tunda lihtsalt pissimise üle. See annab tunnistust, et olin endiselt veel laksu all.


       


Kui juba voodisse tagasi sain siis toodi juba süüa. Olin jälle ÜLIHÄPPY, et süüa saab. Saate aru, olin viimati süüa saanud eelmisel õhtul ja nüüdseks oli kell FREAKING õhtus. Polnud ma sel päeval saanud ei hommiku ega lõunasööki. Magu oli ammu loobunud oigamast, sest oli veendunud kõri katkemises.
Ühesõnaga see täiesti igasugu väljanägemiseta ja värvita püreesupp maitses justkui oleks kulda söönud. Kõige parem asi mida viimase 24 tunni jooksul söönud oli. Ilmselt mängis nälg siin oma vingerpussi ja kõik oleks kõlvanud süüa. Kasvõi sibulasupp.
Peale sööki oligi päevake nii öelda läbi. Õde veel korra käis, et uurida kas soovime ööseks unerohtu ka. Võtsin igaks juhuks, kui valu magada ei lase.


Õhtul tegime veel palati kaaslasega tassikese teed. Sõime jogurtit ja seejärel asutasime magama. Enne seda tuli veel vetsu tiir ette võtta. Vaikselt suutsin iseseisvalt ära käia aga vahetult enne voodini jõudmist oleks peaaegu MUST AUK tekkinud. Õnneks sain piisavalt kiiresti voodile end pikali. Ööseks unerohtu ei kasutanudki, sest olin endiselt sellise laksu all, mille najal sain hommikuni magada.

Hommik hakkas varakult, sest õde tuli juba varakult toimetama.
Ainus millest mõelda suutsin oli söök. Olin juba niigi mitu päeva suhteliselt kerge toidu peal ja nüüd juba tundsin tahkest toidust puudust. Hommikusöök oli veel kaugel. Paar tundi oli sinnani veel aega.
Aga kui juba söök tuli siis oli üllatus suur, et tahket toitu saab. Seda enam oli rõõm suurem. Nii vähe oligi vaja õnneks. Tahket toitu.

     

 
Siit edasi pidin ootama, millal arst tuleb ja räägib eilsetest leidudest ning kõigest muust.
Õnneks käis arst suhteliselt varakult palatist läbi, küll aga pikemaks jutuajamiseks aega polnud kuna pidi uuele operatsioonile minema. Seega lubas lõuna paiku tulla ja lähemalt rääkida. Samal päeval pidin ka koju saama.

Vahepeal suutsin veel all R-kioskis käia, et nii endale kui palati kaaslasele midagi juua tuua, sest meie mõlema joogi varud olid otsas. No see lühike maa mida sinna ja tagasi käima pidin. See oli võrdväärne poolmaratoni jooksmisega, selle vahega, et poolmaratoni lõpus pole ma ka nii väsinud kui sel korral olin.
Lõuna jõudsin ka ilusti veel ära süüa enne kui lõplikult arst rääkima tuli ja mind haiglast välja kirjutas.
Palusin õde,et vahetaks veel enne minekut plaastrid ära. Kuid ta vist unustas mu ära, sest niipea mind kusagile ei kutsutud ja õde ise palatisse ka ei tulnud.
Kott oli pakitud ja ootasin vaid Härra kõnet kuna kohale jõuab. Kui juba minekul ja õdede toast möödumas olin tuli õde ja võttis käevangu: " Ma pidin ju plaastreid vahetama. EI lähe sa kusagile enne kui need vahetame!" JA nii ma siis läksin plaastreid vahetama. Jalanõud jätsin vastava ukse taha, et siis Härral hea näha kus ruumis viibin hetkel. Nii ka oli. Kui ükskord ruumist väljusin ootas Härra juba ukse taga.
Koju sõit võis alata. Samuti taastumine.




Kirjutamiseni K :)






2 kommentaari:

  1. Vaat see oli küll nüüd mitte nii toredast asjast ikkagi väga tore lugemine. (Y)
    Püsi terve!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehh, kus nüüd ütles! Eks ma püüan 😉

      Kustuta