Teisipäev, 10. juuli 2018

VIHMAS JA ÄIKESES ehk VÕIDUPÜHA MARATONI E-MARATON 2018

Selle jooksu panin juba varakult omale kalendrisse kirja. Just sellepärast, et sain selle ära joosta just seal, kus ma tahtsin ja just sel kellaajal, mis mulle kõige paremini sobis. Ühtlasi tundus ka põnev vahelduseks üks teistemoodi jooks teha.  

Mingil aja hetkel sain ka sõbranna sinnamaani, et ka tema registreeris end sellele jooksule. Tegelikult registreeris ta kõvasti enne mind ära. Natuke aega enne jooksu arutasime, et kus me siis jookseme/kõnnime. Otseselt mingit kindlat plaani paika ei pannud. Mänguruumi pidi ka jätma.

Jooksule eelnev päev oli üsna vilets ja oli arvata, et ka jooksu päev ei tõota väga head ilma.Hommikul sai juba selgeks, et vihmane saab olema. Vahelduva eduga muudkui sadas, ei sadanud. Ja nii terve päeva. Õhtul, selleks ajaks kui pidin sõbranna juurde minema enam ei sadanud. Õnneks. Lootust oli, et saab ehk kuiva jalaga selle poolmaratoni siis läbitud.
Sõbranna jõudis suhteliselt samal ajal koju kui mina tema juurde. Vahetas kiirelt riided ja juba olimegi mineku valmis. Olime vaevalt toast välja saanud kui hakkas juba tibutama. Hästi läheb vist.
Kuna olime nõuks võtnud kõndida see 21,1 km siis võtsime ka vihmavarjud kaasa.
Ma ei tundnud, et tahaks sel korral joosta. Seega nii kuidas mõeldud nii ka tehtud.
Ajavõtu jaoks kell käima, kindluse mõttes ka endomundo. Topelt ei kärise.

Ja hakkasime kõndimisega pihta. Kindlat ringi ei olnud. Lihtsalt kulgesime. Jutustasime ja lootsime ilma paranemisele. Mingi aeg jäi sadu järgi ja sai tempokamalt liikuda. Kui olime oma 6-8 km läbinud siis hakkas uuesti sadama. Ja nagu sellest veel vähe oleks hakkas ka müristama ja välku sähvima. Kujutasin juba vaimusilmas ette kuidas välk meie vihmavarjukesi tabab ja meie nende all söestume. Õnneks see välgu sähvimine kadus ruttu ära, kuid kõmistas veel pikalt järgi. Kergest vihmast sai vahepeal juba paduvihm. Hea, et ültse midagi nägi ja vihmavari veel seda vett vastu suutis võtta.





Jalad oli läbi märjad. Sama hästi oleks võinud palja jalu käia. Sest tossudest polnud absoluutselt kasu või noh kui siis ainult selle poolest, et kivikesed ei olnud kohe kanda torkimas. Vett nad kinni ei hoia.
Selleks oli meil juba täiesti ükskõik kuhu astume, sest jalad olid juba nii kui nii märjad. Ja vihmavarjuga ei saanud nii tempokalt edasi ka liikuda kui oleksime tahtnud.

Kohati tekkis tunne, et aitab küll. Mina seda pulli lõpuni kaasa ei tee. Kui me poleks kahekesi kõndima läinud siis üksinda ma oleks kindlasti loobunud. Kahekesi oli kuidagi kergem liguneda.
10nda kilomeetri täitumisel olid juba jalad niipalju märjad, et püksid olid ka põlvini märjad. Paduvihm peksis maapinnalt nii tugevasti tagasi, et pritsis püksid ka märjaks. Dressipluusil oli üks käis poolest saati märg. Õnneks oli soe õhtu ja märjast olekust hoolimata meil külm ei olnud.

15ndal kilomeetril hakkasime unistama tassikesest kuumast teest. Siis oli küll juba sellest märjast olekust ja vihmasajust siiralt kopp ees.
Mingil hetkel avastasin, et mul endomundo ei tööta. Oli end jälle ise kinni pannud. Selle järgi juba enne 5ndat kilomeetrit. Siis oli küll siiralt hea meel, et kell ka käib, sest muidu poleks ma oma näitu kätte saanudki. Siis oleks ma küll päris PISSED OFF olnud. Ja see ei oleks olnud meeldiv vaatepilt.

Vahetult enne lõppu lubasime veel endale, et kui kumbki meist peaks veel sellise idee peale tulema, et lähme kõnnime nüüd poolmaratoni, see saab VISPLIGA NEERU! Sest sellist hullust ei taha ma tükil ajal enam ette võtta. Poolmaratoni võin joosta aga mitte kõndida. Joosta on kuidagi kordades kergem kui kõndida. Aga medal oli see eest ilus, mille nimel see vaev end ära tasus.






Kirjutamiseni K :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar